February 2009

Mees on viimasel ajal suht tihti kurtnud, et rindu lööb valu, aga see on alati nii kiiresti üle läinud, et pole pidanud midagi ette võtma ega pole seega ka võimalikke põhjusi uurinud.

Täna öösel kella kolme paiku ärkas ta selle peale, et seljas oli väljakannatamatu valu. Üritasin masseerida, ootasime, kas läheb ehk paremaks, aga läks hoopis hullemaks – lõi rinda ka, mitte kuidagi olla ei saanud, ainult oigas.

Kui päevasel ajal oleks helistanud perearstile või perearsti nõuandeliinile, siis keset ööd ei osanud muud teha kui 112 helistada – kuulati mure ära ja öeldi: okei, saadame brigaadi igaks juhuks kohale – vaatavad üle, eks siis näis.

Ja tulidki kolmekesi kohale. Nüüd ma saan aru küll, miks eile plaanis olnud põrandate puhastamiseks aega ei jäänud – täna oleks tulnud nagunii üle tõmmata 😀

Kuulati, tehti KTG, mõõdeti vererõhku ja öeldi, et ilmselt on ribidevaheline närvipõletik. Sai ühe süsti, et öösel magada saaks, edaspidi kästi kolm korda päevas tugevat valuvaigistit võtta ja ehk mingi geeliga määrida.

Täna googeldades ja lisainfot otsides leidsin alustuseks Kaja mitu aastat vana sissekande, mida ise küll veel suhteliselt hiljuti üle lugesin – oleks võinud ju meelde tulla 🙂 Ja igasugu muud kinnitavat juttu – nagu näha, pole me ei esimesed ega viimased, kes sellise valu peale ei tea mis südamehädasid kokku mõtlevad ja ilmaasjata paanitsevad. Aga asjale polnud ka mingit nähtavamat põhjust – tavapärasest suuremat füüsilist koormust pole olnud, külma enda teadmist mööda ka saanud pole… Ju siis ikka sai kuskilt, märkamatult.

Tagantjärele tundub natuke narr sellise lihtsa asja pärast kiirabi välja kutsuda. Samas, ega ei oleks osanud midagi teistmoodi teha – sellised valud südame piirkonnas ehmatasid ikka ära küll. Ja vastasel korral oleks ilmselt valu pärast hommikuni üleval olnud – süstigi mõjumine võttis pool tundi aega, valuvaigisti poleks tõenäoliselt nii efektiivne olnud.

Hommikuks oli enesetunne parem ja öine vahejuhtum tundus võrdlemisi sürr.

Millest ma aga aru ei saa, on see, kuidas selle närvipõletiku siis päriselt välja ravida saaks – ega neid valuvaigisteid ju muidu mõtet võtta pole, kui reaalselt valutab. Kas geel on hädavajalik? Mingeid muid soovitusi? Uuesti sellist jama enam küll ei tahaks…

EDIT: Ostsime Olfen roll-on geeli, seda soovitasid nii ema kui kiirabiarst. Loodame siis, et aitab 🙂