February 2021

Veebruar, kuhu sa kadusid?

See kuu läks kuidagi imelikult kiirelt. Midagi nagu õieti teha ei jõudnud ja läbi ta saigi 😀

Raamatutest katsun homme kokkuvõtte teha – vaatame, kas jaksan täna kaheksanda ära lõpetada või jääb seitse. Väga nõrk igatahes 😀

Kuu lõpus on aga kohane seada endale eesmärke, Ritsik innustas mind terviseklubis ja mõtlesin sealt edasi. Kuna mul on kombeks liiga hoogsalt ette võtta, siis võimalik, et päris nii hästi ei lähe, kui plaanin – aga noh, vähemalt plaanid peavad olema, eks. Seega, märtsis ma:

  • käin iga päev väljas
  • käin iga päev täis vähemalt 10 000 sammu
  • teen igal hommikul tiibetlasi
  • käin vähemalt kolm korda nädalas jooksmas
  • kui ilmad lähevad soojemaks, katsetan hommikust jooksmist enne tööpäeva algust
  • panen igapäevaselt kirja kõik, mida ma söön
  • katsun igal õhtul alates kella kümnest ekraanivabalt hakkama saada – kui tõesti ei saa, siis kasutan kindlalt sinise valguse prille
  • katsun igal õhtul hiljemalt kell 11 voodisse minna… tegelikult, kui on ikka all huvitav raamat, siis võin ju kauem ka diivanil lugeda… ühesõnaga tahaks mingil enam-vähem kindlal ajal magama minna ja mitte liiga kaua üleval olla

Eks mind inspireeris paljuski ka viimaste päevade imeline ilm. Eile tundsin esimest korda sel aastal, kuidas tõesti tahan väljas olla. Loodan siiralt, et see kevad nüüd tõesti tuleb. Nädala teine pool küll läheb jälle pisut jahedamaks – seega olen mina omakorda pisut kõhklev, kuidas jooksmisega saab. Aga eks ilm näitab 🙂 Kuna luitejooks on ukse taga, siis tuleb pisut trenni teha.

Söögi kirja panemise osas – ma ei teagi, miks ma seda teen, vast selleks, et hiljem oleks huvitav vaadata, kui tervislik või ebatervislik ning kui lihata või lihaga mu toidulaud ikkagi on 😀 Selle eesmärgiga on küll nii, et ma vabalt võin lihtsalt unustada – või otsustada, et liiga tüütu, ei viitsi. Aga vaatame, proovime.

Samuti on mul kindel kavatsus oma selle aasta fotomajandusega järjele saada, seega on järgmisel nädalal oodata blogisse sadu kassipilte 😀 Ja edaspidi tahaks tegeleda fotodega regulaarselt igal nädalavahetusel, et jälle sellist kahekuist backlogi ei tekiks. Mida rohkem fotosid, seda pikemalt ma nendega tegelemist edasi lükkan 😀

Jooksmisega alustasin juba täna. Ütleme nii, et viimane kilomeeter oli ikka väga vaevaline, aga ära ma kenasti sörkisin 😀 Ja täna veel päris 10 000 sammu täis ei tulnud, praegusel hetkel 9418 (millest osa tuli pihvitaigna segamisest :D). Aga täna on veel veebruar ka 😛

Märts on (taas)sünnikuu. Minul tuleb sünnipäev ja Kaaslane saab endale uue luuüdi. Ja nagu ikka – kõik läheb muudkui ainult paremaks. Nii olen ma kindlalt otsustanud. Siiamaani pole ma päriselt maha matnud lootust, et ta mu sünnipäevaks kodus on… Ehkki kui räägiti pärast siirdamist kahest kuust haiglas, siis 18 päeva pärast tõenäoliselt koju ei lasta… Aga no kui mitte märts, siis aprill ikka, eksju? Sest kõik läheb lihtsalt imeliselt ja tema immuunsüsteem taastub mühinal. Nii on!

Hah, oli plaan voodisse lugema minna, aga tuli meelde, et leivad kerkivad. Eks siis loen veel tunnikese all diivanil. Kuna nädalavahetusel sai mõlemal päeval mõnuga kella üheteistkümneni põõnatud, siis ülearu unine ma just pole ka 😀 Loodan, et homme õhtul saan juba plaanipäraselt varem voodisse 🙂

Veebruar, kuhu sa kadusid? Read More »

Märtsi esimese nädala menüü

Teravsilmad vast panid tähele, et veebruari viimase nädala menüüpostitus jäi vahele. Kuna oli koolivaheaeg, ei pidanud arvestama teise menüüga. Kuna oli kuu lõpp, oli soov pigem kappe tühjemaks kokata. Sestap ma ei viitsinudki nädala menüüd teha, vaatasin selle asemel jooksvalt – järgides siiski üldiseid reegleid, et oleks võimalikult mitmekesine, uued toidud, nädalane supp ja taimetoit.

Niisiis, kõigepealt kokkuvõte sealtmaalt, kust eelmises postituses pooleli jäi ehk eelmise ja selle nädala lõplik menüü koos kommentaaridega.

kool kodu
15.veebr kartul, suvikõrvitsa-koorekaste riisinuudlid paksoi ja kanafileega
16.veebr hernesupp suitsulihaga sinepi-lillkapsa-juustuvorm
17.veebr kartul, pikkpoiss koorene spinatipasta
18.veebr riis maisi ja hernega, köögiviljabolognese jacket potatoes tuunikalaga
19.veebr kana-köögivilja nuudlisupp kreemjas orsotto
20.veebr tatrahautis veisemaksaga
21.veebr
22.veebr kana bambusevõrsete ja ubadega, riis
23.veebr lõhesai 😀
24.veebr
25.veebr pelmeenid
26.veebr kartuligratään, edamame oad
27.veebr läätse-peekonisupp
28.veebr herne-kapsapihvid

 

Eelmise nädala esmaspäeva riisinuudlitest paksoi ja kanafileega sai varasemas postituses juba muljetatud.

Sinepi-lillkapsa-juustuvorm oli minu arust väga hea, kahjuks lastele eriti ei meeldinud. Seega läks sinna nimekirja, mida võib teha siis, kui lapsi pole. Küll aga sain teada, et Plikale maitseb sinepikaste, nii et seda võib siis tulevikus kasutada.

Koorene spinatipasta maitses mulle ja Plikale, aga mitte Poisile. Tegime seda retseptis antuga kahekordse koguse ehk pakk makarone ja kaks pakki spinatit, taimse koore asemel kasutasime kohvikoort ja lisaks raputasime peale riivjuustu. Järgmine kord teeks nii, et üks pakk makarone + üks pakk spinatit + üks pakk kohvikoort, vee jätaks ära. Juustu paneks ikka peale. Üldiselt täitsa hea, aga kuna Poiss ei söö, siis meie põhimenüüsse ei jää.

Jacket potatoes ehk ahjukartulid – ostsin turult spetsiaalselt suured kartulid ja tegin täpselt retsepti järgi 🙂 Ehk siis just temperatuurid ja ajad. Sai täpselt nii, nagu peab – pealt krõbe, seest pehme. Sõime kolmekesi ära neli suurt kartulit ja kõrvale tehtud kahest karbist tuunikalast ja majoneesist möginat jäi pisut puudugi. Lisaks rohkelt värsket rohelist sibulat. Kui Kaaslane oleks ka söömas, oleks miinimum kuus suurt kartulit ja kolm karpi tuunikala. Ehk isegi neli 😛 Nagu ette teada oli, maitses kõigile väga ja lapsed palusid, et ma seda tihemini teeks.

Kreemjas orsotto – no selle rikkusin ma ise pisut ära, retseptis oli 3 spl sulajuustu ja ma panin terve paki 😀 Sai liiga kreemjas, ütleme nii. Värskelt süüa oli üsna ok, aga järgmine päev üles soojendatult enam väga ei läinud. See kordamisele ei lähe, sest mulgi puder on ikka palju parem 🙂

Tatrahautist veisemaksaga tegin sellepärast, et lapsed olid nädalavahetusel Eksabikaasa juures ja kedagi polnud mu valikute üle vingumas 😀 Mulle tegelikult maks maitseb, aga tatraga kuidagi… Maitea… Sõin kõik kenasti ära ja halb ei olnud, aga natuke sai nagu lõpuks kõrini ja teist korda vist ei tee.

Pühapäeval toitusime jääkidest.

Esmaspäeval otsisin retsepti, kus kasutada kanafileed, sest mul oli kapis üks pakk, mis vajas realiseerimist. Kuna olin hiljuti ostnud ka bambusevõrseid ja külmutatud aedube, leidsin täpselt sobiva retsepti: kana bambusevõrsete ja ubadega, maapähklid unustasin lisada 😀 Plikale maitses selliselt marineeritud kana, oad eriti mitte. Bambusevõrsed, tulid välja, pole me kummagi lemmikud. Poiss polnud tol õhtul kodus, aga kui järgmisel päeval jäägid lõunaks üles soojendasin ja ise töösse süvenenud olin, sõi ta igatahes panni tühjaks, nii et ju siis maitses või oli nälg piisavalt suur 😀 Mulle kana sojamarinaadis nii väga ei meeldinud, ühesõnaga see konkreetne retsept ka kordamisele ei lähe ja bambusevõrseid uuesti ei osta.

Kuna esmaspäeva õhtul jõudis minuni ökolõhe, siis teisipäeval toitusime perekondlikult lõhesaiast… Hommikul, lõunal ja õhtul… Nädalane kalatoit 😀

Kolmapäeval sõime kõiksugu jääke, neljapäeval läksin pärast tööpäeva linnatiirule ja jõudsin koju kell kaheksa, seega tegime kiirelt pelmeene, ei viitsinud midagi enamat mõelda.

Reedel polnud seetõttu lõunasööki ja pistsin pitsa ahju. Siis tulid meelde kunagi ostetud edamame oad – googeldasin kiirelt, et polegi muud, kui keevasse vette lusikatäis soola ja viis minutit keeta. Sai pitsa kõrvale midagigi tervislikku. Poiss oli jälle kuskil ära, Plika sattus ubadest nii pöördesse, et tegi õhtul teise poole pakist ja täna õhtulgi oleks tahtnud neid juurde teha – kuna kell oli kümme, saatsin ta selle asemel pesema 😀

Reedene õhtusöök oli kartuligratään – tegin seda suht täpselt retsepti järgi, kartulimaitseaine jätsin ära ja kasutasin ainult kohvikoort. Tüümian sai maitseainetest ära proovitud, sobis kõigile. Plika ütles, et värskelt talle ei meeldi, aga kuivatatult hea. Olgu siis. Mul on muidu kartulivormidega see häda, et valan küll koore-munaseguga üle, aga küpseb terve igaviku ja kartul ikka kõva… Nüüd see viis, et kartuleid kastmes panni peal viis minutit kuumutada ja siis see segu ahjuvormis tasaseks “raputada” toimis suurepäraselt, kasutan nippi tulevikuski. Lastele maitses ka väga, teeme kindlasti veel.

Eile tegin läätse-peekonisuppi. Sibula asemel panin porru, lisaks üks küüslauk, üks porgand, paar vart sellerit, 2x400g purustatud tomateid, 1,5l vett, maitseaineteks soovitatud oregano, tüümian, sool ja pipar. Välimus oli kahtlane, maitse täitsa hea. Poissi polnud taas kord kodus, Plikale maitses 😀

Tänases menüüs olid herne-kapsapihvid. Lootsin, et ehk ajab blender köögikombaini asemel asja ära, aga see väga ei suutnud händlida. Seega võtsin appi saumikseri… Seda lugesin alles hiljem, et sel juhul tuleb kapsas peenemaks hakkida, mis on loogiline. Ütleme nii, et saumikseriga oli seda tainast teha pigem tüütu ja mul jäid osad herned terved ning kapsatükid suuremad. Samas pihvid said head 😀 Sõime ohtra hapukoore ja rohelise sibulaga. Plika ei olnud ülearu vaimustuses, aga sõi kenasti – Poiss teatas, et mingi maitse rikub tema jaoks ära… Maitseb nagu munguba 😀 Jah, noh, mungoad on tõepoolest hernemaitsega. Kusjuures Poiss varem armastas mungube, nüüd enam ei taha. Kurb. Igatahes, pihvides kapsamaitset tunda polnud, olid pigem just hernesed. Mina võin neid teinekordki teha, täitsa mõnusad. Ainult köögikombain tuleks kasuks…

Nii, ja järgmise nädala menüü on esialgu planeeritud selline. Tegin praegu ainult reedeni, siis saab juba vaadata, mis tuju nädalavahetusel on 🙂

kool kodu
01.märts pasta hakklihaga valge kala seesami-sojakastmes, kartulipuder
02.märts lõhesupp kapsa-hakklihavorm riisiga
03.märts plov loomalihaga koorene sparglipasta
04.märts kartulipuder oasupp suitsulihaga
05.märts hapukapsaborš vokitud veiseliha Korea moodi, riisinuudlid

 

Loodan, et me väikses Rimis on veel homme saada soodukaga sparglit… Muidu võib kolmapäevane retsept vahetusse minna 😀

Märtsi esimese nädala menüü Read More »

The product does not match description on box

Kaaslane kinkis mulle mäletatatavasti jõuludeks enda pildiga pusle, aga kuna ma sattusin puhkuse ajal hoopis lugemislainele, jäid pusled täiesti unarusse. Nüüd aga on ilmad nii mõnusalt päikeselised ja puslelaud seega taas valgustatud… Nii juhtuski, et tekkis pusle panemise isu ja võtsin lõpuks ette.

Juba üsna alguses sain aru, et midagi ei klapi. Vabandust kehva kvaliteedi pärast, kiiruga tehtud klõps, aga need kaks pilti saatsin Liisile, et küsida: kas tundub sama või? 😀

Kui olin tuvastanud, et pilt karbil on petekas, sain muidugi kohe aru ka, mis pusle tegelikult on:

Seda ma mõtlesin, miks ta peaaegu iga päev puhkuse ajal küsis: no kas oled juba puslet panema hakanud? Aga ei osanud küll midagi nii alatut kahtlustada 😀 Sellise seatembu eest oligi paras tal ligi kaks kuud oodata, enne kui sigaduse avastasin 😀

Kogu selle nalja võtab kenasti kokku vestlus Liisiga:

“Ma kinda ootasin et ta on sinna kuskile sõrmuse photoshoppinud ja see on ettepanek”
“Jumal tänatud, et ta seda ei teinud – see oleks pisut piinlik olnud, kui ta oleks plaaninud sedaviisi abieluettepanekut ja ma selle alles 2 kuud hiljem avastan :D”

The product does not match description on box Read More »

Veebruari kolmanda nädala menüü

Jälle jäi see postitus hilja peale, sest kooli menüü ei olnud nädala lõpus üleval ja mina sain seega ka enda oma alles täna tegema hakata. Jõudsin nädalavahetusel poes ära käia ja ülientusiastlikult igasugu kraami osta… Tavaliselt ma teen kõigepealt menüü, siis ostan puuduvad koostisosad – no seekord siis üle pika aja vastupidi.

AGA. Kõigepealt kokkuvõte eelmisest nädalast ja see tuleb võrdlemisi pikk, sest palju uusi retsepte ja mitu uut lemmikut. Menüü osas läks PEAAEGU plaanipäraselt, ainult kolmapäevase söögi vahetasin välja, sest Kaaslase vend läks neljapäeval Tallinna ja minul oli seega võimalus üle pika-pika aja Kaaslasele süüa saata. Mis tähendas, et orsotto lükkus jälle edasi ja menüüsse sai hiina kana. Mis tähendab, et kaks päeva järjest oli söögiks riis (lisaks oli lastel samal päeval veel koolis ka riis) ja üleüldse rikkusin oma reeglit “mis tehtud, seda teist korda ei tee, kuni uusi retsepte jagub”. Aga Kaaslase jaoks olen valmis ka sellisteks ohverdusteks 😀 😀 😀

Üle-eelmise laupäeva tatar singi ja sibulaga sai mu meelest ulmeliselt hea, aga lapsed ikka virisesid, sest noh, tatar 😀 Nokkisid seda pisut, eriti ei söönud. Siis juhtus täiesti spontaanne hilisõhtune külaskäik Kaidi juurde, kus meile pakuti friikartuleid ja kana… Fish and chips noh 😀 Said ka lapsed kõhu täis 😀 Mina, kes ma olin söönud suurtes kogustes tatart, sõin ka veel päris palju… No hea oli, otse fritüürist ikkagi 😀

Idamaised riisinuudlid olid absoluutselt imelised, üks uus lemmikretsept! Ainult ingver toidus pole meie pere maitsele – mina tolereerin, aga eelistan ilma, lapsed puhtalt sellepärast põlgasid ära, muidu meeldis. Nii et tulevikus teen ilma ingverita. Muus osas järgisin retsepti ja omalt poolt lisasin Annika soovitusel kurkumit.

Maitseainete vallas on mu kaks “uut” avastust kurkum ja koriander. Kurkumi kasulikkusest räägitakse ju söögi alla ja söögi peale, see on mul alati riiulis olemas olnud, aga ometigi pole ma seda ise kunagi kasutanud. Nüüd avastasin, et see on meeldivalt maheda maitsega, mis ühegi toidu sees vastu ei hakka ja olen seda rõõmuga kasutanud. Koriander sobib koos sojakastme ja kurkumiga hiinapäraste toitude sisse imeliselt.

Maitseainete rindel kokkuvõtlikult nendest, mis siiani olid küsimärgiga: tean nüüd, et vürtsköömen ja ingver – ei (aga jupp ingverit sidrunitee sees – JAA), kurkum ja koriander – jaa. Tüümianit ja muskaatpähklit pole veel olnud juhust proovida. Muu kraam listist, mille kunagi blogisse panin, oli tuttavam.

Eelmise nädala suurim lemmik on kindlasti kala-kartulivorm – mis on minu arust adekvaatsem nimetus, ehkki otsetõlge retseptist, mida kasutasin, oleks kalapirukas. Tegin kõik muidu suht täpselt retsepti järgi, aga maisi ja herneid lisama ei hakanud – tundsin, et ei taha neid maitseid, piisab rohelisest sibulast. Kalaks oli mul kohafilee 🙂 Aa, ja maitsestasin oma loogika järgi, sest ühes kommentaaris ka hoiatas, et muidu jääb plass. Loogiline, et kui kasutada puhast kalafileed, mitte nt suitsutatud kala, siis tuleb see eelnevalt maitsestada – hõõrusin lihtsalt soola ja pisukese pipraga sisse. Ja no issake, KUI HEA see oli! Tegin seda tol õhtul, kui Kaaslase vend oma naisega meil külas käis ja me põhimõtteliselt kaklesime lõpuks selle üle, kes juurde saab, sest lapsed tahtsid ka 😀 Ma tahaks seda nüüd iga nädal teha, sest see on PARIM kalatoit, mis ma olen teinud – ja paneeritud praetud kala ja ahjukala koorekastmes olid ka mõlemad väga head 😀 Aga ma siiski kasvatan ennast ja hoian pisut vahet, enne kui uuesti teen 🙂

Läätsekarrit riisiga tegin blogisabasse jäetud õpetuse järgi, vürtsköömned jätsin ainult ära ja läätsed panin purgist, sest mul oli neid konservina. Kartsin pisut, et äkki lapsed karri pärast põlgavad ära, aga ennäe – sõid hea meelega ja olid nõus, et võib ka edaspidi teha. Karri on siiani ainus meie pere poolt heakskiidetud maitseainesegu, kus vürtsköömneid tolereerime 😀

See on midagi karrilaadset ja teen nii: praen pannil õlis sibula ja küüslaugu ning lisan natuke erinevaid vürtse (vürtsköömen, paprikapulber, koriander ja natuke karrit), soola, jämedalt riivitud porgandit ja kuumutan veidi. Siis panen juurde purustatud tomatite konservi, umbes pool kruusitäit läätsesid (ma panen punaseid, sest need nii hirmus kaua ei kee) ja üsna palju vett. Lasen sellel pannil kaane all podiseda nii kaua kuni läätsed on pehmed ning lisan siis ka veel paki keedetud kikerherneid. Sööme tavaliselt koos keeduriisiga.

Minestrone retsepte lugesin läbi õige mitmeid, no kindlasti üle viie, ja jätsin enda jaoks meelde, et oluline on tomatid, oad ja pasta, muu on vabalt valitav hooajaline köögivili. Mina tegin kahe purgi purustatud tomatitega ja ühe purgi punaste ubadega, pasta asemel panin munanuudleid, sest neid oli poolik pakk ja ei tahtnud hakata kinnist pastapakki avama, köögiviljadest läks sisse üks porgand, üks suur porru, pisut sellerit ja üks väiksem kapsapea. Taas kord kiideti laste poolt heaks ja võib seega teinekordki teha.

Pastat trühvliõliga tegin nii, et praadisin ära portsu tükeldatud šampinjone, pressisin sisse paar küünt küüslauku, lõpuks segasin sisse trühvliõli ja serveerimisel raputasime riivjuustu ka peale. Kartsin, et äkki lapsed ei taha, aga juustuga läks peale küll. Tüdrukud (Plikal oli sõbranna külas) nokkisid lihtsalt seened välja, meie Poisiga sõime rõõmsasti. Mul on trühvliõli üheks korraks veel, võib täitsa kunagi uuesti teha.

Nii, aga jõudes lõpuks selle nädala juurde, siis:

kool kodu
E 15.veebr kartul, suvikõrvitsa-koorekaste riisinuudlid paksoi ja kanafileega
T 16.veebr hernesupp suitsulihaga lillkapsas juustu-sinepikastmes
K 17.veebr kartul, pikkpoiss spinatipasta
N 18.veebr riis maisi ja hernega, köögiviljabolognese jacket potatoes
R 19.veebr kana-köögivilja nuudlisupp kreemjas orsotto
L 20.veebr läätse-peekonisupp
P 21.veebr

 

See on selline kiiruga kokku visatud menüü ja täitsa võimalik, et käigu pealt veel muudan midagi… Eks ole näha.

Tänane söök tuli nii hästi välja, et pean seda ka kohe teiega jagama. Ostsin mina Rimist paksoid – no see hiina lehtkapsas, pak choi pakile kirjutatud. Oli teisel soodukas ja mõtlesin, et võiks siis jälle katsetada. Otsisin netist retsepte, aga ükski sellisel kujul meile ei sobinud. Mõtlesin, et mis seal ikka, improviseerin mingi kiire wokiroa. Praadisin tükeldatud kanafilee, tõstsin kõrvale. Viskasin pannile kõigepealt ühe tükeldatud paprika ja sügavkülmutatud herneid, seejärel pressisin sisse paar küünt küüslauku, lõpetuseks läks tükeldatud paksoi – kiirelt wokkisin, lisasin samal ajal valminud riisinuudlid, maitsestasin läbi proovitud ja heaks kiidetud sojakastme, kurkumi ja koriandri komboga. Lapsed sõid ja kiitsid! Ise olin rõõmus, et miskit nii tervislikku kokku keerasin 😛 Pilti teha märkasin alles siis, kui teist portsu käisin toomas ja kuna sõime küünlavalgel, on see pilt pigem plass… Aga olgu siiski 🙂

Kui ma aasta alguses panin kirja kõiki aedvilju, mida sööme ja eraldi need, mida võiks rohkem süüa, siis viimaste hulgas oli kapsas. Ja igasugu kapsast sisaldavaid retsepte on viimasel ajal ette sattunud. Toorelt me seda miskipärast eriti ei söö – lapsed ei taha, ma üksi ka ei viitsi. Aga igasuguste toitude sisse on seda mõnus panna, seal sobib kenasti. Supid ja wokid ja vormid… Igale poole läheb. Porgandiga olen ka õppinud, et kuni üle ei pinguta, nii et magus maitse domineerima jääb, võib igale poole panna. Paprika, mida ma kunagi üldse ei söönud – nüüd panen vabatahtlikult igasugu toitudesse, sest väiksed tükid küpsetatult maitsevad suht neutraalselt. Herned üksi, avastasin, teevad toidu ka liiga magusaks, aga väiksemas koguses koos muu kraamiga on väga head. No ja porru – mulle hirmsasti maitsevad igasugu sibulad ja laugulised, seda olen alati heameelega söönud. Ja isegi selleri puhul tõdesin, et kuni liiga palju ei pane, seni piisavalt väikeseks tükeldatuna võib supi sisse panna küll 🙂 Arenen, ühesõnaga. Rõõm!

Veebruari kolmanda nädala menüü Read More »

160 päeva

Kui lillekuller juhtub olema tuttav, võib juhtuda, et ta ei vaata aadressi, vaid sõidab sinna, kus teab sind elavat… Hiljem helistab ja väidab, et kedagi polnud hommikul kodus, ta tuleb nüüd uuesti… Ja sõidab siis teist korda valele aadressile 😀 Ja ennäe, kell polnud veel neligi, kui ta lõpuks ka õigesse kohta jõudis 😀

Kaaslane muidugi pidas mind juba hommikul varakult meeles 😛

Plikal tuli õhtul pannkookide tegemise tuju. Esimese hooga tegi liiga vähe, nõudsime lisaks. Teine ports sai suurem kui esimene, seda ei jõudnud lõpuks ära süüa 😀

Moosi meil kodus üldiselt ei leidu – pannkooke sööme harva ja saia ainult inglise hommikusöögi kõrvale või siis, kui lõhet on ehk moosisaia söömise harjumust ka pole. Lapsed oleks rõõmsalt nõus pannkooke ainult meega sööma – mina isiklikult aga seda ei taha, kook niigi magus, tahan hoopis miskit värsket. Maasikaid seekord sügavkülmas polnud, õnneks oli kirsse. Sai sõbrapäeva puhul isegi kunsti tehtud 😀

Kaaslane ütles, et tal saab homme 160 päeva haiglas. Tema oli selle info saanud õe käest. 8. septembril ma ta sinna sõidutasin, arvutada ei viitsi, ju on õige.

Nädala pärast läheb ta Tartusse ja märtsi alguses on siirdamine. Ja siis sõltub, kuidas immuunsüsteem ellu ärkab. Mida kiiremini taastub, seda rutem koju saab. Kuna varem oli jutt kahest kuust, siis mu sünnipäev ei ole just realistlik lootus. Aga ma seda unistust lõpuni maha matnud ei ole 😀

Ühesõnaga, kõik need head mõtted ja soovid kuluvad ära. Eks muidugi saame mõlemad hakkama ja täitsa hästi pealegi, aga kaua sa jaksad niiviisi… Tahaks ju kangesti kaissu 🙂

160 päeva Read More »

Scroll to Top