Kuidas aeg libiseb näppude vahelt

Oleks ju üht-teist kirjutada küll, aga kunagi ei jõua tegudeni.

Olime nädal aega Rootsis. See oli täiesti super, tõeline puhkus. Ei teinud midagi asjalikku, magasin ja lugesin tohutult, igal õhtul mängisime kaarte ja sotsialiseerusime. Kuna mu läpakas miskipärast wifit taha ei võtnud ja kaabliga mässata ei viitsinud, said tahvelarvuti ja Abikaasa läpaka abiga meilid-blogid loetud ning pallid mängitud, aga pikemalt kirjutamine oli võõra arvutiga ebamugav, seega ei vaevunud.

Reis ise oli küll täielik puhkus, aga tagasi tulemise osa (ehk bussisõit-laevasõit-bussisõit) väsitas nii ära, et kodus olime kõik üsnagi zombied ja jäime üksteise järel haigeks. Laupäev oli veidi kõbusam, reede ja pühapäev said suuremas osas voodis veedetud.

Mina olen kõige tervem, peale pidevalt tagasi tuleva iivelduse (ei ole rase, tänan küsimast) suurt häda pole. Olen kenasti kolm päeva tööl käinud ja käin eelmise nädala tasa teenimiseks järgmised kaks ka. Abikaasal on nohu-köha-väike palavik ja kehv enesetunne, lastel lihtsalt nohu-köha (palavik piirdus neil päeva-paariga või siis olid need pigem ööd), seega lasteaias ei käi.

Ja nii see eluke siin vaikselt kulgebki. Eks muidugi võiks rääkida paari sõnaga pikemalt reisist või sellest, kuidas mul oli eile õhtul üle pika aja jaksu koristada või sellest, kuidas ma endale uut telefoni valin, aga ei teki kunagi sobivat hetke ja hiljem pole enam tuju. Loodan siiski, et kahenädalased pausid nüüd reegliks ei saa, see oleks küll üpris mage.