elu koos kassi(de)ga

Nipet-näpet

Sain just Jetpackilt kirja, et ma peaksin neile maksma hakkama, sest mu blogi on kuidagiviisi klassifitseerunud kommertslikuks. Nende AI support arvas, et äkki mul on kuskil mingid annetusnupud, mis peaks eemaldama – no ei tea, ausalt, ei leia 😀 Iga jumala aasta maksan domeeni eest ja serveri eest, ei teeni sentigi – aga nemad tahavad raha saada… Nagu ma aru saan, siis peamine põhjus on, et külastusi (või vaatamisi… ma ei mäleta enam) olla üle 5000 kuus. Mulle tundub, et keegi loeb hetkel mu blogi nagu raamatut? Kas on nii? 😀 Mingid ülivanad postitused tulid statside all üles, sellest järeldan.

Igatahes, kuna too AI mind aidata ei suutnud, kirjutasin supporti, kus päris inimesed peaks asja üle vaatama. Kui mul on tõesti kuskil mingid varjatud annetusnupud, siis juhendatagu, kuidas maha võtta. Kui asi on ainult külastuste arvus, siis raha need mulle ju sisse ei too. Eeldan, et ühel või teisel viisil see ära laheneb. Eks ole näha.

Mõtlesin tervisest ühe pikema postituse kirjutada, aga kulutasin sellele Jetpacki jamale nii palju aega ära, et nüüd midagi sügavamat ja sisukamat siia enam kirjutada ei viitsi, jäägu järgmisse nädalasse.

Aga paari puslet võin teile näidata, mis vahepeal kokku sain. Üks neist suisa 3D! Aga too oli lihtsalt ühekordse kogemusena tore, ma ikka jään oma tavaliste puslede juurde edaspidi 🙂

Nädalavahetus möödus mõnusalt, laisalt, koduselt. Eile käisin kiigujoogas ja hiljem Kaaslasega rannas jalutamas, täna olen terve päeva kodus olnud. Muus osas tavalised kodumajanduslikud tegevused (kassiliiva vahetus, pesu pesemine) ja kõige suuremas osas lugemine. Enamiku nädalavahetusest, võiks öelda, olengi diivanil mõnnanud, kasside ja raamatutega. Ideaalne puhkus!

Oli nii palju selliseid hetki, kus ma tundsin nii tugevat õnnetunnet, et ma saan teha täpselt neid väikeseid asju, mida ma kirjeldasin eelmises lõigus. Ma armastan oma elu, kodu, peret ja kasse!

Esimese raamatu lugesin eile ühe jutiga läbi – väga põnev, aga pikemalt selles tervisepostituses, mille kirjutamise edasi lükkasin.

Teisele ootasin aasta algusest saadik järjekorras, kuni nüüd lõpuks kätte sain – see on paras tellis, ligi 200lk on läbi ja üle poole veel ees. Naudin. Perrin on võrratu.

No ja niisama kassipilte kah lõpetuseks.

Need kaks tavaliselt ühel diivanil ei maga – kui nägin, jooksin kohe fotoka järele 😛

Oli vaid vaja eelmises kassipostituses mainida, et Siimuke ja Teet enam kahjuks nii tihti ja nunnusti koos ei maga, kui nad seda kohe tegid, et oleks uut pildimaterjali 🙂

 

 

Ümmargune on vorm.

Lapergune ka 😀

 

Kuidas ma robottolmuimeja ostsin

Ma olen unistanud robottolmuimejast pikalt, aga miskipärast arvasin alati, et see saab meil olema alles järgmises kodus. Magamistoas on meil küll aastaid väikesed algelised robotid toimetanud – Kaaslane on neid Hiinast tellinud mitmeid. Tema neid seal iga päev paneb tööle, tühjendab ja paneb laadima. Ühe suure ruumi jaoks on need ok, aga terve maja peale kindlasti mitte. Akud on neil ka pigem kehvakesed olnud, aga hiljuti ta just tellis uued akud ja vahetas ära, nüüd jälle puhastavad paremini.

Ülejäänud maja puhastas tolmuimejaga Poiss 3x nädalas. Ja noh, mitte just väga korralikult 😀 Parem kui mitte midagi. Ja hea, et ise ei pidanud tegema. Aga ega meie põrandad siin kunagi puhtusega ei hiilanud pole. Olen õppinud sellest kõigest lihtsalt mööda vaatama. Põrandate piinlik puhtus pole mulle kunagi olnud nii oluline, et ma viitsiks sellepärast ise igapäevaselt tolmu imeda. Meie jaoks oli suur edasiminek juba seegi, kui me siia kolides varstolmuimeja ostsime ja seda regulaarselt mitu korda nädalas kasutama hakkasime – esimeses kodus ma põhimõtteliselt pühkisin põrandat ainult harjaga, sest tolmuimeja oli nii vana ja nõme, et ei kasutanud seda kunagi 😀

Aga olen robotiteemasid ikka aeg-ajalt jälginud ning erinevate isendite arvustusi lugenud. Nüüd üsna hiljuti, kuu-paar tagasi, otsisin jälle mingit mudelit, mida reklaamiti, sisekujunduse jutunurgast, et näha, kas mõni eestlane seda ka päriselt omab ja midagi arvab. Tolle kohta ei olnud eriti infot, aga jäin mingit teemat lugema, kus üks luges ette oma kalli mudeli eelised ja teine vastas, et minu odaval robotil on ka kõik need asjad olemas. Ja see oli mulle tuttav nimi – Jonr P20 Pro – mille kohta olin pikemalt lugenud varemgi. Kiideti, et sel on olemas kõik kallite robotite peamised eelised, aga hind on tunduvalt soodsam.

Nii ma siis otsisingi märtsi keskel uuesti, kus ja mis hinnaga see täpselt müügil on. Eesti e-poodidest sai seda äkki alates ca 480€ eest? Midagi sinnakanti, ma täpselt ei mäleta. Aliexpressis oli hind tol hetkel ainult 260€. 2a garantiid Alist tellides muidugi ei saa. Aga hind oli nii palju soodsam, et minu jaoks oli see läbimõeldud otsus ja kalkuleeritud risk 😀 700-1000€ poleks ma robottolmuimeja eest eales maksnud, aga kõiki neid kallimate robotite omadusi ju ometi soovisin.

Ma kohe ära ei tellinud. Istusin veel selle idee otsas paar nädalat. Vahepeal läks hind 300€ peale, seda jällegi ei soovinud maksta, sest olin näinud, et saab odavamalt. Ootasin veel, käisin vahepeal lehte värskendamas. Ja siis lihavõttenädalavahetusel nägin, et hind oli 265€. Oli uus kuu, ma olin eelmisest kuust isegi pisut plussi jäänud ja seega tundus, et nüüd on aeg küps, tuleb ära tellida. Avastasin veel kupongi, millega sai 25€ alla ja lõpuks maksin üleüldse ainult 243.59€.

Kuna robotitele on vaja ka igasugu lisasid, siis küsisin AI käest, mis need nö vahetatavad osad on ja kui tihti mida vahetada tuleb. Selle tootja puhul oli ette teada, et varuosi koha pealt eriti saada pole – aga ma tellin taolisi tarvikuid nagunii Temust, ka Dysonile. Otsisin välja parimad pakkumised, aga kuna neid nö vahetatavaid vidinaid oli viis erinevat ning komplektid sisaldasid erinevaid asju erinevates kogustes, siis jooksis juhe veits kokku – seega panin parimana tunduvad pakkumised Exceli tabelisse ja andsin selle AI-le analüüsida. Sain kohe vastuseks, et üks on kindlalt parim ja selle ma siis ka ära tellisin. Juhtumisi oli mul viiekas Temu krediiti ka, mille sain ära kasutada, nii et 32€ eest sain endale aasta jagu varuosi – 12 tolmukotti ja moppi, 8 küljeharja, 6 filtrit ja 2 seda nö peamist rullikut. Võimalik, et neid jagub kauemaks kui aastaks, mul igasugune kogemus puudub – pigem arvestasin, et on vaja tihemini vahetada.

Reedel ma need mõlemad ära tellisin – kuna robot shipati Euroopast, siis teadsin, et enne teisipäeva seda teele ei panda. Nii oli – ja juba neljapäeval oli kuller mul ukse taga, seega kahe päevaga jõudis kohale.

Nii et meil ongi nüüd siis uus koduloom 😀 Ja mul muidugi puudub igasugune võrdlusmoment, sest ma pole elu sees varem ühtki robotit omanud (need väikesed magamistoa omad ei lähe siinkohal arvesse) – aga hetkel olen küll väga rahul.

Meie 2cm kõrgete uksepakkudega saab ta hakkama. Sellel on puhta vee ja musta vee paak, moppe peseb kuuma veega ja kuivatab auruga… Vist oli nii 😀 Küljehari, mis aitab paremini tolmu kätte saada – seda ka vist odavatel robotitel pole? Kasutab Xiaomi äppi, mis olevat hea – tuntud ja toimiv, seega parem, kui mingi no name äpp. Imemisvõimsust ja tihedust saab valida. Ise tühjendab tolmu. Kõik saab automaatseks teha. Nii et muud polegi, kui vahel puhast vett juurde ja musta ära valada ning vastavalt vajadusele varuosi vahetada, alates tolmukotist kuni rullikuni.

 

Eks me alles katsetame. Näiteks võin öelda, et öise vaikse imemisvõimsusega ta köögipõrandalt kõiki purusid ära ei ime. Aga neid võimsusi on tal õige mitu – night, standard, strong ja turbo. Eks selgub, millised on kõige optimaalsemad. Seadistasime nii, et esmaspäevast kolmapäevani toimetab ta hommikul alates kella kaheksast – pigem kohe, kui oleme kodust lahkunud, siis on teada, et vähemalt sel hetkel kuskil okset ega s*tta ei vedele 😀 Ja neljapäevast pühapäevani on praegu varahommikul öise režiimiga, sest N-R olen ma kodukontoris ja pigem ei soovi, et robot samal ajal töötaks, nv oleme ka kõik kodus.

Aga no juba praegu on nii palju puhtam, et ma olen pisarateni tänulik, ausõna 😀 Sest ehkki ma olen õppinud põrandate puhtusastmest mööda vaatama, siis ega see ju ei tähenda, et ma ei sooviks puhtamat kodu… See tähendab ainult, et minu mugavus oli sellest soovist tugevam 😀 Küll on ikka imeline, et tänapäeval on sellised võimalused!

Teet muidugi arvab, et see on tema uus mänguasi… Eriline lemmik on küljehari, mis nii mõnusalt kiiresti keerleb roboti alt välja ja nii põnev on üritada sellele käpaga pihta saada 😀

 

Roboti toimetamine mõjus mulle ääretult positiivselt ja tekitas tunde, et nüüd tahan kohe ise ka rohkem koristada, et kõik oleks mõnus ja puhas – nüüd see puhtus ju kestab tunduvalt kauem, kui robot igapäevaselt toimetab. Kui varem oli tunne, et “nagunii on kõik mitte eriti puhas ja mul ei ole nii palju viitsimist, et igapäevaselt korralikult tolmuimejaga puhastada, seega milleks üldse vaevuda ülejäänuga”, siis nüüd on täitsa uus mõtteviis “robot teeb kõik selle igapäevase lihtsama ja tüütuma töö minu eest ära, nii et ma nüüd puhastan ära kõik need imelikud kohad, mida tavaliselt ei viitsi ja kuhu robot ei pääse, et kogu kodu oleks päriselt puhas.”

 

Seega reede õhtul, kui ma pool viis töö lõpetasin, siis selle asemel, et ülejäänud õhtu lebotada ja puhata, ma koristasin kolm tundi järjest igasuguseid selliseid kohti, mida ma puhastan väga harva. No näiteks – köögis puupliiti, mis kattub liiga kiiresti tolmukihiga (ilmselt see on osaliselt ka tuhk?) – ma muidugi aeg-ajalt puhastan seda, aga no mitte eriti tihti. Nüüd siis ülipõhjalikult puhastasin pealt ja külgedelt ja puukorvi alt… Kõik nurgatagused, seinaääred käisin varstolmuimeja peene otsaga põhjalikult üle. Vannitoas ma muidu korra kuu-paari tagant puhastan duši poolt katlakivieemaldiga, aga kogu see põranda osa, mis jääb potist teisele poole, seda veel harvemini… Nüüd siis pühkisin, pesin, küürisin potti ja ka igasugu nurgataguseid. Vahetasin juba reedel mõlemad kassiliivad ära ja jällegi puhastasin põhjalikult kassi kastide tagant… Pühkisin elutoas tolmu ära… Kassipuude ja diivani pealt karvu… Lõpuks isegi puhastasin uksi ja uksepiitasid… 😀 Ühesõnaga alustasin mingist kohast ja sain hoo sisse ja selle hoo pealt mõtlesin, et “mis veel on need asjad, mille puhul alati mõtlen, et peaks tegema, aga kunagi ei viitsi” – ja siis järjest tegingi neid 😀

Nii et jaa, robot mõjus mulle väga motiveerivalt.

Ja kui ma siin juba oma uusimatest puhastusleidudest rääkimas olen, siis ühe soojaga kirjutan ka elektrostaatilisest karvaeemalduskindast. Nägin seda kõigepealt mingis FB reklaamis ja see leht tundus arvustusi lugedes fake. Küll aga tundus, et kinnas iseenesest on täitsa eksisteeriv asi ja Kaaslane minu palvel Temust paari euro eest selle tellis. Ja kuulge, mul on uus lemmik! Ausalt öeldes olengi pärast kinda kättesaamist vist eelkõige seda kasutanud, eelmised kaks lemmikut, millest kirjutasin siin postituses, on pigem seisma jäänud. See kinnas tõmbab nagu veel efektiivsemalt ja on suurema pinnaga, seega kõik saab kiiremini tehtud. Nii et hea kraam, soovitan. Kindlasti müüakse Eestis ka kuskil, aga ei ole aimugi, mis hinnaga. Soovitan Hiinast tellida, sest milleks maksta rohkem 😀

Elu viie kassiga

Avastasin eile, et meie iga-aastane loomaarsti külastus, mis toimub alati Terveksi sünnipäevanädalal, sattus juhtumisi rahvusvahelisele lemmikloomapäevale. Ka see postitus oli mul plaanis juba eile valmis kirjutada, aga õhtul oli nii palju muud tegemist, et jäi tänasele.

Tean, et paljud ei pea kasside vaktsineerimist vajalikuks ja jumala eest – igaühele oma. Me vahepeal aastaid ei teinud midagi ja midagi sellest ei juhtunud ka. Nagu lastekasvatuses, on ka loomakasvatuses palju eri viise ja igaüks leiab sobiva. Ühesõnaga ma südamest loodan, et keegi nüüd kommentaariumis sõjakalt üht või teist poolt kaitsma ei hakka, sest minu poolest on kõik ok 😀

Miks me ise toakasse vaktsineerime? Teate, peamiselt sellepärast – targemad on öelnud, et nii peaks. Sest me võime need eluohtlikud haigused ka ise tänavalt tuppa tuua. Sest see pole nii kallis. Sest see pole kassidele kunagi halvasti mõjunud. Ja see annab mulle võimaluse lasta kassid regulaarselt üle vaadata ning saada kinnitust, et nendega on kõik ok – või juhendust, mida peaks tegema, et oleks ok.

Näiteks saime kaks aastat tagasi teada, et Mustul on kihv murdunud ja juur tuleks välja opereerida, sest teeb talle valu. Opi käigus eemaldati ka teine loksuv kihv. Siimukesega esimest korda arstil käies saime teada, et tal on igemepõletik, seda on tulnud ravida nii ühekordselt rohtudega kui jooksvalt geeliga.

Eile saime teada, et kolmel kassil viiest – Paksul, Mustul ja Siimul – oleks vaja hambakivi eemaldust. Varasematel aastatel seda öeldud pole. Eks siis tuleb minna. Maksma pidi minema 100-150€ ühe kassi kohta. Aga see pole õnneks iga-aastane kulu. Nii et saab siis sel aastal kliinikut veel külastada. Katsume järgmiste kuude jooksul ära teha.

Eilne visiit läks kokku maksma 155.72€ – 130.50€ viie kassi vaktsiinid ja 25.22€ 8 tabletti ussirohtu (meil oli 2 tabletti kodus eelmisest korrast alles ja anname 2x aastas – soovituslik on iga 3 kuu tagant, aga toakassidega on harvemini ok). Sünnipäevanädalal sai mõlemale 30% soodustust, nii et tasub igati ära just siis käia.

Säde kaalub 5,59kg. Paksu 7,08kg. Mustu 4,5kg. Siim 5,84kg. Teet 4,9kg.

Selle aasta lõpus täitub mul 10 aastat kassiomanikuna. Parimad 10 aastat minu elust 🙂

Säde sündis 03.09.2016 ja ühines meie perega 2,5-kuusena 20.11.2016. Ühel Eksabikaasa sugulasel oli emane lõikamata kass, kes igal aastal pojad sai ja Plika suure lunimise peale ühe pesakonna kassipoeg meile “prooviks” koju toodi. Siin on minu esimene kassiteemaline blogipostitus ja need pildid on Säde esimesest õhtust meie kodus:

Imeline igapäevaelu

Erilised hetked, oodatud sündmused – need on kõik väga olulised ja toredad ja nauditavad, aga leiavad aset ikkagi pigem harva. Enamasti on lihtne igapäevaelu. Seega minu jaoks on äärmiselt loogiline, et just see tuleb muuta võimalikult nauditavaks. Ja ma tõesti armastan oma elu, just neid väikeseid igapäevaseid tavalisi hetki. Need päriselt ka valmistavadki mulle arutult suurt rõõmu. Ja nii on väga mõnus elada, sest iga päev saab muudkui rõõmustada.

Kolmepäevane nädalavahetus oli oivaline. Magasin iga päev kella kümneni. Natuke sai asjalik oldud, aga enamjaolt pigem puhatud ja lebotatud.

Reedel käisin üle pika aja Humanas, olin seal päris pikalt, proovisin selga palju asju ja lõpuks ostsin… Ühe pluusi 😀 Siis tegin kiire tiiru ka paaris odavamas “päris” poes – lootuses, et äkki jääb ette mõni sobiv basic tank top… Ei jäänud – küll aga leidsin NewYorkerist allahindlusega tumerohelise pikkade käistega body trenni jaoks – mul üks juba on ja rangelt võttes teist vaja pole, aga 3€ ja minu värv 😀 Inimesel võib ju vaheldust olla.

Ühtlasi oli see reedene käik mu selle aasta esimene rattasõit. Nii mõnus! Mõtlesin laupäeval kiigujoogasse ka rattaga minna, aga nii külm ja tuuline tundus, et otsustasin siiski jalutada. Teel trennist koju põikasin uitmõtte ajel sisse ka ema poole, pole tal juba mõnda aega külas käinud.

Aga nii üldiselt… Lihtsalt olla kodus, oma pere ja kassidega… Ülim. Maailma parim koht, maailma parim seltskond! Ma võiks iga päev teile täpselt sedasama kirjutada 😀 Nii mõnus on koos toimetada, nii Kaaslase kui lastega. Nad on kõik nii toredad! Lapsed on nii asjalikud! Ja nii tore, et õeke nüüd Eestis elab ja mul igal nädalal külas käib! Sõpradega ma suhtlen suht harva ja kaootiliselt, sest enamik neist on teises linnas ja kõigil oma kiired elud – aga ma kuidagi üldse ei tunne, et mul millestki puudust oleks, põhimõtteliselt mu õde on mu parim sõber. Ma väga hindan seda, et mul on perega nii head ja lähedased suhted. Ei öelda ilmaasjata, et see on kõige alus.

Nii ma siis muudkui rõõmustan. Koos söömise üle. Koos toimetamise üle. Koos filmi vaatamise üle. Kaisus magamise üle. Kasside silitamise üle.

Jaanuaris panin kuus puslet, veebruaris ja märtsis mõlemas kuus vaid ühe… Nüüd on alles aprilli algus ja mul on juba kolm puslet koos. Sain jälle soonele 😀 No vahepeal oli lihtsalt kiirem aeg, sünnipäev ja kõik muu. Ja sai selle eest rohkem loetud. Aga puslet panna on nii mõnus! Neljapäeval lõpetasin ühe, eile teise, täna kolmanda… Tänasest pole küll veel valmis pilti, sest pime oli…

Sumenast (Pärnus on nüüd ka pood!!!) ostetud trühvli popcorn oli MAGUS. Ja trühvli maitset oli ülivähe. Samas omal jabural kombel maitses täitsa hästi. Uuesti küll ei ostaks 😛

Traditsiooniline pühadepilt ikka ka. Mune värvisime Plikaga alles eile õhtul, lilled lasin Kaaslasel täna tuua, sest ilma kollaste lilledeta ei saa seda pilti teha 😀 Ja kass jänese asemel, peab asja ära ajama 😀

Ja täpselt nii ilus elu ongi!

Läheb jälle käest ära

Kaks nädalat on jälle märkamatult möödas ja praegu ka lihtsalt istun ja kratsin kukalt. Ilmselgelt ei ole blogi mu elus eriline prioriteet, sest ma ei jõua kunagi nii kaugele, et võtaks aega millegi sisukama kirjutamiseks. Isegi mitte kassidest kirjutamiseni – no nende puhul mõtlen peamiselt, et tahaks paari iseloomulikku pilti saada igaühest, aga need peaks keegi siis tegema… Kirjutamise osa oleks lihtne 😀

Küll oleks tore, kui mõtted mu peas iseenesest postitusteks formuleeruks. Oi, kui palju sisu siia siis tuleks. Reaalsuses aga jaksan neid teemasid arutada vaid pere, õekese ja töö “pinginaabriga”… Inimestega, keda ma regulaarselt näen, ühesõnaga. Rääkida on lihtsam kui kirjutada. Kirjutamise asemel pigem loen ja panen puslet. Noh, tavaline värk.

Ma olin sunnitud sel nädalal kodu tavalisest enam korda tegema – see on nii tore, sest kui juba on korras, siis see omakorda innustab mind korda hoidma ja vabatahtlikult veel rohkem korda tegema. Vahepeal olid asjad pikalt käest ära – kogu aeg oli tunne, et kõik on sassis ja siis ei viitsinud ise ka eriti midagi teha. Aga nüüd on nii hea, kõik on ümberringi mõnus, täiesti loomulikult ning alateadlikult ma hoian seda korda, panen kõik asjad kohe ära, sätin vabatahtlikult lisaks. Näiteks külmkapi koristasin ja puhastasin ära, pärast seda enamiku köögikappidest ka… Ehkki mul oli plaanis sel nädalavahetusel üldse mitte koristada, vaid korras kodu nautida ja niisama leboda.

Kui jaanuaris panin viis puslet, siis veebruaris oli puslerindel pigem ikaldus. Ainsana sain valmis selle, millest paar nädalat tagasi pooliku pildi üles panin:

Eelmisel nädalavahetusel võtsime ette 3000tk väljakutse. Tükke nii palju, et võtsin 60×90 korktahvli kasutusele hiigelkandikuna pusletükkide jaoks 😀

Pusle aga väga ei edene, sest nagu öeldud, paras väljakutse – ja mina olen parasjagu hoopis lugemise lainel.

Mul on ülipikalt olnud lugeris paar Freida McFaddeni raamatut ja 22. veebruaril alustasin esimesega, milleks osutus “The Teacher”. See oli nii jabur, et ma pidin kohe tema järgmised raamatud ka ette võtma. Teisena lugesin tema kuulsaima – “The Housemaid” – ja sealt edasi “Never Lie”, “The Perfect Son”, praegu on pooleli “The Boyfriend”.

Ehk siis kahe nädalaga ligi viis raamatut. Ainult esimesele panin viis tärni, sest see üllatas kõige rohkem, sealt edasi oli kirjaniku stiil juba natukene tuttavam ja nii suurt vau-efekti enam polnud – kui oleks neid raamatuid teises järjekorras lugenud, oleks ehk ikka kõige esimesena loetu max punktid saanud? Ega ei tea. Mõni neist raamatutest on tsipa liiga tume ja f*cked up ka olnud, aga no need on ikkagi üldjoontes nii põnevad ja lähevad nii kiiresti… Nii ma siis neid neelan. Samal ajal ootab mind ka uus Fredrik Backman… Aga sellel on nii väike kiri ja mul on lugerist mugavam lugeda… Nii et see siis ootab…

Oo, ja olen pikalt mõelnud jagada kahte lemmikut, keda Facebookis jälgin:

Marko Pikkati pildiloomaaed sattus mu feedi esimest korda surematu teosega “(N)orm oja”. Tal on üliägedad sõnamängud! Minu kõigi aegade lemmik on siiski see – iga kord, kui seda kuskil näen või lihtsalt meelde tuleb, siis irvitan. See ei ole küll selline pilt, mida ma endale koju seinale tahaks, aga appi kui naljakas ja tabav 😀

Tal on igasugu muid ägedaid pilte ka kodulehel – mõtlen, et äkki kunagi peaks mõne valima seinale ka… Mul praegu pole eriti vaba seinapinda, aga… Kunagi, kunagi 🙂

Teine tore FB leht, mida jälgin, on Kassid tegutsevad – pole vist vaja küsida, miks 😀

Scroll to Top