August 2019

Spoiler alert – kui sa pole Station 19 viimase hooaja lõppu veel vaadanud, siis ära edasi loe. Kui sa just ei taha teada saada, mis juhtub.

Mul on olnud täiesti sarjavaba aasta. Kõik mu regulaarsed sarjad lihtsalt lõppesid ära, jäi vaid Grey. Mingil hetkel hakkasin kõrvale vaatama Station 19, sest pidevad crossoverid ja muidu ka lihtsalt väga mõnus sari mu meelest.

Aga siis tuli elu ja Kaaslane ja noh, ütleme nii, et enamik selle aasta vabu õhtuid on möödunud kaisus raamatut lugedes või vahel harva filmi vaadates, sarjadeni ei jõudnud kuidagi… Kuniks mul tekkisid nüüd suvel mingid üksikud mehevabad õhtud, kus miskit asjalikku teha ei viitsinud ja otsustasin järje peale saada.

Ma olen ilmselgelt täiesti harjunud sellega, et Shondaland on üks suur draama ja pea iga hooaja lõpus sureb mõni peategelane või kaks. Ma olin kurb, kui suri mu Grey lemmikmees Mark, ma ei kergitanud kulmugi, kui nad Dereki ära tapsid jne. Suht null emotsiooni.

Aga nüüd, kus nad tapsid Station 19-s esimesena ära mu lemmikmehe, olen ma NII KURADI KURI, et tahaks põhimõtteliselt nende sarjade vaatamise päevapealt järele jätta.

Või noh, mis kuri. Mu silmad on kõike muud kui märja koha peal ja ma ei nuta sarju ega filme vaadates pea mitte kunagi, aga seda osa vaadates pillisin tükk aega nagu väike laps.

Õah. Sarjad on nõmedad. Seal ei saagi ju midagi pikemalt hästi minna, siis poleks enam millestki kirjutada. Ükskõik kui õnnelik mõni paar ka on, raudselt kirjutatakse neile varsti probleemid stsenaariumisse või siis lihtsalt SURM.