May 2020

Mai raamatud

Ohh… Mõnuga tegin tagasi kaks eelmist kuud 🙂 Sel kuul väga suures osas eestikeelne lugemine – õige mitu Eesti autorit ja eesti keelde tõlgitud Skandinaavia krimi. Krimi oli põhiline ka žanrina, ehkki muud sattus ka sekka, vaheldust peab ju olema.

33. Annela Laaneots “Minu Setomaa” 4/5 (248lk, 1. mai) – üldiselt tore lugemine, autori kirjutatust õhkus armastust ja see teeb Minu-sarja raamatud alati nauditavaks. Minu jaoks jäi pisut väheks isiklikku elu, aga üldiselt oli ikkagi tore. “Minu Virumaa” jätsin aga pärast ca 50lk lugemist katki, sest üldse ei kõnetanud…

34. Katrin Pauts “Politseiniku tütar. Saaremaa põnevik” 5/5 (312lk, 2.-3. mai) – oh, mulle nii meeldis! Nii põnev oli ja muudkui keris põnevust kuni lõpuni välja, kõik tundus piisavalt usutav, paha suhtes olid teatud libisevad kahtlused, aga ei midagi kindlat… Ühesõnaga tänuväärne Eesti krimi.

35. Jørn Lier Horst “Salauks” 4/5 (294lk, 4.-6. mai) – selle noppisin üles Minna lugemistest. Kartsin Goodreadsi põhjal, et äkki on see liiga detailne politseitöö kirjeldus mulle igav, aga vastupidi – väga huvitav oli. Karakterid ka meeldisid ja peategelane oli piisavalt sümpaatne, et teised Willaim Wistingu raamatud ette võtta. Neid on üle kümne, kahjuks kõiki eesti keelde tõlgitud pole, aga eks siis loen needki, mis on.

36. Cecilia Ekbäck “Hunditalv” 4/5 (365lk, 6.-10. mai) – see oli Tallinna Liisi suur lemmik, nii et otsustasin mõningase kõhklusega ette võtta. Oli selline… Teistsugune. Huvitav. Mitte päris minu maitse, nii et selles stiilis raamatuid mulle soovitada ei tasu, aga silmapildi avardamise mõttes igatahes tore lugemine. Aga mulle ikka meeldivad tänapäevasemad raamatud, kus pole nii palju viletsust ja nõidade põletamisi 🙂

37. Samuel Bjørk “Poiss pimedusest” 4/5 (317lk, 10.-11. mai) – selle korjasin teise soovitusena Minna lugemistest, Skandinaavia krimile olen alati avatud. Oli täitsa huvitav, aga tegelased nii väga ei paelunud, et oleks tundnud soovi samade tegelastega veel teisi raamatuid lugeda.

38. Katrin Pauts “Tulekandja. Muhumaa põnevik” 5/5 (264lk, 11.-12. mai) – mõned kirjutasid, et natuke liiga uskumatu… No pisut, jah, aga mu meelest see oli omal kohal 😀

39. Katrin Pauts “Hull hobune. Hiiumaa põnevik” 5/5 (232lk, 12.-13. mai) – meeldis sama palju kui eelmised, õnneks paha ma täie kindlusega lõpuni ära ei aimanud ja väga põnev lugemine oli jällegi. Kõigi Pautsi saarte põnevike puhul ma ehk hindaks puhtalt raamatut pisut alla 5, aga kindlasti üle 4… Ja panin hea meelega ikkagi kõigile 5 põhjusel, millest kirjutasin eelmises postituses.

40. Epp Petrone “Elust kirju” 4/5 (320lk, 13.-15. mai) – ma olen üsna kindel, et ma olen seda raamatut kunagi lugenud… Aga mõtlesin, et võtaks uuesti, nagunii eriti ei mäleta. Epu raamatud tema elust mulle kõik väga meeldivad, nii et polnud sugugi üllatav, et raamatut (taas) nautisin.

41. Epp Petrone “Lastekirju” 4/5 (232lk, 15.-16. mai) – seda raamatut tahtsin tegelikult lugeda ja sellega koos võtsingi eelmise ka 🙂 Ja seda tahtsin lugeda, sest oli kuidagi vahele jäänud ja Epp emadepäeval FB-s kirjutas midagi… Hästi tore lugemine taas. Epp on nii rohelises maailmapildis kui ka lastekasvatuses mind väga palju mõjutanud, tema raamatud sattusid mulle lihtsalt õigel ajal kätte.

42. Barbi Pilvre “Minu Vormsi” 3/5 (248lk, 16.-19. mai) – esimesed pool raamatut oli minu jaoks igav. Liiga kuiv ajalugu. Sellest ka kolm punkti. Teine pool oli aga päriselu, täpselt sellisel tasandil, nagu seda suvitajana võimalik kirjeldada oli. Kõige huvitavam osa minu jaoks oli muidugi eraelu, aga teiste inimeste kirjeldused ka. Ehk et – esimesest poolest lehitsesin suuremat lugemata läbi, teise poole lugesin korralikult läbi.

43. Katrin Pauts “Öömees” 4/5 (264lk, 19.-21. mai) – sellest raamatust ka juba eelmises postituses kirjutasin. Et oli täitsa ok, aga häiris vaheldumisi mina-vormis ja kolmandas isikus kirjutamine.

44. Katrin Pauts “Marduse tänav” 3/5 (255lk, 21.-24. mai) – ja sellest raamatust kirjutasin praktiliselt kogu eelmise postituse, nii et pikemat kommentaari ei vaja 😀

45. Anders de la Motte “Suve lõpp” 4/5 (318lk, 24.-25. mai) – märkasin, et Minna hindas üht selle autori raamatut 5/5, vaatasin, et see on sarja teine osa ja võtsin esimese alustuseks. No see oli ok… Vaimustav polnud, aga täitsa põnev. Mul nüüd järgmine, Minna poolt loetu, kodus ootamas… Vaatame 🙂

46. Nora Robers “Come Sundown” 4/5 (480lk, 25.-29. mai) – oh, ma pole ammu Robertsit lugenud, ehkki ta mulle väga meeldib. Kuna raamatukogu raamatud olid just läbi saanud, siis valisin lugerist üsna suvalt vahelduseks tema raamatu. Ei pidanud pettuma, ikka meeldis. Kaks tegevusliini, minevik ja olevik, mis lõpuks kokku jooksevad. Tugevad (nais)karakterid, pereettevõtlus, pereväärtused, Roberts oma tuntud headuses ühesõnaga.

47. Eia Uus “Tüdrukune” 4/5 (271lk, 29.-30. mai) – algus oli tõsiselt super ja mõtlesin, et tuleb 5 punkti raamat… Kahjuks vajus lõpupoole ära. Ootused olid suuremad kui reaalsus 🙂 Sellegipoolest väga huvitav lugemine. Lõpp jäi minu jaoks kuidagi imelikuks ja lahtiseks, ise lootsin midagi muud. Poliitikakirjeldusi oli mul huvitav lugeda, meediavõhikuna ma neid päriseluga kokku ei viinud 😀  Seksi oli vähe 😀 Feminismi osas ma ei oska hinnata – mõtlesin ka ehmatusega, et kas tõesti ongi nii halb? Ma olen siis väga õnnelik, ma ei suuda oma elust ühtki #metoo momenti meenutada, aga ma usun, et ma olen ka üsna muretu ja paksu nahaga, nii et paljud möödaminnes ütlemised või katsumised on mul koheselt ununenud. See, mis seal raamatus kirjeldati, 13-aastase ajast, oli väga väga jõhker ja ma tahaks ainult loota, et päriselus nii ei ole. St, et kindlasti on kahjuks, mõnel inimesel, aga see ei ole ju ometi nö tavaline reaalsus? Ei saa olla. Ei usu. Kas ma olen naiivne? Palgalõhe teema, usun, on reaalne. Naisena poliitikas läbi löömine ka. Aga see, et naisena “meeste alal” töötades peab väga rangelt riietuma? No kas on nii? Arvustustes nii mõnigi vaidles vastu, ise ei tea, sest ei tööta nii fancyl ja kõrgel kohal 😛

48. Erich Kästner “Veel üks Lotte” 3/5 (112lk, 31. mai) – taganesin täna hommikul ärgates pisut pahuralt allkorruselt üles tagasi, kuna lapsed mängisid lärmakalt arvutis ja Kaaslane vaatas telekat, mina tahtsin rahu ja vaikust. Kuna mu raamatud jäid alla, otsisin Plika riiulist lugemist. Vaatasime just ükspäev lastega mu kunagist lemmikfilmi “The Parent Trap”, mis oli ka nende meelest tore ja naljakas. Tekkis soov lugeda üle raamat, mille põhjal film algselt tehtud sai ja mis mulle lapsena mu mäletamist mööda vägagi meeldis. No praegu enam ei meeldinud eriti 😀 Kirjutatud ikkagi 1957, mis ei pruugi ilmtingimata halb olla, sest on selle ajastu raamatuid, mis on väga meeldinud… Aga see oli kuidagi väga imelikult kirjutatud. Ei tea. Film (millel pole raamatuga pistmist rohkem, kui kõige põhilisemad punktid – sünnil lahutatud kaksikute kohtumine suvelaagris, salaja koha vahetamine, isal uus naine – muu oli kaasajastatud) meeldis ikka palju rohkem 😀

49. Riin Tuttelberg “Tom õpib rahamängu” 5/5 (91lk, 31. mai) – kuna Lotte-raamat sai kähku läbi ja alla minna ikka ei viitsinud, siis mõtlesin, et võtaks ette ka need rahatarkust õpetavad raamatud, mis mõni aeg tagasi Roosaare lehelt lastele tellisin. Plika oli selle raamatu juba läbi lugenud – ta ütles, et talle väga meeldis, aga oleks võinud pikem olla. Nojah, see raamat on pigem… Eelkooliealistele või esimestele klassidele, 11-aastasele neljandikule pisut titekas. Mina olen lihtsalt rõõmus, et lastele selliseid raamatuid kirjutatakse, seega panin südamest viis punkti.

50. Mihkel Truman, Jaak Roosaare “Kuidas saada rahatargaks. Rikkaks saamise õpik koolinoortele” 5/5 (156lk, 31. mai) – selle raamatu kohta jällegi Plika ütles, et talle pisut keeruline veel. Eks ta olegi, pigem päris teismelistele, mis need tegelased seal olid, 14? Ehk paari aasta pärast läheb paremini peale, oodaku seni oma aega. Minu meelest igati asjalik raamat, kus lihtsasti lahti seletatud nii noortele kui miks mitte ka täiskasvanutele, kuidas siis rikkaks saadakse 🙂 Kindlasti oleks saanud seda raamatut kirjutada veel paremini, noortepärasemalt, mis iganes, AGA taaskord juba selle eest, et keegi üldse eesti keeles on midagi sellist noortele kirjutanud, maksimumpunktid. Loodan, et sellist kirjandust tuleb veelgi. Koolis vist sellistest asjadest ikka ei räägita, tuleb see töö kodus ise ära teha… Äkki teevad lapsed sellevõrra pisut arukamaid otsuseid. Ma loodan 🙂

Nii et 15 raamatut + täna veel kolm õhemat sorti lasteraamatut, kokku 18. Mis teeb selle aasta numbriks ilusa 50 – loetud lehekülgi 15 057. Seega maikuu lõpuks on poole aasta raamatud loetud. Eks ta nii ongi, et mõnikord rohkem ja mõnikord vähem.

Tahaks lugeda rohkem Eesti autoreid ja tänapäeva elust. Soovitage!

Mai raamatud Read More »

Naabrist parem?

Mõned raamatud vajutavad nuppudele. Ja vahel mitte positiivses võtmes.

Susani “Ka naabrid nutavad” raamat oli teravmeelne ja hästi kirjutatud, aga see ei jätnud minusse head tunnet.

Pautsi sattusin lugema alles üsna hiljuti ja neelasin järjest kõik tema raamatud. Muhumaa puhul, nagu ka ennist kirjutasin, mind negatiivsus ei häirinud. Saarte põnevikud samuti väga meeldisid – viimastele panin kõigile Goodreadsis viis punkti puhtalt sellepärast, et mulle tundub, et Pautsi raamatute skoori taga on kohati kirjaniku isiku mittemeeldivus… Pluss see, et Eesti kaasaegset krimi ju praktiliselt polegi, selles mõttes ka hullult äge. Aga “Öömees” mulle nii palju ei meeldinud (häiris vist eelkõige mina-vormis ja tavalise kolmandas isikus kirjelduse pidev vaheldumine) ja “Marduse tänav”, mille just lõpetasin, vajutas jälle nuppudele… Olin häiritud. Piisavalt häiritud, et tulla blogima.

Millegipärast tuli meelde ka Susani raamat.

Ja ma tükk aega mõtlesin, et miks? Mis neil kahel ühist? Mis trigerdab minus nii ägedalt negatiivseid tundeid?

Mõlema tegevus toimub äärelinna vaikses tänavas ja mõlema tänava elanikud on kõik masendavad tegelaskujud. Ühes on lihtsalt mõrvad veel lisaks. Ok, Susani raamatu minategelane oli normaalne ja Pautsi minategelane… Noh, vähemalt mitte häirivalt nõme, aga mitte ka väga minu tüüpi. Võimalik, et mõlemas raamatus olid mõned tänava elanikud siiski veel normaalsed, aga sel juhul jäid nad nii ülejäänute varju, et olid raamatu lõpuks ununenud.

Aga kõik need teised tegelased – minu jaoks TÄIESTI ebameeldivad. Ma ei suhestu nendega. Ja ilmselt see ongi põhjus, miks ma tundsin mõlemat raamatut lugedes end nii ebamugavalt. Pähe hiilib küsimus, kas eestlane tõesti ongi selline? Ma ju tean, et mingi ringkond ongi. Ma ju tean, et KÕIK ei ole ja väga normaalseid inimesi on ka palju.

Kripeldama jääb see – milliseid inimesi siis on rohkem? Meil Eestis? Neid toredaid või neid “naabrist parem” tüüpi?

Ma ise liigitan ennast pigem lihtsaks inimeseks ja hindan minimalismi. Ma katsun rõõmu tunda võimalikult paljust, nii väikestest kui suurematest asjadest, nii eesmärgi saavutamisest kui selleni kulgemisest. Ma usun positiivse mõtte jõusse. See on põhjus, miks eelistan elada pigem oma roosas mullis. Ei tarbi pea üldse meediat, loen ainult selliseid raamatuid ja vaatan selliseid filme, mis teevad tuju heaks. Muidugi otsin ka põnevust – see viimane ongi põhjus, kuidas satun vahel krimide otsa, kus (pea)tegelased on hädisemad või negatiivsemad, kui mulle meeldiks.

Ma tean, et kuskil on olemas need inimesed, kelle jaoks on oluline olla naabrist parem. Kes kulutavad raha (mõttetutele) kallistele asjadele, sest see on nende jaoks staatuse näitaja, kes petavad oma kaasasid, kirjutavad netis anonüümseid halvustavaid kommentaare. Kes üritavad näidata sotsiaalmeedias ennast, oma suhet ja oma elu täiuslikuna, ehkki tegelikkus on hoopis midagi muud. Mõned on vägivaldsed, mõned sõltuvad… Kõik nad tunduvad mulle ebakindlad ja õnnetud.

Ma ise tahan olla õnnelik ja endas kindel. Alati see muidugi ei õnnestu, ka minul on kehvemaid hetki. Aga üldjoontes toimib see lihtne pisiasjadest rõõmu tundmine ja tänulik olemine ja kulgemine ja kõik muu päris hästi. Raskematel aegadel lööb muidugi eneseusk vahel suuresti kõikuma ja paneb kõiges kahtlema – ka need ajad tuleb üle elada, tean seda omast käest väga hästi. Õige mitu raskemat aastat oli ja vahepeal oli kohe väga-väga raske. Aga näe, tulin ka sellest välja. Tean, et alati ei jaksa olla positiivne. Olen küllalt kordi mõelnud “millal see ükskord läbi saab?” Lõpuks siiski sai. Kuni järgmise korrani, ma tean. Praegu aga elan ja naudin. Ja ikkagi tunnen, et mind aitas nendest raskematest aastatest läbi eelkõige lootus, mis küll vahel tundus lootusetu :D, aga muutus siis alati taas tugevamaks – lootus ja usk, et kõik saab korda. Et tuleb lihtsalt üle elada ja parema tuleviku suunas rühkida.

Ma ei ole kunagi Facebookis eriti aktiivne postitaja olnud, viimastel aastatel on see muutunud. Ilmselt on siin võrdeline seos blogimisega – vanasti blogisin nii tihti, et Facebookis kirjutamise vajadust ei tundnud üldse. Vahepeal pisut võõrdusin blogimisest, siis sai Facebookis rohkem jagama hakatud, sest avastasin – mulle siiski meeldib hetki elust avalikult jagada ja kui seda üldse teha ei saa, tunnen puudust.

Blogis olen enamjaolt positiivne, aga on rohkem lootust, et kirjutan ka muredest. Siin on seda kuidagi mõnusam teha – tean, et lugemas käivad inimesed, kellele mu elu huvi pakub ja vahel on hea poolanonüümselt kurta ning lahendusi otsida. FB-s on selle eest koos palju reaalse elu tuttavaid, seal otsin nõu ja abi vaid väga konkreetsete ja praktiliste probleemide puhul. Enamik mu FB postitusi on pildikesed elu rõõmsatest hetkedest. Kas ma näitan ennast paremana ja õnnelikumana kui tegelikult? Selles mõttes kindlasti, et oma muresid ma ju samamoodi ei jaga 😀 Aga see ei ole mu jaoks enese paremast küljest näitamine, vaid lihtsalt common sense. Oma elu raskemad asjad tahaks arutleda selgeks enese peas ja lähedaste seltsis, jagada neid laiemalt ehk vaid tagantjärele või väga läbimõeldud võtmes – ja kindlasti mitte FB-s, vaid just blogis. Rõõmu elu ilusamate hetkede üle jagan aga hea meelega avalikult ja igal pool 😀 Samas hindan ma ka FB-s väga neid läbimõeldud mure jagamise postitusi. Hindan julgust ja ausust teha seda oma nime all kõigi “päriselu” sõprade-tuttavate ees. Selles on julgust, mida mul pole. Neid tuleb osata kirjutada ja väga oluline on tunnetada, mis teemad avalikult jagamiseks sobivad, mis mitte. Milline sõnastus sobib, milline mitte. Mulle endale on lihtsam ja turvalisem seda blogis teha 🙂

Igal juhul, minu ümber on inimesed, kes on minu meelest samasugused. Toredad. Täitsa võimalik, et ka mina olen kohati liiga sinisilmne ja naiivne ning inimesed kaugemas tutvusringkonnas, keda nii lähedalt ei tunne (kaaspärnakad, kolleegid) on võib-olla tegelikult hoopis just sellised “naabrist parem” tüüpi, ma lihtsalt ei näe seda? Ausõna, mul on selle üle hea meel, et ma ei näe.

Mina näen enda ümber inimesi, kes on toredad ja elavad oma elu nii, kuidas neile õige tundub. Ma jagan nendega oma rõõme ja muresid, nemad minuga enda omi. Mul pole vähimatki soovi olla kellestki parim ja mul pole tunnet, et minu elu hinnatakse, et keegi üritaks ennast minuga võrrelda, minust parem paista, mind maha teha. Ma olen ennast muidugi ka täitsa teadlikult ümbritsenud pigem sellise pisut “teistmoodi” ringkonnaga. Kasvõi waldorfkool – ma usun, et paljud sealsetest lapsevanematest on teinud teadlikult teistsuguse valiku. Ka kõik ökoteemaga, keskkonnateadlikkusega seotu. Selline kirju ja pisut esoteeriline seltskond, kellele pigem meeldibki lihtne positiivne elu ja teismoodi mõtlemine. Olles sealjuures intelligentne ja mõistlik. Ei pea tingimata olema halva maiguga esoteerik, hull vaktsiinivastane ja salaja kloori jooma, nagu mõned vist arvavad 😀 😀 😀

Ja kui ma siis loen neid raamatuid, kus kõik tegelased on mulle eri põhjustel vastumeelsed… Välist ilu hindavad, salaja susijad, kõik omamoodi õnnetud… Siis minus tekibki vastumeelsus. Ja kõhklus – kas tegelik maailm ongi selline? Kas ma elan oma roosas mullis ja TEGELIKULT on enamik inimesi SELLISED?

Aga ma usun, et pole.

Susani raamat on kirjutatud selliste inimeste pilkamiseks, kõiki neid negatiivseid karaktereid on meelega võimendatud.

Ma mäletan, mind torkas lisaks kõigele muule selles raamatus näiteks möödaminnes kirjeldatud väikekodanlik elu, millest osana mainiti iga-aastaseid puhkusereise ja läbi sörgitud maratone. Lugedes seda täpselt hetkel, kus ma olin saavutanud pärast aastaid rabelemist sellise majandusliku seisu, et mul on võimalik mõelda soojamaareisile… Olles teinud läinud aastal rohkem sporti kui kogu möödunud elu jooksul – sealhulgas olnud enda üle meeletult uhke, et jooksin ilma eelneva treenimiseta “kogemata” poolmaratoni… Ma tundsin ennast otseselt puudutatuna 😀 Sest minu jaoks pole ei reisimine ega sport staatuse näitajad. Võimalus reisida teeb rõõmu mitmel tasandil, esiteks lihtsalt argielust puhkamine ja millegi teistsuguse kogemine, teiseks fakt, et ma olen suutnud rahaliselt üldse nii kaugele jõuda, et ma seda endale lubada saan. Ja sport – no ma ju tean, et liikumine on kasulik, aga olles geenide poolest sale ja omamata seega naisterahva põhilist motivaatorit vormis püsida, olen olnud selles suhtes üsna laisk… Nii tore on, et Kaaslane on sportlane ja ka mind mugavustsoonist välja meelitanud. Eneseületus pakub rahulolu.

Ausalt, mul on tunne, et läks jälle lappama. Ma ei tea üldse, mida ma selle postitusega üritasin saavutada 😀 Ilmselt eelkõige rõhuvat tunnet endast välja kirjutada ja see õnnestus täitsa hästi, parem on olla.

Lõppkokkuvõttes ma ikka usun, et maailm on ilus paik. Et enda mullis elamine, ennast “sobivate” inimestega ümbritsemine ja “ebasobivast” võimaluse piires eraldamine annab elule palju juurde. Ilmselgelt pole hea olla liialt naiivne ning uskuda ainult oma mulli, teadmata, mis mujal toimub… Aga mulle küll piisab sellest üldisest teadmisest, et need õnnetud inimesed ja õnnetud juhtumised on kuskil olemas. Oma ellu otsin ikka positiivsust ja katsun seda täita asjadega, mis mulle rõõmu pakuvad.

Las need “naabrist parem” inimesed olla kuskil mujal. Loodan lihtsalt, et mulle ei satu tulevikus kätte raamatuid, kus kõik tegelased on seda tüüpi.

Ja Susani ning Pautsi järgmiseid raamatuid loen ikka, sest Susan kirjutab suurepäraselt ja Pauts väga põnevalt. Loodan lihtsalt, et satub vähem seda valedele nuppudele vajutavat sisu 😀

Mind ei häiri negatiivsed karakterid, mind häirib see, kui nad on tugevas ülekaalus. Mulle meeldivad hoopis enam sellised raamatud, kus kõik tegelased on pealtnäha normaalsed inimesed oma rõõmude ja muredega, tugevustega ja nõrkustega, inimlike vigadega… Ja alles lõpuks selgub tõde… Kes on päriselt paha? 😛

Vastuseks alguses esitatud küsimusele – kumbi on rohkem, kas toredaid või “naabrist parem” tüüpi? Ma arvan, et vastus sõltub inimesest. Positiivse mõtlemisega inimesed usuvad head, seega neile tundub, et maailm on täis toredaid inimesi. “Naabrist parem” tüüpi inimesed on pigem õnnetud ja negatiivsed ning neile ehk tundubki, et ka kõik teised on sellised?

Aga mõtte jõud on suur, ma usun seda täiega. Mina usun, et enamik inimesi on ilusad ja head 🙂

Naabrist parem? Read More »

Elumärk

Mais on olnud palju rohkem vaba aega ja võimalust coronast “puhata”, aga blogimisele pole see pingelangus just hästi mõjunud 😀 Las enamik piltidest ootavad siis õiget aega ja tuju, aga mõned üksikud siiski 🙂

Raamat, gintonic ja kolm kassi 😀

Ja Kaaslane tegi teiselt poolt pilti 😀

Järgmine saak raamatukogust. Lugeda olen mais mõnuga saanud, praegu kümnes raamat pooleli ja kuu lõpuni veel küllalt aega.

Emadepäeva hommikusöök.

See nädalavahetus oli lastevaba – oli plaanis koristada ja… Noh, vannitoa küürisin jube korralikult puhtaks, rohkem eriti ei jõudnudki 😀 Isegi lugenud olen ebatavaliselt vähe – eile hommikul lõpetasin ühe raamatu ja õhtul enne magamaminekut alustasin teist, täna pole üldse veel lugenud (aga see viga saab kohe parandatud) 😀

Plika kümnenädalase tarneajaga kirjutuslaud ja voodi jõudsid kohale, sai need kokku pandud ja Plika toas väheke mööbeldatud. See omakorda pani mõtted liikuma muu mööbli suunas, nii et sai üksjagu netis surfatud.

Kust ma saan mõnusalt vanaaegse tumedast puidust riidekapi ja kummuti, ah? Kui mulle ei meeldi need lainelise uksega funkstiilis asjad ja ei meeldi LIIGA kaunistatud asjad ja ei taha antiigi eest meeletuid summasid maksta? Riidekapp võiks 150 lai olla, kogu osa riidepuude riputamiseks, sellist veel raskem leida… Vaatasin kõikvõimalikud lehed läbi – osta.ee, Soov, Kuldne Börs, okidoki, Sõbralt sõbrale… Midagi väga sobivat silma ei jäänud. Tallinna või Tartusse teise ringi mööblipoodidesse? Pärnu omad oleme läbi käinud, ei miskit…

Elumärk Read More »

Trooja hobune

Tuli mulle nädala keskel sõnum, et ootab pakk. Imestasin, et pole nagu midagi tellinud – tuli välja, et Kratt oli mulle ühe omamoodi pusle saatnud 😀

Ainsad 3D pusled, mis ma siiani olen kokku pannud, on olnud papist ja teistsuguse loogikaga. Plika sai küll kingiks ühe samalaadse kassi, nagu mul nüüd hobune, nii et temal oli pisuke kogemus olemas. Ega’s midagi, võtsin õpetuse ette ja asusin pusima.

A-osa sain õpetuse järgi kokku. Tükid olid piisavalt erineva kujuga, nii et sain need õpetuse põhjal järjekorda panna ja siis järjest kokku:

C-osa ehk aluse jaoks polnud õpetust vaja. 10 tükiga pusle kokku panemisega pole just eriti suurt raskust 😀

Aga B-osa tükke oli kõige rohkem ja need olid kõik nii ühesugused, et A-osa lähenemine ei töötanud. Seal mul panemine esimesel õhtul pooleli jäigi, sest tundus üsna võimatu kuskilt keskelt pihta hakata ja täiesti ühesuguse välimusega juppe adekvaatselt kokku sobitada.

Täna võtsin asja uuesti ette ja otsustasin läheneda õpetusele vastupidises järjekorras – hakkasin kokku panema lõpust ehk peast edasi ehitama. See õnneks töötas. Lõpus olid “teistsugused” tükid, nii et valikuvõimalus oli väiksem ja kuna pea oli baas, siis hakkas kenasti otsast tulema. Juhendit ei jälginudki seekord üldse. Lihtsalt vaatasin, mis tükk enam-vähem kuju poolest sobib. Kui kõik erilisemad tükid paigas, sobitasin edasi tavalisema kujuga – seal oli lihtsalt rohkelt suvalist proovimist, kuni sobiv kätte jäi.

Lõpetuseks jaurasin veel tükk aega sabaga, mis kuidagi ei tahtnud auku mahtuda. Kuni ma viimaks avastasin, et saba jaoks on eraldi auk, see ei käi sinnasamasse, kuhu too pikk peenike pulk, mis kogu hobust koos hoiab… Mõistus pole oma teha 😀

Kokkuvõttes: see oli üks üsna kirves pusle 😀 Väga põnev kogemus, aga mulle tundub, et tegu polnud lihtsalt eriti kvaliteetse isendiga. Vähemalt väljakutse ja midagi uut 😀 Peaks proovima Plika kassi kokku panna, oleks võrdlusmoment.

Trooja hobune Read More »

Scroll to Top