Jun 242023
 

Olen lugenud viimastel päevadel mõningaid vanu postitusi, erinevatel põhjustel. Lugenud ka nende kommentaare ja tõdenud ohkega, et kunagi oli blogimine mu kirg, millele ma soovisin ja jaksasin oma aega kulutada… Ja see läks ka lugejatele korda. Ma jagasin oma elu ja see mõjus ka teistele positiivselt.

Ja siis oli vahepeal see periood, kus ei saanud nagu millestki kirjutada, sest elus toimusid suured muutused, aga need olid sellist sorti, mida polnud võimalik avalikult jagada. Siis ma vahel, kui üle kees, kirjutasin kinnisesse blogisse, sest kirjutamine on alati olnud minu jaoks teraapilise mõjuga.

Sellest tulenevalt ma avalikust blogimisest ära võõrdusingi – siiamaani on lihtsam, kui väga suur kirjutamise vajadus, kirjutada filtrita kinnisesse. Ja samas tunnen puudust kirjutamisest nö laiemale ringile, asjadest, mis päriselt korda lähevad. Kassid ja raamatud on ju väga tore meelelahutuslik osa blogist, aga kui sellest kaugemale ei jõua, siis ei ole seda blogi väga mõtet ka pidada :D

Ühesõnaga, mul on elus praegu väga põnev periood. Enesearengu periood. Ja mul oli plaanis see teekond enda jaoks talletada samuti kinnises blogis, sest nagu öeldud – ilma filtrita on lihtsam. Aga kuna avastasin just täna ühe põneva kokkusattumuse – ja ainult tänu sellele, et kirjutasin kunagi aastal 2010 ühe blogipostituse :) Siis mõtlesin, et äkki mul õnnestuks siiski seda põnevat teekonda nö avalikult jagada.

Ma olen praeguses suhtes olnud peaaegu viis aastat ja tunnen, et olen jõudnud nii mitmes mõttes välja samasse kohta, kui oma abielus. Ehk siis on mingid probleemid, mis on sarnased. Ikka on mul samad küsimused, millele ma ei ole veel vastust leidnud. Ma arvan siiamaani, et kui me oleks osanud paremini, siis me oleks võinud ka oma abielu tööle saada, sest nii mina kui Eksabikaasa oleme mõlemad ägedad toredad inimesed… Lihtsalt asjaolud olid sellised, et me ei osanud. Vähemalt oleme me pärast lahutust alati suurepäraselt läbi saanud, mul on hea meel, et mu lastel on nii imetore isa, et ka tema kõrval on imetore kaaslane, kes mõjub talle hästi. Mäletan, kuidas tundsin mõni aeg pärast lahutust, et me mõlema elud hakkasid palju paremini sujuma, et olid suured positiivsed muutused. Tema elu puhul ma muidugi nii detailselt ei tea, sest pigem suhtleme tavaliselt igapäevastel teemadel, aga no vähemalt mulje on jäänud.

Minu enda praeguses suhtes oli mul samamoodi pikalt tunne, et lõpuks ometi on hakanud kõik õiges suunas liikuma. Et asjad, millest ma enne aastaid unistasin, lõpuks ometi saavad teoks. Tundsin, et inimene minu kõrval on minu jaoks oma iseloomult sobivam kui eelmised, et mu rahaline seis on parem kui enne, et mul on lõpuks ometi ilus mugav puhas kodu… Ühesõnaga kõik olulised asjad.

Aga siis vahepeal oli tükk aega elu :) Elus on ikka raskemaid hetki ka, selles pole midagi imelikku. Elu käib tsüklitena. Igast madalseisust saab välja tulla – ja reeglina selle võrra kogenenuma, tugevamana. Ostsin maja ja ei jaksanud seda renoveerida? Tunnistasin seda ausalt, vahetasime renoveeritud maja vastu. Kaaslane oli pool aastat haiglas ja ootas sobivat luuüdi doonorit? Mina hoidsin sel ajal kodus üksi kõik toimimas ja olin talle toeks, kuidas oskasin – doonor leiti, ta sai terveks ja koju tagasi. Koroona sunnitud kodukontori ja distantsõppe haldamine oli ülikurnav – aga elasime üle, saime hakkama, ja kui teine laine koduõpet tuli, läks juba tunduvalt ladusamalt. Poisil oli vahepeal raske aeg ja see langes kokku ajaga, mil ma isegi olin üle töötanud ja kurnatud – aga ma suutsin tema jaoks olemas olla, me konsulteerisime erinevate inimestega, kes kõik olid toeks. See aitas – tema olemine läks silmnähtavalt paremaks ja ehkki väljakutseid on praegugi, näen selgelt, et oleme õigel teel. Mu töökoormus oli vahepeal üle mõistuse, nii et olin täiesti läbi põlenud – aga tänu sellele sain ka palka juurde ning mitu äärmiselt positiivset kogemust erinevates ettevõtetes töövestlusel käimise näol. Ehkki alati osutus lõpuks valituks keegi teine, ei tundnud ma kordagi, et ma pole piisavalt hea. Vastupidi, tundsin just, et ma tean, millised on minu väärtused ja tugevused, sain ka sellekohast tagasisidet, et kõik on olemas – lihtsalt alati oli mõni veel tugevam kandidaat. Küsisin alati tagasisidet, miks osutus valituks keegi teine ja oleksin samas olukorras ise ka sama valiku teinud. Ja käsi südamel, mul on ülimalt hea meel, et ma ei saanud ühtki neist viiest töökohast. Minu jaoks oli täiesti piisav see, et iga koht, kuhu kandideerisin, kutsus mu vestlusele ja kui oli mitu vooru, jõudsin alati viimasesse. Mul on hea meel, et ma olen endiselt oma praeguses töökohas, sest mulle meeldib sealne töökeskkond ja inimesed. Pingeid on igal pool, eriti just siis, kui koormus on ebamõistlik. Aga jumal tänatud, minu töökoormus on praeguseks täielikult normaliseerunud. Tunnen tööl käies, et olen vaimselt heas kohas ning ei lase tööst tulenevatel pingetel (mida vahel ikka on) endale mõjuda. Kui korra frustratsioon millegipärast tekibki, lasen selle ülikähku endast välja, nii saan hiljem rahulikult edasi töötada ja elada.

Ühesõnaga sellised väljakutsed möödunud aastate jooksul. Suhe sel ajal arusaadavalt kannatas. Kui kõik energia läheb mujale, siis suhte jaoks lihtsalt ei jäägi. See on arusaadav, see on okei, kui suhe on mõnda aega nö pausil ja eksisteerib vaid olmes – aga eelduseks ikkagi see, et raske perioodi möödudes on jälle aega panustada ka kvaliteetaega, emotsioonidesse, koos tegemistesse.

Ja vot siin nüüd tulevad minu puhul mängu need küsimused, mida esitasin juba eelmise suhte lõpus. Küsimused, millele ma ei osanud vastata siis ega oska ka nüüd. Lisaks tõdemus, et inimesel, kellega koos olen, on oma minevikutrauma, millega ta ei ole tegelenud ning see mõjutab minu meelest kogu tema praegust olemust. Ma tean, miks ja kellesse ma armusin. Ma näen selle imelise inimese tohutut potentsiaali. Ja ma näen, kuidas see mineviku trauma teda tagasi hoiab. Kui palju negatiivseid emotsioone on praegu tema sees kinni, mis tekitavad temas igasuguseid hirme. Ja sellest tulenevalt on mul ka tunne, et kui väga ma ei üritaks seda suhet toimima panna, see saab juhtuda vaid siis, kui seda soovivad kaks inimest. Mitte ainult ei soovi, vaid ka sisuliselt tegutsevad selle nimel. Ja selle tegutsemise ajendiks ei saa olla põhjus teha seda kellegi teise pärast või hirmust, vaid ainus soov peaks olema, et ENDAL oleks hea – tegeleda iseendaga, saada aru oma hirmudest, piirangutest, lasta need vabaks.

Tänu nendele vastuseta küsimustele on mul endal olnud viimased aasta aega tunne, et ma ei ole küll rahul, aga ei oska ka midagi teha. Ja et lahendus pole paraku “lihtne” lahkuminek – mida me nagunii ka kumbki ei soovi, ehkki lõksus olemise ajal olen selle mõtte korduvalt õhku visanud. Sel juhul jalutaksin ma ilmselt mingi hetk hiljem kolmandasse suhtesse, kus tekiksid aja jooksul täpselt needsamad küsimused. Nii ma siis vahelduva eduga üritasin läheneda probleemile eri nurkade alt, proovisin leida lahendusi olme lihtsustamises, seejärel kvaliteetaja tekitamises, mingitel hetkel tundsin, et pingutan üksi ja milleks? Misjärel lihtsalt ignoreerisin mõnda aega probleemi ja katsusin võimalikult rahulikult ja rõõmsalt igapäevasele olmele keskenduda.

Aga ma olen oma loomult tegutseja. Ma ei ole probleemide ignoreerija :D Mõtle välja, mis tahad – mõtle välja kuidas seda saavutada. Miski ei meeldi? Muuda seda või lepi sellega.

Suureks abiks oli mulle see, kui mai keskel käis mu peas üks klõps, mis aitas mind välja senisest negatiivsuse “ma ei ole oma eluga rahul, aga ma ei oska seda parandada” tsüklist. Ma ju TEAN, et pole mõtet keskenduda negatiivsele, sest siis tõmbangi seda vaid rohkem ligi. Negatiivsed tunded tuleb ära tunda, neid aktsepteerida – see on väga oluline, olen minevikus tahtmatult oma liigse positiivsusega muid tundeid vaiba alla pühkinud. Kusjuures üldse mitte teadlikult, pigem “fake it til you make it” ellusuhtumine. Ma iga ihurakuga usun, et tuleb mõelda positiivselt, siis tõmbame seda ka ligi. Aga jaa, selle kõrval tuleb ikkagi tunda ja aktsepteerida ka kõiki negatiivseid tundeid enda sees. Õppima tundma oma varjukülge. Sest sealt tuleb tegelikult väärtuslikku infot. Ja siis jälle otsida lahendusi.

Ühesõnaga see klõps käis. Ühelt poolt oli eelduseks kindlasti see, et töökoormus on hetkel mõistlik, mis jätab rohkem energiat muu jaoks. Teine abistav asjaolu oli kevad ja mõnus ilm. Mai on imeline aeg. Kolmandaks… No lihtsalt üks väike positiivne asi isiklikus elus. Ja käiski klõps. Ja ma mõtlesin – mis jama ma siin teen :D Miks ma mõtlen ja soiun ainult sellest, mis ei toimi. Mõtlen edaspidi ainult sellele, mida ma SOOVIN ja KUIDAS seda saavutada.

Ja seda ma siin viimased 1+ kuud teinud olengi.

Olen rääkinud avameelselt Kaaslasega, mis on minu soovid – ja uurinud, mis on tema omad. Praegusel hetkel on nii, et mina tean, mida ma soovin – tema väidetavalt mitte. See on tema teekonna algus. Saada aru, mida ta soovib – või siis minu arust pigem, miks on ta kõik oma soovid nii sügavale enese sisse ära peitnud, et sellele ligi ei saa ja kuidas noist blokeeringutest vabaneda.

Mina otsin vastust küsimusele, mis on minu õppetund selles suhtes? Seesama õppetund, mis jäi mu abielus omandamata? See on üks asi, millele soovin kindlasti vastuse leida. Ma ei tea, kas me jääme kokku või mitte, see polegi hetkel niivõrd oluline – kõik, mida ma soovin, on see, et me mõlemad areneksime, saaksime paremaks ja otsustaksime ühiselt, kas soovime jätkata koos või eraldi. Potentsiaali on siin suhtes minu arust küll ja veel – küsimus on selles, kuidas me mõlemad suudame tegeleda oma isiklike probleemidega ja kuhu oma mõtete ja soovidega välja jõuame.

Teiseks olen pikalt vastust otsinud küsimusele, mis on minu elus mittetöötavad ja vananenud mustrid – põhjustatud lapsepõlvetraumadest, mille tagajärjel on kirjutatud see aegunud programm, mis siiani alateadlikult mu elu juhib. Ma tahan need mustrid ära tunda, need traumad tervendada ja kirjutada uue programmi, mis toetab mu praegust elu ja arengut. Aga kuidas neile traumadele ligi pääseda?

Ma olen hästi praktiline ja kontrollivajadusega inimene. Ma võin kõiksugu alternatiivseid lähenemisi ja tervendusviise kogu südamest uskuda, aga see ei tähenda, et need sama lihtsalt minu peal toimiks :D Nagu ütleb üks armas inimene, kellega ma noil päevil enesearengu asju kõige rohkem arutan – järelikult ei olnud sa selleks veel valmis. Kunagi, kui lapsed olid väikesed, läbisin ma holistilise neliku, mis on põhimõtteliselt rännaku teema, aga ega ma ei suutnud seal küll midagi ette kujutada ega tervendada. Mõned aastad tagasi proovisin ayahuascat, teistmoodi rännakut. Ka sealse kahe ööga ei avanenud minus mitte kui midagi, ei saanud kuskilt otsast targemaks. Olen viimaste aastate jooksul veel proovinud sarnaseid asju läbi veebi, aga tulemus sama. Ühesõnaga ma väga tahaks oma sisemisele lapsele ligi pääseda, saada aru, mille pärast ta kurvastab ja teda lohutada, tervendada… Aga kuidas? :D

Seega soov oma mustritest aru saada ja neid tervendada on olnud ikka väga pikalt, aga ma ei ole senini leidnud ühtki toimivat lahendust. Ma NÄEN, kuidas mingid teraapiad teiste peal toimivad ja neis imelisi muutusi tekitavad ja TAHAN KA. Ma oleksin suurima rõõmuga nõus kasutama oma sääste mõne mitte just kõige odavama teraapia jaoks, kui ma oleksin kindel, et see TOIMIB. Aga senised kogemused on tõestanud vastupidist ja mul on siiski soov oma raha arukalt kulutada.

Kui ma nüüd mai keskel hakkasin jälle mõtlema ainult soovidele ja lahendustele, ei osanud ma enda enesearengu koha pealt midagi konkreetset paika panna. Pigem tunnetasin vajadust olla toeks Kaaslasele – sest kui mina olen kõigi nende enesearengu ja emotsioonide teemadega juba aastaid tegelenud, sellest paljude inimestega rääkinud ja arutanud, siis tema on, noh, tüüpiline kinnine Eesti mees :) Nii et minu soov oli eelkõige teda toetada ja julgustada. Jääda ise rahulikuks ja positiivseks, tülide puhul mitte minna kaasa emotsionaalsete süüdistustega, vaid kuulata ja rahulikult peegeldada, esitada täpsustavaid küsimusi, saamaks aru, mis tüli, tunnete ja sõnade taga TEGELIKULT on.

Kuna kogu see enesearengu teema tuli jutuks ka mitmete sõpradega, siis üks neist mainis, et on kunagi käinud access barsis (pmst energiapunktide mõjutamine peas) ja et see oli tema jaoks väga mõnus kogemus, pärast mida oli pea täiesti tühi. Kuna nii mina kui Kaaslane oleme mõlemad pigem üle mõtleja tüüpi, siis tundus see huvitav asi, mida proovida.

Kuna osa access barsi seansist oli ka vestlus, et aru saada, mis põhjustel ma sinna tulin, siis kuidagi pärast seanssi veel rääkides tulid jutuks tšakrad ja energiad… Ja selgus, et mul on need kinni. Küsisin, kuidas need lahti saada? Ja sealt siis nüüd järgmine samm ehk energeetiline tervendamine.

Ma ei tea, kuidas teiega, aga kui keegi räägib mulle tšakrate avamisest, siis mulle tuleb esimese asjana meelde Igor Mangi draama, mille peale mul on lihtsalt väga raske tõsiseks jääda, sest sel teemal on hiljem NII palju nalju tehtud.

Samuti tean, et paljud inimesed suhtuvad kogu sellesse teemasse suure skepsisega. Sealhulgas, olin siiralt üllatunud, isegi minu kosmeetik, kes on ühtlasi ka terapeut. Kuna ta on alternatiivsetele teemadele igati avatud, ei oleks ma temalt üldse sellist reaktsooni oodanud. Kui ma õigesti mäletan, nimetas ta access barsi kultuseks ja tšakrate avamist samuti lihtsalt äriks. Tema meelest ei saa tšakrad kunagi olla kinni – energia liigub alati, lihtsalt erineva kiirusega.

Fakt on see, et mida populaarsemaks on muutunud kõik alternatiivsed teemad ja esoteerika, seda enam on tekkinud turule teenusepakkujaid, kes näevadki seda kui lihtsat raha teenimise viisi, sest on nõudlus ja lollidelt tulebki raha ära võtta. Samas usun siiralt, et KÕIK see ei ole hambasse puhumine. Et on päriselt teraapiad, mis toimivad, inimesed, kes soovivad ja suudavad aidata. Pigem taandub kõik küsimusele, kui palju sa ise sellesse usud, kui palju sa oled võimeline vastu võtma, kas oskad selle päris õige asja ja inimese üles leida.

Tunnistan, et mina olen vägagi tugevalt kõige alternatiivse poole kaldu. Samas on mul praktilist meelt ja tervet mõistust ka omajagu. Ja väidetavalt peaks mul olema ülihea intuitsioon (sellest hiljem pikemalt :P). Nii et ma suurima heameelega uurin kõiki neid alternatiivseid teemasid ning tunnetan ja katsetan, kas miski võiks olla minu jaoks see õige.

Access barsi proovima läksin lihtsalt avatud meele ja uudishimuga. Palju see mulle nüüd reaalselt mõjus (ja kas üldse?) on üliraske hinnata. Ma nimelt olin juba enne seda sõiduvees ehk positiivsel lainel. Läksin sinna rõõmuga ja läksin sealt ära veel suurema rõõmuga, sest ometigi pakkus keegi mulle välja niidiotsakese, kust haarata ja edasi harutada. Miks keegi mulle varem öelnud polnud, et kuule, vaatame, kuidas su energiad liiguvad ja kas tšakrad on tasakaalus? Miks, ah, miks?

Teisele kohtumisele sama inimesega, esimesele energeetilise tervendamise seansile, läksin juba pisukese eelarvamusega, sest vahepeal olin kuulnud ju värsket kriitikat selle teema suhtes. Aga ma ei oleks läinud teist korda tagasi, kui suhtlus selle inimesega poleks esimesel korral mulle sobinud ja tema isik mulle usaldusväärset muljet jätnud. Ja ma usaldan praegu puhtalt oma intuitsiooni, kui ma ütlen, et see inimene ei ole teeskleja, vaid on päriselt ise samast asjast abi saanud ning see puudutas teda nii sügavalt, et ta otsustas ise õpinguid alustada ja aitab selle tulemusena praegu teisi inimesi. Nii et ma kavatsen jätkata, suurima rõõmu ja huviga, et vaadata, kas ja kuhu see välja viib.

Tavaliselt minevat kõigi tšakrate lahti saamiseks 3-4 seanssi. Pärast esimest seanssi sain teada, et minu energiaid oli alguses üldse väga raske kätte saada, aga lõpuks sai energia kenasti liikuma. Lahti sai esimese korraga kaks tšakrat – päikesepõimiku ja otsmiku ehk kolmanda silma. Ja kuskilt sakraal- ja päikesepõimiku tšakra piirkonnast oli minu seest tulnud välja mingi nii raske energia, mille kohta terapeut ütles, et pole ammu midagi sellist tundnud. Ta küsis, kas ma ise ka midagi tundsin – ei :D Ütles, et sel ajal oli mu näoilme muutunud ka selliseks ebameeldivustunnet, vastikust peegeldavaks.

Järgmine seanss sai kirja pandud kaks nädalat hilisemaks ja seniks anti mulle kolm kodutööd.

Esiteks, see oli vist sisemise minaga parema kontakti loomiseks :D Pidin igal hommikul endale peeglis korralikult sügavalt silma vaatama ja ütlema “Tere tulemast!”. Mhm, kui teid paneb see silmi pööritama, siis praktilise minu jaoks ka selline naljakas, natuke võibolla isegi piinlik asi. Samas, kuna siin ma ju olen ja soovin muutuda, siis muidugi olin nõus seda proovima. No ja mingi kolm päeva proovisin, siis unustasin TÄIELIKULT ära :D Alles nüüd, kui siin hakkasin kirjutama kodutöödest ja teadsin, et neid oli kolm, siis pidin meenutama, et oot, mis see kolmas oligi… Ma katsun nüüd meeles pidada ja seda veel paar päeva teha, esmaspäeva õhtul lähen järgmisele seansile ja eks siis saan kuulda, kas see ära unustamine oli mingi alateadliku vastumeelsuse tulemus või mis :D Aga kui mõnedel inimestel olla endale ebameeldiv silma vaadata, et paneb nihelema ja ei saagi, siis minul sellega küll mingit probleemi pole. Ma siiralt armastan ennast ja peeglisse vaadates näen ilusat rõõmsat inimest. Kas see on kiire pilk või sügav pilk, vahet pole, tunne on sama.

Teine kodutöö oli lugeda läbi Lise Bourbeau raamat “Ravi terveks oma hingehaavad ja leia oma tõeline Mina”. Seal räägiti viiest haavast ja maskist, mille taha nende puhul ennast peidetakse – pidin aru saama, milliseid ma enda juures ära tunnen. Tuvastasin kolm: mahajätmise haav ja sõltuva mask, reetmise haav ja kontrollija mask ning ebaõigluse haav ja rigiidse mask. Ma siin neid pikemalt kirjeldama ei hakka, kel huvi, võib ise raamatut lugeda.

Olulisem osa on nüüd siis aga see, kuidas neid haavu tervendada, mis peaks käima neljas etapis. Esiteks maskide teadvustamine. Teiseks nördimustunne ja vastuhakk – raske omaks võtta vastutust nende käitumismustrite eest, pigem soov süüdistada teisi. Seda kõike olen ma teatud viisil teinud juba ammu enne selle raamatu lugemist. Jah, ma ei osanud siis nii täpselt analüüsida, et selle tunde minus tekitab reetmise haav, mille tagajärjel kannan kontrollija maski, aga nii üldises plaanis olen juba aastaid oma tundeid analüüsinud ja saan aru, kui mu reageering, käitumine, tunne on pigem mingi minevikujama pärast kui sellepärast, milline ma hetkel päriselt olen. Jah, aeg-ajalt mul on peas mõte, et kui TA käituks teisiti, siis MA ka ei käituks nii – ehk siis süü teise kaela veeretamine :D Aga üldises plaanis ma pigem katsun analüüsida seda, et miks teise käitumine minus sellise käitumise trigerdas. Ja minu eesmärk on sisemine tasakaal. Et igasugused sellised asjad mind niiviisi ei trigerdaks.

Kolmanda etapiga on pisut keerulisem. Siin peaksin endale andma õiguse kannatada ja tunda viha ühe või mõlema lapsevanema vastu, kui elan uuesti läbi lapsepõlves kogetud haavade valu. Mida sügavamalt ma selle etapi läbin, seda enam tunnen kaasa väikesele lapsele iseendas. Pean jätma viha ja tigeduse vanemate vastu ja leidma jõudu, et neile kaasa tunda, sest nemad ka kannatasid.

Neljas etapp on iseendaks saamine – aru saamine, et maskid pole enam vajalikud. Tunnistan õigeks ja vajalikuks, et mu elu on täis kogemusi, mis aitavad tundma õppida, mis on minu jaoks hea ja mis pole. See on armastus enese vastu.

Kaks haava kolmest on seotud vastassoost vanemaga, aga minu ema ja isa läksid lahku, kui ma olin titt, nii et isa pole minu elus kunagi osalenud ja nii palju, kui mäletan, pole ma temast ka kunagi puudust tundnud. Teate kõiki neid filme ja raamatuid, kus peategelane tunneb ennast poolikuna, sest ei tea oma isast midagi? NOT ME :D Enamik sõpru, kellega ma lapsepõlves läbi käisin, olid üksikemade lapsed ja neil vähestel, kel isa oli pildis, ei olnud seal mingit terve peresuhte eeskuju. MITTE ÜHTEGI. Seega ma ei osanud isast puudust tunda. Minu jaoks oli ülimalt loomulik see, et on ainult ema.

Emaga olen ma ka alati hästi läbi saanud. Arutasin temaga pärast raamatu lugemist, et see ainus haav, mis mul on seotud samast soost vanemaga – ebaõiglus – kujuneb väidetavalt välja 3-5 eluaastal. Kuna toona elasime vanaema juures ja ema käis hästi palju kursustel, samal ajal, kui vanaema minu järele vaatas, siis ema arvas, et äkki sealt on mingi trauma tekkinud. No võimalik, eks. Ja ehk saab selle haavaga otsapidi siduda ka minu kehva suhte endast kuus aastat vanema õega, mis tulenes sellest, et tema vajadused olid rahuldamata – sest ema ei saanud nendest tol hetkel aru/ei jaksanud nendega tegeleda.

Ja isa puhul samuti, ehkki ma teadlikult pole temast kunagi puudust tundnud, siis alateadlikul tasandil oleks ülimalt loogiline, et on mingi viha või kurbus, et ta mu maha jättis. Isapoolset suguvõsaliini arutades tuli välja muudki “põnevat”, ühesõnaga palju traumasid kõigil neil inimestel seal. Tema emal, kasuemal, lõpuks ka isal endal (kõik nüüdseks surnud – üks õnnetus, kaks enesetappu).

Nii et jõuame tagasi mu soovini saada ühendust oma sisemise lapsega, et teda tervendada ja ühes sellega mittetoimivate mustrite programm ümber kirjutada. Aga kuidas kõik need alateadlikud negatiivsed tunded minu seest välja meelitada, no eks see ole väljakutse terapeudile :D Kui kõik tšakrad lahti ja energiad liikuma saab, äkki saab siis sisemisele lapsele ka ligi? One can hope!

Kolmandaks kodutööks oli mõelda oma elutee numbri üle. Ma olen alati teadnud, et see on 11. Emal oli kunagi kodus üks õhuke tumesinine raamat numeroloogia kohta, juba õige noores eas arvutasin selle välja. Aga ega ma selle teadmisega miskit pihta hakata ei osanud :D Nüüd ma pidin mõtlema selle üle, kas ma olen valmis võtma vastu 11 väljakutsed või soovin pigem minna mugavamat teed pidi ja taandada ennast 2-ks.

11 on vana hing, ülihea intuitsiooniga (mäletate, seda ma mainisin postituse alguse poole, et mul peaks olema :D), tema ülesandeks on (vaimselt) inimkonda teenida. No ma ei tea, ma ennast hetkel ülivaimseks ei pea, pigem ikka sinna praktilise poole :D Aga äkki ma olen natukene teeninud inimkonda sellega, et ma olen siin avameelselt bloginud ja sellega kedagi inspireerinud? :D Samuti on mul üks suur soov ja tulevikuplaan – jällegi ma ei mäleta, olen ma sellest varem avalikult bloginud või ei, aga kui olen, siis nüüd topelt. Minu silmad paneb särama asjadest vabanemine ja alles jäävatele asjadele süsteemi loomine. Ehk siis – et kodus oleks asju minimaalselt, need kõik sellised, mis on vajalikud ja teevad rõõmu. Ja et kõigil neil asjadel oleks nii hea oma koht, et kunagi ei peaks midagi otsima ja neid oleks sinna nii lihtne tagasi panna, et mingit suuremat segadust ei tekigi. Mingit moodi minimalism, kui soovite. Minu arust on sellisel kodul NII SUUR POSITIIVNE MÕJU. Mida vähem asju, seda lihtsam korda hoida – mida rohkem korda, seda rohkem lihtsust, selgust, ruumi enda ja oma mõtete jaoks. Liigsed asjad ja segadus ahistavad… Vot see on see, mida ma tahaks tulevikus teha. Raha eest. Aidata teistel inimestel luua selliseid kodusid, et nad oleksid õnnelikumad ja et neil oleks rohkem aega kõige toreda jaoks. Nii et ülipraktiline, aga samas ka pisut vaimne?

Ühesõnaga, rohkem mul hetkel ideid inimkonna teenimiseks pole, aga ILMSELGELT ma ei taha olla mingi igav 2, ILMSELGELT olen ma valmis väljakutseteks :D

Ja noh, kui mingi teema mulle huvi pakub, siis ma sukeldun sellesse kogu hingega. Ehk siis kui mul oli ülesanne lugeda läbi ÜKS raamat ja mõelda oma elutee üle (mida oleks saanud suurepäraselt teha ka ilma raamatuteta), siis mida tegin mina? Googeldasin raamatukogu andmebaasis märksõnu numeroloogia ja tšakra – ja leidsin nii palju potentsiaalselt põnevaid raamatuid, mille seast ma ei osanud valida, et broneerisin kõik ja tassisin ühekorraga koju 20 raamatut :D Sealhulgas ka nt “Kuidas elada tervena 100-aastaseks” :D Ma ei tea, miks see üldse tšakrate teemaga välja tuli, aga kuna mul on nimelt kogu teadliku elu olnud kindel plaan elada kõrge elueani iseseisvalt, positiivselt ja ülihea tervisega, siis tundus hea raamat lugemiseks :D Eks vaatame, millal ma selle lugemiseni jõuan, praegu on numeroloogia teema põnevam. Arvutan siin igasugu numbreid ja värke, nii enda kui Kaaslase ja laste kohta. Kindlasti blogin kunagi sellest ka pikemalt.

Mul muidugi pole mingit plaani kõiki neid raamatuid läbi lugeda, pigem lehitsen, loen pisut siit ja sealt – vaatan, mis kõnetab. Mõned ei kõnetanud üldse ja tõstsin üsna kiirelt kõrvale, aga põnevat on olnud küllaga. Ega ma ei teagi, palju seda kõike nüüd täpselt uskuda, aga samas ma jällegi usun, et mingi mõte seal on. Ja tunnen ennast ning teisi mõnedes kohtades väga ära. Nii et põnev on.

Ahhaa… Ma oleks peaaegu ära unustanud selle, mis ajendas mind kirjutama seda postitust just avalikku blogisse – mis ajendas mind ka selle postituse pealkirjaks (ehkki sellel pealkirjal oli mitu põhjust, üks neist ka “läksin proovima access barsi pigem mõttega, kas sellest võiks Kaaslasele kasu olla, aga sattusin ise energeetilise tervendamise teekonnale”). Ajendas mind üks raamat ülalolevast kuhjast, mis tuli samuti tšakraotsinguga ja mida ma alguses üldse ei plaaninud laenutada, aga lõpuks siiski võtsin, sest noh, tundus põnev :D Ehk siis Kati Lumiste “Tervendajate käsiraamat” – Eesti tervendajate elutarkused, head mõtted ja nõuanded.

Sirvisin seda raamatut mingil õhtul puruväsinud olekus, lugesin diagonaalis, kui enam ei jaksanud, panin järjehoidja vahele ja läksin magama. Mingi päev hiljem, üritades teha valikut raamatute vahel, mille lugemata tagasi viin, olin seda juba ära viimise kuhja tõstmas, aga viimasel hetkel siiski otsustasin, et las jääda, loen millalgi veel. Täna hommikul otsisin miskit lugemist hommikusöögi kõrvale ja otsustasingi võtta selle raamatu. No esiteks tuli välja, et just see peatükk, kuhu mu järjehoidja jäänud, kõnetas mind väga – intervjuu Sülli Reet Vainoga. Pärast seda ma pisut googeldasin tema kohta edasi ja mõtlesin siis, et äkki peaks ikkagi raamatu tervikuna värske ja puhanud peaga läbi lugema. Alustasin sissejuhatusest… Ja mis selgus? Et autori esimene raamat oli “Minu Ibiza” – tema enda sõnul omamoodi tervendus- või innustusretk neile, kes ehk ei julge rahata ja seljakott seljas ilma peale kondama ja muutusi ette võtta. Ja minul lõi kohe lambipirn peas põlema, sest mäletasin, et just seesama raamat jättis mulle nii sügava mulje, et kirjutasin toona pärast raamatu lõpetamist kell üks öösel kõik oma emotsioonid sellesse blogipostitusse.

Ja seda postitust nüüd, üle 12 aastat hiljem üle lugedes, kus ma olen parasjagu enesearengu teel… Need asjad, mida ma toona soovisin, pole tegelikult absoluutselt muutunud. Suhe on uus ja praeguse eluetapi kirjeldus teistsugune, aga kõik muu – minu mõtted, minu soovid… Need on ikka samad. Ma soovin täna endiselt samu asju, mida soovisin 12 aastat tagasi. Nende aastate jooksul olen õiges suunas liikunud, küll mitte alati nii kiiresti, kui oleks tahtnud (sest ma olen teatavasti VÄGA kärsitu) – aga sisetunne on praegu sama, mis enne. Lihtsalt sooviksin nüüd leida pisut efektiivsemaid viise, et see rännak edaspidi pisut kiiremalt kulgeks.

Siinkohal lõpetan oma järjejutu esimese peatüki :D Eks näis, millal järgmise kirjutamiseni jõuan.

Miks ma olen just praegu nii motiveeritud endaga tegelema – no esiteks, nagu mainitud, tahaks selle suhte õppetunni kätte saada. Eelmises suhtes olin kümme aastat, seekord hakkab viiele liginema ja enam küll ei viitsi nii pikalt kummi venitada. Tahan aru saada, mis värk on, mida mina saaksin endas tervendada ja kas on mõtet jätkata või mitte. Teiseks saan ma järgmisel aastal 40-aastaseks. Jälle uus ja äge ajajärk on algamas, tahaks siis olla ka sellevõrra targem ja kogenum. Mõne olulise õppetunni võrra rikkam. Ja üleüldiselt rikkam. Ja õnnelikum :D Mul on üheksa kuud aega areneda, selle ajaga jõuab paljutki :D

Kui sa jõudsid selle postituse lõpuni lugeda, annan sulle virtuaalse medali. Eelkõige kirjutasin nii pikalt ja põhjalikult ikka iseenda jaoks – kümne aasta pärast on põnev lugeda, mida ma siis arvasin. Miks ma aga otsustasin kirjutada avalikult: ehk on kellelgi huvitav seda teekonda jälgida, ehk saab keegi veel inspiratsiooni… Teiselt poolt mõtlevad mitmed teist kindlasti ka, et on ogarus selliste asjadega tegeleda – see on ka ok, igaühel on oma tee käia. Mõtle, kui igav oleks maailm, kus kõik mõtlevad ja tegutsevad ühtemoodi :)

Apr 012021
 

Sain eile õhtul lõpuks oma sünnipäevakingituse kätte – küll väikese hilinemisega, aga ise olin valmistunud kuu aega pikemaks ootamiseks :D Suurepärane ajastus täpselt enne pikka nädalavahetust.

Kuus kuud, kolm nädalat ja kaks päeva. Mitte et ma oleks lugenud :P

Feb 142021
 

Kui lillekuller juhtub olema tuttav, võib juhtuda, et ta ei vaata aadressi, vaid sõidab sinna, kus teab sind elavat… Hiljem helistab ja väidab, et kedagi polnud hommikul kodus, ta tuleb nüüd uuesti… Ja sõidab siis teist korda valele aadressile :D Ja ennäe, kell polnud veel neligi, kui ta lõpuks ka õigesse kohta jõudis :D

Kaaslane muidugi pidas mind juba hommikul varakult meeles :P

Plikal tuli õhtul pannkookide tegemise tuju. Esimese hooga tegi liiga vähe, nõudsime lisaks. Teine ports sai suurem kui esimene, seda ei jõudnud lõpuks ära süüa :D

Moosi meil kodus üldiselt ei leidu – pannkooke sööme harva ja saia ainult inglise hommikusöögi kõrvale või siis, kui lõhet on ehk moosisaia söömise harjumust ka pole. Lapsed oleks rõõmsalt nõus pannkooke ainult meega sööma – mina isiklikult aga seda ei taha, kook niigi magus, tahan hoopis miskit värsket. Maasikaid seekord sügavkülmas polnud, õnneks oli kirsse. Sai sõbrapäeva puhul isegi kunsti tehtud :D

Kaaslane ütles, et tal saab homme 160 päeva haiglas. Tema oli selle info saanud õe käest. 8. septembril ma ta sinna sõidutasin, arvutada ei viitsi, ju on õige.

Nädala pärast läheb ta Tartusse ja märtsi alguses on siirdamine. Ja siis sõltub, kuidas immuunsüsteem ellu ärkab. Mida kiiremini taastub, seda rutem koju saab. Kuna varem oli jutt kahest kuust, siis mu sünnipäev ei ole just realistlik lootus. Aga ma seda unistust lõpuni maha matnud ei ole :D

Ühesõnaga, kõik need head mõtted ja soovid kuluvad ära. Eks muidugi saame mõlemad hakkama ja täitsa hästi pealegi, aga kaua sa jaksad niiviisi… Tahaks ju kangesti kaissu :)

Mar 252020
 

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama… Ohh… Ma ei teagi, kui kaugelt.

Oma kodu on olnud üks mu suurimaid unistusi nii kaua, kui mäletan… No kindlasti juba ülikooliajast saati. Toona oli mu elukaaslasel oma korter, mis oli väga kõva sõna selles vanuses, aga siis läksime lahku ja kolisin üürikasse. Oli 2006, buumiaeg, kodu soetamine minu palgaga tundus täiesti kättesaamatu unistus.

Vahepeal oli London, rasedus, Tartu, masu, London, teine rasedus ja selle ajal täiesti teadlik säästmine. Ja 2010 lõpus õnnestus osta oma kodu.

See oli maja esimene korrus suure aiaga – nii armas ja röögatult õnnelikuks tegev. Esimese ringi säästuremondiga sai kõige suuremad jubedused likvideeritud, nii et 2011 suvel, Poisi esimesel sünnipäeval, oli pilt juba palju parem. 2013, pärast lastetoa “päris” remonti ja vannitoa säästuremonti, veel parem.

Aga see kõik oli vaid jäämäe tipp. Vaja oli teha nii palju rohkem. Vahendeid selleks ei olnud piisavalt. Nii see kodu tasapisi taas väsis ja lagunes. Samal ajal kasvasime ka meie Eksabikaasaga lahku.

Pärast lahutust otsustasin, et teen selle kuradi remondi üksinda ära. Võtan laenu ja lihtsalt teen. Aga… Ei jõudnud projektinigi. Te ei kujuta ette, mitu korda nende üheksa aasta jooksul me (hiljem ma üksi) üritasime alustada ja… Ei jõudnud kuskile. Erinevad takistused. Tagantjärele tundub, et oleks võinud ammu aru saada – kui kuidagi ei edene, siis miks pead vastu seina peksta?

Sest see kodu oli NII ARMAS ja kui oleks ainult saanud selle oma korda teha, oleks see olnud ideaalne. Kõik ju tegelikult tundus sujuvat, vähemalt esimesed aastad. Ja ka sealt edasi oli kõik pikalt positiivne.

Igal juhul, kui veel 2018. augustis olin kindel, et hakkan aasta pärast üksinda renoveerima, siis vahepeale tuli üks elu vingerpuss, üks ootamatu armumine, üks väga ootamatult alanud ja sama ootamatult lõppenud väga intensiivne suhe. Ja siis oli pime sügis, kodu mu ümber lagunes igast küljest ega tundunud enam üldse kodusena. Ja oli külm ja kõle ja ma olin eluga pahuksis. Ja otsustasin, et mina enam ei taha, ei jaksa. Võtsin kinnisvaraportaali ette ja hakkasin käima vaatamas neljatoalisi kortereid ning majaosi, mis olid renoveeritud. Selliseid, mis sobiks elamiseks kolme kassiga :) Ehk siis mitte suuri maju.

Ja ma leidsin ühe korteri, mis vastas kõigile mu nõudmistele ning maakler, kes seda korterit müüs, hakkas müüma minu elamist. Kuna minu kodu puhul oli tegu täielikku renoveerimist vajava majaosa ja kaasomandiga ehk pigem keerulise müügiobjektiga, ei olnud mul mitte mingit jaksu selle müügiga ise tegeleda ja mulle tundus loogiline kasutada sama maaklerit, kellele see oleks olnud kaks kärbest ühe hoobiga projekt.

Kuulutus ei läinudki kunagi avalikult üles, maakleril oli piisavalt kontakte. Tekkis tõsine huviline, mille peale naabrite poeg tegi mulle omapoolse pakkumise, et maja jääks perekonda. Võtsin selle vastu. Minu välja valitud korteri kasutusloa saamine aga venis.

Vahepeal oli mu ellu tekkinud uus inimene. Seda täiesti sihilikult – nagu öeldud, oli külm ja kõle aeg. Igatsesin head seltskonda ja füüsilist lähedust. Ütlesin üsna selgelt kohe alguses ära, et mingit suhtematerjali minust ei ole. Kaaslasel oli samuti olnud raske aasta ja eks me nii siis üksteist lohutasime. Koos oli aga nii hea, et mõned kuud hiljem pidin tõdema – on vist ikkagi armumine ja päris suhe.

Kaaslane oli terve elu elanud eramajas. Minu välja valitud korteriga olid kogu aeg olnud mõned kaheldavad asjaolud – mis oleks võinud olla paremal juhul väga ok ja halvemal juhul tekitada suuri probleeme. Midagi muud sobivas hinnaklassis ei leidnud. Ja kuidagimoodi juhtus nii, et ütlesin korteri soovi üles ning hakkasin korterite asemel vaatama hoopis maju.

Naabrite poeg muutus vahepeal rahutuks – tahtis tehingu ära teha, sest tema panga pakkumine oleks mingil hetkel aegunud. Nii ma müüsingi mai lõpus oma kodu maha – klausliga, et saan seal sees elada septembri lõpuni. Mul polnud veel sobivat elamist, mida osta, aga mõtlesin, et kui see üks uks sulgeda, avaneb ehk teine kergemini.

Sel ajal olime kaaslasega olnud koos vaid pool aastat. Polnud meie suhe veel kaugeltki sellises faasis, et arutada koos kodu ostmist. Minu kodu ostmise mõte oli tekkinud enne teda ja mulle oli ääretult oluline seekord finantspoole pealt üksinda hakkama saada – endale tõestada, et saan selle laenu üksinda kätte. Renoveeritud korteri puhul poleks see olnud mingi probleem – kodu müügist saadud raha jagus sissemakseks, minu palk + ametlikuks tehtud alimendid olid pangale piisav sissetulek. Maju mahtus mu hinnapiiri sisse ka renoveerituid, aga ei ühtki sellist, mis oleks sobinud. Isegi ühtki renoveerimata maja polnud, mis oleks sobinud :D Täiesti hämmastav, KUI palju oli müügis täiesti ebapraktilise ruumipaigutusega ja päikese suhtes asetsevaid maju. Paljud pealegi röögatu hinnaga.

Leidsin täpselt ühe maja, mis mu tingimustele vastas. Räämal, ehitatud 60datel. Vajas renoveerimist. Aga ruumipaigutus oli ok, aed oli nunnu, päike paistis õigesti. Seega ei olnudki nagu mingit valikut. Olin valmis kolima teisele poole jõge :)

Kui korteri laenutaotlusele vastasid positiivselt pea kõik pangad, siis sellele majale ainult üks – LHV. Vaatasin kaaslasele otsa ja küsisin: oled sa KINDEL, et tahad selle jama minuga kaasa teha? Ta ütles jah. Nii ma siis võtsin selle laenu – miinimum sissemakse ja Kredexi käendusega, et jääks maksimaalne summa renoveerimiseks. Esimene kodulaen oli vaid 10a, maksin seda pärast lahutust üksi (ja vastavalt sellele sain ka müües rohkem raha), müügi hetkeks oli laen praktiliselt makstud. Uue laenu kuumakse oli sama, aga laenu pikkus 27 aastat. Ja me teadsime, et selle rahaga, mis mul üle jäi, ei renoveeri ära pooltki – oli plaan teha suve ja sügisega ära nii palju, kui raha jagub, järgmiseks suveks korralik eelarve ülejäänu jaoks ning selle laenu oleks võtnud kaaslane. Nii et ma küll tõestasin endale, et saan üksinda laenu kätte, aga renoveerimise osaga poleks ma üksi hakkama saanud :)

See kõik tundus nii õige, otsekui teine võimalus. Poole maja asemel terve maja, uue kaaslasega, kes pole küll kuskilt otsast ehitusmees, aga lihtsalt väga asjalik ja toimekas. Nüüd, kus kaks ettevõtlikku inimest asja kätte võtavad ja on ka raha, ei tohiks ju ometi olla mingit probleemi? Jah, renoveerimine on k*pp, aga selle tulemus on unistuste kodu. Olin elevil, hakkamist täis.

Ainult et… Mitte ükski osa sellest renoveerimisest polnud minu jaoks lihtne ega nauditav. MITTE ÜKSKI. Minus ei ole sisekujundajat. Minu peas ei teki majas ringi vaadates pilti, milline kõik võiks olla. Kõik renoveerimistööd, millest ma midagi ei teadnud ja mille kohta ma pidin otsustama, tekitasid stressi. Ka sisekujunduslikud küsimused – millised plaadid vannituppa jne jne jne – tekitasid stressi. Ootamatused renoveerimisel tekitasid stressi.

Mul oli kõrvalt ääretult asjalik kaaslane, kes muudkui uuris ja toimetas. Ma andsin oma parima, aga asjad ikkagi venisid, mis on renoveerimise puhul täiesti tavaline.

Ostsin maja juuli keskel – olime kindlad, et saame esimese ringi remonti septembri lõpuks tehtud ja sisse kolida. Oh jah… Septembri lõpus kolisime asjad majja, lapsed ajutiselt isa juurde ja iseendid ning kasse kaaslase vanasse koju. Järgmised kuu aega jagasime maja tema vennaga… Kuni lõpuks novembri alguses sai meie majas asjad nii kaugele, et teine korrus (kus me esialgu üldse remonti ei teinudki) oli elatav. Esimene endiselt ehitusjärgus.

Ja oli järjekordne pime kõle sügis ja elamistingimused põhimõtteliselt samad, isegi hullemad, kui eelmises kodus. Samasugune nõukaaegne remont, ainult palju vähem ruumi – kaks suurt tuba, neist üks ilma ukseta, ajutiselt trepihallis sisse seatud köök koos dušinurga ja WC-ga sealsamas. Teine korrus oleks jäänud tulevikus lastele, seal pidime tegema remonti järgmisel suvel…

Ja ma olin positiivne ning täiesti kindel, et me saame selle kõigega hakkama. Et see kõik on seda väärt, sest järgmise suve lõpus on meil unistuste kodu.

Aga sellistes oludes elamine oli väsitav. Ja remont venis. Ja pärast tööpäeva ei jõudnud ise eriti midagi teha. Ja see kõik oli väga stressirohke.

Ja siis sai valmis esimene ruum – alumine vannituba. Ja see läks täiesti pekki – ma olin kõik ise valinud ja planeerinud, aga mitte miski ei kukkunud välja nii, nagu ma olin soovinud. See oli täiesti ok vannituba ja seda oleks saanud lahendada mitmel eri viisil. Aga see ei olnud see, mida ma olin planeerinud. Pärast kõiki neid kuid vaeva – ja tulemus oli kasutatav vannituba… Mitte minu unistuste vannituba.

Selle koha peal ma lihtsalt murdusin ja oligi kõik. Otsustasin, et kui juba esimene ruum nii kapitaalselt pekki läks, siis mina rohkem ei taha. Nutsin paar õhtut maha ja hakkasin siis kinnisvarakuulutusi vaatama. Võtsin renoveeritud elamised, järjestasin need hinna järgi kasvavalt ja lihtsalt klõpsisin neid järjest läbi, kuni leidsin esimese kuulutuse, mille piltide põhjal oleks ma olnud nõus kohe sisse kolima.

Enne seda maja oli palju teisi renoveeritud maju, mis aga sisekujunduse põhjal minu jaoks kohe ära jäid. Ma oleks võinud värvida ja vahetada tapeeti, aga ma soovisin enda maitsele vastavat kööki ja vannituba – ning neid oli üllatavalt raske leida. See maja oli aga piltide põhjal imeline – täielikult renoveeritud, mõnusalt hubane ja vanaaegse hõnguga. Lisaks asukoht – väga lähedal mu eelmisele kodule, aga kilomeeter linna poole, lastel kilomeeter nii kooli kui isa juurde. See maksis üle kahe korra rohkem kui maja, mille olin neli kuud tagasi ostnud. Maaklerile helistamine oli rohkem meeleheitlik appikarje – mul oli lihtsalt vaja minna ja vaadata, ma ei arvanud kordagi, et me reaalselt ostmiseni jõuaks.

Kui Plika oli igati nõus kolima, et saada paremad elamistingimused, siis Poisi jaoks oli juba esimene kolimine meeletult raske. See oli tema kodu, ta oli selles väga kinni, tema ei hoolinud maja lagunemisest. Kui me käisime kortereid ja maju vaatamas, ei soovinud ta tihti kaasagi tulla – ehkki enamasti siiski tuli. Ta kiitis lõpuks küll heaks nii esialgu väljavalitud korteri kui ka lõpuks ostetud maja, kuid rääkis kogu aeg, kuidas ta ei taha kolida.

Nii et seda suuremad olid mu süümekad, kui nüüd järjekordset uut maja vaatama läksime.

Aga juhtus nii, et me jõudsime kohale ja astusime sisse…. Vaatasime kõik üle ja tõdesime hiljem neljakesi üheskoos – meie kodu.

Minu puhul polnud see üllatav, mina olin selle ju välja valinud. Kaaslast võlus saun, samuti oli ta tõdenud, et Rääma on elamiseks logistiliselt pisut ebamugav. Plikat on lihtne vaimustada, kõik oli nii ilus, tema jaoks oli meeletult suur pluss ka see, et kõrvalmajas elab ühe tema parima sõbranna isa – samuti lahutatud perekond, lapsed iga nädalavahetus isa juures. Ja Poiss, kes päev varem oli öelnud, et ei kavatse meiega isegi sisse tulla ja ootab maja ees autos – ta tuli siiski sisse, vaatas kõik üle ja teatas – siia võib kolida küll.

Nii et me otsustasime ühehäälselt – paneme neli kuud tagasi ostetud maja müüki. Ja kui see otsus oli tehtud, läks maailm värviliseks ja eluisu tuli tagasi.

Aga müüa äsja ostetud maja, mida sa oled vahepeal päris arvestatavate summade eest renoveerinud… Lisaks tulumaksu küsimus – oma kodu müük on küll TM vaba, aga mitte siis, kui müükide vahele jääb vähem kui 2a… Sel juhul peaks kas tulusid deklareerides tõendama, et müügist saadud vahesumma ei ole kasum, vaid kõik senisele renoveerimisele kulututatud raha… Või siis maksma hinnavahe pealt tulumaksu. Ja ega meil kõigi tööde eest just arveid ette näidata polnud, ikka käis ju osa sulas, sest eelarve oli niigi napp… Ühesõnaga jah. Paras peavalu. Ostsin selle maja turuhinnast pigem pisut soodsamalt ja samasugusena ning sama hinnaga oleks selle saanud väga kiiresti edasi müüa. Olime aga vahepeal kulutanud renoveerimistöödele arvestatava summa ning need olid samas nii tobedalt pooleli, et maja müük selle võrra kallimana oleks olnud päris pikaldane protsess.

Vahepeal käisime muidugi vaatamas veel mõningaid maju, mis jäid samasse hinnaklassi, sest maja ei osteta ju esimese emotsiooni pealt, teisi variante kaalumata. Mitte üheski kolmest ei tekkinud kodutunnet. Üks oli tegelikult üllatavalt hubane, võttes arvesse, et oli ehitatud 2004 – no mis teha, kui mulle nii kangesti meeldivad vanad majad… Aga too oli uus ja kuigi moodne, siis ikkagi hubane – ääretult korralikult hoitud ja viimse detailini läbi mõeldud. Selle puhul sai määravaks eelkõige asukoht, mis oli linnapiirist väheke edasi. Küllaltki regulaarse ühistranspordiga, aga siiski… Ja kui ma koliks linnast välja, siis ma sooviks kaugemalt sõitmise ebamugavuse tasakaalustamiseks vähemalt privaatsemat olemist – see oli aga uuselamurajoon. Et jah.

Lõpuks läks aga nii, et rääkisime kogu oma loo ära sellele paarile, kelle maja tahtsime osta… Nemad olid renoveerimisega natuke rohkem sina peal. Aktiivsed pensionärid ja rahutud hinged, kes olid selle maja renoveerinud südamega ja enda jaoks, aga siis viimase lapse suureks kasvatanud, reisinud ja lõpuks ostnud suvila ning kolinud maale, et seda seal renoveerida… Ja lõppes asi sellega, et nad pakkusid meile vahetuskaupa. Meie anname oma maja, maksame peale summa x ja saame vastu nende maja. Nagu öeldud, neil endal oli nagunii kodu maal, nii et endale nad uut elamist ei otsinud – meilt saadud maja oli ilmselt pigem korda tegemiseks ja edasi müümiseks. Järgmine projekt :)

Ja siis oli palju üle vaatamisi, läbirääkimisi… Kuniks summa x rahuldas mõlemaid pooli. Ütleme nii, et kasumist oli asi kaugel. Renoveerisime rohkema eest. Aga me olime rõõmuga nõus, sest see säästis meile nii palju vaeva ja ootamist.

Ja siis oli siiski ootamist, sest oli detsember ja pangast ei saanud vastust, kuniks saatsin lõpuks jaanuaris laenutaotluse kodulehe kaudu ja sain siis teada, et laenuhaldur, kes minuga suvel tegeles ja kellele olin kirjutanud, oli vahepeal töölt lahkunud… Ja siis oli põnevust viimse hetkeni, sest tehing oli ühtlasi vahetus ja müük, kaasati ka lisatagatis, millel omakorda hüpoteegid, mis vaja maha võtta… Veel paar päeva enne notarit selgus, et tuleb sinna saada ka inimene firmast, mis baseerub Tallinnas… Veel õhtul enne notarit selgus, et oli olnud üks möödarääkimine lõpliku müügisumma / omafinantseeringu suhtes, mis tähendas, et laenulepingus tuli teha väike muudatus ja selle sai allkirjastada alles notariga sama päeva hommikul…

Aga kõik sai korda. Ja majad vahetasid omanikku. Pangalaen tehti ümber – on nüüd ühine ja poole suurem. Summa, mida mõlemad maksame, on pisut suurem, kui mu vana laenumakse, aga täiesti talutav – laenu pikkus 20a, mitte 27a. Ja pool nädalat hiljem kolisime kõigi oma asjadega tagasi… Kvartali kaugusele mu vanast kodust :)

Ja ma mõtlen vahel siiamaani – OLI SEDA SIIS TÕESTI VAJA? MIKS ma ei või suuri otsuseid kohe alguses õigesti teha? MIKS mul on vaja kõik need asjad oma nahal nii rängalt läbi elada? MIKS ma ei jõudnud selleni, et ostaks renoveeritud elamise, kohe alguses, nagu seda tegi Eksabikaasa oma uue kaaslasega?

Aga mul on neile küsimustele vastused ka. Kui me olime vaid pool aastat koos olnud, polnud kumbki meist valmis selleks, et võtta koos (nii suur summa) laenu. Ma polnud valmis ÜLDSE sellise hinnaga maju vaatama. Meie kodu polnud üldse veel müügiski :) Aga pärast nelja kuud renoveerimist, mis andis võimaluse mu kaaslasele näha minu kõige kehvemaid külgi, mis stressiga väga selgelt välja tulid… Minule omakorda võimaluse imetleda tema toimekust ja stressitaluvust… Selleks hetkeks, kui vannitoa remont pekki läks ja me otsustsime maja müüki panna, olime koos olnud aasta. See koos oldud aasta ning need neli kuud intensiivset stressirohket renoveerimist – korraga olime me mõlemad valmis. Selleks suureks ühiseks laenuks, vähimagi kõhkluseta.

Nüüdseks olen ma elanud kuu aega uues kodus ja ma olen lihtsalt üle mõistuse õnnelik. Olen unistanud ilusast korras kodust viisteist aastat – sellest esimesed viis üürikates ning viimased kümme renoveerimist ootavas kodus… Ja järsku sai see kõik reaalsuseks. Ma olen nii rahul, ma olen nii õnnelik ja ma elan lõpuks ometi oma unistust. See on imeline tunne.

Ja praeguste sündmuste valguses olen ma eelkõige ja igapäevaselt pisarateni tänulik selle eest, et meil õnnestus koduvahetusega ühele poole saada ENNE corona möllu. Mis siis, et asjaolusid arvestades langevad kinnisvara hinnad ilmselt järgmise paari aastaga oluliselt. Laenusumma on meile kahe peale täiesti talutav. Meie töökohad pole hetkel ohus ja ma palvetan, et see nii jääkski.  Me saame hakkama.

Mul on lõppude-lõpuks unistuste kodu. Kõik on ilus, kõik on puhas, kõik toimib. On palju asju, mida saab veel paremaks teha, aga selle kõigega on aega, sest juba praegu on kõik imeline.

Kogu see lugu oli nii pikk, et kõik need sündmused said kokku võetud väga üldiselt – ei jaksa detailsemalt kirjutada, ega vast polegi vaja. Olulisem sai kirja, sellest piisab täiesti.

Põhjalikuma pildimaterjaliga peate aga ootama, kuni ma viitsin mõne järgmise postituse teha :P Ja siin kodukontori-distantsõppe kaoses pole sugugi kindel, millal ma selleni jõuan :D

Jul 022019
 

Tahtsin teiega jagada ühelt poolt lihtsalt üht lõbusat seika, teiselt poolt suurepärast klienditeeninduse kogemust, millest siiamaani vaimustuses olen.

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, kuidas me oleme kaaslasega korduvalt irvitanud selle üle, kui täiskasvanud inimesed kutsuvad üksteist äärmiselt imalate hüüdnimedega ning teinud ohtralt nalju teemal, et äkki peaks kah tööl üksteist nunnuks ja mõmmiks kutsuma vms. No mis teha, me sellised sarkastilised.

No ja siis oli märts ja minu 35. juubel…

Minu tolle päeva FB postitus:

“Ma ei mäleta, mis sa mulle kolmapäeval tegid, et ma sind norida tahtsin” ehk kuidas mu kolleegist boyfriend mulle kulleriga tööle lilli saatis. Ta oli ettenägelikult piisavalt tark, et sellise pühendusega kaarti mulle mitte otse üle anda, nii et füüsiline vägivald jäi olemata ja piirdus vaid ähvardustega :D Aga ma teen tagasi, ma luban :D

Muidu on juubel tore. Kõik toovad lilli. Ja Nele julges oma kaardi ise ära tuua :D Võite nüüd arvata, kumb on kumma oma.

Siiralt Teie
Armas Nunnu

Ühesõnaga lubasin, et ma teen tagasi ja teen hullemini. Ja siis oli mul kolm kuud aega mõelda, mis see täpselt on, mida võiks kulleriga tööle saata ja sellele veel rõlgem pühendus kaasa panna. Kaaslase kommentaar oli “ainult mitte lilli”.

Mingil hetkel netist inspiratsiooni otsides, üldsegi mitte niivõrd kullerile mõeldes, vaid pigem niisama üldiselt, jäi silma üks väga sobiva kujundusega kruus. Mõtlesin, et kuskilt ookeani tagant seda küll tellida ei viitsi – küllap leian koha pealtki teenuse, kus minu soovitud kujundus tassile pannakse. Ja nii jõudsingi otsapidi netikink.eu lehele.

No ja kui ma siis nägin, et neil on seal ka kinkepakendid, kus lisaks kruusile veel šokolaadi ja teed (mis olid pealegi ägedate nimedega stiilis “Dragon’s Surprise”)… Mu kaaslane on nimelt suur šokolaadi- ja teesõber… :D Siis lõigi tuluke peas põlema – näe, selle saabki ju ideaalselt kulleriga saata.

Kirjutasin, küsisin rea täpsustavaid küsimusi – kujunduse, mõõtude, tee, šokolaadi, kinkepakendi, kaardi kaasa panemise võimaluse kohta… Sain vastuse imekiirelt, reede õhtul 20 minutiga :) Vastus kõigele oli lühidalt “jaa” – kõike saab :)

Siis möödus kuu, kuni ma sain lõpuks endale uue arvuti ja normaalselt kujundada. Ja oli ka suht viimane minut, et tellimus töösse anda. Saatsin esialgse faili, nägin selle kujundust tassil, tegin veidi kitsamaks, jäin rahule…

No ja siis sain kõne, et täpsustada pakkimist ja detaile, osa vestlusest:

“Kuna mõte oli natuke kiusata…”

“PALJU KIUSATA!”

“…siis mis te arvate, kui läheks üle võlli, mul on siin võimalus lõigata pitsiliste äärtega kaart…”

“JAA, PALUN!”

Ja õige pea saadeti mulle ka foto pakist, mis teele panemiseks valmis oli:

Vaimustav, kas pole :D Muide, kuradi keeruline oli piisavalt rõlget pühendust välja mõelda, olin sunnitud inspiratsiooni otsimiseks läbi lugema Buduaari foorumi hellitusnimede teema, mida oli ikka õige mitu lehekülge… Mul on sealt veel nii mõnigi idee varuks, kui peaks veel kunagi vaja minema :D Aga lõplik pühendus valmis hoopis koostöös Pipsiga :D

Sellega saaga ei lõppenud. Tellisin rõõmsalt kulleri õigeks päevaks ära, kaks päeva enne sünnipäeva viisin lõpuks otsad kokku, et kurat, kaaslasel on sel nädalal puhkus. Ma kogu aeg teadsin seda ja ometi… Juhm on juhm. Kuna tagasi tegemine eeldas ikkagi TÖÖLE kulleri tellimist, siis polnud teha muud, kui lükata kogu üritus uude nädalasse. Õnneks koosnes mu kingitus mitmest osast, nii et õigel päeval sain ka midagi kätte anda ja ei tekkinud mingit kahtlust :D

Olin tellimusse pannud oma telefoninumbri, sest mind hoiatati ette, et sõnumid paki saabumise kohta tulevad juba päev varem, ei tahtnud üllatust ära rikkuda. Mõtlesin, et kui kuller helistab, annan talle õige numbri… No ja õigel päeval siis ootasin… Kuni taipasin lõuna ajal trackingut vaadata ja nägin, et pakk oli kohale toimetatud hommikul veidi enne kaheksat… Kõrvalmaja lattu. Juhm vol 2 – ma oleks võinud ise selle peale tulla, et meie ettevõtte eripära arvestades võib väga vabalt juhtuda, et kuller väikest aadressierinevust tähele ei pane ja paki tuimalt lattu viib, kuhu neid iga päev kümnete kaupa tuleb… Ma juba kujutasin ette, kuidas ladu on selle paki lahti teinud ja pühendust näinud :D Õnneks nad vist siiski jagasid ära, et tegu pole päris tavalise saadetisega, mida avada, kontrollida ja vastu võtta. Nii et kui helistasin kolleegile, kes paki hommikul vastu võttis, sain teada, et ta oli selle juba õigesse majja ära saatnud… Teise kolleegi abiga tuvastasin, et pakk oli avamata jõudnud õige laua peale… Saaja ise oli sel ajal teises kohas sünnipäeva tähistamas…

No ja siis lõpuks… Jõudis ta alla tagasi oma laua juurde :D Chatis tuli kõigepealt küsimus “Mis tegid?” ja kui ma olin pisut tagamaid seletanud, siis nending: “Ainult sa ei näinud, kuidas ma seal seisin wtf näoga, kui selle laua pealt leidsin.”

Nii et jah… Ei tulnud õigel päeval ja ei tulnud kulleri kõnega, vaid läbi lao, aga üllatus sellegipoolest :D

Ahjaa, kruus ise. Mul pole siiani olnud meeles korralikku pilti teha, aga võtsin ühe, mis ta mulle chatis saatis… Ja inspiratsioonipilt siis kah. Ma ise olen väga rahul tulemusega :)

Ma olen ääretult tänulik netikink.eu lehele ja tõesti ei mäleta, millal viimati nii super klienditeeninduse osaliseks sain. Hea klienditeenindus on tänapäeval üsna tavaline, aga antud juhul oli tegemist oivalise klienditeenindusega. See kiirus, paindlikkus ja kaasa mõtlemine – no tõsiselt, kõik ootused said mitmekordselt ületatud.

Sest no vaadake seda kaarti veel kord, eks :D No TÄIEGA tegin tagasi! :D

Aa, ja seda ka veel, et kogu kupatus läks maksma ca 21€, mille sees ka kullerteenus. Liisi kommentaar: “EI OLE! Ma arvasin, et sada!” No see oli vast kunstiline liialdus, aga siiski.

Vot sihuke lugu. Kui teil on vaja personaalset kingitust, siis soovitan soojalt. Eriti tore on see, et tegu on perefirmaga, mulle nii meeldivad sellised ettevõtmised.

Disclaimer: kui sulle meeldib kutsuda oma kaaslast muskaks, mõmmiks või kiisuks, siis ma väga loodan, et sa mu postituse peale ei solvunud. Inimesed on erinevad – kui see teile meeldib ja sobib, siis ongi kõik suurepärane :D Meie omavaheline norimine ei ole kindlasti mõeldud kellegi konkreetse pihta, lihtsalt meie harilik must huumor – üks neist paljudest asjadest, mida ma meie suhtes naudin. Need lilled ilma selle kaardita poleks olnud pooltki nii tähenduslikud :D

May 262019
 

Ma jäin siin mõttesse ja lugesin tsipake kinnist blogi eelmise aasta lõpust.

Novembri alguses olin kirja pannud üsna mitu asja, mida ma oma elus muuta tahaks, üks neist oli (rohkem) sporti teha.

Ja paar päeva hiljem:

Pidasin maha pika vestluse Sellega, Kes Seal Üleval Kõiki Asju Otsustab. Nii et meil on nüüd kokkulepe, et edaspidi saadab ta mu teele AINULT SOBIVAID MEHI ja ainult siis, kui ma selleks valmis olen. Ja et ma ei armu enam enne, kui on kindel, et asi on vastastikune ja õige :D AINULT toredad sobivad vabad pandavad mehed ja kui ma ei ole neiks valmis, siis üldse mitte midagi.

Ma ilmselt ei peaks vist olema väga üllatunud, et täpselt kaks nädalat hiljem võtsin jõulupeolt koju kaasa kolleegi, kelle kingad hõõrusid… Kes on juhtumisi meie ettevõtte kõige kõvem sportlane… Ja et möödas on pool aastat ning ta on ikka veel siin… Ja et ma käin jõusaalis ja osalen jooksuvõistlustel… Ja et ma registreerisin ennast just kolmapäeval esimesele rattavõistlusele, küll mitte ametlikule lühikesele, vaid sellele hobisportlaste paremusjärjestuseta distantsile (kahtlustan, et jään seal ka viimaseks :D).

Ja et minu pühapäevahommikune äratus oli 6.45, sest mõni siin läks Tartu rattarallile… Ja mina ise alustasin 7.45 omaenda pisikest rattaringi:

Ja et mina, kes ma olen senised 35 aastat suutnud täiesti edukalt vältida igasuguste spordivõistluste vaatamist, veel vähem kaasaelamist (jah, kõik need olümpiaülekanded telekas on mind alati täiesti külmaks jätnud, v.a. iluuisutamine, mis ei lähe minu jaoks siiski spordina arvesse), istusin täna mitu tundi arvuti taha kleebituna, vaatasin ERR lehelt ralli otseülekannet ja jälgisin tulemusi reaalajas… Ja tüütasin sellest viimased tund aega chatis Kaidit pideva kommenteerimisega (sest teda ju kindlasti KANGESTI huvitas, ta kõigest 20 aastat tagasi käis kõva 5a rattatrennis ja jagab seega matsu tunduvalt rohkem kui mina) :D Mida kõike veel vanas eas tegema ei pea… :D

Muidugi jah, kui mina sõitsin pisut üle kahe tunniga 40km ja olin pärast seda üsna omadega läbi, siis mõni teine sõitis pisut alla kolme tunniga 124km ja hiljem virises, et kehv tulemus… Raske nende sportlastega… :D Ja noh, mul on ilmselgelt pisut arenemisruumi :D

Mar 212019
 

Kuna üks siin arvas, et ma võiks temaga ühtemoodi olla, sain endale täna käe ümber sellise asja:

Sõbrad, ma käin jõusaalis… Ja see meeldib mulle. Kes oleks osanud arvata? Mina igal juhul mitte.

Mis see retsept on, küsite? Imelihtne. Mõtle aastaid, et tahaks olla füüsiliselt aktiivsem, aga ei viitsi. Siis armu sportlasesse. Kui tema sind jõusaali viib ja sulle igapäevast personaaltreeneri teenust pakub, toimivad hormoonid suisa imeliselt ja ongi hea. Nii hea, et tahaks aina rohkem.

Nagu öeldud – imelihtne :D

Kaasa aitab ka see, kui tööandja väärtustab sporti, nii et saad kuuajase jõusaali ja rühmatreeningute kaardi vähem kui 7€ eest :)

Jaanuari lõpust alates olen käinud jõusaalis 12x, vahele veel üks bodypump, mida ma sinna sisse ei lugenud, sest jõusaali too päev ei jõudnud.

Kui eelmise aasta lõpus esimest korda bodypumpi proovisin, oli hirmus ja võõras ja ei teadnud, mida teha ja kuidas olla – teist korda ja koos kaaslasega polnud üldse jube. Kui eelmisel aastal CX worksi proovides ma peamiselt lebasin matil ja naersin hüsteeriliselt, sest ma ei suutnud seda kava just eriti efektiivselt kaasa teha, siis täna oli teise korra kohta päris hea tulemus, ütleks ma… Kõhulihased pole kunagi varem nii läbi olnud.

Üldises plaanis olen aga avastanud, et äärmiselt keeruline on saavutada seda kõige esimese bodypumpi järgset lödi tunnet. Võin mitu tundi rassida ja enda meelest igati korralikult, väsinud olen hiljem mõnusalt, aga jalad alt ära ei kao ja mitu päeva ei valuta ka üle kogu keha.

Kõige viletsam ei ole ma enam jõusaalis ka :) Just hiljuti vaatasin, kuidas üks neiu oli seal oma noormehega, kes teda juhendas – täpselt samamoodi nagu mina alustasin… No ma nüüd juba natuke jagan seda, mis ma teen ja minu kangil on raskused ka :D

Mis ei tähenda, et ma ei laseks ennast siiamaani juhendada, olen lihtsalt selle kõige juures pisut iseseisvam. Võtan kõike väga lebolt, ise mingit teooriat ei ole uurinud. Lähen kohale ja lasen endale öelda, mida ja mis järjekorras teha. Nii mõnus.

Kuna ma jõusaalislängi endiselt eriti ei valda, siis ei oska ma väga rääkida sellest, mis ma seal teen. Ei tee jalapäevi ega ülakehapäevi :D Aga no jalapressi tegin täna 130-ga, see on meeles :D Ja kangi tõstsin… Eee… Vist oli 10 mõlemal pool, nii et kui kang ise on 20, siis kokku 40, jah? Kõrgem matemaatika. Aga rinnalt suruda ma eriti ei jaksa, isegi 30 on liig.

Ah, las need numbrid olla. Igatahes fakt on see, et ma jõuan järjest rohkem ja see on ääretult rahuldustpakkuv.

Täna jõudsime kuuest ja lahkusime pool üheksa. Kõigepealt üle tunni jõusaalis, siis pooletunnine CX works ja lõpetuseks veel pool tunnikest jõusaalis. Ise ka imestan, et jõuan :D Ja hiljem veel kurdan, et ei ole piisavalt väsinud :D Aga no ma olen ju nüüd pooljumalanna, need ju jõuavadki :P

Üks on kindel – minu puhul ei toimiks asi pooltki nii efektiivselt, kui ma teeksin seda kõike üksi või mõne sõbrannaga – vaevalt et ma siis trennis käimisest sellises vaimustuses oleksin… Aga hormoonid on ikka absoluutselt imelised asjad – ma tõesti siiralt naudin seda kõike.

Selline mõtisklus 35. sünnipäeva eelõhtul. Võib vist öelda, et ma olen endaga üpris rahul.

*aga kindlasti mitte sisemine!

Nov 042018
 

Nädalavahetus Mudal tuletas mulle taas teravalt meelde, et ma olen ja tahan kogu südamest jääda igavesti poliitiliselt ebakorrektseks ning üks osa sellest on avalik blogimine igasugustest kummalistest asjadest (avaldades seejuures noid ebakorrektseid detaile vaid omaenda isiku kohta, kellegi teise privaatsust häirimata, mis on topelt väljakutse), so here it goes again.

Kogusin kokku mõned detailid eilse pildistamise kaadritagustest, mis annavad aimu, aga mitte liigselt ära. Oli üks selline õhtu, kus ümberringi oli LIIGA PALJU ILUSAID NAISI, habemega ja habemeta. Ükskõik kuhu vaatasid, läksid põlved nõrgaks :D

Olen viimased paar nädalat olnud universumiga veidi pahuksis selle koha pealt, mis eesmärkidel ta mulle mingeid olukordi teele saadab. Vahel tundub küll, et mõtle, mida tahad, universum IKKA mõnitab ja paneb sõna otseses mõttes näkku.

Täna tulin Tartust koju, kasutades FB kaudu leitud transporti. Auto oli pisike ja esialgu istus ees juhi tuttav, kes pidi varsti maha minema – juht ütles, et võin siis sinna ümber kolida, on rohkem ruumi. Aga et kõigepealt võtame veel ühe poisi peale… Poisiks osutus noormees ning üks pilk temale kinnitas üle küsides mu kahtlusi… Ta oli 190+cm pikk :) Nentisin, et siis on vist hoopis tema see, kes ette istuma läheb.

/Tegelikult ta lõpuks ei läinudki – kui koht vabanes ja juht küsis, kas ta kolib ette, siis tegin ilmselt pisut kohatu märkuse selle kohta, et jäägu ikka taha mulle seltsi ning esiiste nihutati lihtsalt ettepoole, et ta jalgadel rohkem ruumi oleks/

Kuna ma olin just Mudalt tulnud ja vastavas meeleolus, siis ei saanud ma midagi parata, et piidlesin teda ja tõdesin, et tegu on äärmiselt stiilse isendiga, see tähendab siis, minu mätta otsast vaadatuna :P No ja siis kraamis ta kotist välja oma lugemisvara, milleks osutus rikkaks saamise õpik…

Ma nüüd ei langeks detailidesse, aga sellest kõigest piisas, et tekitada minus vastupandamatu kihk temaga… Mmmm… Tuttavaks saada.

Oleks ma veel olnud oma tavapärases olekus – mis komplimendi ma hiljuti oma välimuse kohta saingi – kiiksuga elegantne… Aga ma olin just tulnud Mudalt, juuksed pulkas eelmise päeva photoshooti pihustatava juuksevärvi jääkidest, seljas kõige suvalisemad riided, millega tavaliselt puid laon või aiatöid teen ning mitu päeva korralikult pesemata ehk mitte kõige värskemas olekus…

Ma suhtlen vastassooga, sealhulgas mulle sümpaatsete isenditega, reeglina väga vabalt, aga seekord istusin terve reisi aja silmanurgast piieldes ja hoidsin keelt hammaste taga. Ei julgenud isegi nalja pärast komplimenti teha, sest kõigele eelnevale lisaks oli varasem lühike vestlus toonud päevavalgele fakti, et tegu on esmakursuslasega ehk et meie vanusevahe on ca 15 aastat.

Tänks, universum, et sa minu eest ikka niiviisi hoolitsed.

Nii huvi pärast, kas veel keegi peale minu on kolmekümnendates olles vaadanud sellise pilguga vaevu kahekümnest? Või on see taas minu poliitiline ebakorrektsus?

Noil päevil tahaks kõigile, kes must midagi asjalikku soovivad, saata kaardi, mis Nele mulle hiljuti kinkis:

Tööl ei ole õnneks probleemi, seal on praegu nii kiire, et lihtsalt uputan ennast töösse, pole aega muust mõelda ja kõik saab adekvaatselt tehtud. Aga kui keegi minust väljaspool tööaega midagi asjalikku tahab, siis… Oeh.

Jõudsin täna koju ja pakkisin lahti koti:

Kleit pärineb Muda põhjatust riidekapist ning kästi mul kaasa võtta sõnadega “keegi pole selles peale sinu hea välja näinud”. Mitte et ma kujutaks ette, kus ma seda veel kanda võiks, aga olgu peale.

Lipsu kandis eilsel shootil hoopis Maali, aga mul on nõrkus punaste lipsude vastu ja olen alati mõelnud, et kikilips on mu garderoobist täiesti puudu. Nii rändaski ka see minu kotti ja seltskond võttis rõõmsalt üles viisijupi, mis päädis järgmiste sõnadega:

Kui sind naine maha jättis
Ja sa minult küsid miks,
siis vastan sulle veendunult:
sul puudus kikilips.

Selle peale puhkesin homeeriliselt naerma ja tõdesin, et kuna kõigis mu suhetes on lips olnud minu kaelas, siis nüüd on vähemalt selge, miks neist pole midagi välja ei tulnud :D

Ega’s midagi, eks järgmine kord läheb tänu sellele olulisele garderoobitäiendusele vast paremini?

Olles elanud vahepeal pikalt stabiilset ja igavat pereelu, on üsna kurnav kolmekümnendates taas teismeline olla. Kaks ja pool aastat ilma suuremate paranemismärkideta. Nagu olen viimastel päevadel mitmele inimesele kurtnud – IGAV ei hakka, aga pisut enam stabiilsust oleks mu ellu hädasti vaja.

Põhiküsimus on endiselt selles, kuidas ühendada see nii hädavajalik stabiilsus sama hädavajaliku poliitilise ebakorrektsusega.

Kuidas leida tasakaal kahe vastandliku väga tugeva pooluse vahel minus, millest esimene on kindel, et viimane vahejuhtum suhterindel oli õppetund selle kohta, et järgmine kord, kui mõni meeldiv isend ette jääb, tuleks hoolimata kuitahes tugevast tõmbest ennetavalt vastassuunas põgeneda, sest muidu tuleb sellest nagunii lõpuks üks suuremat sorti p*rse… See pool arvab, et tuleks pikalt-pikalt üksi olla ja elu üle järele mõelda. Teine pool ihkab aga juba jälle tähelepanu, vaheldust, lähedust ja hullumeelsusi – kindlasti mitte midagi tõsist, selleks ei ole ma tänu möödunud kahele kuule kohe niipeagi valmis (tänks, universum, veelkord) – aga on ju teada, kuidas mul selle mittetõsisega enamasti läheb.

Ja ometigi ei saa igavesti samasse ämbrisse astuda…

Eh. Aeg annab arutust.

Kõik läheb täpselt nii, nagu minema peab.

Ja KUI ma peaks toda noormeest veel kunagi kohtama hetkel, mil ma näen välja tavapäraselt kiiksuga elegantne, siis ehk teen talle tagantjärele ära ka tolle komplimendi, mis täna tegemata jäi :)

Sep 192018
 

Täna oleks olnud meie üheksas pulma-aastapäev. Selle asemel saame kahe nädala pärast hoopis esimest lahutuse aastapäeva tähistada.

Ja ma istun siin ja mõtlen, kui tänulik ma selle kõige eest olen. Ja kuidas ma pole ammu tundnud, et kõik on nii õige ja hea, nagu ma seda tunnen just praegusel hetkel.

Kas teate, ma veel suvel avastasin enda seest aastase hilinemisega üllatavas koguses pettumust, viha ja valu – et me ei osanud paremini, et me ei pingutanud rohkem, et hoolimata kõigest, mis oli hästi, kasvasime me ikkagi lahku ja ei suutnud oma abielu toimima panna.

Aasta tagasi oli lihtsam minna lasta. Too hetk olin ma ootamatult Soomlasele sülle kukkunud ja lootusetult armunud ning see andis tõuke astumaks sammu, mis oleks ilmselt tulnud astuda juba varem… Mis oleks võinud aga teistsugustel asjaoludel veel kauemaks venima jääda.

Kui hea meel mul on, et ei jäänud!

Kui Soomlane juulis välja kolis, oli mul aega üksi olla ja pikalt ning põhjalikult enese sisse vaadata. Siis tuligi välja kogu see valu, mida ennist mainisin. Imeline on see, et Eksabikaasaga saab kõigest rääkida. Sain talle kõik välja öelda. Välja nutta. Sain kinnitust sellele, KUI erinevaid asju me hetkel elult tahame. Kui rahul tema on.

Sain lõpuks lõplikult minna lasta – kindla teadmisega, et nii pidigi minema.

Ja nii ma ravisin aastase hilinemisega oma murtud südant. See oli see aeg, kus sport mind kõige raskemast üle aitas. Ja sõbrad. Aga kuna see oli siiski juba poolenisti läbi elatud, siis ei võtnudki väga kaua aega, et endaga rahu teha.

Tollest hetkest alates sai mu mantraks “Olen üksinda terviklik ja õnnelik.” Ja ma tõesti olin.

Ja see oli ka see hetk, kus ma istusin esimest korda elus maha ning mõtlesin korralikult järele, MIDA ma oma ülejäänud elult õieti tahan. Või pigem, millist inimest ma enda kõrvale tahan. Minevikusuhted olid tõeline inspiratsioon.

Kas teate, ma polnud sellele kunagi varem õieti mõelnud. Asjad lihtsalt… Juhtusid. Eksabikaasaga juhtus see, et jäin üheksa kuud pärast meie kohtumist rasedaks ja sealt lihtsalt läks asi edasi. Ja see oli tol hetkel nii hea ja nii õige. Ja me olime õnnelikud. Ja meil olid need kümme aastat, enamik sellest imeline, lõpp küll jah… Aga siiski. Suures osas imeline. Ja need kaks imelist last.

Ja siis kukkusin ma Soomlasele sülle. Siis, kui ma olin otsustanud, et olengi üksi ja käin aeg-ajalt “seiklemas”, leidsin inimese, kellega klappis nii hästi. Aga temaga ei olnud võimalust rahulikult võtta. Oli vahemaa, suur armumine ja julged otsused. Ja lõpuks minupoolne tõdemus, et kooseluks ei ole ma veel valmis ning hoolimata sellest, kui suurepärase inimesega on tegu, on meie igapäevaelulised harjumused ja elukogemus siiski liialt erinevad.

Ma olen nii tänulik, et ta mu ellu tuli, hoolimata sellest, et ilmselt hoopis teistel põhjustel, kui algselt arvasin. Millistel, seda võin praegu vaid aimata. Igatahes aitas kooselu temaga mul endast palju paremini aru saada. Samuti jõuda tõdemusele, et ma siiski ei soovi olla üksi. Et ma soovin tulevikus enda kõrvale inimest, kellega oma elu jagada.

Nüüd, 34-aastasena, pärast luhta läinud abielu ja sellele järgnenud kooselu, pärast pikka enda sisse vaatamist jõudsin lõpuks nii kaugele, et mõtlesin korralikult läbi, mida ma tahan. Mida ma ootan. Mul ei olnud küll plaanis sellega kiirustada, aga ühel augustikuisel õhtul see nimekiri lihtsalt voolas minu seest välja, üsna iseenesest.

Ma küll arvasin, et ma ei ole veel niipeagi valmis kellegagi midagi uuesti proovima. Heh, mu nimekirja esimene punkt oli “ta tuleb mu ellu siis, kui ma olen selleks valmis”.

Ma ei olnud üldse valmis selleks, et üks isend mulle pool nädalat hiljem ette satub. See ajas kohe üsna sabinasse. Aga tõmme oli nii tugev, et sisetunne mind edasi tõukas ja…

Ja nüüd on lihtsalt tunne, et maailm on paigas.

Ma ei tea, mis sellest saab. Ma ei pea ette mõtlema. Ma ei pea tegema ühtki olulist otsust. See inimene on mulle nii imeliselt lähedal, et ma saan võtta lihtsalt üks päev korraga. Tundma õppida. Nautida. Ja vaadata, mis tulevik toob.

(Mis ei tähenda, et ma aeg-ajalt üle ei mõtleks, aga ma katsun seda kontrolli all hoida ja õnnestub enamasti üsna hästi.)

Nii hea ja rahulik on olla. Teismeline olemise kõrvale, mida ma olen ka, täiega :) Aga just see teadmine, et ma ei pea enam mõtlema. Et ma päriselt ka mõtlesin läbi, mida ma ootan… Ja nüüd ma võin lihtsalt minna lasta. Vooluga kaasa minna. Sisetunnet usaldada.

Ja sellest tänase erandiga mitte niipeagi rohkem avalikult blogida :)

Ma lihtsalt elan. Ja naudin.

Seda, et maailm on paigas.

Apr 202018
 

Ma ei tea, kuidas teiega on, aga mina olen selline, kes peab peaaegu kõik asjad omal nahal läbi kogema.

Ok, mitte päris kõik :) On terve rida asju, mille koha pealt pole mu mõistusel ilma igasuguse isikliku kogemuseta vähimatki kahtlust, et neid ei tasuks teha. No näiteks… Vägivaldses suhtes olla. Kiirlaenu võtta. Kindlasti on selliseid näiteid veel palju, ma ei viitsi rohkem mõelda.

Aga igapäevaelu ja mitte need mustvalged, vaid hallid teemad. Ja kõik need tuhanded pisikesed või suuremad asjad, mille puhul siiralt ei teagi, kuidas õigem oleks. Või siis arvad, et tead, avastad aga, et asjad on hoopis teisiti.

Mul on olnud selline aasta, kus ma olen pärast pikki kaalumisi teinud ära mingid muudatused… Ainult selleks, et avastada – need ei toimi sugugi sellisel kujul, nagu algselt plaanisin.

Alustame kõige lihtsamast, mis minu jaoks on siiski samal ajal märkimist väärt. Mul oli aastaid kindel plaan, et pärast renoveerimist saab magamistuba olema endises elutoas. Nüüd, kus me paar kuud tagasi reaalselt magamistoa sinna kolisime, tõden ma, et nii ikka ei lähe. Aga kui ma poleks seda teinud, siis ma ju polekski teada saanud! Oleks renoveerides magamistoa sinna teinud ja pärast suurt remonti oleks palju keerulisem olnud miskit muuta…

Liigume järgmise, suurema asja juurde. Uus töö. Ma kirjutan tööst kunagi pikemalt, siis küll ilmselt parooli alla. Aga selleks on vaja aega ja tuju, mida mul hetkel nii süvitsi minemiseks pole.

Igal juhul, mul oli vaja vanast kohast teatud põhjustel ära saada – hoolimata sellest, et tööd armastasin endiselt kogu südamest. Olid asjaolud, mis olid minu jaoks vastuvõetamatud. Otsisin uut tööd terve pika aasta, kuni järsku kahe nädalaga oli see olemas. See tundus nii selge märk, üks uks sulgus ja teine avanes…

Ma olen seda tööd teinud praeguseks üle kahe kuu ja saanud aru, et minu suhtumine sellesse ei ole sugugi selline, nagu eeldasin olevat.

Ma olen endiselt kindel, et see samm oli õige. Mul oli vaja vanast kohast ära saada, mul oli vaja muutust. Ma olen nii meeletult tänulik, et tänu tutvusele see koht mul leida õnnestus. Et selle ettevõtte üldine suhtumine on normaalne ja töökaaslased toredad. Et palganumber lubab ära elada. Aga… Ma ei suuda seda tööd teha südamega, sest see eriala ei ole mulle südamelähedane. Ma olin nii elevil, nii rõõmus, nii valmis uuteks väljakutseteks. Arvasin, et piisab mu süsteemsusest, numbrite ja Exceli armastusest. Aga tuli välja, et oluline on ka see, mis on numbrite taga. Eelmises kohas tegin tööd südamega (mis oli paradoksaalsel kombel üks peamistest põhjustest, miks ma sealt ära tulin) – praegu annan endast parima, aga… See on tunduvalt raskem, kui SÜDA ei ole asja sees.

Teen seda tööd sellegipoolest võimalikult tänulikult edasi ja uut ei otsi. Edasise suhtes on plaanid lahtised, eks aeg näitab.

Ja nüüd kõige keerulisem ja kõige olulisem teema. Minu uus suhe.

Möödunud ligi poole aastaga olen ma nimelt aru saanud ühest asjast – et ma ei ole ABSOLUUTSELT valmis suhtes olema ega kellegagi koos elama.

Ma kaalusin nii pikalt ja tegin selle ebatraditsioonilise otsuse nii kiirelt kokku kolida – sest mulle tundus, et ma olen selleks valmis. Kui ma saaks aega praegu tagasi keerata ja uuesti otsustada – ma teeks kõike täpselt samamoodi. Soomlane on imeline ja ta tuli minu ellu põhjusega. Aga ma ei ole praegusel hetkel enam kindel, mis see põhjus on. Seda näitab aeg.

Praegusel hetkel ma tean, et mul on vaja üksi olla. Et saada aru, mida ma TEGELIKULT tahan.

Ma ju nii ootasin seda üksi olemist eelmisel suvel, kõige eest ise vastutamist ja ainult oma reeglite järgi elamist. Ainult selleks, et Soomlasele sülle kukkuda ja ülepeakaela ära armuda.

Kui me poleks kohtunud, oleks ma tõenäoliselt siiamaani üksi, naudiks oma reeglite järgi elamist ja arvaks, et kõik on kõige suurepärasemas korras. Ma ju olen see teada-tuntud optimist, kes eeldab alati kõigest parimat. Seega, kui ei ole just mingit väga olulist ja teravat probleemi, millega tuleb tegeleda, siis ma lasen kõhklustel ja ebameeldivustel pigem minna ja loodan / eeldan, et kõik on korras / saab korda.

Kui me poleks kokku kolinud, oleks me ilmselt siiani kaugsuhtes ja ma oleks ilmselt siiani ülepeakaela armunud.

Aga me kolisime kokku ja tänu sellele sain ma teada, et kõik minu sees ei ole sugugi kõige suurepärasemas korras. Ma sain teada, milliseid trikke alateadvus mulle mängida võib. Ma sain palju paremini aru päris mitmest olulisest asjast oma minevikus. Ma sain aru, et mu kõrval võib olla kõige imelisem mees, kes armastab mind ja on mulle täielikult pühendunud ning valmis tegema kõike, mida soovin, aga sellest kõigest pole kasu, kuni asjad mu sees pole korras.

Oleks vist lihtsam, kui ma saaks öelda – ta oli selline ja selline, mistõttu meie suhe ei toiminud. Jah, muidugi oli asju, mis mind häirisid – öelge, millises suhtes poleks? Aga ükski neist polnud kaugeltki deal breaker. Need olid lihtsalt asjad, mis tulnuks selgeks rääkida. Mul oli armastav kaaslane, kes oli igati valmis asjadest rääkima ja end muutma… Aga mina, tuli välja, polnud selleks valmis.

Ma polnud kõige vähematki valmis muutuma, kompromisse tegema. Ma ei räägi siinkohal mingitest suurtest muutustest, vaid pigem sellistest iseenesestmõistetavatest asjadest, mida sa oled suhtes rõõmuga valmis teise pärast tegema. Ma ei olnud selleks valmis. Ja just see panigi mind aru saama, et ma pean üksi olema.

Nii et… Ma kaalusin hoolega ja tegin oma elus suured muutused. Sain rohkelt uusi kogemusi ja ühes nendega aru, et nood muutused, ehkki vajalikud, ei toiminud sel viisil, mil eeldasin neid toimivat.

Ja ka see on täiesti okei. Sest ma tean, et neid kogemusi on mulle vaja täpselt sellisel kujul, nagu need lõpuks välja kukkusid.

Ainus, mis mind selle kõige juures torkab – et lapsed pidid selle “eksperimendi” koos minuga läbi tegema. Just nende pärast oli ju mu kiire kokku kolimise otsus nii ebatavaline ja tõdemus, et kogemus, mis ma sellest sain, lõppes hoopis lahku kolimisega… Oh jah. Kuna nende läbisaamine Soomlasega on suurepärane, olid nad arusaadavalt veidi kurvad. Eks elu nüüd näitab, kui sügavalt see neid tegelikult mõjutab – hetkel on kõik okei.

Aga ikkagi, isegi seda arvestades – ma ei kahetse. Ma olen rahul, et ma julgesin selle sammu astuda – kui ma poleks seda teinud, oleksingi jäänud mõtlema “aga mis siis, kui…”. Olen rahul, et ma julgesin astuda ka uue sammu, kui ma tundsin, et see on vajalik. Et ma olen lastele alati kõike ausalt seletanud – alguses, miks me otsustasime nii ruttu kokku kolida… Ja nüüd, miks ja kuidas ma sain aru, et ma siiski pole selleks valmis.

Kuna Soomlasele tema uus töö meeldib, jääb ta vähemalt esialgu siia edasi. Millal ta täpselt välja kolib, pole veel selge – hetke plaanide kohaselt millalgi mais. Seni oleme endiselt samamoodi koos, nagu siiani. Ei oska mina teisiti :) Armastan teda endiselt kogu südamest… Pole lihtsalt suhteks valmis.

Ma ei saa öelda, et vigadest õpitakse, sest see polnud minu jaoks viga. Küll aga saan öelda, et õppisin oma kogemusest – teist korda ma ilmselgelt kokku kolimise suhtes rutakaid otsuseid ei teeks. Vastupidi, oleksin sellega pärast viimast kogemust ja oma sisemisest segadusest aru saamist kohe ekstra ettevaatlik. Samas – kui poleks olnud seda kogemust, ma ei kujuta ette, kui kaua mul oleks veel aega läinud, et sellest segadusest üldse teadlikuks saada. Kärsitu inimesena olen tänulik, et see juhtus juba nüüd. Parem ausus kui enesepettus. Mis siis, et ma ei petnud ennast tahtlikult.

Ega pole muidugi ka kuigi tõenäoline, et ma veel mõne välismaalase sülle kukuks, et sellist kardinaalset otsust üldse oleks vaja uuesti teha. Ja ausõna, suhe on viimane asi, mis mul hetkel mõttes on. Ma tahan üksi olla. Aja maha võtta, sügavale enda sisse vaadata, seda segadust seal hoolega klaarida ja loodetavasti lõpuks aru saada, mida ma TEGELIKULT tahan. Leidsin lõpuks ka terapeudi, kellega rääkimisest on mulle kasu. Nii et lootust on :)

Praegu tahan lapsi, sõpru, kassi, päikest ja kodu.

Ja elada üks päev korraga. Läbi kogemuste.