Apr 282016
 

Vaatasin nädalavahetusel ilmateatest, et laupäeval peaks terve päeva päike paistma ja panin hommikul pesu õue kuivama. Etteruttavalt võin ära öelda, et tibutama hakkas juba sel ajal, kui pesu nöörile riputasin ja päeva jooksul sadas mu meelest nii palju, et poleks pidanud üldse vaevuma. Aga noh, ma ju ikkagi lootsin… Et läheb üle ja jääb see lubatud päike.

Kraade oli tol hetkel ilmselt alla kümne, mina olin õhukeste retuuside, dressipluusi ja paljaste jalgade otsa lükatud plätudega. Tükk aega mõtlesin, et teen kähku ja saan hakkama, aga seitsme kilo pesu kuivama riputamine võtab ikka tükk aega – poole pealt andsin alla ja läksin tuppa vammuseid selga toppima.

Oleks võinud seda ilmselt kohe alguses teha, sest esmaspäeval, kui pika päeva letis istusin, tekkis mul päeva jooksul meganohu. No ei mäletagi kohe, millal nina viimati niiviisi nirises. Muud ei teinudki, kui nuuskasin. Õhtuks läks kurk ka punaseks ja valutas ühes ninaalusega.

Teisipäeval olin kodus täiesti mitteasjalik. Nohu oli sama hull kui enne, kurk enam ei valutanud, aga hääl omandas mehelikud toonid. Õhtul käisin ema juures, kes söötis mulle “Kiirabi” nimelist meesegu. Meie karumesi oli nagu kiuste just enne mu tõbiseks jäämist otsa saanud ja sel hooajal ma rohkem teha ei plaaninud, aga see ema oma sisaldas veel palju rohkem kasulikku.

Ühtlasi tuletas ema meelde, et vietnami salvi võiks nina alla määrida. No ei tule endal sellised asjad meeldegi, nohu on nii harva :D Ehkki salvitotsikuid oli mu ravimikarbis suisa kaks. Määrisin siis usinalt kogu teisipäeva õhtu ja eile tööl ka terve päeva. Ööseks sai nina paksult sheavõiga sisse määritud, vara magama ka mindud, täna oli ärgates üsna inimese tunne.

Ja kujutage pilti, nohu praktiliselt ongi kadunud, mesi ja/või salv seega ilmselt mõikasid. Millalgi päeva jooksul koorus nina alt kiht nahka ka maha, nii et kui punetus nüüd tagasi tõmbuks, oleks juba nagu päris. Aga kurk on muidugi punane edasi, hääl on endiselt mehe oma ja nüüd õhtul kodus hakkab täitsa ära kaduma. Vähemalt kurk ei valuta :D

Katsusin tavalist mett süüa, aga see oli nii magus, et hakkas vastu. Abikaasa tõi sidrunit, sellega peaks vastuvõetav olema. Kui nüüd viitsiks minna ja süüa…

Tahaks kähku täitsa terveks saada. Ei viitsi üldse pooletoobine olla. Aga no kes käskis poolalasti õue ronida, ikka ainult ise süüdi :)

Apr 252016
 

Pühapäev ei olnud just päriselt sama asjalik kui laupäev, aga üht-teist sai siiski tehtud. Näiteks nõelusin kinni hulga auke laste riietes :) No see ei võtnud eriti kaua.

Ajamahukam projekt oli suurem revideerimisring lasteriiete hulgas – seda tuleb paar korda aastas ikka ette võtta. Seekord nägi see välja nii, et kuhjasin kokku kõik hooajavälised ja parajaks saamist ootavad riided, mis kappidest-sahtlitest leidsin, samuti pidulikud riided, mis enamik ajast kapis puude peal. No ühesõnaga absoluutselt kõik riided peale nende, mis igapäevases kasutuses. Ja siis proovisin need kõik järjest lastele selga, et tuvastada, mis on väikeseks jäänud, mis parajaks saanud, mis jääb veel ootele.

Kui Plika osaleb sellises aktsioonis naistele omaselt suht meelsasti, siis Poiss on reeglina pigem tõrges… Aga eile õnnestus ta hea tujuga tabada, nii et saime tõesti kogu selle suure hunniku riideid läbi proovitud.

Ära andmise kuhi muidugi kasvas jälle mõnevõrra suuremaks. Mõned riided olid parajaks saanud ka. Aga neid parajaks saamist ootavaid riideid enam väga polegi. Plikal veel miskit on tulemas, aga Poisil varud praktiliselt puuduvad. Oh jah. Ma parem ei mõtle sellele, tegeleb asjaga siis, kui midagi konkreetset on vaja :D Plikale näiteks õhemaid õuepükse, mida tal on praegu täpselt üks paar, mis võiks põhimõtteliselt ka juba väikeseks jäänud asjade kuhja tõsta… Kuna midagi paremat aga hetkel pole, kannatab vast selle kevade veel ära.

Riietega majandamisele kuluski parem osa päevast – vähemalt on nüüd selge, mis kevadeks-suveks ootel on ja talveriided said korralikult ära pandud. Kui ma selle kõigega lõpetasin, oli kell juba viis, seega otsustasin, et on juba asjalik oldud kah, nüüd aitab. Seega veetsin ülejäänud õhtu netist Nerina Palloti muusikat taga ajades. Nüüd on mul peaaegu täielik kollektsioon ja ei pea enam kuulama Youtube’i playlisti, milles sisalduvad live-esitlused mulle räigelt närvidele käisid :P

Täna oli 11h tööpäev. Kuna müüja puhkab, olin letis, klientide kõrvalt tegelesin tavapäraste nädala alguse tellimustega, kui need valmis said, alustasin ühe projektiga, mis enda peale võtsin ja mis tuleb selle nädala jooksul ära teha. Taas kord üks päris mahukas ettevõtmine, aga selle tulemusena saab palju asju tunduvalt paremini organiseeritud, seega… Edasi võiduka lõpuni. Mis omakorda muidugi tähendas, et kui kell kaheksa sai ja pood kinni läks, istusin mina veel tunnikese tööl, sest olin oma võimeid üle hinnanud ja õhtuks projektist veidi liiga suure tüki hammustanud, mida pooleli jätta ei saanud.

Aga asi oli seda väärt, sest kell üheksa jalgrattaga koju sõites sain terve tee nautida imelist päikeseloojangut :)

2016-04-25 21.04

2016-04-25 21.06

No ja kuna ma päris normaalne ei ole, siis olen viimased tund aega kodus oma projekti kallal edasi nokkinud.

Homme selle eest võtan vabalt. Kuna lastel on 15.40 silmaarst, siis otsustasin nad lasteaiast hoopis koju jätta, muidu peaks neile kohe pärast lõunaund järele minema ja saaks olema ilgem kiirustamine. Seega töötan hoopis kodust ja teen lühikese päeva. Oh, kuidas mulle meeldib mu paindlik graafik!

Apr 232016
 

Mul on elus hetkel kummaline periood, kus on üsna ühesed soovid, mida ei anna aga enamjaolt realiseerida, seega ma lihtsalt katsun ennast rakkes hoida, et mõistust säilitada. Nädala sees on lihtne, töö ja olme, (hilis)õhtud on vahel rasked, aga üldiselt leiab kenasti tegevust. Nädalavahetustel on seevastu vaba aega rohkem ja…

Täna hommikul näiteks soovisin iga ihurakuga olla teisel pool Eestit, aga noh… Abikaasa oli reisist väsinud ja poolhaige ega soovinud kuskile minna, mul üksi ei mänginud välja juba puht logistiliselt. Seega oli kergekujuline kass, nii et otsustasin tähelepanu kõrvale juhtimiseks koristada lastetuba, milleni kaks nädalat tagasi aset leidnud suure koristusaktsiooni käigus ei jõudnud. Eks nad on seal ikka ise jooksvalt koristanud, aga olin ammu ohates vaadanud riiulitel kuhjuvaid asjahunnikuid, see kõik oli minu jaoks korrast üsna kaugel :)

Ütleks, et mõtete kõrvale juhtimine töötas täiesti edukalt – koristasin ühtejutti lõunast kuni kella kümneni õhtul, ainus paus oli kiire õhtusöök.

Ma olen vist lapsed välja õpetanud, endasuguseks :P Nii et kui ma ladusin kogu nende maise varanduse toa keskele kuhja ja käskisin kõik läbi vaadata, äkki saab midagi ära visata või ära anda – lõpuks sai vist umbes pool kraami niiviisi kõrvale tõstetud.

Täpsemini siis, kõik see, mille ma pean nüüd üles pildistama, et kellelegi pakkuda:

2016-04-23 20.57

Ja detsembrist saati magamistoa akna alla kuhjatud ära andmise kraamist on ka veel nii palju endiselt alles:

2016-04-23 21.34

Homme äkki viitsin pildistada ja üles panna, saaks midagigi eest ära, oleks hea. Tegelikult olen juba päris palju saanud ka.

Aga lastetoas oli tõesti suurpuhastus. Absoluutselt KÕIK asjad sai läbi vaadatud ja sorteeritud, kõik katkine/mittetöötav ära visatud, kõik ebavajalik ära andmiseks kõrvale tõstetud, kõik pinnad puhastatud, nukuköögi nõud pestud, vildikad sorteeritud, pliiatsid teritatud… Lisaks veetsin tunde põrandalaudade vahelistest pragudest sodi välja koukides. Mis iganes töötab, eks :) Hoidsin mõtted kassist eemal ja tuba sai korda.

Võib tõdeda, et lapsed tõesti ei mängigi enam suurt millegagi. Legod ja muud klotsid, raamatud ning valitud lauamängud – ja ongi suht kõik. Joonistavad palju – arvutimängudest inspireeritud “trikiradu” ja muud ägedat. Loovmängud ruulivad.

Nuputamisraamatud ja tähevihikud tõsteti suht kõik ära andmise kuhja, hunnik mänge samuti. Ei hakanud kätt ette panema – on juba piisavalt suured, et sellise otsustamisega ise hakkama saada. Aga selge on see, et tulevikus saavad sünnipäevakutsetele kingisoovina kirja ainult mänguasja- või raamatupoe kinkekaardid… Siis saavad ise valida endale meelepärast kraami, mis seisma ei jää.

Kui vanasti olid enamik mänguasju pigem ühised, siis mõni aeg tagasi sai lauasahtlid ära jagatud – ühele üks, teisele teine. Nüüd jagati ka mänguasjariiulisse alles jäänud asjad omavahel ära ja kumbki sai oma riiuli. Ühised ongi vaid klotsid ja raamatud, ehkki ka neid annaks jagada – ja kui järgmine suvi plaanipäraselt oma toad saavad, siis tulebki jagada.

2016-04-23 21.31

2016-04-23 21.32

2016-04-23 21.33.1

2016-04-23 21.33.2

2016-04-23 21.33.3

Igal juhul peaks nüüd olema tunduvalt lihtsam korda hoida, sest asju on palju vähem :) Minimalism ruulib.

Protected: Juubel

 plika, poiss, rõõm  Enter your password to view comments.
Apr 212016
 

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Apr 192016
 

Keskuses töötamisega käib taustamürana kaasas kohustuslik playlist, kust mingid laulud vahel kummitama jäävad. Teatud hetkel nii väga, et tuleb hakata nuputama, mis lauluga tegu, tahaks ju rohkem kuulata. Kuna vastavat äppi pole ma suutnud siiani tõmmata, siis toimub lugude tuvastamine üldiselt “kuula sõnu ja trüki Google’i otsingusse” meetodil. Kuna telekat ei ole (muusikakanaleid pole ma küll kunagi vaadanud) ja raadiot ei kuula, siis ei tea ma esitajatest üldiselt mitte kui midagi.

Too üle-eelmise postituse lugu oli üks noist, mis keskusest kummitama jäi. Üks varasem lugu, mis siiani meeldib on Joss Stone – Stuck On You. Ja nüüd siis viimane leid, mida ma pidin googeldama suisa kaks korda… Ja mida polnud isegi Youtube’is.

Ja no ei oska mina normaalselt muusikat kuulata. Kui mingi lugu meeldib, siis see ketrab… Kuni kõik ümberringi hulluvad. Praegu on küll see hea, et Abikaasat pole kodus silmi pööritamas ja võin kuulata ühte lugu rahulikult mitu õhtut mitu tundi järjest. Äkki tuleb järgmise kahe päevaga küllastumus ja ta saab sellest säästetud.

Samas ta norib isegi playlisti kallal, mida ma olen viimased 2-3 nädalat kuulanud… No ma ei saa, noh… Ma ei oska kuulata erinevat muusikat :) See on juba isegi hea, kui meeldib artist, mitte üks laul, nagu enamasti.

…You got another thing coming
If the only thing that’s on your mind is me…

Apr 172016
 

Sihuke tunne on, et rabamatkal loksutati veits miskit paigast ära – ja tundub, et järjest hullemaks läheb. Viimane kuu on olnud pehmelt öeldes jabur. Liiga jabur, et midagi sellist oleks osanud ettegi kujutada. Aga noh… Nagu pealkirjas mainitud – vähemalt igav ei hakka :D

Nädal oli raske. Kõigepealt üle töötamine, siis muu draama, palju teravaid emotsioone, nii positiivseid kui negatiivseid. Tõsiselt oli tunne, et tõmbun tagasi oma urgu ja hakkan normaalseks. Aga pärast seda, kui olin pool laupäeva voodis teki all emonud ja süngeid mõtteid mõlgutanud, otsustasin hoopis, et s*tta kah, kodus pole nagunii miskit asjalikku teha, lähen parem Tallinna, riietevahetusele.

Riietevahetuse mõte seisneb selles, et inimesed toovad kokku oma lastele väikeseks jäänud riided ja saavad need loodetavasti anda edasi neile, kel selles vanuses lapsed peale kasvamas. Mul ootas hunnik riidekotte tükk aega, et ma viitsiks nendega midagi peale hakata, aga energiat polnud. Kuna teadsin, et Abikaasa on ära, siis ma üldse ei kaalunudki osalemist, riietega Tallinna jõudmine tundus võimatu.

Lõppes aga asi nii, et pakkisin kaasa ühe kohvri ja suure kilekoti, organiseerisin transpordi Pärnus bussijaama ja Tallinnas bussijaamast. Kõik riided kaasa ei mahtunud, aga kuna Abikaasa õde tuli meile porgandeid tooma just siis, kui ma pakkisin, ja tal on kaks väikest tüdrukut kodus kasvamas, sundisin teda mingid asjad kaasa võtma :D Õel nagu ma olen :D Nii et nüüd mul põhimõtteliselt polegi ülearuseid lasteriideid enam kodus. Midagi nipet-näpet ainult. Aga ära andmise asju on ikka veel hunnikus ootamas.

Lapsed kah muidugi, lisaks kottidele. Sõitsime mõlemad otsad Lux Expressiga, mis tähendas, et igaühel oli lõbustuseks oma ekraan.

Öösel olin Liisi juures, nagu tavaliselt. Neli last ja palju segadust.

Kusjuures tänaselt riietevahetuselt ma oma lastele miskit ei saanudki, sest inimesi viitsis kohale tulla üsna vähe ja polnud lihtsalt meile sobivaid suuruseid. Mul oli ausalt öeldes üsna savi, ma läksin Tallinna täiesti puhtalt seltskondlikel eesmärkidel ja tahtsin enda kraamist lahti saada. Isegi kohver jäi Tallinna, see pakitakse nüüd järgmise nädala kauba hulka :D

Aga jah… Igav ei olnud :D Kui riided said vahetatud ja lapsed tubastes oludes liiga hulluks läksid, sai nendega õue mindud. Kolm (hiljem neli) täiskasvanut, kaheksa (alguses üheksa) last (Liis viis oma poisi vahepeal sünnipäevale ja tuli siis ise tagasi). Ava või lastehoid :D

CAM00235

CAM00247

CAM00256

CAM00263

Õhtul jõudsime koju peale seitset. Lapsed olid alguses kohutavas tujus, ainult üks virin ja tüli. Eks pikast päevast väsinud… Aga mingil maagilisel kombel õnnestus mõlemal lõpuks maha rahuneda ja duši all ära käia, misjärel kell üheksa õhtul sõbralikult kolmekesi õhtusöögiks muna-singi võileibu sõime, kolmveerand kümnest said lapsed lõpuks voodisse ja kustusid hetkega.

Ühesõnaga… Mida ma tahtsingi öelda… Ehkki viimase kolme päeva sündmused on olnud nii kirjud, et endal on ka juba üsna ebaadekvaatne tunne, siis… Igav ei hakka :D Ja kuna ma mingi hetk avastasin, et õhtul ringi toimetades nii muuseas muusika järele tantsin, siis vist – lõpp hea, kõik hea.

Mis tulevik toob, seda näitab vaid aeg.

Apr 132016
 

Jätkates sealt, kus eile õhtul pooleli jäi…

Palun mänguhoos lastel kolmveerand üheksast hambaid pesema minna. Nad üritavad kaubelda, et õhtujutu asemel kauem mängida saaks, mina ei ole nõus. Üheksaks on lõpuks pestud ja magamisriided seljas. Kuna “Kessu ja Tripp” sai just läbi, valib Plika uueks raamatuks luulevormis Erika Esopi “Spordipäev metsas”. Üllatavalt mõnus lugemine, loen pool ette, jätan ülejäänud järgmiseks õhtuks. Musid-kallid-head ööd.

Kell on veerand kümme. Pesen hambad, ronin arvutiga voodisse, mõtlen teha tööd, kuni uni maha murrab.

Chatin ja töötan. Kolmveerand üksteist tuleb kiri emalt, mis teatab, et rookimata lõhet ei ela ööd külmkapis üle, võib toidumürgituse saada. Ohkan, kurdan sõbrale. Kas ma TÕESTI pean hakkama hilisõhtul lõhega mässama? Googeldan lõhe puhastamist, videot vaadata ei viitsi.

Kell on üksteist. Viskan lõhe kraanikaussi, valan soovituse kohaselt üle kõigepealt keeva ja siis külma veega, et soomuseid eemaldada. Tulevad koos nahaga :D Pea ja saba panen sügavkülma. Ülejäänud lõhelt rebin lihtsalt kõik fileetükid näppudega küljest ja irvitan endamisi, et videos seda ilmselt niiviisi ei tehta. Kogun sodi kokku, viin välja, et haisema ei hakkaks.

Tükeldan pool lõhet äkilise jaoks, ülejäänud poole jätan ahju panemiseks. Tunde järgi maitseainete lisamine? No tänan väga. Panen suvalt soola ja pipart, seejärel äkilisele sidrunimahla, suhkrut, hakin sisse ühe väikese sibula. Vähemalt viis korda näppupidi lõhetükke segades, seejärel käsi pestes. Lõpuks on valmis. Panen lõhe külmkappi, koristan köögi. Kell on kaksteist.

Ronin tagasi voodisse, teen veel tööd. Mõtlen küll, et lähen kohe magama, aga siis otsustan, et teen veel selle jupikese ja teise jupikese ja… Nii see läheb. Tule kustutan vist umbes ühe paiku ja uinun hetkega.

Äratus taas 7.00. Oh, kui raske on tõusta. Panen kordusäratuse, et veel viis minutit vedeleda. Tõden kümme minutit hiljem, et see ei läinud tööle, ringutan ja ajan ennast voodist välja. Äratan lapsed – kui mainin Plikale, et too oli tahtnud hommikul Poisile trikirada teha (mis, nagu ma aru saan, on paberile joonistatud labürint vms), on too krõpsti voodist väljas.

Ütlen, et lähen pesen kähku hambad ära, pangu lapsed seni riidesse. Minut hiljem on vannitoas virisev Poiss, kelle hambaharjaga ma parasjagu hambaid pesen. Selge, JÄLLE selline tuju. Ohkan. Lõpetan hambapesu, räägin Poisiga, kes viriseb edasi (ei saa hingata? No jumal küll, nuuska siis!) – vahepeal läheb mu hääletoon üpris kõrgeks, sest mul on ausõna tunne, et esmaspäeva õhtust pole kuulnud Poisi suust muud kui vaid virinat kõige võimaliku suunas.

Õnneks olukord siiski paraneb. Lapsed pesevad, panevad riidesse, vaatavad multikat, Plika joonistab. Mul tuleb meelde, et tahtsin ju pesu pesta ja täna peaks veel soe ilm tulema, nii et saan voodipesu välja kuivama panna. Kalkuleerin, et kui kohe masina käima panen, siis ei lõpeta väga hilja, saan seni kodust tööd teha. Seebitan sisse hommikumantli käised ja kaeluse, viskan kogu pesu masinasse. Tõstan välja rattad, et pääseda ligi panipaigale, kus hoiame puid. Toon korvitäie, teen tule pliidi alla. Pühin magamistoa põranda puhtaks. Kammin Plika juuksed üle. Käsutan lapsed riidesse panema. Start lasteaeda 8.00.

Jumal tänatud, Poiss on heas tujus. Sõidab lasteaiani ühegi virinata ja võtab seal turbokiirusel riidest lahti. Plika kapis oleval sünnipäevakutsel on muidugi laupäevane, mitte tänane kuupäev. Teen talle normaalse välimusega patsid. Saadan lapsed rühma, jõuan tagasi koju. Kell on 8.23. Win!

Pesen pea, istun korra arvuti taha meile lugema, teen hommikusöögi (eile tehtud lõhe maitseb üsna autentselt – on täitsa äkiline, rõõm), loen selle kõrvale veidi Ekspressi. Kell on 9.15. Otsustan blogipostituse alguse kohe kirja panna, sest kas ma õhtul enam mäletan?

Kell on 9.25. Teen tööd, selle kõrvale söön üsna märkamatult ära umbes kaheksa suurt porgandit, mis eilsest mahlateost “üle” jäid.

Jupp tööd tehtud, kell on 10.15. Pesumasin hakkab lõpetama, on aeg tööle minekuks valmis sättida. Panen riidesse, pesu õue kuivama, avastan esimesed siniliiliad, mida varsti terve muru täis on.

2016-04-13 10.40.16

Panen mantlit selga. Hakkan kingi jalga panema ja mõtlen – ei lähe kohe mitte. Hall seelik, mustad sukad, must mantel, must müts, mustvalge sall… VÄRVI on vaja! Suundun kingariiuli poole. Sealt ikka leiab.

2016-04-13 10.46.31

Kodust liikuma saan 10.45. Ilm on soojem kui eile. Tööle sõites hakkab isegi palav. Mütsi peast võtta ei riski, sest juuksed on hommikusest pesust veel niisked. Kampsuni oleks võinud küll ära jätta… Jõuan tööle täpselt kell 11. Värvin üle mitme kuu huuled ära, sest noh, värvi on vaja!

Edasi töö, töö, töö. Vahele kiire lõuna, siis taas töö. Kolmveerand nelja paiku tunnen, kuidas väsimus võtab võimust ja hirmus uni tuleb peale. Otsustan teha värskenduseks kiire jalutuskäigu maja teise otsa, et osta reedeõhtuseks sünnipäevaks Juku kinkekaart. Õige, tikud jäid ka ostmata, käin Rimist läbi, õnneks sabasid ei ole, saan kiirelt vajaliku kätte. Ja liigutamine mõjus – uni on läinud. Taas töö.

Tahaks veel selle jupi tööd ära teha ja selle jupi ka… Ups, kell on juba pool kuus. Toksin mõned meelespead telefoni ja kihutan lasteaeda. Jõuan enne kolmveerandit, nähtavasti sõitsin päris kiiresti. Lapsed on napilt viimased. Kuueks oleme kodus.

Pesu on õues kenasti ära kuivanud. Korjan kokku, toon tuppa. Kuna ei jõudnud hommikul teist voodipesu peale panna, panen sellesama – värske õues kuivamise lõhn on lihtsalt võrratu.

Toimetan veidi ringi, mõtlen mis järjekorras asju teha.  Kell on juba pool seitse. Lapsed mängivad õnneks koos, heatujuliselt ja üksmeelselt. Paari tunni jagu tööd tuleb veel kuskile mahutada, aga seda võib teha siis, kui lapsed magavad. Üks pluus ootab mitu päeva triikimist – seda tasuks teha kohe, kuni valgust veel on. Kas teha tuli pliidi alla või mitte? Hetkel ei tundu jahe, aga äkki õhtul kahetsen? Lõhe viskaks pigem puupliidi ahju, aga tatraküpsiseid vaja ka teha homseks – kuna neid nagunii elektriahjus teen, võiks ju lihtsalt lõhe pärast kuuma ahju lükata? Plaan on paigas – triikimine, küpsised, lõhe.

Pluus on triigitud. Kell on kümne pärast seitse. Tõden, et peab siiski kahes ahjus korraga küpsetama, muidu läheb kahe erineva asja kokkamisega liiga pikalt aega. Teen tule pliidi alla, lülitan elektriahju sisse ja hakkan küpsisetainast tegema. Kuna mandlijahu pole käepärast, purustan mandleid kohvimasinas. Ei mäletanudki, et see pudi niiviisi kokku kleepub! Kaalul saavad akud tühjaks, pilt ei taha üldse ees püsida. Saan kuidagimoodi kõik koostisosad kaalutud, panen akud laadima.

7.20 on tainas valmis. 7.25 lõhe ahjus. 7.37 kaks plaaditäit küpsiseid teises ahjus. 7.40 nõud pestud. Pesen ja tükeldan brokoli, koorin ja tükeldan eilsest alles jäänud veidi närtsinud olemisega porgandid, segan endale rohelise salati kokku.

2016-04-13 20.02

Kaheksaks on küpsised ahjust väljas ja salat valmis. Kutsun Poisi, kes vahepeal õue mängima läks, tuppa sööma. Õnneks tuleb tõrgeteta. Õnneks ei virise täna söögilaua ääres keegi, lõhet meie peres armastatakse. Värsket kraami oleks võinud küll rohkem süüa, aga sõid piisavalt.

Poole üheksaks on kõik söömise lõpetanud ja köök korras, lapsed toas mänguhoos. Teen mõttes plaane järgmiseks päevaks. Abikaasa vanaemal on sünnipäev, vaja sealt millalgi läbi käia. Kaalun korra hommikut, aga jätan selle kohe kõrvale, läheks liigseks kiirustamiseks. Õhtul on vaja veel OTTilt läbi jõuda, mis on nüüd ju Pärnu keskuse ees, seega tavapärasest veidi kaugemal. Ilmselt katsun töölt enne viit liikuma saada, OTTil ära käia, tagasiteel lilleturult kimbukese haarata, siis lasteaiast lapsed, kodust küpsised (sellepärast neid küpsetatud sai), lõhe (tahan oma äkilist Selveri omaga võrdlemiseks viia) ja kaart ning seejärel kiire külaskäik Memme poole. Loodetavasti on ta siis kodus ka :D Võib-olla oleks targem ette helistada, ehkki plaanis oli üllatada… Ta ju teadis, et käisime pühapäeval ja rohkem ei tule.

Kell on kolmveerand üheksa, aeg lapsed pesema kupatada. Vannitoa uks on lukus ja sealt kostub kõvu naerupahvakaid. Uks keeratakse mu palumise peale küll kohe lahti. Uurin, mis toimub. Üks istub poti peal, teine mängib kraaniga. Olid vett kinni ja lahti keeranud, mille peale kraanist oli “pruuni vett” tulnud. Saan pahaseks – kunagi, kui meil miskipärast üldse vett ei olnud, tuli ka välja, et üks lastest oli kangi lihtsalt valesse asendisse keeranud. Aga naabritel on meiega ühine vesi…

Poisiga on kolmas õhtu järjest probleem, et ta kasutab liiga palju paberit, nii et pool potti on seda täis. Siis hakkab Plika mööda uksepiita üles ronima ja sealt alla libisedes teeb õudset häält. See kõik ajab juhtme korraks nii kokku, et hakkan lihtsalt laste peale karjuma. Õnneks rahunen kiirelt, palun vabandust. Lapsed rahunevad ka, panevad ööriided selga. Loeme teise poole raamatust, musid-kallid-tuttu.

Kell on üheksa läbi kümme minutit. Viimased õhtused toimetused – pühin põrandad, tühjendan bioprügi, pakin kingiks mõeldud küpsised karpi, tõstan ülejäänud plaadilt kaussi. Käin kiirelt pesus, ronin arvutiga voodisse. Kell on pool kümme. Voodipesu lõhnab mõnusalt.

Lisan päeva jooksul kirjutatud blogipostitusele pildid, sellega ka korras. Nüüd kaks tunnikest tööd ja siis võib sellele projektile joone alla tõmmata.

Mõtlen, et rohkem nii detailseid postitusi vist ei tule. Las teile jääda mulje, et mul ongi kõik päevad sellised ja et ma olen kogu aeg nii usin :D Homme tuleb veel kiire tööpäev, aga siis kavatsen ülejäänud nädala puhata – olen selle täiega ära teeninud.