Rõõmustasin mina, et talvepuud on meil olemas ja sellega mureta, kui Kaaslane ükspäev teatas – ah, ma tellisin siin ligi tonni briketti, reedel tuuakse ära. No tänks, eks 😀
Ja toodigi täna lõuna ajal, peaaegu minu kõrgune kott:
Sinna värava juurde see esialgu minust jäigi, sest keset tööpäeva ei hakanud ma nendega ilmselgelt miskit ette võtma.
Kaaslase vend pidi mulle õhtul appi tulema, nii et kui ma olin pärast tööpäeva lõppu poes käinud ja Poisi ning tema pinginaabri klassivenna sünnipäevalt jalkatrenni sõidutanud, jõudsin koju tagasi, vahetasin riided ja läksin kuue paiku välja ettevalmistusi tegema. Brikett pidi minema kastidega varju alla, aga varjualune oli nii asju täis, et sinna poleks mitte midagi mahtunud. Tõstsin seal siis asju ringi, tekitasin käiguraja ja veidi ruumi, loopisin garaažist kõik sinna kogutud kastid välja.
No ja siis hakkasin lihtsalt otsast pihta, briketti kasti laduma:
Ootamatult sai abikäsi palju enam kui ootasin – vend tuli oma kaaslasega, Annika helistas ja uuris, mis teen, tuli ka appi, Plikagi lõi käed külge. Küllap oleks Poisski aidanud, aga ta oli just jalkatrennis jalale haiget teinud ja lonkas täiega.
Kaste meil muidugi nii palju polnud, et kogu see tonn (no päris nii palju polnud, pisut vähem – äkki 900kg? Või 700?) ära mahutada, aga Kaaslase vend ehitas kastidest “seina” ja sinna taha sai siis lihtsalt kõik ülejäänud lahtiselt kuhja kallata.
Kolmveerand kuus nad jõudsid ja kolmveerand seitse oli KÕIK tehtud. Täielik ulme! Nii kiiresti pole kunagi ühedki küttepuude talgud läinud 😀 Pean tunnistama, et briketti oli palju lõbusam kasti laduda kui puuhalge riita. Sihuke lihtne sümmeetriline värk 😛
Järgnes mõnusalt seltskondlik õhtu, sain tänutäheks kõigil kõhud täis sööta.
Nüüd siis talveks valmis. Igakülgselt.
Ma olen nii tänulik, et see kõik nii lihtsalt ja meeldivalt läks.