Täna veidi enne tööpäeva lõppu aknast välja vaadates imestasin, kuidas nii kiiresti nii pimedaks läks. Siis tuli meelde – keerasime ju kella. Juba enne viit oli täitsa hämar.
Praegu on kell veerand üksteist, aga tunne on umbes nagu pool kaks öösel.
Tegelikult ei ole mul sügise vastu midagi. Selles on oma romantika. Tuleb ainult häid külgi otsida 🙂
—
Kui ma saaks lõigata välja kõik laulu- ja tantsuosad (ja kõik muu kunstilise etlemise) filmidest Step Up ja Raise Your Voice, siis saaks neist lõikudest kokku suurepärase meelelahutuse, mida võiksin vaadata kümneid ja kümneid kordi. Filmid ise on tüüpilised Ameerika noortekomöödiad, täiesti ettearvatava teemaarenduse ja lõpuga… Mis on oma naiivselt viisil küll nunnud, aga mitu korda järjest vaadata ei viitsi. Kogu see tants, laul ja möll seevastu – see on viimase peal.
Step Up on juba vana lemmik, Raise Your Voice’i vaatamise siis just lõpetasin 😉 Seal oli kaks nii kuradi tuttavat näitlejat – Lauren C. Mayheni kohta ma ei suutnudki selgust saada, pole tema osalusega filme nagu rohkem näinud, aga John Corbett oli indeed Seksi ja linna Aidan, ainult vanema väljanägemisega ja tunduvalt karvasem.
Ajudeta noortekomöödiad on ikka palju võimsamad, kui nende sisu keerleb kunsti ümber. Loodetavasti leian veel mõne taolise.