oma kodu

Kuidas me kodulaenu refinantseerisime

Kui ma Eksabikaasaga koos esimest korda kodulaenu võtsin, siis ma ei teadnud sellest kõigest suurt midagi. Ma olin üllatunud, et mu eluaegne kodupank Swedbank üldse luges mu vanemahüvitist regulaarseks sissetulekuks (töökohta, kuhu tagasi minna, mul teatavasti polnud) ja mujalt ma küsima ei läinud. Samuti ei teadnud ma toona midagi ei euriborist ega intressist üleüldiselt, küll aga sõlmisime me aastal 2010 mingil põhjusel fix intressiga lepingu (ju pank soovitas). Mis see intress oli, pole aimu ka 😀 Võtsime laenu vaid kümneks aastaks ja selleks hetkeks, kui me pärast lahutust kodu müüsime, oli enamik tagasi makstud.

Siis oli mul suur plaan osta neljatoaline korter ja saada ÜKSI laenu. Lõpuks ostsin renoveerimist vajava maja… 😀 Lahutatud kahe ülalpeetavaga naisele ei tahtnud pangad eriti laenu anda, aga pärast alimentide notariaalset kinnitamist ma LHV-st selle laenu siiski sain. Võtsin veel Kredexi käendusega ja maksin sisse vaid 10%, et saaks max raha renoveerimiseks alles jätta. Samuti ostsin selle maja teadmisega, et minu rahast renoveerimiseks ei piisa ja Kaaslane peab enda nimele üpris arvestatava laenu võtma, et see lõpule viia. Aga no üksi ma selle laenu igal juhul kätte sain, eks 😀 Ja seitse kuud seda ka uhkelt üksi maksta 😀

Kui me lõpuks renoveerimisest kurnatuna olime tuimalt nõus sellest majast üle 2x kallima valmis maja ostma, oli see nii keeruline vahetustehing, et mul ei tulnud pähegi vahetada panka või küsida paremat intressi. Ma olin kogu südamest tänulik, et see üldse läbi läks.

Kokkuvõtvalt: mul pole kunagi varem olnud võimalust laenu võttes pankade vahel VALIDA. Ma võtsin selle, mida pakuti ja olin õnnelik, et üldse sain 😀

Aga kuna meie laenumakse tänu euriborile viimase 1,5 aasta jooksul kolm korda tõusis, kokku ligi 300€, siis jäid küll silma kogemused, kuidas intressi alla kaubeldi, laenu teises pangas refinantseeriti jne. Ainult et, khm, me olime parasjagu lahku minemas, mistõttu sellel poleks olnud pointi.

Lõpuks me otsustasime teatavasti kokku jääda. Kui see otsus juba päris kindel oli, siis ma veel natuke venitasin ja saatsin selle aasta alguses lõpuks välja laenu refinantseerimise taotlused kõigile suurematele pankadele. Täpsemalt siis Swed, SEB, Coop ja Bigbank. Luminor on minu jaoks nii ebameeldiv, et neid ma isegi ei kaalunud – ja mingid imelikud no name pangad olid muidugi veel, aga ma mõtlesin, et neljast vast piisab.

Saatsin nädalavahetusel taotlused välja, esmaspäeval-teisipäeval kolm panka neljast juba helistas mulle tagasi. Küsisid täpsustavaid küsimusi, tegid esialgseid pakkumisi. Coop oli ainus, kes ei helistanud – ja esialgse pakkumise sain neilt ka meilile alles üle nädala hiljem. Kui olin mõned esialgsed pakkumised juba kätte saanud, saatsin ka LHV-le taotluse intressi alandamiseks.

Mu senine marginaal LHV-s oli 2,7%. See oli ainus pakkumine lahutatud kahe ülalpeetavaga naisele – Kredexi käendusega laen renoveerimist vajavale majale äärelinnas. Nüüd taotlesin laenu kesklinna renoveeritud majale ja mul oli ka korraliku palgaga kaastaotleja. Lisaks on meie maja väärtus nelja aastaga 40% tõusnud. Laenusumma oli umbes pool maja väärtusest. Ühesõnaga oli teada, et seekord ütlevad kõik pangad jah ning lõplik valik on meie teha.

Esialgsed pakkumised tulid järgnevad:

  • LHV 1,99%
  • Swed 1,95%
  • Coop 1,88%
  • Bigbank 1,74%
  • SEB 1,65%

Muidugi tahtsid kõik pangad enne lõplikut pakkumist hindamisakti. Seda oli meil vaja nagunii, sest neli aastat tagasi sai Kaaslase ja tema venna maja lisatagatiseks pandud, tahtsime sellest vabaneda. Hindamisakti tellimisega tegeles Kaaslane, talle tundus kõige soodsam LVM, maksis 250€ – ja sattus sama hindaja, kes oli teinud ka eelmise hindamisakti neli aastat tagasi, kui me maja ostsime 🙂

Siis tuli Bigbankil kampaania, et jaanuari lõpuni on kõigil kodulaenudel marginaal 1,65% – ehk täpselt sama, mis SEB pakkumine.

Ja sealt edasi läks juba väga lõbusaks, sest põhimõtteliselt hakkasid need kaks panka üksteisest üle (või noh – korrektsem oleks vist öelda, et alla) pakkuma. Kõigepealt pakkus Bigbank 0€ lepingutasu – SEB pakkus alguses kampaania korras 99€, aga lõpuks ka 0€ (tavaline lepingutasu on 250-350€ sõltuvalt pangast). Marginaali lasi Bigbank 1,63% peale, SEB tuli järele.

Bigbanki kasuks rääkis see, et nemad ei nõudnud palga laekumist nende panka – laenu tasumiseks oleks saanud sõlmida e-püsiarve lepingu ja edaspidi oleks see automaatselt mu LHV kontolt maha läinud, igapäevapangandus oleks jäänud samaks. SEB tegi mulle niigi erandi – öeldes, et kaastaotleja palga laekumine nende panka ei ole kohustuslik, aga minu oma oleks pidanud neile minema. Tingimustes oli sõnastatud, et igapäevased arveldused peaks nende pangas toimuma, aga nad kinnitasid, et tegelikkuses on ok, kui palk tuleb sinna ja ma selle laenust ülejääva osa oma LHV kontole kannan. Ma küll uurisin SEB tingimusi, aga need ei ahvatlenud mind. Mulle sobib see, et LHV-s on kõik maksed tasuta ja 10€ aukliendi kuutasu eest on mul aastaringselt kogu perele kehtiv reisikindlustus. Eks ma muidugi oleksin võinud SEB-st igakuiselt palka LHV-sse üle kanda, aga see oleks olnud tüütu lisaliigutus.

Laenu ennetähtaegse tagastamise korral tuleb enamasti tasuda kolme kuu intress. LHV-l ainsana seda ei ole – nii et praegu mul vedas täiega, laenu ümber kolimine oli sellevõrra soodsam. SEB oli nõus kampaania korras kirjutama lepingusse sisse tingimuse, et ennetähtaegsel tagastamisel tuleb maksta ainult ühe kuu intress. Bigbankil seda võimalust polnud – neil on lepingus kolm kuud ja kõik. Küll aga on nende krediitkaardi omanikele hetkel kodulaenu ennetähtaegne tagastamine tasuta. Kas see kehtib ka siis, kui meil ehk nii ca 6+ aasta pärast oleks vaja seda võimalust kasutada? Seda ei tea keegi.

Lõpuks ma olin täiesti kahevahel. Bigbank sobis mulle paremini, aga ühe vs kolme kuu intress – see oli piisavalt arvestatav summa, et SEB pakkumist kaaluda. Aga no tõsi on see, et kui me peaks maja müüma, siis ega see ei juhtu üleöö. Ja kui teha pangale avaldus, et soovime laenu ennetähtaegselt tagastada, siis kolme kuu möödudes saabki seda teha, lisatasuta. Muidugi on seal see nüanss, et ega me ju ei tea, kaua maja müük täpselt võtab. Kui avalduse kirjutamisest kolm kuud läbi saab, siis on 2 nädalat veel aega kogu laen tagasi maksta – ja kui see ei juhtu, siis jätkub kõik vanamoodi ja peaks uue avalduse kirjutama, kust see kolm kuud ette teatamist otsast peale jooksma hakkab.

Aga Bigbank alandas lõpuks intressi 1,6% peale ja ma otsustasin, et aitab küll juudi mängimisest, pisut piinlik juba, võtan pakkumise vastu. Kui maja müügiks läheb, eks siis ole näha, kas on mõtet nende krediitkaart teha või loodame, et saame kolme kuuga müüdud. Või kuue 😀 Või siis lõpuks ikkagi maksame selle kolme kuu intressi 😀 Aga loodan, et mitte 😀

Kuna Bigbankil Pärnus kontorit pole, valisime tehingu kaugtuvastamisega. Eelmised kaks laenu said võetud enne covidi aega ja siis sellist võimalust mu arust küll ei pakutud… Või äkki kuidagi sai? Igatahes oli tol hetkel iseenesestmõistetav, et me maakleriga sõitsime notarisse Tallinnasse, sest LHV-l ju ka Pärnus kontorit polnud.

Bigbanki jaoks käis kaugtuvastamine nii, et pidin kokkulepitud ajal olema ruumis üksinda, videokõne käigus tehti minust pilt, seejärel näitasin kaamerasse oma ID kaardi mõlemat poolt, lõpuks küsis tuvastuse läbiviija detaile laenu kohta, mida võtta soovime – summat, aadressi jne. Kaaslasel sama minust eraldi.

Notari päeval pidime notar.ee iseteeninduse kaudu sisse logima ja ennast tuvastama. Seal sai enne suvalisel ajal proovida, kas kõik vajalikud tingimused on täidetud – piisavalt kiire nett, töötav kaamera ja mikrofon, ID kaardiga allkirjastamise õigus jne. Tegin seda paar päeva enne tehingut, kõik toimis. Alguses öeldi, et ainult ID kaardiga saab allkirjastada, lõpuks tuli välja, et Smart ID-ga saab ikkagi ka, see oli vist viimase nädala jooksul tulnud uuendus. Nii et ma lasin tööarvutisse ID kaardi tarkvara paigaldada, aga vaja seda ei läinudki.

Notaritehinguks pandi poole tunni pikkune aeg, aga öeldi, et me oleks 15 minutit varem kohal, sest kaugtuvastus võib aega võtta. Ma mõtlesin, et äkki on jälle selline, nagu esimest korda, kus olen videokõnes reaalse inimesega ja pean ID kaarti näitama… Aga ei.. Logisin sisse, tuvastasin ennast Smart ID-ga ja siis jäin ootama… Aeg läks 10 minutit üle, hakkasin juba muretsema, et kas midagi on valesti. Vist ei olnud muud, kui et notar hilines 😀 No ja siis oligi nii, et kõik osapooled – mina, Kaaslane, Kaaslase vend (lisatagatis oli tema kaasomand ja selle hüpoteegi alt vabastamiseks pidi ta kohal viibima), notar, Bigbanki esindaja, LHV esindaja – olid ruudukesed ekraanil. Notar käis kiirelt lepingu punktid läbi, kõik panid järjest digiallkirjad alla ja 20 minutiga oli kõik tehtud.

Notaritasu + riigilõivud + hindamisakt läksid meile maksma ligi 1000€. Aga kui me elame siin majas veel järgmised 6 aastat (meie praegune plaan), siis säästame laenuintressi pealt kokku ca 4500€ (kui elame kauem, säästame veel rohkem). Nii et tasus ära see jant. Lisaks muidugi on suur asi see, et Kaaslase venna maja pole enam meie laenu tagatiseks.

Laenu võtsime 4a tagasi LHV-st 20 aastaks, nüüd siis Bigbankist 16 aastaks. Mu eesmärk oli tegelikult see, et veebruaris laenumakse juba Bigbankile läheks, aga kõigile osapooltele sobiva notari aja saime 8. veebruariks (eelmine neljapäev), raha ühest pangast teise liikumiseks kulus kolm tööpäeva, seega LHV võttis nädalavahetusel mult veel viimase laenumakse ise, Bigbankile maksame siis alates märtsist. Esmaspäeval sain neilt täpse maksegraafiku, täna tuli lõpuks ka LHV email, et laenuleping on lõppenud ja hiljem kinnisturaamatu teade. Nii et nüüd on kõik ametlik. LHV-le saime laenu makstud täpselt neli aastat 😛

Laenutaotlused saatsin 8. jaanuaril, notar oli täpselt kuu hiljem. Hindamisakti tellimisega läks vahepeal aega, muidu oleks kiiremini saanud.

Mis ma oskan kokkuvõtteks öelda? Hea meel, et ära tegime, oleks võinud juba varem. Niisama intressi alandamine oma kodupangas on kindlasti tunduvalt lihtsam ja soodsam, ka seal annab lepingu muutmise tasu alla kaubelda ja notarikulud jäävad ära. Meil aga oli marginaali pakkumiste vahe liiga suur ja lisatagatise vabastamiseks nagunii notarit ning hindamisakti vaja, seega oli vähe kulukam ettevõtmine, aga tasub ennast ära.

Coop pank ei ilmutanud ainsana erilist huvi, kõigi ülejäänud pankadega oli suhtlus väga kiire, meeldiv ja asjalik. Kolleeg, kes just oktoobris maja ostis, jagas ka kogemust, et Coopist pakkumise saamisega läks ülikaua ja et SEB ilmselt teeb mulle parima pakkumise. Tal oli õigus. Rohkem suhtlesingi edasi just SEB ja Bigbanki esindajatega – nendega pidasin ikka mitmeid kõnesid, nad seletasid mulle seal mitmeid kordi erinevaid asju lahti ja juhtisid tähelepanu nüanssidele, millele ise ei osanud mõelda. Mul oli ausalt päriselt kahju, et ma ainult ühe valida sain 😀 Kui ma lõpuks SEB esindajale äraütleva kirja saatsin, siis kiitsin teda vähemalt ohtrasõnaliselt ja ütlesin, et minule küll isiklikult sobis Bigbanki pakkumine paremini, aga SEB-d saan sellegipoolest kõigile soojalt soovitada. Ma siis nüüd teengi seda, siin blogis 😀

Ja ei väsi mind hämmastamast ning rõõmustamast e-riigi võimalused. Jube tüütu oleks olnud teise linna notarisse sõita. Seekord käis aga kogu suhtlus telefoni teel ja lõpuks tehingud kaugtuvastusega… Sain lihtsalt oma tööpäevast pooltunnikeseks koosolekuruumi kinni panna ja asjad kiirelt ära teha. Ulmeliselt mõnus!

Täna tegin deklari kah ära paari minutiga. Elagu e-riik.

Kuidas me kodulaenu refinantseerisime Read More »

Koristusmaraton ehk Plika sünnipäevaks valmistudes

Ma ei tea, kas on neid, kes pärast kolimist saavad kiirelt kõik asjad lahti pakitud? Eks see sõltub asjaoludest… Kui on piisavalt kappe ja panipaiku, kuhu asju paigutada, siis pole vist probleemi 🙂 No mul jäi igatahes see viimane lõpp väga venima. Olgem ausad, ise lükkasin muudkui edasi. Eks oli ka selline ebatavaline aeg, Kaaslase haiguse tõttu ma end just ülearu ei piitsutanud kodusel rindel. Tegin ära kõik igapäevase ja vajaliku ning võtsin muidu vabalt – peaasi, et tuju oleks antud olukorras võimalikult positiivne.

Aga eks see kodu korda saamine ikka kripeldas kogu aeg taustal. Ja algusest peale oli väga konkreetne tähtaeg – Plika sünnipäev. Sest oli juba pikalt teada, et Plika soovib perepidu pidada kodus – mis tähendas, et külla on oodata peale minu ema ja tema mehe Eksabikaasa arvukat perekonda. Tema ise oma elukaaslasega, tema vanaema, ema-isa, mõlemad õed lastega ja veel üks pere lastega. Kokku siis esialgsete plaanide kohaselt peale minu ja laste 13 täiskasvanut ja kuus last. No tegelikult muidugi tuli poole vähem, sest viimase minuti külmetused, väsimused ja nii edasi. Korra läbi käis õnne soovimas küll rohkem inimesi, aga terveks õhtuks kohale jäid viis täiskasvanut ja neli last. Ja siis ma ise ja lapsed ja Elleni kaks parimat sõbrannat ka, kes ööseks jäid. Nii et ikkagi parasjagu inimesi. Ja oli väga tore õhtu. Järgmisel päeval oli Tervise Paradiisis pidu, kuhu olid kutsutud lisaks kahele parimale sõbrannale ka kõik ülejäänud klassikaaslased.

Nojah, aga ma ruttan sündmustest ette, koristamisest tahtsin ju rääkida 😀

Ma olen kohutavalt palju asju möödunud kaheksa kuu jooksul ära andnud, aga ikka on viimased kastid ootel. Kevadine segadus läks küll pisut paremaks, aga nii ülemine koridor kui all tagumine esik olid siiski parajad kaosepesad kuni viimse hetkeni. Meenutuseks – selle postituse piltidelt on näha kevadine segadus. Edasi läks see ainult hullemaks, sest ma muudkui sorteerisin asju ja tekkis järjest enam neid, mida soovisin ära anda ja kõik need kotid-kastid ootasid oma aega…

Igatahes. Ma vahepeale räägin sellest, miks mul oktoobri keskel blogimine pooleli jäi. Sest et mul olid fotod, mis olid tehtud otse messengeri. Ma tahtsin need kõik üle vaadata ja ära sorteerida ja neile täpsed kuupäevad külge panna. Mis omakorda tähendas, et ma pidin läbi rullima arvutul hulgal vestlusi. Sest osad messengeri pildid olid aastast 2019 😀 Ja mina, täpsusepede, pidin ikka saama nende tegemise aja kuupäeva ja kellaajalise täpsusega. Ma salvestasin endale FB-st kõik vestlused (seda sai seadetest korraga teha), aga seal ei olnud pildifailid teksti sees, vaid eraldi kaustas, ilma kuupäeva infota. Aga sealt ma vähemalt sain aimu, kelle chatist mis pilte otsida – paljude puhul teadsin, osade puhul mitte. Ja siis kasutasin chati otsingut, sest ma enamasti teadsin umbes, mida otsida. Ohh, see võttis mul terve nädalavahetuse või rohkemgi veel, aga ma sain hakkama – KÕIGILE piltidele pildistamise aja juurde. Ja siis mul oli juba lihtsalt liiga kiire, et blogida, sest Plika sünnipäev lähenes halastamatu kiirusega ja ma ainult koristasin. Võinoh, vahepeal ikka lebotasin ka, aga siis lugesin raamatut või panin puslesid.

NÜÜD SIIS LÕPUKS, kus Plika sünnipäev on läbi ja kodu on korras, võtsin ma selle aja, et istuda arvuti taha ja ennast ogaraks blogida. Pole tänu väärt 😀

Ja seesama postitus siin ongi KÕIGE VIIMANE. Siin on kõik koristamisest tehtud pildid alates oktoobri algusest. Kui ma need üles saan, SIIS ONGI KÕIK. Olen lõpuks 2020. aastaga jälle järje peal.

Lisaks on muidugi terve 2019 aasta, mil ma pea üldse blogida ei viitsinud, sest olin värskelt armunud ja tegelesin elamisega, blogida polnud lihtsalt mahti. No ja siis tuli juba maja ost ja remondikurnatus. Mul on täiesti kindel kavatsus kõik need 2019 pildid ette võtta ja nende põhjal aasta blogisse kirja panna. Veel selle aastanumbri sees teen ära 🙂 Kui varem ei jõua, siis jõulupuhkuse ajal kindlasti.

IGATAHES. Koristusmaraton piltides 😀

Millalgi oktoobri alguses, kui ma olin sügavkülma nii tühjaks söönud, et asjad mahtusid ühte ära, sulatasin ma kõigepealt ära külmkapi oma ja siis selle, mis esikus – viimast enam sisse tagasi ei pannudki. Külmkapp oli ikka ulmeliselt jääs… 😀

Kui ripptoolid olin juba mõni aeg varem väljast ära pannud, siis oktoobri lõpus võtsin ma ette ja tegutsesin veel natuke õues – metsviinapuu oli kõik lehed maha visanud ja terrass oli neid täis juba hea mitu nädalat, garaaži ja varjualuse pool olid igasugu asjad laiali, panin neid ära. Nii kahju, et ma “enne” pilte ei mõistnud teha, on ainult “nüüd” ehk korras pildid 🙂

Muru niitsime terve suve jooksul ühe korra, haha – ütleme nii, et on näha 😀 Ja lillepeenras oleks pidanud ilmselt ammu kõik ära õitsenud taimed maha lõikama vms. Ma jõudsin hiljuti järeldusele, et ma olen nii s*tt aiapidaja, sest ma ei tea, mis taimed mul on ja mida nendega teha. Ja seda ma kuidagi kiiresti netist või raamatust ära ei õpi. Mulle tegelikult MEELDIB aias toimetada, aga kuna ma ei tea, mida ma seal täpselt tegema peaks, siis mul on mugavam mitte midagi teha ja nii seal kaos tekibki. Head lahendust ma hetkel ei tea, aga vähemalt on nüüd hallatav osa palju väiksem 😀

Ja siit alates ongi kõik pildid tehtud juba novembris ehk kogu järgnev leidis aset viimase nädala jooksul. Peale otsese koristamise oli mul ka tuhat muud tegemist – viia vanapaber konteinerisse, vanad riided H&M kogumiskasti, otsida erinevatest poodidest erinevaid vajalikke asju, lisaks osta/tellida/lõpuks ära tuua sünnipäevatoit, otsida kokku fotod, mida tahan raami panna, üks fotoprojekt nõudis kohe rohkelt pingutamist… Tegin endale ülipõhjaliku to do listi, kus oli sõna otseses mõttes mitmekümneid pisiasju. Lisaks sünnipäevaga seotule oli mul veel mitu laste/kooliga seotud õhtust üritust, mida ei saanud ka ära jätta. Mul oli hullumiseni kiire ja ma sain kõik asjad tehtud ainuüksi tänu sellele listile, mille ma tegin nädala alguses sellise täpsusega, et kõik lõunapausid olid viimseni ära planeeritud (tunni aja jooksul sõitsin linnas ringi), kõik õhtud ka (vajalikud kokkusaamised, veel poodides käimist). Ja siis vahele koristasin kodus IGA TÖÖVABA HETKE. Mitu ööd läksin magama kell üks, seni lihtsalt muudkui toimetasin.

Aga ma sain kõik vajaliku tehtud. Ise ka ei usu. Tähtajad motiveerivad 🙂

Elutuba oli suuremas osas korras, aga pildil olev tsoon ootas endiselt tegelemist. Aknalaua ja laua peal olid paberihunnikud, samamoodi ootasid sorteerimist lauaalune hiigelsuur roheline pappkast ja pruun kapp – peamiselt paberid, aga ka paar karbitäit ja üks sahtlitäis pisemaid nipet-näpet rändom asju. Hakkasin otsast sorteerima:

Ülemise korruse koridoris olin ma novembri alguseks kõigist ära andmist ootavatest asjadest tänu Annika abile õnneks juba vabanenud, nii et see oligi juba peaaegu korras. Ainsana vajasid tegelemist riidekapi kõrval oleva peegilaua peale kuhjatud Kaaslase spordiriided, mida oli PALJU. Ta kolis need just hiljuti vanast kodust siia ja polnud jõudnud neid ära paigutada, sest kogu aeg oli maja peal midagi vajalikumat teha. Me hoidsime kõiki oma riideid koridorikapis, kuni väikeses toas magasime – mina kolisin enda riided augustis pärast tubade vahetust magamistoa kummutisse, aga Kaaslane selleni ei jõudnudki. Ma siis nüüd võtsin ette, kolisin tema igapäevariided kõik kummutisse ära ja paigutasin järelejäänud koridorikappi optimaalsemalt – nii tekkis ruumi, et mahutada kõik varem kõrvallaua peal kuhjunud kotid ja kastid kappi peitu.

Pärast seda oligi koridor meeldivalt tühi. Vabandust piltide kehva kvaliteedi pärast – tegin need kiiruga ja otse chatti.

Tagumine esik oli nädala alguses selline:

Elutuppa jäi pärast nädalavahetuse sorteerimist menetlemist vajavaid asju nii palju:

Rohelise kasti sisu olin selleks hetkeks läbi vaadanud ja kõik paberid pruuni kasti ära paigutanud. Pildil olevat juhtmepundart vihkan ma kirgliselt ja tahaks kuidagi ära peita, aga ühtki head ideed mul selleks pole. Lihtsalt kaablikinnitusi kasutada on mu meelest mõttetu, sest esiteks oleks juhtmed ikka näha – mis siis, et sirgemalt paigutatud, sellegipoolest häirivalt koledad, teiseks on vaja aeg-ajalt neid liigutada, välja tõmmata jne. Tahaks lihtsalt praegusele seisule midagi ette panna, nii et kogu see krempel jääks peitu 😀 Sünnipäeva ajaks panin sinna püsti oma puslealuse korktahvli, see varjas enamiku 😀 See oli aga ühe õhtu ajutine lahendus, praegu on seal juba jälle pusle peal ja juhtmepundar silma riivamas.

Tagumine esik oli veel reede lõuna ajal ehk Plika sünnipäeval täielik kaos 😀

Peo alguseks nii korras, kui antud asjaolusid arvestades võimalik:

Kahel järgmisel pildil näha olevad asjad ootavad pea kõik ära andmist – kui see tehtud, on esik veel viisakam.

Ja siis oligi kõik korras ja oli sünnipäevapidu, millest mul pole pea ühtki avaliku postituse jaoks sobivat pilti, kõik on parooli all. Aga noh, tordist vähemalt üks pildike 😀

See pilt on tehtud õhtul pärast külaliste lahkumist. Üks neist alustas pusle panemist ja selline seis jäi mulle 😀

Ma siis panin ka natuke, aga väga palju ei jõudnud ja hetkel ootab pusle diivani all oma aega. See on 500tk, nii et kui ma järgmine kord ette võtan, siis lõpetan ära ka 🙂

Kui külalised olid läinud, oli Plikal ja tema kahel sõbrannal filmiõhtu. Kui nad pärast filmi vaatamist üles ära läksid, jäi köögilauale terve hunnik söögikraami 😀 Tumedad viinamarjad ja pirukad sõin ma veel enne magamaminekut ära, praeguseks on alles vaid piparkoogid ja küpsised ja porgandid on külmkapis…

Järgmisel hommikul klõpsisin ka paar pilti. Lilledest ja korras kodust ja fotomajandusest.

Korktahvli keerasin teistpidi, et see mahuks ahju kõrvale. Kõik pildid tegin sinna uued. Lasin fotosid välja varuga, sest polnud kindel, millised täpselt kõige paremini kokku sobivad. Kätte sain fotod reede lõuna ajal. Tahvlit kujundasin samal ajal, kui nädalasel koosolekul osalesin 😀 Tahvlist on parem pilt paroolipostituses.

Tahvel oli enne elutoas – kapi peal, kus praegu küünlad. Tahtsin sinna seinale 30×40 fotod panna, nii et oli vaja tahvlile uus koht leida. Taustal on näha kapp ja laud, mis on KORRAS 😀

Kõige aeganõudvam fotoprojekt oli Poisi toas – ma vist olen ka varem maininud, et soovin selle seinal oleva puu piltide peale kleepida pereliikmete pildid. 11 pilti seal oli ja täpselt 11 lähipereliiget kokku ongi – Poiss ja Plika, mina ja Eksabikaasa kaaslastega, mõlemad vanavanemad ja ainus elus olev vanavanavanem. Mul oli vaja kleeppaberil pilte mõõdus 5,5x8cm. Leidsin Pärnus ühe koha, Supeluse tänaval, kus öeldi, et saab kleepsule printida. Aga et kõigist fotod leida, nii lühikese ajaga – ma hullusin, tuulasin oma kaustades, küsisin teistelt… Viimase foto sain neljapäeva hilisõhtul, saatsin wetransferi kaudu kogu krempli ära põhimõtteliselt öösel… Reede lõunal kell pool üks olid valmis. Kleepsud tehti 30×50 paberile, mida nad tavaliselt kasutavad fotoraamatute kaanel – mina saatsin üksikud failid, nemad paigutasid ja lõikasid hiljem giljotiiniga välja ka. Ja see kleepsumajandus läks maksma vaid 1.90€. Ulme! Ma olen nii tänulik, et nad mulle vastu tulid ja kõik ära tegid! Fotosid tellisin muidu kokku ligi 40 ja arve oli kokku ca 30€ – kõige kulukamad olid A3 formaadis kolm fotot, 6€/tk. Raamid olid mul enamikus vanast ajast olemas, aga mõned ostsin juurde ka, kokku 9€ eest. Ja siis järgmine päev veel 5€ eest Kaaslasele, see idee tekkis mul vahetult enne Tallinna sõitu, nii et fotosid kleepisin autos 😀

IGATAHES. Selline lõpptulemus. Nii kiiruga tehtu kohta olen rahul 😀 Perepildid said ka seinale – nii Eksabikaasa kui Kaaslasega 🙂

Selle ülinunnu titepildi leidsin, mis läks taas seinale:

Kassidest lubasin lastele pildid teha, needki said lõpuks tehtud. Üllatavalt ajakulukas oli sobivate piltide leidmine. Mul on sadu kassipilte, aga tahtsin mittemagavaid kasse mitte väga suvalisel taustal ja neid tuli otsida 😀

Plika tuppa tegin ka kasspildid ja ühe perepildi, muu oli tal varasemast olemas. Sellest ma pilti teha ei saanud, sest tüdrukud hommikul alles magasid. Mina istusin arvuti taga ja nautisin rahulikku hommikut koos kassiga 🙂

Pärast Tervise Paradiisi pidu kihutasin kell kaks koju, et kokata valmis Kaaslasele lubatud hiinakas. Läks pisut kauem, kui algselt planeerisin, käisin veel poest läbi, et pildiraam osta, neljast saime Tallinna poole sõitma hakata… Umbes poole tee peal helistas mulle Poiss, kes oli sõbraga koju mängima jäänud ja nuttis hüsteeriliselt – oli kogemata telefoniga ühe kapi klaasi puruks visanud. Tahtis visata telefoni ühe diivani pealt teisele, viskas mööda. No totu ikka, täielik 🙂 Tema enda põrutuskindla telefoni ekraani klaas sai vaid täkke, kapi klaas aga… Jah… 😀 Ma ise jäin kusjuures jumala rahulikuks, helistasin Eksabikaasale, kes parasjagu oma elukaaslase ema sünnipäeva tähistas, ja palusin tal minna Poisile appi klaasikilde koristama. Nad said kahekesi kenasti hakkama. Täna koju jõudes leidsin päikese käes veel pisut klaasipuru riiulitelt, käisin ise ka kõik hoolikalt üle… Ja nüüd siis on selline kapiuks… Ma ei ole veel jõudnud mõelda, kuidas seda korda saama peaks 😀 Las ta praegu olla, ma ei jaksa 😀

Ma ei saaks öelda, et kodu nüüd ideaalselt korras on. Seesama kapp, kõik need pisiasjad ja kogu paberimajandus – ma sain kõik läbi sorteeritud, kõik ebavajaliku ära visatud ja ära andmise asjad eraldatud, aga need, mis peavad jääma, vajaks paremini sorteerimist ja paigutamist. Kui A4 paberid on üksteise otsas meetrikõrguses kuhjas, ei saa sealt midagi kätte, eks. Kuna mul pole sahtleid ja nende “koduks” jääbki see kapp, pean sinna sisse mingi organiseerituse tekitama. Ei viitsi hakata sisse sahtleid ehitama, ilmselt on kõige lihtsam osta need plastist dokumendiriiulid, mida kontoritarvete poes müüakse – neid vist saab lõpmatuseni üksteise peale panna? Eks ma mingi päev mõtlen edasi.

Samuti on tagumise esiku ühes kapis tekkinud taas paras segadus, ehkki koristasin selle vahepeal piinlikult ära. Samamoodi on probleemiks see, et riiulid kõrged, asju palju, vaja abivahendeid, et rohkem mahutada. Tegelen millalgi.

Kolmandaks on sassis Kaaslase asjad, millega ma väga hästi ei oska tegeleda, aga mida ma siiski tahaks veits organiseerida, vb näiteks videokõne abil. Elutoas on esikuukse kõrval suur puhvetkapp, mis tema asju täis, tagumises esikus vannitoa ukse kõrval olev kapp on samamoodi tuugalt tema asju täis ja lõpetuseks kogu garaaž, kus on ka suuremas osas tema hallatavad asjad ja kus peaks paremini organiseerima, sest mingi asjad tuleks sealt enne ära viia, kui miinuskraadid tulevad… Mitte et neid oleks kuskile panna, aga noh…

Ühesõnaga. Mu järgmine tähtaeg on detsember 😀 Jõulukuuks võiks need kõik korras olla.

Aga vähemalt nädalakese ma nüüd võtan täielikku puhkust. St, teen päeva jooksul palgatööd ja kõik õhtud lihtsalt lebotan. Loen, panen puslet, blogin. Pärast viimast hullumeelset nädalat olen selle igati ära teeninud. Ja siis ongi ainult kaks nädalat, millest ühe nädalavahetuse olen Tallinnas ja teise nädalavahetuse olen kas ka Tallinnas või osalen konverentsil üle veebi, pole veel otsustanud… Igatahes läheb eriti garaažiga keeruliseks, sest õhtuti pimedas ei tee seal midagi… Mis jätab ikkagi ainult nädalavahetused 😀 Ah, kuidagi ikka saab. Alati saab. Tallinnas saan laupäevaga hakkama, pühapäeviti saab siis kodus toimetada.

Sest detsembris ma tahan AINULT jõuluaega nautida, mitte maja peal hullunult koristada. Kaua võib, ah 😀

Koristusmaraton ehk Plika sünnipäevaks valmistudes Read More »

Uus kodu: magamistuba

Kevadine magamistubade seis sai kajastatud siin. Nüüdseks on suuremad muudatused tehtud ja võib jagada tulemust, ehkki mõned on veel plaanis… Aga nendega läheb aega 🙂

Meie magamistoaga olen nüüd ülirahul – kordi parem kui enne.

Voodipesu mõtlesin minna ja osta täitsa hariliku ühevärvilise beeži, aga noh… Lasin ennast võrgutada halli ja punase kombost. Mis sobib toa beeži ja tumepunasega igatahes tunduvalt paremini kui eelmine sinine. Need “kaunistused” voodi kohal võiks olla olemata, aga normaalselt eemaldada neid ei saa, las siis olla.

Diivani ostsime algselt eelmise maja elutuppa. Siia kolides panime selle Poisi tuppa, sest seal oli ainsana ruumi. Proovisin seda korra ka Poisi uude tuppa, aga kohe ÜLDSE ei sobinud. Panin juba kuulutuse üles, et annan ära, keegi huvi ei tundnud… Ja siis järsku avastasin, et see täitsa meeldib mulle meie magamistoas, sobib oma toonidelt täitsa hästi. Mitte et magamistuppa otseselt oleks VAJA diivanit, aga ma kujutan ette, et vahel, kui näiteks allkorrusel on lärmakad lapsed, võib olla päris mõnus üles põgeneda ja seal raamatut lugeda. Või kui ma pikemalt riietega toimetan. Ühesõnaga see diivan hakkas mulle kohe VÄGA meeldima seal toas.

Kummut. Olen väga rahul 🙂 Ainult et… Teist oleks veel vaja, kuna mul on riideid juba endal nii palju, et ma täidaks terve kummuti sellega ära. Ehk et me oleme IKKAGI veel ühe kummuti otsingul. Endiselt ei taha liiga palju maksta ja peab ülejäänud toaga sobima.

Akna alla loodan mingil hetkel leida teiselt ringilt sobivas stiilis väiksemas mõõdus kirjutuslaua. Taas kord selleks, et KUI allkorrusel on lärmakad lapsed, aga mul on vaja arvutiga töötades rahu ja vaikust (nt kodukontoris), siis oleks see võimalus olemas. Kasutaksin ilmselt pigem harva. Praegu on seal aga legolaud, mille Tanelil spetsiaalselt teha lasin ja mis jäi Poisi loomingulisusele lootusetult väikseks 🙁 Pean selle müüki panema, tegin pildidki ära, aga kuskile üles panemiseni pole veel jõudnud. Ukse kõrval oleva nagi ostsin viimaselt waldorfkooli jõululaadalt, leidis pärast poolt aastat ootamist lõpuks oma koha.

Riidekapi tellisin Oldeurope e-poest, 249€ + 50€ transport Pärnusse. Kõvasti rohkem, kui oleks soovinud maksta, aga kappi oli vaja ja see oli sobivaim valik, pole 2m laia kapi eest tegelikult üle mõistuse hind. Punane tool lihtsalt ON, ma ei tea veel täpselt, mis sellest saab – kas leiame kodus kasutuse (vb tulevase kirjutuslaua taha?) või anname ära. Seni – kuna tooni tõttu ülejäänud sisustuse kõrval ei karju, las olla seal. Peegel on seinal vanast ajast, see on liiga väike ja mu maitsele “liiga kaunistatud” – tahan asemele midagi  lihtsama tumeda raamiga ja suuremat, kust ennast täispikkuses näeksin.

Ainus jama on selles, et kui me nüüd teist kummutit tahame, siis on sellele ka kohta vaja 😛 Ega neid variante palju pole – kas riidekapi kõrvale või diivani asemele. Kui panna riidekapi kõrvale, siis täispikkuses peeglit ei saa. Ehk pädeks ka lihtsalt suurem peegel kummuti kohal? Mul vaja vahel riideid proovida ja vaadata, kuidas sobib – päris täispikkust polegi vaja, kui terve kleidi / pluus + seelik kombo ära näeb, on ok. Võimalik aga, et mind hakkaks visuaalselt häirima, kui kummut ja riidekapp tihedalt üksteise kõrval oleks – need läheks täiesti üksteise vastu, sest riidekapi ja ukse vahel ca meeter üldse vaba ruumi on.

Diivanist oleks kahju loobuda (lõpuks leidsin sellele ideaalse koha, eks :D), aga tundub, et võib-olla on see ikkagi mõistlik – visuaalselt istuks kummut selle asemele ilmselt paremini, jääks piisavalt ruumi vahele, nö õhku 🙂 Diivanit proovisin ka akna alla, kuhu see visiooni kohaselt oleks pidanud päris hästi sobima, aga reaalsuses mingil põhjusel ikkagi mitte – jäi kitsaks, pisut uksele ette vms. Pluss akna alla tahaks ikkagi pigem lauda. Ühesõnaga mõtlemist veel jagub. Eks selgub jooksvalt. Hoian teisel ringil silma peal, nii peegli, kummuti kui laua osas – ja vaatame, mis leida õnnestub.

Magamistoas peab tegelema veel ka valgustusega. Hetkel on ainult öökappidel olevad soolalambid + kummuti peal olev hieroglüüfidega lamp – ehk puhas meeleoluvalgus. Riidekappi kleepis Kaaslane ajutise lahendusena paar patareidega lambikest. Oleks vaja mingit lugemise lampi voodi kohale (piisaks ühest keskel, aga ma ei tea täpselt, kuidas/kuhu seda kinnitada, kaldsein ju) ning paremat valgustust nii riidekapile kui kummutile. Riidekapi kohal olevale talale on elektrikaabel veetud, nii et tõenäoliselt paneme tala külge mingid suunatavad lambid… Eks näis.

Riided peaks ka lõpuks koridori riidekapist magamistuppa ümber kolima… Mul jäi see pooleli 😀 Puude peal olevad asjad kolisin ära, pesu- ja sukavarud ka. Aga ülejäänud riided, mis peaksid kummutisse minema, on endiselt koridorikapis. Katsun sellega täna õhtul ühele poole saada.

Uus kodu: magamistuba Read More »

Uus kodu: Poisi tuba

Kevadine magamistubade seis sai kajastatud siin. Nüüdseks on suuremad muudatused tehtud ja võib jagada tulemust, ehkki mõned on veel plaanis… Aga nendega läheb aega 🙂

Nagu te teate, pole ma kuigi osav sisekujundaja ja mul puudub visioon. Hädaga mõtlen, mis võiks sobida ja pooled asjadest tavaliselt ikka lõpuks ei sobi 😀 Aga Poisi toaga olen ma küll väga rahul. Sobib talle palju paremini kui eelmine 🙂 Kõige olulisem on see, et ta ise on sama rahul kui mina.

Vasakul olevate piltide alla tahaks väikest riiulit, kuhu laduda ritta mõned heegeldatud loomad ja kujukesed – ehk niisama silmailu vidinad, mida Poisil palju pole, aga mõned ikka. Praegu on need sealsamas laua peal, aga võtavad asjatult ruumi, riiul oleks parem. Aga sellega on aega, kuni teisel ringil miskit sobivat silma hakkab…

Voodi on tuppa “sisse ehitatud” ja tavalisest kõrgem. Poisile meeldib. Lamp on üks kahest, mis olid enne teises seinas kaheinimesevoodi kohal. Öökapi tegime vanast kirjutuslauast. Pildi tegemise hetkel ootas peamine plaat veel saagimist.

Täna palusin naabrimehe abi, kel on saagimiseks spets masin, saime kapi ka valmis:

Parempoolse nagi ostsime kunagi ammu Plikaga Jyskist, pidi minema tema tuppa. Liiga vara ei tasu aga selliseid asju osta, õpetab kogemus: lõpuks selgus, et seda pole eriti kuskile panna. Poisile oli vaja aknast paremale nagi hommikumantli jaoks, samuti on tal peotäis medaleid, mida vaja kuskile riputada. Ja siis järsku turgataski, et oot-oot, see nagi ju sobib oma stiililt suurepäraselt kõrvalseina kaunistustega… Linnuke ja lehed. Praegu on raamis vanad postkaardid kassipiltidega, tulevikus on plaanis need välja vahetada meie kasside fotode vastu. Fotomajandusega pole jõudnud siin kodus üldse tegeleda, küll kunagi jõuab.

Siin näha nii nagi kui kaunistus:

Seinale on plaanis kleepida praeguste piltide asemel pereliikmete fotod, aga taas kord – läheb aega, kuniks fotomajanduseni jõuan. See kaunistus muidu lauaga enam-vähem sobib – igatahes paremini, kui meie voodiga 😀 Piisavalt, et seda mitte seinalt maha võtta 😀 Lauaga olen ka üsna rahul – ruumi igal juhul rohkem ja nüüd tõesti toimib see, et legodega mängitakse laual, mitte põrandal. Tööpind Ehituse ABC-st sooduka ajal 56€, kummutid Ikeast 2×69€ – kinnitatud nurgikutega.

Lamp on Plika toast – kuna Poisi toas on ka laevalgusti olemas, siis laua kohal on nööriga tõmmatav üsna ok. Kuna taas kord oli juhe vaja vedada seina pealt, siis siin toas kasutasime fancyt riidekattega kaablit (meetri hind peaaegu 5€, meil läks vaja 4m), mis mu meelest on väga mõnus ja ei häiri üldse silma. Kinnitatud sai seina väikeste kruvidega, mida on tunduvalt vähem näha, kui oleks olnud valgeid või musti kinnitusi (vähemalt K-Rautas muid värve polnud). All nurgas läheb pistikupessa.

Üks asi, mis minus suuri küsimusi tekitas, olid Ehituse ABC-st tellitud tööpinna külgmised ääred, mis olid lõigatud täiesti kohutavalt. Vb ei saagi paremini, aga üks külg oli konkreetselt nii sakiline, et kui ka üle ulatuva osa ära nüsisime, jäid peale äärde väikesed augukesed. Aga ma ausõna ei viitsinud kuskile protsessima minna, kui üldse oleks olnud võimalik… Googeldasin, ostsin rullis servakandi, triikisin selle külge ja lõikasin alt parajaks…  Kuna mul polnud lõikamiseks õigeid riistu – vaid üks kipsi/vaibanuga, mis polnud ilmselt kõige teravam, siis jäi ebaühtlane, aga KEEGI reaalselt neid ääri ei vahi, nii et vahet pole 😀 Kui tegu oleks olnud köögiga, oleks ma ilmselt nõudlikum olnud lõpptulemuse suhtes, aga Poisi toas ma just eriti aega ei veeda ja teda ennast sellised pisiasjad absoluutselt ei koti. Üks äär on täiesti vastu seina, teine 25cm seinast – selle pildi tegin kuidagi nurga alt, tegelikult õnneks ei hakka üldse silma.

Uus kodu: Poisi tuba Read More »

Uus kodu: Plika tuba

Kevadine magamistubade seis sai kajastatud siin. Nüüdseks on suuremad muudatused tehtud ja võib jagada tulemust, ehkki mõned on veel plaanis… Aga nendega läheb aega 🙂

Ikea kassisilt vahetas välja liblikad uksel…

…õigemini liblikad kolisid lihtsalt teisele poole 😛

Ikea seinariiul, pool kirjutuslauda ja kass 😀

Teine pool kirjutuslauast ja jälle seesama kass 😀

Diivaniga komplektis olnud tugitooli kolisime plaanitult Poisi tuppa. Diivani tahaks ka mingil hetkel väiksema vastu välja vahetada – eks näis, millal teise ringi poes miskit sobivat silma jääb, kiiret ei ole.

Kapp jäi üle Poisi toast, nii et Plikal on nüüd lõpuks riiete jaoks koht ja ühtlasi öökapp. Vana katkine lamp oli seal, kus praegu ripub unenäopüüdja. Uue lambi valis Plika ise endale ehituspoest.

Algne plaan oli osta peegel pisut suurem kui maal ja panna need seinal vastupidi. Kuna järgmine peegel oleks aga juba liiga piklik olnud, Plika oli väiksemaga rahul ja ega mina ei viitsinud ka otsida, siis sai nii (Jysk, 4.99€). Seinal olev lamp on ka uus – samast sarjast kui voodi juureski olev. Idee tekkis täitsa spontaanselt – Plika oli alati rääkinud, et talle väga see lamp ei meeldi ja Poisi tuppa oli vaja laua kohale valgustust… Seega ostsin soodukapäeval Decorast neljase lambi ka ära ja vana panime siis Poisile. Kui 16€ ühe lambi + lülitiga juhtme eest, mille juurde ostsime, tundus üsna mõistlik kulutus, siis 41€ neljase lambi eest tundus kallis 😀 Ehkki tegelt ei ole ju.

Kuna laelampi kui sellist Plika toas polegi, siis oluline muudatus on ka see, et Kaaslane pani uuele lambile lüliti – vana tuli tõmmata nöörist, mis polnud väga normaalne toa põhivalgustuse puhul. Kuna lambile oli juba nagunii veetud valge karbik, siis jätkasime sama stiili. Mitte et see mind vaimustaks, aga pole ka nii jube, kui kartsin 😀 Tulevikus saab see sein nagunii teist värvi. Aga ehk mitte niipea. Ma veel naudiks remondivabadust – nii kaua kui võimalik 😀

Uus kodu: Plika tuba Read More »

Scroll to Top