February 2016

Planeerimisgeenius

Ostsin just täna hommikul neljapäeva õhtuks bussipileti Tallinna. Varasemalt planeeritud 18 asemel 19.10, sest viivitamise tõttu olid teised hinnad tõusnud ja Superbus tuli odavam.

Kaks tundi hiljem arutasime müüjaga, et teine müüja on puhkusel, tema asendab kolmapäeval, mina neljapäeval.

Siis sain kirja, et Plika on waldorfkooli vastu võetud ja neljapäeva õhtul kell kuus on lastevanemate koosolek. Müüja ütles, et pole midagi, ta tuleb siis õhtuks ise tööle.

Alles SIIS ühendas ära, et näe, bussipilet on ju ka neljapäeva õhtuks, kus ma oleks pidanud kaheksani tööl olema.

Aga noh, nüüd on siis nii. Saan tunnikese koosolekul olla ja siis poole pealt minema kihutada, et bussile jõuda, eks Abikaasa on lõpuni. Kõik asjad nädalavahetuseks Tallinnas pean juba kolmapäeva õhtul valmis panema, et neljapäeva hommikul tööle kaasa võtta. Sh väliööbimisega rabamatkaks sobivad riided. Saab põnev olema.

Pakkumine, küsimus ja plaanid

Leidsin riiulist kuu lõpus aeguvad Tallinki kupongid. Kas siin ei leidu kedagi, kes sooviks järgmise nelja päeva jooksul minna Soome (kuni 4 inimest alates €16 per nägu) või pühapäeval/esmaspäeval Rootsi kruiisile? Paar tundi tagasi vaatasin, et reede-laupäev enam soodust ei saa, aga pühapäeval on hind €40/kajut (kuni neljale) ja esmaspäeval suisa €20. Hea meelega annaks koodid kellelegi, kes neid kasutada saaks. Nii kahju, et varem pakkuda ei märganud, ammu oli selge, et meie neid ei kasuta. Isegi FB-s pakkumisele pole keegi reageerinud.

Või on siin ehk keegi, kes on lähiajal liikumas Saksamaalt Eestisse ja oleks nõus mulle tooma ühe väikesemõõdulise ja -kaalulise pakikese (mille ma saaks ise tellida sobivale kohalikule aadressile)? Anyone? Või pean tõesti €10 postikulu maksma?

Bussifirmade konkurents on lihtsalt fantastiline. Järgmisel nädalavahetusel on Tallinnas üks juubel plaanis ja mina tahaks lisaks reedel Tallinnas tööd teha. Bussipileteid pakutakse rikkalikult €1 eest – igal ajal, igas suunas. Saan mina neljapäeva õhtul, saab Abikaasa reede õhtul või laupäeva hommikul, saame tagasi pühapäeval, kus on hetkel isegi kuus eri varianti. Mis nii viga reisida 😀

Homme läheme teatrisse. “Tramm nimega iha”, saime piletid jõulukingiks, loodetavasti on tore. Ja millalgi tahaks “Klassikokkutulekut” näha, kõik kiidavad.

Pärast pikaajalist tavapärast igavat töö-kodu marsruudil elu on täitsa mõnus vahelduseks rohkem meelt lahutada.

Esimene nädal oma postkastiga

Kuna kõik arved on meil virtuaalsed ja ajakirjandust me reeglina ei telli, ei näinud veidi üle viie aasta tagasi siia kolides põhjust eraldi postkasti soetada. Memmeke, kes siin enne meid elas, sai oma posti naabritelt, meie samamoodi. Kui jätta kõrvale sünnipäeva- ja jõulukaardid, siis ega meile eriti midagi ei tulnudki.

Sensat tellisin üksvahe umbes neli kuud, kuna see mind aga loodetud kombel ei kõnetanud ja jäi lugemise asemel riiulisse seisma, katkestasin tellimuse üsna kiirelt. Digi käis ükskord pool aastat, Swedbanki preemiapunktide eest – ideaalne ajaviitelugemine, tunduvalt etem kui naisteajakirjad (tehnika arvustused ja võrdlused on mu nõrkus, go figure that out), aga praktilist väärtust pole minu jaoks nii palju, et ma seda raha eest tellima hakkaksin. Üksvahe tellisin aastaks oma lemmikristsõna – selle mõttega, et kui jälle lahendamise tuju tuleb, siis on ports võtta 😀

Kui meid polnud kodus, jättis naabrimees tihti meile posti ukselingi vahele – ja vahel ikka juhtus, et hakkas sadama vihma vms. Ei teinud just eriti õnnelikuks, aga polnud ka süüdistada kedagi peale iseenda – võiks ju oma postkasti panna, eks. Ja kui pole viitsinud, siis tulebki taoliste tagajärgedega leppida.

Nüüd aga juhtus nii, et taas hakkas aeguma ports Swedbanki preemiapunkte – Digit kahjuks enam valikus polnud, tellisin siis Ekspressi, sest ei osanud midagi targemat välja mõelda. Ja kuna see ilmub kord nädalas, siis leidsime, et pärast 5+ aastat on lõpuks aeg endale postkast osta 😀 Kõik ehituspoed käisime läbi ja ainult ühest soovitu leidsimegi – normaalse välimuse ja suurusega ning maja detailidega kokku sobiva värviga. Siis seisis postkast nädal aega ja ootas, et keegi viitsiks selle seinale panna… Eelmisel nädalavahetusel sai asi lõpuks tehtud.

Ja väga õigel ajal – sel kolmapäeval Ekspress esimest korda tuligi. Mingil põhjusel oli meie leht pandud naabrite postkasti, kes seda ise ka tellivad, seega said kaks tükki. Postkastid on maja seinal täpselt kõrvuti, täielik müstika, mis kirjakandjal mõttes olla võis. Helistasin kohe samal päeval ja palusin, et edaspidi ikka oma kasti saaks. Abikaasa, kes mu kõnest midagi ei teadnud, käis paar päeva hiljem Express Posti kontorist läbi ja palus sama 😀 Nii et on lootust, et järgmisel nädalal saavad lehed õigesti. Panime mõlemale postkastile korterinumbrid ka peale ja puha. Täisvärk.

Esimesed asjad, mis postkasti pandi, olid McDonaldsi sooduskupongid, järgmisel päeval Hesburgeri omad 😀 Suht mõttetud kupongid kahjuks, eks nende huvides on ikka eineid müüa, mina oleks aga huvitatud ainult Big Tasty ja Megaburgeri soodukatest… Ilma eineta 😛

Reklaamlehti oleme nüüd ka nädala jagu saanud. Rimi ja Selver miskipärast puudusid, aga esindatud olid Maxima, Konsum/Maksimarket, Comarket, Delice ja Home4You.

Sooduspakkumistega on muidugi nii, et kuna 90% (95%? 99%?) suurtes poodides müüdavast kaubast võiks minu poolest olemata olla, siis samamoodi on need kampaaniahinnad enamjaolt minu jaoks täiesti mõttetutele toodetele. Põhimõtteliselt huvitavad mind ainult värske kraam, mahekraam ja tööstuskaubad. Ja viimased reeglina vaid Maximas, kus on laiem valik ja rohkem arvestatavaid allahindluseid.

Meeldiva üllatusena avastasin Konsumi/Maksimarketi reklaamist eraldi lehekülje tervisesõbralike toodetega, kus peale enam kui kaheldava väärtusega vitamiinivee olid kõik ülejäänud tooted täiesti arvestatavad. Okei, enamikku neist ma ei ostaks, aga põhimõtteliselt VÕIKSIN osta 😀 Ja Nonna muffinisegu tahaks päriselt ära proovida. Muidugi mul pole Säästukaarti, kuna ma praktiliselt kunagi nois poodides ei käi, aga noh, kellelgi äkki on… Kui mul peaks tulema meelde enne 1. märtsi seda “kedagit” paluda. Kui meie kodulähedases pigem niru valikuga Konsumis seda segu üldse on, sest Maksimarketisse kindlasti sõita ei viitsi – samas elab selle lähedal Abikaasa õde, kes ilmselt võiks mulle vabalt osta, kui ma paluks, tal on kindlasti Säästukaart ka.

Kas Säästukaarti ei saa vahel mingi kampaania käigus soodushinnaga soetada? Ma euro vast maksaks, aga €3 pole kunagi näinud põhjust kulutada, sest me tõesti ei käi Konsumis praktiliselt kunagi ja Maksimarket on teises linna otsas.

Enamik reklaamidest lehitsesin kiirelt läbi ja viskasin seejärel vanapaberisse, ei olnud miskit huvitavat. Sellegipoolest ei näe ma mõtet kleepida postkastile kirja “ainult tellitud post” – kuigi mul on nende lehtedega nii vastastikused tunded, ma totaalselt vihkan paberi raiskamist ja mõtlen kurbusega kõigile maha võetud puudele. Teisest küljest aga jälgin meelsasti sooduspakkumisi ja mul on neid reklaame lehitseda kordades mugavam, kui veebist PDF variante vaadata, nagu seni teinud olen. Ja neid trükitakse nagunii, paraku. Nii et ma siis loen. Kunagi, kui ma olen nii rikas, et ei pea enam toidu hindu vaatama, siis äkki kleebin selle kleepsu ka 😀

Üle pika aja Ekspressi lugeda oli ülimõnus. Ma teatavasti ajakirjandust praktiliselt ei tarbi, kuna telekat meil pole ja ka veebist regulaarselt uudiseid ei loe. Neid on lihtsalt nii palju, liiga paljud neist mõttetud klikimagnetid või liiga negatiivsetest asjadest, mida mul ei ole soovi enesesse võtta. Igapäevaselt ilmuvaid lehti ma seega lugeda ei soovi – minu meelest on väga otseses seoses sisu tootmise kiirus ja kvaliteet. Korra nädalas Ekspressi lugeda on aga minu jaoks ideaalne variant – selle puhul vähemalt on tunne, et enamik sisust on reaalselt läbi mõeldud ja kirjutamiseks eeltööd tehtud 😀

Ei saaks öelda, et ma lehe just kaanest kaaneni läbi lugesin, aga üle poole kindlasti – ja see on minu puhul juba väga hea saavutus. Pole vist üllatav, et haridusteema oli hetkel kõige südamelähedasem, aga sellest tuleb kunagi üks eraldi postitus.

Ja lisalehest sain teada, et Mustika keskuses on “söö, palju jõuad” stiilis Aasia buffet, mis maksab kõigest €7 ja kus välditakse naatriumglutamaati 😀 Mustikasse pole mul üldiselt kunagi asja, aga ainult sellepärast läheks sinna 😀

Kaalun täitsa tõsiselt, et kui kolm kuud “tasuta” Ekspressi täis saab, siis tellin oma raha eest edasi 🙂 Ka preemiapunkte kasutan hea meelega selle jaoks edaspidigi. Ma ei tea ainult, kuidas seda korraldada, et enamik ajast maksan ja kui jälle kuutellimuse jagu punkte täis saab, siis tellin ühe kuu “tasuta”. Ühe kuu kaupa tellida on muideks preemiapunktide eest mõttekam – kui see punktisumma kolmega korrutada, tuleb kokku vähem, kui see, mis mina kolme kuu eest korraga maksin. Miks see nii on, pole õrna aimugi. Ma lihtsalt jätsin oma punktide kulutamise nii viimasele minutile, et olin sunnitud need korraga välja käima, vastasel juhul oleks lihtsalt aegunud.

Ühesõnaga meeleolukas nädal oli. Oma postkast on ikka tore. Ei teagi, miks me seda varem ei ostnud – polnud ju kallis ka, maksis alla €20… Polnud lihtsalt kunagi piisavalt oluline. Kuni praeguseni.

Veel üks Frozeni Lego!

Elsa jäälossi sai Plika sünnipäevaks:

frozen1

Anna ja Kristoffi saaniseikluse ostsime talle jaanuari lõpus, kui Maximas oli -40% ale:

frozen2

Ja nüüd vedasid lapsed koju uue Lego kataloogi, kust leidsid Aarendelli lossi – VEEL suurem ja kallim komplekt. Appi 😀

frozen3

Kui jäälossil oli 292 tükki ja hinnaks €45, siis sellel lossil on tükke 477 ja hinnaks €75. Ühesõnaga… Loodetavasti tuleb see Maximasse ka ja loodetavasti on enne novembrit veel mõni Legode 40% ale, sest täishinnaga osta oleks ikka väga kirves.

Muidugi võib loota, et Plika Frozeni vaimustus üle läheb – aga ausalt öeldes ei näita see küll mingeid paranemise märke.

Hea küll, kui ma nüüd kristalselt aus olen, siis tahaks isegi seda kokku panna 😛

Selle aasta jõululuuletus

Leidsin mõni aeg tagasi FB feedist, lugesin ja irvitasin, salvestasin endale ka. Seisis nädal aega desktopil, täna õhtul jäi ette, tahtsin lastele lugeda. Tulutult – naersin nii kõvasti ja nii pikalt, et Abikaasa tuli ka lõpuks ise lugema. Et mis seal siis nii naljakat on 😀

päkapikk läks pissile

Esimene salm on lastel igal juhul peas. Mul on peaaegu teine ka 😀

Põnev ökokodu

Ema saatis mulle lingi artiklile “Roopakkidest tasakaalukodu” – mis, nagu nimigi vihjab, räägib ridaelamust, mis ehitatud põhust ja savist. Otsisin üles ka arenduse kodulehekülje, sest tahtsin rohkem infot – siin on põhjalikum tutvustus, galeriis on näidiskorteri pildid (muidu nunnu, aga mulle see kaminalaadne toode üldse ei meeldi oma pika musta toruga), hinnad on muidugi mitte just kõige odavamad (eriti neljatoalised, mis ainsana lastega perele sobiksid).

Näppasin pildi arenduse kodulehelt. Eeldan, et nad ei pahanda, tasuta reklaam ju 😀

Nii äge mu meelest, et selline projekt on töös. Tehtagu rohkem, igal pool!

Minu endaga on selline lugu, et kui mugavusastmelt olen täielik korteriinimene, siis hing ihkab ikkagi rohkem privaatsust, kui oleks sellises ridaelamus… Vähemalt tundub nii pilte vaadates. Teisest küljest jällegi – ma usun, et sellisesse majja ostavad endale elamise vaid teatud… Meelestatusega 🙂 Inimesed. Ja nendega lähestikku elada oleks ilmselt rõõm. Ja arendusel ongi plaanis ehitada kokku neli sellist maja, et tekiks pisike kommuun. Väga vahva idee!

Koli või ise 😛 No me muidugi ei koli kuskile, sest pere on Pärnus, aga kui tahaks lihtsalt linnast ära maale – kuskile, kus on olemas ka eluks vajalik… Siis tolle tutvustuse põhjal tundub igati mõnus koht olevat. Mis muidugi eeldab, et saab kaugtööd teha või ei häiri igahommikune Tallinna sõitmine.

No ühesõnaga – põnev. Kohe pidin kirjutama.

Miks me otsustasime Plika hiljem kooli saata

Kuna käisime täna waldorfkoolis perevestlusel, tuli meelde kellegi palve üsna ammusest ajast – kirjutada põhjustest, miks me otsustasime, et saadame Plika kooli pigem vanemana. Tollele kunagisele küsijale tuleb see vastus ehk liiga hilja, aga usun, et kellelgi on sellest mõtisklusest kindlasti kasu.

Teatavasti sai Plika seitsmeseks juba novembris ja läheb kooli ligi kaheksasena. Kui me aasta ja kolm kuud tagasi võimalikku kuuesena kooliminekut arutasime, mõtlesin tol hetkel vaid, et Plikal oleks kindlasti põnevam 16 lapse seltskonnas midagi huvitavat õppida kui 24 lapse seltskonnas mängida. Küsisin aga nõu ema käest, nagu ma seda tavaliselt noil puhkudel teen ja tema loal jagan vastust ka teiega.

Minagi eelistan waldorfkooli. Küsimus on pigem – millal. Kas 6-aastaselt või 7-aastaselt?

Mind teeb pisut ettevaatlikuks minu enda kogemus. Teistest nooremana tundsin ennast keskkooli lõpuni ebakindlalt. Näiteks ei julgenud ma 1. klassis kaua aega (vbl kuid) klassi ees lugeda. Klassi ees vastamise hirm saatis mind keskkooli lõpuni. Ma ei mõistnud ka sageli oma klassiõdede omavahelisi mõistujutte, vihjeid  ja peeneid nalju näiteks rindade kasvamise, menstruatsiooni või poistega suhtlemise teemal, sest ühtesid mul veel polnud ja teiste vastu polnud veel huvi. Ma lihtsalt ei olnud nii kaugele veel arenenud. Mulle tundus mõnikord, et minu üle naerdakse mu taipamatuse pärast, olin seetõttu kimbatuses ja tundsin abitust. Ka kehalise tundides olin äpum kui teised ja tundsin end alaväärsena. Ja ma ei tea, kas oleks olnud teisiti, kui oleksin läinud kooliaasta hiljem.

Hilisema koolimineku plussid minu arvates:

A. Plika seisukohast:

1. Lapse isiksuse arengus on aasta jooksul toimunud palju positiivseid muutusi: ta on kindlasti küpsem, julgem, enesekindlam kui aasta varem. Ükskõik, kas käib lasteaias või on kodune laps. Aastaga toimub lapsega iseenesest imetlusväärselt palju! Võrdle 5- ja 6-aastast Plikat. Või 3- ja 4-aastast Poissi. Nagu öö ja päev, eksju?
2. Ta elu on rohkem kaitstud, sest on tänaval liikudes kindlasti tasakaalukam ja tähelepanelikum kui aasta varem.
3. Talub paremini stressi, on seetõttu vastupidavam haigustele ja puudub koolist vähem.
4. Kõik oskused (lugemine, arvutamine, kirjutamine) on veelgi paremad ja eduelamust on koolis rohkem.
5. Haarab tunnis kõike lennult, saab koduülesannetega peaaegu iseseisvalt hakkama.
6. Tal on seetõttu rohkem vabadust (vaba aega, mil teha, mida tahab – mängida, lugeda)
7. Tal on rohkem aega, energiat ja iseseisvust käia huviringides
8. Oskab paremini lahendada konflikte ja kaitsta end narrimise, kiusamise eest. Endast suuremaid tavaliselt ei kiusatagi.
9. Tunneb uhkust oma iseseisva toimetuleku üle, see lisab enesekindlust.
10. On kehaliselt võimekam, osavam ja julgem kehalise tundides. Saaks sealt rohkem positiivseid emotsioone kui mina või sinagi.
11. Tuleb gümnaasiumis paremini toime tohutu suure koormusega. Meenuta oma gümnaasiumiosa! Vaata Marise tähelendu, ta oli (ja on) teist vanem.
12. Saab reeglitest paremini aru ja tõenäosus, et tuleb 1. klassis koolist koju, mitte ei lähe kellelegi külla või linna avastama, on suurem.

B. Poisi seisukohast:

1. Saab veel terve aasta Plikaga koos mängida ja tänu sellele kiiremini areneda.
2. Saab veel terve aasta olla Plika parim sõber ja mängukaaslane, sest õel pole veel tekkinud sõpru-klassikaaslasi.
3. Aasta hiljem saab paremini aru, miks ei tohi kodus õppijat segada ja suudab selle aja paremini üksi mängida.

C. Vanemate seisukohast:

1. Aasta vanema lapse peale saab palju kindlam olla, muret on vähem.
2. Vähem kulub aega lapse abistamiseks ja kontrollimiseks, sest ta õpib rohkem ise ja pakib sagedamini ja paremini oma kooliasjad.
3. Lapse kooliminek nõuab suuri väljaminekuid kohe alguses ja edasi pidevalt. Asi pole ainult õppemaksus, mida lasteaiamaksuga võrdled. Ja lapsel hakkab pihta: teistel kõigil on.
4. Tahab minna huviringi(desse) – raha, logistika.
5. Saate aasta võrra edasi lükata halvad üllatused, nagu laps ütleb õhtul kell 10, et homseks tööõpetustunniks on vaja kanvaad vmt, mida kodus kindlasti pole. Või ütleb hommikul enne väljumist, et õpetaja palus täna kaasa võtta mingi raha, mida sul ka parajasti pole anda.
6. Vanemate stressitase tõuseb kordades ja sellega toimetulekuks on vaja väga head meeskonnatööd. Minu soovitus on hinnata ennekõike seda ja alles siis teha otsus.

Ükski neist raskustest pole üksikult võttes ületamatu, aga kõik kokku on paras pähkel.

Miks teha lapse ja enda elu keerulisemaks? Las alustab küpsemalt, valmimalt ja saab nautida koolirõõmu kõik 12 aastat.

Kuhu teil kiiret on? Kas teie elu on praegu igav? Mida te kaotaksite, kui ta läheks 7-aastaselt kooli? Milliseid ohte näete?

On ju võimalik ka lasta hubases väikeses lasteaias, tuttavas seltskonnas, venna läheduses veel lihtsalt mängida ja küpseda ja alles siis waldorfi panna.  Kergem kõigile.

Aga otsus on teie. Mina soovin vaid, et oleksite kõik rahul(ikud) ja õnnelikud.

Meie otsustasime hilisema koolimineku kasuks ja ei ole seda otsust kahetsenud. Meile endile oli tõesti kergem jätkata veel üks aasta tavapärases tuttavlikus lasteaiarutiinis ja ma usun siiralt, et Plikale tuleb see lisaküpsus tulevikus kasuks – algklassides ilmselt ei olekski mingit vahet, aga näiteks kuskil põhikooli teises pooles ja gümnaasiumis on see olulisem.

Aga nagu mu ema ka ütles – iga vanem peab oma last tundes ise otsustama ja peamine on see, et kõik oleks rahul ja õnnelikud. See, mis oli parim meie perele, ei pruugi olla parim kellelegi teisele.

Keraamiliste leivavormide otsingul

2011 jõulude ajal nägin Selveris imeilusaid leivavorme, ei julgenud aga osta, sest polnud kindel, kas leivaküpsetamisest saab harjumus. Siiamaani kahetsen.

Sain endale alguses teise ringi plekist vormid, mis läksid nurkadest roostetama, seejärel teise ringi silikoonvormid, mis äärest katki läksid – senini sain neid kasutada, aga eile õhtul rebenes üks põhjani.

Nii et kui seni andis vormide vahetamist edasi lükata, siis enam mitte. Ja ma olen tegelikult päris mitu head kuud keraamiliste leivavormide suhtes silmi lahti hoidnud, lihtsalt kusagil pole. Õigemini ma ei käi kusagil peale suurte poodide ja nendes pole olnud.

Täna hommikul tuulasin netist välja pildi, millel olev vorm meenutas üsna üheselt noid Selveris müüdavaid ning mulle tundub, et tegu on Tallinna keraamikatehase toodanguga. Too pilt on sooduspakkumisest mais 2012 ehk üsna samast ajast. Tallinna keraamikatehase FB lehe põhjal aga tundub, et enam nad leivavorme ei tee. Nende lett oli ka Kaubamajaka jõuluturul ja kui seal oleks mõni leivavorm näha olnud, oleks ma selle ära ostnud – samas ei märganud ise küsida ka.

leivavorm

Niisiis – kas keegi on näinud äkki kuskil müügil selliseid heleda glasuuriga vorme? Netis tuhnides nägin vaid mõisakeraamika kodulehel pruunikaid/punakaid. Aga tahaks just heledaid.

Ma kujutan ette, et sealt tehasest saaks äkki tellimise peale isegi siis, kui nad muidu ei tee… Aga see tundub pikaajalise protsessina ja ma tahaks ideaalis sel nädalal kuskilt kolm uut vormi soetada. Ühesõnaga olen üks suur kõrv.

Toimekas laupäeva hommik

Tavaliselt on nädalavahetustel nii, et meie Abikaasaga enne 10-11 ennast voodist välja ajada ei viitsi ja lapsed saavad seni ise hakkama – enamasti vaatavad multikaid.

Nüüd on meil aga jaanuari viimasest nädalast tänu Abikaasa uuele tööle hommikune ärkamine tavalisest tunni võrra varasem ehk kui enne tõusime 7.30, siis nüüd 6.30 – et jõuaks lapsed lasteaeda viia, ise süüa ja 8.15 tööle. Vähemalt töötame nüüd ühes kandis, nii et Abikaasa ei pea enam mind eraldi tööle viima, et siis ise linna sõita. Minugi tööpäevad on seega hetkel 8.15-17, mis jätab mulle 45 minutit oma aega – saan kas hommikul rahulikult arvutis omi asju teha või vajadusel päeval oma asju ajada või mis iganes muud vaja on. Viiest korjab Abikaasa mu auto peale, vajadusel käime koos poes (tihti olen enne ära käinud, kui Rimi sobib), läheme koos lasteaeda – päris tore.

Muidugi kohe, kui ilm on rattasõiduks sobilik, hakkan ma jälle ise lapsi hommikuti lasteaeda viima ja rattaga tööl käima, siis nihkub meie kolme graafik taas hilisemaks. Aga kuni liikleme autoga, seni oleme varajased linnukesed.

Ja kes vara ärkab, see ka vara väsib – nii et enamikul õhtutel vajume ka meie Abikaasaga hiljemalt 23 paiku ära, tihti varemgi. Kes aga vara magama läheb, ei maga ka hommikuti kaua… Nii juhtus täna hommikul, et Abikaasa ärkas pool seitse, suutis veel ligi tunni voodis vedeleda, enne poolt kaheksat andis alla ja tõusis üles. Mina ärkasin umbes siis, kui tema voodist ära läks, suutsin omakorda peaaegu tunni voodis vedeleda, kuna und aga ei tulnud ja kuulsin, et lapsed kaheksa paiku oma toas jutustama hakkasid, läksin hoopis neile kaissu.

Nii et kaisutasime kõik koos, siis hakkasime koristama. Sest kui vanemad tõusevad samal ajal kui lapsed, ei ole juttugi multikatest, kui tuba on sassis 😀

Ja kogu meie elamine, olgem ausad, oli ikka väga-väga sassis. Eelmisel nädalavahetusel miskit koristasin, aga lõpuni ei jõudnud, nädala jooksul tekkis segadust jälle juurde… Nüüd hakkasime kõik koos usinalt pihta. Mina koristasin kööki, mis eile õhtul koristamata jäi, sest Birgit oli oma perega külas ja mängisime Cashflow’d, hiljem olin liiga väsinud, nii et lugesin lihtsalt veidi raamatut ja keerasin magama. Täna siis võtsin põhjalikumalt ette, sh pühkisin ära põranda ja nühkisin sealt kõik plekid ka ära. Lapsed koristasid samal ajal oma tuba ja elutuba, kus nende Legod laiali olid, Abikaasa tegi tuld, viis nädalaga kogunenud pakendi- ja bioprügi ära ning käis seejärel poes taarat ära viimas ja eile ununenud saia ostmas.

Sest meil on viimasel ajal uus nädalavahetuse traditsioon – inglise hommikusöök. Meie suur lemmik UK ajast, mida oleme ikka vahetevahel teinud, kuidagi unustasime selle aga päris pikaks ajaks ära, kuni nüüd jaanuaris jälle meelde tuli. Meie jaoks on inglise hommikusöögi kohustuslikud komponendid muna, peekon, šampinjonid, oad tomatikastmes, röstsai ja kohv – grillitud tomat ja vorst on alati külmaks jätnud, hash brown (pole õrna aimugi, kuidas seda eesti keeles kutsuda – mingi paneeritud käkk oli :D) pigem ka.

Kui siiani oli tunne, et mahedalt on enamikku sellest kraamist üsna raske leida, siis äärmiselt meeldivaks üllatusena leidsime eile täiesti juhuslikult Rimist mahedalt nii šampinjonid (ma tean, et neid saab ka Biomarketist, aga sinna satume harva ja nüüd, kus Abikaasa enam kesklinnas ei tööta, veelgi harvemini) kui ka oad tomatikastmes.

Viimane oli eriti üllatav ja rõõmsaks tegev leid – siiani olime ostnud Heinzi ube, mille purk maksis €1.39, need mahedad olid suisa 10 senti odavamad. Abikaasa ütles, et ta pidi normaalse maitse saavutamiseks neile ubadele soojendamise ajal rohkelt soola ja pipart lisama, aga see on ju imelihtne – ja lõpptulemus maitses mu meelest üsna autentselt.

Šampinjonid olid 200g karbis ja maksid €2.19 – kujutan ette, et need on ehk isegi poole kallimad, kui tavalised, aga kuna me tõesti sööme neid kord nädalas, pole mingit vahet. Munad on meil juba aastaid õnnelikelt kanadelt, sellega pole probleemi.

Peekonit mahedalt muidugi pole, aga vähemalt on olemas Oskari e-vaba variant – 120g pakk maksis €1.49, mis on 10 senti kallim, kui nende “tavaline” peekon. Pole päris sama maitsega, kui UK peekon, aga piisavalt õhuke ja jällegi – piisavalt autentne.

Mis puutub saia, siis kas seda veel üldse mahedalt leiab – nüüd, kus Vändra Leib läks pankrotti? Ei tea, nii harva, kui saia sööme, oleme harjunud ostma ciabattat – ja kuna rösterit meil pole, siis soojendame ahjus.

Seega viiest komponendist kolm said mahedad ja ülejäänud kaks vähemalt tervislikumad omasuguste seast. Me happy, korra nädalas on nii mõnus sellist hommikusööki nautida.

2016-02-13 09.46.53

Kui tavaliselt jõuame nädalavahetusel hommikusöögini kell kaks päeval 😀 Siis täna oli poole kümneks elamine nii korras, et lapsed said hakata multikaid vaatama, mina toimetasin köögis edasi, Abikaasa tegi süüa, kella üheteistkümneks olime hommikusöögi lõpetanud. Seejärel sai veel tunnike toimetatud, pesin nõud ära, koristasin taas köögi… Ja juba kell kaksteist sain teha mõnusa pausi arvuti taga.

Aga nüüd on pallid mängitud, ostud kirja pandud, blogi kirjutatud, isegi tsipakene tööasju tegin – lähen koristan edasi, seda hoogu tuleb ära kasutada. Lapsed peame kella neljaks sünnipäevale viima, pärast mida nad ööseks mu ema poole lähevad, sest kell seitse on meil üks üritus. Kui hästi läheb, jõuan kodus kõik vajaliku kella neljaks tehtud, saan siis vaikuses ja rahus oma töö ära lõpetada ja õhtuks kõik “kohustuslikud ülesanded” kaelast – nii jääb terve homne päev niisama mõnulemiseks.

Küll on mõnus vara tõusta 😀 Käsu peale ma seda ilma hädavajaduseta ei suudaks, aga kui ikka nädalaid oleme pidanud ennast tööpäevadel nii vara voodist välja ajama, hakkab see ometi nädala lõpus ka tunda andma. Mina olen rahul!

Üle pika aja Tallinnas

Ma ei mäletagi, millal ma viimati Tallinnas olin. Juulis kaks korda, seda tean… Ja minu meelest hiljem polegi käinud. Augustis oli kutse ühele üritusele, kuhu ei jõudnud, mõtlesime selle asemel septembris külla minna, aga siis vist oli rahaline seis pikalt kehv ja ei tahtnud reisile kulutada… Nii see aeg lendas.

IMG_2144Nüüdne plaan tuli ka üsnagi ootamatult – tööl oli stressirohke nädal ning tundus, et asjad saaks selgemaks, kui oleks võimalus näost näkku suhelda ja mõned asjad ära klaarida. Sestap siis otsustasingi, et tuleb minna.

Tööasjad, tundub, said korda. Õhtul käisin Liisiga lapsi hoidmas ja sain tänu sellele üle pika aja suhelda uute inimestega, mis oli mõnus. Öösel olin ka Liisi pool. Laupäeval tegime Pipsiga tiiru Ülemistes. Ja siis sõitsingi tagasi.

Hästi tore reis oli, hea oli vahelduseks teha midagi tavapärasest erinevat ja suhelda inimestega, kellega tavaliselt ei suhtle.

Muuhulgas pillasin puruks oma telefoni ekraani (plastikust jullas, mis telefoni kaante vahel hoiab, oli ammu mõra sees – enda viga, et uusi kaasi ei ostnud) ja pidin vaatama, kuidas mu nina eest osteti ära saapad, mille pärast ma olin lasknud ennast spetsiaalselt teise keskusesse sõidutada (sest Ülemistes minu suurust polnud). Oh, well. Ju siis pidi nii minema.

saapad2Lisaks lasin ma ennast Change’i pesupoe müüjal ära veenda, et A75 on see suurus, mis ma ostma peaks, suuremat ta ei soovitanud. Kuna eest istus väga hästi, siis ma alistusin, ehkki mulle tundub küll, et on liiga ümber. Pips väidab, et Change’is ongi teised numbrid, aga no kui on ikka EUR75, siis… Tundub sama 😀 Aga noh, äkki venib. Vähemalt seljas on ilus.

SportsDirectist ostetud retuusidele unustati turvaelement külge. Piiksuma hakkas see umbes kolmandas poes, kuhu ma pärast seda sisse jalutasin. No tõepoolest.

Õhtul käisime veel Abikaasa õe sünnipäeval, kus ma aga nii väsinud olin, et pikka pidu polnud.

Täna olid Abikaasal vanemad abiks, et saaks ära tehtud puud, mis meile ilma ette hoiatamata neljapäeval olid õuele valatud. Tellitud olid need küll, aga esimesena pidid tulema need, mida pole vaja saagida ja ette helistama pidid ka… Ja siis selline üllatus. Abikaasa mässas eile terve päeva ja täna toimetasid nad kõik õues, mina olin ainus süüdimatu, kes tuppa jäi. Üritasin terve päeva koristada, aga kuna tuju pole, siis on tunne, et midagi ei saanud tehtud ja kõik on ikka sama sassis (ehkki tegelikult tegin küll igasugu asju… lihtsalt tuju on selline).

Nüüd ongi juba õhtu käes ja tuju pole endiselt. Aru ma ei saa, miks ma nii tujutu olen, kui reis oli nii teretulnud vaheldus ja tööasjad peaks ka korras olema. Mispärast ma siin mossitan, saaks ainult aru…

Tavaolukorras ma lihtsalt ootaks, et läheks üle, aga ma olen niigi kodus kõik asjad tänu tööstressile nii käest lasknud, et kuidagi ei õnnestu seda molutamise vajalikkust endale maha müüa. Mh.

Scroll to Top