Apr 252015
 

White Collar ja Hart of Dixie said läbi. Revenge ja Bones saavad kohe kah. Järele jääb ainult Castle. Suits on ka tegelikult pooleli, poolteist hooaega vaatamata, aga mulle tundub, et ma ei viitsi.

Vaatasin vahepeal ära 90210 esimesed hooajad. Oli noorteka tuju ja Beverly Hills kunagi väga meeldis. Esimene hooaeg oli täitsa mõnus, aga mind nii kohutavalt häiris, kuidas suurepäraselt läbi saanud vanematele kirjutati hooaja lõpuks sisse suhteprobleemid, mis kasvasid terve teise hooaja ja lõppesid lahutusega. Noorte suhted olid ka nagu Vaprad ja ilusad – kõik sebisid kõigiga ja suur armastus muutus sama kiiresti suurteks probleemideks. Ja kui ma siis netist lugesin, et asi läheb edasi järjest mõttetumaks, jätsin kolmanda hooaja esimese osa lihtsalt pooleli.

Mu eesmärk on küll arvutivabam elu, aga ainult ÜKS sari on minu jaoks liiga vähe. Nii et tuleb mingi uus projekt ette võtta. NCIS? Grey’s Anatomy? Viimane just lõppes ja ma saan aru, et kõik fännid on lõpu pärast pahased. Mul on praeguseni õnnestunud mitte lugeda, mis seal toimus, aga FB feedist oli aru saada, et mitte midagi positiivset.

Ma arvutasin, et kui võtaks emma-kumma sarja ette ja vaataks igal õhtul kolm osa, saaks kogu sarja vaadatud vist umbes kolme kuuga. Vaataks muidugi siis, kui aega ja tuju on, aga nii üldises plaanis, eks.

Noh… Mõtleb selle üle natuke :)

Apr 242015
 

Lugesin just Madikeni pikka ja põhjalikku remondipostitust, mis oli väga põnev ja pani ka mind jälle mõtlema, nii et katsun ennast nüüd lõpuks kokku võtta ja kirjutada pikemalt meie plaanidest ning kogu sellest maa vs linn teemast. Valmistuge romaaniks :)

Mina olen meie praeguse kodu asukohaga ülirahul. Minu jaoks on see vaikne tänav oma aianurgakesega, kõik eluks vajalik käe-jala kaugusel, ideaalne. Muidugi oleks ägedam, kui oleks täitsa oma maja ja aed ja veel rohkem privaatsust ja loodust, aga ma olen üldiselt väga mugav inimene ja just sellepärast mulle meeldibki elada keset linna :) Sest nagu öeldud, tänav on vaikne ja aias on loodus ja naabrid on mõistlikud.

Samas olen ma alati unistanud maakodust. No täpsemini küll maale ökomajakese ehitamisest, kus suvel puhata ja kunagi ehk, kui lapsed suured ja oma elu peal, sinna püsivalt elama kolida. Samas praegu, kui lapsed on väikesed, mulle ikkagi meeldib, et linnas on kõik käe-jala juures ja perekond lähedal, nii et põhikohaga maale kolimine pole hetkel minu jaoks mingi suur unistus.

Abikaasa seevastu on alati rääkinud, et tahaks elada maal. Samas pole tal see kunagi olnud kinnisidee, samuti ei tulnud kodu ostes kordagi jutuks, et äkki hoopis maale. No eks mu ema mõjutas ja väikeste lastega oli abi hindamatu ja… Ühesõnaga – kui me kodu ostsime, siis maa polnud üldse variant, linn oli iseenesestmõistetavalt meie ühine valik ja ei olnud tunnet, et üks meist oleks teisest rohkem oma tahtmist saanud.

Eelmise aasta alguses tutvusime sõbranna sünnipäeval noore perega, kes oli just maale kolimas, kellel see oli ammune unistus, mis lõpuks teoks saamas. Ja nüüd selle aasta alguses kohtusime taas sama sõbranna lapse sünnipäeval, nad olid elanud maal pea aasta ja sellest vaimustuses. No lihtsalt üks tõeliselt tore ja positiivne perekond, kellega on lust suhelda. Ja meie jutuajamise käigus selgus, et nende naabertalu, mis oli müügis ka eelmise aasta algul, on endiselt müügis… Kuna huvi pole aga nii pikalt olnud, siis saanuks selle kätte tunduvalt soodsama hinnaga. Põhimõtteliselt oli hind vaid maatüki oma, nö kauba peale tuli mitte kõige paremas seisus maja, elektriliitumine oli olemas ja vesi suht krundi piirini. Ja sellest külast on pärit Abikaasa vanavanemad, nii et ka juurtega koht.

Sellest tuligi inspiratsioon, peamiselt siis Abikaasale. Mina ütlesin, et võin põhimõtteliselt maale kolida küll, sest esimest korda elus on mul stabiilne töö, mida ma tõeliselt armastan, mis on samas ka piisavalt paindlik ja ma võiks need neli päeva nädalas vabalt maalt linna tööle käia. Ainult et keegi ärgu eeldagu minult, et ma hakkan taluperenaiseks – võin oma lõbuks väheke aiandust harrastada, aga seda vaid siis, kui mul tuju on ja ei mingeid kohustusi minu kaela.

Abikaasale muru niita, puid lõhkuda ja lund rookida väga meeldib, muud rangelt võttes ju vaja polegi. Loomapidamise ega meeletu (müügiks) aiakraami kasvatamise plaane pole meil seoses maale kolimisega kunagi olnud. Õigemini sellise aiakraami, mis vajaks rohimist, sest rohida me kumbki ei viitsi – eriti mitte suuremas koguses, mina natukene enda jaoks võin. Viljapuud ja -põõsad on samas küll Abikaasa huviorbiidis, nende kasvatamine ja hooldamine teda huvitab. Metsas marjul käimise taoline korilus samamoodi.

No ühesõnaga :) Minu esimene eelistus oleks küll elada linnas, aga kui Abikaasal on nii suur soov elada maal, siis ma arvan, et ma võiks ka maal sama õnnelik olla. Jah, tööl käimisele kulunuks tiba rohkem aega, aga isegi bussiga oleks saanud, need käisid ikka õige mitu korda päevas, sh ka hommikul ja õhtul minu jaoks sobivatel aegadel, 2×30 minutit raamatut lugeda ei oleks olnud mingi probleem. Maal oleks rohkem privaatsust, loodust, turvaline, toredad naabrid ja nii edasi. 25km linnast pole just teab mis vahemaa, perekond oleks ikkagi olnud suhteliselt lähedal.

Käisime seda kohta õige mitu korda vaatamas ja kaalusime igasugu variante. Linnakodu müümist ja täiskohaga maale kolimist. Linnakodu vahetamist odavama vastu (praegu välja üürimiseks, tulevikus huvi korral lastele) ja täiskohaga maale kolimist. Olemasoleva kodu alles jätmist ja välja üürimist ning täiskohaga maale kolimisst. Maal nii olemasoleva maja renoveerimist kui uue ehitamist. Kevadest sügiseni linnakodus elamisest, suvel selle välja üürimisest (Pärnus tulus äri) ja maal elamisest…

Lõppkokkuvõttes jõudsimegi selleni, et linnas kinnisvara omada oleks ikkagi mõistlik. Kõige praktilisem oleks olnud kahtlemata praegune kodu müüa, osta asemele mõni odavam ja kergesti hallatavam korter, üle jäänud rahast maksta ära laenud, osta too maakoht. Käisime isegi mõnd korterit vaatamas, aga ükski ei olnud sobiv ja lõpuks jõudsin arusaamisele, et ma ei raatsi praegusest kodust loobuda, see on mulle liiga armas

Mõtlesime, et jätaks siis oma kodu alles, ostaks laenuga maakoha ära, elaks esialgu sügisest kevadeni linnas, suviti maal… Ja siis vaataks, kas tekib mingi hetk soov täiskohaga sinna kolida. Esitasime isegi laenutaotluse, saime näidispakkumise ja oli teada, et vastus oleks olnud positiivne. Aga võtsime mõtlemisaega ja selle ajaga liigutasid teised huvilised ennast üllatavalt kiiresti ning ostsid selle koha ära.

Ühesõnaga ma saan suurepäraselt aru teie kõigi argumentidest, et siin on niigi hea, aed ja puha, niigi juba laenud kaelas, ei ole me siiani hiilanud oma aias toimetamise usinusega, siingi remont tegemata jne. See kõik on äärmiselt loogiline ja mina ise olin esimene, kes kõik need punktid esile tõi :D Enne seda, kui ma üldse blogisse midagi kirjutasin ja vastukaja sain. Ma olen VÄGA hoolikalt läbi mõtlev ja planeeriv inimene, ma kaalun asju alati väga põhjalikult.

Samas jällegi on minu meelest väga vajalik suurelt unistada, loopida ideid, saamaks inspiratsiooni. Vahel tuleb riskida, astuda samm mugavustsoonist välja, sest just seal juhtuvad kõikse ägedamad asjad. Teie ei näe meie sisse, ei näe, mida me mõtleme, millest unistame, milleks võimelised oleme. Ega me isegi kõike ei tea, aga tunduvalt rohkem kui kõrvalseisjad :) Nii et jah, seekord läks nii, et see koht läks käest ja järelikult pidigi nii minema. Samas on mul super hea meel, et me saime nii palju arutada ja unistada – ma usun, et see kulub (tulevikus) täiega ära. Ja ma ei välista sugugi seda, et me kunagi tulevikus ikkagi maale kolime.

Tolle koha ainus miinus oli lasteaia ja kooli kaugus. Lasteaed oli vist ca 3-4km, kool 9km. Bussipeatus küll majast paarisaja meetri kaugusel, nii et lapsed oleks saanud kenasti ise bussiga koolis käia. Ja bussiühendus, nagu öeldud, oli maakoha kohta üsna okei. Rohkem kui 2x päevas ebasobivatel aegadel :) Mitte küll ka nii hea, et mitu korda tunnis, nagu näiteks Aresse.

Aga kui ma maal elaks, siis ideaalis ikkagi sellises kohas, kus kool ja lasteaed oleks jalutuskäigu/rattasõidu kaugusel, mitte ei sunniks kohustuslikus korras bussi/autoga sõitma. Ideaalis võiks olla ka väike pood ja näiteks külamaja või raamatukogu või midagi muud vahvat, näiteks mõni sportimisvõimalus lähedal. Ja kaugus linnast maksimaalselt 25km. Eks selliseid kohti on ju ka Pärnu ümbruseski piisavalt, vaatasime ka neid. Aga kõik nood kohad oleks olnud meie jaoks anonüümsed – poleks olnud toredat peret naabertalus ega juuri. Seega nii väga ei tõmmanud.

Ühesõnaga potentsiaalne maale kolimise plaan lükkus praegu mõneks ajaks edasi. Samas – teades, kui suur on Abikaasa unistus, siis ma üldsegi ei välista, et mingil hetkel me maakodu ikkagi ostame – ilmselt esialgu just suviseks kasutamiseks ja siis vaatab tunde järgi. Ja täiesti võimalik, et laenuga. Ma ei ole küll suur laenude fänn, otse vastupidi, aga olen õppinud neid tolereerima. Sõltub, mille jaoks, kui palju, kui kauaks… Kõik sõltub kõigest. Aga see on alles tulevikumusika.

Aga kuna meil oli siiski nüüd olemas see laenu näidispakkumine ja teadmine, et me võiksime selle summa laenu saada, hakkasid meie mõtted pärast maakodust ilma jäämist liikuma hoopis loogilisemas suunas – et võtaks ikkagi äkki selle paganama laenu ja teeks oma kodu korralikult korda :) Sest see oli minu jaoks kõige suurem küsitavus meie plaani juures – kui me maakodu jaoks veel teise laenu juurde võtame, siis kuidas me neid kahte kohta üleval pidama peaks, mõlemad vajavad ju renoveerimist. Tegelikult oli plaan võtta laenu veidi rohkem, kui tolle koha eest küsiti, et ülejäänuga teha oma kodus ära sanitaarremont, suvisest üürimisest saadud raha kasutada omakorda remondiks, pärast autolaenu lõppemist oleks jällegi rohkem vaba raha üle jäänud ja nii edasi – see oleks ilmselt täitsa toiminud. Aga keeruline oleks olnud siiski.

Niisiis – teeks remonti? Siia viis aastat tagasi kolides arvasime, et saame omade jõududega elamise kõrvalt tehtud. Reaalsus oli klassikaline vana maja – teha oli vaja palju rohkem, kui alguses paistis. Ühte, teist ja kolmandat oleme nende aastate jooksul ju teinud ka, aga see on siiski pisku võrreldes sellega, mis kõik ootab veel tegemist. Samas jooksis toona juhe remondiplaane tehes täiesti kokku ja oli isegi hea meel, et lõpuks polnud piisavalt raha – sai need rahus edasi lükata, tundsime rõõmu elamise ilusamaks muutmisest säästuremondiga.

Lisalaen renoveerimiseks ei tulnud tol hetkel isegi jutuks, sest esiteks oli juba kodulaenu võtmine minu jaoks katsumus – laenuvastane nagu ma olen :) Teiseks ei olnud meil toona pikemajalist stabiilset sissetulekut – kuni sain vanemahüvitist, elasime kenasti ära, aga oli ju teada, et see lõppeb ning Abikaasa palk oli üsna väike. Kodulaenuga olime nõus riskima – teadsime, et selle maksame kuidagi ikka ära ka siis, kui ma enam vanemahüvitist ei saa. Ja noh, maksimegi, ehkki käisime selleks vahepeal suisa tiiru Norras :)

Nüüd on Abikaasal aga parem töö ja minu oma suisa imeline ehk esimest korda pärast laste sündi ja vanemahüvitiste lõppu on meie peres rahaliselt stabiilne seis. Hetkel küll kitsas, kuniks autolaen järgmisel sügisel lõppeb, aga tänu minu palgatõusule saame hakkama.

Kõige arukam olekski kahtlemata oodata renoveerimiseks laenu võtmisega nii kaua, kuni autolaen on läbi – siis on raha laialt käes :) Aga see tähendaks ka, et remont peaks veel kaks aastat ootama. Põhimõtteliselt ju võiks – oleme viis aastat siin nii hakkama saanud, vabalt saaks veel kaks. Ainus jama on selles, et kahe aasta taguse lastetoa remondi käigus sai lahti võetud maja otsasein ja me teame, mis seisus on tõenäoliselt ülejäänud seinad. Nõuka ajal pandi palgi peale tõrvapapp ja selle peale laudis, aga tõrvapapp ei ole just kõikse sobivam ehitusmaterjal, nii et sealt alt leitu polnud kõige meeldivam, pidime tolles otsaseinas mitu palki välja vahetama… Ja mida kauem me ülejäänud seinte paljaks kiskumisega ootame, seda rohkem palke tuleb lõpuks välja vahetada. Kui väga kaua ootame, siis polegi enam midagi vahetada :)

Teine pool on see, et kui üritada suuremaid summasid koguda, seejuures elamise pealt kõvasti kokku hoides, ei taha see üldse õnnestuda – kõik vaba raha, mis pole otsene kohustus, kulub ära :) Kui aga on pangalaen, siis selle maksab ära esimesena ja seejärel lihtsalt saab kuidagi ülejäänuga hakkama. Säästukontole raha kogumine pole nii lihtne, ma ju tean. On lihtne siis, kui raha on elamiseks rohkem, aga mida rohkem vaja kokku hoida, seda keerulisem.

Nii et ühest küljest tahaks maja seinad võimalikult kiiret tegutsemist, teisest küljest on tunduvalt tõenäolisem, et me suudame maksta praegu mingi väiksema summa igakuiselt pangale ja pärast autolaenu lõppu muudaks see summa oluliselt suuremaks… Kui et katsuda näiteks see väike summa järgmised kaks aastat igakuiselt kõrvale panna, et kui siis remondi tegemiseks läheb, saaks juba vähema laenusummaga hakkama. Ma ennustan, et siis me lihtsalt võtaks ikkagi sama summa laenu ja maksaks seda kauem tagasi.

Tegelikult ei ole siin väga mõtet omi plaane teha, tuleks kõigepealt naabritega rääkida. Maja soojustamine on ju ühine ettevõtmine ja eeldab ka nendepoolset nõusolekut ja rahalist panustamist. Senised aastad oleme lihtsalt rääkinud, et võiks ja peaks, aga kuna meil pole seda raha reaalselt kunagi olnud, ongi see kõik vaid jutuks jäänud. Nüüd aga võiks läheneda konkreetse jutuga – me võtaks laenu, kas teie oleksite ka võimelised sel suvel asja ette võtma?

Aga praegu on ilmad veel nii jahedad, et suuremat õues toimetamist ega jutustamist pole, üksteise juures kohvitamise kommet meil ka pole, nii et see jutuajamine naabritega pole veel toimunud. Seni oleme Abikaasaga omavahel arutanud igasugu otsustamist vajavaid asju, kui peaks tõesti sel aastal laenu võtmiseks ja remondiks minema, aga need otsused on täpselt sama keerulised kui viis aastat tagasi ja ajavad juhtme endiselt nii kokku, et mulle tundubki juba täitsa hea variant remondiga veel kaks aastat oodata :D

No näiteks küttesüsteem. Mugavuskütte jaoks hetkel raha pole ja kuna Abikaasale puudega kütmine meeldib ning pärast korralikku soojustamist on see jällegi lihtsam, siis jääks esialgu ikkagi puukütte juurde, õhksoojuspumba võib tulevikus toetuseks alati lisada. Aga selge on see, et Pioneer pliit tuleb remondi käigus ikkagi välja vahetada ja küsimus on, mis saab selle asemele. Kalvise keskküttepliidid on vist hetkel kõige levinumad, aga nende kohta olen ehitusfoorumitest pigem vaid kriitikat leidnud.

Keskküttepliite on nii mitmeltki teiselt firmalt, põhimõtteliselt peaks olema võimalik ühendada nende külge kasvõi terve elamise vesipõrandaküte. No ja välimuselt (sest ma olen naine, eks) leidsin ühe äärmiselt vinge pliidi (mõni nendest punastest TermoRosadest, mis iganes võimsuselt kõige sobilikum oleks), mille ma suurima heameelega oma kööki paneks. Aga kas see ka reaalselt hea on, kes seda teab. Olen googeldanud eesti ja inglise keeles, tulemus praktiliselt null. No ilmselgelt peaks minema mõne edasimüüja juurde uurima, aga noh, kuni naabritega pole kokku lepitud, et remont sel suvel lahti läheb, seni piirdume netist ideede otsimisega.

Siis aknad – millised, kuhu, kui palju :) Kas jätta tänavapoolsed nii nagu praegu või taastada algne ilme? Hoovipoolsetega on veel rohkem mõtlemist, et millised ja kuidas täpselt. Lisaks on puitaknad ropult kallid… Ja Madiken just kurtis, et nende puitaknad on nii plastiku välimusega. Kas on olemas plastikaknaid, mis oleks puidu välimusega, peaks äkki hoopis neid kasutama? :D Einoh, ma saan aru, et vana maja ja puitaknad peaks ikka olema, aga jah, raha… Ja naabritel on plastikud, seda ei muuda :)

Siis põrandad. Jällegi – vanas majas peaks olema ainuõige variant laudpõrand. Me lastetuppa panime ja no ausalt, hetkel kohe ÜLDSE ei meeldi. Kaugelt jah kena hele lai laud. Aga mis ta meil ongi, kuusk vist, mitte mänd – jubedalt ära täksitud. Ja need praod, õudne. Saan aru, et need on sellepärast NII laiad, et me pole ikka viitsinud tuba tühjaks tõsta ja lauad kokku lükata, oli ju teada, et kuivavad veel. Aga praod ikkagi jäävad, sest puit mängib juba vastavalt aastaajale. JA MA VIHKAN PRAGUSID!!! Sinna kaovad asjad, sinna jääb kinni mustus, liiv, tolm… Vastik. Kolmandaks töötlus – õlitasime paar korda ja tunne on ikkagi, nagu oleks täiesti töötlemata laud. Mitu korda me õlitama peame, et jääks ilus, tugev, pigem selline natukene läikiv, siidine…. Kümme korda? Kakskümmend? Nagu öeldud, lastetoa põrand on varsti kaks aastat vana, pole me suutnud ei laudu kokku lükata ega uuesti õlitada. Ja Madikeni kogemused laudpõrandaga ka just ei erutanud :)

Vägisi tikub pähe mõte tammeparketist. Kah puit, aga paned maha ja korras. Ei mingit hilisemat jeblat ega pragusid. Samas, nähes oma laste plödistamist ja plekke praegusel lastetoa põrandal, siis äkki jääks parketile samamoodi?

Sellest tulenevalt teine veel ketserlikum mõte – linoleum. No see looduslik, eks. Mulle nimelt on alati meeldinud PVC hooldamise lihtsus – läheb mingi vedelik maha, pühid lihtsalt lapiga ära, ei mingit probleemi. Hea pehme ja vaikne ka. PVC on muidugi paras keemia, seda teadlikult omale eluruumidesse ei tahaks (ehkki praegu on olude sunnil nii köögis, koridoris kui ka vannitoas ja keegi pole ära surnud). Aga see päris looduslik linoleum pidavat ju igati öko ja hea olema, nad räägivad. Ma ise pole näinudki :) Aga kui on tõesti nii hea ja leiaks näiteks laia laua mustriga, ma tõmbaks terve elamise üle ja oleks rahul. Aga no linoleum vanasse puumajja… Khm, jah.

Tahaks lihtsalt mingit kena jala all mõnusat ja looduslikku võimalikult vähest ja lihtsat hooldust nõudvat vastupidavat põrandat, kust ma saan kahepäevase hilinemisega avastatud toiduplekid ikka maha pühkida, mitte need pole juba lootusetult sisse imbunud. Aga praegu on mul küll elutoa ja magamistoa värvitud siledaid põrandaid mugavam hooldada kui lastetoa laudpõrandat, mis pole just kare, aga kus mopp pigem peal liikuda ei taha. Panekski mingi puitplaadi ja ma ei tea, töötleks millegagi… Värvitud põrand pole nagu ka see… Ah, ma ei tea.

Ja siis köögimööbel ning selle lõputud võimalused. Ja sobiva valgustuse valimisest ma parem ei räägigi.

Ühesõnaga, nagu ma ütlesin, kõik need otsused tunduvad jälle nii keerulised, et täitsa ahvatlev tundub remont veel kaks aastat edasi lükata. Ainult need õnnetud seinad seal tõrvapapi all… Ja teisest küljest ju kangesti tahaks ilusat kodu, viis aastat olen sellest unistanud :) Sissetulek on stabiilne, laenu saaks ka praegu kohe ja pangale maksmiseks kokku hoida on kergem, kui lihtsalt remondi jaoks kõrvale panna.

Nii ehk naa on plaan selline, et 2020. sügisel, kui lõppeb kodulaen, peaks lõppema ka remondiks võetud laen. Seni peame elama küll kokkuhoidlikult, aga siis oleks ilusa koduga, laenuvabad ja rikkad nagu kröösused :) Siis võib maakodu jälle tõsisemalt plaani võtta. Või noh, kui kellelgi on äkki midagi pakkuda, siis võib pakkuda ikka, igal ajal. Lihtsalt ise me enam aktiivselt ei otsi.

Ei ole õrna aimugi, mis saab. Remondist ja elust üldse. Aga kõik läheb täpselt nii, nagu minema peab, selge see :)

Nii et igasugused kogemused on teretulnud. Kes on veel mõtisklenud linna ja maal elamise vahel, mis otsusteni olete lõpuks jõudnud? Mida teie oma viimasele remondile tagasi mõeldes hetkel teisiti teeksite? Mis kuradi põrandad me panema peaks ja kas see ilus punane keskküttepliit võiks ka reaalselt HEA olla? :D

Küsimusi on lõputult. Vastused oleks ka head.

Apr 162015
 

õppelaen

Eesmärk: 2020. oktoobriks laenuvabaks. Vaatame, kas õnnestub :) 100% kindel pole, sest maakodu soetamise plaanid on pikemas perspektiivis endiselt õhus.

Apr 142015
 

Abikaasa väänas pühapäeval jala välja, nii et on nüüd kodusel režiimil. Luu on õnneks terve, aga jalg on valus ja paistes, sai EMOst kargud laenuks ja nii ta siis siin nüüd on.

ÕNNEKS valmistab ema sel nädalal koolitust ette ehk teda tsiteerides “kasvatas juured alla” ja enne reedet autot ei vaja. Seega saan ma probleemideta tööl ja poes käia, lapsi aeda viia, aiast tuua… Terve talve on seda Abikaasa teinud, sest minul on KÜLM ja käikudega autot ma ei juhi ja noh, nagunii ta käib sellega tööl. Ühesõnaga tavaliselt ma olen reisija kõrvalistmel. Nüüd siis juht. Ja samas on asja hea külg see, et KUI Abikaasal on hädasti vaja ise sõita, siis automaatkastiga saab, rivist väljas on sidurijalg :)

Eile öösel, kui oleks pidanud ammu magama, koristasin ma köögikappe. Täpsemalt siis neid kahte, kus on toit :D Et ikka paremat ülevaadet saada, mida kõike oleks võimalik ära kokata. Autoremont + mõned muud kulutused = maksud saab makstud, aga peab söögi ostmiseks lisaraha teenima. Müüsin maha Poisi vana ratta, millest ta nüüdseks on välja kasvanud, Abikaasal on vist üks tööotsake sisse tulemas (pärnakad, ae, kellelgi ei ole arvutiga midagi teha vaja?), vanaraud ootab ära viimist (sh ilma veesärgita ja seest ühest kohast veidi lõhki, aga muidu üsna kena välimusega ja igati töötav Pioneer pliit, mille kohta pole senini suutnud otsustada, kas vanarauda, osta.ee 10 sendise alghinnaga oksjonile või mõni kolmas variant). Küll saame, alati oleme saanud!

Täna on vastupidiselt eilsele nii võrratu päikeseline ilm. Viisin lapsed aeda, pidin minema Säästust läbi, et Abikaasa vanaemale süüa osta, aga ole lahke, see oli täna miskipärast suletud. Nii ma siis tulin koju hommikust sööma, nüüd on kell üheksa läbi, saan Selverisse minna, siis vanaema juurest läbi, siis tööle.

Ühesõnaga tegudele!

2015-04-14 08.44.13

Apr 122015
 

Pealkiri on uhke, aga reaalselt tähendab nädal tunnikest esmaspäeva õhtul ja nelja tundi laupäeval. Rohkem lihtsalt ei jõudnud :) Tööpäeva õhtud kaovad reeglina käest – tuled koju, teed süüa, ongi juba aeg lapsed magama panna. Reede oli mul vaba, sest viienda tööpäeva tunnid juba varasematel päevadel ära tehtud, aga nii mõnus oli üksi kodus olla – olin kella üheni arvutiga voodis, läbisegi tööd ja lõbu… Ja siis pidin ikkagi tööle minema, sest meil oli koolitus, mis oli hirmus põnev, aga jah… Põhimõtteliselt oli tunne nagu igal tavalisel tööpäeval – jõudsime koju kuue paiku, tegime süüa, panime lapsed magama.

Too esmaspäevaõhtune sutsakas, pärast seda jäi aias seis selline:

2015-04-07 09.35.08

2015-04-07 09.35.11

2015-04-07 09.35.19

Laupäeval oli imeline ilm. Hommikul kulgesime aeglaselt, välja saime ühe paiku. Üleaedne oli ka toimetamas – see, kellega kahe peale me nüüd 33 meetrit aeda peame välja vahetama. Ma juba sain tagasisidet, et võrkaed olevat porno, aga kuna naabril on võrgurullid juba olemas ja lippidest aed läheb vist ikka kirvelt kallimaks, siis… Tundub, et võrk läheb käiku. Eks näis. Igatahes saime juttu puhuda ja koos aia äärest telliseid ning umbrohtu välja kaevata :) Ja arutleda, et kuna võrk seni lippaia peal roninud metsviinapuud vist ei kanna, tuleks privaatsuse saavutamiseks mingi muu variant välja mõelda. No hekk aia äärde vms.

Igal juhul on mul nüüd kinnisidee, et ma tahan aeda sirelipõõsaid. Tollel naabril on sirel hekina ja ta pügab seda nii agaralt, et see ei õitse – ma ei tahaks nii, ma tahaks kohe päris põõsaid, et oleks selline mõnus olemine, nagu kunagi Tartu aias. Nii et nüüd on vaja kuskilt sireli istikuid, tundub mulle. Mitte et ma jällegi sest asjast miskit teaks, aga tundub loogiline :)

Kuivatasin esimest korda sel aastal õues pesu:

2015-04-11 14.30.47

Ma ei ole siiani suutnud otsustada, mida suvise pesukuivatusega ette võtta. Resti õue tarida on pigem tüütu, ehkki pluss on see, et kui ootamatu vihm tuleb, saab kõik pesu kiirelt tuppa tõsta :) Minu jaoks on kõige romantilisemad ikka need vanakooli pesunöörid, mis on puude vahele tõmmatud, nende puhul jääb ära ka see häda, et pesu on tihedalt mitmes reas ja kuivab sellevõrra aeglasemalt. Aga esiteks on meil puude vahed väga suured ja teiseks pole see puudele eriti hea (mis tuletab meelde, et võrkkiige asukoht tuleb ka ära otsustada aia ümber planeerimisel, eelmisel aastal oli üks ots mängumajakese küljes ja teine puu küljes, aga mõlemad said kannatada… Vaja vist ikka poste vms).

No ja siis on need, mida mõnel pool nimetatakse karussellideks… Kas peaks äkki sellise muretsema?

karussell

Pilti otsides sattusin Cherry pakkumise peale, mis on praegu aktiivne. Kellel on selline rest, kuidas tundub, kas tasub ära? Mitte et meil oleks enne juunit mingit vaba raha, oeh. Nii et see pakkumine jääb meist vist kasutamata (aga ma vaatan, et näiteks siin on tollel kallimal täishind €102, nii et see “soodus”pakkumine tundub üks paras kräpp olevat). No olgem ausad, võin oma olemasolevat Leifheiti resti õue tõsta küll, kui vaja. See rest on üks jumala õnnistus ma ütlen. Mitte ühtki teist resti ei tasu osta!

Ja kui nüüd Leifheiti kiitmiseks läks, siis neil on ka olemas õuevariant, äkki peaks siis hoopis seda Viledale eelistama? Ja seda googeldades tuli ühtlasi välja ka mingi lõppenud Cherry pakkumine, kus sama rest maksis €89 ehk võrredes Hansapostist leituga tõesti soodsam. Peab vist tegema tiiru ehituspoodides näiteks. Muidugi ma jõuan tagasi selleni, et sel kuul on rahad otsas ja järgmise kuu omad ette ära planeeritud (hambaarst, autoremont), nii et ma võin kogu selle teema suveni ära unustada :D

Abikaasa viis prügimäele ära kõik aiast kokku kogutud kiviklibu:

2015-04-11 16.15.26

Tellisehunnik on praeguseks selline:

2015-04-11 16.15.31

Abikaasa tõstis euroalused aia äärest ära, nii et saime selle kogupikkuses suuremast sodist puhtaks, kiviktaimla samamoodi. Väiksemat sodi on aga veel küllaga, nii et töö pole veel sugugi lõppenud.

2015-04-11 16.15.54

2015-04-11 16.16.19

Meie kivikollektsioon :) Eks näis, mida me nendega lõpuks teeme.

2015-04-11 16.16.09

Täna ärkasin varakult ja õues oli niiii ilus ja päikeseline… Aga selleks ajaks, kui Abikaasa 11 paiku ärkas, sadas juba vihma ja sinna see päev jälle läks. Kaidi käis õelapsega külas, jutustasime temaga, kolmeks pidin taas paariks tunniks tööle minema (no oli selline erandlikult töine nädalavahetus), õhtul kiire tiir Maximas, et järgmiseks nädalaks puuvilju ja muud värsket kraami varuda (no tasub käia seal, valik on suurem ja hinnad soodsamad kui mujal – €15.99 eest sain 5kg õunu, 4kg apelsine, 3kg banaane, suure kilose lillkapsa, 700g kirsstomateid, ühe kurgi, 300g võid, kaks kohvikoort, ühe leiva ja kaks Karumsi kohukest, mis Plika välja lunis), siis kodus söök ja laste vann ja lapsed magama ja… Nädal läbi.

Loodetavasti jõuab järgmisel nädalal rohkem aeda! Aga hea, et natukenegi tehtud sai :)

Apr 112015
 

Kaks kuud tagasi saatis Liis mulle pusle. Umbes kuu aega oli karbis, siis sortisin tükid ära ning panin paari päeva jooksul kokku ääre, triibulise telgi ja nipet-näpet lennukeid. Ja siis jäi jälle seisma, ülejäänud perekonna meelehärmiks. Elutoa laual hoiab Abikaasa oma arvutit ja lapsed vaatavad seal oma hommikumultikaid… No ikka mitu head korda sain katki tehtud äärt parandada ja põrandalt pusletükke kokku korjata :P

Kuni ma siis üleeile õhtul hoogu sattusin ja poole ööni puslet kokku panin:

2015-04-10 14.04.49

Täna õhtul lõpetasin ära. Ei läinudki kaua, nii kolm tundi umbes :) Ainult üks jama on – üks tükk on kadunud. Mina oleks kohe väga kuri, kui keegi mult pusle laenaks ja siis tüki(d) ära kaotaks… No ma loodan, et ma leian üles siiski, KUSKIL peab ju olema.

Kokku pandud puslest ei viitsinud pimedas pilti teha. Kui homme meelde tuleb, siis teen ja lisan :)

Apr 092015
 

Mäletatavasti käisime jaanuaris Boybandi vaatamas ja meeldis nii väga, et lubasin teist korda veel minna. Täna siis käisime, seekord Kaidi ja tema õega. Ja noh, mis ma oskan öelda. Läheks hea meelega kolmandat korda veel :D

Kusjuures ma olin totaalselt magamata – kaotasin eile puslet pannes ajataju ja läksin magama öösel kell kolm. No nii kõva neli-viis tundi tuli kokku ja ega eelmised öödki väga pikad polnud… Ja noil puhkudel on paigal istudes alati oht, et uni kipub peale. Aga Boybandiga seda muret pole – sa kas naudid muusikat või naerad südamest. Magama jäämise pärast muretsema ei pea :D

Nö igapäevaelus ma sellist muusikat absoluutselt ei kuula, jätab külmaks. Aga kõik need laulud on pärit just sellest perioodist, kus mul ka harilik fännamise periood oli ja need on kõik nii tuttavad ja nad ju tantsivad ja…. Nii äge noh! Ja etendus ise samamoodi, kuula ja irvita.

Ja ei jõua ära vaadata lihtsalt. Juba siis on keeruline, kui laval on viis inimest, viieteistkümnega läheb kohe täitsa käest ära. Vaatad ühte ja siis avastad, et mujal teeb keegi veel midagi ägedamat.

Kolmandas reas oli ülimõnus istuda, kõik näitlejate näoilmed ja emotsioonid olid selgelt näha. Ja tüdrukutega on seda tükki ikka palju lahedam vaatamas käia kui mehega – meil kogu aeg loba voolas ja nalja sai nabani. Nagu teismelised kunagi :D Kaidil oli see ka teine kord ja Annikal vist juba kolmas.

Ühesõnaga… Kui seda just ära ei lõpetata, siis lähen kolmandat korda veel.

Apr 062015
 

Meil oli siin vahepeal kõvasti kaalumist maale kolimise/maakodu soetamisega seoses. Abikaasa unistus on nimelt elada maal – minu unistus pigem esialgu vaid suviti, sest mu meelest külmal ja pimedal perioodil nagunii väljas eriti midagi ei tee ja siis on lastega linnas mugavam. Kuna meid huvitanud koht vist nüüd aga teiste huviliste poolt ära ostetakse, lükkusid need plaanid suure tõenäosusega mõned aastad edasi.

Kunagi kirjutan sellest kindlasti pikemalt, praegu mainisin ära lihtsalt sellepärast, et luhta läinud plaanid seoses maaga ajendasid tegema Abikaasale ettepaneku katsuda kõigepealt meie olemasolevad valdused paremasse korda saada. Sest olgem ausad, nende nelja ja poole siin elatud aasta jooksul oleks usinad inimesed jõudnud kolm korda rohkem ära teha. Aga mis seal ikka – nüüd on võimalus ka usinaks hakata ja endale tõestada, et kui tahame, siis saame tehtud küll :)

Niisiis – kui külalised reede õhtul kell pool kuus ära läksid, panime meie kõik riidesse ja läksime aeda. Lapsed mängisid, meie töötasime, kuni kell oli üheksa ligi ja väljas läks nii pimedaks, et lihtsalt ei näinud enam mitte midagi teha.

Laupäevaks lubas vihma, seega utsitasin kohe pärast ärkamist Abikaasat (tema oli juba mõnda aega üleval olnud, mina ajasin ennast voodist välja ehk nii umbes pool üksteist), et läheme teeme natuke aias tööd, küll süüa jõuab siis ka, kui vihma sajab. Mõeldud – tehtud. Sai jälle ligi kolm tunnikest toimetatud.

Tänaseks ei lubanud alguses üldse vihma, hiljem natukene juba ennustas. Kuna hommik tubaste toimetuste tõttu venis, jõudsime õue ühe paiku ja taas kord sai toimetatud umbes kolme tunni ringis, kuni vihma sadama hakkas ja seejärel külalised tulid.

Mis me nende üheksa tunniga ära tegime, seda katsun kirjeldada ühes pildimaterjaliga. Minul on aias siiamaani selline tunne, et ega mul eriti aimu pole, MIDA ma teen ja kas sel on üldse mõtet või kas nii tehakse, aga noh, vähemalt on mul lõbus :D

Alustuseks paar üldvaadet, mis sai klõpsitud täna õhtul pärast senise töö lõppu:

2015-04-05 18.19.02

2015-04-05 18.19.10

2015-04-04 12.23.32

Meie senine töö toimus kõik aia selles osas, mis on esimesel pildi, täpsemini suuremalt jaolt meie kuuri ja naabrite garaaži ümbruses. Ma ei ole päris kindel, mis ajast saadik on meil kuuri ja garaaži taga selline kohutav kolahunnik, kas kahe aasta tagusest remondist või ehk mingist hilisemast kuuri koristusest? Äkki oli nii, et eelmisel suvel oli vaja kuuri puid mahutada ja kola sai seega välja tõstetud… Kuhu see terveks talveks seisma jäi. Me oleme süüdimatud udupead, muud ei oska öelda :) Igal juhul oli see kolahunnik täiesti kohutav, seega hakkas Abikaasa seda likvideerima.

Kui nüüd üritada kolast ülevaadet anda (pildistada märkasin küll siis, kui olin osa asju sealt juba kuuri ära vedanud), siis garaaži taga oli memmel miski kiviktaimla laadne asjandus, mille meie olime kõiksugu kraami täis tõstnud:

2015-04-04 12.24.17

Sama kola teisest küljest:

2015-04-04 12.22.52

Garaaži kõrval asuva kuuri tagune oli veel kõikse suurem kola kogumise paik (pildi tegemise ajaks samuti juba veidi korralikum, kui enne töödega alustamist):

2015-04-04 12.23.04

Nii sai siis toimetatud, ebavajalikku puukraami ja kuivanud oksi ka lõkkes põletatud:

2015-04-04 12.22.38

Hetkel on kolanurk juba tibakene rohkem korras:

2015-04-05 18.18.15

Ja kiviktaimlast on kõik muu jama eemaldatud, ainult kivid vaja veel ära tõsta. Ma nimelt ei arva kiviktaimlast suurt miskit, tahaks selle asemele hoopis üht suurt ja värvilist suvelillede peenart. Sellel pildil on näha, et tsipakene jõudsin ma ära puhastada, enamik on alles ees. Kivide eemaldamine on käkitegu, aga nende all on tellised, millega on juba keerulisem. Samuti kasvasid seal peenras vähemalt ühed vahvad kollased lilled, mille ma tahan alles jätta – no ühesõnaga, eemaldame kivid ja jälgime, mis suve jooksul kasvama hakkab :)

2015-04-05 18.18.25

2015-04-05 18.18.35

2015-04-05 18.18.43

Mina veetsin oma aja enamjaolt aiaäärt puhastades. Seal oli meeletult kuivanud lehti ja oksi, mullusuvist umbrohtu ja tigude kesti ning eelkõige… TELLISEID. Kui Kristhel just kirjutas, et tal on kujunenud allergia plastiku, klaasi ja jalanõude vastu, sest seda vedeleb neil igal pool, siis mul on sama seis punaste lagunevate tellistega. Neid on igal pool ja kui pooled saab lihtsalt kõrvale tõsta, siis ülejäänud purunevad konkreetselt imepisikesteks tükkideks, nii et terve muld on punaseid kilde täis. Ma ei saa aru, miks ma üldse vaevun seda sodi välja korjama, seda on lõputult…

Minu puhastatud aiaäär laupäeval:

2015-04-04 12.22.14

Nii palju enam-vähem terveid telliseid korjasin sealt välja (ja ämbritäite kaupa umbrohtu ning kiviklibu):

2015-04-04 12.22.22

Tänane pilt pole vist eilsest väga erinev, sain vasakult poolt veel jupp maad tehtud ja ülejäänut veidi puhtamaks, tellisehunnik kerkis ka tsipake:

2015-04-05 18.17.41

Eelmisel pildil paistva euroaluste hunnikute järel on minu puhastatud osa veel nii palju (kivid ootavad ära tassimist):

2015-04-05 18.18.05

Me oleme siin pea viis aastat elanud, aga ma mitte ei mäleta, kui palju ja milliseid lilli selles puhastatud aiaääres kasvas. Enamik maad on hetkel täiesti must, ühest kohast aga paistab üht-teist tulevat ja noh, kevad on ju alles lapsekingades…

2015-04-05 18.17.53

Osa täiesti random kohtades kasvanud ja “ette jäänud” lilli kaevasin julmalt ümbritseva mullakamakaga välja ja istutasin maja äärde. Tean küll, et lilli õitsemise ajal pigem ümber istutama ei peaks, aga pole mul kannatust oodata ja ma usun, et küllap nad ikka uues kohas juured alla võtavad ja vähemalt järgmisel kevadel jälle õitsevad.

2015-04-05 18.17.23

Memmel olid lilled ja muud peenrad konkreetselt igal pool, aga meie siin elatud aastate jooksul on enamik aiast asendunud muruga. Puhastatud aiaäärde ei kavatse ma sel suvel vist midagi istutada, saaks tellistest ja klibust nii palju puhtaks, et Abikaasa saaks seal normaalselt niita, oleks juba edasiminek. Pikemas perspektiivis võiks seal muidugi mingeid lilli olla, aga ma olen selle koha pealt jube kehv majandaja. Kui ma saaks sel suvel kevadlilled kuidagi loogiliselt maja lähedale ära paigutatud ja kiviktaimla asemele mingite võimalikult vähenõudlike ja igavesti püsivate suvelillede peenra tekitatud, siis ma oleks juba hiiglama suure töö ära teinud. See aiaäär las ootab oma aega ja inspiratsiooni.

Samas neid kevadlilli on muidugi nii meeletutes kogustes, et maja äärde need kõik kindlasti ei mahu ja siis oleks ju just tark need sinna aiaäärde istutada, majapoolsesse ossa, kus neid ka iga päev koju tulles näeks. Seal on meil soojal perioodil küll puuriida koht, aga selleks ajaks on kevadlilled ju kenasti ära õitsenud. Nii et nood üle-eelmisel pildil olevad maa seest välja piiluvad rohelised nupukesed (eeldan vähemalt, et tegu on kevadlilledega, irw) võivad sinna täitsa jääda. Ja kui ma nüüd hästi järele mõtlen, siis äkki seal olidki kogu aeg kevadlilled…? Ootame, vaatame.

Kevadlilled mõtlesime panna maja lähedusse selleks, et külmema ilmaga me aias tagapool eriti ei käi ja nii on neist rohkem rõõmu. Suvel jällegi toimetame igal pool, siis oleks kiviktaimla koha peale rohkem värvi vaja. Samuti tahaks inetute kiviseinte äärde panna sõrestiku ja sinna kasvama mingi ronitaime. Neid seinu on meil kaks ja näha on need hästi kõige esimese pildi peal. Kuna ühe seina ääres ongi aga kiviktaimla, millest peaks nagunii saama väga värviline lillepeenar, siis sinna seinale midagi väga kirjut ronima panna ei taha… Parempoolsele küll. Kui nüüd ainult teaks, mis need kõige paremad ja lollikindlamad ja ilusamad ronitaimed oleks, mis võimalikult vähe hoolt ja vaeva vajaks :)

Tegelikult on lilli aias vist ikka praeguseni suht igal pool – küll vähem, kui alguses, aga täitsa olemas. Kui ainult suudaks need kuidagi järjest ära märgistada, et teaks pärast õitsemise lõppu sobivamasse kohta ümber istutada… Seni pole ma seda suutnud :P

Samuti on unistus ehitada väike kasvuhoone, kui saaks selle vaid tehtud võimalikult odavate vahenditega ja võimalikult rohimisvabana (lugesin just läbi Savilöövi netikodu ja sain sealt inspiratsiooni). Sest kangesti ju tahaks oma kurki-tomatit ja rohelist kraami ja miks mitte ka arbuuse ja muud põnevat, lihtsalt suuri summasid kasvuhoone ehituseks kindlasti pole (ehkki mu suur unistus on kuppelkasvuhoone) ja kuigi usin rohija pole ma ka.

No ja maasikad! Tuleb esimene masendav suvi, kus me ei saa oma aiast ühtki maasikat, sest memme peenrad said eelmisel suvel likvideeritud. Need olid lihtsalt väga käest ära ja väga vales kohas ja kuna tegu polnud just ülearu magusate maasikatega, ei hakanud sealt kasvusid ka võtma, et teise kohta peenar teha. Mitte et ma teaks midagi maasikate istutamisest ja hooldamisest, ma tõesti ei tea, aga kurat, maasikad PEAVAD olema, ilma nendeta pole õige aed! Et sel suvel saaki saada, oleks vist pidanud eelmisel sügisel taimed maha istutama, see jäi kahjuks tegemata. Järelikult tuleb sel suvel asi ette võtta. Kuidas täpselt, ei tea, aga on aega plaanida :)

Muid peenraid ma parem ei planeeri… Saaks sellegi tehtud, mis siin kõik kirjas, oleks ulmeline edasiminek.

Tegelikult oleks veel hädasti vaja maapinda tasandada, see on meil meeletult ebatasane, aina augud. Aga mingit suuremat operatsiooni ei tahaks ette võtta, saaks kuidagi pinnast juurde tuua ja tasandada ja loota, et muru kasvab sealt läbi… Jällegi, ma ei tahaks jätta muljet, nagu ma sellest kõigest midagi TEAKS, absoluutselt ei tea, aga umbes nii vist saavat :P

Laste mängumajakese mõtlesime ka tahapoole “nihutada”, endiste maasikapeenarde koha peale. Ja üle värvida tuleb see ka kindlasti.

Auahned plaanid, millesarnased on meil olnud igal aastal. Igal aastal oleme aias midagi tsipakene ära teinud, nii et üldmulje on saanud tsipakene parem, aga enamik PLAANIDEST (maapinna tasandamine, lillede loogiliselt ümber istutamine, kasvuhoone, peenrad) on jäänud teostamata. Nüüd on siis järjekordne kevad ja plaanide tegemise aeg. Aga minul on vajadus endale tõestada, et me suudame oma mõtteviisi muuta ja mugava arvutisõltlasest linnainimese asemel maainimese kombel ringi toimetada. Vaatame, kas õnnestub :) Viimased kolm päeva on küll olnud lootustandvad, mitte kunagi varem pole ma nii jaheda ilmaga vabatahtlikult aeda toimetama läinud. Aga need olid vaid kolm päeva… Järgmised pool aastat on otsustava tähtsusega :)

Ootan põnevusega!

Apr 052015
 

Pikk lihavõttenädalavahetus möödus täiesti imeliselt. Mängisime korra ideega minna Tartusse, mis langes aga erinevatel põhjustel ära ja tagantjärele on mul selle üle äärmiselt hea meel. Kolme päeva jooksul jõudsid käia viied külalised, samuti toimetasime iga päev aias.

Et postitus liiga pikaks ei läheks, keskendun siin seltsielu poolele ja kirjutan aiast täitsa eraldi.

Reedel käis külas Gea oma perega. Olime kokku leppinud, et värvime koos mune. Mul olid kodus ainult munad, värve mitte. Gea tõi veel mune, kahed värvid ja kleepekaid. Esimese laari mune värvisid lapsed üldse vildikatega:

munad pärnus

Minu äärmiselt suureks kurvastuseks pole pilti teisest laarist munadest, mis me värvisime vees lahustatavate tablettidega. Mina ei pildistanud too päev üldse, Gealt õnneks mõned pildid sain. No mis seal ikka. Teised värvid läksid kasutusse alles täna õhtul, sellest allpool pikemalt.

Peale munade värvimist jõime kohvi, sõime kooki ja piinasime Gea peret remonditeemaliste küsimustega. Nemad on kogu selle puitmaja renoveerimise värgi juba läbi teinud, meil on kõik alles ees ja plaanid jälle aktuaalsed. Saime kusjuures täitsa uusi ideid – näiteks, et aknad tulevad odavamad, kui need kõik lahti ei käi. Sest tegelikult tõesti, KÕIK ei pea käima.

Mingi hetk hakkasime veel mune koksima ja märkamatult sai ära söödud täiesti ulmeline kogus mune. No mina ja Plika sõime juba näiteks mõlemad kolm :)

Ahjaa, ja pusle saime ka veel kingiks. Kui see oli nüüd koos kokku panemiseks mõeldud, siis mina jaole ei saanud – Plika võttis selle laupäeval ette ja pani kõik kokku :D

2015-04-05 16.07.24

Laupäeval käis Külli lastega külas. Nägime viimati siis, kui Eesti ringreisil käisime, nii et kohtumisrõõm oli tavapäraselt suur. Lapsed mängisid, meie kohvitasime ja jutustasime, pilte ei teinud keegi mitte ainumastki.

Plaanisime teha Külli saabumise ajaks sibulapirukat, aga kuna olime hommikul söömata aeda toimetama läinud, jõudsime hommikusöögi ehk soojad ahjuvõileivad valmis täpselt selleks hetkeks, kui Külli kell pool kolm kohale jõudis. Niisiis lükkus pirukategu hoopis õhtusse, jagus veel tänasekski.

Täna polnud üldse külalisi plaanis, aga aias toimetades tekkis mõte, et äkki läheks Birgiti perel vaja vanu telliseid (tee täiteks vms), mille me oleks muidu prügimäele viinud (sellised iidsed, punased ja lagunevad). Abikaasa helistas ja uuris, nad olid just linnas, seega tulid läbi, et pakutav kraam üle vaadata. Umbes samal ajal helistas ka Annika (kelle sünnipäeval ma üldse Birgitiga tuttavaks sain) ja küsis, kas nad võivad külla tulla. Niisiis tulidki kõik… Ja Annikal olid kaasas ELUSAD TIBUD. Olid käinud Kaubamajakas, kus olid küülikud ja tibud ning suureks üllatuseks müüdi kaasa ka. Ta siis konsulteeris emaga, kui raske on tibusid pidada ja võttis kolm koju kaasa. Suureks kasvanud tibud on plaanis tallu teiste kanade juurde saata, nii kaua siis koduloomad. Igal juhul olid kümnepäevased tibud hirmus armsad ja meeletu hitt kõigi laste seas.

2015-04-05 16.05.59

2015-04-05 16.07.54

2015-04-05 16.17.12

2015-04-05 16.33.42-1

2015-04-05 17.05.17

2015-04-05 17.12.45

Kuueks olid kõik külalised läinud, siis saatsin lapsed vanni. Vahepeal helistas just Inglismaalt tagasi tulnud ema ja uuris, kas võib külla tulla. Suurepärane ajastus – selleks ajaks, kui tema kohale jõudis, olid lapsed kenasti puhtaks küüritud ja magamiseni veel tubli tunnike. Ekspromtideena otsustasin veel munad keema panna, et reedest alles jäänud värvid ka kasutatud saaks:

2015-04-05 18.43.36

2015-04-05 20.01.38

Ma nüüd räägin nendest värvidest ka natuke pikemalt, sest mul endal oli hästi põnev võrrelda – kellelgi sellest sel aastal enam kasu pole, aga äkki järgmisel? Meil olid siis sellised värvid, nagu näha ülaloleval pildil, pärit vist Selverist. Suuremas pakis olid tabletid, väiksemas värvilehed. Mõlemal puhul seisis kasutusjuhendis, et lisada tablett/leht 250ml vette koos 1-2spl äädikaga ning keedetud, aga veel kuumad munad sinna sisse “värvuma” tõsta. Erinevus seisnes selles, et suure paki tablettidega tuli seda teha külma veega, väiksema paki värvilehed kästi aga panna keevasse vette. Sestap saigi reedel valitud tabletid – külma veega oli lihtsam.

Nüüd oskan öelda, et suuremal pakil olid ka ilusamad värvid. Kahjuks pilte nendest munadest pole, aga värvid olid kollane, punane, roheline, sinine ja lilla. Kollane oli mõlemas pakis täiesti mõttetu ja kahvatu, nii et sellest tõstsin munad mõlemal korral järgmisesse värvi edasi. Suure paki punane (tegelikult pigem küll sügavroosa), lilla ja sinine olid tõeliselt ilusad ja sügavad. Roheline tuli kahel munal veidi erinev, aga ka väga kena.

Väikeses pakis olid kollane, oranž, punane/roosa, roheline ja sinine. Kollane oli täiesti mõttetu, oranž üsna igav, punane/roosa täpselt sama, kui suures pakis, roheline heledavõitu ja lahja, sinine oli erksam ja omamoodi kena, aga suure paki sügavsinine meeldis tunduvalt rohkem. Pildil olev oranž muna on saadud hoopis kollasest karbist võetud muna punasesse karpi tõstmisel, tumedam roosa on kausi ainus pruun muna ja lilla saime nii, et tõstsime muna punasest sinisesse ja siis veel korra punasesse tagasi. Pole pooltki nii kena, kui suure paki lilla.

Kui ema kohale jõudis, läks muidugi peoks, sest vanaema tuleb reisidelt ikka kingihunnikuga:

2015-04-05 19.10.15

Lapsed said kingituseks tätoveeringud ja need olid totaalne hitt. Kahjuks ma ise nende kätest pilti ei teinud, emalt pole veel saanud. Teiseks kingituseks oli põnev komplekt, kus sai värvida ja siis ise kokku kleepida mitmetasandilisi pilte – sellega jõudsime ka veel natuke enne magama minekut tegeleda:

2015-04-05 19.58.45

Ühesõnaga väga ootamatu külaliste tulv oli ja see on tõsiselt äge. Kohe elus tunne on!