Kevad või asi
Vaatasin nädalavahetusel ilmateatest, et laupäeval peaks terve päeva päike paistma ja panin hommikul pesu õue kuivama. Etteruttavalt võin ära öelda, et tibutama hakkas juba sel ajal, kui pesu nöörile riputasin ja päeva jooksul sadas mu meelest nii palju, et poleks pidanud üldse vaevuma. Aga noh, ma ju ikkagi lootsin… Et läheb üle ja jääb see lubatud päike.
Kraade oli tol hetkel ilmselt alla kümne, mina olin õhukeste retuuside, dressipluusi ja paljaste jalgade otsa lükatud plätudega. Tükk aega mõtlesin, et teen kähku ja saan hakkama, aga seitsme kilo pesu kuivama riputamine võtab ikka tükk aega – poole pealt andsin alla ja läksin tuppa vammuseid selga toppima.
Oleks võinud seda ilmselt kohe alguses teha, sest esmaspäeval, kui pika päeva letis istusin, tekkis mul päeva jooksul meganohu. No ei mäletagi kohe, millal nina viimati niiviisi nirises. Muud ei teinudki, kui nuuskasin. Õhtuks läks kurk ka punaseks ja valutas ühes ninaalusega.
Teisipäeval olin kodus täiesti mitteasjalik. Nohu oli sama hull kui enne, kurk enam ei valutanud, aga hääl omandas mehelikud toonid. Õhtul käisin ema juures, kes söötis mulle “Kiirabi” nimelist meesegu. Meie karumesi oli nagu kiuste just enne mu tõbiseks jäämist otsa saanud ja sel hooajal ma rohkem teha ei plaaninud, aga see ema oma sisaldas veel palju rohkem kasulikku.
Ühtlasi tuletas ema meelde, et vietnami salvi võiks nina alla määrida. No ei tule endal sellised asjad meeldegi, nohu on nii harva 😀 Ehkki salvitotsikuid oli mu ravimikarbis suisa kaks. Määrisin siis usinalt kogu teisipäeva õhtu ja eile tööl ka terve päeva. Ööseks sai nina paksult sheavõiga sisse määritud, vara magama ka mindud, täna oli ärgates üsna inimese tunne.
Ja kujutage pilti, nohu praktiliselt ongi kadunud, mesi ja/või salv seega ilmselt mõikasid. Millalgi päeva jooksul koorus nina alt kiht nahka ka maha, nii et kui punetus nüüd tagasi tõmbuks, oleks juba nagu päris. Aga kurk on muidugi punane edasi, hääl on endiselt mehe oma ja nüüd õhtul kodus hakkab täitsa ära kaduma. Vähemalt kurk ei valuta 😀
Katsusin tavalist mett süüa, aga see oli nii magus, et hakkas vastu. Abikaasa tõi sidrunit, sellega peaks vastuvõetav olema. Kui nüüd viitsiks minna ja süüa…
Tahaks kähku täitsa terveks saada. Ei viitsi üldse pooletoobine olla. Aga no kes käskis poolalasti õue ronida, ikka ainult ise süüdi 🙂
