Apr 012020
 

Panen loetud raamatud igakuiselt kirja… Hästi läks see lubadus, nagu tavaliselt :D Aga mis seal ikka, märts sai just läbi, panen siis nüüd nimekirja esimesest kolmest kuust.

Goodreadsis on mul seatud väljakutseks 100 raamatut aastas, esilehel kogu aeg näitab, palju loetud ja kas olen püstitatud eesmärgist kiiremini liikunud, omadega reel või liiga aeglane. Esimesed kaks kuud sain mõnuga lugeda ning olin keskmisest kiirem (jaanuaris 10, veebruaris 9 raamatut – umbes nii plaanis oligi). Märtsis seevastu, tänu kolimisele ja coronale, lugesin küll samamoodi igal õhtul enne magamaminekut, aga muul ajal polnud eriti üldse aega. Väsimus + keskmisest paksemad raamatud = kuu skoor ainult 3 raamatut – neljanda lõpetasin täna, sest kuigi see oli megapõnev, olin eile õhtul nii väsinud, et jäin lihtsalt magama :D Ja nüüd olen ühe raamatuga eesmärgist maas. Mis on muidugi käkitegu.

Ingliskeelseid raamatuid loen ma põhimõtteliselt ainult originaalis. Eesti keeles eelkõige loen Minu-sarja, aga katsun avastada ka teisi Eesti kirjanikke ja võõrkeelseid autoreid. Sest eesti keeles on tore lugeda. Aga originaalis lugeda on alati parem. Ühesõnaga, nii ongi mitmekesisem.

Inglise keeles meeldib mulle lugeda lugerist, sest siis on hea lihtne vaadata sõnaraamatust vajadusel sõnade seletusi. Neid sõnu, mille tähendust ma täpselt ei tea, pole eriti palju ja ma võiks need kõik vabalt vaatamata jätta, sest teksti mõttest saan alati niisamagi aru… Aga mulle meeldib kontrollida, kas “arvasin” õigesti – lugeda seletust, nüansse. Rikastab. Nii meelde need vähekasutatavad sõnad pigem ei jää, et ise kasutama hakkaks, aga kui peaksin neid edaspidi mingis kontekstis taas nägema, ehk meenub vähemalt täpsemalt, mis puhul neid kasutati.

Mul on oma kindlad sarjad ja kirjanikud, keda loen ning mugavusest kipun neisse kinni jääma ning vahepeal oli pikk periood, kus ma pigem lugesin vanu raamatuid lihtsalt üle. Kuna binge reading on kõigi mu lemmikute puhul suuremas osas aga siiski tehtud ja nüüd on reeglina oodata vaid uusi raamatuid, mida tilgub aegamisi, siis viimased aastad otsin teadlikult täiesti võõraid ja minu jaoks uusi raamatuid, mida lugeda. Enamik neist, mis hetkel lugemist ootavad, on kas Liisi soovitatud või siis Minna blogi igakuistest raamatukokkuvõtetest välja nopitud. Liis teab mu maitset ja oskab soovitada – mina tean, et Minnaga on meil ilukirjanduses kohati väga sarnane maitse ja need raamatud, mis talle sügavamat muljet avaldavad ning ka mulle kirjelduse põhjal huvi pakuvad, võtan endale kindlasti lugemisnimekirja.

Minu enda kindlad sarjad ja kirjanikud?

Minu-sari – nagu olen korduvalt kirjutanud, armastan lugeda eestlaste võõrsil elamise kogemustest. Mulle meeldivad sellised raamatud, kus ajalugu ja vaatamisväärsusi on vaid näpuotsaga, mulle meeldib lugeda pigem autori enda (era)elust, tema kohanemisest ühiskonnaga, iga riigi inimestest, veidrustest, rõõmudest ja valupunktidest läbi selle konkreetse autori pilgu. Riigid on erinevad, inimesed on erinevad, kokku on väga palju erinevaid raamatuid, mida lugeda. Paljud tekitavad teatud aspektides äratundmisrõõmu, paljud igatsust, paljud on korraks tore lugemine, aga on paari nädalaga ununenud… Mõned jätavad ka külmaks :) Mõned (vangla, sõda, vägivald, mõned Eesti kohad, Minu Maailm) olen ka teadlikult vahele jätnud. Seal olen praegu täitsa järje peal, lugenud pole vaid uusimat – Odessat.

Catherine Coulteri FBI seeria esimest raamatut lugesin ilmselt põhilkooli lõpus või gümnaasiumis – see siniste kaantega Erseni NYT bestsellerite sari oli toona mu suur lemmik. Vähe oskasin siis aimata, et samade tegelastega tuleb raamatuid veel ja veel ja veel… Praeguseks on 23 :) Mul on need kõik olemas ja suht hiljuti lugesin kogu sarja üle – vahe oli nii pikk, et enamiku puhul ei mäletanud mõrvarit :D Ma täiesti jumaldan seda sarja, see on alati nii põnevalt kirja pandud, kaks paralleelset süžeeliini pealegi, nii et kahekordne põnevus lõpplahenduse osas. Ja just kaks viimast raamatut on olnud ERITI head – kui enamasti olen neid hinnanud ikkagi 4/5 ja mõni üksik ka 3/5, siis kaks viimast said mult hindeks kindla 5/5. Nüüd ootan 24. raamatut…

Samalt kirjanikult on nüüd ka teine sari Brit in the FBI, millel on eelmisega kerged crossoverid, mainitakse ühiseid tegelasi – olin täiesti kindel, et sellest sarjast saab mulle sama suur lemmik, kui nt Station 19, mida hakkasin vaatama Grey tõttu… Boy was I wrong! Lugesin neli esimest raamatut läbi, et anda sarjale korralik võimalus, aga mulle lihtsalt ei istunud. Liiga… Ulmeline? Väga rahvusvaheline ja natuke ulmelised tegevusliinid. Vahel mulle istub selline teema ka, aga selle sarja puhul mitte. Rohkem ei loe.

Mary Higgins Clark on mu teine kõige lemmikum krimikirjanik, keda täiesti juhuslikult gümnaasiumiajal lugema sattusin – temalt on mul kodus raamaturiiulis mitukümmend raamatut, mis kunagi Londonis elades peamiselt kasutatuna soetasin. Päris pikki aastaid ma enam muidugi paberraamatuid ei osta, nii et uuemad on lugeris. Päris kõiki mul polegi ja viis on isegi veel lugemata – peangi äkki mõne ette võtma. Clarkiga oli nii, et alguses olid tema raamatud meeletult põnevad ja mõrvarit ei suutnud mitte kunagi ette aimata… Mingi hetk lugesin neid nii palju, et hakkasin liialt ette aimama… Siis hoidsin suti vahet ja nüüd viimased on jälle olnud tavapäraselt head. Ta kohe oskab megapõnevalt kirjutada. Mulle meeldib ka see, et peategelane on alati tugeva isiksusega naisterahvas ja alati tekib talle raamatu jooksul ka romantiline huvi, aga mõrv on siiski pealiin ja romantika ainult tibake kõrval, nii et see ei häiri kuidagi, on lihtsalt kirss tordil.

Nora Roberts kirjutab nö naistekaid, tema sai samuti mu lemmikuks juba kooliajal Erseni sinisest sarjast. Tema raamatuid ma praegu üldse ei loe ja vanemaid ei ole kõiki lugenud – huvi pärast lugesin mõned, aga alguses oli see ikka väga algeline romantika, mis mulle pinget ei paku, ajastu oli lihtsalt teine. Aga nii umbes… 1990ndate lõpp või 2000+, kuskilt sealtkandist alates… On tema raamatud meeletult põnevad ja täpselt minu maitse. Mu erilised lemmikud on tema sarjad – enamasti trioloogiad, mõnes ka neli osa. Olen paljusid neist mitu korda üle lugenud ja ilmselt loen kunagi veel :) Viimasel ajal ma tema uuemate raamatute hulgast midagi köitvat leidnud pole, sest kui on liiga otsene maagia teema, siis mulle ei meeldi. Samas kui on tavaline elu ja sinna näpuotsaga maagiat, need raamatud jällegi väga meeldisid. Aga tema raamatutes on jällegi peategelasteks tugevad ettevõtlikud naised, mulle meeldivad sealsed pereväärtused ja üldse…. On põnevust, on romantikat, kõike.

Eee… Tegelikult ma pidin ainult raamatud kirja panema, eks :D :D :D Läks lappama nagu tavaliselt.

Et siis, 2020 raamatud. So far.

Sorry, aga ma ei oska hästi arvustusi kirjutada, nii et need tulevad üsna üldsõnalised.

Punktide andmisega on ka nii, et ma olen liiga hea ja viiepallisüsteemis jääb neid nüansse väheks… St ma ei suuda anda raamatule alla 3 üldse, sellest kehvema ma jätaks pooleli :D Üldiselt on nii, et kui mul on raamatut raske lugeda, siis panen 3, kui oli täitsa tore ajaviitelugemine, siis 4, kui jättis sügava mulje ja tõesti VÄGA meeldis, siis panen 5. Tean, et peaks karmim olema, aga mulle ei meeldi kellelegi “halvasti öelda” :D Tegelikult on nüansse muidugi rohkem, tahaks panna vahel ka 3,5 või 4,5… Aga Goodreads ei lase. Ja vot kolm kuud hiljem ma enam peast ka ei mäleta neid nüansse… Nii et panen siia Goodreadsis antud hinde lihtsalt ja kui mäletan, siis kommenteerin omalt poolt juurde.

  1. Liisi Õunapuu “Le Rhino 2” 5/5 (184lk, 1. jaanuar) – Liis soovitas ja pani kümnesse. Mina soovitasin omakorda Minnale, kes sama palju nautis. Lugesin esimese osa läbi vana aasta viimasel päeval ja teise osa uue aasta esimesel. Soe, naljakas, liigutav, nunnu – imeline.
  2. Piret Tali “Minu Pärnu” 4/5 (344lk, 4.-9. jaanuar) – selle laenutasin kunagi hiiglama ammu Kaidilt, üle aasta tagasi kindlasti. Üritasin lugeda, aga ei jõudnud eriti kuskile. Nüüd oli sellega nii, et võtsin kiirustades reisile kaasa poolelioleva “Minu Tartu” asemel – hakkasin bussis lugema ja istus paremini, nii et lugesingi läbi. Tore oli pärnakana lugeda, selline keskmine ja mõnus Minu-sarja täiendus, mingit erilist mälestust samas ei jäänud.
  3. Lauri Räpp “Minu Tartu” 4/5 (255lk, 1.-13. jaanuar) – kuna olen ka Tartus elanud, oli samuti tore lugemine.
  4. Margus Kalam “Minu Aasia” 4/5 (424lk, 13.-14. jaanuar) – mitmekesine ja põnevalt kirjutatud.
  5. Daniel Glattauer “Hea põhjatuule vastu” 4/5 (208lk, 14.-16. jaanuar) – taas kord Liisi soovitatud. Sellele raamatule tegelikult annaks pigem 4,5, sest väga meeldis, no keskmisest rohkem, samas päris 5 vääriline mu jaoks polnud. Haaras kaasa, lugemine läks ludinal, kuna terve raamat oli meilivahetusena kirja pandud. Lõpplahendus oli minu jaoks niivõrd nörritav, et olin täitsa närvis – MIS MÕTTES ma ei saagi teada, kuidas see lugu lõppeb? Kui sain siis teada, et raamatul on ka järg, oli kergendus :D
  6. Helen Tootsi “Minu Los Angeles” 4/5 (288lk, 17. jaanuar) – nii palju, kui mäletan, siis meeldis keskmisest pisut rohkem, annaks hindeks ehk 4,25 :D
  7. Fredrik Backman “Mees nimega Ove” 5/5 (318lk, 18. jaanuar) – hakkasin Backmani lugema, sest mitmelt poolt soovitati. Alguses üldse ei meeldinud. Lõpus praktiliselt nutsin. Suurepärane raamat. Backmani esimene ja siiani mu lemmikuim.
  8. Mart Sander “Litsid” 3/5 (280lk, 18.-21. jaanuar) – taas kord Liisi soovitatud. Selle lugemine läks pisut vaevaliselt. Laenutasin küll korraga kaks esimest osa, aga teise viisin lugemata raamatukokku tagasi. Ei olnud üldse halb, aga… Lihtsalt mulle väga ei istunud. Minu jaoks oli aga suurim ahhaa-moment selle raamatu juures, kui sain teada, et juba enne nõuka aega oli iseseisvas Eestis nii kaasaegne elu, et kinodes välismaa värvifilmid, moeajakirjad ja muu taoline. No ma ei olnud sellele kunagi mõelnud, aga vaikimisi eeldasin, et tol ajal oli elu nagu “Tõde ja õigus” :D Linnaelu oli siiski juba siis midagi muud :D
  9. Elizabeth Haynes “Into the Darkest Corner” 4/5 (416lk, 21.-28. jaanuar) – ka Liisi soovitatud. Selle raamatu lugemisega läks mul aega. See oli häiriv. Minu jaoks tibake liiga vägivaldne, ehkki see vägivald oli suuresti psühholoogiline ja alles lõpus füüsiline. Oli väga põnev iseenesest… Aga jah, raske lugemine.
  10. Liane Moriarty “Nine Perfect Strangers” 5/5 (432lk, 29.-30. jaanuar) – taas kord Liisi soovitus, esimene Malta-reisi raamat. No ja ma ei tea täpselt, miks, aga mulle NII VÄGA meeldis. Mulle meeldivad raamatud, kus on palju erinevaid süžeeliine, tegelasi, mida alguses eraldi tutvustatakse ja siis tekib neile mingi ühisosa, lood põimuvad… Ma ei oskagi raamatutest kohe mingit analoogi tuua, filmidest “Love Actually” näiteks. Novot, see raamat oli selline ja ühtlasi ka väga põnev, kogu aeg mõtlesin, et KUIDAS see küll lõppeda võib… Ja lõpp oli minu jaoks ootamatu. Aga väga hea raamat.
  11. Gail Honeyman “Eleanor Oliphant Is Completely Fine” 5/5 (336lk, 31. jaanuar – 1. veebruar) – teine Malta-reisi jooksul läbi loetud raamat. Jälle Liisi soovitus. Jällegi nautisin tohutult – see oli täiesti omanäoline, südamlik, liigutav, üllatav…. Ja tegevus toimus UK-s, mis tekitab minus alati tõelist nostalgiat.
  12. Katharine McGee “The Thousandth Floor” 4/5 (496lk, 2.-4. veebruar) – kolmas Malta-reisi raamat. Selle seeria soovituse noppisin päris ammu Minna blogist – kuna ma aeg-ajalt väga naudin teismeliste elust lugemist, siis tundus põnev, tahtsin ka näha, kas selline ulmeteema võiks mulle meeldida. Oli täitsa tore lugemine, aga ei miskit erilist. Samas vastu ka ei hakanud ja ulme puhul see tavaliselt juhtub :D Trioloogia teised osad olid isegi paremad kui esimene, eraldi ma neid ei hakka arvustama.
  13. Katharine McGee “The Dazzling Heights” 4/5 – The Thousandth Floor 2 (432lk, 4.-6. veebruar) – neljas Malta-reisi raamat.
  14. Katharine McGee “The Towering Sky” 4/5 – The Thousandth Floor 3 (464lk, 6.-11. veebruar) – seda alustasin vist tagasilennu ajal. Kuna lend suunati libeduse tõttu Tallinnast Riiga ja sealt hiljem tagasi Tallinna, nii et venis alla 4h asemel 7h, pärast mida veel bussisõit Pärnusse – ütleme nii, et oli aega lugeda :D
  15. Susan Luitsalu “Ka naabrid nutavad” (272lk, 12.-13. veebruar) – Susan kirjutab imeliselt ja ma ootasin sellest raamatust NII palju. See raamat ajas mind aga hoopis igal tasandil nii kohutavalt närvi, et ma ei suutnudki sellele Goodreadsis mingit hinnet panna. Ei olnud igav, ei olnud halvasti kirjutatud. See pigem ühiskonnakriitika, ülepaisutatud, huumorivõtmes. Aga KÕIK need inimesed käisid seal mulle NII RÄIGELT närvidele, et ma ei ei suutnud seda naljakalt võtta ega nautida. Põnevus oli küll, et mis siis lõpuks saab, nii et läbi lugesin meelsasti. Aga jah, sellest võiks täitsa mingi psühhoanalüüsi aretada, et MIKS siis nii närvidele ikkagi käis :D Hetkel ei jaksa.
  16. Kaja Kahu “Minu Liibüa” 3/5 (224lk, 13.-15. veebruar) – oli ok lugemine, aga jäi pisut lahjaks. Lõpp läks küll väga pingeliseks ja põnevaks, kui nad sõja eest põgenesid.
  17. Olavi Antons “Minu Tenerife” 4/5 (328lk, 15.-16. veebruar) – igati tore ja asjalik Minu-sarja lugemine.
  18. Daniel Glattauer “Kõik seitse lainet” 4/5 (194lk, 17.-19. veebruar) – “Hea põhjatuule vastu” teine osa, sama nauditav ja sain oma oodatud lõpplahenduse :) Hindeks võiks panna ka 4,5.
  19. Fredrik Backman “Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust” 5/5 (352lk, 19.-29. veebruar) – see raamat oli nii jabur, et alguses ma ei osanudki sellest midagi arvata, aga tuletades meelde, kuidas Backmani esimene raamat mulle alguses räigelt närvi käis ja mida edasi, seda rohkem haaras, siis lihtsalt lugesin. Minu jaoks oli raske lugeda neid muinasjutumaa kirjeldusi, kohati lasin lihtsalt diagonaalis üle. Muidu aga Backman tuntud headuses – selles raamatus oli palju tegelasliine, mis muudkui kerisid ja põimusid. Väga tore raamat :)
  20. Michelle Obama “Becoming” 5/5 (426lk, 26. veebruar – 18. märts) – sellest kirjutas Ritsik nii haaravalt, et kohe järgmisel päeval oli mul lugeris olemas ja alustasin seda isegi enne, kui eelmine raamat läbi sai. Lugesin paralleelselt kaht raamatut – üks oli all elutoas, teine üleval magamistoas. No NII HEA oli. Ma ei teadnud temast enne mitte midagi, igasugune arvamus puudus. Ameerika riigi juhtimisest ja presidendiks olemisega kaasas käivast ei teadnud kah miskit, nii et jubedalt põnev oli nii see pool kui Michelle’i areng läbi aja. Uhh, soovitan kõigile.
  21. Lars Mytting “Uju koos uppujatega” 3/5 (384lk, 7.-20. märts) – Liisi soovitatud raamat, millele tema oli pannud hinde 5/5, aga mulle väga ei istunud. Ma ei mäletagi täpselt, millal ma selle lugemist alustasin, millalgi märtsi alguse poole võtsin elutoas lugemise raamatuks, kui “Vanaema”-raamat oli läbi, Michelle üleval lugeris ja ei viitsinud sel järel käia… Lugesin ja lugesin, venis ja venis, no oli ikka natuke põnev ka… Aga jah, ei olnud minu maitse.
  22. Fredrik Backman “Britt-Marie oli siin” 5/5 (285lk, 23.-25. märts) – ka väga tore raamat ja omapäraselt südamlik ning liigutav nagu Backmani teised, aga sellele ma võib-olla paneks hinde pisut alla 5, sest teised kaks meeldisid rohkem. Lõpplahendus mind väga ei rahuldanud, ootasin rohkemat. Aga väga südamesse minev raamat siiski.
  23. Catherine Coulter “Labyrinth” 5/5 (512lk, 25. märts – 1. aprill) – sellest sarjast kirjutasin pikemalt üleval, nii et siin eraldi pole miskit öelda. Ääretult põnev ja köitev, hoidis laupäeval pool ööd üleval :D

Laupäeva öösel kell kaks. Kui oled hommikul nii kaua maganud ja raamat on nii põnev, et und ei tule… Kui lugeri aku saab tühjaks, võiks ju vihjet kuulda võtta ning üritada magama jääda… Aga saab ju ka tulla elutuppa, et laadimise ajal edasi lugeda?


Aga jah… Sel aastal siiani siis 7600lk. On olnud mõned üksikud õhtud, kus olen olnud nii väsinud, et jään kohe magama, aga need on VÄGA harva… Igal õhtul voodis Kaaslase kaisus lugemine on traditsioon – üks meie suhte kõige mõnusamaid osi ja siiani ogaralt õnnelikuks tegev.

Lähen siis nüüd voodisse… Lugema :D

Mar 302020
 

Küll tahaks süüdistada kella keeramist, et see ajas mul unerütmi sassi – aga vist väga ei saa, mõjus nimelt vastupidiselt keeramise suunale. Laupäeval magasin väga kaua, mistõttu õhtul väga põnevat raamatut lugedes ei saanud magama enne kui kaks läbi… Eile ärkasin pool kümme – arvutasin voodis kiirelt, et 7,5h on ju enam-vähem piisav, igasugu asju vaja teha, parem tõusen üles… Alles poole päeva pealt tõdesin, et kuna oli kella keeramine, siis tegelik uneaeg oli 6,5h. IGATAHES. Täna hommikul käisin kolmveerand viis vetsus ja magama enam ei jäänudki. Olin väsinud, aga pärast poolt tundi voodis rähklemist otsustasin alla ära tulla, et oleks segamatu aeg enda jaoks. Mis on siin kodukontori ja distantsõppega kulda väärt :)

Võimalik, et mul läks osalt sellepärast uni ära, et ma sain eile õhtul paika Plaani. Seoses sellega, kuidas blogimisega jätkata.

Vaadake, ma tegelikult väga tahaks blogida ning mingit aega on mul võimalik selle jaoks ka näpistada. Mul on praegu sarjavaba aeg – ainsad pooleli olevad sarjad Gray ja Station 19 on nii kaua ootel, kuni mul ükskord nende jaoks tuju tuleb (binge watch puhkuse või pikema lastevaba aja tekkides, ilmselt, näiteks kui suvel on Kaaslane mõnel nädalavahetusel rattavõistlusel ja lapsed isa juures), seega ma ei vaata midagi ja keeldun Kaaslasega koos ka uusi sarju alustamast. Lihtsalt nii palju muid asju on, mida ma pigem oma vaba ajaga teeks – blogimine, puslede kokku panemine, lugemine (igaõhtune voodis kaisus lugemine on must be, aga kui päeval ka loeks, siis jõuaks ju rohkem :D). Koos vaatame aeg-ajalt mõnd filmi – sellega on ühe korraga over & done. Temal on mõned oma sarjad, millega soovib järje peale saada, nii et kui õhtul pärast laste magama minekut või mõnel nädalavahetuse rahulikumal lastevabal hetkel ei ole vaja midagi asjalikumat teha või pole nii väsinud, et läheme kohe üles voodisse lugema, siis ongi See Aeg, kus Kaaslane vaatab sarja ja minul on suurepärane võimalus blogida :D AGA siis ma jooksen kokku, kuna kronoloogiapede minus on nii tugev, et raske on kirjutada mingitest asjadest, kui mingid varasemad asjad on kajastamata. Nii lõppevad paljud neist katsetest blogimise asemel hoopis blogi jaoks piltide sorteerimisega (mis on ääretult ajamahukas tegevus) ja reaalselt blogisse ei jõua midagi.

Maja ostmise postituse kirjutamiseks võtsin ennast ka kuu aega kokku, et ots lahti teha, sest kõik olulised teemad ju ootasid selle taga. Ja nüüd tahaks jätkata uue kodu piltidega, mida on aga nii palju, et need tuleks jagada mitme postituse peale, ilmselt ruumide kaupa. Enne seda oleks aga loogiline kolimise pildid panna… Enne seda võiks aga panna eelmises elamises tehtud igapäevased klõpsud… Enne seda jäi vahele terve eelmine aasta :D

Ma tegelikult nii palju sain kronoloogiapedega endas kaubale (siin räägib ka laiskus) – eelmise aasta jätan praegu rahule, kuni selle aastaga järje peal. Uue kodu teemad on palju erutavamad, pigem kirjutan neid värskema emotsiooni pealt. Mul on küll plaanis eelmine aasta fotode abiga blogis tagantjärele kirja panna, aga kas ma teen seda aasta või kaks hiljem, pole erilist vahet – esimene emotsioon on ununenud ja ülejäänu tuletab piltidega meelde nii ehk naa. Samuti on mul eelmisest aastast mitu kuud fotosid, mis pole saanud isegi esimest sorteerimist – sellele kuluks rohkem aega ja energiat, kui olen praegu valmis endast andma.

Aga selle aasta alguses lubasin endale, et hakkan regulaarselt blogima ja aastat on olnud vaid kolm kuud. Üle poole jaanuari on isegi piltide abil kajastatud ja selle aasta pilte olen ma jooksvalt sorteerinud ning üleliigsed kustutanud – eile õhtul jõudsin ma lõpuks nii kaugele, et suutsin peas formuleerida plaani, kuidas ülejäänud enam-vähem kiirelt ja efektiivselt postitusteks jagada ja nii suht kiiresti ka lõpuks uue kodu piltideni jõuda.

See fotomajandus on lihtsalt ajakulukas, kui kogu aeg järje peal ei püsi. Kui ma midagi pildistan, siis teen igaks juhuks ikka kolm-neli pilti, sest kunagi pole kindel, millised jäävad teravad, millised mitte – seda näeb korralikult alles suurel ekraanil. Nii et kõigepealt pildistan. Siis peaks need pildid ideeliselt ennast ise Dropboxi üles laadima, aga viimased kaks aastat nad seda pool ajast ei tee – süüdistan Huaweid, eelmise Sonyga seda muret polnud. Nüüd on nii, et pean tihti ise esimese pildi “käsitsi” Dropboxi panema (nii jääb algne failinimi, nagu see telefonis on) – siis alles saab telefon aru, et oleks vaja kõik uued pildid automaatselt üles laadida, õigete failinimedega, nagu need siis tulevad – kronoloogiliselt ideaalsed. Lisaks teeb pilte Kaaslane oma telefoniga, kes paneb need kohe minu jaoks oma Dropboxi üles – aga kuna tema teeb seda kogu aeg nö “käsitsi”, siis failinimed on mitte eriti ilusad. Mis tähendab, et pean tema omad alla laadima, ülearused kustutama ja ülejäänutel kas käsitsi failinimed ära muutma (kuupäevale sidekriipsud ja kellaajale punktid vahele panema) või siis need oma telefoni kopeerima, et need sealt automaatselt minu Dropboxi läheks õiges failiformaadis. Vähemalt mina pole lihtsamat lahendust leidnud. Ühesõnaga – kõigepealt tuleb saada kõik fotod õigete failinimedega Dropboxi, siis kõik topeltkaadrid välja kustutada ja SIIS saab hakata blogi jaoks valima ning mõõtu lõikama :D Ja mida rohkem pilte, seda rohkem aega sellele kulub…

AGA ma olen reaalselt jõudnud nii kaugele, et mul on selle aasta fotod kõik sorteeritud ja jaanuari lõpp ning veebruar (sh kolimine ja esimesed päevad uues kodus) teemade kaupa blogi jaoks välja sorteeritud, mis tähendab, et nüüd pean ma need ainult mõõtu lõikama ja postitused kirjutama. Ja siis on mul üle 200 foto märtsist, mis ma pean teemadeks jagama ja blogisse panema. Ja siis on terve eelmine aasta :D Saate nüüd aru, miks mul see nii kaua aega võtab, jah? :D

Igatahes Plaan on. Vähemalt mis puudutab fotosid.

Aga blogimisest üldisemalt rääkides olen ka veel sel aastal pikalt mõelnud, kuidas ikkagi edasi. Selge on see, et tahan blogida, aga vahepeal pikalt tundus, et olen harjumuse minetanud ja seda pole võimalik enam tagasi saada. Mõtlesin, et ehk olen avalikust blogimisest lõplikult välja kasvanud. Et kui ikka kuidagi pole järjele saanud, miks siis punnitada. Jätaks selle avaliku blogi lahti, aga koliks tagasi WP online serverisse, et mitte maksta iga-aastaselt serveri eest. Jätaks ainult domeeni, mille aastamaks on odav – ja samuti peaks siis kõik postituste lingid samaks jääma (mis on minu puhul ainuvõimalik – on vaja, et kõik lingid varasematele postitustele töötaks). Ja kirjutaks siia harva, kui tuju tuleb – no kasvõi selleks, et ma ise olen kurb, kui mu lemmikblogijad enam ei blogi, sest olen nii pikalt nende elule kaasa elanud ja tahaks ikka teada arengustest, eriti olulistest asjadest. Seega mõtlesin, et jah – kui ei viitsi enam igapäevaselt, äkki siis ei lubaks teile midagi ja kirjutaks vahel harva – näiteks stiilis, et ostsin kodu, abiellusin, sain lapse :D :D :D St, kahte viimast ma ei ole veel teinud, aga ei välista, et tulevikus jälle juhtub :D :D :D Mul on kinnine blogi ka, kuhu ma eelmisel aastal rohkem kirjutasin – seal on paarkümmend lugejat, keda tean ja usaldan, sai rahulikult jagada kõike, mis tol hetkel meelel ja keelel, ilma filtrita. Kirjutasin pigem harva, korra nädalas kuni korra kuus – olenevalt tujust ja energiast. Harjusin ilma filtrita kirjutamisega ära, see on mõnes mõttes palju mõnusam.

Aga nüüd, kus olulised teemad on nii palju küpsed, et saab neist juba avalikult blogida, siis… Avalikult on mõnusam. Saab jagada suurema lugejaskonnaga – ehkki pole aimugi, palju sellest järel on, sest aasta aega vaikimist on ilmselgelt jätnud oma jälje ja RSS lugejaid kasutavad endiselt kahetsusväärselt vähesed. Mul endal pole kunagi seda probleemi, et harva blogijate puhul midagi kahe silma vahele jääks – kui Katu hakkas näiteks üle aastate oma Itaalia blogisse corona-muljeid kirjutama, oli see mul kohe Feedlys ja asi korras :) Ma tean, et siin ikka veel mõned käivad. Ja need, kes loevad kinnist, võivad sama hästi ka lugeda avalikku :D Ilmselgelt ma enam lastest eriti ei kirjuta, sest nad juba rohkem omaette isiksused – aga mul on praegu elevusttekitav “uus” elu ja küllaga väikeseid igapäevaseid asju, mille üle tahaks koos teiega rõõmustada.

Nii et ma nüüd vaatan. Kas oli blogimise suutmatus puhtalt selles, et pildimajandus oli tänu pikale pausile üle pea kasvanud ja nüüd, kus olen saanud pisut järjele, saan ehk päriselt järjele ja avaliku blogimise harjumus tuleb siiski tagasi?

Oma serverist WP serverisse kolimine tundub endiselt hea mõte – õigemini ma pean meelde tuletama, kas reaalselt oli veel mõni asi peale värskuse järgi sorteeritava blogrolli, mis kaduma läheks (ja see oli nagunii puhtalt lugejate jaoks – aga ma võiks selle asemel kirjutada postituse, kuidas kasutada RSS lugejat, et te kõik kiviajast välja saaks ja avastaks, et on palju mugavamaid viise oma lemmikblogidel igapäevaselt silma peal hoida, kui Tikri blogrolli kaudu – Feedly! Bloglovin!). Arhiiv on muidugi ka umbenõme WordPressil, kui on mahukam blogi – palju mugavam on, kui saab aastate, kuude ja postituste kaupa noolest lahti teha ja kinni panna… Muidugi jah, see plugin, mida ma algselt kasutasin, lakkas töötamast ja ainus asendus, mille leidsin, seal saab “avada” arhiivis ainult aastaid ja kuid, aga mitte enam kuu tasandilt alla liikuda, et kõiki postitusi ka näeks pealkirjadega, nagu Bloggeris… Peaks tegelikult uurima, äkki nad on suutnud selle esialgse ära parandada, see kunagi mingi hetk lihtsalt lakkas töötamast…

Haha, teil on kindlasti VÄGA põnev lugeda mu sisemisi heietusi blogimisest, millest te ilmselt essugi aru ei saa :D

Ühesõnaga, kui ma nüüd ikkagi avaliku blogimise lainele tagasi saan (küll selle mööndusega, et igapäevaselt ma siia enam vähemalt praeguse elukorraldusega kirjutama ei jõua, pigem korra, paremal juhul paar korda nädalas), siis ilmselt ikka jään oma serverisse ka. Kui peaks jääma see variant, et kirjutan väga harva ja ainult kõige olulistemast asjadest, siis ehk ikkagi kolin. Vaatame.

Krt, kõht on tühi, sest tõusin pool kuus :D Ei suudagi otsustada, kas peaks ootama, kuni kaaslane ärkab ja järgneb tavapärane rutiin (ta teeb tule alla ja pressib apelsininmahla ning käib siis duši all), mis päädib koos söömisega (ja tööle minemisega – või noil päevil arvutikaane avamisega) või peaks ikkagi kohe miskit hamba alla otsima, sest ülejäänud osa minu rutiinist sai tavapäraselt ärkamise järgselt seekord siis poolteist tundi varem läbitud (pesus käidud, köök koristatud).

See on ESIMENE kord pärast uues töökohas alustamist (ja olen seal töötanud üle kahe aasta), kus ma hommikul ärkan nii vara, et mul on aega tegeleda millegi muu kui hädavajalikuga. Väga mõnus iseenesest. Vb ma peaksingi selle rutiini sisse harjutama, kuniks me kõik kodused oleme. Tavaline äratus oli meil pool seitse – nüüd kodukontori ja distantsõppe ajastul, kus lapsed kauem magavad ja ei pea tööle minekuks riietuma ega sinna sõitma, kell seitse… Kui äkki ärkaks selle asemel kell kuus, et saaksin tunnikese aega iseendale, lisaks igahommikustele toimetustele, enne kui kell kaheksa töösse süvenen ja selle kõrvalt laste õppetööd koordineerin (jajaa, kui ma saaks varasemate fotodega ühele poole, siis jõuaks ma lõpuks ka SELLEST kirjutamiseni). Ainult et Kaaslane vist oleks üpris pahur selle kella kuuese äratuse pihta… Tema nimelt on seda tüüpi, kes hommikul kohe esimese äratuse peale tõuseb, kuna tema meelest ei ole voodis poolunes olemine enam nagunii see… Aga tema vajab meist kahest rohkem und, mistõttu oli väga rõõmus, kui sai hommikuse äratuse ajutiselt poole seitsme pealt seitsmele nihutada. Ehk et jah… Kui temalt loa saan, siis vist proovin ära :D Tundub, et tunnike segamatut oma aega hommikul (mida saan kasutada näiteks blogimiseks :D) aitaks mul ehk ülejäänud päeva stabiilsemana püsida. Sest kui Plika magab kauem ja saab oma kooliasjadega ise hakkama, siis Poiss on varajane linnuke ja tema emotsioonid ning koolitööd vajavad pidevat koordineerimist… Ja kui ma pean seda tegema umbes-täpselt samal ajal, kui ma sooviks hoopis oma töösse süveneda, siis ongi lõppkokkuvõttes tunne, et ma olen terve päeva kahekordse koormusega tööd teinud, mingit OMA aega enam pole ja õhtuks olen hullumaja kandidaat :D

Tegelikult on kõik väga hästi :) Tööd jagub, kodukontori võimalus on olemas, õpetajad on meie jaoks alati olemas ja tunne on igati hoitud. On ääretult segane ja väsitav aeg, aga hoolimata sellest olen iga päev tänulik, et asjad on niigi hästi. Ja see ajutine kodune rutiin loksub ka järjest enam paika.

Mar 252020
 

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama… Ohh… Ma ei teagi, kui kaugelt.

Oma kodu on olnud üks mu suurimaid unistusi nii kaua, kui mäletan… No kindlasti juba ülikooliajast saati. Toona oli mu elukaaslasel oma korter, mis oli väga kõva sõna selles vanuses, aga siis läksime lahku ja kolisin üürikasse. Oli 2006, buumiaeg, kodu soetamine minu palgaga tundus täiesti kättesaamatu unistus.

Vahepeal oli London, rasedus, Tartu, masu, London, teine rasedus ja selle ajal täiesti teadlik säästmine. Ja 2010 lõpus õnnestus osta oma kodu.

See oli maja esimene korrus suure aiaga – nii armas ja röögatult õnnelikuks tegev. Esimese ringi säästuremondiga sai kõige suuremad jubedused likvideeritud, nii et 2011 suvel, Poisi esimesel sünnipäeval, oli pilt juba palju parem. 2013, pärast lastetoa “päris” remonti ja vannitoa säästuremonti, veel parem.

Aga see kõik oli vaid jäämäe tipp. Vaja oli teha nii palju rohkem. Vahendeid selleks ei olnud piisavalt. Nii see kodu tasapisi taas väsis ja lagunes. Samal ajal kasvasime ka meie Eksabikaasaga lahku.

Pärast lahutust otsustasin, et teen selle kuradi remondi üksinda ära. Võtan laenu ja lihtsalt teen. Aga… Ei jõudnud projektinigi. Te ei kujuta ette, mitu korda nende üheksa aasta jooksul me (hiljem ma üksi) üritasime alustada ja… Ei jõudnud kuskile. Erinevad takistused. Tagantjärele tundub, et oleks võinud ammu aru saada – kui kuidagi ei edene, siis miks pead vastu seina peksta?

Sest see kodu oli NII ARMAS ja kui oleks ainult saanud selle oma korda teha, oleks see olnud ideaalne. Kõik ju tegelikult tundus sujuvat, vähemalt esimesed aastad. Ja ka sealt edasi oli kõik pikalt positiivne.

Igal juhul, kui veel 2018. augustis olin kindel, et hakkan aasta pärast üksinda renoveerima, siis vahepeale tuli üks elu vingerpuss, üks ootamatu armumine, üks väga ootamatult alanud ja sama ootamatult lõppenud väga intensiivne suhe. Ja siis oli pime sügis, kodu mu ümber lagunes igast küljest ega tundunud üldse enam kodusena. Ja oli külm ja kõle ja ma olin eluga pahuksis. Ja otsustasin, et mina enam ei taha, ei jaksa. Võtsin kinnisvaraportaali ette ja hakkasin käima vaatamas neljatoalisi kortereid ning majaosi, mis olid renoveeritud. Selliseid, mis sobiks elamiseks kolme kassiga :) Ehk siis mitte suuri maju.

Ja ma leidsin ühe korteri, mis vastas kõigile mu nõudmistele ning maakler, kes seda korterit müüs, hakkas müüma minu elamist. Kuna minu kodu puhul oli tegu täielikku renoveerimist vajava majaosa ja kaasomandiga ehk pigem keerulise müügiobjektiga, ei olnud mul mitte mingit jaksu selle müügiga ise tegeleda ja mulle tundus loogiline kasutada sama maaklerit, kellele see oleks olnud kaks kärbest ühe hoobiga projekt.

Kuulutus ei läinudki kunagi avalikult üles, maakleril oli piisavalt kontakte. Tekkis tõsine huviline, mille peale naabrite poeg tegi mulle omapoolse pakkumise, et maja jääks perekonda. Võtsin selle vastu. Minu välja valitud korteri kasutusloa saamine aga venis.

Vahepeal oli mu ellu tekkinud uus inimene. Seda täiesti sihilikult – nagu öeldud, oli külm ja kõle aeg. Igatsesin head seltskonda ja füüsilist lähedust. Ütlesin üsna selgelt kohe alguses ära, et mingit suhtematerjali minust ei ole. Kaaslasel oli samuti olnud raske aasta ja eks me nii siis üksteist lohutasime. Koos oli aga nii hea, et mõned kuud hiljem pidin tõdema – on vist ikkagi armumine ja päris suhe.

Kaaslane oli terve elu elanud eramajas. Minu välja valitud korteriga olid kogu aeg olnud mõned kaheldavad asjaolud – mis oleks võinud olla paremal juhul väga ok ja halvemal juhul tekitada suuri probleeme. Midagi muud sobivas hinnaklassis ei leidnud. Ja kuidagimoodi juhtus nii, et ütlesin korteri soovi üles ning hakkasin korterite asemel vaatama hoopis maju.

Naabrite poeg muutus vahepeal rahutuks – tahtis tehingu ära teha, sest tema panga pakkumised oleks mingil hetkel aegunud. Nii me müüsimegi mai lõpus oma kodu maha – kausliga, et saan seal sees elada septembri lõpuni. Mul polnud veel sobivat elamist, mida osta, aga mõtlesin, et kui see üks uks sulgeda, avaneb ehk teine kergemini.

Sel ajal olime kaaslasega olnud koos vaid pool aastat. Polnud meie suhe veel kaugeltki sellises faasis, et arutada koos kodu ostmist. Minu kodu ostmise mõte oli tekkinud enne teda ja mulle oli ääretult oluline seekord finantspoole pealt üksinda hakkama saada – endale tõestada, et saan selle laenu üksinda kätte. Renoveeritud korteri puhul poleks see olnud mingi probleem – kodu müügist saadud raha jagus sissemakseks, minu palk + ametlikuks tehtud alimendid olid pangale piisav sissetulek. Maju mahtus mu hinnapiiri sisse ka renoveerituid, aga ei ühtki sellist, mis oleks sobinud. Isegi ühtki renoveerimata maja polnud, mis oleks sobinud :D Täiesti hämmastav, KUI palju oli müügis täiesti ebapraktilise ruumipaigutusega ja päikese suhtes asetsevaid maju. Paljud pealegi röögatu hinnaga.

Leidsin täpselt ühe maja, mis mu tingimustele vastas. Räämal, ehitatud 60datel. Vajas renoveerimist. Aga ruumipaigutus oli ok, aed oli nunnu, päike paistis õigesti. Seega ei olnudki nagu mingit valikut. Olin valmis kolima teisele poole jõge :)

Kui korteri laenutaotlusele vastasid positiivselt pea kõik pangad, siis sellele majale ainult üks – LHV. Vaatasin kaaslasele otsa ja küsisin: oled sa KINDEL, et tahad selle jama minuga kaasa teha? Ta ütles jah. Nii ma siis võtsin selle laenu – miinimum sissemakse ja Kredexi käendusega, et jääks maksimaalne summa renoveerimiseks. Esimene kodulaen oli vaid 10a, maksin seda pärast lahutust üksi (ja vastavalt sellele sain ka müües rohkem raha), müügi hetkeks oli laen praktiliselt makstud. Uue laenu kuumakse oli sama, aga laenu pikkus 27 aastat. Ja me teadsime, et selle rahaga, mis mul üle jäi, ei renoveeri ära pooltki – oli plaan teha suve ja sügisega ära nii palju, kui raha jagub, järgmiseks suveks korralik eelarve ülejäänu jaoks ning selle laenu oleks võtnud kaaslane. Nii et ma küll tõestasin endale, et saan üksinda laenu kätte, aga renoveerimise osaga poleks ma üksi hakkama saanud :)

See kõik tundus nii õige, otsekui teine võimalus. Poole maja asemel terve maja, uue kaaslasega, kes pole küll kuskilt otsast ehitusmees, aga lihtsalt väga asjalik ja toimekas. Nüüd, kus kaks ettevõtlikku inimest asja kätte võtavad ja on ka raha, ei tohiks ju ometi olla mingit probleemi? Jah, renoveerimine on k*pp, aga selle tulemus on unistuste kodu. Olin elevil, hakkamist täis.

Ainult et… Mitte ükski osa sellest renoveerimisest polnud minu jaoks lihtne ega nauditav. MITTE ÜKSKI. Minus ei ole sisekujundajat. Minu peas ei teki majas ringi vaadates pilti, milline kõik võiks olla. Kõik renoveerimistööd, millest ma midagi ei teadnud ja mille kohta ma pidin otsustama, tekitasid stressi. Ka sisekujunduslikud küsimused – millised plaadid vannituppa jne jne jne – tekitasid stressi. Ootamatused renoveerimisel tekitasid stressi.

Mul oli kõrvalt ääretult asjalik kaaslane, kes muudkui uuris ja toimetas. Ma andsin oma parima, aga asjad ikkagi venisid, mis on renoveerimise puhul täiesti tavaline.

Ostsin maja juuli keskel – olime kindlad, et saame esimese ringi remonti septembri lõpuks tehtud ja sisse kolida. Oh jah… Septembri lõpus kolisime asjad majja, lapsed ajutiselt isa juurde ja iseendid ning kasse kaaslase vanasse koju. Järgmised kuu aega jagasime maja tema vennaga… Kuni lõpuks novembri alguses sai meie majas asjad nii kaugele, et teine korrus (kus me esialgu üldse remonti ei teinudki) oli elatav. Esimene endiselt ehitusjärgus.

Ja oli järjekordne pime kõle sügis ja elamistingimused põhimõtteliselt samad, isegi hullemad, kui eelmises kodus. Samasugune nõukaaegne remont, ainult palju vähem ruumi – kaks suurt tuba, neist üks ilma ukseta, ajutiselt trepihallis sisse seatud köök koos dušinurga ja WC-ga sealsamas. Teine korrus oleks jäänud tulevikus lastele, seal pidime tegema remonti järgmisel suvel…

Ja ma olin positiivne ning täiesti kindel, et me saame selle kõigega hakkama. Et see kõik on seda väärt, sest järgmise suve lõpus on meil unistuste kodu.

Aga sellistes oludes elamine oli väsitav. Ja remont venis. Ja pärast tööpäeva ei jõudnud ise eriti midagi teha. Ja see kõik oli väga stressirohke.

Ja siis sai valmis esimene ruum – alumine vannituba. Ja see läks täiesti pekki – ma olin kõik ise valinud ja planeerinud, aga mitte miski ei kukkunud välja nii, nagu ma olin soovinud. See oli täiesti ok vannituba ja seda oleks saanud lahendada mitmel eri viisil. Aga see ei olnud see, mida ma olin planeerinud. Pärast kõiki neid kuid vaeva – ja tulemus oli kasutatav vannituba… Mitte minu unistuste vannituba.

Selle koha peal ma lihtsalt murdusin ja oligi kõik. Otsustasin, et kui juba esimene ruum nii kapitaalselt pekki läks, siis mina rohkem ei taha. Nutsin paar õhtut maha ja hakkasin siis kinnisvarakuulutusi vaatama. Võtsin renoveeritud elamised, järjestasin need hinna järgi kasvavalt ja lihtsalt klõpsisin neid järjest läbi, kuni leidsin esimese kuulutuse, mille piltide põhjal oleks ma olnud nõus kohe sisse kolima.

Enne seda maja oli palju teisi renoveeritud maju, mis aga sisekujunduse põhjal minu jaoks kohe ära jäid. Ma oleks võinud värvida ja vahetada tapeeti, aga ma soovisin enda maitsele vastavat kööki ja vannituba – ning neid oli üllatavalt raske leida. See maja oli aga piltide põhjal imeline – täielikult renoveeritud, mõnusalt hubane ja vanaaegse hõnguga. Lisaks asukoht – väga lähedal mu eelmisele kodule, aga kilomeeter linna poole, lastel kilomeeter nii kooli kui isa juurde. See maksis üle kahe korra rohkem kui maja, mille olin neli kuud tagasi ostnud. Maaklerile helistamine oli rohkem meeleheitlik appikarje – mul oli lihtsalt vaja minna ja vaadata, ma ei arvanud kordagi, et me reaalselt ostmiseni jõuaks.

Kui Plika oli igati nõus kolima, et saada paremad elamistingimused, siis Poisi jaoks oli juba esimene kolimine meeletult raske. See oli tema kodu, ta oli selles väga kinni, tema ei hoolinud maja lagunemisest. Kui me käisime kortereid ja maju vaatamas, ei soovinud ta tihti kaasagi tulla – ehkki enamasti siiski tuli. Ta kiitis lõpuks küll heaks nii esialgu väljavalitud korteri kui ka lõpuks ostetud maja, kuid rääkis kogu aeg, kuidas ta ei taha kolida.

Nii et seda suuremad olid mu süümekad, kui nüüd järjekordset uut maja vaatama läksime.

Aga juhtus nii, et me jõudsime kohale ja astusime sisse…. Vaatasime kõik üle ja tõdesime hiljem neljakesi üheskoos – meie kodu.

Minu puhul polnud see üllatav, mina olin selle ju välja valinud. Kaaslast võlus saun, samuti oli ta tõdenud, et Rääma on elamiseks logistiliselt pisut ebamugav. Plikat on lihtne vaimustada, kõik oli nii ilus, tema jaoks oli meeletult suur pluss ka see, et kõrvalmajas elab ühe tema parima sõbranna isa – samuti lahutatud perekond, lapsed iga nädalavahetus isa juures. Ja Poiss, kes päev varem oli öelnud, et ei kavatse meiega isegi sisse tulla ja ootab maja ees autos – ta tuli siiski sisse, vaatas kõik üle ja teatas – siia võib kolida küll.

Nii et me otsustasime ühehäälselt – paneme neli kuud tagasi ostetud maja müüki. Ja kui see otsus oli tehtud, läks maailm värviliseks ja eluisu tuli tagasi.

Aga müüa äsja ostetud maja, mida sa oled vahepeal päris arvestatavate summade eest renoveerinud… Lisaks tulumaksu küsimus – oma kodu müük on küll TM vaba, aga mitte siis, kui müükide vahele jääb vähem kui 2a… Sel juhul peaks kas tulusid deklareerides tõendama, et müügist saadud vahesumma ei ole kasum, vaid kõik senisele renoveerimisele kulututatud raha… Või siis maksma hinnavahe pealt tulumaksu. Ja ega meil kõigi tööde eest just arveid ette näidata polnud, ikka käis ju osa sulas, sest eelarve oli niigi napp… Ühesõnaga jah. Paras peavalu. Ostsin selle maja turuhinnast pigem pisut soodsamalt ja samasugusena ning sama hinnaga oleks selle saanud väga kiiresti edasi müüa. Olime aga vahepeal kulutanud renoveerimistöödele arvestatava summa ning need olid samas nii tobedalt pooleli, et maja müük selle võrra kallimana oleks olnud päris pikaldane protsess.

Vahepeal käisime muidugi vaatamas veel mõningaid maju, mis jäid samasse hinnaklassi, sest maja ei osteta ju esimese emotsiooni pealt, teisi variante kaalumata. Mitte üheski kolmest ei tekkinud kodutunnet. Üks oli tegelikult üllatavalt hubane, võttes arvesse, et oli ehitatud 2004 – no mis teha, kui mulle nii kangesti meeldivad vanad majad… Aga too oli uus ja kuigi moodne, siis ikkagi hubane – ääretult korralikult hoitud ja viimse detailini läbi mõeldud. Selle puhul sai määravaks eelkõige asukoht, mis oli linnapiirist väheke edasi. Küllaltki regulaarse ühistranspordiga, aga siiski… Ja kui ma koliks linnast välja, siis ma sooviks kaugemalt sõitmise ebamugavuse tasakaalustamiseks vähemalt privaatsemat olemist – see oli aga uuselamurajoon. Et jah.

Lõpuks läks aga nii, et rääkisime kogu oma loo ära sellele paarile, kelle maja tahtsime osta… Nemad olid renoveerimisega natuke rohkem sina peal. Aktiivsed pensionärid ja rahutud hinged, kes olid selle maja renoveerinud südamega ja enda jaoks, aga siis viimase lapse suureks kasvatanud, reisinud ja lõpuks ostnud suvila ning kolinud maale, et seda seal renoveerida… Ja lõppes asi sellega, et nad pakkusid meile vahetuskaupa. Meie anname oma maja, maksame peale summa x ja saame vastu nende maja. Nagu öeldud, neil endal oli nagunii kodu maal, nii et endale nad uut elamist ei otsinud – meilt saadud maja oli ilmselt pigem korda tegemiseks ja edasi müümiseks. Järgmine projekt :)

Ja siis oli palju üle vaatamisi, läbirääkimisi… Kuniks summa x rahuldas mõlemaid pooli. Ütleme nii, et kasumist oli asi kaugel. Renoveerisime rohkema eest. Aga me olime rõõmuga nõus, sest see säästis meile nii palju vaeva ja ootamist.

Ja siis oli siiski ootamist, sest oli detsember ja pangast ei saanud vastust, kuniks saatsin lõpuks jaanuaris laenutaotluse kodulehe kaudu ja sain siis teada, et laenuhaldur, kes minuga suvel tegeles ja kellele olin kirjutanud, oli vahepeal töölt lahkunud… Ja siis oli põnevust viimse hetkeni, sest tehing oli ühtlasi vahetus ja müük, kaasati ka lisatagatis, millel omakorda hüpoteegid, mis vaja maha võtta… Veel paar päeva enne notarit selgus, et tuleb sinna saada ka inimene firmast, mis baseerub Tallinnas… Veel õhtul enne notarit selgus, et oli olnud üks möödarääkimine lõpliku müügisumma / omafinantseeringu suhtes, mis tähendas, et laenulepingus tuli teha väike muudatus ja selle sai allkirjastada alles notariga sama päeva hommikul…

Aga kõik sai korda. Ja majad vahetasid omanikku. Pangalaen tehti ümber – on nüüd ühine ja poole suurem. Summa, mida mõlemad maksame, on pisut suurem, kui mu vana laenumakse, aga täiesti talutav – laenu pikkus 20a, mitte 27a. Ja pool nädalat hiljem kolisime kõigi oma asjadega tagasi… Kvartali kaugusele mu vanast kodust :)

Ja ma mõtlen vahel siiamaani – OLI SEDA SIIS TÕESTI VAJA? MIKS ma ei või suuri otsuseid kohe alguses õigesti teha? MIKS mul on vaja kõik need asjad oma nahal nii rängalt läbi elada? MIKS ma ei jõudnud selleni, et ostaks renoveeritud elamise, kohe alguses, nagu seda tegi Eksabikaasa oma uue kaaslasega?

Aga mul on neile küsimustele vastused ka. Kui me olime vaid pool aastat koos olnud, polnud kumbki meist valmis selleks, et võtta koos (nii suur summa) laenu. Ma polnud valmis ÜLDSE sellise hinnaga maju vaatama. Meie kodu polnud üldse veel müügiski :) Aga pärast nelja kuud renoveerimist, mis andis võimaluse mu kaaslasele näha minu kõige kehvemaid külgi, mis stressiga väga selgelt välja tulid… Minule omakorda võimaluse imetleda tema toimekust ja stressitaluvust… Selleks hetkeks, kui vannitoa remont pekki läks ja me otsustsime maja müüki panna, olime koos olnud aasta. See koos oldud aasta ning need neli kuud intensiivset stressirohket renoveerimist – korraga olime me mõlemad valmis. Selleks suureks ühiseks laenuks, vähimagi kõhkluseta.

Nüüdseks olen ma elanud kuu aega uues kodus ja ma olen lihtsalt üle mõistuse õnnelik. Olen unistanud ilusast korras kodust viisteist aastat – sellest esimesed viis üürikates ning viimased kümme renoveerimist ootavas kodus… Ja järsku sai see kõik reaalsuseks. Ma olen nii rahul, ma olen nii õnnelik ja ma elan lõpuks ometi oma unistust. See on imeline tunne.

Ja praeguste sündmuste valguses olen ma eelkõige ja igapäevaselt pisarateni tänulik selle eest, et meil õnnestus koduvahetusega ühele poole saada ENNE corona möllu. Mis siis, et asjaolusid arvestades langevad kinnisvara hinnad ilmselt järgmise paari aastaga oluliselt. Laenusumma on meile kahe peale täiesti talutav. Meie töökohad pole hetkel ohus ja ma palvetan, et see nii jääkski.  Me saame hakkama.

Mul on lõppude-lõpuks unistuste kodu. Kõik on ilus, kõik on puhas, kõik toimib. On palju asju, mida saab veel paremaks teha, aga selle kõigega on aega, sest juba praegu on kõik imeline.

Kogu see lugu oli nii pikk, et kõik need sündmused said kokku võetud väga üldiselt – ei jaksa detailsemalt kirjutada, ega vast polegi vaja. Olulisem sai kirja, sellest piisab täiesti.

Põhjalikuma pildimaterjaliga peate aga ootama, kuni ma viitsin mõne järgmise postituse teha :P Ja siin kodukontori-distantsõppe kaoses pole sugugi kindel, millal ma selleni jõuan :D

Mar 242020
 

TIKKER 36

Taneli tungival nõudmisel, kahepäevase hilinemisega :D Sünnipäev karantiinis isolatsioonis, läbi kaamerasilma. Mul on maailma parim kodu ja pere :)

A woman cannot survive a wine alone, she also needs a cat :P

FB-s katsusin kassipiltidega tagasi hoida, aga blogis õnneks ei pea :D

6km jooksuring sai tehtud, pusle sai kokku pandud, lisaks suuremas koguses päikest, lilli, häid soove ja maitsvat toitu. Mida enamat veel elult tahta?

Feb 182020
 

IMDB-d pole mõtet panna ja erilist tutvustamist vast ei vaja :)

Kas teate, et ma ei ole vist “Suve” ja “Sügise” filme näinud ega raamatuid lugenud? “Kevade” raamatut ilmselt olen lugenud rohkem kui korra, filmi näinud vähemalt korra… No “Kevade” on klassika, sealt ma mäletan ikka igasugu asju… Ja samas on need fragmendid, põhiliin mul tegelikult pole meeles :D Mis liin seal üldse oli? :D Igatahes, mul oli taust puudulik, mitu “peatükki” vahelt puudu, sellegipoolest tahtsin kindla peale filmi ära näha.

Ja no super oli, mulle VÄGA meeldis. Rohkem, kui oleks eeldanud. Nalja sai, head näitlejatööd… Mõnus. Nüüd tahan kõik raamatud läbi lugeda ja kõik eelmised filmid ka ära vaadata :D

Sel aastal on üldse paljud filmid mu lugemislisti pikendanud. “The Good Liar” raamat ootab lugeris, “Väikesed naised” ja kõik selle järgnevad osad on öökapil kuhjas, nüüd siis Lutsu teosed ka plaanis… Aga kõigepealt katsun siiski olemasolevate raamatukogu raamatutega ühele poole saada – lugesin viimase nädalaga kolm läbi ja neli on veel ootel… Ja no teada on, et eks ma Fredrick Backmanilt vean siis raudselt järgmise raamatu koju ja…

Aga küllap ma mingi hetk jõuan Lutsuni ka. Peab “Kevade” öökapile valmis vedama, see on mul raudselt riiulis olemas.

Feb 102020
 

Parasite – IMDB 8,6, Oscarite võitja.

Komöödia, krimi, draama.

Kui kaaslane mulle selle filmi lingi saatis, arvasin esialgsel pealiskaudsel vaatlusel, et tegu on õudusfilmiga :D Selgus, et siiski mitte. Ise poleks ma seda filmi valinud, aga kuna ta soovis näha ja liialt vägivaldne ei tundunud olevat, siis mõtlesin, et miks mitte – ikkagi Oscar ja tasub silmaringi laiendada vahelduseks võõrkeelsete filmidega ka.

Mis ma oskan öelda – ma saan aru, miks seda heaks peetakse, aga minu isiklik maitse on pisut midagi muud. Ehk et ei kahetsenud vaatama minemist, aga uuesti kindlasti näha ei taha :D

See komöödia pool oli minu jaoks nauditavam, mida edasi, seda sürrimaks ja süngemaks läks – vägivaldne pool mulle nii väga ei istunud.

Aga noh, vähemalt olen ära näinud selle aasta Oscarite suurima tegija :)

Jan 272020
 

Little Women – IMDB 8,2. Igati nõus :)

Romantiline draama.

Kes ei teaks Louisa May Alcotti legendaarset raamatut “Väikesed naised”? Ma olen suur selle ja kõigi järgede fänn, koolieast saati. Eesti keeles minu teada 1990-ndatel “Good Wives” ei ilmunud – vähemalt mul on sellest ajast raamaturiiulis vaid “Väikesed naised”, “Väikesed mehed” ja “Plumfieldi poisid”. Vaatasin järele, 2006 on välja tulnud “Väikeste naiste abielud” – seda eeldasingi, et praeguseks kindlasti juba on. Mina ise lugesin viimatimainitut hiljem Londonis ja olin hiiglama rõõmus, sest vahelt olid ju seni olulised sündmused puudu.

Eks neid filme ole sellest raamatust kindlasti tehtud mitmeid, ehk olen isegi mõnd näinud… Aga ei mäleta midagi. Kui selle filmi treilerit nägin, olin väga elevil, sest see tundus nii sümpaatne.

Küsisin kaaslaselt, kas ta üldse soovib minuga seda vaatama tulla, tundus selline… Naistekas :) Aga kuna hinnangud olid väga head, siis ta tuli meelsasti. Ja talle meeldis ka väga. Saal oli täna täitsa täis, palju ka vanemaid inimesi, nii tore.

Film oli super. Lugu oma tuntud headuses, paralleelselt jooksid kaks liini – minevik ehk “Little Women” ja olevik ehk “Good Wives”. Kuna viimast raamatut olen lugenud kõige vähem, siis olin peale põhilise (kes sureb, kes kellega abiellub jne) kõik nüansid unustanud – ääretult tore oli meenutada. Minevikust muidugi tulid absoluutselt kõik stseenid tuttavad ette, sest esimest raamatut olen ma kindlasti kõige rohkem lugenud.

Ühesõnaga – soovitan, väga soojalt. Ilmselgelt on raamatutes rohkem nüansse, mis kõik filmi ei mahu, aga see oli tõesti väga hästi tehtud film, mis minu jaoks raamatutegelastele näod juurde andis :)

Tekkis nüüd tahtmine need raamatud ka üle lugeda… Peab seda millalgi tegema.

Jan 262020
 

Te ei tea, KUI KAUA ma seda oodanud olen… Et mõnigi nädalavahetus oleks mul tuju ja viitsimist väheke asjalikum olla, kui minimaalselt :P

Eile võtsin tegelikult ju suht vabalt nagunii, sain lebotada piisavalt. E-raamatute ja fotode sorteerimine oli mõnus ja tekitas soovi enama asjalikkuse järele…

Nii et täna hommikul hakkasingi kohe asjalikuks ja tegin köögis suurpuhastust, mis koos hommikusöögiga võttiski esimese poole päevast.

Pärastlõunal käisime jõusaalis, sai tehtud üks mõnus pooleteisttunnine trenn – kella sõnul kulutasin ma 558 kalorit :D Ei loe, aga need on kogu aeg ekraanil, sellepärast tean :D Kellal, mille endale kevadel ostsin, oli täitsa eraldi olemas strength training, aga mingil põhjusel intensiivsusminuteid ei suutnud see jõusaalis kuidagi genereerida. Hetkel kasutan kaaslase vana kella, kus saab valida jõusaalis lihtsalt cardio ja minuteid tuleb mühinal… Ütlen ausalt, VÄGA motiveeriv on trenni teha, kui minuteid ka saab :D Ma pean seda kella kiigujoogas ka katsetama, eelmise kellaga ei viitsinud seda tööle panna, sest sealtki ei tulnud minuteid :D Tuli ainult jooksmise ja rattasõiduga, aga nende asjadega ma ju külmal ajal ei tegele, nii et täitsa tore on nüüd, kui kell sisetrenne ka õigesti arvestab. Mul oli sel nädalal esimesest jõusaalist ja eilsest jalutuskäigust juba 135 minutit koos, päras tänast jõusaali sai nädala lõppskooriks 223.

Mu enda kell mulle muidu väga meeldis, just see, et oli nii väike – ja kui töötas, oli kõik hea… Aga läheb nüüd garantiisse, sest treppe lakkas lugemast juba ammu, suvel jooksis pidevalt kokku ja sügisest alates on aku nii kehv, et pidin iga päev laadima. Kuni jooksuhooaeg kestis, ei saanud garantiisse saata, sest oli vaja kasutada. Hiljem ma nagunii mingit trenni ei teinud, sammude ja unetundide lugejana kõlbas küll, seega venitasin garantiisse saatmisega, kuni kaaslane endale uue kella tellis ja vana mulle andis :P Näis siis nüüd, ilmselt saan uue samasuguse vastu – eks siis ole näha, kas see paremini funktsib… Kui ei, siis jäängi kaaslase kella kasutama. Tegelikult mulle meeldib tema kell täitsa hästi – treppe see ei loe, aga neid mul nagunii eriti pole ja jõusaalis ma nagunii ei viitsi kogu aeg pausile panna ja uuesti alustada, nagu strength training seda nõudis… Mul ongi mugavam, kui terve aja üldine cardio jookseb :D

Ühesõnaga jälle mingi pikk spordijutt, kes oleks arvanud, et minust selline saab :D Ma ausalt soovin, et ma viitsiks sellistel teemadel eraldi postitusi teha, et igapäevane loba oleks eraldi ja pikem jõusaali- ja spordikella jutt eraldi… Aga no ei viitsi, antagu mulle andeks :D

ÜHESÕNAGA. Pärast jõusaali käisime toidupoodides, koju jõudsime õhtul kell kuus… Mõõõnusalt väsinud. Ja tegime üle pikema aja chili con carnet ning ägisesime hiljem mõnust, see on meie ühine lemmiktoit (kahjuks lapsed meie arvamust ei jaga :D).

Nii et terve päeva olen olnud rakkes ja väga asjalik. Ja rahulolu on määratu. Nüüd on köök korras, lapsed magavad, mina saan teed juua ja raamatut lugeda.

No ja et oleks mõni pilt ka, siis eilse sorteerimise tulemusena… Kõik teised kaaslase tehtud pildid olid kassidest, ma siis panen need kaks, mis minust olid :D Et ma ikka päriselt elus :D

Uue aasta esimese tööpäeva lõpp. Kellaaega vaadates, olen 9 minutit üle aja läinud ja kaaslasel oli mind oodates nii igav, et tegi pilti :D

Ja 3. jaanuari õhtu, kus ma sõin ära viimase glasuuritud piparkoogi – see oli kõige ilusam, nii et Plika enne ei lubanud :D

Jan 262020
 

Näed, lubasin igapäevaselt blogida, viimati kirjutasin millestki peale filmide kaks nädalat tagasi :D

Nüüd võtsin fotod ette ja ehkki neid palju pole, siis natukene igapäevaelu tuletab nende põhjal ikka meelde. Võinoh, olgem ausad, põhimõtteliselt on siin enamjaolt kassipildid… Sest ainult kasse siin majas pildistatakse :D

Meil on magamistoas väga kõrge pappkast – kõrgem, kui me ise… Ja Säde suudab sinna otsa hüpata :D

Arutasime ükspäev, et kuna tööle tullakse verd võtma täpselt siis, kui me puhkusel oleme, võiks varem ise veretalituses ära käia. Paar päeva pärast seda vestlust tuli mulle sõnum, et hädasti oleks verd vaja. No läksime siis :)

Olen alates 2018. lõpust regulaarselt koos kaaslasega verd andmas käinud – nii tore on, saab koos käia ja midagi kasulikku teha :) Tema on seda juba aastaid teinud, ammu enne mind.

Kassid ja raamatud ehk harilik igapäev.

Eelmisel laupäeval olid kõigil omad tegemised ja mina sain nautida üksinda kodus olemist. Mis muud, kui raamat… Ja kohv ja saiakesed :D Raamat oli erakordselt hea, kirjutan sellest teinekord kindlasti pikemalt.

Eelmisel pühapäeval tegi Plika hommikusöögiks muna-majoneesi “möksi” ja sõime seda rukkikorvikestega. Lapsed tegid kunsti kah:

Üleeile õhtul lugesime majapidamisest kokku kümme erinevat puuvilja: banaan, mango, hurmaa, õun, pirn, mandariin, apelsin, greip, pomelo ja viinamarjad. Jõudsime ühisele järeldusele et pole olemas sellist asja nagu liiga palju puuvilju :D

Mind you, et noil piltidel pole kaugeltki kõik varud… Hurmaasid, mandarine, apelsine ja greipe oli mujal veel hunnikutes.

Aga muus osas… Tegime üle pika aja jõusaali kuukaardi, nii hea kodune tunne on jälle Tervise Paradiisis käia – My Fitness, mida maist detsembrini aeg-ajalt kupongide olemasolul külastasime, ei hakanud mulle kunagi eriliselt meeldima. Pärast esimest trenni oli kogu keha mitu päeva hirmus valus, pärast teist korda oli aga järgmisel päeval täitsa talutav olemine. Kehale tuleb ikka kähku meelde, õnneks :D

Seda ma vist polegi blogis maininud, et käin sügisest alates kiigujoogas, mis on mu absoluutne lemmiktrenn. Minu suvede lahutamatu kaaslane on võrkkiik, millega mul seostub meeletult palju positiivseid emotsioone. Nii et kui minu lemmikõpetaja Janne stuudios, kelle juures eelmisel aastal vabastavas tantsus käisin, hakkas nüüd kiigujooga tundi andma, pidin muidugi proovima… Ja armusin esimesest silmapilgust. Jooga üksinda on minu jaoks tibakene igav, aga kui sellele lisada kiik – ideaalne. Saab parasjagu füüsilist, saab õppida igasugu trikke (erinevad pea alaspidi asendid), kogu aeg on väljakutseid, alati saab midagi harjutada ja paremini teha. Ja muidugi KIIKUDA! NII HEA! Käisin septembrist saadik iga nädal kohal, kuni detsembris läks nii kiireks, et ei saanud teiste ürituste tõttu kaks korda käia, siis oli jõulupuhkus, nii et kokku jäi kuuajane vahe. Kui siis lõpuks jaanuaris jälle trenni sai, oli nii tore.

Kuna kiikesid on piiratud arv, mahub trenni ainult kümme inimest ja tahtjaid oli pigem rohkem… Aga ükskord ma sain eelmisel aastal kaaslase ka kaasa võtta, et tallegi oma lemmiktrenni tutvustada. Ja kui nüüd sel aastal käijaid veidi vähemaks jäi, saime talle ka lepingulise koha, nii et saame veel rohkem koos trenni teha – mina käin temaga jõusaalis ja jooksmas, tema minuga kiigujoogas :) Juba peame plaani, et tuleks endale koju ka kiik muretseda. Või pigem kaks, sest seda tuleb sättida pikkuse järgi ja raudselt tahaks lapsed ka kõike teha, ei viitsiks kogu aeg kõrgust muuta – siis oleks üks kiik täiskasvanute ja teine laste kõrgusel. Aga vaatame seda asja…

Ei tea, kas tänu rohkemale trennile või päikesele, aga tuju on viimasel nädalal olnud ülihea, iga päev on suu kõrvuni ja õnnelik olla. Täna oli ka päike väljas, käisime jõe ääres jalutamas, ligi 5km ring tuli lõpuks.

Kuna lapsed olid terve päeva kodust ära ja kaaslane läks ka omi asju ajama, siis teise poole päevast sain taas üksindust nautida – veetsin tükk aega oma e-raamatuid sorteerides, nüüd on mul lugeris ootamas 40 uut raamatut ehk olen puhkuseks igakülgselt ette valmistatud.

Sest järgmise nädala lõpus, mu sõbrad, läheme me nädalaks Maltale. Ma käisin “soojal maal” viimati aastal 2006 (jutumärgid, sest Maltal on hetkel ca 16-18 kraadi sooja – mitte just kuum, aga tunduvalt parem kui Eestis :D), nii et minu jaoks on see täiesti märgilise tähendusega reis. Uue ajastu algus – selle ajastu, kus ma kavatsen igal aastal kuskile reisida. Tegin endale eraldi kontod ja igakuised püsikorraldused – üks konto lihtsalt säästude jaoks ja teine just nimelt reisimiseks. Maltasse läheme ilma lasteta, aga tahaks ka lastega reisida… Mis kohe eelarve kahekordistab… Peab rohkem planeerima :)

Oh, ja tänu sellele, et ma hakkasin siinse postituse jaoks oma fotosid üle vaatama, tegin üle pika aja korda ka kaaslase tehtud fotode kausta – ta paneb kõik, mis ta oma telefoniga teeb, mulle Dropboxi, kust ma need aeg-ajalt arvutisse salvestan… Kuna ta aga pildistab kasse VEEL ROHKEM kui mina, siis ütleme nii, et mul oli tema kaust novembri algusest saadik sorteerimata – sinna jäi alles 144 pilti, alguses oli ilmselt 400 vms :D

Mul teoreetiliselt on siiski kavatsus ka eelmisest aastast tagantjärele blogida, just pildimaterjali põhjal, sest ega muud ju meelde ei tule. Sest vägev aasta oli ja selles võiks ikkagi blogisse märk maha jääda. Aga vaatame, kas ja millal ma tegudeni jõuan. Praegu katsuks lihtsalt selle aastaga järje peal püsida.

Otsustasin, et loetud raamatutest katsun blogida kord kuus, nii et jaanuari raamatute postituse kirjutan siis veebruari alguses. Hetkel kaheksa läbi, üheksas pooleli… Kümme tuleb kindlasti ära :P

Jan 212020
 

Bombshell – IMDB 6,8. Üldjoontes nõus, võib-olla paneks ise pisut rohkem.

Tõsielul põhinev draama.

Seda filmi ma väga ootasin, sest treiler oli põnev ja mäletatavasti seostusid pea kõik mu eelmise aasta parimad filmielamused just tõsielu baasil tehtud filmidega.

Mõned asjad filmis häirisid. Näiteks oli tempo kohati nii kiire, et mul oli konkreetselt raskusi jälgimisega. Kaaslast häiris, et ülikiire ja liiga aeglane tempo vaheldusid ning et kohati oli üle dramatiseeritud. Ühel nõul olime selles, et lõpupoole läks film paremaks.

Ja kui film siis läbi sai ja tiitrid jooksma hakkasid… Istusin küll üsna mõtlikult. Kas just lummatult, aga ütleme nii, et olin lõpuks üleni haaratud. See on hea tunne, millega kinost lahkuda.

Nii et jah, ehkki teostus jättis kohati soovida, siis mul on väga hea meel, et vaatama läksin ja soovitan soojalt.

Jaanuarikuusse mahub ka viies film, järgmiseks esmaspäevaks on ostetud piletid “Little Women” seansile. Ja oleks tahtnud tegelikult näha ka “Like a Bossi”, aga kuna oleme juba niigi palju kinos käinud, siis lihtsalt ei viitsinud :)