May 2020

Mõned raamatud vajutavad nuppudele. Ja vahel mitte positiivses võtmes.

Susani “Ka naabrid nutavad” raamat oli teravmeelne ja hästi kirjutatud, aga see ei jätnud minusse head tunnet.

Pautsi sattusin lugema alles üsna hiljuti ja neelasin järjest kõik tema raamatud. Muhumaa puhul, nagu ka ennist kirjutasin, mind negatiivsus ei häirinud. Saarte põnevikud samuti väga meeldisid – viimastele panin kõigile Goodreadsis viis punkti puhtalt sellepärast, et mulle tundub, et Pautsi raamatute skoori taga on kohati kirjaniku isiku mittemeeldivus… Pluss see, et Eesti kaasaegset krimi ju praktiliselt polegi, selles mõttes ka hullult äge. Aga “Öömees” mulle nii palju ei meeldinud (häiris vist eelkõige mina-vormis ja tavalise kolmandas isikus kirjelduse pidev vaheldumine) ja “Marduse tänav”, mille just lõpetasin, vajutas jälle nuppudele… Olin häiritud. Piisavalt häiritud, et tulla blogima.

Millegipärast tuli meelde ka Susani raamat.

Ja ma tükk aega mõtlesin, et miks? Mis neil kahel ühist? Mis trigerdab minus nii ägedalt negatiivseid tundeid?

Mõlema tegevus toimub äärelinna vaikses tänavas ja mõlema tänava elanikud on kõik masendavad tegelaskujud. Ühes on lihtsalt mõrvad veel lisaks. Ok, Susani raamatu minategelane oli normaalne ja Pautsi minategelane… Noh, vähemalt mitte häirivalt nõme, aga mitte ka väga minu tüüpi. Võimalik, et mõlemas raamatus olid mõned tänava elanikud siiski veel normaalsed, aga sel juhul jäid nad nii ülejäänute varju, et olid raamatu lõpuks ununenud.

Aga kõik need teised tegelased – minu jaoks TÄIESTI ebameeldivad. Ma ei suhestu nendega. Ja ilmselt see ongi põhjus, miks ma tundsin mõlemat raamatut lugedes end nii ebamugavalt. Pähe hiilib küsimus, kas eestlane tõesti ongi selline? Ma ju tean, et mingi ringkond ongi. Ma ju tean, et KÕIK ei ole ja väga normaalseid inimesi on ka palju.

Kripeldama jääb see – milliseid inimesi siis on rohkem? Meil Eestis? Neid toredaid või neid “naabrist parem” tüüpi?

Ma ise liigitan ennast pigem lihtsaks inimeseks ja hindan minimalismi. Ma katsun rõõmu tunda võimalikult paljust, nii väikestest kui suurematest asjadest, nii eesmärgi saavutamisest kui selleni kulgemisest. Ma usun positiivse mõtte jõusse. See on põhjus, miks eelistan elada pigem oma roosas mullis. Ei tarbi pea üldse meediat, loen ainult selliseid raamatuid ja vaatan selliseid filme, mis teevad tuju heaks. Muidugi otsin ka põnevust – see viimane ongi põhjus, kuidas satun vahel krimide otsa, kus (pea)tegelased on hädisemad või negatiivsemad, kui mulle meeldiks.

Ma tean, et kuskil on olemas need inimesed, kelle jaoks on oluline olla naabrist parem. Kes kulutavad raha (mõttetutele) kallistele asjadele, sest see on nende jaoks staatuse näitaja, kes petavad oma kaasasid, kirjutavad netis anonüümseid halvustavaid kommentaare. Kes üritavad näidata sotsiaalmeedias ennast, oma suhet ja oma elu täiuslikuna, ehkki tegelikkus on hoopis midagi muud. Mõned on vägivaldsed, mõned sõltuvad… Kõik nad tunduvad mulle ebakindlad ja õnnetud.

Ma ise tahan olla õnnelik ja endas kindel. Alati see muidugi ei õnnestu, ka minul on kehvemaid hetki. Aga üldjoontes toimib see lihtne pisiasjadest rõõmu tundmine ja tänulik olemine ja kulgemine ja kõik muu päris hästi. Raskematel aegadel lööb muidugi eneseusk vahel suuresti kõikuma ja paneb kõiges kahtlema – ka need ajad tuleb üle elada, tean seda omast käest väga hästi. Õige mitu raskemat aastat oli ja vahepeal oli kohe väga-väga raske. Aga näe, tulin ka sellest välja. Tean, et alati ei jaksa olla positiivne. Olen küllalt kordi mõelnud “millal see ükskord läbi saab?” Lõpuks siiski sai. Kuni järgmise korrani, ma tean. Praegu aga elan ja naudin. Ja ikkagi tunnen, et mind aitas nendest raskematest aastatest läbi eelkõige lootus, mis küll vahel tundus lootusetu :D, aga muutus siis alati taas tugevamaks – lootus ja usk, et kõik saab korda. Et tuleb lihtsalt üle elada ja parema tuleviku suunas rühkida.

Ma ei ole kunagi Facebookis eriti aktiivne postitaja olnud, viimastel aastatel on see muutunud. Ilmselt on siin võrdeline seos blogimisega – vanasti blogisin nii tihti, et Facebookis kirjutamise vajadust ei tundnud üldse. Vahepeal pisut võõrdusin blogimisest, siis sai Facebookis rohkem jagama hakatud, sest avastasin – mulle siiski meeldib hetki elust avalikult jagada ja kui seda üldse teha ei saa, tunnen puudust.

Blogis olen enamjaolt positiivne, aga on rohkem lootust, et kirjutan ka muredest. Siin on seda kuidagi mõnusam teha – tean, et lugemas käivad inimesed, kellele mu elu huvi pakub ja vahel on hea poolanonüümselt kurta ning lahendusi otsida. FB-s on selle eest koos palju reaalse elu tuttavaid, seal otsin nõu ja abi vaid väga konkreetsete ja praktiliste probleemide puhul. Enamik mu FB postitusi on pildikesed elu rõõmsatest hetkedest. Kas ma näitan ennast paremana ja õnnelikumana kui tegelikult? Selles mõttes kindlasti, et oma muresid ma ju samamoodi ei jaga 😀 Aga see ei ole mu jaoks enese paremast küljest näitamine, vaid lihtsalt common sense. Oma elu raskemad asjad tahaks arutleda selgeks enese peas ja lähedaste seltsis, jagada neid laiemalt ehk vaid tagantjärele või väga läbimõeldud võtmes – ja kindlasti mitte FB-s, vaid just blogis. Rõõmu elu ilusamate hetkede üle jagan aga hea meelega avalikult ja igal pool 😀 Samas hindan ma ka FB-s väga neid läbimõeldud mure jagamise postitusi. Hindan julgust ja ausust teha seda oma nime all kõigi “päriselu” sõprade-tuttavate ees. Selles on julgust, mida mul pole. Neid tuleb osata kirjutada ja väga oluline on tunnetada, mis teemad avalikult jagamiseks sobivad, mis mitte. Milline sõnastus sobib, milline mitte. Mulle endale on lihtsam ja turvalisem seda blogis teha 🙂

Igal juhul, minu ümber on inimesed, kes on minu meelest samasugused. Toredad. Täitsa võimalik, et ka mina olen kohati liiga sinisilmne ja naiivne ning inimesed kaugemas tutvusringkonnas, keda nii lähedalt ei tunne (kaaspärnakad, kolleegid) on võib-olla tegelikult hoopis just sellised “naabrist parem” tüüpi, ma lihtsalt ei näe seda? Ausõna, mul on selle üle hea meel, et ma ei näe.

Mina näen enda ümber inimesi, kes on toredad ja elavad oma elu nii, kuidas neile õige tundub. Ma jagan nendega oma rõõme ja muresid, nemad minuga enda omi. Mul pole vähimatki soovi olla kellestki parim ja mul pole tunnet, et minu elu hinnatakse, et keegi üritaks ennast minuga võrrelda, minust parem paista, mind maha teha. Ma olen ennast muidugi ka täitsa teadlikult ümbritsenud pigem sellise pisut “teistmoodi” ringkonnaga. Kasvõi waldorfkool – ma usun, et paljud sealsetest lapsevanematest on teinud teadlikult teistsuguse valiku. Ka kõik ökoteemaga, keskkonnateadlikkusega seotu. Selline kirju ja pisut esoteeriline seltskond, kellele pigem meeldibki lihtne positiivne elu ja teismoodi mõtlemine. Olles sealjuures intelligentne ja mõistlik. Ei pea tingimata olema halva maiguga esoteerik, hull vaktsiinivastane ja salaja kloori jooma, nagu mõned vist arvavad 😀 😀 😀

Ja kui ma siis loen neid raamatuid, kus kõik tegelased on mulle eri põhjustel vastumeelsed… Välist ilu hindavad, salaja susijad, kõik omamoodi õnnetud… Siis minus tekibki vastumeelsus. Ja kõhklus – kas tegelik maailm ongi selline? Kas ma elan oma roosas mullis ja TEGELIKULT on enamik inimesi SELLISED?

Aga ma usun, et pole.

Susani raamat on kirjutatud selliste inimeste pilkamiseks, kõiki neid negatiivseid karaktereid on meelega võimendatud.

Ma mäletan, mind torkas lisaks kõigele muule selles raamatus näiteks möödaminnes kirjeldatud väikekodanlik elu, millest osana mainiti iga-aastaseid puhkusereise ja läbi sörgitud maratone. Lugedes seda täpselt hetkel, kus ma olin saavutanud pärast aastaid rabelemist sellise majandusliku seisu, et mul on võimalik mõelda soojamaareisile… Olles teinud läinud aastal rohkem sporti kui kogu möödunud elu jooksul – sealhulgas olnud enda üle meeletult uhke, et jooksin ilma eelneva treenimiseta “kogemata” poolmaratoni… Ma tundsin ennast otseselt puudutatuna 😀 Sest minu jaoks pole ei reisimine ega sport staatuse näitajad. Võimalus reisida teeb rõõmu mitmel tasandil, esiteks lihtsalt argielust puhkamine ja millegi teistsuguse kogemine, teiseks fakt, et ma olen suutnud rahaliselt üldse nii kaugele jõuda, et ma seda endale lubada saan. Ja sport – no ma ju tean, et liikumine on kasulik, aga olles geenide poolest sale ja omamata seega naisterahva põhilist motivaatorit vormis püsida, olen olnud selles suhtes üsna laisk… Nii tore on, et Kaaslane on sportlane ja ka mind mugavustsoonist välja meelitanud. Eneseületus pakub rahulolu.

Ausalt, mul on tunne, et läks jälle lappama. Ma ei tea üldse, mida ma selle postitusega üritasin saavutada 😀 Ilmselt eelkõige rõhuvat tunnet endast välja kirjutada ja see õnnestus täitsa hästi, parem on olla.

Lõppkokkuvõttes ma ikka usun, et maailm on ilus paik. Et enda mullis elamine, ennast “sobivate” inimestega ümbritsemine ja “ebasobivast” võimaluse piires eraldamine annab elule palju juurde. Ilmselgelt pole hea olla liialt naiivne ning uskuda ainult oma mulli, teadmata, mis mujal toimub… Aga mulle küll piisab sellest üldisest teadmisest, et need õnnetud inimesed ja õnnetud juhtumised on kuskil olemas. Oma ellu otsin ikka positiivsust ja katsun seda täita asjadega, mis mulle rõõmu pakuvad.

Las need “naabrist parem” inimesed olla kuskil mujal. Loodan lihtsalt, et mulle ei satu tulevikus kätte raamatuid, kus kõik tegelased on seda tüüpi.

Ja Susani ning Pautsi järgmiseid raamatuid loen ikka, sest Susan kirjutab suurepäraselt ja Pauts väga põnevalt. Loodan lihtsalt, et satub vähem seda valedele nuppudele vajutavat sisu 😀

Mind ei häiri negatiivsed karakterid, mind häirib see, kui nad on tugevas ülekaalus. Mulle meeldivad hoopis enam sellised raamatud, kus kõik tegelased on pealtnäha normaalsed inimesed oma rõõmude ja muredega, tugevustega ja nõrkustega, inimlike vigadega… Ja alles lõpuks selgub tõde… Kes on päriselt paha? 😛

Vastuseks alguses esitatud küsimusele – kumbi on rohkem, kas toredaid või “naabrist parem” tüüpi? Ma arvan, et vastus sõltub inimesest. Positiivse mõtlemisega inimesed usuvad head, seega neile tundub, et maailm on täis toredaid inimesi. “Naabrist parem” tüüpi inimesed on pigem õnnetud ja negatiivsed ning neile ehk tundubki, et ka kõik teised on sellised?

Aga mõtte jõud on suur, ma usun seda täiega. Mina usun, et enamik inimesi on ilusad ja head 🙂