Protected: EV100, vol 2
Protected: EV100, vol 2 Read More »
eesti
EV100, vol 1
Eelmine postitus tuletas meelde, et suure sünnipäeva pildid jäidki jagamata. Olin ju haiguse tõttu ligi nädala rivist väljas ja siis olid juba muud asjad mõttes… Nüüd aga jäid üsna juhuslikult Epu raamatut pildistades taustaks lipud ja lilled rongkäigult, nii et mõtlesin ülejäänud pildid ka ühe soojaga üles panna.
Koolipidu oli lihtsalt imeline. Saal oli nii ilus, inimesed olid nii ilusad, lapsed laulsid isamaalisi laule, nii et mul läksid mitu korda silmad märjaks. Võrratu õhtu oli.
Plika joonistatud pilti kooli koridori seinal:
Rongkäigu lõpp ja hilisem kohvikukülastus:
Kuna ma olen ääretult laisk ja mugav, pole me kunagi vabariigi aastapäevi tähistanud – kiluvõileibade ja muuga, nagu paljudes peredes kombeks. Aga sel aastal tekkis ei-tea-kust kindel idee, et tahan teha sini-must-valge tordi – mina, kes ma pole kunagi olnud suurem asi tordikaunistaja 😀
Soomlane küpsetas speltajahust mõnusa biskviidi. Peale läks vahukoor, kuivatatud rukkililled ja uhmris pulbriks tambitud söetabletid 🙂 Vahele mustikad. Maitses oivaliselt, ainult rukkilille kiud jäid hammaste vahele kinni 😛
Pidulaud oli ema pool. Kilu ja heeringa, täidetud munade ja muu maitsva kraamiga 🙂
Salajased tehingud Selveri parkimisplatsil
Meie Eesti 🙂
Ma pole kunagi Maxima kampaaniatest suuremat pidanud. Kui Soomlane ühel päeval lastega poest koju tuli ja ütles, et neile sealt kampaaniaraamatud ostis, kehitasin esimese hooga vaid õlgu.
…kuni nägin tuttavaid pilte kaanel ja Epu nime.
Ja siis ma vaimustusin 🙂
Ema ostis sama raamatu õekese lastele, nii et olen kleepse kogunud topelt – lisaks neile, mis Plika oma raamatusse kleebib, on ootel tühi raamat ja patakas kleepse rootslastele.
Alguses oli lihtne uusi kleepse saada – mida edasi, seda keerulisemaks läks. Ja ma üldse ei teadnudki, et kampaania läbi sai – arvasin, et kestab märtsi lõpuni, ei süvenenud üldse.
Õnneks juhiti mu tähelepanu sellele, et FB-s on kleepsude vahetamise grupid. Kui esmaspäeval oli mul kahest komplektist puudu veel kokku 67 kleepsu, siis praeguseks… 2 🙂
Ühe vahetuse tegin Selveri parkimisplatsil. Teise koduvärava ees. Olen käinud kleepsudel järel ühes kinnisvarabüroos, ühes pangakontoris, ühes mobiilioperaatori esinduses. Ühes kohas, kus pidi olema lihtne “helistage uksekella, kella viieni saate kätte”, kell 16.40 ei vastanud aga uksekellale keegi, nii et küsisin nõu kõrvalasuvast kontorist, lõpuks avas ukse koristaja, kes otsis tükk aega, kuhu mu “saadetis” jäetud oli. Aga lõpp hea, kõik hea 🙂
Mõned kohtumised on veel kokku lepitud, homme käivad paar inimest mul töö juurest läbi, lisaks ootan ühte kirja.
Kõik inimesed, kellega ma kleepsuteemal suhelnud olen, on nii toredad! See on nagu ühine hullus 🙂
Meil jäi üks raamat üle, sest mõlemale lapsele ei viitsinud hakata koguma – otsustasime, et kahe peale piisab täiesti. Pakkusin seda Epu blogipostituse all ühele kommenteerijale, aga tema minu kommentaari ilmselt ei näinud, sest ühendust ei võtnud. Küll aga sain kaks kirja teistelt huvilistelt. Pärnakate kleepsugrupis küsiti ka. Siis selgus, et need raamatud on rariteet ja osta.ee-s kalli hinnaga müügil.
Ma ei suutnud otsustada, mida teha. Loogiline oleks olnud saata esimesele soovijale, kes minuga ise ühendust võttis. Aga pärnakale oleks jällegi olnud mugavam üle anda. Või kas hoopis oksjonile müüki panna, raha teenida? See aga tundus nii vale 🙂 Just sellepärast, et nii palju toredaid inimesi olid andnud mulle kleepse, lihtsalt niisama heast südamest. Sest nemad olid juba oma raamatud teiste toredate inimeste abiga täis saanud. Ja mina tahtsin ka lihtsalt seda rõõmu edasi anda.
Ja siis kirjutas Epp teise blogipostituse, kus rääkis, kuidas temalt on seda raamatut nii palju küsitud ja et eriti jäi talle meelde üks lugu… Ja ma teadsin kohe, et just sellele inimesele ma oma ülearuse raamatu saata tahan 🙂 Küsisin Epult kontakti ja mõte sai teoks, lähipäevil panen pakiautomaati. Nii hea meel on.
Nagu ma eile Selveri parklas naersin – nagu mingit eriti salajast tehingut teeks. Kes saavad parkimisplatsil kokku, et vahetada raha kahtlase valge pulbriga kotikese vastu – kes vahetavad Maxima kleepse 🙂
Lihtsalt nii fantastiline on see lumepall, mille Maxima ja Epp veerema panid. Mul on hea meel olla osake sellest.
Aitäh, Epp, selle raamatu eest ja selle kogemuse eest. Ühtekuuluvustunde eest. See ongi Meie Eesti 🙂
Loodan, et tuleb lisatrükk, nii et oma raamatu saaksid kõik soovijad 🙂
Ekspressis oli ka tore artikkel sel teemal. Sarnase pealkirjaga 🙂
Salajased tehingud Selveri parkimisplatsil Read More »
Valimismõlgutused
Mul oli kolm soovi. Et oravad saaks rohkem hääli kui kesikud. Et sotsid saaks rohkem hääli kui IRL. Ja et Vabaerakond saaks rohkem hääli kui EKRE.
Nüüd ma sooviks veel, et valitsuse moodustaks Reform, SDE ja Vabaerakond. Aga seda näitab aeg. Üldiselt olen ma siiski väga rahul. EKRE toetus Pärnus oli küll masendavalt suur, aga õnneks see suures plaanis ei loe.
Ajaloo tarbeks kaks ekraanitõmmist ERR lehelt:
Ma olen alati arvanud, et olen valinud kõikvõimalikud korrad alates täisealiseks saamisest, aga üritades nüüd meelde tuletada, ma polegi enam kindel. Nimelt puuduvad mul igasugused mälestused:
- KOV valimistest 2002 sügisel Tartus, mil ma olin värske rebane
- RK valimistest 2003 kevadel, mil ma elasin Tartus
- Euroopa parlamendi valimistest 2004 suvel, mil ma olin juba poole kohaga Tallinnas
- KOV valimistest 2009 sügisel, mil olime just kolinud Londonisse
Seda ma tean, et:
- Euroopa Liidule ütlesin 2003 sügisel jah
- 2005 sügisel valisin KOV valimistel Tallinnas Isamaaliidu
- 2007 kevadel RK valimistel Rohelised
- 2009 suvel Euroopa parlamenti Tarandi
- 2011 kevadel RK valimistel sotsid
- 2013 sügisel KOV valimistel Pärnus sotsid
- 2014 kevadel Euroopa parlamenti kas Tarandi või Lauristini (no ei mäleta!)
Kui keegi mu sõpradest peaks juhtumisi mäletama, kas/kelle ma valisin noil neljal korral, mille kohta mul endal mälestus puudub, antagu teada! Ema? Maris? Kaidi?
Nädalavahetus Tallinnas
Terve selle aasta on olnud kas hirmus kiire või hirmus halb rahaline seis, mistõttu olen Tallinna sattunud väga harva. Kuna Abikaasa sai laulupeo käepaela ning sellega koos kohustuse osaleda rongkäigus, otsustasin, et läheme lastega kaasa, aga ainult siis, kui ilm on ilus. Õnneks oligi.
Kuna me otsustasime oma mineku kindlalt ära alles neljapäeval, olin igasugu kokkusaamiste ja öömajade mõttes üsna viimasele minutile jäänud. Kõik lahenes aga suurepäraselt – nagu alati.
Kui Liisile oma Tallinna plaane mainisin, teatas ta, et läheb ise nädalavahetuseks maale ning me võime tema juures ööbida. Kas oleks saanud veel paremini minna? Reede õhtul ootas meid tema trepikoja ukse ees selline tervitus:
Õhtul jõudis veel paar tunnikest veini juua ja lobiseda, aga kell sai hirmus kiiresti hirmus palju ja Liisil oli vaja bussile jõudmiseks varakult ärgata, seega läksime kõik magama.
See tähendab, jah, Abikaasa veetis õhtu oma sõbraga, käis temaga vahepeal korra meie juurest läbi ja läks siis linna peale, tema jõudis “koju” nii umbes kell neli 😀
Laupäeval saime kõigepealt Pipsiga Kadriorus kokku. Abikaasa läks õige pea rongkäiguks valmistuma, meie Pipsiga mõnulesime päikese käes ja jutustasime, lapsed vahelduva eduga mängisid mänguväljakul ja tüütasid meid. Kui rongkäik algas, vaatasime seda veidi, aga lapsed muutusid rahutuks ja saime teada, et maakonnad tulevad tähestiku järjekorras, seega läksime varsti mänguväljakule tagasi.
Kella nelja paiku toimus seltskonna vahetus – Pips läks omi tegemisi tegema ning meiega liitus Kratt oma plikaga. Õige pea helistas Abikaasa, et tulgu me nüüd tee äärde tagasi, varsti jõuab rongkäigus Pärnu kohale. Läksime siis taas tee äärde ootama. Oli väsitav 🙂
Aga lõpuks tuli Pärnu…
…ja viimaks ka Abikaasa
Lapsed said issilt endale lipud kätte ja võisime ülesande täidetuks lugeda. Kutsusime endile auto järele ja läksime Kratile külla. Autot oodates jõudsid lapsed nagu segased edasi-tagasi kihutada:
Krati juurest lahkudes oli kell juba peaaegu üheksa, nii et läksime väsinult staapi tagasi. Lapsed panin kohe magama, ise koristasin natuke ja läksin ka.
Abikaasa jäi pärast rongkäiku õhtusele kontserdile, kohtus seal oma sõbraga ning läks temaga hiljem linna peale. Palusin, et katsugu natuke varem magama saada kui eelmisel ööl, ta jõudis “koju” hommikul kell viis 😀
Pühapäeval läksime Haidele külla. Me polnud tervelt üheksa kuud näinud, nii et suur rõõm oli lõpuks ometi kohtuda. Ilm oli imeilus, istusime varjulisel terrassil, kohvitasime ja jutustasime.
Pühapäevaseks kontserdiks oli mul pilet ostetud, see algas kell kaks. Abikaasa ütles, et paremad laulud on nagunii kõige lõpus, nii et me väga ei kiirustanud. Kella kolme paiku vist alles saime Haide juurest liikuma ning siis ei suundunud me veel mitte laulupeole, vaid alustuseks Järve keskusesse, kus meil mõlemal oli vaja tööasju ajada. Seal möödus ka märkamatult paar tunnikest ning kella viie paiku jõudsime lõpuks bussipeatusesse. Otse loomulikult jäi see buss, mille peale minna tahtsime, lihtsalt vahelt ära, nii et me passisime seal peatuses umbes pool tundi ning jõudsime lauluväljakule alles kell kuus.
Ilm oli selleks ajaks veidi jahedamaks läinud, nii et täitsa mõnus oli. Ma ei tea, mida enne lauldi, aga siis olid küll juba väga ilusad laulud ja oleks hirmsasti tahtnud kontserdi lõpuni kohal olla. Paraku olid lapsed väsinud ja virisesid üksteise võidu, seega saime olla vaid tunnikese ning asutasime siis tagasiteele. Aga hoolimata sellest, et peol oldud aeg jäi nii lühikeseks, olen ma ikkagi väga rahul, et ära käisime. Loodetavasti saab järgmist laulupidu juba pikemalt nautida 🙂
Nii et nädalavahetus oli suurepärane ja väsitav. Nüüd loodame rohkelt ilusaid ilmu, et kõik sõbrad-tuttavad lõpuks Pärnusse meile ka külla jõuaks. Lubati igatahes tulla. Ootame!
Nädalavahetus Tallinnas Read More »