Plika oli täna üleväsimusest või krt teab millest eriti jorr. Tema magama panemine oli igavene jant, kohe kõva häälega nuttis päris tükk aega. Poiss aga ei lasknud ennast sellest kuidagimoodi häirida – mis siis, et neil oli vaid paar meetrit vahet. Nüüd magavad õnneks mõlemad.
Mina olen muidugi ainult kõrvaltvaatleja – Abikaasa mässas ja pani magama, läks pärast seda veel poodi kah. Kes on kangelane? 🙂
…aga lapsed otsustavad ikka ära, kuidas asjad TEGELIKULT käima peaks 😛
Ehk siis mäletatavasti mainisin hiljuti lootusrikkalt, et ehk hakkab mul Abikaasa tööle minnes hommikuti veidi oma aega olema. Otse loomulikult oli mul täna hommikul selline uni, et kõige meelsamini oleks ma kümneni põõnanud, mitte pool kaheksa tõusnud. Poiss aga arvas, et see on tõusmiseks suurepärane aeg, no ja ega Plika siis kehvem saanud olla – klõps! olid temagi silmad enne kaheksat lahti.
Üldiselt ei saa aga siiski kurta. Plika kadus otsemat teed pidi vanaema-vanaisa tuppa ja mängis seal tükk aega. Poiss jäi täpselt siis magama, kui mul oli vaja Plikale putru keeta, nii et sain rahus Plikal kõhu täis sööta. Siis ärkas Poiss üles, nii et oli vaja jälle temaga tegeleda, Plika hängis hommikusööki valmistava vanaisaga… Ja hiljem jäi Poiss jälle viisakalt selleks ajaks magama, et mina saaks omale kohvi ja võileivad teha ning nende kõrvale isegi raamatut lugeda.
Keskpäeval oli plaan kahe lapsega välja minna, aga Poiss, kelle ma korraks voodisse “käest ära” panin, jäi jälle nii magusasti tuttu, et ei raatsinud hakata teda riidesse toppima – jätsin koju ema valve alla magama. Läksime Plikaga kahekesi mänguväljakule ja veetsime seal tõelist kvaliteetaega – ilm oli mõnusalt päikeseline ja tuuline, soe, aga mitte liiga palav… Mänguväljak, mis tavaliselt lapsi täis, oli täna täiesti tühi – Plika mängis pool ajast omaette, sain teda rahus jälgida ja oma mõtteid mõlgutada. Hea oli Plikaga kahekesi olla, seda aega jääb kodus nii väheseks. Ja hirmus kahju, et fotokat kaasas polnud, oleks tahtnud mitu korda pilti teha.
Koju jõudes ootas soe lõuna ja näljane Poiss, kes pärast väikest tissi jälle viisakalt magama jäi, nii et ma sain teistega koos süüa… Ning pärast sööki läks Plika vanaisa kõrvale tuttu. Mina sain rahulikult Poissi mähkida ja tissitada ning ta jälle tuttu panna, köögi ära koristada ja nüüd on aega isegi blogi kirjutada.
Ja Abikaasa tööpäev lõppeb juba poole tunni pärast 🙂
Ühesõnaga jah. Suhteliselt sisutu postitus. Lihtsalt rõõm, et esimene päev ilma Abikaasata nii ludinal möödunud on. Miks küll ei oleks pidanudki – ühe abilise asemele tuli ju kaks.
Loen nüüd raamatut edasi. “Minu Argentina” saab kohe-kohe läbi.
Abikaasa läks poolteist tundi tagasi teise tuppa Plikat magama panema (täna öösel tuba veel tühi, eraldi on rahulikum, üks laps ei aja oma vigisemisega teist üles ja vastpidi), kuulsin sealt veel õige pikka aega Plika lalinat. Lõpuks tundus, et nüüd on küll juba vähemalt pool tundi vaikus olnud, lähen ajan Abikaasa üles (ta jääb alati ENNE Plikat magama 😀 ) ja lasen tal Plika oma voodisse kanda.
Ja seal see laps oligi, sügavas unes:
Ma ei saa aru, kuidas on võimalik nii magama jääda 😀 Aga hea, et enne vaatama läksin, kui ta ennast unes keerata jõudis…
Proovisime täna seisulaua esimest korda korralikult ära. Manööverdama peab ettevaatlikumalt, käru on nüüd mugavam külje pealt lükata, taga olles peab käsi liiga välja sirutama, pikemad käepidemed aitaks, aga ei ole paraku võimalik… Üldiselt aga õigustab ennast küll, ütleks ma. Ja Plika on täitsa rõõmsalt nõus nii sõitma.
Poosepilt. Tegelikult ei või käru sellisel kombel pikalt toetuseta jätta, Poiss on veel liiga kerge – kui Plika laual seisab, kaldub kogu kupatus liiga kergelt tahapoole.
Kirjutamise soolikas on täiesti umbes! Eks seda aega ole tunduvalt vähem ka, kaks last on ikka kaks last 😛 Järgmisest nädalast, kui Abikaasa hakkab jälle tööl käima, hakkab mul ehk hommikuti ka natuke oma aega olema – seda eeldusel, et Poiss annab… Plika magab ikka üheksa-poole kümneni, endal on kavatsus Abikaasaga koos pool kaheksa üles jääda. Aga no täna näiteks ärkas Poiss täpselt samal ajal ning oli kümneni üleval. Mõni teine päev sööb jälle kuue-seitsme vahel ja jääb siis tissi otsa veel kolmeks tunniks magama. Ühesõnaga täiesti oleneb, aga lootust on.
Hetkel on seis igatahes selline, et segamatu kirjutamise aja leiaks alles hilisõhtul, kui mõlemad lapsed magavad, aga selleks ajaks olen ise tavaliselt liiga väsinud ja ei viitsi. Tegelikult oleks päeva jooksul ju veelgi vabu hetki, aga see on juba prioriteetide küsimus, siiani on muud asjad olulisemad olnud.
Enamiku vabast ajast pärast viimast postitust ehk alates teisipäevast olen sisustanud kolimisega magamistoast elutuppa. Nüüd oleme sellega enam-vähem valmis ka, ehkki tuleks veel sättida. Suurem töö on õnneks tehtud, kõik asjad ära veetud, enamik neist ära pandud, mööbel (loe: kaks titevoodit) paigas, Poisi riided ära sorditud jne. Nipet-näpet on veel teha, et olemine mugavamaks muuta, hetkel on liiga palju asju väljas, ruumi on vähevõitu. Ma ei tea küll, kuhu neid ära paigutada, ruumi nimelt eriti polegi. Samas… On rohkem, kui oli teises toas, nii et kõik on ikkagi lill 😀
Okei, kui päris kristalselt aus olla, siis kolimisega tegelemise lõpetasin ka suuremalt jaolt juba üleeile. Uueks prioriteediks sai lugemine – avastasin, et täna on paari raamatu tähtaeg, millest üks oli veel lugemata, seega võtsin kätte ja lugesin läbi, ühe teise lõpetasin ka ära. Kaks viisin tagasi, kolm sain juurde, seega on mul kodus kuus lugemata raamatut (Soome, Argentina, Nepaal, Pariis, Kanada, Maroko), millest kahe tähtaeg on kümne päeva pärast, järjekorras olen veel päris mitmetele. Ülejäänud Petrone Printi Minu-sari ja paar Thomas Gordoni lastekasvatuse-alast raamatut peaksid mingil hetkel minuni jõudma.
Poiss magab endiselt suurema osa ajast maha ja on öösel endiselt eeskujuliku unega. Sööb õhtul kella kümne ja kesköö vahel, jääb siis ööunne, järgmine söögikord on umbes kolmest, siis juba hommikul kuue-seitsme ajal. Magamata öid pole seni ühtki olnud, saan piisavalt puhata. Plikaga oli küll rohkem jamamist, ka päris alguses, samas Poiss on kõigest kümme päeva vana, kõik võib veel muutuda. Loodan muidugi, et ainult paremaks 😛
Plika graafik hakkab vaikselt jälle paika saama. Ärkab normaalsel ajal, lõunaunne jääb kahe-kolme vahel, ööune eesmärgiks on üheksast valmistuma hakata, et ta kümneks magaks, viimased päevad on kümne-poole üheteist ajal jäänud ka. Eks üritame edasi, järjest varem hämarduvad õhtud aitavad tublisti kaasa.
No ja nii ongi. Eluke on üsna mõnus, ehkki kahe lapse tähelepanuvajaduse rahuldamise ning oma asjatoimetustega žongleerimine on kohati üsna raske ja tüütu, õhtuks väsin ikka ära. Abikaasa hakkab ülehomsest tööl käima, aga ema ja tema mees kolivad koju tagasi, nii et üksi ma lastega õnneks ei jää. Ja oma kodu… Noo, tundub, et ehk on jälle natukene lähemal, aga kõik on veel lahtine. Pöidlad pihku.
Tahaks endiselt kirjutada filosoofilisema sisuga postitust elust kahe lapsega, aga selleks peab sobiv tuju olema, siiani pole tulnud. Eks ühel heal päeval ikka.
Lõpetuseks paar pilti ka.
Nädala alguses sain maksikirja Iiriselt, milles olid tekk ja mütsike Poisile ning kaart koos vahva rinnamärgiga suurele õele. Osa teki lappe on kootud selle käsitööringi neiude poolt, kuhu ka mina Londonis paar korda jõudsin (ja mille esimeselt kokkusaamiselt koju tulles ma oma rasedusest teada sain). Nii armas 🙂 Sellest rääkimata, et Poisil oma tekki polnudki – mõtlesin mingite suvalistega läbi ajada, kuni omaette kolime ja siis midagi osta. Aga näe, tekk tuli koju kätte, udupeen.
Ükspäev koristades puhastas Abikaasa tolmuimejaga põrandaid ja Poisi voodi jäi ette. Sai siis eest ära tõstetud:
Vaatasin, et kõik senised pildid on Poisist mütsiga, panen siis paar tükki palja peaga, et tumedad juuksed ka näha oleks. Ühest pildist, olgem ausad, täiesti piisaks, aga mind on jälle tabanud see tüüpilise kanaema vaimustushoog, mul on ju ometigi maailma kõige armsam titt ja teda tuleb iga nurga alt fotodele jäädvustada…
