Ma ei suuda enam nutta.
Ma nutsin sellest hetkest alates, kui ma uksest välja sain, nutsin terve tee trammis ja teel Regaliasse. Nüüd olen ma mõneks ajaks tühjaks nutetud. Aga ärge hetkekski arvake, et mul on vähem valus, kuna ma ei nuta, vaid keskendun vihale.
Ma olen nii katki, et ma ei mäletagi, millal ma viimati nii katki olin.
Kunagi hiljem seletan pikemalt.
Pingback: Tähelepanek » Tikri Päevaraamat