May 312010
 

Blogtreesse satun ma teatavasti ainult siis, kui mul on hirmus igav, kõik regulaarsed blogid ja ajalehed on läbi loetud, aga ikka oleks vaja midagi netis teha. Sel juhul lähen ja vaatan esilehe postitused üle, seal on vahel ikka miskit lugemisväärset.

Umbes kümme päeva tagasi jäi mulle silma postitus, mille pealkirjas oli väljend maailma kõige nõmedam lennukompanii ning teksti sees mainitud Ryanairi. Noo, ma muidugi pidin kohe läbi lugema ja kaasa elama.

Kui ma olin selle postituse läbi lugenud, siis ma natuke tuulasin seal blogis ringi ja hirmus mõnus lugemine oli. Kusjuures ma TEADSIN, et olen seda mingi hetk varem ka vaadanud, ei tulnud aga meelde, mis kontekstis. Kui jõudsin lõpuks “Minu Eesti” arvustuseni, siis oli selge – Epu Facebookis oli kunagi link.

No igatahes ma järgmise nädala lugesingi järjest ja mõnuga – kõigepealt Katu esimest blogi Itaalia-eelsest ajast, siis Itaalia blogi otsa. Oleks kahe päevaga vabalt läbi jõudnud, aga külalised olid, nii et tegelesin muude asjadega ja läks kauem :P

Tõesti, ma ei mäleta, millal ma viimati nii mõnusalt naeru pugistada sain. Selliseid blogisid lugedes ma alati kadedalt ohkan, et oskaks ma ka niiviisi kirjutada. Mõnus iroonia ja ärapanemine, samas nii normaalne ja eluterve suhtumine (sest tihti käib sihukese irooniaga kaasa ka mõttetu ülbus, mida aga Katu puhul grammigi pole). Garanteeritud meelelahutus!

No ja see muidugi lisaks, et mulle hirmsasti pakuvad huvi igasugused väljamaal elavate eestlaste blogid, seal on alati äratundmisrõõmu.

Ühesõnaga soojalt soovitan. Ma võrdleks katu stiili Piia ja Nadjaga, eriti nende vana blogiga… Või siis Merlise omaga, ehkki tema ei kirjuta enam ammu (on küll korduvalt plaaninud uuesti hakata, ma siiani pikisilmi ootan).

Ja äkitselt tahaks ma kangesti kasutada kogu aeg selliseid väljendeid nagu “nummi” ja “küpsik” ja “hissand, ma olen nii erutatud” :D

May 312010
 

Plika pole 11-kuusest saati arstil käinud. Ega ma sellepärast ka eriti põdenud – aastane läbivaatus oleks olnud vaid mõttetu mõõtmine, järgmine nagunii alles poolteist aastat, mumps-leetrid-punetised vaktsiini veel teha ei tahtnud, nii et polnud asja ka. Viiruste hooajal on nagunii targem arsti ooteruumidest heaga eemale hoida :P

Aga nüüd tahaks sellele 1,5 aasta läbivaatusele küll – mul on näiteks tunne, et Plikal on käies varbad liiga sissepoole, tahaks lasta üle vaadata ja nõu saada ja… Lisaks on Plikal köha – rögiseb siin, vaeseke. Loodan, et midagi tõsisemat pole, igal juhul kasutaks juhust ja näitaks arstile ära.

Arst võiks asuda kuskil kesklinnas või Mai kandis. Võiks olla selline, kes pigem looduslähedasematest raviviisidest lugu peab ja neid soovitada oskab, mitte iga väikese häda peale antibiotse välja kirjutab.

Oo, ja siis ta võiks olla muidugi sellist tüüpi, kes riiklikku vaktsineerimiskava pühaks lehmaks ei pea. Kellega annaks arutada, kas oleks targem neid vaktsineerimisi järsku valikuliselt või vähemalt oma ajakava järgi ja natuke hiljem teha. Plikaga tegime küll oma valikud ära ja õnneks ei tekkinud mingeid probleeme, aga olen vahepeal igasugu asju lugenud ning poisi osas pole ikka veel päris kindel, tahaks mõne avatud hingega nõu pidada.

Äkki keegi teab soovitada mõnda sellist ägedat arsti meile sobivas piirkonnas, kelle nimekiri veel täis poleks? Ma kohe varsti võtan ennast kokku ja hakkan usinaks ja otsin netist ka, kuskil foorumites kindlasti keegi on midagi sel teemal juba rääkinud.

Aa, ja tegelikult, kui te juba soovitamas olete, siis naistearsti võiksite ka soovitada. Mul on siin üks ja ta on väga äge, paraku on see eravastuvõtt, nii et iga asi maksab. Kuna raha oleks vaja kokku hoida, kaalun võimalust minna üle riiklikusse… Ma olen omal ajal foorumitest igasugu soovitusi lugenud ka, peaks uuesti üle vaatama, ei mäleta ju enam. Aga teie siin võite jällegi kogemusi jagada – kelle juurde võiks minna, kelle juurde kindlasti mitte. Viimases listis mul üks nimi juba on, kellega mul endal 2007. aasta lõpus väga negatiivne kogemus oli ja kelle nimi hiljuti ka ajakirjandusest läbi käis, seoses tema hoolimatu tööga sünnitusosakonnas, kuhu teda õnneks enam ligi ei lasta…

May 312010
 

Mäletate, ma laupäeva õhtul kirjutasin, et kõik on kontrolli all? :P Pean paraku oma sõnu sööma – lõpp oli hektiline nagu tavaliselt. Ei mina tea, kas me kunagi ka organiseeritult kolida suudame… Ilmselt tuleks kasuks, kui see ei toimuks kellaaja peale ja lennates, seega piiratud pagasiga.

Kui teise laari asju Eestisse saatsime, lähtusin puhtalt silmamõõdust – paistis, et need, mis alles jäävad, peaks meie viide kotti-kohvrisse ära mahtuma küll.

Nojah, otse loomulikult olid nii registreeritud kui käsipagasis kõik kotid lõpuks pungil täis, käsipagasikotte oli üleüldse lubatud kahe asemel neli – küll kavatsusega need lennujaamas tühjemaks saada ja ümber pakkida. Lihtsalt nii kiireks läks lõpuks, et viskasin viimased asjad ühte suurde õlakotti kokku, pidime hakkama lennujaama poole sõitma. Korralikult ära koristada ka kõike ei jõudnud, koridorist näiteks tolmuimejaga… Muu sai samas suht korda.

Igatahes oli pakkimise õhkkond pingeline, sest kogu aeg tundus, et kuidagi ei mahu ning lisaks oli Plika äärmiselt viril, ainult nuttis ja klammerdus ja tahtis süles olla, kui meil mõlemal oleks olnud vaja kibekiiresti sada muud asja ära teha.

Niisiis… Lennujaama sõit oli planeeritud kolmveerand neljaks, kümme enne nelja saime isegi minema. Kohale jõudsime samuti plaanitult… Veidi enne viit vist. Lend läks 18:40.

Olime kodus kohvreid jõudumööda kaalunud ja vastavalt vajadusele raskemaid asju mujale ümber tõstnud. Viimased numbrid, mida teadsime, olid umbes sellised, et üks kohver 20,5 kg, teine 18,1, kolmas 11,8, käsipagasis 8,7 ja 11,2 – lubatud oli 20+20+10+8+8, käsipagasi mõõdud ka nagunii ei klappinud. Lootsime lihtsalt, et käsipagasit keegi kaaluma ega mõõtma hakka, kunagi varem pole seda tehtud.

Pärast viimast kaalumist sai muidugi suurtesse kohvritesse veel mõned asjad juurde pandud + eraldi olid seljakotis läpakad + suur õlakott suvaliste asjadega (hambaharjad jms) ning külmkapist kaasa haaratud söögiga, mis oli plaanis pärast check ini ning enne turvakontrolli ära tarbida, kodus polnud lihtsalt aega.

Lennujaamas istusime kõigepealt maha ja organiseerisime asju veidike ümber – mahutasime viimase suvalise näga ja tühja seljakoti kohvritesse, suurde õlakotti jäid ainult kaks läpakat (oleks pidanud nagunii turvakontrolli jaoks käsipagasist välja kiskuma, ei hakanud neid sinna siis enne toppimagi) ja söök. Seejärel suundusime rõõmsalt kohvreid ära andma.

Esimene probleem – süsteem ei tunnistanud Plika ID kaarti. Viga polnud mitte kaardis, vaid süsteemis, õigemini selles, et laps oli seal registreeritud ühe täiskasvanuga koos vms. Ei saanudki aru, kas alati on sihuke kamm või mis iganes, lõpuks võeti hoopis passi andmed, sellega oli kergem asja korda saada. Õnneks oli Plikal pass olemas ja käepärast…

Teine probleem – nad päriselt käskisid meil oma käsipagasi sinna kuradi raami suruda. Spordikott, mis on küll täiesti valedes mõõtudes, läks üllatavalt kohe läbi, no see oli Plika riideid täis, pehme. Kohver oli aga pilgeni täis tuubitud, lisaruumi andev lukk loomulikult lahti. Kästi vähemaks võtta. Noo, surusime sealt siis mõned asjad registreeritud pagasisse, saime luku kinni ja raamist läbi. Toidu- ja läpakakotti me üldse ei maininud ega näidanud, see jäi õnneks tähelepanuta.

Kolmas probleem – süsteemis oli kirjas, et me oleme maksnud ainult ühe kohvri eest. Mul tekkis kohe paanika – tavaliselt kontrollin sellised asjad kolm korda üle, aga kasutasin AirBalticu lehte esimest korda, mõtlesin, et äkki kuidagi jäigi kahe silma vahele. Mingit paberit ma muidugi polnud välja printinud, reeglina ei lähe seda ju vaja. No ma olin seal sellise näoga, et hakkan nüüd kohe nutma (närvid olid ikka jumala läbi, koha peal kohvri eest maksmine on ju tunduvalt kallim – £18, ma küll ei mäleta, palju netis oli), aga tädike oli ka hästi kena ja lahke, rahustas, et saab helistada ja järele kontrollida… Ja tuli välja, et me olime ikka kahe kohvri eest maksnud. Jumal tänatud!

Neljas probleem – kui meie kohvrite 20,4 ja 21,5 kg peale ei öeldud midagi ja lasti läbi, siis Plika kohver kaalus lubatud 10 asemel 13,9. Seda on liiga palju, ütles tädike – parim, mis ta teha saab, on meilt 2 kg eest raha võtta, päris niisama ei saa (üks lisakilo maksis £12.50). Küsis, et äkki me saame ikkagi veel midagi ümber pakkida. Et palju see käsipagasi spordikott kaalub, äkki sinna veel mahub… Kaalus vist umbes-täpselt 8 kg. KUI ta oleks käskinud teise käsipagasikohvri ka kaalule panna, oleks me jälle sügavas jamas olnud, too teine oli ju ligi 12 kg. Kuna see aga niigi raami mahtuda ei tahtnud, siis selle vastu ta õnneks huvi ei tundnud, sinna tema meelest ju midagi juurde ei mahtunud.

No igatahes Abikaasa tõmbas siis endale veel ühe T-särgi selga, pani ühe suure lina Plika käru alla, mõned pisemad asjad surus spordikotti ja oo üllatust – 11,9 kg. Tädike oli sellega rahul ja lisaraha ei tahtnud.

Kokku veetsime check inis vist küll pool tundi, aga kõik jamad lahenesid järjest ning saimegi kõigi oma ülekilodega midagi lisaks maksmata läbi!

Siis tegime kiire söömaaja ning läksime turvakontrolli. Nagu arvata oligi, ei huvitanud kedagi, et meil läpakad eraldi kolmanda kotiga olid – saime kiiresti ja probleemideta läbi. Siis võisime juba läpakad käsipagasisse suruda – kohvri lisaruumi lukk sai uuesti lahti tehtud, viiest lisakilost rääkimata :D

Väravas oli mõnusalt vaikne ja tsiviliseeritud. Olen harjunud Easy ja Ryaniga, kus on meeletud massid ja järjekorrad, samuti olen juba erinevate jamade tõttu (lumi, lihtsalt s*tt ilm, tuhk jne) täiesti harjunud sellega, et kõik lennud jäävad alati hiljaks. kuna AirBalticul on aga nummerdatud istmed, polnud mingeid sabasid – kõik istusid rahulikult ja ootasid. Meid kutsuti kohe leti juurde, anti kärule kleeps ja puha.

Lennukisse hakati kutsuma tervelt 20 minutit enne väljasõitu – ma olen harjunud, et lennuk jõuab kohale alles väljasõidu ajal, pool tundi hiljem hakatakse sisse laskma, siis kiirustatakse kõiki meeletult tagant… Nüüd kutsuti ilusti istekohtade järgi, alates kõige tagumistest. Oli aega rahulikult kulgeda ja kotte ära panna, keegi ei rapsinud.

Kõik lapsed olidki vist lennuki tahaotsa koondatud. Plikal oli igatahes lõbu laialt, ta leidis endale kohe mängukaaslase 2,5-aastase Läti poisi Patriku näol (tore kokkusattumus, õe poisil ju sama nimi). Stjuuardessid ei lasknud ennast absoluutselt häirida sellest, et lapsed pidevalt vahekäigus kakerdasid (no hoia neid väikeseid suslikuid kinni, just selliseid paariaastaseid, kes juba ringi jooksevad, aga seletamisest veel aru ei saa) – naeratasid, paistsid siiralt mitte kurjad olevat, et pidevalt ootama pidid, kuni laps eest ära tõsteti, vahel astusid ka lihtsalt üle, kui võimalik oli.

Oo, ja lastele jagati ju mänguasju. Oo, ja veel mida… Vanemad lapsed said joonistusmaterjali, aga väiksemad… Näpunukud! Plika on ju suur näpunukufänn, esimesed sai vanaemalt jõulukingiks, et lennukis põnevam oleks, sellest ajast on neid järjest kingitud, koos nende viimase kahega on kollektsioonis vist juba kaheksa nukku.

Lisaks oli õndsus see, et peale söögi mitte midagi müüa ei pakutud. Kõik viimased korrad olen Ryaniga hullunud, neil on seal mingid suitsetajate nätsud või mis iganes ja õnneloos ja rongipiletid ja sihukest suvalist träna nagu lõhnad jne, lennu ajal kordagi rahu ei saa, järjest teadustatakse valjuhääldist uusi idiootsusi, mida keegi õnnetu töötaja siis mööda lennukit ringi pakkuma peab.

Aa, õige küll, AirBaltic laenutas alguses mingid miniarvuti taolised asjad välja – me ei pannud pakkumist tähelegi, tegelesime siis vist lapsega. Alles reisi lõpus, kui kokku korjati, vaatasime, et oi kui äge. Suuremad lapsed vaatasid sealt reisi ajal multikaid näiteks, suurepärane lastelõbustus ju. Ei tea, kas sealt päriselt ka netti sai või kui palju sihuke laenutus maksis… Igatahes tunduvalt etem pakkumine reisi meeldivamaks tegemiseks kui Ryanairi õnneloos ja lõhnad.

Sõitsime õigeaegselt välja, jõudsime õigeaegselt kohale, saime passikontrollist nii kiiresti läbi, et pidime 10-15 minutit kohvreid ootama… Aga kõik olid ilusti olemas, kaduma ei läinud midagi.

Ühesõnaga hoolimata kõigest negatiivsest, mis me Abikaasaga AirBalticu kohta kuulnud oleme, oleme meie nüüd küll paadunud fännid – oma kogemus ju ikka kõige olulisem :) Saime vaid kuu enne väljasõitu suveks kaks-kolm korda odavamad piletid, kui ükski teine lennufirma pakkus, saime Plikale tasuta 10 kg pagasit, saime nummerdatud istekohad, mistõttu lennueelsed protseduurid olid ütlemata meeldivad ja rahulikud, teenindus oli meeldiv, kõik toimus õigel ajal… No mitte midagi pole ette heita!

Kuna järgmine kord lennates on Plika ilmselt juba kahene, peaks Easy ja Ryaniga tema eest juba täishinda maksma. Estonian Airiga saaks 33% soodukat, aga piletid on nii kallid, et lõppkokkuvõttes on ikka odavfirmadega soodsam. AirBalticul tasub nüüdsest eriti terav pilk peal hoida – seal on ju kohati väga odavad piletid, aga 2-11 aastased saavad soodustust sellegipoolest. Riiast lennata on muidugi veidi ebameeldivam kui Tallinnast (ümberistumisega ju isegi saaks sealt, aga oleks mõttetult kallis ja ajakulukas), samas Pärnust Riiga minna pole ka suurem vaev.

Selle üle muidugi mõtisklen siiani, kas too käsipagasi mõõtmine oli lihtsalt juhus või äkki ongi just AirBalticu teema, et nemad alati turvakontrollis käsivad sinna raami toppida. On kellelgi kogemusi? Igatahes ei saa seda kuidagi halvaks kogemuseks pidada, eks reeglid ju ongi täitmiseks. Ja alati annab nendest sellegipoolest mööda hiilida, nagu meie läpakate hiljem lisamisega tegime :P Ja enamasti polegi tegelikult vaja mööda hiilida – kui kogu elamist ei koli, vaid lihtsalt külas ja shoppamas käia, pole ju asju ka nii palju.

Abikaasa õde oli ilusti lennujaamas vastas, saime kohe kodu poole sõitma hakata, kohale jõudsime veidi peale kahte. No ja mina jäin muidugi alles kuuest magama, kui väljas juba valge oli :) Magasime kõik 11-ni. UK aja järgi 9, seega täiesti normaalne. Nüüd tuleb ainult vaadata, kuidas need magamisharjumused pisitasa kaks tundi varasemaks lükata. Plika tänane lõunauni algas ka umbes pool neli või neli, praegu igatahes magavad Abikaasaga veel mõlemad, no nad on mõlemad ka natuke tõbised.

Pakkisime täna oma viis kohvrit jälle ümber – panime eraldi ära need asjad, mida kuni omaette kolimiseni vaja ei lähe, nood kohvrid said eest ära nurka tõstetud. Kättesaadavamasse kohta jäi väike kohver Plika mänguasjadega, suur kohver meie riietega ning väike kott Plika riietega. Nüüd mahub toas jälle ringi pöörama, ehkki meeletult kitsas on. Eks üritame hakkama saada :)

May 312010
 

CIMG0719

Selline vaade avaneb hetkel köögiaknast. väljas hakkab juba valgeks minema…

Ma üritasin pool tunnikest tagasi täiesti kohusetundlikult magama minna. Vähkresin kümme minutit voodis, andsin siis alla, kraamisin arvuti välja ja istun nüüd koridoris, elutoa ukse taga – magamistoast, mis meie käsutusse anti (ega ka köögist, kus oleks vähemalt laud, eks), minu säästuläpakas wifit välja ei võta.

Mul pole absoluutselt und, isegi väsimust mitte. UK kell on muidugi ka alles kaks läbi, see vast osaliselt seletab. Ärevus on sees, sadu mõtteid keerleb peas, eks see ole ainult loomulik.

Päev möödus kiirelt ja sebimist oli rohkem kui rubla eest, aga lõppkokkuvõttes läks kõik väga hästi. Reisimuljetest kirjutan homme või kunagi hiljem kindlasti pikemalt, palju on rääkida.

Kuidagi hoopis teine tunne on, kui eelmine kord eestisse tagasi kolides. Toona oli meil juba elamine olemas, ootusärevus peamiselt lapse sünni pärast, töö leidmise suhtes olime optimistlikud ja muretud. Seekord on elamisega keerulisemad lood, tööst parem ei räägigi… Rahaline seis pole üldse halb, aga ka eesmärgid ja soovid on tunduvalt suuremad. Lapse sünnini on veel veidi aega ja no teisega ei ole ootusärevus enam nagunii sama, ettekujutlus asjast on ju olemas :)

Nii et hetkel pole sellist ülevoolavat õnnetunnet, vaid pigem murelik-meeldiv ärevus. Seekord jäi suurem tükk südamest Londonisse maha ja on vastupidiselt eelmisele korrale kahtlused, kas tagasi kolimine oli ikka õige otsus. Küllap siiski oli, üleeile öösel leidsin ka üle pika aja märgi, mis sellele viitas.

Eks lähema kuu jooksul peaks enamik olulisi asju selgeks saama. Kui heas või halvas seisus me tegelikult oleme. Loodame, et ikka väga heas. Kõik lihtsalt PEAB hästi minema, teate ju küll – ainult seda ma endale iga päev sisendan.

Nüüd tuleb ainult rahulikult võtta…

Kõik magavad, mina ei taha. Lihtsalt ei viitsi sinna voodisse lakke vahtima minna. Samas reisiseiklustest praegu ka kirjutada ei viitsi, mõtted on liiga laiali. Otsin vist raamatu välja, mis lennukis pooleli jäi, ning loen seda seni, kuni uni maha murrab.

CIMG0732

May 302010
 

Mis Bloggeril viga on – ma ikka tavaliselt avastan pärast postituse üles panemist mingeid kirjavigu või halba lauseehitust, alati parandan ühtemoodi, täna aga pani ta pärast iga vea parandamist miskipärast postituse uuesti üles. Kui see on korra juba üles pandud ja midagi muuta, ei tohiks ta seda teha… Ei tea, mis häda.

Sry RSSi kasutajate ees, saite ilmselt eelmist postitust kaks ning üle-eelmist neli-viis korda. Loodan, et mingi lühiajaline kamm…

May 302010
 

Täiesti tavaline kolimiseelne päev.

Kuna enamik asjadest on kahe suure laadungiga juba Eestis, on ülejäänutega sellevõrra kergem – meil on kolme peale neli kohvrit ja üks spordikott, teoreetiliselt peaks kõik ilusti ära mahtuma. Ütleks, et umbes kaks kolmandikku on pakitud, viimane kolmandik saab ilmselt alles homme kokku.

Magamistoa tegin juba eile tühjaks, köögi suuremalt jaolt ka. Noist asjust, mida lõpuni vaja oli, sai meeldetuletav list tehtud, et miski maha ei jääks. Vannitoast ja esikust sai ka enamik asju elutuppa kokku kuhjatud ning sealt omakorda paljud kohvritesse.

Käsutasin Abikaasa viimast korda duši alla ja käisin siis ise ka ära – et saaks vannitoast kõik peale hambaharjade ja ühe meie rätiku kokku pakkida ning need rätikud, mis siit pärit on, ära pesta. Savimaski topsik sai tühjaks, juhhei! Hambapastad on ka nii tühjad, et lähevad homme hommikul prügikasti.

Pesin kaks masinatäit pesu – peamiselt selleks, et tekikott ja saunalinad, mis siia korterisse jäävad, ikka ilusti homseks ära kuivada jõuaksid. Meie riideid ja Plika mähkmeid muidugi ka sekka.

Viskasin igasugu asju ära – poole Plika mängunurgast näiteks. Tal oli seal kaks kasti – üks “päris” mänguasjadega, teine suvaliste jubinatega – tühjad pudelid, värvilised pappkarbid, plastmassitükid, ebavajalikud plastikkaardid, üks telefoniraamat, tühi DVD ümbris, suvaline puupulk jms. Too teine kast sai täies mahus ära visatud, eks Eestis hakkab siis uut träni koguma :P

Ülejäänud pakkimata asjad üritasin võimalikult loogiliselt ära sortida – mis käsipagasisse, mis suurde kohvritesse. Homme siis pakime lõpuni, täna enam ei viitsi.

No ja pätsikesi küpsetasin ka.

Homme on vaja veel laud osadeks võtta, mullikilesse pakkida ning naabrite poole hoiule panna, kuniks järgmine autotäis Eesti poole vurab, üks kummutisahtel kokku panna, mis küll vähimagi puudutuse peale laiali laguneb, seega kunagi Plika eest ära pandud sai, kamina ette teibitud papp ära võtta (talvel oli jõle tuuletõmbus) ning piire ja kunstlikud söed tagasi toppida, põrandaid pesta ja tolmu imeda, nats vannituba ja kööki küürida, naabritele allesjäänud toitu pähe määrida, kõik kolm korda üle kontrollida, et midagi maha ei jääks… Ja loota, et kõik ikka mahub ilusti kohvrisse ära :D

Omanik peaks keskpäeva paiku tulema – tal on küll kurioosne kalduvus alati tunde hiljaks jääda, aga no lennujaama poole peame alles neljast sõitma hakkama.

Algne plaan oli rongiga minna – mis see siis ära ei ole, veidi alla tunni ja 1-2 ümberistumist. Siis aga hakkasime mõtlema, et neli kohvrit + kott + käru + laps ei ole just kõige mugavam variant ümberistumisteks, mis võivad vabalt tähendada ilma liftita jaamades platvormi vahetamiseks trepist üles-alla ronimist.

Aga otse loomulikult oli saatus taaskord meie poolel – naabrimees ostis endale just auto ning kuna täna oli nii s*tt ilm, ei läinud nad ka kuskile kaugemale reisile, mida nad muidu pika nädalavahetuse puhul kindlasti teinud oleksid. Nii et saame homme küüti. Mis saaks veel ilusam olla :P

Et üldiselt peaks kõik kontrolli all olema.

May 302010
 

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, kuidas Plikal sai paar nädalat tagasi pudrumaterjal otsa ning kiiruga lähimast tšurkapoest ostetud kaerahelveste pakk oli hiigelsuur. Seda nähes tekkis mul kohe kuri plaan teha enne äralendu üle pika aja kaerahelbepätsikesi – kunagi kooli ajal sai neid ikka tihti küpsetatud, hea lihtne teha, maitsvad ka.

Nojaa, ma muidugi arvasin, et meil on nagunii palju mune üle, Abikaasa aga lõi viimased kaks hommikul praekartulite peale. Tahtsin juba pätsikeste ideele käega lüüa ja kaerahelbed naabritele pähe määrida, aga Abikaasa käis päeval poes grilli jaoks salatimaterjali toomas ning tõi koju ka karbi kuue munaga – no et tee ikka oma pätsid ära, homme siis keedame ülejäänud hommikusöögiks.

Panin Toidutare otsingu koostisosade alla kaerahelbed ja vaatasin kõike, mis küpsetiste alt tuli. Kõik küpsised olid veidrad, kuidagi liiga palju imelikke koostisosi, sealhulgas kaerahelbeid ja jahu pooleks – mul oli aga jahu kümme korda vähem. Mingi flapjacki retsept oli ainus, kus jahu polnud, aga seal taheti siirupit, mida mul jällegi polnud, samuti mitte tahtmist seda ise suhkrust tekitama hakata (raudselt oleks feilinud ja kõik põhja kõrvetanud, mul polnud suhkrut nagunii nii palju ka).

Hädast aitas välja sõber Google – panin otsingusse kaerahelbepätsid ja leidsin kohe Sille blogist tollesama retsepti raamatust “Saiad. Pirukad. Koogid”, mille järgi ka ise kunagi ennevanasti küpsetasin. Mälu ei petnud mind – seal polnud mitte mingit jahu. Imelihtne lühike retsept, kus erinevalt paljudest teistest olid minu suureks rõõmuks kõik kogused detsiliitrites – mul siin ju kaalu pole.

Niisiis oli mul retsepti järgi vaja:

6 dl kaerahelbeid
1 dl suhkrut
2 muna
100 g margariini
tibake soola

Kuna mul oli nii kaerahelbeid kui suhkrut juhtumisi umbes-täpselt kahekordne kogus, siis saigi poole rohkem tainast tehtud. Margariini ega võid mul muidugi polnud, panin selle asemel siis õli. Sool jäi üldse panemata :P

Mul oli aga kapis veel igasugu asju, millest oli vaja lahti saada, ning arvasin, et ega miskit ei juhtu, kui need ka taignasse lisan. Seega sai sinna veel 1-2 dl jahu, veerand purki maasikamoosi, veerand purki vaarikamoosi, imetilluke purk aprikoosimoosi ning pool tassi rosinaid. No ja panin siis juba igaks juhuks nõutud nelja muna asemel kuus, et ikka vedelikku piisavalt saaks ja kogu möks ilusti koos püsiks.

Kästi küpsetada 200 kraadi juures 12 minutit keskmises ja 4 minutit ülemises vahes, ma keerasin oma p*rses ahju suvaliselt 8 peale (tegelikult on tabeli järgi 6 – 200 ja 8 – 230, aga see ahi on nii vana, et kuumused vist paigast ära), sai umbes 15 min keskel ja 10 min üleval. Tunde järgi, tunne seekord ei petnud :P

CIMG0690

Kartsin, et tulevad ehk liiga magusad või miskit, aga superhead said! Täpselt kaks plaaditäit, 40 küpsikut. Pool plaati läks alla naabritele, mõned sai Ronniga Katrele saadetud, mõned sai ise ära söödud, midagi jäi ikka lõpuks foto jaoks ka:

CIMG0694

Eks näis, kas neid homme lennukisse võtmiseks ka jätkub või saavad enne otsa :P Igatahes olen ma oma improviseerimise tulemusest meeldivalt üllatunud – mõnus maius väikese vaevaga.

May 282010
 

Kuulge, ma olen avastanud, et ma olen viimase aja rutiinipuudusest täiesti häiritud. Millest poleks iseenesest suuremat häda, kui meid ei ootaks ees määramatult rutiinivaba elu. Väikese lapsega ikka väärtushinnangud muutuvad…

Eks ma oleksin võinud seda ette aimata, keegi ju ei käskinud mul maikuud nii täis bookida. Ja kindlasti ei saaks öelda, et ma midagi kahetseks – hirmtore oli, et sõbrad külas käisid ja sain ise Rootsis õekese põnni näppimas käia.

Aga… Oleks olnud tunduvalt parem, kui kõik need umbes nädalased aktsioonid oleksid olnud kuuajaste vahedega, nii et vahepeale oleks jäänud 3-4 nädalat rutiinset aega. Nüüd kannatan mina ja kannatab laps.

Ei ole mul enam last, kes ise probleemideta magama jääb, olen tagasi esimeses ringis. Eriti niruks teeb hetkeolukorra see, et Plika voodi on juba Eesti pool teel. Oleks võinud siin maha müüa ja Eestis uue osta, aga ei esiteks ei viitsinud kuulutustega tegeleda, teiseks oleks see tõenäoliselt nagunii veidi varem ära viidud, liiga viimasele minutile ei saa ju midagi jätta. Nii ma siis panengi Plikat taas kord magama sarnaselt paari kuu tagusele ajale – võtan ta suures voodis kaissu ja passin nii kaua, kuni ta kustub. Millele eelneb muidugi paar voodist põgenemist, suuremal hulgal viginat, virinat, lalinat ning sahmerdamist, mille käigus ta muudkui niheleb, ennast mulle kakskümmend korda kolksuga otsa keerab (kaks kõva pead, teate küll) ja sõrmi silma, kõrva või ninna topib.

Kunagi oli mul rohkem kannatust, sest ma ei olnud teistsugust varianti kogenud. Praegu enam pole, ma hullun. Ja süüdistada pole kedagi peale iseenda. Ise ma tekitasin olukorra, kus terve kuu järjest ei õnnestunud rutiinset elu elada.

Ülehomme kolime Pärnusse. Millal me oma elamise saame, on enam kui kahtlane küsimus, sellega seoses on igasuguseid probleeme, mida ei tahaks siinkohal pikemalt lahata. Nii et elame määramatu aja ema juures, mis oleks väga tore, kui seal oleks ÜKS tuba rohkem… Aga jällegi, mis seal viriseda – hea, et ma emaga nii hästi läbi saan, hea, et meil on võimalus üldse seal olla. Sellegipoolest on sellistes rahvarohketes oludes rahuliku ja rutiinse elu tekitamine raske. Võimalik tegelikult, aga võib nõuda liigset pingutust, nii et kõik läheb lõpuks ikka nii, kuidas jumal juhatab.

Teatavate asjaolude ilmsiks tuleku valguses olen hakanud mõtlema, kas Eestisse ja Pärnusse kolimine oli ikka üldse õige otsus… Siia jäädes oleks olnud rahulik ja kindel elu, kolimise tagajärjel on kõik väga lahtine – võib minna väga hästi ja ka väga halvasti.

Aga ei… Kui kolimisplaanid lõplikuks said, olin nii õnnelik, süda oli nii rahul. See PEAB olema õige otsus. Me peame leidma kiiresti elukoha, Abikaasa peab leidma kiiresti hea töö. Mõlemaga on küll seotud määratu hulk takistusi, aga neist tuleb lihtsalt jagu saada.

Lõppude-lõpuks olen ma ju optimist. Kui ise uskuda, et kõik läheb hästi, siis tõenäoliselt läheb ka. Kõik asjad juhtuvad teatavasti põhjusega, nii et küll kõik loksub paika. Peab lihtsalt ise aktiivne olema, suurelt unistama, positiivseid mõtteid mõtlema ja üritama neid kõiki ellu viia. Küll siis saab.

Aga ei saaks öelda, et olemine praegu just väga zen on. Tuleviku pärast on veidike hirm nahas küll…

Eks ma lihtsalt katsun rahulikult võtta ja unistan järgmisest oma kodust, kus me saame kõik ilusti ära sättida, oma asjad lahti pakkida ja uut rutiini tekitada. See PEAB juhtuma õige varsti!

May 272010
 

Nii, nüüd on eBayst kõik tellitud asjad käes ning siiralt loodan, et saan selle sõltuvuse pikaks ajaks ära unustada. Olen endiselt arvamusel, et pole miskit hullu ja väga ebavajalikku kokku ostnud, siiski on see liiga lihtne viis raha kulutada :P

Kõigepealt kaks asja Plikale.

Ruuduline seelik, 92 cm (£1.10/18 kr) – ostsin puhtalt sellepärast, et oli nii odav ja nunnu. Hiljem tuli muidugi meelde, et ma kunagi ühe võrdlemisi sarnase ja samas suuruses seeliku juba Primarkist ostsin. No vahet pole, ei maksnud tõesti suurt miskit. Tegelikult peaks too Primarki oma vist enne parajaks saama, loodame parimat :P

Pidžaama, 86 cm (£3.92/70 kr) – no jällegi oli nii nunnu, et ei suutnud ostmata jätta, ehkki maksis rohkem, kui ma pean üldiselt mõttekaks sellisele kraamile kulutada.

CIMG0675

Kõik ülejäänud asjad on kõhuelanikule.

Roheline jakk vastsündinule (£1.49/27 kr) – ma olen sellest ahvivaimustuses! Lihtsalt niiiii pehme ja nunnu, lambafetiš on mul väikesel kujul nagunii endiselt. Mul selles suuruses muidu üks jakk juba oli ka, valge ja kaelkirjakupildiga, täitsa nunnu, saime Plikale võrevoodit ostes müüjalt tasuta natuke lasteriideid kaasa… Aga see roheline on palju ägedam, perfektne pisikese tita riietusese. Isegi pastelne toon, mida ma tavaliselt ei armasta, on super.

Hallitriibuline tudukombe 0-3 kuud (£2.20/39 kr) – nunnufaktor, mis muud. Aga mul tegelikult selle suuruse kombed on kõik sihukesest paksemast riidest, päevakombed, nii et kulub kindlasti ära.

Roheliseruuduline müts, 48 cm (£1.50/27 kr) – jäi odava hinna tõttu silma ja välimus hakkas hullult meeldima, mõnus väikese poisi müts. Muidugi on alati võimalus, et mütsi parajaks saades on väljas sügav talv, aga no sellise hinna puhul pole õnneks eriti vahet. Pealegi on veel kolm väikest poissi – üks sündis aprilli lõpus, teine sünnib juulis, kolmas septembris – kellele kõigile seda laenata saab. KEEGI ikka kannab!

CIMG0679

Neli tudukombet, esimesed 6-9 kuud, teised 9-12 kuud, viimased kaks täiesti uued kah veel (4 tk kokku £2.99/54 kr). See triibuline on suht suvaline, aga ega ta ju kole pole – teised meeldisid ja hind oli väga soodne. Selles suuruses on mul varudes ainult kolm sildi järgi 6-12, tegelikult pigem 6-9 kuud Primarki kreemikasvalget kombet, mida Plika nii pikalt kandis, et on suht ära retsitud, seega oli varude soetamine igati kohane.

CIMG0685

Kaks 12-18 kuud pidžaamat (£3.49/63 kr) – neid võib muidugi Plika ka vabalt kanda, aga kuna tema teised pidžaamad said suht plikalikud, lillekesi ja satsikesi ma poisile eriti selga ei topi (olgugi et öösel keegi ei näe :P), värvid väga meeldisid ja hind oli okei, sai poisile mõeldes tellitud.

CIMG0684

Ma tükk aega mõtisklesin, mis pagana magamisriiete fetiš see mind tabanud on, aga lõpuks vist jõudsin arusaamisele – kui ma muid riideid Plikale väga ette osta ei oska, sest ei tea, mis aastaajal ta kui suur on ja mis tema järjest aktiivsema eluviisiga üldse kõige paremini sobida võiks, siis tuduriideid läheb ikka vaja, aasta läbi :D Kuna ma olen suht kindel, et Plika veel päris pikalt öösiti tekki pealt ära ajab, ei teki ka küsimust, kas osta pikad või lühikesed – ja peatse potilkäimise lootuses eelistan pidžaamasid tudukombedele. Ühesõnaga ainsad asjad, mida lihtsalt valida saab ja kindlalt vaja läheb :)

May 272010
 

CIMG0665

Ärkasin kuue paiku üles, nagu arvasingi – Plika ei olnud enam pooltki nii kuum, ei näinud põhjust kraadida, magasin edasi. Kaheksa paiku uuesti ärgates sai magavale lapsele kraadiklaas alla torgatud – 36.2 :D

Mõtlen praegu, kas küünlad olid ülearu, äkki oleks niisamagi ööunega alla läinud. Samas oleks see minu jaoks tähendanud ikkagi iga paari tunni tagant üles tõusmist ja kontrollimist, mis oleks ka last häirinud. Nüüd saime mõlemad rahulikult magada ja palavik on läinud.

Küünlad, ma kuskilt lugesin, langetavad palavikku vist 1-1,5 kraadi, Plikal on igatahes tunduvalt rohkem langenud. Mõjuaeg ammu läbi, palavik tagasi pole tulnud ka. Tegin talle hommikul pool tavalisest pudrust – sõi kõik hea meelega ära, oleks vist veelgi söönud. Andsin siis jogurtit ja smoothiet ka.

Veidike tavapärasest virilam veel ehk on, samas mängib siiski päris palju rõõmsalt omaette. Täna on nii niru ilm, et õue nagunii ei kipu, eks homme vaatab uuesti…

Praegu igatahes tundub kõik lill. Pöidlahoidjatest oli vist kasu :D