Jul 302008
 

Jõudsime suuremate vahejuhtumiteta Riiga ning sealt edasi Londonisse. Lennujaamas sai küll vaadatud Ryanairi suuri silte, mis lubas max 10kg ja 55cm vms pikima küljega käsipagasit ning irvitatud… Aga kui just Londonist ei lähe, siis igasuguse liigse pagasiga reeglina probleeme ei teki – Eestis ja Lätis lastakse nelja kotiga ka lennukisse, olgu need piirangud siis mis tahes.

Koju jõudsime alles öösel kolme paiku, sest transport lennujaamast Victoriasse ja sealt koju võttis tänu öistele bussigraafikutele piisavalt aega.

Hommikul magasin sisse. Õnneks on mul teine äratus pandud täpselt uksest välja minemise ajaks, olen korra varemgi alles selle peale ärganud ning edukalt bussile jõudnud – ma muidu lähen ikka väikse varuga välja ;) Täna ärkasin ka teise äratuse peale, kusjuures mobiil oli mul peos.

Tööle sisseelamine läks valutumalt, kui oleks oodanud – ehk aitas kaasa kolmetunnisest ööunest tulenev tuimus.

Nüüd, õhtul, pärast dušši, on kohe inimese tunne jälle.

Muidu on Londonis sama kuum suvi, kui Eestiski viimasel nädalal. Töö pärast tunde ühistranspordis veeta on suhteliselt ebameeldiv. Nüüd, kell seitse õhtul, peaks samas juba mõnus olema, peabki välja minema.

Sest süüa pole midagi. No ja sellest ma parem ei räägigi, mis segadus ja mustus siia selle kolme nädalaga tekkinud on…

Tegelikult on tore jälle kodus olla. Kahekesi ja rahus. Rutiin on vahelduseks täitsa meeldiv. Ootan nädalavahetust.

Jul 292008
 

Viimane päev Eestis. Läheme varsti Mehe vanaema juurde lõunale ja siis 15.45 Riia bussile. Hilisõhtuks oleme tagasi Londonis. Veel poolteist kuud nüri tööd ja palju lõpetamist vajavaid asju.

Oeh.

Teile aga üks pilt kurgist :D

 

Jul 282008
 

Jõudsin eile hommikul korra isegi folgilt läbi hüpata (loe: kiirelt Viljandi järves ujuda ja Piia-Nadja-Runni-Erwini üle vaadata). Ülejäänud päeva veetsime erinevates Eesti (üldsegi mitte depressiivsetes) väikelinnades (tegelikult ei andnud need vist linna mõõtugi välja, alevi(ku)d või külad pigem) Mehe pere erinevaid sõpru ja sugulasi külastades.

Ma sain eile otse puu osast kirsse süüa. Ja otse põõsa küljest tikreid, vaarikaid ja sõstraid. Ja ma nägin kõige ägedamat aeda, mis on isegi kuskil kauni kodu võistlusel mingi koha saanud, seega ikka kohe OLI ilus, eks.

Mina tahan ka kunagi sellist aeda. Lillepeenarde ja päevalillede ja ilusa muru ja maasikate ja kirsside ja tikrite (ja igasuguste muude puude-põõsastega) ja batuudi ja kiige (PÄRIS normaalse kiige, mitte selle vastiku kettkiigega) ja ägeda grillahjuga. Ja üldse.

Ükskord saan ka :P

Ilus päev oli.

Jul 282008
 

Mul on täna jälle selline mitte midagi tegemise päev. Eelnevatest erinev ehk selle poolest, et Mees on ka nüüd lõpuks siin, minuga koos, mitte Londonis ega folgil ega kuskil kolmandas kohas. Ja ehkki me pole täna peale ajutiste söögi- ja seksipauside midagi reaalselt koos teinudki, piisab mulle hetkel ka sellest, et ma näen teda enda kõrval magamas ja saan tekki peale panna, kui tal külm peaks hakkama vms. Meil pole lihtsalt olnud tükk aega sellist kahekesi olemise päris kohustustevaba päeva.

Igatahes magab ta endiselt folgiväsimust välja ja mina lõbustan ennast, nagu tavaliselt sellistel puhkudel, arvutis. Ja nagu sageli sellistel puhkudel, blogimaailmas.

Lõpetasin just eelmises postituses mainitud blogi lugemise-lehitsemise ja ei leidnud võimalust seda Google Readerisse panna (help?).

Tuli meelde Kessu hiljutine postitus, kuidas ta Google Readerist ära tüdines ning otsustasin oma blogrolli ka vahelduseks käsitsi läbi klõpsida.

Siit tulenevalt küsimus: kuhu kadus täiesti ette hoiatamata Karikate Emand? Seda blogi enam ei eksisteeri ning ma ei viitsi hetkel ka mingit taustauuringut teha. Äkki keegi omab mingit infot kadumise (kolimise?) põhjuste kohta?

Muidu ma miskit väga üllatavat ei leidnud. Daki uue kujunduse olin paar päeva tagasi Vaska arvutitegemisi piiludes juba ära näinud (ma küll üritasin talle Google Readerit pähe määrida, aga nagu näha, pole see õnnestunud).

Avastasin päris mitu suhteliselt surnud blogi, kus viimane postitus pärineb poole aasta või aasta tagant. Mitmete puhul ei oska isegi arvata, kas järgmine võiks veel millalgi tulla. Teiste puhul tean, et millalgi vast tuleb, aga…

Tekkis tahtmine blogrolli kuidagi organiseerida. Panna ettepoole aktiivsemalt kirjutajad vms. Kõige ette ehk mõned mu kõige lemmikumad blogid. Kõige lõppu ehk need, kelle kohta tean, et uuendusi enam ei tule, aga vanad postitused on netis alles ja minu jaoks on see blogi siiski oluline olnud.

Ja siis ma mõtlesin veel sellele, et kuigi mulle Google Readeri kujundus ka üldse ei meeldi, on see vähemalt must kiri valgel taustal ning… Et mulle ausalt öelda ei meeldi paljude blogide kujundused nagunii. Mõned üksikud meeldivad tõesti, mitmed on täitsa normaalsed, aga teised jälle mu meelest sama mõttetud kui Google Readeri enda kujundus ning osad veel hullemad (mhmh, vihje kõigile hele kiri mustal taustal blogidele – mu silmad lihtsalt EI KANNATA seda, sry).

Ja siis ma mõtlesin veel sellele, et kategoriseerimisel võiks/peaks ju peale kirjutamise aktiivsuse arvestama ka blogi sisu. Tean väga hästi, et ühed mu blogrolli asukatest kirjutavad paremini kui teised… Mõndasid loengi puhtalt sellepärast, et nad kirjutavad nii hästi, teisi peamiselt sellepärast, et tahan sõprade-tuttavate eluga kursis olla ning võõrale ei pruugiks need blogid üldse huvi pakkuda… Ja nii edasi.

Ühesõnaga ma jõuan lõpuks selleni, et kategoriseerimine oleks liiga keeruline. Las jääda see üks ja ainus kategooria: blogid, mis on mulle olulised. Blogid, millel ma püsivalt silma peal hoian. Olgu siis ühtedel või teistel põhjustel.

Ja Google Readerit kasutan ka edasi. Lihtsalt liiga mugav on. Eks vahel tuleb muude uuenduste nägemiseks “päris” blogidesse ka kiigata.

Aga mu kõrval on liikumist, lähen nüüd ära “päris”ellu :P

Jul 282008
 

Ma tean küll: absoluutselt igale kingaostjale tundub, et poodides on kõiki numbreid peale tema oma. Ühtlasi ma tunnistan, et üle pika aja Eesti kingapoode kammides panen tähele nr 41 saadavuse mõningast suurenemist, asjad ühesõnaga paranevad.

Aga siiski.

Ma olen viimased paar päeva üht blogi läbi lehitsenud – lihtsalt sattusin Orkuti kaudu peale (üks autoritest on ülikooliajast tuttav), mul oli parajasti igav ning blogi tundus piisavalt huvitav ja hästi kirjutatud (st on ka, ehkki mu tõekspidamised autoritega paljuski ei kattu).

Lugesin just postitust, kus väidetakse, et selle aasta veebruaris olevat NS kingas olnud alles enamikus numbrid 40 ja 41.

Tundes nii eesti üldist kingakaubandust kui omades mõningaid mälestusi konkreetselt NS kingast – mul on täiesti võimatu seda uskuda.

Siit üleskutse kõigile minu lugejatele: kui te tõepoolest peaks nägema poodi, kus reaalselt juhtub enamik allesjäänud numbreid olema 41 või 42 – andke palun teada. Läheks vaataks seda imet oma silmaga ja ostaks poe tunduvalt tühjemaks (Vivian Vau ei lähe arvesse, mul on paraku sutsu teistsugune stiil).

Minu senine kogemus igatahes näitab, et kõik mulle meeldivad jalatsid lõppevad harilikult numbriga 39-40.

Ausõna, ma üldse ei taha kritiseerida ega maha teha – oli ju tolle postituse teemagi hoopis muust, ma noppisin lihtsalt selle ühe lause välja. Lihtsalt selline… Norimise tuju on. Ja see lause sobis niii ideaalselt mu sihtmärgiks :P

EDIT: Oopi vihjel samal teemal otseelust.com:

Saabastega Kassist ei tea nad vist kah midagi

Naiskolleeg jagab kogemusi šoppamisest: «Läksin siis oma 40+n suuruses jalgadega kõige suuremasse kingapoodi seal Kristiines ja jälle tuli tõdeda, et Tuhkatriinu-muinasjutt on kingakaupmeeste hulgas endiselt väga populaarne, aga Shreki-muinasjutt niiväga ei ole…»

-Arvutifirma töötuba Tallinna servas

Pealt kuulis: tarkvara tugiisik

Jul 282008
 

Oli vaja korra linna kosmeetikusse minna. Teel sinna sattusin ühte bussi Mehe emaga, kes parajasti tööle läks (kusjuures ta ei sõida muidu pea kunagi bussiga, aga täna on auto remondis) ning tagasi tulles bussipeatusesse jalutades sattusin kokku Evkaga, keda ka vist juba mitu aastat näinud pole.

Mulle tegelikult täitsa meeldivad sellised asjad Eesti juures :)

Jul 262008
 

Orkut pani jälle täppi. Eelmises postituses lubatu läks eile täide. Suisa kahel korral.

Esiteks ilmus õhtul täiesti ootamatult välja Mees, kes kolmapäeval Tartusse ja sealt neljapäeval Viljandisse folgile viimast korda korralikult laaberdama läks ning keda ma enne pühapäeva hommikul mitte nägema ei pidanud.

Ma ei saa siiani täpselt aru, oli tegemist mingite meelemürkide, päikesepiste, ajutise meeltesegaduse või lihtsalt igatsusega, aga pärast rannas veedetud päeva otsustas ta ilma rahakoti ja muude eluks vajalike asjadeta tee äärde hääletama minna ning õhtul saingi lihtsalt kõne, mis teatas, et ta on veerand tunni pärast Pärnus.

Nagu isegi arvata võite, oli minu neljapäevaõhtune masendus seotud just folgil mitte viibimisega. Ise ju otsustasin, et pole mõtet rasedana sinna minna, teistele piduriks ja ise ka korralikult ei naudi – kutsusin Vaska külla ja puha, et Pärnus seltsim oleks. Aga ikkagi hiilis salakaval deprekas ligi: kõik teised lõbutsevad, joovad ja laaberdavad, aga mina ei saa… Et tegelikult on vabadus vanal kujul igaveseks läinud.

No see masendus läks ju üle ja sealt edasi oli kõik jälle täitsa lill, terve järgmise päeva oli meil ka tegemist küllaga. Sellegipoolest särasin terve eilse õhtu ja tänase hommiku nagu jõulukuusk, sest noh… Igatsus oli ju ikkagi suur (rääkimata kõigest sellest, mida polnud juba mitu nädalat saanud… Irw).

Kuna Vaskal olid täna nagunii lõunasse koju mineku plaanid, saatsin Mehe tema ja elukaga ära, Viljandi jäi ju tee peale.

Vot selline oli esimene rõõmusõnum.

Ja teine oli kinnitus nondelt ametlikelt instantsidelt, millele eelnevates postitustes korduvalt vihjanud olen.

Ei, tegemist pole abiellumise, kaksikute ega ootamatult surnud rikka vanaonu pärandusega. Tegemist on millegi palju proosalisemaga – ühe Eesti Vabariigi seadusega, mis täiesti ootamatult minu kasuks tööle hakkas.

Kui ma oma rasedusest teada sain, olin juba aasta aega Londonis töötanud ning seega täiesti kindel, et Eesti riik ei ole kohustatud mulle mitte mingisuguseid toetusi maksma. Kohe nii kindel, et ei vaevunud seadusi uurimagi. Võtsin iseenesestmõistetavalt seda, et kuna olen viimasel ajal UK-s olnud, on seetõttu kasulik seal ka sünnitada ning mõne aja elada. Kuna see tundus paratamatusena, võtsin lihtsalt olukorrast parima ning tegutsesime vastavalt tol hetkel õigena tundunud vajadustele. Ja ma polnud üldse õnnetu, tegelikult ka.

Alles nüüd, Eestis olles, kui oli nii hea, et miski enam Londonisse tagasi ei tõmmanud, hakkasin mõtlema selle üle, kas poleks äkki targem siiski kolida tagasi juba nüüd, enne lapse sündi. Põhiliseks argumendiks oli tol hetkel see, et UK-st saadavad hüvitised olen ma ühe tööandja juures töötamisega välja teeninud ning mul on neile õigus ka siis, kui peaksin välismaale kolima. Mõtlesin, et selle UK mõistes kaduvväikse summaga (sest üürid on Londonis ikka hirmkallid) jõuaks Eesti oludes palju rohkem ära teha.

Sellist mõtet mõlgutades hakkasin uurima, kas Eestisse tagasi kolimise korral oleks lootust ehk ka siit mingeid toetusi saada.

Välja tuli aga lühidalt hoopis see: ma olen täiesti seaduslikult õigustatud saama vanemahüvitist, mis on UK toetusest juhtumisi poole suurem ja seda makstakse poole kauem. Sellele lisaks veel ühekordsed sünnitoetused riigilt ja linnalt, mida Londonis põhimõtteliselt ei eksisteeri (no eriti vaesed ja üksikemad muidugi saavad).

Ei, mul ei tulnud pähe, et vanemahüvitist arvestatakse lapse sünnile eelneva KALENDRIaasta põhjal, millest ma kolm kuud täiesti Eestis töötasin.

Ei, mul ei tulnud pähe, et kui olen sellest kalendriaastast töötanud ülejäänud aja EL riigis (muidugi ametlikult, makse makstes), loetakse sotsiaalmaks Eestis makstuks ning Eestis teenitud kuude keskmine arvestatakse ka välismaal töötatud aja kohta.

Ja ammugi ei tulnud mul pähe, et minu viimane Eesti suhteliselt tagasihoidlik palk moondub tänu tunamulluste jõulude ajal tehtud meeletutele ületundidele ja -päevadele (sest palk selle eest tuli ju alles jaanuaris) ning lõpparvega kaasnenud veidikesele väljavõtmata puhkuserahale täiesti arvestatavaks emapalgaks. Tunduvalt suuremaks summaks, kui ma Eestis töötades tavaliselt sain. Ning seda kõike täiesti seaduslikult!

See kõik tundus liiga hea, et olla tõsi. Seega ei tahtnud ma enne midagi uskuda, kui olin tunde seadusi puurinud, tuttava juristiga nõu pidanud, pensioniametist nõu küsimas käinud ning lõpuks kõik andmed e-maili teel otse Tallinnasse saatnud ning neilt kinnitust palunud.

Ja selle kinnituse ma nüüd, nädal hiljem, sain.

Otse loomulikult läheb Londonis raskeks, tegime seal ju hiljuti mitmeid pikaajalisi lepinguid – korter, telefon, internet, mobiil… Need kõik tuleb kuidagi ära lõpetada või üle lasta. Sest Londonis pole asi nii lihtne nagu Eestis, kus lepingu ennetähtaegse lõpetamise korral lihtsalt mingi leppetrahvi maksad (Elisa interneti puhul nt 1000.- ehk umbes kolme kuu tasu) – seal kästakse pigem kõik puudu jäänud kuud lihtsalt kinni maksta. Vähemalt nii on mulle väidetud.

Aga eks me uurime täpselt järele, kui järgmisel nädalal tagasi oleme. Ehk saab siiski kergemini.

Emotsionaalselt saab ilmselt olema kõige raskem meie korteriomanikuga ja Mehe töökohaga – mõlemal puhul on tegu toredate inimestega, kes on meiega arvestanud veel paar aastat. Korteri puhul lisandub fakt, et leping on kuueks kuuks, meie aga elame seal selleks ajaks vaid viis… Noh, halvemal juhul jääme ilma vaid tagatisest. Ja kuna omanik on mõistev inimene, siis on šansid seda siiski tagasi saada, ma ütleks 50-50.

Mis minu töösse puutub, siis kuna ma kavatsen töölepingu nüüd varem ära katkestada, olen ma saanud liiga palju puhkust, mis tähendab, et viimasest palgast võetakse see summa maha. Töölepingu pean ma praegu lõpetama sellepärast, et vastasel korral makstaks mulle pärast dekreeti jäämist üheksa kuu jooksul toetusi, neid aga kahelt riigilt korraga saada oleks seadusevastane.

Kuivõrd Eestis saan ma aga toetusi taotleda alles pärast lapse sündi, võin ma niikaua UK-st nö dekreedirahasid saada küll – ja sealne toetus ongi arvestatava suurusega vaid esimesed 1,5 kuud. Keeruliseks läheb lihtsalt selle kindlustamine, et ma saaksin oma rahad kätte täpselt oktoobri lõpuni, ei vähem ega rohkem. Eks ma pean minema Londonis Jobcentre’isse nõu küsima.

Ja siis veel muidugi see, et raseduse kulgu ei tea kunagi ette, selleks ajaks peab lendamiseks olema arstitõend. Kuna mu rasedus on aga siiani olnud igasuguste probleemideta, eeldan muidugi, et kõik läheb hästi ning Maasikas on ometigi viisakas noor neiu, kes saab aru, et tema enda huvides oleks kasulik ilusti tähtajani oodata.

Ühesõnaga palju keerulisi jamasid ootab meid järgmise kahe kuu jooksul ees, aga küllap me saame nendega hakkama.

Ja kui kõik läheb plaanipäraselt, lendame oktoobri alguses tagasi Eestisse. Ja kolime Tartusse.

Ja ma olen selle üle nii kohutavalt õnnelik.

Niisiis – hoidke pöialt, et kõik ladusalt sujuks.

PS. Teab keegi täpsemalt, kas naistekliinik jõuab novembri alguseks Toomelt Maarjamõisa kolida või mitte? Olen seda teemat uurinud, aga peale üldiste “plaanitakse 2008 lõpuks, aga käivad jutud, et enne 2009. aastat ei jõua” kuulduste pole leidnud. Tahaks konkreetsemaid fakte, kui kellelgi juhtub neid olema.

Jul 242008
 

Kirjutasin ikka ilgelt pika hala valmis. Lugesin mitu korda läbi ka.

Siis kustutasin kõik ära. Häbi hakkas.

Vaatan parem Gigolo-meest. Päris naljakas on :D

EDIT:
Today’s fortune: A pleasant surprise is in store for you

Kuluks ära küll…