Lootus leida oma kodu oli suurem kui kunagi varem… Noh, saime just teada, et see koht on ka läinud.
Järelikult tuleb kuskilt midagi veel paremat… Aga ma olen juba üpris kannatamatu :)
Aug 312010
Aug 302010
Jajaa, pärast seda hiigelpikka pealkirja, mis oli liiga hea, et panemata jätta, alustan hoopis muude teemadega ehk sealt, kus viimati pooleli jäi – reedel sai vist viimati kirjutatud.
Laupäeval käisime selle suve kolmandas pulmas – Abikaasa vanaonu kuldpulmas :) Inspiratsioon missugune – loodan siiralt, et ka meil õnnestub kunagi selline pidu maha pidada. Esialgu katsuks muidugi esimese aastapäevani jõuda, haha.
Aga pidu oli äge. Alguses oli… No kirikliku variandi puhul ma ütleks vannete uuendamine, neil oli ilmalik. Igatahes sealsamas saalis, kus kõik Pärnu registreerimised toimuvad, ametnikutädike pidas kõnet ja puha. Tal oli küll nii vaikne hääl, et pool juttu läks kõrvust mööda – pidime nimelt samal ajal Plikat veenma, et oleks viisakas vait olla (ta oli küll heas tujus, aga see on ka suhteliselt häälekas) ning aeg-ajalt magava Poisi turvatooli kõigutama, et ta ikka edasi magaks. Viimane paraku ei õnnestunudki, nii veetsin ma teise poole tseremooniast Poisiga ukse taga, kus ta muidugi enam piuksugi ei teinud, aga ei tahtnud hakata suvalisel ajal sisse tagasi ka minema. Ja kuna seeski kuulmisega raskusi oli, siis ukse tagant ei kuulnud üldse miskit. Nii et ma pole senini päris kindel, kuidas seda püha üritust nimetada või mis seal täpselt tehti. See selleks, uhke igal juhul.
Ja siis oli pidu Klaara-Manni puhkemajas – see suvi kohe tuleb neid ilusaid kohti hulgim mu mälestustesse. Seal oli ka väga-väga mõnus – kõik täpselt samamoodi ära satitud ja nunnu, nii seest kui väljast, puudest-põõsastest tubade sisustuse ja töötajate vormiriietuseni välja. Ja toredad töötajad olid muidugi ka.
Pidu oli nagu päris pulmapidu kunagi – pulmaema ja mängud ja bänd ja tants ja pulmalipp ja selle varastamine, mille järel lipuvalvuri püksid masti tõmmati ja onu Leo seelikuga ringi käima pidi… Nalja sai küllaga.
Kuna tegu oli päevase üritusega, magas Poiss õnneks rohkem, kui Katsi pulmas, omajagu kantseldamist oli aga ikka. Kõige teravam elamus oli minu jaoks muidugi hetk, kui avastasin oma helelillast siidist hiina pluusi rinna pealt märja pleki – esimest korda elus oli mul rinnapadi lekkima hakanud ja otse loomulikult olin unustanud varud kaasa võtta… Mis seal ikka, saime hakkama :P
Pool päeva oli ilus päikeseline ilm, siis hakkas järsku vihma ladistama. Laud ja bänd olid õnneks katuse all, seega ei häirinud see eriti kedagi. Õhtupoole läks ainult hirmus külmaks – hea, et olin otsustanud sukad jalga panna, isegi võrksukad soojendasid täitsa hästi.
Peo meelelahutuslik osa sisaldas muuhulgas viiekroonist õnneloosi, kus võitudeks olid igasugu jaburad asjad pannilabidast peerukotini. Plikale ja Abikaasa õe kolmeaastasele poisile olid eraldi nimelised “loosid” – Freddy sai mänguautode komplekti ja Plika oma esimese barbie-stiilis nuku, nimelt küll Steffy. Loosi ajal Plika magas, nii et nukku nägi alles hilisõhtul kodus – oi seda õnne siis! Pikad blondid juuksed, Plika jooksis kohe esikusse kammi järele. Teiseks hitiks osutusid nuku sokid ja saapad, mida sai lõputult ära kiskuda ja tagasi panna.
Eile olid Abikaasal suvepäevad, nii et ta ärkas lõuna ajal, läks kohe ära ja jõudis tagasi alles öösel. Meil oli ilma tematagi lõbus :P Kõige olulisem osa päevast oli muidugi Kristi külaskäik – polnud hirmus ammu näinud, aga mul õnnestus tema paaripäevasele Pärnu-tripile pihta saada ning ta tunnikeseks külla meelitada, et ta saaks oma sünnipäevakingi ka IRL üle vaadata.
Plika sai Kristi käest järgmise vinge kingituse (küll ühel lapsel ikka võib vedada, ah) – sihukese tahvli, kuhu saab joonistada ja selle ära pühkida ning kogu teema on kuidagi magnetite peale üles ehitatud. Terve õhtu oli jälle sisustatud.
Mina üritasin ühtaegu lastega tegeleda, kooki küpsetada ja seltskondlik olla – abiga sain kuidagimoodi hakkama kah. Enamiku õhtust veetsin küll Poissi kussutades, ta oli õhtule tavapäraselt viril, rahul ainult tissi otsas või mu rinnal tududes.
Jõudes lõpuks pealkirja juurde, siis Plika tõmbas endale tüki pirni nii õnnetult kurku, et seda välja köhides tekkis refleks, mistõttu pirnitüki püüdmiseks pahaaimamatult käe alla pannud Kristil mõlemad pihud täis oksendati. Õnneks võttis ta asja huumoriga, vähemalt välja paistis nii :P Aga jah, nagu mainitud sai – külalised meie majas tühjade kätega ei jää.
Postituse lõpetuseks pean aga jälle rõõmustama pead-jalad koos elamise heade külgede üle. Eile näiteks saime meie Abikaasaga kella üheteistkümneni magada – vanaema-vanaisa kantseldasid lapsi. Peamiselt küll Plikat, aga mu meelest kussutas ema vahepeal Poissi ka, kui too liiga kaua jorises ning meie Abikaasaga liiga unised ja tüdinud olime.
Täna käis Plika kõigepealt vanaisaga poes ja mänguväljakul, nii et mina sain kodus rahulikult duši all käia. Ema valvas Poissi, kes küll kogu aja ilusti magas. Ja siis õnnestus mul kõige tipuks kella ühe paiku diivanile tukkuma jääda, nii et vanaema-vanaisa söötsid Plikal kõhu täis ja panid ta magama kah veel. See viimane ei läinud muidugi kuigi libedalt – Plika protesteeris tugevasti. Seda kuulsin juba minagi ja tahtsin minna ise asja siluma, aga ema, kes ennast tööleminekuks valmis sättis, arvas, et pole mõtet – küll vanaisa saab hakkama, Plikale ongi natuke distsipliini vaja.
Tõepoolest, vanaisa oli vana rahu ise – heatujuline isegi pärast vähemalt pool tundi kestnud jonnihoogu. Õnneks oli tänane pigem erand kui reegel – tavaliselt Plika magama minemised nii valulikult ei lähe.
Aga jah… Mis elul viga, kui niiviisi keset päeva magada lastakse – vanavanemate abi on tõepoolest hindamatu :)
Ahjaa, lõpetuseks üks pildike Poisist ka – just sihukese lömmis näoga ta enamik ajast maha magabki. Ema sõnul pidavat minu suu olema :D
Aug 272010
Kuna und polnud ja oma aega päeval ka mitte, olin eile öösel neljani üleval – teadsin küll, et hommikul ennast kirun, aga ei suutnud vastu panna. Istusin köögis, sõin võileiba ja pulmatorti, lõpetasin “Minu Nepaali” ära.
Seitsmest helises Abikaasa äratuskell ja Poiss ärkas üles. Õnneks oli Abikaasa nõus teda kantseldama, nii et sain kaheksani tukkuda. Sealt edasi olin poole kohaga üleval ja üritasin Poissi jälle magama saada. Pool kümme ärkas Plika ka. Õnneks tuli vanaisa appi, sõid koos Plikaga hommikust, mina sain Poisiga edasi mässata ja kui ta lõpuks magama jäi, siis isegi tuba koristada.
Ja siis, oh seda õnne, võttis vanaisa Plika kaasa ning nad läksid koos poodi ja mänguväljakule. Mina sain oma kohvi ja võileivad ning ülejäänud pulmatordi (suurema osa pistsin küll juba öösel kinni). Ja see ongi õndsus – segamatu oma aeg, võrratu söök, arvuti ja hea raamat.
Kõht on täis ja meel on hea, väsimusest pole enam jälgegi. Poiss magab ikka veel. Teised on ikka veel väljas. Mul on ikka veel oma aeg. Õndsus, indeed.
Aug 272010
Vahepeal on jälle nii palju juhtunud… Und mul miskipärast pole, ehkki sügav öö on käes (peale kella üheksat õhtul joodud väike tass kohvi on äkki süüdlane, no me jõudsime alles veerand ühest koju nagunii), üritan siis nüüd kõik tagantjärgi kirja panna.
Kõigepealt kolmapäevased sündmused.
Käisime perearsti juures – Poiss kaalus kahenädalaselt 4380 g ehk on veidi üle poole kilo juurde võtnud. Näljas see laps just pole :)
Siis läksime korraks Marisele külla, et talle mõned asjad viia, mida õekesel Rootsis vaja on. Sai ühtlasi ka aega raisatud, kohvi ja keeksiga mõnuletud ning kassi üle irvitatud.
Seejärel sattusin üle mitme aasta Humanasse ja tuli meelde, kui väga kaltsukad mind vaimustavad. Kahetsusväärselt oli seal uue kauba aeg ja seega võrdlemisi kallid hinnad, mistõttu ma ennast oluliselt tagasi hoidsin ja vaid kolm asja soetasin (body 29, punane seelik 59, must seelik 79). Eks lähen tagasi, kui 10 krooni päev on. No hea küll, 25 krooni päev kõlbab ka :P
Pärnus pole kaltsukatega mu meelest kuigi head lood, aga ma kavatsen neid nüüd igatahes avastama hakata. Kui keegi oskab häid kohti soovitada, andke teada.
Lõpuks läksime Kaubamajakasse erinevateks üritusteks kinke ja kaarte otsima. Sealt välja minnes jäime rõveda paduka alla. Vandusin terve tee, kui oma õhukeste riietega parkimisplatsil jooksin, autos sai hüsteeriliselt naerda.
Õhtul tegi Plika tsirkust – tiris omale Poisi mütsi pähe ja toppis luti suhu. Väga ebapedagoogiline minust seda lubada, ise samal ajal naerdes ja pilti tehes… Enam ei tee, ausõna :P
Täna käisime pulmas. Sellele eelnes muidugi tavapärane jant. Alustagem tüüpilisest naiste hädast ehk mitte midagi pole selga panna. No mul on siin Pärnus ju ülimalt piiratud garderoob – üle poole riietest on Tartus kastides, pidulikumate riiete koha pealt oli seis eriti kehv. Üks must seelik mul oli ja Londonist ostetud lilla pluus ka. Aga pluus miskipärast ei meeldinud, ema kapist polnud ka ükski asi päris see. Päeva päästis Abikaasa, kes oma ülikonda otsides ühe ema riidekapis rippuva koti seest minu hiina stiilis kleidi ja pluusi välja kaevas, ma olin nende olemasolu täiesti unustanud. Ostsin need kunagi Londonist, Camdenist, kui Plikat ootasin. Pole kumbagi kordagi kandnud, nüüd oli pluus ideaalne. Kleit oli kitsas, kõhult pole veel päris kõik rasedususpolster maha läinud (ehkki ega seal eriti midagi enam alles ka pole), pluus oli õnneks veidi laiem ja käis külje pealt täiesti lahti – all lukk, üleval trukid, tissitamine oli seega ka üsna lihtne.
Oma kostüümiga jäin niisiis rahule. Täna hakkasin aga Plikale kleiti otsima ja otse loomulikult tekkis järgmine ikaldus – üks kleit oli liiga lühike, kaks tükki liiga laiad ja luitunud värvi, ühesõnaga ükski ei meeldinud. Lõpuks panin hoopis püksid, ehkki endal süda tilkus verd – nii harva, kui on tõeliselt põhjust kleiti kanda ja siis ka pole. Oleks ma veidi varem sellele mõelnud, oleks võinud kaltsukast miskit vahvat osta, aga kõik tuleb ikka viimasele minutile jätta, eks. Vähemalt Plikal endal oli pükstega mugavam ;)
Päeva esimene pool oli täna ülimalt pingeline. Ema läks juba hommikul ära, nii et pidin üksinda lapsi kantseldama ja nende kõrvalt kõik muu vajaliku tehtud saama. Ema küll aitas hommikul enne äraminekut ja vanaisa mängis ka hiljem natuke Plikaga, nii et natuke abi ikka oli. Aga mul endal polnud Plika jaoks üldse aega, oli vaja ju sättida ja pakkida ja… Vaene Plika, käis ja tegi ainult pätti, et mingitki tähelepanu saada, mille peale mina muidugi kannatamatult karjuma pistsin. Pahasti käitusime mõlemad, aga tema on ju väike ja mina suur, mina peaksin paremini teadma ja targem olema. Oeh. Raske on see elu kahe lapsega sellistel puhkudel.
Tallinnasse jõudsime plaanipäraselt, kiirustama ei pidanud, hiljaks ei jäänud. Olin eeldanud, et Plika magab autos terve tee, see oli just tema lõunaune aeg, aga otse loomulikult passis ta peaaegu kogu aja üleval, sellest omakorda pool aega virises. 40 minutit vast sai lõpuks magada.
Kuna eeldasin süüdimatult, et peokohta läheme pulmarongis, ei vaevunud ma selle nimegi meelde jätma, rääkimata sellest, et kaardilt vaadata, kus see täpselt asuda võiks. Tegelikkus oli veidike teistsugune – Tallinna tipptunniliikluses on väga raske ühtset rongi moodustada, meie jäime teistest kohe maha. Kokkusaamise koht oli muidugi kokku lepitud, pärast linnapiiri, seal saime teised kätte. Aga siis oli meil bensiin peaaegu otsas, nii et sõitsime kärmelt 5 km edasi lähimasse tanklasse – lootuses, et jõuame enne ära tankida, kui rong meist jälle mööda sõidab. Saime eduliselt hakkama, pidime teisi veel veidi ootamagi. Nii et kõik läks hästi. Omal käel oleks peokoha leidmine igatahes meie olematu ettevalmistusega pea võimatu olnud :P
Täitsa lõpp, kui lahe koht oli! Vaatasin nüüd kutse pealt järele, Männiaru puhkemaja nimeks. Niiii ilus! Sihuke maaelamise tüüpi, palgid ja värgid… Kõik hullult ära sätitud, suur õu ja erinevad majutusvõimalused (suure maja teine korrus, omaette väikesed armsad majakesed jne), pimedas pandi maja küljes elektriküünlad põlema, laternad ja päris küünlad ka ja… Oo, võrratu. Ma arvan, see on üks kõige ilusamaid taolisi kohti, mida ma üldse näinud olen.
Toidud olid neil ka väga head. Ja see jättis hästi sümpaatse mulje, et töötajad olid vormiriietuses – ettekandjad üleni mustas, kokal valge pluus ja must põll ja… No kohe sihuke hea tunne tekkis :D Sõbralikud ja muidu toredad olid nad otse loomulikult ka.
Peost endast ma küll väga palju osa võtta ei jõudnud – Poiss otsustas ka “osa võtta” ehk oli terve aja üleval ning väga rahulolematu. Mis tähendas, et mina veetsin palju aega teisel korrusel tissitades ja kussutades, Abikaasa vahetas mind aeg-ajalt välja, kui mul väga kopa ette viskas. Gaasirohtu polnud ma ka miskipärast kaasa võtnud, õnneks meie vastas istus üks paarike ühekuuse lapsega, nad laenasid – see vist lõpuks meid päästiski. Igatahes üheksa paiku jäi Poiss lõpuks magama, nii et ilutulestikku ja torti saime rahulikult nautida.
See oli Plika esimene ilutulestik. Vaatas hoolega ja meeldis väga, paugud ei häirinud kõige vähematki. Kui otsa lõppes, näitas muudkui näpuga taevasse ja vigises, tahtis veel. Nüüd teame, et aastavahetusel teda enam tuppa jätma ei pea :P
Tort maitses ka imehästi, saime seda veel kaasagi – hommikusöögi kõrvale on mul maius olemas, mmm.
Ühesõnaga jah. tagantjärele olukorda analüüsides võiks ju öelda, et rangelt võttes oleks olnud targem minemata jätta, kahe lapsega oli ikka hirmus palju jantimist ja pidu nautida polnud väga aega. Aga mul on ikka hirmus hea meel, et käisime – ei oleks tahtnud mitte mingil juhul ilma jääda. Ja no eks sai ikka peost rõõmu tunda ka. Lihtsalt ei jõua ära oodata seda aega, mil Poiss on ka juba nii suur, et võiks mõlemad lapsed vanavanemate hooleks jätta, ainult kahekesi pulma minna ja seal ka vabalt alkoholi tarbida. No järgmine suvi peaks põhimõtteliselt juba saama, kui ainult abiellujaid jätkuks.
Aga ei, ma olen rahul. Hea, et üldse oli võimalus minna :)
Lõpetuseks aga hoopis paar pilti juuli lõpu mustlaspulmast, mis Fady tegi ja lahkelt vaatamiseks välja panna lubas:
Aug 242010
Tahaks osta, sest Plika vann on hetkel meie viimases Tartu kodus ning ei tea, millal sealt ükskord asjad ära toodud saab, suures vannis läheb hirmus palju vett ja on tüütu, no ja olen palju kiitust kuulnud selle asjanduse kohta.
Kõige parem oleks muidugi, kui kasutatult saaks, aga hetkel ei viitsi isegi Perekooli müügifoorumit kammima minna… Kellelgi pole järsku üle?
Lõpuks pean nagunii Tallinnast 470-kroonise variandi ostma, sest odavamas kohas on hetkel otsas… Päh.
Aga no ma siiski loodan, et saan äkki kuskilt väiksema raha eest. Kõik nõuanded teretulnud!
Aug 232010
Plika oli täna üleväsimusest või krt teab millest eriti jorr. Tema magama panemine oli igavene jant, kohe kõva häälega nuttis päris tükk aega. Poiss aga ei lasknud ennast sellest kuidagimoodi häirida – mis siis, et neil oli vaid paar meetrit vahet. Nüüd magavad õnneks mõlemad.
Mina olen muidugi ainult kõrvaltvaatleja – Abikaasa mässas ja pani magama, läks pärast seda veel poodi kah. Kes on kangelane? :)
Aug 232010
…aga lapsed otsustavad ikka ära, kuidas asjad TEGELIKULT käima peaks :P
Ehk siis mäletatavasti mainisin hiljuti lootusrikkalt, et ehk hakkab mul Abikaasa tööle minnes hommikuti veidi oma aega olema. Otse loomulikult oli mul täna hommikul selline uni, et kõige meelsamini oleks ma kümneni põõnanud, mitte pool kaheksa tõusnud. Poiss aga arvas, et see on tõusmiseks suurepärane aeg, no ja ega Plika siis kehvem saanud olla – klõps! olid temagi silmad enne kaheksat lahti.
Üldiselt ei saa aga siiski kurta. Plika kadus otsemat teed pidi vanaema-vanaisa tuppa ja mängis seal tükk aega. Poiss jäi täpselt siis magama, kui mul oli vaja Plikale putru keeta, nii et sain rahus Plikal kõhu täis sööta. Siis ärkas Poiss üles, nii et oli vaja jälle temaga tegeleda, Plika hängis hommikusööki valmistava vanaisaga… Ja hiljem jäi Poiss jälle viisakalt selleks ajaks magama, et mina saaks omale kohvi ja võileivad teha ning nende kõrvale isegi raamatut lugeda.
Keskpäeval oli plaan kahe lapsega välja minna, aga Poiss, kelle ma korraks voodisse “käest ära” panin, jäi jälle nii magusasti tuttu, et ei raatsinud hakata teda riidesse toppima – jätsin koju ema valve alla magama. Läksime Plikaga kahekesi mänguväljakule ja veetsime seal tõelist kvaliteetaega – ilm oli mõnusalt päikeseline ja tuuline, soe, aga mitte liiga palav… Mänguväljak, mis tavaliselt lapsi täis, oli täna täiesti tühi – Plika mängis pool ajast omaette, sain teda rahus jälgida ja oma mõtteid mõlgutada. Hea oli Plikaga kahekesi olla, seda aega jääb kodus nii väheseks. Ja hirmus kahju, et fotokat kaasas polnud, oleks tahtnud mitu korda pilti teha.
Koju jõudes ootas soe lõuna ja näljane Poiss, kes pärast väikest tissi jälle viisakalt magama jäi, nii et ma sain teistega koos süüa… Ning pärast sööki läks Plika vanaisa kõrvale tuttu. Mina sain rahulikult Poissi mähkida ja tissitada ning ta jälle tuttu panna, köögi ära koristada ja nüüd on aega isegi blogi kirjutada.
Ja Abikaasa tööpäev lõppeb juba poole tunni pärast :)
Ühesõnaga jah. Suhteliselt sisutu postitus. Lihtsalt rõõm, et esimene päev ilma Abikaasata nii ludinal möödunud on. Miks küll ei oleks pidanudki – ühe abilise asemele tuli ju kaks.
Loen nüüd raamatut edasi. “Minu Argentina” saab kohe-kohe läbi.
Aug 212010
Abikaasa läks poolteist tundi tagasi teise tuppa Plikat magama panema (täna öösel tuba veel tühi, eraldi on rahulikum, üks laps ei aja oma vigisemisega teist üles ja vastpidi), kuulsin sealt veel õige pikka aega Plika lalinat. Lõpuks tundus, et nüüd on küll juba vähemalt pool tundi vaikus olnud, lähen ajan Abikaasa üles (ta jääb alati ENNE Plikat magama :D ) ja lasen tal Plika oma voodisse kanda.
Ja seal see laps oligi, sügavas unes:
Ma ei saa aru, kuidas on võimalik nii magama jääda :D Aga hea, et enne vaatama läksin, kui ta ennast unes keerata jõudis…
Aug 212010
Proovisime täna seisulaua esimest korda korralikult ära. Manööverdama peab ettevaatlikumalt, käru on nüüd mugavam külje pealt lükata, taga olles peab käsi liiga välja sirutama, pikemad käepidemed aitaks, aga ei ole paraku võimalik… Üldiselt aga õigustab ennast küll, ütleks ma. Ja Plika on täitsa rõõmsalt nõus nii sõitma.
Poosepilt. Tegelikult ei või käru sellisel kombel pikalt toetuseta jätta, Poiss on veel liiga kerge – kui Plika laual seisab, kaldub kogu kupatus liiga kergelt tahapoole.
Aug 212010
Kirjutamise soolikas on täiesti umbes! Eks seda aega ole tunduvalt vähem ka, kaks last on ikka kaks last :P Järgmisest nädalast, kui Abikaasa hakkab jälle tööl käima, hakkab mul ehk hommikuti ka natuke oma aega olema – seda eeldusel, et Poiss annab… Plika magab ikka üheksa-poole kümneni, endal on kavatsus Abikaasaga koos pool kaheksa üles jääda. Aga no täna näiteks ärkas Poiss täpselt samal ajal ning oli kümneni üleval. Mõni teine päev sööb jälle kuue-seitsme vahel ja jääb siis tissi otsa veel kolmeks tunniks magama. Ühesõnaga täiesti oleneb, aga lootust on.
Hetkel on seis igatahes selline, et segamatu kirjutamise aja leiaks alles hilisõhtul, kui mõlemad lapsed magavad, aga selleks ajaks olen ise tavaliselt liiga väsinud ja ei viitsi. Tegelikult oleks päeva jooksul ju veelgi vabu hetki, aga see on juba prioriteetide küsimus, siiani on muud asjad olulisemad olnud.
Enamiku vabast ajast pärast viimast postitust ehk alates teisipäevast olen sisustanud kolimisega magamistoast elutuppa. Nüüd oleme sellega enam-vähem valmis ka, ehkki tuleks veel sättida. Suurem töö on õnneks tehtud, kõik asjad ära veetud, enamik neist ära pandud, mööbel (loe: kaks titevoodit) paigas, Poisi riided ära sorditud jne. Nipet-näpet on veel teha, et olemine mugavamaks muuta, hetkel on liiga palju asju väljas, ruumi on vähevõitu. Ma ei tea küll, kuhu neid ära paigutada, ruumi nimelt eriti polegi. Samas… On rohkem, kui oli teises toas, nii et kõik on ikkagi lill :D
Okei, kui päris kristalselt aus olla, siis kolimisega tegelemise lõpetasin ka suuremalt jaolt juba üleeile. Uueks prioriteediks sai lugemine – avastasin, et täna on paari raamatu tähtaeg, millest üks oli veel lugemata, seega võtsin kätte ja lugesin läbi, ühe teise lõpetasin ka ära. Kaks viisin tagasi, kolm sain juurde, seega on mul kodus kuus lugemata raamatut (Soome, Argentina, Nepaal, Pariis, Kanada, Maroko), millest kahe tähtaeg on kümne päeva pärast, järjekorras olen veel päris mitmetele. Ülejäänud Petrone Printi Minu-sari ja paar Thomas Gordoni lastekasvatuse-alast raamatut peaksid mingil hetkel minuni jõudma.
Poiss magab endiselt suurema osa ajast maha ja on öösel endiselt eeskujuliku unega. Sööb õhtul kella kümne ja kesköö vahel, jääb siis ööunne, järgmine söögikord on umbes kolmest, siis juba hommikul kuue-seitsme ajal. Magamata öid pole seni ühtki olnud, saan piisavalt puhata. Plikaga oli küll rohkem jamamist, ka päris alguses, samas Poiss on kõigest kümme päeva vana, kõik võib veel muutuda. Loodan muidugi, et ainult paremaks :P
Plika graafik hakkab vaikselt jälle paika saama. Ärkab normaalsel ajal, lõunaunne jääb kahe-kolme vahel, ööune eesmärgiks on üheksast valmistuma hakata, et ta kümneks magaks, viimased päevad on kümne-poole üheteist ajal jäänud ka. Eks üritame edasi, järjest varem hämarduvad õhtud aitavad tublisti kaasa.
No ja nii ongi. Eluke on üsna mõnus, ehkki kahe lapse tähelepanuvajaduse rahuldamise ning oma asjatoimetustega žongleerimine on kohati üsna raske ja tüütu, õhtuks väsin ikka ära. Abikaasa hakkab ülehomsest tööl käima, aga ema ja tema mees kolivad koju tagasi, nii et üksi ma lastega õnneks ei jää. Ja oma kodu… Noo, tundub, et ehk on jälle natukene lähemal, aga kõik on veel lahtine. Pöidlad pihku.
Tahaks endiselt kirjutada filosoofilisema sisuga postitust elust kahe lapsega, aga selleks peab sobiv tuju olema, siiani pole tulnud. Eks ühel heal päeval ikka.
Lõpetuseks paar pilti ka.
Nädala alguses sain maksikirja Iiriselt, milles olid tekk ja mütsike Poisile ning kaart koos vahva rinnamärgiga suurele õele. Osa teki lappe on kootud selle käsitööringi neiude poolt, kuhu ka mina Londonis paar korda jõudsin (ja mille esimeselt kokkusaamiselt koju tulles ma oma rasedusest teada sain). Nii armas :) Sellest rääkimata, et Poisil oma tekki polnudki – mõtlesin mingite suvalistega läbi ajada, kuni omaette kolime ja siis midagi osta. Aga näe, tekk tuli koju kätte, udupeen.
Ükspäev koristades puhastas Abikaasa tolmuimejaga põrandaid ja Poisi voodi jäi ette. Sai siis eest ära tõstetud:
Vaatasin, et kõik senised pildid on Poisist mütsiga, panen siis paar tükki palja peaga, et tumedad juuksed ka näha oleks. Ühest pildist, olgem ausad, täiesti piisaks, aga mind on jälle tabanud see tüüpilise kanaema vaimustushoog, mul on ju ometigi maailma kõige armsam titt ja teda tuleb iga nurga alt fotodele jäädvustada…
