elu koos kassi(de)ga

Parimad kassikarvade eemaldajad

Puhastasin siin just nädalavahetusel seemisnahast jalatseid, mille Plika oli jätnud kasside poolt käidavasse kohta ja mõtlesin, et sellest võiks ju täitsa blogida. Staažikas viie kassi omanik, nagu ma olen 😀

Olen katsetanud igasugu erinevaid variante, kõigepealt näitan oma kahte lemmikut.

Kummist hari – mul on Norwexi oma, aga raudselt leiab samalaadse soodsama hinnaga ka Temust või Alist (ise pole otsinud). Endiselt on alles ka põrandahari, millest ma blogisin juba ligi 12 aastat tagasi, aga noil päevil  puhastame põrandaid ikkagi eranditult varstolmuimejaga.

Kummist hari töötab hästi kassi ronimispuude ja näiteks ka ülalmainitud karvaste seemisnahksete jalatsite puhul. Jalatsite pind on ebatasane ja kumer, aga selle harjaga sai karvad täitsa hästi kätte. Poisi toas on kaks pisut karedast riidest kontoritooli – nende pealt saab ka selle harjaga kõige paremini karvad kätte. Isegi puuvillastelt heegeldatud pitsist kardinatelt (mille külge aknast välja vaatavate kasside karvad mõnuga tihkelt kinni jäävad) võtab üsna hästi (ehkki nende kardinatega, nagu avastasin, on pesumasina õrnprogramm + kuivati kõige efektiivsem kombo).

Teise lemmiku leidsin Clutterbugi soovituse kaudu – tema promos ilmselt Amazoni, mina otsisin Temust üles, maksis ca 3€. Töötab ülihästi sametist diivani peal ja mingite rõivaste peal samuti. Ülimugav puhastada, aeg-ajalt peab ainult seest karvu ära viskama. Diivani pealt saab kummist harjaga ka üsna hästi karvu kätte – paremini kui tolmuimejaga – aga see alumine on veel mõnusam.

See vidin töötab tegelikult samal põhimõttel nagu eelmine, aga pole üldse nii mugav kasutada ja jäi seisma. Eks ta midagi eemaldab, aga… Keskel oleva käepidemega on palju efektiivsem. Ja selle teise plastist vidina sisse puhastamine pole ka üldse nii mugav.

Mida väga mõjusate videotega reklaamitakse, aga mis mulle ÜLDSE ei meeldinud – allolevat tüüpi eemaldaja. See olevat väga efektiivne… Aga seda täiesti siledatel pindadel 😀 Kui on natukenegi krobelisem, jääb kohe külge kinni ja tõmbab niidid välja. Suvaline õmblus või pisut ebaühtlasem rõivapind… Ühesõnaga mind ajas närvi, mul polnud ühtki nii siledat pinda, kus peal seda kasutada ja andsin ära… Äkki isegi viskasin ära 😀

Majapidamises on ikkagi olemas ka ühekordse kasutusega kleepuv rull, seljas olevate riietega on seda siiski kõige mugavam kasutada – üritame siiski minimaalselt.

Seda pakume eelkõige külalistele, ise kasutame näiteks enne viisakamaid üritusi – riietume küll vahetult enne kodust väljumist, aga vahel suudavad ikka mingid karvad ennast tee peal külge haakida 😀 Sarnase välimusega kleepuvad pestavad (kummist?) rullid eksisteerivad ka ja Kaaslane vist kunagi ühe prooviks tellis, aga see oli nii mõttetu, et läks suht kohe prügikasti.

Enamjaolt eemaldab meie riietelt kassikarvad aga muidugi kuivati – ilma selleta ei kujutaks elu ettegi 😀 Ja kuivatis on meil ka terve hunnik kuivatipalle – mingi kuus vähemalt 😀 Osad lambavillast ja kaks mingit teistsugust ökopalli, mis on… Maiteagi, kummise pealispinnaga. Pallidega on kuivatusaeg lühem ja karvaeemaldus efektiivsem.

Põrandaid, nagu mainisin, puhastame Dysoni varstolmuimejaga. Kindlasti on ka odavamaid sama efektiivseid, aga kui ma viis aastat tagasi ostsin, siis läksin kindla peale välja, seda soovitati kõige rohkem. Meil on kõige soodsam mudel, Absolute V8. Enne pühkisime põrandaid ainult harjaga, sest majapidamise ainus tolmuimeja oli nõukaaegne – haises, mürises ja oli nii ebamugav, et ei kasutanud seda praktiliselt kunagi. Nüüdki ei kannata ma juhtmega tolmuimejaid, olgu need siis kaasaegsed. Tean, et on võimsamad, aga no kui ei viitsi kasutada, siis lõppkokkuvõttes saab puhtama kodu siiski varstolmuimejaga 😀 Tegelikult tahaks muidugi robotit, one day… Odavamaid roboteid on Kaaslane otse Hiinast tellinud mitmeid, meie 20-ruuduse magamistoa puhastamiseks sobivad. Aga allkorrusele oleks efektiivsemat isendit vaja.

Robotitega seoses üks naljakas seik ka. Helistati millalgi mulle ja pakuti, et tuleme täitsa tasuta koju ja näitame head robotit. Ma kusjuures oleks nad täitsa kutsunud, aga… Kõne katkes iseenesest ära. Kuna ma olin avaldanud eelnevalt kahtlust, kas meie praeguses elamises robot efektiivselt toimida saaks, siis helistaja ilmselt arvas, et ma olen ebaviisakas ja pole huvitatud. No ma ausalt polnud ja kui ta oleks tagasi helistanud, oleks kaubale saanud, aga ise ka ei hakanud… 😀

No ja siis ükspäev teatas Kaaslane, et tema leppis sama aja kokku. Mina rõõmustasin, et saame ikka kätte oma demo. Käis mees, näitas Schbot F1 mudelit, no toimetas kenasti ja jutt oli ilus. Rääkis ka, kuidas S8, mis poole odavam, on ikka palju kehvem ja… 😀 Kuna kumbki meist aga polnud valmis tonnist väljaminekut tegema, siis saime nädala mõtlemisaega ja lepiti kokku päev, mil mees pidi tagasi helistama. Kaaslane aga… Ütleme, et ta ei ole nii kohusetundlik kui mina selliste numbrite salvestamise suhtes – samuti, kui ta kohe vastu võtta ei saa, pole ta nii aldis võõrastele numbritele tagasi helistama. Ja tol perioodil oli tal neid vastamata kõnesid võõrastelt numbritelt (osalt tööga seoses) vist õige mitmeid. Ühesõnaga ta lihtsalt lasi selle mehe (kogemata) üle.

Seega Schboti müügiesindajatel oleme ilmselt mõlemad mustas nimekirjas kui ebaviisakad tohmanid, ehkki me seda tegelikult üldse ei ole 😀

Aga see jutt, et nemad on ainsad, kes robotitele 5a garantiid pakuvad, oli igatahes sulaselge vale, mul mingi teine robot reklaamib ennast FBs pidevalt just sama argumendiga 😛

Igatahes ei teagi. Minu eelarvesse robot väga ei mahu. Dysoni ostsin mina, äkki Kaaslane ostab kunagi korraliku roboti ka, mis allkorrusel toimetada suudaks 😀

Ja et te jumala eest ei arvaks, et meil on karvavaba kodu – need vahendid on bare minimum, et karvade sisse ära ei uppuks. Tegelikult tahaks palju puhtamat kodu, aga ilmselgelt laiskus võidab 😀 Selleks ongi robotit vaja!

Kuidas teie kassikarvadega võitlete?

Parimad kassikarvade eemaldajad Read More »

Selle aasta esimene

Kui meil detsembris väike blogijate kokkusaamine oli, siis Ritsik küsis, kas ma ei blogi sellepärast, et elu on liiga hea või sellepärast, et elu on liiga s*tt (täpset sõnastust ei mäleta, aga mõtte andsin edasi). Ütlesin, et ju see magamistoa remondi venimine ikka süüdi on. Ma olen nii palju hetkes elaja küll, et ma iga ärkvel oldud hetke sellest mõjutada ei lasknud, aga selline… Underlying frustration. Or something. Igatahes tegelikult olen elanud need möödunud kuud kena vaikset elukest ja sellest ka arvestatavalt rõõmu tundnud. Kui parasjagu remondi venimise pärast ei ahastanud 😀 Remont on nüüd õnneks peaaegu tehtud – saaks täitsa valmis, siis ehk kirjutaks pikemalt ja paneks pilte kah. Aga selleks tahaks tegelikult uut kardinat ja voodipesu ja… Neid leida selles toonis, mis tahan – keeruline. Nii et seda remondipostitust saate veel oodata.

Kirjutan siia postitusse täpselt nii palju täiesti eri teemadel suvalisi mõttekatkeid, kui pähe tuleb, et ennast natukenegi blogimisega harjutada. Võib-olla tuleb järgmine postitus nelja kuu pärast, võib-olla hakkavad mingid mahlad voolama. Time will tell.

Millalgi eelmise aasta lõpus mainisin Plikale mingit kohta Burnetti “Väikese printsessi” raamatust ja tuli välja, et ta ei mäletanud sellest mitte midagi, ehkki ma olen raudselt kõik need raamatud neile väiksemana unejutuks lugenud. Nii ju ei saa! 😀 Täielik auk harituses! Ei muud, kui hakkasin oma 16-aastasele tütrele uuesti unejuttu lugema 😀 Praeguseks on läbi “Väike printsess”, “Väike lord Fauntleroy”, “100 dalmaatsia koera ja veel üks” ning just paar päeva tagasi alustasime Burnetti vähetuntuma loominguga “Kadunud prints” – kui nüüd keegi lugemise väljakutse grupi Goodreadsi raamatukoguhoidjatest selle eestikeelse versiooni ka lisaks… Igatahes on ülitore jälle unejuttu lugeda, klassikalisi lapsepõlve lemmikuid. Kui Burnettile ringi peale saan, siis mõtlen, et vahva oleks äkki Pollyanna ette võtta, ja roheliste viilkatuste Anne või mis ta eesti keeles ongi – mul on kõik osad inglise keeles olemas, aga raamatukogust vast saan eestikeelsed, unejutuks inglise keelt küll lugeda ei viitsi 😀

Olen sel aastal võtnud sihiks teadlikult õigel ajal magama minna, et igal öösel 7-8 tundi und täis saada. Kui jõulupuhkuse ajal paar ööd alla seitsme tunni jäi, olin järgmisel päeval täielik zombie. Seega juba puhkuse ajal, mil magamaminekuajad alati väga käest ära lähevad, hakkasin ennast lõpupoole teadlikult harjutama, läksin järjest varem magama – motiveeris eelkõige see, et ma olin esmaspäeva õhtuks kaks trenni kirja pannud ja kui ma oleks olnud zombie, poleks jaksanud trenni teha 😀 Olen väga uhke, sest õnnestuski, ei olnud tavapärast esimese tööpäeva väsimust. Tegin endale reegli, et õhtul kell kümme lähen Plikale lugema ja pärast seda voodisse, kus saan veel ise soovi korral enne magamaminekut lugeda. Reede ja laupäeva õhtuti võin kauem üleval olla, siis saab järgmisel päeval kauem magada. Tean, et kõige parem oleks kogu aeg ühel ajal ärgata, aga no seda aega, mil ma ka puhkepäevadel vabatahtlikult 6.40 tõusen… Ei, aitäh 😀 Igatahes üldiselt see kümnest lugema minek töötab ja mulle täitsa meeldib, et ma sellest sihipäraselt kinni pean. Muidugi võib juhtuda ka nii, nagu meil paar õhtut tagasi, et kell kümme läksin Plikale lugema, raamatu lõpuni oli viis peatükki (tavaliselt loen igal õhtul ühe) – poolteist tundi hiljem oli raamat läbi ja minul 7 tundi und ilmselt täis ei tulnud… Aga no nii põnevaks läks, et ei saanud pooleli jätta 😀

Mõtlesin teha sel aastal ühe ülevaatliku statistikafaili, kuhu kirja panna muuhulgas kõik trennid, raamatud, pusled, vaadatud videod/sarjad/filmid, joodud alkohol jne. Sest et statistika! No ja siis ma täna mõtlesin, et peaks nüüd minema vaatama, ega mul alkoholiprobleemi pole 😛 Suutsin juba alkoinfo lehel närvi minna, sest ma pidin seal valima punase veini all klaasi suurust ja kust krt mina teadma peaks, mis nende klaaside maht on. Seda tean, et pudel on 750ml, aga mina joon mõni õhtu nädalas ca 150ml, mitte pudeli 😀 Õnneks ikka taipasin suvaliselt proovida ja kui juba olin ära valinud, siis näitas küll, et väike klaas on 120ml, keskmine 175ml ja suur 250ml. Siis ma muidugi avastasin, et kangust ju peaks ka vaatama. No issanda püss, kust mina tean, kui kanget veini ma joon. Läksin vaatasin kapis kolme eri pudelit: 13, 14, 14,5. Heakene küll, oma faili arvutused teen siis keskmisega 14. Ja teile siis väga oluliseks infoks, et selle aasta peaaegu möödunud nelja nädala jooksul olen joonud 1,45 liitrit ehk ca 2 pudelit veini, mis on ca 16 ühikut ja naistele on nädalas ohutu kuni seitse ühikut, nii et alkohoolikut minust ilmselgelt ei saa 😀

Igaks juhuks arvutasin välja ka äärmiselt olulise teabe, et üks topelt gintonic annab 1,5 ühikut, nii et neid võiks nädalas juua 4,6 – tavalisi suisa 9. Kui ma nii palju jooks, siis oleks küll juba alkohooliku tunne ja see veel on ohutu kogus? 😀 Ühesõnaga alkoholiga on siin lood kontrolli all.

Trenniajad loksusid sel aastal nii kenasti paika, olen ülirahul. Eelmisel aastal ma olin pisut hädas, et Terje postitrenn, mis mu lemmik, oli täitsa valel ajal (samal ajal, kui teises saalis nädala ainus õhurõngas, kus ma ka käin) või siis jäi pidevalt ära, sest hilisemas trennis olime enamasti kirjas kahekesi ja kui eelmine (ehk siis õhurõngaga samal ajal) täis ei tulnud, tõsteti need kokku ja… Ikaldus. Ma üritasin ka mingil muul päeval käia alg/kesktase trennis, aga seal olid enamasti kõik nii edasijõudnud, et ma tundsin ennast lihtsalt saamatuna. Mulle küll anti alati lihtsam versioon, aga ma ei saanud tihti sellegagi hakkama ja kõik mu ümber olid nii osavad… Ma tean küll, et saamatuse tunne tuleneb 100% mu spordiga seotud lapsepõlvetraumadest, aga kuniks ma ei ole suutnud oma alateadvust selles osas ümber programmeerida, seni pean lihtsalt lihtsamaid trenne väisama 😀 Sel aastal tehti tunniplaan veits ümber, nii et nüüd on esmaspäeval pärast õhurõngast jõutrenn postiga + venitus, mida ma olin tahtnud pikalt proovida, aga mis varem mulle aegade poolest jällegi ei sobinud. Nüüd ma saan nii esmaspäeval kui neljapäeval kaks trenni järjest teha – neljapäeva õhtule tuli pärast hammockit Terje algajate postiakrobaatika. Olen seal nüüd paar korda käinud, seal on tõesti ainult algajad, saan nendega lihtsaid asju harjutada, mis mul isegi mitte peale aastat trennis käimist kõik sugugi perfektselt välja ei tule – aga enamik tuleb ja ülejäänuga saan mõnuga pusida. Rõõm, puhas rõõm! Pean ainult 2x nädalas sõitma ja saan neli trenni tehtud 😀 Mulle ikka NII VÄGA meeldivad kõik need trennid.

Ma peaaegu kunagi muidu trennis pilte ega videosid ei tee – sest noh, trenni teen 😀 Aga aasta lõpu trennikokkuvõtteks oli vaja, siis tegin. Ma videosid siia panema ei hakka, peate piltidega leppima, seega mu kõige suuremast lemmikust hammockist polegi miskit ette näidata.

Ma muidugi suutsin selga kohe aasta alguses vigastada täpselt samast kohast kui möödunud aasta augustis. Toona tegin hammocki trennis soojenduse ajal miskit valesti ja kuskil vasakul, umbes abaluust selgroo poole, hakkas midagi valutama. Ma mäletan, et see võttis toona ikka omajagu aega, et täitsa korda saada. Muudkui määrisin, trennides käisin edasi, vähemaks ta jäi, kuni lõpuks oli täitsa ok. Seekord siis kukkusin õhurõnga tunnis. Ja ma ei mõtle õnnetut kukkumist, vaid täitsa sihipärast vähe kiiremat liigutust rõngal, mis oli täitsa planeeritud… Ja tõmbasin sama koha ära. Esmaspäeval tõmbasin, neljapäeval veel käisin trennides, siis otsustasin, et kuna kuukaart sai just läbi, teen väikese pausi ja annan seljale puhkust. Lasin veel selja ära teipida, et kiiremini paraneks. No see nädal puhkust teibiga seljale kuidagi ei mõjunud – andis ennast täpselt samamoodi tunda iga päev, ei läinud paremaks ega halvemaks. Aga kui nädala pärast teibi maha võtsin, siis läks valu vähemaks. Nüüd sel nädalal sain esmaspäeval jälle trennid kenasti kaasa teha, neljapäeval küll posti soojenduses tegin pisut liiga (ise olin loll – tundsin, et pole hea, aga mõtlesin, et teen pisut teise nurga alt ja on ok, oleks võinud lihtsalt tegemata jätta) – loodan, et määrimisega ja puhkusega on esmaspäevaks jälle piisavalt ok. No ma ausalt ei oska enam kodus istuda, see nädal ilma trennita oli jube imelik.

Eelmisel sügisel olid meil Kaaslasega reality-reeded. Alguse sai see vist sellest, et tahtsin Mallukat näha. Pärast ühte gintonicut kannatas juba BSHd ka vaadata (aga seda üle osa ei jaksanud, sest ikkagi liiga piinarikas). Ja pärast seda, kui oli tunne, et vaataks veel midagi, siis Kaaslane sihitult ringi klõpsides leidis täiesti juhuslikult USA osalejatega Itaalias toimuva CIAO house’i nimelise kokkamise reality – kuna kokandussaated pole mind kunagi huvitanud, siis olin kindel, et mina seda vaadata ei viitsi, aga… Üllatusin, et oli põnev. No ja kui see läbi sai, siis avastasime Eesti Masterchefi, mida oli tol hetkel väljas kaks hooaega ja kolmandast paar osa. Vot ja Masterchefiga läks asi ikka päris käest ära. Oli vaja vaadata palju ja järjest, sest NII PÕNEV oli ja tahtsime teada, kes võidab 😀 Nii me vaatasimegi mõõdutundetult mitu nädalat järjest igal vabal hetkel, kuni jõudsime kolmandasse hooaega ja seda sai siis valge inimese kombel vaadatud, osa kaupa nädalas. Nii palju kannatas, et pool tundi pärast algusaega hakkasime pihta, siis sai reklaamid edasi kerida. Praegu mõtlen, et kas Inspira+ oleks saanud ka kohe samal õhtul vaadata, seal ju reklaame pole…? Ma ei tea telekast no mitte midagi, aga avastasime just, et hetkel näitab Inspira Soome Masterchefi ja kui tavalises sai vaadata alates viiendast osast, sest varasemad olid aegunud, siis sealt plussist näeb kõiki, me nüüd vaatame seda 😀 Seal on kirjas 6. hooaeg – Plika uuris välja, et tegelikult on see hoopis teine hooaeg ja Soomes ainult kaks neid ongi olnud – esimene 2013 vist, teine, mida me just vaatama hakkasime (Inspira meelest siis kuues), 2022, ja kolmas, Inspira arust seitsmes, vist alles Soomeski käib… Või ma ka ei tea. Igatahes see on täiega sõltuvusttekitav! Meil Eesti Masterchefiga läks ülihästi: lemmikud said finaali ja lemmikud võitsid ka. Soome oma päris nii äge ei ole kui Eesti oma, aga ikka põnev, seal küll oleme ainult 2,5 osa ära vaadanud, seega peale toidublogija pole lemmikuid tekkinud ja kõik näod meeles pole. Kes läbi vaadanud ja teab võitjat, ärge palun spoilige 😀

Lugemisega on jaanuaris kehvasti – neljast seni loetud raamatust on kaks Plika unejutu omad 😀 Nii all diivanil kui üleval lugeris on pooleli raamatud, mis pigem alguses ja kumbki veel ei kõneta, nii ma otsin pigem õhtuti muud tegevust. Aga ma sain just Läckbergi Fjällbacka sarja viimase osa raamatukogust ja ma vist loen selle vahepeal läbi, et lugemislainele tagasi saada, sellest vähemalt tean 100%, et köidab…

Pusledega on tunduvalt paremini läinud, sel aastal juba viis koos – aga neli neist on 500tk, mis on 2-3 tunni panemine, nii et need ei lähe väga arvessegi 😛 Üks 1000tk siiski ka:

Elu viie kassiga on absoluutselt oivaline, see pilt näiteks on tehtud Teedu koju jõudmise aastapäeval, 22. detsembril 🙂

Aga nüüd ma olen siin lobisenud piisavalt ja kell on hirmus palju, on aeg unejuttu lugema minna!

Selle aasta esimene Read More »

Mmmmõnus 1. mai

Oh, mul on kõigest jälle blogimata. Mitte et miskit suurt ja olulist oleks toimunud, aga no ma tegelikult tahtsin jagada kaks viimast nädalavahetust, kui mõnus oli. Lihtsalt… Ei jõudnud tegudeni. Elu ise oli selleks liiga nauditav, ei jõudnud arvuti taha.

Üks nädalavahetus ma olin hirmus usin. Pesin ära aknad ja kardinad, puhastasin ja korrastasin külmkapi ja tegin veel köögis üht-teist, mida tavaliselt nii põhjalikult ei tee. Rõõm.

Teine nädalavahetus jälle nautisin vaikset laupäevahommikut. Mingi laps oli öösel kuskil ära, teine magas kaua, Kaaslane põõnas ka peaaegu lõunani. Lugesin raamatut, kass süles. Sõin hommikust. Panin nädala ostud kirja. Sorteerisin fotosid. Üleüldse ei teinud tol nädalavahetusel suurt midagi asjalikku, lihtsalt kulgesin ja mõnulesin. Panin puslet. No ja ok, blogisin tegelikult ka, terve rea postitusi tootsin pärast piltide ära sorteerimist. Aga need olidki rohkem pildipostitused, emotsioonide jagamiseni ei jõudnud, väsisin enne ära 🙂

Lugemise väljakutse gruppi raamatuarvustuste kirjutamisega olen lootusetult maas. Märts oli kuidagi hektiline, sünnipäevaplaanid ja pärast seda pidustustest taastumine – ei jõudnud eriti lugeda, veel vähem neist raamatutest kirjutada. Nüüd sai aprill ka märkamatult läbi. Ma ei tea, kas tagantjärele enam viitsin… Mida rohkem neid raamatuid koguneb, seda vähem viitsin 😀 Samas mul ON läbi loetud krimi väljakutse märtsi ja aprilli raamatud ja veel posu raamatuid, mis saab erinevatesse teemadesse paigutada… Võiks ju ennast ikkagi kokku võtta… Mõni päev… Neli märtsi, kuus aprilli ja esimene mai raamat ootavad muljetamist. Lihtsalt seda muljetamist tuleks teha kohe ja jooksvalt, kui ma aga loen, siis sageli arvutit see õhtu üldse lahti ei teegi, tööpäeva õhtutel kipub ka väsimus kiiremini tulema ja nii need “võlad” kogunevad.

Täna ärkasin küll esimest korda varakult ning hiljem veel mitu korda, aga siiski õnnestus sügavalt magama jääda, üles tõusin alles pisut enne kümmet. Siis käisime jõusaalis. Rattaga, sest ilm oli nii imeline – ja tänasest on ju Pärnus uus laiendatud tasuline parkimine, kuna meil aga jõusaali kuukaart homme läbi saab ja uut enne sügist ei tee, siis ei hakanud veel ostma seda kiipi, millega kuukaardi omanikud saavad auto iseteeninduskioskis tasuta parkimiseks registreerida. Pärast jõusaali käisime poes. Kodus kell kaks sõime hommikust. Sõitsime rattaga randa, lugesime raamatut – me kõik neljakesi, no Poiss küll ei lugenud, lugesime meie Kaaslase ja Plikaga.

Kui pingi peal kangeks jäime, tulime koju tagasi… Ja ülejäänud õhtu lugesin diivanil, kass(id) süles. Idüll!

Ma tõesti nii väga naudin lihtsalt Elu. Üldse ei pea miskit suurt toimuma, ei pea kuskil käima ega midagi tegema. Käimised ja tegemised on ka toredad, neid on vahelduse mõttes vaja… Aga ma ikkagi olen ogaralt õnnelik diivanil raamatu ja kassiga… Või puslega. Lihtsalt… Olla puhanud, oma kodus, oma kallitega. Nii et ma siis rohkem olen… Ja vähem blogin 🙂

Mmmmõnus 1. mai Read More »

Pildikesi elust

Nipet-näpet pildikesi, mis märtsist-aprillist kogunenud on.

Kaaslane on väga praktiline, temale pole asjade välimus absoluutselt oluline. Selleks, et põletamist ootavat kraami hoiustada (ma ei mõtle siin muidugi puid ega briketti, vaid pigem väiksemat sodi – saepuru, puukoor, klotsid, põletatav paber jne), sobivad tema jaoks suurepäraselt igasugused suvalised pappkastid. Minu jaoks aga… No ütleme nii, et ma olen õppinud aastatega silma kinni pigistama, küll aga olen kustutanud näiteks päris palju köögis tehtud kassipilte sellepärast, et taust on nii jube 😀 Olin talle tegelikult pikalt rääkinud, et tuleks osta mingid sobivad esteetilise välimusega kastid, aga ega me ei olnud jõudnud selleni, et neid päriselt otsima minna. Enne sünnipäeva, külaliste ootuses, tekkis mul lõpuks vajalik motivatsioon, et see asi ära teha. Surfasime pisut ehituspoodide kodulehtedel, käisime Decoras koha peal näppimas ja lõpuks tellis Kaaslane kuskilt e-poest ära. Plastik võiks muidugi tugevam olla, aga ajavad asja ära ja visuaalselt on hulka parem kui enne. Mitte küll ideaalne, aga kordan endale, et “piisavalt hea” on parem kui mitte midagi 😛

Ametlikke “enne” pilte mul muidugi ei tulnud meelde teha, õnneks leidsin ühe Kaaslase tehtud pildi kassidest, kus kogu see jube kastimajandus üsna hästi näha on.

Ja nüüd siis nii:

Siin ahjupuude hoidiku peal olid ka varem kuhjas pappkastid ja nüüd siis selle asemel plastikust:

Juba linnukesed…

Kevadised temperatuurikõikumised on harilikud, aga ma ei mäleta, et varasematel aastatel oleks need NII suured olnud. Kui ikka ühel 3-kraadisel päeval käid veel talveparkaga ja kaks päeva hiljem 18-kraadisel päeval baleriinade ja tagiga jalutamas… Ajab juhtme kokku küll 😀 …

Pildikesi elust Read More »

Scroll to Top