April 2016 – Tikri blogi

Kevad või asi

28/04/2016 / igapäevaelu, tervis / 1 Comment

Vaatasin nädalavahetusel ilmateatest, et laupäeval peaks terve päeva päike paistma ja panin hommikul pesu õue kuivama. Etteruttavalt võin ära öelda, et tibutama hakkas juba sel ajal, kui pesu nöörile riputasin ja päeva jooksul sadas mu meelest nii palju, et poleks pidanud üldse vaevuma. Aga noh, ma ju ikkagi lootsin… Et läheb üle ja jääb see lubatud päike.

Kraade oli tol hetkel ilmselt alla kümne, mina olin õhukeste retuuside, dressipluusi ja paljaste jalgade otsa lükatud plätudega. Tükk aega mõtlesin, et teen kähku ja saan hakkama, aga seitsme kilo pesu kuivama riputamine võtab ikka tükk aega – poole pealt andsin alla ja läksin tuppa vammuseid selga toppima.

Oleks võinud seda ilmselt kohe alguses teha, sest esmaspäeval, kui pika päeva letis istusin, tekkis mul päeva jooksul meganohu. No ei mäletagi kohe, millal nina viimati niiviisi nirises. Muud ei teinudki, kui nuuskasin. Õhtuks läks kurk ka punaseks ja valutas ühes ninaalusega.

Teisipäeval olin kodus täiesti mitteasjalik. Nohu oli sama hull kui enne, kurk enam ei valutanud, aga hääl omandas mehelikud toonid. Õhtul käisin ema juures, kes söötis mulle “Kiirabi” nimelist meesegu. Meie karumesi oli nagu kiuste just enne mu tõbiseks jäämist otsa saanud ja sel hooajal ma rohkem teha ei plaaninud, aga see ema oma sisaldas veel palju rohkem kasulikku.

Ühtlasi tuletas ema meelde, et vietnami salvi võiks nina alla määrida. No ei tule endal sellised asjad meeldegi, nohu on nii harva 😀 Ehkki salvitotsikuid oli mu ravimikarbis suisa kaks. Määrisin siis usinalt kogu teisipäeva õhtu ja eile tööl ka terve päeva. Ööseks sai nina paksult sheavõiga sisse määritud, vara magama ka mindud, täna oli ärgates üsna inimese tunne.

Ja kujutage pilti, nohu praktiliselt ongi kadunud, mesi ja/või salv seega ilmselt mõikasid. Millalgi päeva jooksul koorus nina alt kiht nahka ka maha, nii et kui punetus nüüd tagasi tõmbuks, oleks juba nagu päris. Aga kurk on muidugi punane edasi, hääl on endiselt mehe oma ja nüüd õhtul kodus hakkab täitsa ära kaduma. Vähemalt kurk ei valuta 😀

Katsusin tavalist mett süüa, aga see oli nii magus, et hakkas vastu. Abikaasa tõi sidrunit, sellega peaks vastuvõetav olema. Kui nüüd viitsiks minna ja süüa…

Tahaks kähku täitsa terveks saada. Ei viitsi üldse pooletoobine olla. Aga no kes käskis poolalasti õue ronida, ikka ainult ise süüdi 🙂

Kiired päevad

25/04/2016 / igapäevaelu, kodumajandus, rõõm, töö / Leave a Comment

Pühapäev ei olnud just päriselt sama asjalik kui laupäev, aga üht-teist sai siiski tehtud. Näiteks nõelusin kinni hulga auke laste riietes 🙂 No see ei võtnud eriti kaua.

Ajamahukam projekt oli suurem revideerimisring lasteriiete hulgas – seda tuleb paar korda aastas ikka ette võtta. Seekord nägi see välja nii, et kuhjasin kokku kõik hooajavälised ja parajaks saamist ootavad riided, mis kappidest-sahtlitest leidsin, samuti pidulikud riided, mis enamik ajast kapis puude peal. No ühesõnaga absoluutselt kõik riided peale nende, mis igapäevases kasutuses. Ja siis proovisin need kõik järjest lastele selga, et tuvastada, mis on väikeseks jäänud, mis parajaks saanud, mis jääb veel ootele.

Kui Plika osaleb sellises aktsioonis naistele omaselt suht meelsasti, siis Poiss on reeglina pigem tõrges… Aga eile õnnestus ta hea tujuga tabada, nii et saime tõesti kogu selle suure hunniku riideid läbi proovitud.

Ära andmise kuhi muidugi kasvas jälle mõnevõrra suuremaks. Mõned riided olid parajaks saanud ka. Aga neid parajaks saamist ootavaid riideid enam väga polegi. Plikal veel miskit on tulemas, aga Poisil varud praktiliselt puuduvad. Oh jah. Ma parem ei mõtle sellele, tegeleb asjaga siis, kui midagi konkreetset on vaja 😀 Plikale näiteks õhemaid õuepükse, mida tal on praegu täpselt üks paar, mis võiks põhimõtteliselt ka juba väikeseks jäänud asjade kuhja tõsta… Kuna midagi paremat aga hetkel pole, kannatab vast selle kevade veel ära.

Riietega majandamisele kuluski parem osa päevast – vähemalt on nüüd selge, mis kevadeks-suveks ootel on ja talveriided said korralikult ära pandud. Kui ma selle kõigega lõpetasin, oli kell juba viis, seega otsustasin, et on juba asjalik oldud kah, nüüd aitab. Seega veetsin ülejäänud õhtu netist Nerina Palloti muusikat taga ajades. Nüüd on mul peaaegu täielik kollektsioon ja ei pea enam kuulama Youtube’i playlisti, milles sisalduvad live-esitlused mulle räigelt närvidele käisid 😛

Täna oli 11h tööpäev. Kuna müüja puhkab, olin letis, klientide kõrvalt tegelesin tavapäraste nädala alguse tellimustega, kui need valmis said, alustasin ühe projektiga, mis enda peale võtsin ja mis tuleb selle nädala jooksul ära teha. Taas kord üks päris mahukas ettevõtmine, aga selle tulemusena saab palju asju tunduvalt paremini organiseeritud, seega… Edasi võiduka lõpuni. Mis omakorda muidugi tähendas, et kui kell kaheksa sai ja pood kinni läks, istusin mina veel tunnikese tööl, sest olin oma võimeid üle hinnanud ja õhtuks projektist veidi liiga suure tüki hammustanud, mida pooleli jätta ei saanud.

Aga asi oli seda väärt, sest kell üheksa jalgrattaga koju sõites sain terve tee nautida imelist päikeseloojangut 🙂

No ja kuna ma päris normaalne ei ole, siis olen viimased tund aega kodus oma projekti kallal edasi nokkinud.

Homme selle eest võtan vabalt. Kuna lastel on 15.40 silmaarst, siis otsustasin nad lasteaiast hoopis koju jätta, muidu peaks neile kohe pärast lõunaund järele minema ja saaks olema ilgem kiirustamine. Seega töötan hoopis kodust ja teen lühikese päeva. Oh, kuidas mulle meeldib mu paindlik graafik!

Koristusmaraton

23/04/2016 / kodumajandus, plika, poiss, rõõm / 3 Comments

Mul on elus hetkel kummaline periood, kus on üsna ühesed soovid, mida ei anna aga enamjaolt realiseerida, seega ma lihtsalt katsun ennast rakkes hoida, et mõistust säilitada. Nädala sees on lihtne, töö ja olme, (hilis)õhtud on vahel rasked, aga üldiselt leiab kenasti tegevust. Nädalavahetustel on seevastu vaba aega rohkem ja…

Täna hommikul näiteks soovisin iga ihurakuga olla teisel pool Eestit, aga noh… Abikaasa oli reisist väsinud ja poolhaige ega soovinud kuskile minna, mul üksi ei mänginud välja juba puht logistiliselt. Seega oli kergekujuline kass, nii et otsustasin tähelepanu kõrvale juhtimiseks koristada lastetuba, milleni kaks nädalat tagasi aset leidnud suure koristusaktsiooni käigus ei jõudnud. Eks nad on seal ikka ise jooksvalt koristanud, aga olin ammu ohates vaadanud riiulitel kuhjuvaid asjahunnikuid, see kõik oli minu jaoks korrast üsna kaugel 🙂

Ütleks, et mõtete kõrvale juhtimine töötas täiesti edukalt – koristasin ühtejutti lõunast kuni kella kümneni õhtul, ainus paus oli kiire õhtusöök.

Ma olen vist lapsed välja õpetanud, endasuguseks 😛 Nii et kui ma ladusin kogu nende maise varanduse toa keskele kuhja ja käskisin kõik läbi vaadata, äkki saab midagi ära visata või ära anda – lõpuks sai vist umbes pool kraami niiviisi kõrvale tõstetud.

Täpsemini siis, kõik see, mille ma pean nüüd üles pildistama, et kellelegi pakkuda:

Ja detsembrist saati magamistoa akna alla kuhjatud ära andmise kraamist on ka veel nii palju endiselt alles:

Homme äkki viitsin pildistada ja üles panna, saaks midagigi eest ära, oleks hea. Tegelikult olen juba päris palju saanud ka.

Aga lastetoas oli tõesti suurpuhastus. Absoluutselt KÕIK asjad sai läbi vaadatud ja sorteeritud, kõik katkine/mittetöötav ära visatud, kõik ebavajalik ära andmiseks kõrvale tõstetud, kõik pinnad puhastatud, nukuköögi nõud pestud, vildikad sorteeritud, pliiatsid teritatud… Lisaks veetsin tunde põrandalaudade vahelistest pragudest sodi välja koukides. Mis iganes töötab, eks 🙂 Hoidsin mõtted kassist eemal ja tuba sai korda.

Võib tõdeda, et lapsed tõesti ei mängigi enam suurt millegagi. Legod ja muud klotsid, raamatud ning valitud lauamängud – ja ongi suht kõik. Joonistavad palju – arvutimängudest inspireeritud “trikiradu” ja muud ägedat. Loovmängud ruulivad.

Nuputamisraamatud ja tähevihikud tõsteti suht kõik ära andmise kuhja, hunnik mänge samuti. Ei hakanud kätt ette panema – on juba piisavalt suured, et sellise otsustamisega ise hakkama saada. Aga selge on see, et tulevikus saavad sünnipäevakutsetele kingisoovina kirja ainult mänguasja- või raamatupoe kinkekaardid… Siis saavad ise valida endale meelepärast kraami, mis seisma ei jää.

Kui vanasti olid enamik mänguasju pigem ühised, siis mõni aeg tagasi sai lauasahtlid ära jagatud – ühele üks, teisele teine. Nüüd jagati ka mänguasjariiulisse alles jäänud asjad omavahel ära ja kumbki sai oma riiuli. Ühised ongi vaid klotsid ja raamatud, ehkki ka neid annaks jagada – ja kui järgmine suvi plaanipäraselt oma toad saavad, siis tulebki jagada.