Koristusmaraton

Mul on elus hetkel kummaline periood, kus on üsna ühesed soovid, mida ei anna aga enamjaolt realiseerida, seega ma lihtsalt katsun ennast rakkes hoida, et mõistust säilitada. Nädala sees on lihtne, töö ja olme, (hilis)õhtud on vahel rasked, aga üldiselt leiab kenasti tegevust. Nädalavahetustel on seevastu vaba aega rohkem ja…

Täna hommikul näiteks soovisin iga ihurakuga olla teisel pool Eestit, aga noh… Abikaasa oli reisist väsinud ja poolhaige ega soovinud kuskile minna, mul üksi ei mänginud välja juba puht logistiliselt. Seega oli kergekujuline kass, nii et otsustasin tähelepanu kõrvale juhtimiseks koristada lastetuba, milleni kaks nädalat tagasi aset leidnud suure koristusaktsiooni käigus ei jõudnud. Eks nad on seal ikka ise jooksvalt koristanud, aga olin ammu ohates vaadanud riiulitel kuhjuvaid asjahunnikuid, see kõik oli minu jaoks korrast üsna kaugel 🙂

Ütleks, et mõtete kõrvale juhtimine töötas täiesti edukalt – koristasin ühtejutti lõunast kuni kella kümneni õhtul, ainus paus oli kiire õhtusöök.

Ma olen vist lapsed välja õpetanud, endasuguseks 😛 Nii et kui ma ladusin kogu nende maise varanduse toa keskele kuhja ja käskisin kõik läbi vaadata, äkki saab midagi ära visata või ära anda – lõpuks sai vist umbes pool kraami niiviisi kõrvale tõstetud.

Täpsemini siis, kõik see, mille ma pean nüüd üles pildistama, et kellelegi pakkuda:

Ja detsembrist saati magamistoa akna alla kuhjatud ära andmise kraamist on ka veel nii palju endiselt alles:

Homme äkki viitsin pildistada ja üles panna, saaks midagigi eest ära, oleks hea. Tegelikult olen juba päris palju saanud ka.

Aga lastetoas oli tõesti suurpuhastus. Absoluutselt KÕIK asjad sai läbi vaadatud ja sorteeritud, kõik katkine/mittetöötav ära visatud, kõik ebavajalik ära andmiseks kõrvale tõstetud, kõik pinnad puhastatud, nukuköögi nõud pestud, vildikad sorteeritud, pliiatsid teritatud… Lisaks veetsin tunde põrandalaudade vahelistest pragudest sodi välja koukides. Mis iganes töötab, eks 🙂 Hoidsin mõtted kassist eemal ja tuba sai korda.

Võib tõdeda, et lapsed tõesti ei mängigi enam suurt millegagi. Legod ja muud klotsid, raamatud ning valitud lauamängud – ja ongi suht kõik. Joonistavad palju – arvutimängudest inspireeritud “trikiradu” ja muud ägedat. Loovmängud ruulivad.

Nuputamisraamatud ja tähevihikud tõsteti suht kõik ära andmise kuhja, hunnik mänge samuti. Ei hakanud kätt ette panema – on juba piisavalt suured, et sellise otsustamisega ise hakkama saada. Aga selge on see, et tulevikus saavad sünnipäevakutsetele kingisoovina kirja ainult mänguasja- või raamatupoe kinkekaardid… Siis saavad ise valida endale meelepärast kraami, mis seisma ei jää.

Kui vanasti olid enamik mänguasju pigem ühised, siis mõni aeg tagasi sai lauasahtlid ära jagatud – ühele üks, teisele teine. Nüüd jagati ka mänguasjariiulisse alles jäänud asjad omavahel ära ja kumbki sai oma riiuli. Ühised ongi vaid klotsid ja raamatud, ehkki ka neid annaks jagada – ja kui järgmine suvi plaanipäraselt oma toad saavad, siis tulebki jagada.

Igal juhul peaks nüüd olema tunduvalt lihtsam korda hoida, sest asju on palju vähem 🙂 Minimalism ruulib.