October 2007

Kokkuhoid, alga nüüd!

Kui ma veel nädal-paar tagasi arvutasin oma kulusid-tulusid ja tundus, et ei ole nagu hullu midagi, siis vahepealse aja jooksul veidike üle kulutades ja täna uuesti reaalsemate numbritega arvutades (sest tegelikult ma vist ikka nädalas nii palju palka saama ei hakka, kui lootsin, ehkki palgatõusu sain kätte) on olukord tunduvalt nukram.

Lubasin endale pühalikult, et ei vaata enam mingite DVD-lehekülgede poolegi, igasugustest (riide)poodidest hoian eemale ja väljas (joomas) ei käi. Ja veel üks lubadus, mis just praegu pähe kargas – registreerin ennast raamatukogu lugejaks. Sest raamatute ostmiseks pole ka enam raha.

Kuna november on kõige vastikum kuu aastas (sellele järgneb pingereas kohe tihedalt veebruar… Ja need on juhtumisi kuud, mil mu emal ja õel sünnipäevad on – ei midagi isiklikku, ausalt :D), siis ei tohiks soojas kodus püsimine eriti raske olla. Ülejäänud DVD-dega võin vabalt järgmise aastani oodata, selleks ajaks lähevad need ainult odavamaks. Riideid on mul ka, olgem ausad, küllalt, et hakkama saada. Ehkki tahaks veel ja veel. Kuni poodidest hoiduda, ei tohiks suurt kiusatust olla. Kõige raskem saabki olema ilmselt kõikvõimalike väljas (söömas, joomas ja niisama lõbutsemas) käimistega, aga siinkohal loodan ma eelkõige Mehe toetusele, kes on praeguseks läheneva Eesti reisi tõttu suht samal säästurežiimil.

Te ju teate mu ainsat ja kõige pühamat uue aasta lubadust – seda tuleb alustada võlgadeta. Aasta lõpp on lähedal, enam pole nende eest kuskile põgeneda.

Ja ma usun, et ma saan hakkama!

PS. New York Minute oli esimene noist filmidest, mida ma tõesti täiega nautisin (isegi rohkem, kui Raise Your Voice‘i) – see oli lihtsalt nii naljakas… Ja ilusad peategelased. Mehele meeldis ka 😛 Ja First Daughterit olin kunagi Eestis telekast näinud, ehkki väga ähmaselt oli meeles. See oli täitsa okei, aga ei midagi erilist.

Kokkuhoid, alga nüüd! Read More »

Kella keeramisega tuli sügis

Täna veidi enne tööpäeva lõppu aknast välja vaadates imestasin, kuidas nii kiiresti nii pimedaks läks. Siis tuli meelde – keerasime ju kella. Juba enne viit oli täitsa hämar.

Praegu on kell veerand üksteist, aga tunne on umbes nagu pool kaks öösel.

Tegelikult ei ole mul sügise vastu midagi. Selles on oma romantika. Tuleb ainult häid külgi otsida 🙂

Kui ma saaks lõigata välja kõik laulu- ja tantsuosad (ja kõik muu kunstilise etlemise) filmidest Step Up ja Raise Your Voice, siis saaks neist lõikudest kokku suurepärase meelelahutuse, mida võiksin vaadata kümneid ja kümneid kordi. Filmid ise on tüüpilised Ameerika noortekomöödiad, täiesti ettearvatava teemaarenduse ja lõpuga… Mis on oma naiivselt viisil küll nunnud, aga mitu korda järjest vaadata ei viitsi. Kogu see tants, laul ja möll seevastu – see on viimase peal.

Step Up on juba vana lemmik, Raise Your Voice’i vaatamise siis just lõpetasin 😉 Seal oli kaks nii kuradi tuttavat näitlejat – Lauren C. Mayheni kohta ma ei suutnudki selgust saada, pole tema osalusega filme nagu rohkem näinud, aga John Corbett oli indeed Seksi ja linna Aidan, ainult vanema väljanägemisega ja tunduvalt karvasem.

Ajudeta noortekomöödiad on ikka palju võimsamad, kui nende sisu keerleb kunsti ümber. Loodetavasti leian veel mõne taolise.

Kella keeramisega tuli sügis Read More »

Ma ei julge hambaid pesta

…sest hambapasta on otsas. Loodan sellele, et hommikul pigistan veel killukese välja – pesemata hammastega oleks ikka VÄGA s*tt tööle minna.

Londonisse kolimise ajast on mu toolbarile lisandunud järgmised lingid: Wikipedia, IMDB, Amazon, eBay, shopsafe.co.uk, Google Reader, BBC London weather, Lloyds, Journey Planner ja Torrentz. Vanadest on alles hot (ei kasuta), Blogger, blogi, Orkut, hanza.net, TeleYks (ei kasuta), Google, Neti, Gmail ja Sitemeter. Ajaloo prügikasti on lennanud Delfi naistekas (Delfi on endiselt koduleht, ehkki ei loe ka seda kunagi), ilm.ee, rada7 ja… Kindlasti on midagi veel, aga rohkem ei mäleta. Lingiriba oli küll juba Eestis täis, aga avastasin hiljuti, et saidi nime polegi vaja – pea kõigil on ju oma logod olemas.

Saite targemaks, ah?

Google’i kaudu on minu blogini jõutud järgmiste otsingutega: eestlased londonis, are jaama, “rate.ee”, up and down down and up up, söögikoht tige tikker (muhahaa, teengi neile juba reklaami), msni nimed (no tõsiselt, ise ei oska välja mõelda v?), restoran tige tikker (ausalt, kui sinna detsembris lähen, siis nõuan neilt reklaami eest pappi!), london märts 2007

Ja siis on mul veel uus linkija: Kroku (tegelikult ta vist enam nii uus pole, sest ma olen sel lehel varemgi käinud, tookord ilmselt samuti Sitemeteri referrali kaudu).

Käisin täna Londonis elatud aja jooksul esimest korda klubis. Stopp… Kerime tagasi… Õnneks mitte esimest, vaid teist. Esimene oli siis, kui Pips siin oli.

Täna nägi asi välja umbes nii, et saime Ronni-Katrega reinu pubis kokku (Reinu polnud üldse tööl ja mina jõudsin töölt alles selleks ajaks, kui pubi kinni pandi (aga vähemalt Mees oli nunnu ja ostis mulle siidri mustsõstrasiirupiga teele kaasa, et ma kuivale ei jääks)), jalutasime ringi ja otsisime kohta, kus veel üks jook juua ja siis koju minna, tahtsime minna stripibaari, aga tekkisid kahtlused selles osas, kas näiteks kahe joogi eest £250 arvet ei väänata ning avastasime, et nad sulgevad 10 min pärast, leidsime lõpuks klubi, kus sissepääsu eest raha ei nõutud, maksime £2.50 garderoobi ja 2x£7 red bulli + viina eest, istusime tantsupõranda ääres, vaatasime ahvidiskot (Ronni väljend, irw) Pussycat Dollsi saatel (vist on nende laul: don’t u wish your girlfriend was hot like me…?) ja läksime koju.

Khm, jah. Selles mõttes ma olen täitsa rahul, et tegu polnud mu esimese klubiskäiguga, muidu oleks ehk igaveseks tuju ära võtnud. Irw.

Juhtusin arvuti kella vaatama ja see on 2:00. Järelikult ta keeras ennast just tund aega tagasi. Kahju, et minut varem ei vaadanud, oleks saanud silma peal hoida, kuidas kell 2:59 pealt 2:00-ile läheb 🙂 Aga see post tuleb veel mingi 2:… kellaajaga, kirjutama hakkasin ma ju varem.

EDIT: hmm, 1:41, imelik… Kas kella ei keerata siis kolmest, vaid kahest?

Pean seitsmest tööle minema, oleks vist kohane magama minna. Mees ammu nohiseb.

Ah, seda ka veel, et kui ma üksjagu aega tagasi kirjutasin, et sain team leaderiks, siis sellega tulid mingid jamad, sest kõrgem ülemus hakkas näkku panema ja ei tõstnud mu palka (nagu ma supervisorite jutust aru sain, siis sellepärast, et oktoobri alguses tõusis miinimum ja kõigi teiste baristade palka pidi kohustuslikus korras tõstma, seega minule “ei jätkunud” – ehk firma kitsi kokkuhoiupoliitika, mitte Pete’i isiklik vimm minu suhtes) ja mina sain sellest alles poolteist nädalat hiljem teada. Kaks ja pool nädalat hiljem teatati, et nüüd on kõik korras… Ja mulle maksti isegi juba selle poolelioleva nädala eest £6, nagu täna payslipilt teada sain, ehkki arvasin, et alles sellele järgnevast nädalast alates. Aga seda pole ikkagi ametlikult teatavaks tehtud, et ma team leader olen – supervisorid teavad, tavabaristad mitte. Mul pohh, kuni mulle makstakse 😀

Ja oma national insurance numberi plastikkaardi kujul sain ka juba paar nädalat tagasi kätte, aga payslipil see mu meelest siiani ei kajastu, ehkki ma andsin numbri Tarasele juba kuu aega tagasi, kui see team leaderi jutt esimest korda oli. Ja mu aadressil, millel payslipil üks täht puudu oli, on nüüd üks täht ülearu. Ma ei viitsi teist korda enam vinguma minna, ehkki häirib. Ja lepingut, mida mulle kuu aega tagasi samamoodi team leaderiks saamisega lubati, pole mulle ka ikka veel tehtud. Ja jällegi pean tunnistama, et mul on sügavalt pohhui – ei lepingu ega selle numbri olemasolu ei muudaks mu jaoks midagi, sest ära võib töölt nagunii minna nädalase etteteatamisega ja iga nädal palka saades maksad makse ka nii või teisiti vähe.

PS. Ma ostsin endale eile salli (£15) ja mütsi (£12). Ma TEAN, et ma olen idioot ja ma reeglina ei maksa riiete eest nii mõttetult suuri summasid. Aga need olid nii pehmed ja soojad… Ja PUNASED… Ja läikiva punase niidiga läbi kootud, nii et nägid välja sellised, nagu tavaline kootud müts, kui sa oled lumesajuga väljas käinud ja siis tuppa tulnud ja lumi sulab mütsil ja veepiisad sätendavad… Äh, sattusin lihtsalt jõulumeeleollu. Natukene.

Ma ei julge hambaid pesta Read More »

Online ostmise võlud

No tegelikult olen ma alati mugav inimene olnud ja kõike võimalikku netist tellinud, aga sellist luksust, nagu siin Inglismaal, Eestis ikka pole. Eesti on ise väike, lehekülgi on vähem, valik on väiksem, soodustused samuti… Kas Eestis on võimalik tellida netist midagi ilma postikuluta? Ma eriti ei tea (nojah, Teleyhe SIMi sain, aga see on väheke teine teema, ma mõtlen just DVD-sid jms). Ja seega pole hinnas eriti vahet, kas tellid netist või ostad poest – hind on netis soodsam, aga postikulu tuleb lisaks… Mugavam ehk, seda küll.

Aga siin… DVD-de kohaletoimetamine on UK piires tasuta (vähemalt neil viiel leheküljel, kust ma tellisin). Ja hinnad on soodsamad, kui poes (kui poodi muidugi üldse on – HMV netihinnad olid mind huvitavatel DVD-del poehindadega võrreldes igatahes peaaegu poole odavamad).

Kui on natuke viitsimist otsida ja hindu võrrelda, saab jube odavalt igasugust huvitavat träni. Klikk-klikk-klikk ja valmis.

Ma siis nüüd ootan. 29 filmi, Las Vegase kaks esimest hooaega ja veel üks asi. Kokku läks see mulle maksma £134. Mina olen igatahes rahul 😛

Olgu õnnistet netikaubandus!

Online ostmise võlud Read More »

Scroll to Top