26 nädalat
Armusin just oma kõhtu. Vahtisin peeglist ja leidsin, et näeb teine ikka jube nunnu välja 😀
July 2008
Ja suvi on ka Londonisse jõudnud
Jõudsime suuremate vahejuhtumiteta Riiga ning sealt edasi Londonisse. Lennujaamas sai küll vaadatud Ryanairi suuri silte, mis lubas max 10kg ja 55cm vms pikima küljega käsipagasit ning irvitatud… Aga kui just Londonist ei lähe, siis igasuguse liigse pagasiga reeglina probleeme ei teki – Eestis ja Lätis lastakse nelja kotiga ka lennukisse, olgu need piirangud siis mis tahes.
Koju jõudsime alles öösel kolme paiku, sest transport lennujaamast Victoriasse ja sealt koju võttis tänu öistele bussigraafikutele piisavalt aega.
Hommikul magasin sisse. Õnneks on mul teine äratus pandud täpselt uksest välja minemise ajaks, olen korra varemgi alles selle peale ärganud ning edukalt bussile jõudnud – ma muidu lähen ikka väikse varuga välja 😉 Täna ärkasin ka teise äratuse peale, kusjuures mobiil oli mul peos.
Tööle sisseelamine läks valutumalt, kui oleks oodanud – ehk aitas kaasa kolmetunnisest ööunest tulenev tuimus.
Nüüd, õhtul, pärast dušši, on kohe inimese tunne jälle.
Muidu on Londonis sama kuum suvi, kui Eestiski viimasel nädalal. Töö pärast tunde ühistranspordis veeta on suhteliselt ebameeldiv. Nüüd, kell seitse õhtul, peaks samas juba mõnus olema, peabki välja minema.
Sest süüa pole midagi. No ja sellest ma parem ei räägigi, mis segadus ja mustus siia selle kolme nädalaga tekkinud on…
Tegelikult on tore jälle kodus olla. Kahekesi ja rahus. Rutiin on vahelduseks täitsa meeldiv. Ootan nädalavahetust.
Ja suvi on ka Londonisse jõudnud Read More »
Puhkus on läbi :(
Viimane päev Eestis. Läheme varsti Mehe vanaema juurde lõunale ja siis 15.45 Riia bussile. Hilisõhtuks oleme tagasi Londonis. Veel poolteist kuud nüri tööd ja palju lõpetamist vajavaid asju.
Oeh.
Teile aga üks pilt kurgist 😀
Idüll
Jõudsin eile hommikul korra isegi folgilt läbi hüpata (loe: kiirelt Viljandi järves ujuda ja Piia-Nadja-Runni-Erwini üle vaadata). Ülejäänud päeva veetsime erinevates Eesti (üldsegi mitte depressiivsetes) väikelinnades (tegelikult ei andnud need vist linna mõõtugi välja, alevi(ku)d või külad pigem) Mehe pere erinevaid sõpru ja sugulasi külastades.
Ma sain eile otse puu osast kirsse süüa. Ja otse põõsa küljest tikreid, vaarikaid ja sõstraid. Ja ma nägin kõige ägedamat aeda, mis on isegi kuskil kauni kodu võistlusel mingi koha saanud, seega ikka kohe OLI ilus, eks.
Mina tahan ka kunagi sellist aeda. Lillepeenarde ja päevalillede ja ilusa muru ja maasikate ja kirsside ja tikrite (ja igasuguste muude puude-põõsastega) ja batuudi ja kiige (PÄRIS normaalse kiige, mitte selle vastiku kettkiigega) ja ägeda grillahjuga. Ja üldse.
Ükskord saan ka 😛
Ilus päev oli.
Blogimõtteid
Mul on täna jälle selline mitte midagi tegemise päev. Eelnevatest erinev ehk selle poolest, et Mees on ka nüüd lõpuks siin, minuga koos, mitte Londonis ega folgil ega kuskil kolmandas kohas. Ja ehkki me pole täna peale ajutiste söögi- ja seksipauside midagi reaalselt koos teinudki, piisab mulle hetkel ka sellest, et ma näen teda enda kõrval magamas ja saan tekki peale panna, kui tal külm peaks hakkama vms. Meil pole lihtsalt olnud tükk aega sellist kahekesi olemise päris kohustustevaba päeva.
Igatahes magab ta endiselt folgiväsimust välja ja mina lõbustan ennast, nagu tavaliselt sellistel puhkudel, arvutis. Ja nagu sageli sellistel puhkudel, blogimaailmas.
Lõpetasin just eelmises postituses mainitud blogi lugemise-lehitsemise ja ei leidnud võimalust seda Google Readerisse panna (help?).
Tuli meelde Kessu hiljutine postitus, kuidas ta Google Readerist ära tüdines ning otsustasin oma blogrolli ka vahelduseks käsitsi läbi klõpsida.
Siit tulenevalt küsimus: kuhu kadus täiesti ette hoiatamata Karikate Emand? Seda blogi enam ei eksisteeri ning ma ei viitsi hetkel ka mingit taustauuringut teha. Äkki keegi omab mingit infot kadumise (kolimise?) põhjuste kohta?
Muidu ma miskit väga üllatavat ei leidnud. Daki uue kujunduse olin paar päeva tagasi Vaska arvutitegemisi piiludes juba ära näinud (ma küll üritasin talle Google Readerit pähe määrida, aga nagu näha, pole see õnnestunud).
Avastasin päris mitu suhteliselt surnud blogi, kus viimane postitus pärineb poole aasta või aasta tagant. Mitmete puhul ei oska isegi arvata, kas järgmine võiks veel millalgi tulla. Teiste puhul tean, et millalgi vast tuleb, aga…
Tekkis tahtmine blogrolli kuidagi organiseerida. Panna ettepoole aktiivsemalt kirjutajad vms. Kõige ette ehk mõned mu kõige lemmikumad blogid. Kõige lõppu ehk need, kelle kohta tean, et uuendusi enam ei tule, aga vanad postitused on netis alles ja minu jaoks on see blogi siiski oluline olnud.
Ja siis ma mõtlesin veel sellele, et kuigi mulle Google Readeri kujundus ka üldse ei meeldi, on see vähemalt must kiri valgel taustal ning… Et mulle ausalt öelda ei meeldi paljude blogide kujundused nagunii. Mõned üksikud meeldivad tõesti, mitmed on täitsa normaalsed, aga teised jälle mu meelest sama mõttetud kui Google Readeri enda kujundus ning osad veel hullemad (mhmh, vihje kõigile hele kiri mustal taustal blogidele – mu silmad lihtsalt EI KANNATA seda, sry).
Ja siis ma mõtlesin veel sellele, et kategoriseerimisel võiks/peaks ju peale kirjutamise aktiivsuse arvestama ka blogi sisu. Tean väga hästi, et ühed mu blogrolli asukatest kirjutavad paremini kui teised… Mõndasid loengi puhtalt sellepärast, et nad kirjutavad nii hästi, teisi peamiselt sellepärast, et tahan sõprade-tuttavate eluga kursis olla ning võõrale ei pruugiks need blogid üldse huvi pakkuda… Ja nii edasi.
Ühesõnaga ma jõuan lõpuks selleni, et kategoriseerimine oleks liiga keeruline. Las jääda see üks ja ainus kategooria: blogid, mis on mulle olulised. Blogid, millel ma püsivalt silma peal hoian. Olgu siis ühtedel või teistel põhjustel.
Ja Google Readerit kasutan ka edasi. Lihtsalt liiga mugav on. Eks vahel tuleb muude uuenduste nägemiseks “päris” blogidesse ka kiigata.
Aga mu kõrval on liikumist, lähen nüüd ära “päris”ellu 😛