Fotodesse uppunud
Olen viimastel päevadel tegelenud lõputu pildimajandusega. Eile mässasin äsja skännitud vanade fotodega, täna lõikusin viimase minutini neid, mille tasuta saamiseks viimane päev oli (varem ju ometigi ei viitsinud).
Mees on haige. Külmetus ja jube s*tt enesetunne. Palavik 38 ringis. nii ma siis olengi täiskohaga lapsehoidja ja poole kohaga põetaja (õnneks pääsen kergemalt kui Mees minu kõhuviiruse ajal, irw). Eraldi voodites magamine sakib täiega. Loodetavasti saab ta ruttu terveks 🙂
Ma sõin täna esimest korda kell kolm – pelmeene. Ja magustoiduks arahhisi suhkrus (kusjuures selle paki peal oli arahhis õigesti kirjutatud, muig). Õhtusöögiks on pakk Piraadi krõpse. Veel üks põhjus pikisilmi Mehe tervenemise ootamiseks – minust pole ju söögitegijat ja kui teisel pole isu, võib söömine hoopistükkis ununeda.
Ma tahaks, et meil oleks paar vaba päeva, kus me mõlemad oleksime täiesti terved ja kohustusteta – et meil poleks ühtki külalist, et Mehel poleks ei koolitust ega mõnd arvutiabi vajavat sõpra. Tahaks, et me saaks rahulikult kolmekesi olla ja siin lõpuks ometi mingit korda luua. Seni on paraku nii olnud, et kord on üks kinni, kord teine. Ja siis nõuab laps tähelepanu. Ja nii need päevad käest libisevadki.
Noo, homme on kindlasti parem päev kui täna, alati ju on nii 🙂
Ma eriti praegu siia pilte panna ei viitsi, aga mõned stiilinäited ikka. Kunagi hiljem ehk põhjalikumalt.
Pooleaastane:
Viieaastane:
13-aastane. Mhmh, mul oli kolmandast kaheksanda klassini poisipea – mitte just päeva säravaim idee. Prillid sain just enne kooli minemist ja esimesed läätsed suht samal ajal, kui poisipead välja kasvatama hakkasin – 9. klassi alguses. See pilt on üks helgemaid, mis tollest ajast üldse on:
