November 2011

Siiri imeline tomatisupp

See oli vist maikuus, kui ma Tallinnas käisin ja Siiri juurde ööbima sattusin, ta tegi õhtusöögiks tomatisuppi. Minu senine arvamus tomatisuppidest ei olnud just eriti kõrge – võisin neid kõiki vabalt süüa, aga mingit maitseelamust polnud senini saanud, ise teha poleks ammugi viitsinud. Niisiis olin täiesti hämmastuses, sest Siiri tehtud supp oli lihtsalt imemaitsev. Otse loomulikult küsisin retsepti ka ja oleme seda nüüd kodus usinasti teinud. Mõtlesin, et on tagumine aeg seda teiega jagada 😛

1-1,5 kg tomateid või tomatikonservi
2 puljongikuubikut või isetehtud puljongit
4-5 sibulat
üks terve küüslauk
võid
suhkrut
soola
maitserohelist (mis iganes meeldib)
mozzarella juustu (näiteks 250 g. või vähem. või rohkem :P)

Haki sibul (mis iganes suuruses tükid meeldivad, mina olen Siiri eeskujul üsna suureks jätnud), prae või sees. Pressi/haki sisse küüslauk, prae tasasel tulel, kuni sibul on klaasjas. tükelda tomatid, pane potti. Kalla peale puljong või nii palju vett, et tomatid ära kataks (konservi puhul pole vett vaja, läheb liiga vedelaks). Lase keema, kui kasutad puljongikuubikud, lisa need nüüd. Lase veidi keeda, maitsesta, keeda nõrgal tulel aeg-ajalt segades, kuni supp on mõnusalt paks.

Tükelda mozzarella endale meeldiva suurusega tükkideks, tõsta supp kaussidesse ja juustutükid sinna peale. Kui soovid lihaga suppi, võib lisada praetud hakkliha vmt.

Head isu!

Ma ise olen hästi laisk kokk, pole viitsinud üldse maitsestada, puljongikuubikutest piisas (kusjuures ükskord, kui ökokuubikud olid ootamatult otsa saanud ja supitegu juba pooleli, lasin endale tavalisi tuua ja kaks tavalist maitsestas mu meelest räigelt üle – naatriumglutamaat?). Abikaasa on ikka alati muud maitsekraami ka pannud. Viimased korrad pole isegi juustu olnud, sest supi idee on tulnud viimasel hetkel juba kodus olles, aga see supp maitseb ka ilma hästi. Juustuga on muidugi veel parem.

Siiri imeline tomatisupp Read More »

Lasteaiast ja taaskasutusest

Täna oli Plika esimene “päris” lasteaiapäev. Kui reedene kasvataja oli hästi nooruke ja armas, sai lastega väga hästi läbi ja meeldis väga, siis teine kasvataja, kellega täna kohtusime, oli 13-aastase kogemusega ja ka tohutult mõnus. Rääkis kohe pikalt ja laialt, mida nad seal teevad, kuidas reeglid on… Rõhutas, et igasuguste probleemide korral tuleb alati rääkida, sest oluline on koostöö ja laste turvatunde tekitamine. Et harjutamiseks peaks võtma aega, et kindlasti ta helistab kohe, kui on mingi probleem… Et sööma ei sunnita, ta mäletab enda lasteaiaajastki, kui vastik see oli.. Et igasugu joonistamiste-meisterdamiste puhul võtab ta aega ka selleks, et iga lapsega individuaalselt tegeleda jne jne jne. No tõesti igati kompetentne ja kogu tema jutt istus mulle hästi, sobis minu kasvatuspõhimõtetega. Ja ta ütles, et tema jaoks on ka lasteaias ikkagi kasvatajad ja õpetajad alles koolis, et tema ei suuda ümber harjuda. WIN! Lapsed hüüavad kasvatajaid enivei tädiks (ja nimi otsa), nii et seal vahet pole.

No igatahes, üheksaks me läksime ja kuna Plika jälle minust välja ei teinud, siis ma läksin kümnest ära. Poole kaheteistkümneks kutsuti tagasi, sest täna ta veel sööma ei pidanud, nii et seekord siis enne lõunasöögiaega koju.

Kui ma järele jõudsin, olid nad ikka veel õues – kasvataja ütles, et Plika oleks nagu aasta aega juba aias käinud. Tuli ilusti tegevustega kaasa, kuulas sõna ja nii edasi. Homsest alates hakkab ta lasteaias hommikust ja lõunat sööma, järgmisest nädalast proovime ilmselt magamist ka.

Arutlesime Abikaasaga, kes Plikat aeda viima hakkab. Kuna ma nagunii Poisile hommikul putru keedan, siis võiks ma ju Plikale ka süüa anda ja ta alles üheksaks viia. Samas need kaks päeva vara tõustes pole Plika kuigi isukas olnud, seega tundub lasteaias söömine loogilisem. Ja ma ausalt ei viitsi igal hommikul Poissi selleks riidesse toppida, et Plikat viima minna… Abikaasa sai oma ülemusega läbi räägitud, tema tööaeg on nüüdsest ametlikult 8-16.30 asemel 8.30-17 (nagunii kippus see juba enne sedaviisi libisema – hommikul jäi hiljaks ja õhtul läks kauem), nii et ta saab enne tööle minekut Plika ise aeda viia – hommikusöök on pool üheksa, sobib hästi. Selle 15-minutilise jalutuskäiguga peaks Plika kenasti üles ärkama ja näljasemaks muutuma (võtsin täna aega – üksi lähen kiire kõnniga viis minutit, Plikaga longime 15).

Homme on Abikaasal veel vaba päev, seekord tema viib ja toob Plikat – tahab ka rühma näha ja olukorraga tutvuda.

Täna oli mul veidi peale ühte hambaarst ja pool viis kosmeetik – no ei õnnestunud aegu järjest saada. Kuna Abikaasa oli nagunii kodus ja see oli ühtlasi ka laste lõunaune aeg, siis kasutasin juhust, et nende kolme tunni jooksul erinevaid taaskasutuspoode külastada. Selles mõttes muidugi veidi feil, et esmaspäeviti on mitu tükki kinni, osadesse ma ei jõudnud, osadesse ei viitsinud, aga käisin silla juures Ringluspoes (sealt pole ma kunagi eriti midagi leidnud, ainult mõned väikesed alustassid, mis ka peretüli käigus puruks loobitud said :D) ning Tallinna mnt Humanas ja Sõbralt sõbrale poes.

Sõbralt sõbrale on mu konkurentsitu lemmik Pärnus. Seal on kraam kuidagi mõnusam ja mitmekesisem kui mujalt, täiesti suvalisi ja jaburaid, aga vajalikke ja vahvaid asju leiab. Ma olen mitu nädalat üles tähendanud nimekirja, mida kõike mul taaskasutuspoodidest vaja leida oleks – vaase, suurt kaussi, kohvitopsi, puust lusikaid ja nuge, koridorivaipa ja muud taolist. Nõusid ja lasteriideid piilun alati, seda nagunii.

Täna leidsin sealt ühe tassi (50 senti), vaasi (€1.40), puust lusika, noa ja orgi (€1, 30 ja 20 senti).

…Plikale kleidi (s104, 90 senti) ja maasikaga pluusi (s110, €1) ning (HAHA) kolmandale lapsele või mõnele tutvusringkonna titele kaks nummit kirjut mütsi (mõlemad 50 senti), body (s62, 20 senti) ja tudukombe (vist s68, 40 senti).

No päriselt noh, ma ei suuda ostmata jätta eriti nunnusid ja eriti odavaid titeriideid. Ma olen täiesti kindel, et saame kunagi veel vähemalt ühe lapse ja minu meelest on nii, et kui otsida just mingit kindlat suurust või eset, siis on lootus seda odavalt ja ilusalt leida palju väiksem. Ma ei osta arutult titekraami kokku, aga no 20 ja 40 sendi eest mõned eriti armsad ja praktilised asjad – iga kell. Kui endal vaja ei lähe, siis lapsi sünnib sõpradel-tuttavatel kogu aeg, saab neile kinkida.

Samamoodi olen otsustanud, et suuremaid suurusi võin samadel tingimustel ette osta – peab olema eriti kena ja eriti odav. No näiteks Humanasse on kavatsus reedel tagasi minna, siis on kõik lasteriided 50 senti. Täna olid veel €1.50. Laupäeval olid veel kõik kaubad €4 ja sellest odavamad asjad -30%, siis ma käisin Papiniidu Humanas ja sain ka lastele paar asja. No ühesõnaga:

Laupäeval leidsin endale uue (silt küljes) H&Mi pikkade käistega tumerohelise pluusi (ei viitsinud pildistamiseks üles otsida, juba pestud ja kapis), Poisile €1.50 eest päkapikumütsi, ühe teise nunnu mütsi, mis talle paraku veidi väike oli, aga Haide põnnile loodetavasti paras (Poiss on keskmisest suurema peaga), Plikale €2.45 eest lillatriibulise mütsi (sobis NII hästi tema lilla mantliga, ehkki rangelt võttes sobis selle mantliga ka valge müts, mis Marit meile pärandas) ja €2 eest s98 lillad velvetid – Plika on nii kõhn, et enamik pükse on talle lootusetult laiad, need ostsingi sellepärast, et nägid väga kitsad välja. No napilt lähevad kinni ja sääred on isegi pikad, aga saab ilusti üles keerata. Täna oli kogu kraam €1.50, sain Poisile tõsiselt ägeda musta gooti sugemetega jaki ja Plikale kaks kleiti – roosa s110, teksakleit on 4-aastasele (mis iganes suurus siis), aga juba praegu paras.

Ma jumaldan taaskasutust. Eriti siis, kui ma saan asju tasuta või eriti mõttetu hinna eest. No tõsiselt noh… 20-50 senti! Veidi rohkem olen nõus maksma siis, kui mul on mingit konkreetset asja vaja – no Plikale näiteks praeguses suuruses riideid, mida võiks rohkem olla jne. Aga varuks ostan ikka ainult eriti nunnusid ja eriti odavaid, lolliks sellega ei lähe. Ruumi meil kodus õnneks ka on.

Homme on plaan Segasumma komisjonikauplusse minna, polegi seal mõnda aega käinud. See on ka üsna vahva, leiab jaburat nodi (kilpkonna vihmavari Plikale – €1.50, Eesti pusle – €1 jne) – ja nad on kodu lähedal ja panevad oma FB lehele ikka aeg-ajalt kaubast pilte (nii ma mäletatavasti pusle saingi). Hiljutiste piltide peal olid mõned päris kenad vaasid, lähen neid nillima. Ja lasteriideid ka. Linnas on seal Port Arturi tasuta parkla juures Lapselt lapsele komisjonipood, kust ma mõni aeg tagasi Poisile jope ja kindad ostsin, seal on mõnus korralik organiseeritud valik ja täitsa normaalsed hinnad – tahtsin täna minna, aga esmaspäeviti kinni, no eks siis mõni teine päev. Plikale oleks veel seoses lasteaiaga paari asja juurde vaja, ehk näkkab.

Miks ma peaks asju uuena ostma, kui on võimalus seda mitte teha? Jaa, on asju, mida kasutatult ei taha, aga need on siiski vähemuses. Enamik kraami on kasutatult sama hea, ainult mitu korda odavam.

Härma tahaks ka kunagi minna, sinna on üks huvitav pood tekkinud… Aga jääb nii kaugele, seni pole viitsinud. No ühel heal päeval!

Taaskasutusega seoses võiks rääkida ka minu kogemustest seoses Spungiga, olen seal nüüdseks kenakesti kraami ära andnud… Aga las see jääda mõneks teiseks korraks 😛

Ja Euronicsis hambaharjale uusi päid ostmas käies kohtusin seal täiesti juhuslikult Katsiga, kes oli kaksikud vanemate hooleks jätnud ja otsis oma uude kööki tehnikat. Kasutasin kuldset juhust ja hängisin oma viimase vaba tunnikese temaga mööda kodumasinapoode, sai üle pika aja segamatult lobiseda.

Ühesõnaga mõnus päev oli!

Lasteaiast ja taaskasutusest Read More »

Üldse ei tasu poes käia

Ma siin ükspäev mõtlesin, et ei mäleta, millal ma viimati poes käisin. Ise ka imestasin, kuidas siis nii – jah, maheringid toovad pool kraamist koju, aga ülejäänu tuleb ju ikkagi poest. Alles täna jagasin ära, miks viimasel ajal kogu aeg Abikaasa käib – minu rattal läks kumm katki ja Abikaasa pole seda siiani parandusse viinud, aga mina ei taha tema rattaga sõita ja jala ometi poodi minna ei viitsi 😛

No täna oli vaja 3-aastasele neiule kinki osta ja vot seda ma küll Abikaasa hooleks ei jätnud. Seega seadsin sammud poe poole, et üle pika aja ise veidi ostelda. Mõtlesin algul parema valiku pärast suurde Maximasse minna, aga Selver jäi tee peale, mõtlesin sinna ka kiigata… Ja leidsingi kõik vajaliku, ei pidanud kaugemale minema.

Peale sünnipäevakingi jäi silma ka üks minu meelest suurepärane jõulukink Abikaasa õe vanemale poisile. pärast õega konsulteerimist sai see ka kohe ära ostetud. Kui neljase kuti suurim lemmik on Pikne ja ma leian juhtumisi tema piltidega värviraamatu, mille küljes on ka vesivärvid – no suurepärane ju! Ja üks jõulukink jälle vähem, mille pärast muretseda. Ma olen sel aastal varajane, enamik kinke või ideid on olemas. Milleks viimasele minutile jätta, eks. No ja nagu mainitud, ma pean õnneks vähe kinke tegema ka. Ja lastega on nii, et mida väiksem, seda kergem osta. 10+ vanus on juba keerulisem…

Aga miks ei tasu poodi minna? No ikka sellepärast, et tahaks endale ja lastele ka igasugu asju osta. Lehitsesin pikalt lasteraamatuid – nii vahvad olid. Aga meil on raha vähe ja lastel raamatuid niigi palju. Et põhimõtteliselt võiks alati rohkem olla (raamatuid pole kunagi LIIGA PALJU), aga hetke finantsseisu juures ei raatsinud kulutada. Jätsin ühe raamatu meelde, kui keegi peaks kingisoovi küsima, siis saan selle ette sööta. Abikaasa ema juba enne küsis, aga ma leidsin juba Plikale Lindexist ilusad sussid ka, mõtlesin, et tellin temalt need…

Ja ma ise oleks äärepealt ostnud imelised leivavormid. No lõpuks ikkagi ei ostnud. Mul nimelt läksid viimased leivad (tahtsin teha ühe, aga hajameelsusest panin kahe jagu aineid) täiesti aia taha – tainas ei kerkinud tibakestki. Oli samamoodi praeahjus nagu varasemadki korrad, tuuletõmbust seal küll olla ei saanud. Ostsin Vändra leiva juuretist, mille säilivuskuupäevani oli veel pea nädal – ei tea, kas see oli siis ikka tuksis või… Nädalakese seisis ikka kapis ka, enne kui küpsetamiseni jõudsin. Oeh. No ühesõnaga – ma pole päris kristalselt kindel, KUI palju ma tulevikus leiba küpsetama hakkan. Ma olen paar korda küpsetanud, pole suurepärast tulemust saanud, viimane kord siis nüüd nii halvasti… Tean, et peab katsetama, et see tulebki ajaga. Aga minu motivatsioon jääb iga korraga üha väiksemaks 😀

Mul on mingid leivavormid täitsa olemas – ema mehelt sain, kui ta endale paremad ostis. Sellised hõbedased, mul pole õrna aimugi, mis materjalist. Aga need Selveri omad olid imeilusad, heleda glasuuriga, lilleke peal. Kaks erinevat (õigemini oli kolmandat sorti ka, aga see oli igav), ma ei suutnud lemmikutki valida. Oleks tahtnud mõlemad osta 😀 Hind oli ka suht okei – €14.99 asemel €9.99… Aga no mis ma ostan, kui ma äkki ei küpsetagi nii palju. Tahaks küll loota, et ikka küpsetan, aga… Mõistus koputas puuga pähe. Raske südamega jätsin ostmata.

Need vormid olid Tallinnas tehtud, käsitöö – tootja koduleht oli ka kirjas, aga ma libistasin silmadega üle ja ei jäänud meelde. Nüüd kahetsen, oleks tahtnud seda lehte lähemalt vaadata. Vesistada ja teile ehk illustratsioongi leida.

No ma veel mõtlen. Äkki ma ikka teen endale selle jõulukingi. Ega ma ei tea, kaua see soodushind on ja kaua neid vorme üldse jagub… Ühest lillega variandist oligi viimane alles, teist oli rohkem. Kolmandat ja igavat kõige rohkem.

Hea küll, mis ma ikka jahun. Hoian parem edaspidi poodidest eemale, siis ei teki kiusatusi, nii on kergem elada 😀

Üldse ei tasu poes käia Read More »

Anna kannatust

Ma ei saa aru, kas see magama panemise jama ka kunagi lõppeb. Ma ei saa aru, miks seda kunagi minuga pole. Ma ei saa aru, miks mina olen ikkagi enamasti see, kes peab seda jama klaarima. No kurat võtaks!

Kui Abikaasat kodus pole, panen mina Plikat magama. Kui ma Poisile tissi annan, mängib Plika elutoas nende asjadega, mida venna ärkveloleku ajal eriti kätte ei anta – saab rahus voolida või joonistada, ilma et keegi plastiliini/vildikaid käest kisuks. Siis panen Poisi voodisse ja tulen Plika juurde. Lasen tal veel tibake mängida, pigem mängu ära lõpetada… Siis peseme hambad, paneme pidžaama selga, Plika läheb voodisse, laulan talle kaks laulu ja kõik – tihti ta räägib ja laulab seal omaette veel pool tundi, aga siis jääb magama.

Jah, muidugi ta lollitab minuga ka. Enamik ajast ma lihtsalt suunan ta sellest eemale, vahel, kui ta aga ei lõpeta või mul kannatust vähem, siis läheb asi kurjemaks – tõstan häält ja tülitseme natuke, halvemal juhul tassin ta üsna konkreetselt vannitoast ära või topin kasvõi vägisi pidžaama selga. Aga need tülid on kiired mööduma – lepime ära ja tegutseme sõbralikult edasi.

Kui Abikaasa Plikat magama paneb, siis on pool ajast mingi jama. Plika lollitab poole rohkem ja meil on sellest lõpuks täiega kopp ees. Ma ei tea, milles asi on… Ma ei taha Abikaasa tegutsemist kuidagi maha teha. Täna ta oli pikalt väga kannatlik, sai küll paar korda pahaseks, aga suutis ennast siiski üsna hästi valitseda. Lõppes see aga paraku nii, et ta pani Plika voodisse ja läks ise ka magama, sest oli väga väsinud – Plika aga hakkas edasi jaurama. Jonnis, nuttis, tuli toast välja, tahtis issi kaissu, tegi maailmatuma suure probleemi sellest, et Abikaasa talle ei laulnud (neil oli kokkulepe, et kolm laulu, aga jah, Abikaasa ei saanudki laulda, sest Plika ainult virises voodis – sai talle mitu korda öeldud, et laulud tulevad ainult siis, kui ta neid vaikselt kuulab).

Pärast sadat idiootsust ja lõputut kisa jäi Plika nüüd lõpuks vait. Leidis veel viimase põhjuse jorisemiseks – võtsin talt klambrid peast ära (enne ta ei lubanud, hiljem oli probleem – tüüpiline, eks), rahu sai majja. Kohe jääb magama, kindel see. Aga kell on peaaegu üksteist!!!

Nojah, veerand kümne paiku hakkas Abikaasa teda magama panema, aga siis oli vaja Plikal hammastepesu ajal lollitada, siis keeldus pidžaamapluusi selga panemast, siis tahtis vett juua, siis selle asemel hoopis piima ja pannkooki ka kõrvale, sest tema on näljane – pärast pidi uuesti hambaid pesema, lõpuks voodisse mineku peale ikka kisa lahti… ARGH.

Minu ainus mõte on see, et minu reeglid on konkreetsemad ja paremini paigas – Plika teab täpselt, et pole mõtetki midagi proovida, nii on ja jääb. Aga Abikaasa on paindlikum, võtab vabamalt. Ja Plika kasutab seda täiega ära.

Mul pole Abikaasale tegelikult hetkel ühtki etteheidet – pärast meie viimast suurt tüli (mis sai ka alguse just Plika magama panemise jamast) ja asjade selgeks rääkimist on ta vägagi kannatlik olnud ja endast kõik andnud. täna ta oli tõesti väsinud, ma sain aru, võtsin üle… Aga kurat, minul INIMESENA on ikkagi kõrini. Ma tahan, et Plika läheks õhtuti normaalsel ajal ilma virinata magama. Meil on Abikaasaga kokkulepe, et viis õhtut nädalas paneb Plikat magama tema (kaks õhtut tuleb tavaliselt nagunii nädalas ära, kus teda üldse pole, praegu tihti rohkemgi) – ta ju näeb lapsi tunduvalt vähem kui mina, see on ainult õiglane. Ja no kui Abikaasa kodus on, siis Plika tahabki temaga minna. Aga ma tahan, et MINA ei peaks siis sel ajal muretsema! Tahan, et saaksin sel ajal, kui nemad kahekesi õhtuseid toimetusi toimetavad, rahulikult omi asju teha. Pool ajast pean ma aga kuulama kisa, palvetama, et Abikaasa suudaks rahulikuks jääda ja Plikat taltsutada… Et ta ikka lõpuni vastu peaks ja mina ei peaks tulema olukorda siluma.

Ühesõnaga mina ikkagi ei oska mitte midagi teha. Abikaasa peab tegema. Ja kuni ta ei tee, seni ma olen lihtsalt frustreeritud ja häiritud. Ja ta ise teab ka, et rohkem konkreetsust ja kannatlikkust on vaja, aga ometi see siiani eriti ei toimi…

Igal õhtul muidugi pole probleeme. Aga LIIGA tihti.

Peaks edaspidi oma läpakaga magamistuppa sulguma, mitte elutoas “asja keskel” istuma. Igal õhtul Abikaasale vaikselt meelde tuletama, et konkreetsus ja kannatlikkus, iga hinna eest. Siis lihtsalt lahkuma ja laskma neil isekeskis toimetada. Sest tegelikult, eks, see pole minu mure. Abikaasa peab ennast kehtestama.

Ühesõnaga jah… Edaspidi hoian kohe täitsa eemale. Ehk see mõjub kuidagi.

Anna kannatust Read More »

Scroll to Top