Ma ei saa aru, kas see magama panemise jama ka kunagi lõppeb. Ma ei saa aru, miks seda kunagi minuga pole. Ma ei saa aru, miks mina olen ikkagi enamasti see, kes peab seda jama klaarima. No kurat võtaks!
Kui Abikaasat kodus pole, panen mina Plikat magama. Kui ma Poisile tissi annan, mängib Plika elutoas nende asjadega, mida venna ärkveloleku ajal eriti kätte ei anta – saab rahus voolida või joonistada, ilma et keegi plastiliini/vildikaid käest kisuks. Siis panen Poisi voodisse ja tulen Plika juurde. Lasen tal veel tibake mängida, pigem mängu ära lõpetada… Siis peseme hambad, paneme pidžaama selga, Plika läheb voodisse, laulan talle kaks laulu ja kõik – tihti ta räägib ja laulab seal omaette veel pool tundi, aga siis jääb magama.
Jah, muidugi ta lollitab minuga ka. Enamik ajast ma lihtsalt suunan ta sellest eemale, vahel, kui ta aga ei lõpeta või mul kannatust vähem, siis läheb asi kurjemaks – tõstan häält ja tülitseme natuke, halvemal juhul tassin ta üsna konkreetselt vannitoast ära või topin kasvõi vägisi pidžaama selga. Aga need tülid on kiired mööduma – lepime ära ja tegutseme sõbralikult edasi.
Kui Abikaasa Plikat magama paneb, siis on pool ajast mingi jama. Plika lollitab poole rohkem ja meil on sellest lõpuks täiega kopp ees. Ma ei tea, milles asi on… Ma ei taha Abikaasa tegutsemist kuidagi maha teha. Täna ta oli pikalt väga kannatlik, sai küll paar korda pahaseks, aga suutis ennast siiski üsna hästi valitseda. Lõppes see aga paraku nii, et ta pani Plika voodisse ja läks ise ka magama, sest oli väga väsinud – Plika aga hakkas edasi jaurama. Jonnis, nuttis, tuli toast välja, tahtis issi kaissu, tegi maailmatuma suure probleemi sellest, et Abikaasa talle ei laulnud (neil oli kokkulepe, et kolm laulu, aga jah, Abikaasa ei saanudki laulda, sest Plika ainult virises voodis – sai talle mitu korda öeldud, et laulud tulevad ainult siis, kui ta neid vaikselt kuulab).
Pärast sadat idiootsust ja lõputut kisa jäi Plika nüüd lõpuks vait. Leidis veel viimase põhjuse jorisemiseks – võtsin talt klambrid peast ära (enne ta ei lubanud, hiljem oli probleem – tüüpiline, eks), rahu sai majja. Kohe jääb magama, kindel see. Aga kell on peaaegu üksteist!!!
Nojah, veerand kümne paiku hakkas Abikaasa teda magama panema, aga siis oli vaja Plikal hammastepesu ajal lollitada, siis keeldus pidžaamapluusi selga panemast, siis tahtis vett juua, siis selle asemel hoopis piima ja pannkooki ka kõrvale, sest tema on näljane – pärast pidi uuesti hambaid pesema, lõpuks voodisse mineku peale ikka kisa lahti… ARGH.
Minu ainus mõte on see, et minu reeglid on konkreetsemad ja paremini paigas – Plika teab täpselt, et pole mõtetki midagi proovida, nii on ja jääb. Aga Abikaasa on paindlikum, võtab vabamalt. Ja Plika kasutab seda täiega ära.
Mul pole Abikaasale tegelikult hetkel ühtki etteheidet – pärast meie viimast suurt tüli (mis sai ka alguse just Plika magama panemise jamast) ja asjade selgeks rääkimist on ta vägagi kannatlik olnud ja endast kõik andnud. täna ta oli tõesti väsinud, ma sain aru, võtsin üle… Aga kurat, minul INIMESENA on ikkagi kõrini. Ma tahan, et Plika läheks õhtuti normaalsel ajal ilma virinata magama. Meil on Abikaasaga kokkulepe, et viis õhtut nädalas paneb Plikat magama tema (kaks õhtut tuleb tavaliselt nagunii nädalas ära, kus teda üldse pole, praegu tihti rohkemgi) – ta ju näeb lapsi tunduvalt vähem kui mina, see on ainult õiglane. Ja no kui Abikaasa kodus on, siis Plika tahabki temaga minna. Aga ma tahan, et MINA ei peaks siis sel ajal muretsema! Tahan, et saaksin sel ajal, kui nemad kahekesi õhtuseid toimetusi toimetavad, rahulikult omi asju teha. Pool ajast pean ma aga kuulama kisa, palvetama, et Abikaasa suudaks rahulikuks jääda ja Plikat taltsutada… Et ta ikka lõpuni vastu peaks ja mina ei peaks tulema olukorda siluma.
Ühesõnaga mina ikkagi ei oska mitte midagi teha. Abikaasa peab tegema. Ja kuni ta ei tee, seni ma olen lihtsalt frustreeritud ja häiritud. Ja ta ise teab ka, et rohkem konkreetsust ja kannatlikkust on vaja, aga ometi see siiani eriti ei toimi…
Igal õhtul muidugi pole probleeme. Aga LIIGA tihti.
Peaks edaspidi oma läpakaga magamistuppa sulguma, mitte elutoas “asja keskel” istuma. Igal õhtul Abikaasale vaikselt meelde tuletama, et konkreetsus ja kannatlikkus, iga hinna eest. Siis lihtsalt lahkuma ja laskma neil isekeskis toimetada. Sest tegelikult, eks, see pole minu mure. Abikaasa peab ennast kehtestama.
Ühesõnaga jah… Edaspidi hoian kohe täitsa eemale. Ehk see mõjub kuidagi.
Ootan juba põnevusega, kuidas meil saab olema kahte last korraga magama panna.
Kusjuures selle kommentaariga tuletasid mulle meelde, et üks väga oluline aspekt ununes kirja panemata – kui oli ainult üks laps, siis võis ta oma voodis jonnida nii palju kui tahes, midagi ei juhtunud. Nüüd on alati oht, et see jauramine ajab Poisi ka üles. Ühesõnaga kui Plika ikka täiest kõrist röögib, siis tuleb teda nii kaua lastetoast eemal hoida, kuni ta on viisakal määral rahunenud. Mis kasvatuse koha pealt teeb asja veel keerulisemaks…
Aga noh. Mis seal ikka. Peab hakkama saama 😀
ma just tahtsingi küsida, kas poiss ei ärka siis selle kisa peale, aga jõudsid juba vastata. jah, hea, kui on suur maja, et saab kisakõrid magajast eemaldada.
mul lastel 1,5a vahet, panen korraga tuttu, sest suurem on ka alles nii ullike, ei oota kannatlikult oma järge, vaid tuleb juurde kräunuma.
kannatust peab, jah, palju-palju olema 🙂
Väga tuttav situatsioon, eriti just see et kuigi issi paneb last magama siis mina 100% ei saa ikka lõdvestuda kuna kas siis kuulen kuida laps emmet taga nutab või nad koos liiga pikalt jutustavad või mis iganes.
Meil enne oli nii et panime last korda mööda magama et siis üks meist sai telekast pool tundi omi saateid vaadata aga siis mingi aeg olin magama panijaks vaid mina ja pärast issi enam ei kõlvanud. No ma siis panin last mitu nädalalt ise magama aga siis sai sellest kõrini.
Lahendasime asja nii et ma (me) lubasime lapsele et kui ta issiga läheb ilusti magama, ilma mingi tsirkuseta või jonnita siis ta saab hommikul üllatuse (mis see on me ei öelnud). Esimesel õhtul see tal ei õnnestunud ja me ütlesime rahulikult et see on OK aga kui ta siiski on sellest üllatusest huvitatud siis ta võib järgmisel õhtul uuesti proovida. Järgmisel õhtul ei olnud enam probleemi ja hommikul sai siis ühe multika arvutist vaadata mis talle suurt heameelt valmistas.
Ma küll ei ütle et selline meetod teile sobib kuna mulle tunduks et Plika võib olla hakkaksgi siis Issiga rohkem lollitama et keegi talle üllatust iga kord pakuks AGA võib olla mingi STAR CHART toimiks temaga hästi. Et näiteks kui ta 4 õhtut järjest ilusti magama läheb ja endale 4 kleepekat selle eest on saanud et siis saab mingi auhinna. Auhind ei pea sugugi olema midagi suurt ja kallist vaid midagi mis Plikale 'suurena' mõjuks.
heh… mul on tàpselt sama kysimus – kui issi lapsega tegeleb, siis mis pagana pàrast mul lòògastuda ei lasta. nt vahepeal R pakkus, et ta sòòdab Nummikut òòsiti. a juhtus, et ta vòttis Nummiku, sòòtis ja siis ei saanud teda magama. lòpuks kukkus ise àra ja ikka pidin mina tòusma, et Nummikuga tegeleda. pàrast tuli vàlja, et nad MàNGISID òòsel 🙂 kòik ju teavad, et kui lapsega òòsel màngida, siis ta ei làhe niisama heast peast tuttu 🙂
Ausalt öeldes… ma oleks sinu asemel jumala happy sest meie majapidamises kunagi ei pane isa lapsi magama.
Ma lihtsalt ei viitsi seda ülesannet suunata sest ma ei saaks rahulikult seda teisest toast kuulata. Ma panen ise, siis on kõik nii nagu vaja 🙂
Isad lihtsalt ei suuda reegleid nii selgelt kehtestada, sest neile endale meeldib ka tohutult mängida 😉
Meil selline süsteem, kui mees kodus on, et tema peseb-paneb lapsed riidesse, siis paneme nad koos voodisse, soovime head ööd ja siis mees lahkub. Mina siis kustutan tule, laulan ühe laulu ja tulen ära. Kõik on rahul!
Aaa, enne laulu pean veel kõnet ka: lapsed magavad terve öö oma voodis, voodisse ei pissi, sest märjas voodis on paha magada ja juttu ei aja, lollusi enam ei tee, jne.
Ja siis saabubki õnnis vaikus 5 min. jooksul 🙂