2020 pidi olema stressivaba lugemisaasta, mĂ€letate? Koroonat selles kokkuleppes polnud ja viimase nĂ€dala sĂŒndmuseid ammugi mitte.
Eelmise nĂ€dala teisipĂ€eva hommikul lĂ€ks pisut vĂ€sinud ja nĂ€ost Ă€ra, aga enda teada tĂ€iesti terve Kaaslane perearstile, et uurida, miks tal sinikad Ă€ra ei kao. VereanalĂŒĂŒsi tulemus oli nii kehv, et ta saadeti sealt otseteed EMOsse, kust suunati edasi Tallinna haiglasse. Ăeldi, et nemad saaks transportida kolmapĂ€eval, aga parem oleks teha vereĂŒlekanne kohe samal pĂ€eval, nii et oleks hea, kui keegi saaks Ă€ra viia.
Niisiis sĂ”idutasin ta Tallinna ja sĂ”itsin ĂŒksi sama targalt PĂ€rnusse tagasi. KolmapĂ€eval vĂ”eti luuĂŒdi proov, tehti kompuutertomograafia, veel vereanalĂŒĂŒse.
NeljapÀeva hommikul saime diagnoosi: aplaasia ehk aplastiline aneemia.
Kas teie teate, mis see on? Mina ka ei teadnud.
LuuĂŒdi puudulikkus. Ehk et luuĂŒdi ei tooda immuunsĂŒsteemi jaoks vajalikke rakke.
PĂ”hjus? Seda pole siiani leitud. “Noortel vahel lihtsalt juhtuvat”, midagi sellist ĂŒtles arst. Ăheks trigerdajaks oli ilmselt stress. Kas mingi fĂŒĂŒsiline pĂ”hjus ĂŒldse leitakse – pole kindel.
Ravi? LuuĂŒdi siirdamine. Ăigemini – kĂ”igepealt proovitakse immunosuppressantidega immuunsus nulli tĂ”mmata, sest on vĂ€ike lootus, et luuĂŒdi selle peale restardi teeb ja uuesti vajalikke rakke tootma hakkab. Aga see on ebatĂ”enĂ€oline. Nii et ilmselt siiski luuĂŒdi siirdamine. Selleks on vaja sobivat doonorit. Pere on juba kahjuks vĂ€listatud. Seega otsitakse doonorit ĂŒle-Euroopalisest andmebaasist. See vĂ”ib vĂ”tta kuid.
Kas varem siis tĂ”esti mitte midagi viga polnud? Kaaslane on aastaid regulaarselt verd andmas kĂ€inud, mina viimased 1,5 aastat koos temaga. Viimati kĂ€isime mai alguses, siis oli tal hemoglobiin kĂ”rge ja kĂ”ik korras. Ta ise oskab tagantjĂ€rele vĂ€lja tuua vaid seda, et kuskil augusti alguses tekkis vĂ€simus, mis tasapisi suurenes – aga nii aeglaselt, et ei tundunud kuidagi suure ohu mĂ€rgina. Ainsaks fĂŒĂŒsiliseks sĂŒmptomiks olid juba varem mainitud sinikad – esimest korda mĂ€rkasime neid augusti keskel, kui terve Kaaslase keha pĂ€rast vihtlemist ulmeliselt jube vĂ€lja nĂ€gi. Sealt edasi sinikaid muudkui tekkis. Aga me arvasime, et lihtsalt mingi aine puudus – seda Kaaslane perearsti juurde tuvastama lĂ€kski. Arsti sĂ”nul – kui punaste vereliblede arv oleks korraga nii palju langenud, poleks ta suutnud voodistki tĂ”usta, aga kuna see toimus pikkamisi, oli kehal vĂ”imalik olukorraga harjuda. Ja kohe alguses kĂŒsiti, kas tal pole hingamisraskusi, mis olevat sellises seisus tavalised… Neid ei olnud ĂŒldse.
Kuna kĂ”ik sĂŒmptomid vihjasid leukeemiale, siis see diagnoos on tegelikult juba isegi hea uudis. Ja pĂ€rast siirdamist saab pĂ€ris suur osa tĂ€itsa terveks. Kaaslane on noor ja tugev, tervislike eluviisidega sportlane… Seega kĂ”ik rÀÀgib tema kasuks.
Lihtsalt. Tuleb oodata. Ja uskuda. Ja positiivselt mÔelda.
Kuna laenukindlustust LHV tol hetkel ei pakkunud, oli meil plaanis kohe pĂ€rast laenu vĂ”tmist teha mĂ”lemale korralik elukindlustus. Ja Ă”nnetusjuhtumikindlustus. VĂ”tsime kevadel pakkumised, aga ei jĂ”udnud nende vĂ”rdlemiseni, sest tuli koroona ja eriolukord. Kodukontor ja distantsĂ”pe vĂ”tsid nii lĂ€bi, et lĂŒkkasime seda muudkui edasi. Siis tuli suvi ja puhkused ja… Nii lĂŒkkus vĂ”rdlemine veel edasi. Ehk et… JĂ€i tegemata. Kaaslasel on kĂŒll rattavĂ”istlustel osalemiseks kohustuslik Ă”nnetusjuhtumikindlustus, aga sellest pole antud hetkel tolku.
SÔbrad, kindlustage ennast. Kunagi ei tea.
Meil on Ă”nneks hĂ€sti. Oleks lihtsam ja muretum, kui oleks olnud kindlustus, aga saame hakkama ka ilma selleta. Esialgu on pool aastat töövĂ”imetushĂŒvitis, lisaks saab taotleda töövĂ”ime toetust. Selle ajaga on juba tĂ€itsa tĂ”enĂ€osus terveks saada đ Aga sÀÀstame nĂŒĂŒd igaks juhuks nii palju kui vĂ”imalik. Kui lĂ€heb kauem, siis on abiks.
Olen lÀbi mÔelnud ka kÔige kehvemad stsenaariumid ja vastus on Ônneks sama: saame hakkama.
Nii et Kaaslane on PERHis, madala immuunsuse tĂ”ttu ĂŒksikpalatis. NĂ€dalavahetusel sain teda veel vaatamas kĂ€ia – lasti koguni palatisse ja puha. KĂŒll maski, kitli ja kinnastega ning vĂ€ga lĂ€hedale minna ei tohtinud. Sellest nĂ€dalast on koroona tĂ”ttu jĂ€lle kĂŒlastuskeeld. Ănneks on tal suur telekas, saab vaadata nt Eurosporti, Tour de France just kĂ€ib đ LĂ€pakas, luger, raamatud, ajakirjad – kĂ”ik on olemas. Suhelda saab ka chatis ja telefonis.
Esialgu on vaja palavik alla saada, nii et raviks on hetkel antibiootikumid ja suht regulaarsed vereĂŒlekanded. Tundub, et mĂ”jub – palaviku number on vĂ€iksem ja Kaaslase hÀÀl reipam. Sealt edasi, tĂ€pselt ei teagi. Tartus on vaja mingeid uuringud teha, vĂ”ib-olla proovitakse neid immunosuppressante… Kumb enne, ei tea. Elame ĂŒks pĂ€ev korraga.
Arst on öelnud nii seda, et tuleb valmistuda vĂ€ga pikaks haiglas olemiseks, kui ka seda, et tervise paranemisel on lootust saada koju ravimite peale. Tööle muidugi minna ei tohi, aga kui saaks haigla asemel kodus doonori leidmist oodata, oleks juba tohutult palju parem. Kuidas aga sobivad madala immuunsusega kokku tööl kĂ€iv naine, koolis kĂ€ivad lapsed ja kolm kassi (arvestades, et Kaaslasel on kerge kassiallergia)? Mina vĂ”iks kodukontorisse ka jÀÀda, aga lapsi ju koolist koju ei jĂ€ta ja kasse ka asumisele ei saada… Nii et jah. Selles suhtes ei julge hetkel midagi loota ega arvata.
Sellegipoolest andsin Kaaslasele korralduse, et kui ta Plika sĂŒnnipĂ€evaks koju ei jĂ”ua, siis 23. november oleks hea (meil siis aastapĂ€ev). Ja et jĂ”uludeks olgu kindlasti kodus đ
Ehkki diagnoos on olemas, on kĂŒsimusi ikka rohkem kui vastuseid. Eks kĂ”ik selgub. Vaja on lihtsalt oodata. Ja positiivselt mĂ”elda. Ja uskuda. KĂ”ik saab korda.
Esimeste pĂ€evade teadmatus oli kahtlemata kĂ”ige raskem. Siis ei suutnud kĂŒll kogu aeg positiivne olla. Vahepeal kĂ€isid ikka vĂ€ga mustad mĂ”tted peast lĂ€bi.
Aga praeguseks on möödas nÀdal ja oleme saanud olukorraga pisut kohaneda.
NĂŒĂŒd olen ma jĂ€lle positiivne. Ma pĂ€riselt SUUDAN olla positiivne! Ma pĂ€riselt USUN, et kĂ”ik saab korda.
Ja on NII PALJU asju, mille eest ma olen piiritult tÀnulik.
Ma olen tĂ€nulik selle eest, et Kaaslane lĂ€ks perearsti juurde nĂŒĂŒd ja mitte hiljem, mil olukord oleks vĂ”inud olla juba palju hullem.
Ma olen tĂ€nulik selle eest, et meie ĂŒmber on nii palju toetavaid inimesi. Kaaslasel on toetav perekond, minul samamoodi. On töökaaslased, sĂ”brad… Toetust ja hĂ€id soove tuleb igalt poolt kuhjade kaupa.
Ma olen tÀnulik selle eest, et ma olen nii pikki aastaid positiivsust praktiseerinud, et ma suuda seda rakendada ka praegu.
Ma olen tÀnulik selle eest, et meil on vÀga hea tööandja. Tervis on kÔige olulisem. Ei pea muretsema, et haiguse ajal koondatakse.
Ma olen tÀnulik selle eest, et me saame rahaliselt hakkama. Pool aastat saame sÀÀsta. Minu sissetulek pole ka kÔige vÀiksem. Ja ma olen vajadusel vÀga osav majandaja.
Ma olen tÀnulik selle eest, et me jÔudsime osta mÔnusa kodu, ennast seal sisse sÀttida ja kÔik olulisemad asjad tehtud.
Ma olen tÀnulik selle eest, et meil on olemas talvepuud.
Ma olen tĂ€nulik selle eest, et me jĂ”udsime vĂ€lja vahetada auto, nii et saan praegu muretult sĂ”ita ka pikki maid – ei pea kartma, et tee peale jÀÀn, kĂŒtust kulub samuti vĂ”rreldes varasemaga imeliselt vĂ€he.
Ma olen tĂ€nulik selle eest, et tĂ€nu kĂ”igele eelnevale saan ma suurepĂ€raselt koduse majapidamisega ĂŒksinda hakkama.
Ma olen tĂ€nulik selle eest, et ma oskan ĂŒksindust nautida. VĂ”i noh, nautimine on siinkohal vist pisut liialdamine, igatahes suudan olla rahulik ja rÔÔmus.
Ma olen tĂ€nulik selle iseseisvuse crash course‘i eest, mis elu mu teele lĂŒkkas. On nii palju (pisi)asju, mida ma polnud meie uues kodus teinud, sest ĂŒlesanded olid nii jagunenud, et neid tegi kogu aeg Kaaslane.
Ma olen viimase nÀdala jooksul teinud vÀga palju uusi asju. St, ma olen muidugi neid kÔiki ka varem teinud, lihtsalt mitte praeguses kodus.
Ma olen sĂ”itnud paduvihmaga maanteel ja Tallinna tipptunni liikluses ning jÀÀnud ellu đ
Ma olen saanud kĂ”rvalistujaks olemise asemel nĂ€dal aega ise autot juhtida, nii et uus auto on nĂŒĂŒd mugav ja “oma”. Mul on olnud pidevalt ise sĂ”ites lĂ”puks vĂ”imalus mĂ”elda vĂ€lja enda jaoks kĂ”ige mugavamad teekonnad kĂ”igist vajalikest kohtadest uude koju. PĂ€rnu on vĂ€ike ja siin pole ju midagi keerulist, asi pole kunagi olnud selles, et ma ei jĂ”uaks punktist A punkti B. Aga just need kĂ”ige efektiivsemad marsruudid, vĂ”ttes arvesse ĂŒhesuunalisi tĂ€navaid, parkimise suunda, uusi ringteid đ Enne lihtsalt sĂ”itsime enamiku ajast koos, Kaaslane eelistas juhtida ja ega ma ju ei keelanud, mul oli kĂ”rval mugav đ Aga iseseisvus on hea.
Ma olen vaadanud kapoti alla ja lasknud endale Ă”petada, kuhu mida valada tuleb. Valas kĂŒll seekord veel Kaaslase vend. Aknapesuvedelikku đ Aga ma nĂŒĂŒd tean, kuhu see kĂ€ib ja oskan seda jĂ€rgmine kord ise teha đ
Ma ostsin autole uued kojamehed. See tĂ€hendab, ma parkisin Fixuse akna alla, lĂ€ksin leti juurde, nĂ€itasin nĂ€puga parkla poole ja ĂŒtlesin: palun mu Audi A4-le uued kojamehed, palun pange kĂŒlge ka đ KĂŒmme minutit ja tehtud. Vanad kojamehed olid Ă”udus kuubis, tegid KOHUTAVAT hÀÀlt.
Ma Ă”ppisin oma nutikellal ise Ă€ratust panema. Ja magamistoa fancyl pĂ€ikesetĂ”usu imiteerival linnulauluga Ă€rataval kellal Ă€ratust sisse-vĂ€lja lĂŒlitama.
Ma olen tutvunud meie magamistoa robottolmuimeja töö- ja tĂŒhjendamispĂ”himĂ”tetega ning oskan seda nĂŒĂŒd kasutada.
Ma olen kĂŒtnud pliiti, tĂŒhjendanud postkasti, viinud vĂ€lja bioprĂŒgi, lohistanud prĂŒgikasti pĂ€rast tĂŒhjendamist tĂ€navalt hoovi tagasi.
Paljud neist on tĂ€iesti lihtsad ja tĂ€htsusetud pisiasjad. Lihtsalt. Seda kĂ”ike tegi varem Kaaslane đ
Kuna poes kĂ€imine ei mahu hetkel mu huviorbiiti ja nagunii on eesmĂ€rk maksimaalselt sÀÀsta, on vahelduseks ÀÀretult tore majandada ja kappe tĂŒhjemaks sĂŒĂŒa. Imelikult vĂ€he sĂŒĂŒa kulub, kui Kaaslast pole đ
Ma olen alati eelistanud töötada kontoris – pĂ€rast koroonat, sunniviisilist kodukontorit ja distantsĂ”pet tundus kontor suisa puhkus đ Ăldises plaanis oli lihtsalt tore Kaaslasega koos tööl kĂ€ia. NĂŒĂŒd, kus Kaaslane ei tööta ja lapsed kĂ€ivad koolis, olen aga avastanud, et mu praeguse olemisega sobib kodukontor paremini. Ănneks on meil koroona tĂ”ttu endiselt tĂ€iesti vaba valik, kas töötame kontoris vĂ”i kodus. Olen kĂŒll positiivne, heatujuline ja rahulik, aga samas ka ÀÀretult rahutu. Just selles mĂ”ttes, et ma ei kannata pikalt paigal istuda. Kui on parasjagu vaba hetk ning rahutus, saan vahepeal pĂŒsti karata ja kodus midagi kasulikku teha – mĂ”ned nĂ”ud pesta, pesu kokku lappida, mis iganes. ĂhesĂ”naga, funktsioneerin nii efektiivsemalt. Vaatame, kaua lĂ€heb, enne kui ma hakkan töökaaslaste ja suhtlemise jĂ€rele nii suurt puudust tundma, et jĂ€lle kontori ust kraabin đ Ega ma 100% ajast nagunii kodus ei ole ka, vahel tuleb ikka nĂ€gu nĂ€idata. Aga jĂ€llegi asi, mille eest olen vĂ€ga tĂ€nulik – et mul on töö, mis vĂ”imaldab kodus töötamist, et mu tööandja vĂ”imaldab valimist.
Nii et – positiivselt edasi. KĂ”ik saab korda.
Ja sĂ”brad, kes te olete mĂ”elnud mulle PĂ€rnusse kĂŒlla tulla, aga pole veel tegudeni jĂ”udnud – seltskond on oodatud đ