Aug 172010
 

Naljakas, kui suure vahe teeb see, mis aastaajal laps sünnib. Plika ajal oli külm sügis, esimest korda õue läksime temaga ehk nädala vanuselt, üle ühe käruralli päevas ei teinud kunagi, kogu aeg pidi arvestama sellega, et külma ei saaks. Poisiga oleme aga pea iga päev kuskil käinud, kodus istumisest pole juttugi.

Kui alustada algusest ehk sealt, kus viimati vaikus tekkis, siis reedel saime koju :) Päevane kaaluiive oli vaid 10 g, aga sellega oldi rahul. Kuulmistest oli okei, vereproovid võeti ära, polnud enam mingit põhjust edasi haiglas passida.

Jõudsin ennast fotohunnikust ka lõpuks läbi närida, nii et illustratsioonid juurde.

CIMG1233

DSC_4163

DSC_4166

DSC_4203

Jälle kodus, ühine lõunauni:

CIMG1296

Reede õhtul käisime juba promenaadil kärutamas – Kessu oli oma ema ja plikaga pärnus suvitamas, oli ju vaja titt ära näidata ja juttu ajada. Kessu klõpsis purskkaevus lõbutsevast Plikast hulga lahedaid pilte:

P1120338

P1120343

P1120345

P1120358

P1120359

Kuna meie perekond on järsku nii arvukaks paisunud, et ei mahu enam koduse söögilaua taha ära, organiseeris ema laupäevaks perekondliku lõunasöögi Maria talus. Tõeliselt ilus koht oli, maitsvast söögist rääkimata. Sõime kolmekäigulise lõuna. Mina, kes ma raseduse lõpus üldse süüa ei tahtnud ning peamiselt virsikutest-nektariinidest, jäätisekokteilist ja võileibadest toitusin, sõin ära kõik kolm käiku, pool Abikaasa magustoitu ning viis viilu ahjusooja leiba võiga. Siis sai kõht lõpuks täis ka :P

IMGP5580

DSC_4248

DSC_4250

Plika jõi lusikaga morssi:

IMGP5452

Poiss magas päeva maha:

IMGP5478

Plika avastas, et Poisi toolis saab kiikuda:

IMGP5489

Käruparkla:

IMGP5492

IMGP5500

Batuudil oli lõbu laialt nii suurtel kui väikestel:

DSC_4235

IMGP5529

IMGP5535

Hobusele sai süüa anda!

IMGP5556

Musiloom:

IMGP5570

Viska viis!

IMGP5594

IMGP5602

Kaks mütsi on parem kui üks, selge see!

IMGP5636

Kes keda jalutab…

IMGP5645

Reedel tuli külla sõber piimapais, aga Poiss ei olnud söömisest absoluutselt huvitatud – imes minutikese ning kukkus siis magama. Minul oli oma pornostaari rindadega hirmus halb ja raske olla ning pärast pikka kaalumist otsustasin õekese nõu kuulda võtta ja rinnad tühjaks pumbata. Teadsin küll, et nõudlus-pakkumine süsteemile see hästi ei mõju, aga rinnad olid nii kõvad ja Poiss nii isutu, et oleks vastasel korral ilmselt rinnapõletiku saanud. Õekesel oli elektriline pump kaasas, sellega oli hea mugav – käsitsi poleks elu sees viitsinud. Nii istusin siis öösel üleval, hoidsin ühe käega pumpa ja teisega raamatut :P Sain kahest rinnast kokku 650 ml + päeval olin juba 200 ml pumbanud, hullumaja… Lõpetasin pumpamise öösel kell kaks, kolmest nõudis Poiss süüa… Jumal tänatud, seekord sõi mõnuga 15 minutit, ju siis oligi probleem selles, et enne lahmas liiga kõvasti. Edasipidised söögikorrad on pikemad olnud.

Nüüdseks on olukord täiesti normaliseerunud, pääsesin õite kergelt.

Öö vastu laupäeva oli mõnusalt jahe, vastu pühapäeva aga see-eest rõvepalav. Olin täitsa ahastuses, kõik tundus nii kleepuv ja kuum, ei suutnud kuidagi magada. Kui siis lõpuks jäin, tundus, et Poiss ajas kohe üles ja tahtis süüa saada. Tegelikult oli kell kolm, täiesti tavaline aeg.

Pühapäeval olin nagu hunnik õnnetust – vähe maganud, rinnad valutasid, õmblus valutas kah, isegi pea valutas. Nii sai terve päev maha molutatud, mitte midagi asjalikku ei teinud. Aga õhtupoolikul läks Abikaasa Plikaga oma ema poole ja Poiss jäi kenasti tuttu. Siis tuli lõpuks asjalikkuse hoog, küürisin ja koristasin kõik see aeg, lõpuks oli elamine jälle enam-vähem talutavas seisus. Haiglast koju tulemisest saadik oli olukord ikka päris jube olnud – kõik asjad lahti pakkimata, õekese perel oli ka hirmus palju asju, korda hoida oli täiesti võimatu. Aga sättisin kõik enam-vähem ära, pesin isegi kaks masinatäit pesu.

Täna oli jälle hea päev ja hea tuju. Miski ei valutanud, magada sain hästi, hommikul ärkasin kell kaheksa, jõudsin rahus kohvi juua ja võileibu süüa. Plika ärkas küll just enne seda, kui sööma hakkasin, aga Abikaasal oli aega, tema tegeles ja söötis.

Siis jäeti mind esimest korda kahe lapsega üksi koju – Abikaasal oli vaja paariks tunniks ära minna. Kuna ma olin hästi maganud ja söönud, oli tuju hea. Plika näitas ennast ka parimast küljest – ei jonninud üldse, oli rõõmus ja aitas mind. Olen täitsa uhke oma esimese kogemuse üle, saime hästi hakkama. Poiss oli enamik sellest ajast üleval – ja ega ta omaette eriti olla ei tahtnud, ikka tissi otsas või lihtsalt süles. Selle kõrvalt sai teise käega siis Plikale võileiba tehtud ja teda riietatud. Poisi mähkmevahetusel ja hommikustel protseduuridel oli Plika mulle abiks – palusin tal mitu korda prahti kööki prügikasti viia, niiskete salvrättide pakki ulatada jne. No et ta ikka ennast kasulikult tunneks :) Lõpuks jäi Poiss magama, Plika mängis rõõmsalt omaette memo-kaartidega, mis Kessu talle kinkis, mina sain pesus käia, ennast valmis panna ja Plika ka valmis panna.

Ja kui Abikaasa lõpuks koju jõudis, siis läksime Poisile ametlikult nime panema :)

CIMG1320

CIMG1324

Pärast seda oli Abikaasal vaja jälle ära käia ning uitmõtte ajel ei viinud ta mind lastega mitte koju, vaid hoopis oma vanaema juurde. Too oli just hommikul helistanud, et mulle õnne soovida ning öelda, et kui aega on, tulgu last näitama. Me siis läksimegi. Poiss magas jällegi enamiku ajast maha, meie saime rahus lõunat süüa ja…

Taaskord üllatusin oma heast isust – ilm oli palav ja tunne selline, et süüa üldse ei taha. Tõstsin siis natuke ühepajatoitu ette – maitses nii hästi, et tõstsin veel kaks korda juurde, pärast sõin veel pannkooke kah. Süües kasvab isu, nii nad räägivad…

Lõpetuseks käisime veel ühte korterit vaatamas.

Koju jõudsime alles õhtupoolikul. Viie paiku jäid kõik peale minu magama, nii mul oligi aega lõpuks rahus fotodega tegeleda. Selle sekka jõudsin ka asjalik olla – kuiva pesu rõdult ära korjata ja uue masinatäie pessu panna, natuke niisama koristada ja muidu tubli olla.

CIMG1326

Unimütsid ärkasid alles kell pool üheksa, no hirmus metsas on see Plika graafik… Üheksast läksid veel poodi ja mänguväljakule, mina jäin Poisiga koju.

Nüüd on kell üle kesköö, teine masinatäis pesu just lõpetas ja sai kuivama pandud, Poiss ärkas korra üles, aga jäi tissi otsa uuesti magama, Plika hakkab ka lõpuks ära kustuma…

Nii et ma jätan kõik ülejäänud üldisemad mõtted seoses kahe lapse ja muu taolisega järgmisesse postitusse. Kronoloogilise sündmuste jada sai vähemalt kaelast ära.

Nüüd on uni, tahaks magada :)

Aug 152010
 

…siia kirjutada.

Hirmus palju on toimunud, hirmus palju mõtteid on igasugu asjadega seoses, ainult arvutis istumise aega napib :) Nii palju leian, et kõik huvi pakkuv läbi lugeda, kirjutamiseni pole paraku juba kolm päeva jõudnud, väsimus murrab alati enne maha.

No homme ehk.

Aug 122010
 

Mh, kui peab ühte juttu mitmes kohas rääkima/kirjutama, siis tundub, nagu oleks seda juba piisavalt tehtud, nii et kolmandasse kohta (näiteks blogisse) võibki tükk aega kirjutamata ununeda.

Öö möödus suurepäraselt. Poiss ärkas vaid ühe korra – kell pool neli. Kõigepeal väike tiss, siis mähkmevahetus, siis veel tissi… Ning magas nagu miška, kuni mulle veidi enne seitset kraadiklaasi tooma tuldi. No ja siis jälle väike tiss ning põõnas veel mõned tunnid – meie ülejäänud kolm saime rahus poole üheksa paiku tõusta ja hommikust süüa.

Hommikused kontrolltiirud tõid vaid häid uudiseid. Emakas on ilusti tagasi tõmmanud, valud harvemad ja talutavad. Poiss oli võtnud alla 150 g ehk veidi alla 4%, millega oldi täiesti rahul (Plikat muidugi selles vallas lüüa ei õnnestunud, tema kaalus juba teisel päeval sama palju kui sündides). Kõik muu oli korras, tuberkuloosisutsu sai kätte, olla selle peale vaid natuke vigisenud (ma ise ei olnud kaasas, Abikaasa käis).

Abikaasa ja Plika on väheke tõbised. Abikaasal on nohu ja kurguvalu, Plikal imepisike nohu… Võib-olla on mõlemal ka palavikku – Abikaasal päeval ei näidanud, Plikat pole kraadinud, palju igatahes ei saa olla. No ja Plikal on lisaks veel hirmus igav. Võtsime talle küll mänguasju kaasa, palatis on ruumi ringi joosta ka, aga ikkagi… Nii et muidu oleks siin superluks, aga tänu tõbedele ja igavusele kohati natuke viril.

Süüa saab endiselt imehästi. Okei, hommikusöök oli mittemidagiütlev – maitsetu puder ja võileivad. Aga lõunaks oli kartul imehea tartar-kastme ja kalafileega ning maitsev kissell. Õhtuks kartul ja lihakaste. Ooteks päeval kaks pirni ja mandariini ning pakk virsikumahla, õhtul tomati-vorsti võileivad ja kaks saiakest. Mis nii viga elada!

Lõuna ajal oli üks sihuke tore “tere tulemast reaalsusse” moment. Ootasin hirmsasti Plika lõunaund, et saaks paar tunnikest segamatut rahu, Poiss ju nagunii kogu aeg magab. Plika magama saamine võttis muidugi terve igaviku. Olime lõpuks kõik koos suures voodis – Abikaasa magas, Plika niheles, mina andsin Poisile tissi. LÕPUKS jäi Plika tuttu, mina mõtlesin ka veidike pikutada ja siis tõusta. Otse loomulikult ei jõudnudki ma seda enne teha, kui Plika juba ennast läbi une põrandale keeras ja oi seda kisa siis… Otse loomulikult ärkas ka Poiss üles ja hakkas nutma – nii nad siis kordamööda jorisesid. Plika enam magama ei jäänudki, Poisi lõpuks ikka sain.

Ühesõnaga jah. Nüüd ongi KAKS last, kellest vanem ei ole paraku veel piisavalt vana saamaks mõistusega aru sellest, et kukkudes ja haiget saades ei tohi pikalt ja kõvasti karjuda, kuna pisem ärkab üles :D Noh, kodus on vähemalt võimalus teise tuppa minna.

Õhtupoolikul käis külalisi ka, kõik küll juba “vanad” – need, kes eilegi. Ema ja tema mees, õeke perega ning Maris. Maris mängis Plikaga peitust ja õeke tegi tittedest pilte… Mh, fotodest rääkides, ma pole ikka jõudnud enda omade sortimiseni, nii et jälle vist ei jõua siia täna midagi panna… No näis.

Taasavastasin/tõdesin, et ma olen ikka räme korrafriik. Niipea, kui siia palatisse korra üksi jään (tänase näitel kaks korda – kui Abikaasa Plikaga õues käis, päeval ja õhtul), kukun kohe esimese asjana koristama ja sättima, et kõik ikka perfektsesse korda saaks ja iga asi omal kohal oleks. Päeval sain kõik eilse jooksul toodud asjad ja kotid läbi vaadata ning ära paigutada, õhtul külalistega kaasnenud segadust likvideerida. No ei saa kuidagi enne rahus arvutisse istuda, kui ümberringi korras on! Poiss õnneks magas ilusasti ja lasi mul tegutseda.

Kodus ma küll alati nii tubli pole – või noh, tegelt suurema osa ajast olen ka. Vähemalt siis, kui mul on oma kodu, kuhu kõik asjad ära mahuvad, kõigel on oma koht ja ma TEAN, kuhu kõik käib. Ema juures elades tuleb vahel sihuke lootusetuse tunne, ehkki ma annan oma parima.

See selleks :D Sügav õhtu ongi juba jälle käes, vaja vaikselt ennast magama sättida. Homme, kui mingid proovid-uuringud võetud ja tehtud, saame vast koju ka.

Aug 112010
 

Teate, ega see pole mulle ikka päriselt kohale jõudnud küll. Et nüüd on kaks last… Imetlen Poissi, aga olen ise sihukeses eemalviibivas seisundis :)

Õnnelik olen küll. Väsinud muidugi, erutus ei lasknud päeval magada… Aga üldine enesetunne on hea, olen hommikust saati oma riietes olnud ja mööda palatit ringi lasknud. Hämmastav, kui palju aitab heale enesetundele kaasa näiteks selline tähtsusetu asi nagu ilus imetamisrinnahoidja.

Poiss on enamiku päevast maha maganud, väikeste tissi- ja s*ttumise pausidega :P

Külalisi on hirmus palju käinud – kõigepealt Abikaasa ema ja õde oma kahe pudinaga, siis Maris ja õeke oma perega, õhtupoole ema oma mehega, õeke tuli ka teist korda… Maja rahvast täis. Aga nii ma tahtsingi – ja Poiss ei lasknud ennast sellest kõigest sugugi häirida. Tudus õndsalt, nii et enamik ajast saidki külalised magavat last imetleda.

Plika on asjasse üsna hästi suhtunud – alguses oli neutraalne, vahepeal natuke virises, aga nüüd on pigem rõõmus – tita meeldib. Eks me anname oma parima, et mõlemad lapsed edaspidi võrdselt tähelepanu ja armastust saaks.

Fotosid ei jõua täna rohkem üles panna, ehkki tehtud sai neid omajagu. Viimast laari pole jõudnud arvutissegi tõmmata. Eks homme siis.

Süüa on siiani suurepäraselt saanud. Lõunaks oli miskine mõnus supp, magustoiduks imemaitsev leivasupp. Õhtusöögiks pirakas karbonaad kartulite, kastme ja salatiga. Mmm!

Emaka kokkutõmbed on pärast teist sünnitust tõepoolest intensiivsemad ja ebameeldivamad – ei mäleta, et oleks ennast neist Plika ajal kuidagi häirida lasknud. Vahepeal on täitsa talutavad, siis jälle vastikult valusad. Õeke ja tema mees, kes on Rootsis med õed, soovitasid juba päeval piinlemise asemel tabletti võtta, siis põlgasin veel ära… Aga õhtul pakkus ämmakas ka, lõpuks võtsin vastu. Vast see üks ei tee miskit halba, rahulik ööuni on olulisem. Ja homme on loodetavasti juba parem :)

Mh, aga nüüd tahakski ära magama minna… Väsimus on ikka korralik. Loodetavasti tuleb rahulik öö…

Aug 112010
 

Seda ma olen siin korduvalt maininud, et pidasin kõhuga läbirääkimisi – sünnitama võiks minna ühel mulle meeldinud neljast kuupäevast, ilm võiks olla jahe, teisi sünnitajaid vähe ja kõige suurem perepalat saadaval. Lisaks mõtisklesin omaette, et oleks hea, kui valud tuleksid öösel – poleks vaja mõelda, millal nüüd täpselt Abikaasat töö juurest ära kutsuda, lisaks on mu isiklik kiiks see, et hommikune sünnikellaaeg on lahedam.

Noo, võib öelda, et Poiss oli igati sõnakuulelik ja kõik läkski minu soovide järgi.

Esimene valupoeg andis ennast tunda kell 1.41 :) See oli õiget sorti, aga väga nõrk. Esimeste valude vahe oli veerand tundi, siis vähem, umbes poole kolmest alates olid vahed vaid viis minutit. Aga valud olid ikka tõeliselt nõrgad – no polnud kohe mingit tunnet, et varsti asjaks läheks.

Kuna regulaarsus jätkus, ei julgenud siiski koju passima jääda. Õeke oli nagunii üles ärganud, et oma poissi toita, oli nõus mind haiglasse sõidutama. Abikaasa ütles, et ma pole veel sünnitaja nägu, ta veel natuke magab kodus. Olime päri – kui oleks olnud valehäire, oleks ta lihtsalt enne tööpäeva vähem und saanud.

Kuskil veerand kuueks olin EMO-st sünnitusosakonda saadetud. Hurmav öösärk kästi kohe selga panna, ehkki ma vaidlesin, et võiks ju kõigepealt vaadata, kas avatust üldse on või KTG midagi näitab… No muidugi polnud ja suurt ei näidanud ka, valud olid endiselt piisavalt nõrgad. Öeldi, et kui ma juba tulin, jäägu siis sisse, nagunii nad mind enne kuute tundi välja kirjutada ei saa.

Kolmveerand kuueks olin sünnitustoas. Õeke mõõtis oma iPhone’iga valusid, tal oli enda raseduse ajast peenike programm, mis nende keskmisi arvutas… Niipea, kui KTG alt ära sain, läksid valud tugevamaks – olid 40 sekundit pikad ning umbes 2,5-minutiliste vahedega. Kell kuus tuli limakork. Helistasin siis emale ja palusin, et ta Abikaasa ikka ka ühes haiglakotiga kohale sõidutaks.

Ei mäletagi täpselt, millal Abikaasa kohale jõudis, äkki umbes poole seitsme paiku. Õeke ja ema läksid minema. Valud läksid aina vastikumaks.

Veidi enne poolt kaheksat tuldi mind lõpuks vaatama ja näppima. Avatus oli selleks hetkeks 5 cm. Pandi jälle KTG, vähemalt lubati püsti ringi tammuda. Valud olid juba päris pikad, ropendasin ja karjusin nende ajal :D

10-15 minutit hiljem tulid järsku veed ja pressid ja… Mul soovitati lauale selili minna, saatsin nad kuu peale. Sain oma tahtmise ja olin jälle põlvili. Seekord oli sünnitus ise veidi valusam ja aeglasem – Plikaga polnud mul aega millelegi mõelda, lupsas välja enne, kui arugi sain, mis toimub. Seekord pidin ikka hingama ja ootama ja… Aga ära ta sündis. Väheke muidugi rebenesin ka – sama asend, samad vigastused – aga see õmmeldi üpris kähku kinni.

Ja no üldises plaanis, olgem ausad, oli see sünnitus ikka keskmisest kergem ja kiirem. Plikaga oli valude osa tunduvalt pikem, Poisiga samas intensiivsem… Ei, ma üldse ei kurda.

Kaks tundi kästi sünnituspalatis passida, selle aja jooksul jõudis Poiss juba mõnuga mõlemat tissi ahmida… Kui ta tukkuma jäi, olin mina muidugi kohe arvuti taga :D Paar kõnet tegin ka, eriti küll ei viitsinud, sõnumeid ei saatnud ühtki.

Lõpuks saime perepalatisse – kõige suuremad olidki just vabad :P Paras palee on, ma olen ülirahul. Olen täiesti magamata, aga elevus ei lase jääda ka… Enesetunne on hea, sain öösärgi asemele oma riided selga, kohe inimese tunne on. Ootan juba külalisi, et saaks titega uhkeldada.

Hetkel magab Poiss õndsat und ja meie Abikaasaga istume kumbki oma arvuti taga. On alles perekond, maivõi. Abikaasa toob varsti Plika ka siia, ootan juba :)

PS. Kooslus Pärnu haigla wifi + minu säästuläpakas ajab mind halliks, ausõna. Abikaasal on kiire nett, minul jupsib. Aga no läbi häda sain siiski kõik vajaliku tehtud – peaasi, et üldse on, eks!

Aug 112010
 

CIMG1202

11.08.2010 kell 7.47
3870 g & 53 cm

Loodetavasti on mõõdud õigesti meeles, mingit paberit veel saanud pole :P Kõik on suurepärases korras, eks ma varsti kirjutan sünniloo ka.

(Ja ärge minu käest küsige, miks nad poisi üleni roosasse riietasid… Varjasin nii hästi, kui sain, aga natuke mütsi jäi ikka näha :P )

Aug 102010
 

…no sihuke pooletoobine.

Magasin kümneni, jõudsin pool kaksteist hommikusöögimõtteni, siis pidin aga tunnikese Plika probleemidega tegelema, siis kõik jälle venis… Lõpuks sain ta magama ning oma kohvi ja võileivad kätte. Ma olen kohe torssis, kui mul pole olnud oma segamatut (söögi)tunnikest.

Nüüd on natuke parem olla, täis kõht aitab alati. Saan veel rahus duši all ära käia ja siis loodetavasti “Minu Moldova” ära lõpetada, enne kui kell kuus saab. Oli plaanis täna raamatukokku kaks raamatut tagasi viia, aga oleks ju eriti peen, kui kolmandaga ka ühele poole saaks. Teised ootavad ju järjekorras…

Tegelikult polnud sellel postitusel otse loomulikult mitte mingit mõtet. Lihtsalt rahustuseks kõigile kaasaelajatele, et sünnitama mineku tunnet endiselt pole.

Ühtlasi avaldan taaskord siirast heameelt selle üle, et mind sel teemal nii vähe tüüdatud on – ja lisan juurde, et ei tasugi. Ma kohe meelega ignoreerin kõiki sellelaadseid pärimisi. Viisakas inimene on vait ja loeb blogi :D Pärnu haiglas on wifi – ärge muretsege, küll ma hoian teid kursis.

Aga jah, pessu nüüd.

Aug 102010
 

Tavaliselt mul õhtuti unega probleeme pole, pigem vajun jala pealt. Nojah, täna tuli Plikat magama pannes mõnus uni, aga kõik asjad olid ju veel pooleli… Ja kui jälle magama jääda üritasin, oli uni läinud. Kuidas kell nii kiiresti nii palju sai, ei oskagi öelda. Igatahes siin ma nüüd istun ja passin. Ja tüüp kõhus laamendab kolme eest, ilmselt on otsustanud kevadise suurpuhastuse ette võtta vms.

Arvutis pole muidugi ka sellisel kellaajal miskit asjalikku teha, õnneks mul on hunnikus raamatuid lugeda – vaimustusin raamatukogus järjekorda panemise võimalustest ja nüüd tuleb Petrone Printi Minu-sarja kiiremini, kui lugeda jõuan. Sain kirja, et kaks ootab, kohale minnes oli viis. Laupäeval sain kirja veel kahe kohta ja just kaks minutit tagasi veel kahe kohta. Oh juudas, ma ei arvanud, et nii kiiresti läheb, ma ei jõua lugedagi :D

Itaalia sain täna läbi, Taani on poole peal – ilmselt saab läbi enne, kui uni tuleb. Homme lähen viin need tagasi ja võtan järgmised. Ja vaatame, palju ma loetud jõuan, enne kui üks otsustab välja tulla.

Ise mõtlen, et kuna me tegime päriselt plaanid homseks õhtusöögiks, ostsime juba kana ära ja nii… Ning kosmeetiku aja panin ka kolmapäevaks kinni… Siis võiks ju ometi midagi juhtuma hakata, plaanide tegemine tavaliselt mõjub nii, kui Murphyt uskuda.

Aga see selleks. Ma ei pidanud ju enam obsessima :) Loen parem raamatut.

Aug 092010
 

Eelmises tehnokontrollis tuli välja, et olin kolme nädalaga kolm kilo maha võtnud, seekord siis üheksa päevaga neli kilo juurde. Noh, jättes kõrvale jabura kõikumise, siis kuu ajaga +1 kg on ju igati normaalne. KÜ ja EPK olid samad, hemoglobiin veidi tõusnud (96 -> 99), ühe pudeli rauasiirupit sain veel. Järgmine aeg on nädala pärast, sinna enam küll jõuda ei kavatse :P

Pea olevat allapoole vajunud – väga hea, läheks juba asjaks. Ämmakas muidugi soovitas mitte üleliia mõelda, see panevat just bloki peale. Ma siis viisakalt teatasin kõhuelanikule, et mulle küll väga meeldiks, kui ta homme või ülehomme sünniks ning kui mitte noil päevil, siis vähemalt nädala lõpuks, et tädi ta ikka ära näeks, aga kui ta tunneb, et on vaja tingimata kauem kõhus olla ja kosuda, eks ma siis ootan. Peaasi, et temal hea on.

Täna on õnneks mõnusalt jahe ilm, lähen nüüd õekesega jalutama ja siis vaatab, mis edasi saab…