Oh appike, kui fancylt see kõlab, söögituba 😀 Põhimõtteliselt võib ju öelda ka lihtsalt (avatud) köök 😀 Ühesõnaga, maja esimesel korrusel oli algselt ringsüsteemis läbikäidavad kolm tuba ja köök. Meie ostsime selle aga renoveeritult – nüüd on alles kaks suurt ruumi. Ehk siis ristkülik on jagatud kaheks piklikuks ruumiks… Ühel pool on elutuba, teisel pool on ühes osas köök, teisel pool sööglaud ja puhvetkapp… Nii et tinglikult ikkagi köök ja söögituba 😀
Köögi kõige suurem miinus on minu jaoks korraliku praeahju puudumine. Meil on puupliit, millel pole praeahju – kuidas selline asi üldse võimalik on? 😀 Traditsiooniline köögimööbli osa on nii väike, et sinna praeahi ei mahtunud – on ainult pliidiplaat. Majapidamise ainus praeahi on väike ja eraldiseisev… Esiteks tahaks normaalsuuruses ahju, teiseks tahaks vähemalt niigi palju võimalust, et ma saaks ahju sisse panna ja mingi tuli annaks märku, kui on saavutatud soovitud temperatuur. Sellel ahjul aga tuleb kõigepealt valida temperatuur ja siis taimer käima panna… Siis alles hakkab tööle ja muudkui tiksub, kuni taimer nullis… Aga millal temperatuur on see, mis valitud – pole aimugi 😀 No peamine on siiski see, et mingi praeahi on olemas, eks.
Ühe varasema pildi peal on näha, milline köök varem oli – praeahi eraldi selle väikese kapi peal. Nojah, näha on küll ainult kapi ülemine pool 😀
Ja pliidi juures oli alguses selline puudekast:
Kuna köögis oli kapiruumi liiga vähe, käisime teise ringi poodides kappe juurde otsimas – esialgne plaan oli mahutada üks kapp selle kõrvale, mis esimesel pildil näha. Olime kõik poed enda meelest kõik läbi käinud ja ostsime karantiinieelsel nädalavahetusel parima variandi ära… Tagasiteel, kapp autos, läksime uitmõtte ajel läbi uuskasutuskeskusest. Kuna mööblit on seal reeglina vähe ja pigem igavat, siis oli see kogemata vahele jäänud. Seekord leidsime aga väga ägeda kapi, mis maksis vaid 35€. Kuna see tundus meie vajadustele tibake lai ja teine kapp juba ostetud, jäi tol hetkel sinnapaika. Läksime koju, proovisime ostetud kappi kööki – ei meeldinud seal teise kapi kõrval üldse 😀 Proovisime seda siis hoopis elutuppa, kus üks nurk oli ka veel sobivalt tühi ja olime sinna plaaninud ka nagunii mingi kapi või kummuti osta – sinna sobis paremini ja sinna jäi 😀
Järgmise nädala alguses läksin uuesti uuskasutuskeskusesse ja otsustasin, et tuleb sealne kapp ka siiski ära osta. Sest no vaadake seda iludust:
Kodus eemaldasime alumise riiuli, et praeahi ära mahuks ja tõstsime vana praeahju aluse kapi lihtsalt köögist välja. Ja no ma olen nii super rahul selle praeguse variandiga – see väike kapp oli nagunii ainus mööbliese köögis, mis mind oma välimuselt üsna külmaks jättis ja pigem vaimustust ei tekitanud… Uus on aga NII ILUS! No vaadake neid nikerdatud uksi!
Ja saime juurde palju väga vajalikku kapiruumi – üleval on nüüd koht kõigile me pudelitele ja topsidele ning alles valmivatele puuviljadele, keskel on baarikapp – kõrvalolevasse riiulisse mahtusid ära ka need kõrged klaasid, mis enne seisid puhvetkapi peal (samuti näha esimesel pildil), siis koht praeahjule ning leivakorvile ja rösterile (väga mugav hommikuti söögilaua lähedal leiba röstida) ning kõige alumistesse kappidesse said koogi-, leiva- ja muffinivormid (mis olid seni olnud väikeseses kapis) ja kõik suuremad kausid, mida kasutan taigna tegemiseks ning vastavalt vajadusele muuks (mis olid varem kõik kuidagi mahutatud söögitoa puhvetkappi, seega köögipoolest ebapraktiliselt kaugel).
Siin üks vahepealne olustikupilt mingist aprillikuu varahommikust, mis sai tehtud peamiselt kasside pärast 😀
Aga alustame nüüd lõpuks ametlikku ringkäiku köögist ja liigume päripäeva edasi, kuni jõuame söögitoani 🙂
Meie keskküttepliit, mis oleks imeline, aga… PRAEAHJU EI OLE! Ainuüksi sellepärast tahaks mingil hetkel välja vahetada… Iseasi, kas selleni ka kunagi jõuame 😀 Ühel esimestest piltidest oli näha must plastikust kast, millega alguses puid sisse tõime – ma ei ole eriline plastiku sõber ja soovisin selle asemele midagi puidust… Mingi hetk avastasin kuuri alt ühe mahuka punutud korvi, mis oli kõik need aastad me vana kodu kuuris olnud ning sealt kaasa kolitud – sobib palju paremini 😀 Pliidist paremal on uks elutuppa.
Erilist tähelepanu juhin sellele taburetile… No ma saan aru, et see on lihtsalt taburet, aga see on lihtsalt NII ILUS. Viimased kümme aastat on kõik mu majapidamise taburetid olnud kulunud värviga kõige lihtsamad nõukaaegsed taburetid, mis olid kasutatavad, aga kõike muud kui ilusad… Ja nüüd on mul majapidamises kolm sellist iludust… No ausalt noh… NII ILUSAD 😀 Kasutan ühte elutoas punase diivani juures, kui vaja teetassi või veiniklaasi toetada, kuskil varasemas ginipostituses on üks pilt sellest ka. Pliidi juures oleval hapneb leivatainas ja kerkivad leivad. Kolmas seisab strateegiliselt heas paigas poekottide toetamiseks, näha hilisematel piltidel.
Nii, liigume edasi… Köögi otsaseinas on traditsiooniline köögimööbel – nii paljukest, kui seda sinna mahub. Ühes kapis on klaasist kaanega kausid, mida igapäevaselt kõige rohkem kasutame, ülejäänud kappides toiduained. Riiulitel maitseained, kohv ja tee. Potid külmkapi all olevas sahtlis. Nõusid pole hoida mujal, kui väikestes sahtlites – mis on minu jaoks harjumatu, eelistaks kappi. Aga noh, nüüdseks olen juba piisavalt harjunud ja mis seal ikka, vähemalt nõudepesumasinat on mugav tühjendada. Kubu peal (mis pole ventilatsiooniga üldse ühendatud hetkel :D) hoiame ka kergemaid asju, mis kappi ei mahu (ehkki mulle üldse ei meeldi hoida silma all asju, mis pole kenad… Kapp seal oleks tunduvalt parem – aga selles kapis peaks olema tegelikult õhupuhasti toru, eks). Külmkapp on väiksem kui eelmine, aga me eelmine poleks sinna lihtsalt mahtunud… Eks saame hakkama 😀
No ja muidugi mul on esimest korda elus nõudepesumasin 😀 See kitsam versioon, nii et potte sinna eriti ei mahuta, aga äärmiselt nauditav on juba seegi mugavus, mida väike masin annab. Oleme siin katsetanud erinevaid variante, aga üldiselt on välja kujunenud nii, et kohvi- ja teetassid ning potid-pannid ja taignakausid peseme käsitsi, klaasid ja taldrikud ning enamik kaussidest lähevad nõudepesumasinasse. Hunniku kollaseid taldrikuid olin mitte üldse ammu Maximast soodushinnaga terve hunniku varunud, just nõudepesumasinale mõeldes 🙂 Nuge-kahvleid pean juurde ostma, masina jaoks vähevõitu – aga neid pole raske pesta ka. Ühesõnaga – mulle pole nõude pesemine kunagi vastumeelne olnud, mulle pigem isegi meeldib see… Aga õhtuti olen väsinud ja siis väga ei viitsi – pluss terve pere järelt kogu aeg pesta on tüütu ja teistele meeldib see veel vähem. Nii et tõeline luksus on nüüd pärast õhtusööki nõud lihtsalt masinasse tõsta ja nuppu vajutada. Katse-eksituse meetodil oleme tuvastanud, et meie harjumustega piisab 30-kraadisest kiirpesust ja et puhtaks peseb ka veerand tabletti 😀 Tablette ostsin Rimist sooduka ajal Tri-bio omi – 50tk pakk äkki veidi üle 7€? No ühesõnaga, kõige soodsam öko, mis leidsin. Nõudepesumasina soola ostsin suvalise, sest sool on sool. Olen kindel, et on olemas palju paremaid masinaid, aga kuna mul pole varem olnud, siis olen ikka super rahul 🙂
Üks asi, mis mind siiani häirib, on käterätikute hoidmine – mulle meeldib, kui need on nagisse riputatud, aga siin pole nagisid kuskile panna… Need “torud”, mille peal praegu rätte hoian, on teisaldatavad – katsetasin mitmes kohas, nii tundus kõige otstarbekam. Kuna need aga kapi ülemise ääre küljest väga lihtsalt ära käivad, siis kuivatades tõmbab ka vahel ühe poole lahti, mis on tüütu. No mis teha.
Sisse kolides oli kappide all oleva toru külge kinnitatud väike nõuderest, seebialus ja paberkäterätikute alus. Need olid aga päevinäinud ja veidi roostes, ma tahtsin nagunii suuremat nõuderesti ja olin selle ettenägelikult Rootsis Ikeas käies juba varunud. Nii et võtsin kõik toru küljest ära ja sain lõpuks ometi endale unistuste toru, kuhu lappe kuivama riputada. Jälle selline ehk täiesti random asi teiste jaoks, aga mind on alati NII häirinud, kui lapi peab kuskile kraani äärele voltima või kui see segisti torule kuivama riputatakse… Nüüd on mul ruumi nii tavalise laualapi kui puuviljade pesemise lapi jaoks… Ja paremale nagidesse mahtusid igasugused kulbid ja sõelad ja… Mõnus.
Induktsioonpliit on ka esimest korda elus ja super mõnus, ehkki kuni ilm on jahedam, teeme endiselt rohkem süüa puupliidi peal.
Ah, ja siis veel üks asi, mis mulle täiesti jaburat rahulolu pakub, ühes teiste pisiasjadega nagu juba mainitud ilusad taburetid ja lappide kuivatamise toru – kompostiämber 😀 Siiani oli alati lahtine ämber või kast kraanikausi serval, mis oli lihtsalt jube kole ja haises. Ja polnud motivatsiooni midagi ilusamat asemele otsida, sest kogu köök oli nagunii vana ja väsinud. Tean, et mõnedes majapidamistes on suurem kaanega ämber kraanikausi all kapis, aga meil pole selleks ruumi ja minu meelest on kraanikausi kõrval ka mugavam. Nüüd tellisin Alist sellise ämbri, mille kaanes on augud ja kaane all söefilter. Mahutab parasjagu, näeb viisakas välja ja ei haise. Win!
Nii… Otsaseinas asuvast köögimööblist vasakul oli elutoa uks, paremal uks tagumisse esikusse… Sellest uksest edasi on akna all esimene mitte nii traditsiooniline kapp ehk too 6€ eest kunagi ammu Uuskasutuskeskusest ostetud kirjutuslaud. Nagu ühes varasemas postituses mainisin, polnud meil selle jaoks mingit konkreetset plaani, et kes selle saab või kuhu läheb – lihtsalt pikalt olukorda jälginuna teadsin, kui vähe (ilusaid) kirjutuslaudu teisel ringil liigub ja selle raha eest ostsin igaks juhuks ära 😀 Tolle akna all oli enne lihtsalt tumedast puidust söögilaud, mille viisin elutuppa puslelauaks… Ja kirjutuslaud on nüüd suurepärane köögi tööpind / köögikapp / kasside “söögituba”.
Oo, ja kohe hakkavad silma ka järgmised totralt palju igapäevaselt rõõmu valmistavad pisiasjad: see imeilus lõikelaud ja salatikauss… Lõikelaua sain kingituseks mehelt, kellele andsime oma eelmisest majast terve elutoa sektsiooni… See on lihtsalt NII ILUS. Igapäevaseks lõikamiseks me seda ilmselgelt ei kasuta, see on pigem serveerimislaud. Kui corona läbi saab, tulge külla, tooge juustu – seal saab siis lõigata ja otse lauale panna.
Salatikausi ning segamislusikate komplekt oli mul siiani plastikust – ammune soolaleivakink, mis nägi väga kena välja ja oli meil aastaid igapäevases kasutuses. Aga plastikult on kohutavalt tüütu õli maha pesta ja eks see kauss oli juba päevinäinud… Pikalt olin unistanud puidust kausist, nii et kui nüüd Ikeas sobivat bambuskaussi nägin, ostsin ära… Ja segamiseks sobivad riistad leidsin jõuluturult 🙂 Ja nüüd ma lihtsalt olengi rõõmus iga kord, kui seda kaussi näen… Ja pesen – sest puitu pesta on nii palju lihtsam ja kui pisut õli ka peale jääb, on see puidule ainult kasuks.
Üldiselt kasutame seda laudu peamiselt puuviljade ja värske kraami hoiustamiseks ning apelsinimahla tegemiseks… Plika teeb alati seal kõik oma taignad, mina eelistan hakkimiseks ja leivataigna kokku segamiseks kraanikausi kõrval olevat tööpinda, mis on tibake kõrgem ja seega minu jaoks mugavam.
Sellega saigi köögi osale tiir peale ja edasi läheb sujuvalt söögitoaks. Siin nii palju rääkida pole – kappi juba kiitsin, aknalauast olete lähivõtteid näinud varasemates postitustes, söögilaua renoveerimisest oli ka täitsa eraldi postitus.
Siin on näha me ahi, mille kõrval nurgas on praegu põletatav materjal pappkastis… On plaan sinna asemele Jyskist kõrge punutud korv osta, aga noh, corona… Küll jõuab.
Ja panen siia ka lähivõtte puhvetkapist – see on mõnusalt mahukas, all kapis on igasugu vajalikku nodi lauamängudest, vaasidest ja toidulisanditest tee- (kõik riiulisse ei mahtunud) ja magusavarudeni (vasakpoolne kapp käib lukku, seal on kõik ebatervislik, mis lastele vabalt kättesaadav olla ei tohi :D).
Pildi tegin rohkem kassi pärast, kes seal mitte olema ei peaks 😛 Siin on hästi näha ülemise kapi kumerad klaasid. Fotode tahvel ripub häirivalt madalal – seal oli varem üks väiksem maal, mille kruvide otsas see on, pole jõudnud ümber paigutada. Kõigi kruvide ja naelte kohta seinas käib sama jutt – oleme riputanud mõned oma asjad nende otsa, mis vanast ajast olid, aga sümmetrilisusest ei tasu siin rääkida. Kunagi võtan selle fotomajanduse ette, kui aeg on küps, seni olgu nii, nagu on 😀
Lambid tulid ka koos elamisega ja meeldivad mulle väga – pildi tegemise hetkel oli Kaaslasel just pooleli elektriprojekt (sestap juhtmepundar lambi juures), mis nüüdseks on lõpetatud – ta vedas juhtmed ümber ja ühendas ühe smart switchiga nii, et need kaks ja kolmas lamp, mis ripub akna küljes, lähevad automaatselt põlema päikese loojudes ning kustuvad ise keskööl. Või siis saab ka Alexale vastava käskluse anda 😀 Erinevad nutilahendused on Kaaslase hobi – meil on pea igas toas kõlar, millega vestlusi pidada, sellele saab anda ka korralduse boiler sisse lülitada, varsti saab ka elutoa akendel olevad tuled sarnaselt automaatseks tehtud… Väga mugav 😀
Mis mulle köögi ja terve esimese korruse juures väga meeldib – põrandad! Laudpõrandad on piisavalt laiade laudadega, vanad ja kulunud, aga mõnusalt hubased ja nunnud. Köögi poole peal on plaadid sarnaselt vannitoale kerge mustriga ja väga praktilised – kummagi põranda pealt sodi eriti välja ei paista. Akutolmuimejaga kõik praod ja vuugivahed puhtaks imeda on imelihtne. Nii et mul on nüüd reaalselt kodu, kus pole vaja pea üldse põrandaid pesta – piisab tolmuimejast 😀 Ja kõik paistab puhas 😀 Ja on jala all ka mõnus 😀 Absoluutselt imeline 😀
Köögiga on ka väga lahtine, kas ja kui palju remonti soovime seal mingil hetkel teha. Ühest küljest tahaks suuremat külmkappi, korralikku praeahju, üldse rohkem ja funktsionaalsemat kapiruumi. Ja värvid pole päris sellised, mis ma ise oleks oma kööki valinud (oranž pole kohe kindlasti värv, mida ma üldse vabatahtlikult oma elamisse valiks). Samas jällegi… Need värvid üldse ei häiri mind, hubane ja õdus on kõik niigi, ei viitsi mõelda isegi siseviimistluse muutmisele hetkel. Mõlemad kardinad, eriti söögitoa poolne, on mu maitsele rangelt võttes veits liiga lillelised, aga… Jumala eest, kuna need ka mind otseselt ei häiri, sobivad kõige muuga, las siis olla, vähemalt praegu 😀 Ja kogu mööbel, mis praegu olemas, ehkki mitte väga traditsiooniline köögimööbel, on ILUS. Mis siis, et “päris” mööbliga oleks ilmselt kapiruumi rohkem.
Ühesõnaga… Köögiremont on kulukas lõbu, mille jaoks meil hetkel nagunii raha pole – aasta-paari pärast aga ehk oleks, see on üks teine jutt, millel praegu ei soovi pikemalt peatuda. Nii et saame praegu lihtsalt rahulikult mõelda, mida soovime. Mul on aga remonditeemast nii kopp ees, et hetkel tundub mugavam jätta kõik nii nagu on, sest enam-vähem ju täitsa pädeb kapiruumi mõttes ka – ja ongi omanäolisem.
Ainus, millest ma tõesti rohkem puudust tunnen, on juba postituse alguses mainitud korraliku suuruse ja rohkemate võimalustega praeahi. Aga selle praeguse seal kapi peal võiks vist ju lihtsalt välja vahetada? Ehkki ma ei tea, enamasti eraldiseisvad praeahjud ongi nii väikesed, või siis tulevad koos pliidiga ja on väga kõrged… Sellises suuruses eraldi ahjud on kõik integreeritavad, st neil on kõik välisküljed mõeldud mööbli sisse peitu minema ja pole mõeldud niisama väljas olemiseks. Aga äkki saaks kuidagi kombineerida? Sest mul ausõna on tunne, et ma ei vaevukski vist rohkem siin köögis muutma, muu nagu pädeb küll 😀 Ok, kardinad vahetaks vb mingi hetk ära, kui midagi sobivamat kuskil silma jääb, aga muu… No ma ütlen, kõik on võrreldes eelmiste köökidega nii imeliselt ilus juba ja sõna “remont” tekitab kerge trauma… Saate aru küll 😀
Igal juhul, kokkuvõttes – super äge köök on. Kõik on ilus ja puhas ja hubane ja on ruumi… Vanas kodus ei tulnud köögikraanist näiteks üldse külma vett, ainult leige… Veekannu täitmas käisime kogu aeg vannitoas. Vahepealses majas polnud meil õieti üldse kööki, kraanikauss oli kaldega seina all ja selle kohal polnud mingit valgustust, nii et pesin nõusid suht pimeduses 😀 Kummaski kodus ei saanud samaaegselt duši all käimisega nõusid pesta, sest dušist tulev vesi läks külmaks… Nüüd on mul kraanikausi juures korralik valgustus ja köögis korralik veesurve ja vett võib korraga kasutada nii köögis kui vannitoas… Imeline, ma ütlen 😀 Selles mõttes olid vahepealsed neli kuud veel kitsamates oludes ikka väga head, et nüüd oskan VEEL ROHKEM hinnata praeguse kodu luksust, mis paljude jaoks on vast igapäevane – aga minu jaoks jah kümne aasta pikkuse unistuse täitumine 🙂
