Arvutasin just välja, et lisaks täiskohaga tööl käimisele tegin 41 lisapäeva – päris kole! Tõe huvides tasub mainida, et neljandik neist sai tehtud jaanuaris, kus tööl käimine oli pärast lahkuminekut ainus asi, mis närvid korras hoidis ning ei olnud seega piin, vaid… Kas just nauding, aga siiski väga positiivne kogemus. Märtsis-aprillis Muraka asendamine, kui ta puhkusel oli, ajas natuke juhtme kokku, kuid oli siiski käkitegu. Koledaks läks asi alles aasta lõpus, kus lisapäevad polnud enam meeldiv rahateenimise võimalus, vaid paratamatus (okei, keegi mul püstolit meelekohal ei hoidnud, aga siiski). Enivei, halada pole mõtet – tänu sellele sain käia Egiptuses (ütleme nii, et sellele kulunud summa oli viiekohaline), hambad korda teha (üle kolme aasta hambaarsti juures ja pea 4000 kr võrra vaesem) ning fotoka osta. Ja jaanuaris peaks koledalt palka saama (et korteri tagatisraha ära maksta. Võeh). Nii palju siis overworked osast.
Mis puutub underfucked osasse, siis esimesed pool aastat oli täielik tsölibaat, millele järgnes veidi üle kahe kuu regulaarset seksi ja aasta lõpupoole erinevaid üheöösuhteid ja muid taolisi loomi, mis olid kõik iseenesest väga toredad ja nauditavad (ei kahetse tõesti mitte ühtki), aga ilmselgelt liiga harva aset leidvad. Oeh. Lühidalt – kvaliteeti küllaga, kvantiteeti paraku nappis.
—
Kõige metsikum, heitlikum, muutusterohkem ja ägedam aasta minu elus.
Mõtlen, mida siia kirjutada, kuidas kogu see hullumeelsus kokku võtta… Paljust olen varemgi kokkuvõtvalt rääkinud. Aga noh, topelt ei kärise 😉
- Esiteks kindlasti rahaline sõltumatus – ei mingit rahalist toetust emalt ega A-lt. Minu päris enda raha ja võimalus kulutada seda täpselt nii, nagu pähe tuleb. Näiteks kõigest nädalase etteteatamisega otsustada, et oleks äge kaheks nädalaks Egiptusesse minna. Vastutustundetu alkoholi tarbimine. Suuremal hulgal riideid. Jne jne jne.
- Teiseks Murakaga kokku kolimine – unustamatu aasta ses mõttes. Paremat korterikaaslast ei oska ette kujutadagi – kõik need jutuajamised ja peedi joomised ja muud lollused. I really miss you!
- Kolmandaks Lepp! Kaks kõige hullumeelsemat kuud minu elus, kõige hullumeelsem suvi mu elus. Aeg, mille jooksul ma meeletult palju muutusin… Pool minust on nüüd täiesti teistsugune. Ja ma olen sellega üpris rahul 🙂
Emotsionaalselt kole heitlik aasta. Olen mitu korda päris katki olnud, aga sellest õnneks suhteliselt kiiresti üle saanud… Tänu toredatele inimestele, eriti pikkadele pandavatele poistele 😛 Üks ravib teist, teadagi värk.
Mis tegemata jäi? Välismaale tööle jäi minemata – plaan hajus Lepa ajal ja ei tulnudki enam väga tagasi. Nüüd on natuke tulnud jälle, aga ei tea… Näis.
Töökoht jäi vahetamata – ise oleks võinud aktiivsem olla otse loomulikult. Üks koht siiski paistis paljutõotav ja lihtsalt vajus ära. Nojah, ma ei oska kurb olla. Arvan siiralt, et nende kaotus. Ja siinkohal peaks jälle ära mainima, et kui mu praegune töö oleks nii kohutavalt kole, nagu ma vahel hädaldada armastan, oleks ma sealt ammu uttu tõmmanud. Tegelikult ma armastan oma tööd ja oma kolleege. See on hindamatu kogemus ja ma ei kahetse midagi. Lihtsalt… Viimasel ajal ei ole töölkäimine enam see lõbu, mis vanasti. Kõik käib alla, kõik on nii pingeline… Firma kasvab, reeglid kasvavad, aga inimlikkus kahaneb. Ja ma ei arene seal enam… Ehk siis – uuel aastal uue hooga uut tööd otsima.
Midagi enamat ei oskagi nagu nimetada.
—
Üldiselt – ma olen endaga rahul. Ma olen eluga rahul. Ma olen selle aastaga rahul. Ja mul on palju unistusi, need kõik vajavad realiseerimist.
Ja ma mõtlesin kirja panna palju toredaid uue aasta soove ja lubadusi, aga pole vist mõtet. Koondagem kõik sellele: ma tahan, et ma oleksin õnnelik. Ja et mu lähedased oleksid õnnelikud. Sest kui olla õnnelik, on kõik muu tähtsusetu 🙂
—
Traditsiooni hoides luban siiski, et olen järgmisel aastal ilusam, targem ja tublim, kui ma olin see aasta. Soovin uut ägedat tööd ja palju head seksi… Ja et kõigil ikka hästi läheks!
Ilusat vana aasta lõppu teile, kallid sõbrad!
PS. Murakas, sinu kaart sai juba eile posti ja õekese-Iirise-Liina omad täna. Be prepared!!!
PPS. Muuseas jõuti minu blogini Google’i otsinguga: pärnu hull rajoon
Krissu otsustas tähistada oma vananemist väärikalt – nimelt absindipeoga.
