Jälle kolin…
Pärast traagilisi jõule ja paari nädalat sõprade uste kulutamist leidsin ajutise pelgupaiga Iirise tuttava juures, kus nüüdseks pea kuu pesitsenud olen. Tegemist igati tänuväärse kohaga ehk siis püsiühendus, nii lai voodi, millist mul eales olnud pole (mis siis, et madrats) ja 10 minutit tööle kõndida.
Homme õhtul kolin aga edasi. Sinna, kuhu algusest peale plaanis oli. Mustamäele Muraka juurde.
Mul on hea meel, aga samas natuke kurb ka. Siin oli mõnes mõttes täitsa mõnus – eriti just see tööl käimise aeg. Nostalgitsesin õhtul viimast korda trammiga koju sõites, nostalgitsen praegu, seitse pakitud kotti nurgas ootamas. Ma olin siin ju kõigest kuu, mis nostalgia selle ajaga üldse tekkida jõuab?
Aga ok, aitab haletsusest. Murakaga teeme me veel sellist jämmi, et kauaks meelde jääb. Tõstan kujuteldava klaasi helge tuleviku terviseks!