Jabur aasta oli.
Jäin rasedaks, kolisin tagasi Eestisse ja sain lapse.
Rohkem nagu polegi miskit öelda :)
Ja ma olen suhteliselt kindel, et uus aasta tuleb veel jaburam…
Dec 312008
Dec 312008
Jõulunädal Pärnus sai ühele poole, oleme jälle kodus. Käisime õhtul väljas, istusime suurema seltskonnaga Suudlevates tudengites. Kahe titega :P Nägime üle pika aja Swammi ja Anttit. Koju jõudsime alles veidi enne ühtteist ja laps magab ikka veel. Ilus!
Pärnust on ka veel üht-teist muljetada, muuseas on hunnik pilte, mis me ükspäev mere ääres jalutades tegime. Aga see kõik kunagi hiljem.
Dec 272008
Ma olen üldiselt emaks olemisega suht ära harjunud – teatud rutiin on välja kujunenud, kõik lapsega seotud tegevused on harjumuspärased. Nii me siis vaikselt elame.
Aga vahel ma lihtsalt jään teda vaatama – neid suuri silmi, nöbinina, siidpehmeid põski, pisikest roosinuppsuud ja lohukesega lõuga… Ja mõtlen: kuidas on võimalik, et on olemas nii väike ja täiuslik olend.
Et see ongi MINU laps. Puhas, rikkumata lõuend. Meie Mehega peame ta üles kasvatama, meil on püha kohustus kujundada ta nii täiuslikuks, kui oskame.
Täiuslikuks heas mõttes, eks – ma ei pea silmas, et me hakkame talt täiuslikkust nõudma. Lihtsalt katsume temast kujundada võimalikult hea, targa ja vastutustundliku inimese. Umbes niiviisi.
See on nii suur vastutus. Samas – mulle on ju alati meeldinud teha midagi päris algusest peale ja päris ise – et kõik saaks täpselt nii, nagu mina tahan.
Lapsega muidugi nii lihtsalt ei lähe, et ma saangi ta täpselt oma tahtmise järgi kujundada. Aga meie oleme need, kes teda suunavad. Ma loodan, et me suudame seda õigesti teha :)
Dec 272008
Maris just mainis, et tema ema meelest olevat ma muutunud – palju rahulikum, kui enne. Nojah, ma näengi tema ema tavaliselt kord-paar aastas, kui rohkem mitte, siis sünnipäeval ikka – nii pika aja tagant on hea järeldusi teha, erinevused torkavad selgemini silma.
Ma muidugi oleks teada tahtnud, milles see täpselt väljendub, aga normaalsed inimesed ju sellisel ajal magavad, ainult meiesugused hullud istuvad poole ööni MSNis.
Igal juhul oli seda tore kuulda – ma ise ei saa oma iseloomu muutumistes nii väga kindel olla, paljugi mis mulle endale tunduda võib… Aga ma olen ju nüüd ema, peangi rahulikum olema :)
Dec 262008
Maris: “Margus Saar on…”
Tikker: “Homo”
Maris: “Ei!”
Tikker: “Saatejuht?”
Maris: “Jah”
Dec 262008
Ma kirjutasin juba üle aasta tagasi, et Kaja on äge. Hakkasin hiljuti tema blogi üle lugema, ehkki olen seda kord juba teinud – lihtsalt niisama, tuli tuju.
Mõnda osa sellest lugesin ma nüüd hoopis teise pilgu ja mõttega – nimelt laste sünde meenutavaid postitusi. Sellistest asjadest lihtsalt ei saa enne aru, kui endal sama kogemus selja taga.
Aga ma just avastasin, et Plikal on Kajaga ühel päeval sünnipäev. Ja see on minu arust nii äge – hea enne. Loodetavasti kasvab temast sama äge inimene.
Kui ma ükskord suureks saan, siis hakkan ka sama ägedaks, nagu Kaja :P
Dec 262008
Jõululaupäeva hommikul Katsi ja Ivoga Pärnusse sõites lõbustas meid nende kass, kes üritas käppa läbi puurivarbade toppida:
Õhtul oli imeilus päikeseloojang, pildile seda küll täies hiilguses ei saanud, aga midagi ikka :)
Muidu tegime piparkooke ja sõime seapraadi… Magu ikka. Ning käisime õhtul pimedas rannas jalutamas.
Täna hommikul käis Iiris külas, nii tore oli teda üle mitme kuu näha. Sõime jõuluhommikust ja ajasime juttu. Plika käitus väga viisakalt ning magas kogu söögiaja linas – sain rahus seltskonda nautida.
Ja siis oli Marise sünnipäev – nagu igal aastal alates viiendast klassist. Okei, ma päris iga aasta pole jõudnud, aga 80-90% ajast ikka. Edaspidi, ma arvan, 100%.
Plika näitas ennast jällegi parimast küljest – magas kella kahest poole seitsmeni ning lasi mul rahulikult süüa, juttu rääkida ja Aliast mängida. Teise ringi ajal oli tissi otsas, mis mängu kuidagi ei takistanud, hiljem veetis rõõmsasti Marise süles aega ning jäi siis jälle magama. Hämmastav!
Marise kass leidis, et Plika turvatoolis on mõnus magada:
Dec 252008
Ei, ma üldse ei tahaks seal elada, lapsega on Eestis nii hea :) Aga oi, kuis ma tahaks külla minna.
Tahaksin sõita umbses metroos ja kahekordsetes punastes bussides ning piiksutada Oysterit. Süüa Vera Cruzis hommikust. Käia uues Tinderboxis (nad peaks enne aasta lõppu suuremasse kohta kolima) kakaod joomas ja näidata endistele töökaaslastele oma last. Osta läheduses asuvast hiinakast take awayd ja süüa seda sealsamas väljas pingi peal, kus me Iirisega alati istusime ja sõime. Minna külla Iirele ja Stenile ning jälle oma viimast kodu näha. Croydonis shoppamas käia ja värskelt küpsetatud muffineid süüa. Primarkist üle mõistuse odavaid riideid osta. Osta üldse kõiki neid asju, mida Eestist ei saa, nautida seda valikuvõimalust. Juua Reinu pubis siidrit mustsõstrasiirupiga. Süüa kebabi. Osta turult hunnikute kaupu odavaid puuvilju. Pidada mõnes suures pargis piknikku. Näha kõiki sõpru-tuttavaid.
Jah, ma tõesti igatsen Londonit :)
Kui vähegi võimalik, tahaks juba sel aastal minna. loogiline oleks ajastada käik mõne suurema allahindluste perioodi peale – jaanuaris on ilmselgelt liiga vara, seega pigem juulis. Aga hing ihkab kõige rohkem hoopis Londoni kevadet – seda sooja kevadet, mis oli pea kaks aastat tagasi, kui sinna kolisin. Nostalgia.
Näis, kuidas rahalised ja ajalised võimalused on, mis töö Mees leiab jne. Tegelikult on mul ju juubel tulemas, saan 25 – keegi võiks lennukipiletid kinkida, sooduspakkumistega saab ju päris odavalt.
Vaatame…
Dec 242008
Dec 242008
Jõudsime hommikul omadega täpselt valmis – mina duši all ära käia, Mees tolmu imeda… Siis tuligi Murakas. Mina tegin kohvi ja Mees kohupiimapannkooke.
Laps kiideti heaks:
Murakasiider, mis veebruarist saati ootas ning mis oli selleks hetkeks kaks kuud üle tähtaja läinud, joodi ära:
Plika sai kingitusi:
Ja kõige ägedam oli kahtlemata see kaart:
Õhtul kasutasin juhust ning saatsin Muraka bussijaama – et Plika ikka oma päevase värske õhu normi kätte saaks. Seekord tudus ilusti veel päris pikalt kodus lahtise akna all.
Vanni tegime ka ja nüüd magab nagu inglike. Loodetavasti pikalt.
Ja kohe-kohe ongi jõulud… Homme hommikul sõidame Pärnusse.