May 2010 – Page 2 – Tikri blogi

Tänasida toimetused

30/05/2010 / igapäevaelu, kolimised / 2 Comments

Täiesti tavaline kolimiseelne päev.

Kuna enamik asjadest on kahe suure laadungiga juba Eestis, on ülejäänutega sellevõrra kergem – meil on kolme peale neli kohvrit ja üks spordikott, teoreetiliselt peaks kõik ilusti ära mahtuma. Ütleks, et umbes kaks kolmandikku on pakitud, viimane kolmandik saab ilmselt alles homme kokku.

Magamistoa tegin juba eile tühjaks, köögi suuremalt jaolt ka. Noist asjust, mida lõpuni vaja oli, sai meeldetuletav list tehtud, et miski maha ei jääks. Vannitoast ja esikust sai ka enamik asju elutuppa kokku kuhjatud ning sealt omakorda paljud kohvritesse.

Käsutasin Abikaasa viimast korda duši alla ja käisin siis ise ka ära – et saaks vannitoast kõik peale hambaharjade ja ühe meie rätiku kokku pakkida ning need rätikud, mis siit pärit on, ära pesta. Savimaski topsik sai tühjaks, juhhei! Hambapastad on ka nii tühjad, et lähevad homme hommikul prügikasti.

Pesin kaks masinatäit pesu – peamiselt selleks, et tekikott ja saunalinad, mis siia korterisse jäävad, ikka ilusti homseks ära kuivada jõuaksid. Meie riideid ja Plika mähkmeid muidugi ka sekka.

Viskasin igasugu asju ära – poole Plika mängunurgast näiteks. Tal oli seal kaks kasti – üks “päris” mänguasjadega, teine suvaliste jubinatega – tühjad pudelid, värvilised pappkarbid, plastmassitükid, ebavajalikud plastikkaardid, üks telefoniraamat, tühi DVD ümbris, suvaline puupulk jms. Too teine kast sai täies mahus ära visatud, eks Eestis hakkab siis uut träni koguma 😛

Ülejäänud pakkimata asjad üritasin võimalikult loogiliselt ära sortida – mis käsipagasisse, mis suurde kohvritesse. Homme siis pakime lõpuni, täna enam ei viitsi.

No ja pätsikesi küpsetasin ka.

Homme on vaja veel laud osadeks võtta, mullikilesse pakkida ning naabrite poole hoiule panna, kuniks järgmine autotäis Eesti poole vurab, üks kummutisahtel kokku panna, mis küll vähimagi puudutuse peale laiali laguneb, seega kunagi Plika eest ära pandud sai, kamina ette teibitud papp ära võtta (talvel oli jõle tuuletõmbus) ning piire ja kunstlikud söed tagasi toppida, põrandaid pesta ja tolmu imeda, nats vannituba ja kööki küürida, naabritele allesjäänud toitu pähe määrida, kõik kolm korda üle kontrollida, et midagi maha ei jääks… Ja loota, et kõik ikka mahub ilusti kohvrisse ära 😀

Omanik peaks keskpäeva paiku tulema – tal on küll kurioosne kalduvus alati tunde hiljaks jääda, aga no lennujaama poole peame alles neljast sõitma hakkama.

Algne plaan oli rongiga minna – mis see siis ära ei ole, veidi alla tunni ja 1-2 ümberistumist. Siis aga hakkasime mõtlema, et neli kohvrit + kott + käru + laps ei ole just kõige mugavam variant ümberistumisteks, mis võivad vabalt tähendada ilma liftita jaamades platvormi vahetamiseks trepist üles-alla ronimist.

Aga otse loomulikult oli saatus taaskord meie poolel – naabrimees ostis endale just auto ning kuna täna oli nii s*tt ilm, ei läinud nad ka kuskile kaugemale reisile, mida nad muidu pika nädalavahetuse puhul kindlasti teinud oleksid. Nii et saame homme küüti. Mis saaks veel ilusam olla 😛

Et üldiselt peaks kõik kontrolli all olema.

Teise riiki kolija kokandusnurgake: kapitühjenduspätsid

30/05/2010 / kööginurk, rõõm / 2 Comments

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, kuidas Plikal sai paar nädalat tagasi pudrumaterjal otsa ning kiiruga lähimast tšurkapoest ostetud kaerahelveste pakk oli hiigelsuur. Seda nähes tekkis mul kohe kuri plaan teha enne äralendu üle pika aja kaerahelbepätsikesi – kunagi kooli ajal sai neid ikka tihti küpsetatud, hea lihtne teha, maitsvad ka.

Nojaa, ma muidugi arvasin, et meil on nagunii palju mune üle, Abikaasa aga lõi viimased kaks hommikul praekartulite peale. Tahtsin juba pätsikeste ideele käega lüüa ja kaerahelbed naabritele pähe määrida, aga Abikaasa käis päeval poes grilli jaoks salatimaterjali toomas ning tõi koju ka karbi kuue munaga – no et tee ikka oma pätsid ära, homme siis keedame ülejäänud hommikusöögiks.

Panin Toidutare otsingu koostisosade alla kaerahelbed ja vaatasin kõike, mis küpsetiste alt tuli. Kõik küpsised olid veidrad, kuidagi liiga palju imelikke koostisosi, sealhulgas kaerahelbeid ja jahu pooleks – mul oli aga jahu kümme korda vähem. Mingi flapjacki retsept oli ainus, kus jahu polnud, aga seal taheti siirupit, mida mul jällegi polnud, samuti mitte tahtmist seda ise suhkrust tekitama hakata (raudselt oleks feilinud ja kõik põhja kõrvetanud, mul polnud suhkrut nagunii nii palju ka).

Hädast aitas välja sõber Google – panin otsingusse kaerahelbepätsid ja leidsin kohe Sille blogist tollesama retsepti raamatust “Saiad. Pirukad. Koogid”, mille järgi ka ise kunagi ennevanasti küpsetasin. Mälu ei petnud mind – seal polnud mitte mingit jahu. Imelihtne lühike retsept, kus erinevalt paljudest teistest olid minu suureks rõõmuks kõik kogused detsiliitrites – mul siin ju kaalu pole.

Niisiis oli mul retsepti järgi vaja:

6 dl kaerahelbeid
1 dl suhkrut
2 muna
100 g margariini
tibake soola

Kuna mul oli nii kaerahelbeid kui suhkrut juhtumisi umbes-täpselt kahekordne kogus, siis saigi poole rohkem tainast tehtud. Margariini ega võid mul muidugi polnud, panin selle asemel siis õli. Sool jäi üldse panemata 😛

Mul oli aga kapis veel igasugu asju, millest oli vaja lahti saada, ning arvasin, et ega miskit ei juhtu, kui need ka taignasse lisan. Seega sai sinna veel 1-2 dl jahu, veerand purki maasikamoosi, veerand purki vaarikamoosi, imetilluke purk aprikoosimoosi ning pool tassi rosinaid. No ja panin siis juba igaks juhuks nõutud nelja muna asemel kuus, et ikka vedelikku piisavalt saaks ja kogu möks ilusti koos püsiks.

Kästi küpsetada 200 kraadi juures 12 minutit keskmises ja 4 minutit ülemises vahes, ma keerasin oma p*rses ahju suvaliselt 8 peale (tegelikult on tabeli järgi 6 – 200 ja 8 – 230, aga see ahi on nii vana, et kuumused vist paigast ära), sai umbes 15 min keskel ja 10 min üleval. Tunde järgi, tunne seekord ei petnud 😛

Kartsin, et tulevad ehk liiga magusad või miskit, aga superhead said! Täpselt kaks plaaditäit, 40 küpsikut. Pool plaati läks alla naabritele, mõned sai Ronniga Katrele saadetud, mõned sai ise ära söödud, midagi jäi ikka lõpuks foto jaoks ka:

Eks näis, kas neid homme lennukisse võtmiseks ka jätkub või saavad enne otsa 😛 Igatahes olen ma oma improviseerimise tulemusest meeldivalt üllatunud – mõnus maius väikese vaevaga.

Rutiininarkar

28/05/2010 / igapäevaelu, plika, väikelapse uni / 1 Comment

Kuulge, ma olen avastanud, et ma olen viimase aja rutiinipuudusest täiesti häiritud. Millest poleks iseenesest suuremat häda, kui meid ei ootaks ees määramatult rutiinivaba elu. Väikese lapsega ikka väärtushinnangud muutuvad…

Eks ma oleksin võinud seda ette aimata, keegi ju ei käskinud mul maikuud nii täis bookida. Ja kindlasti ei saaks öelda, et ma midagi kahetseks – hirmtore oli, et sõbrad külas käisid ja sain ise Rootsis õekese põnni näppimas käia.

Aga… Oleks olnud tunduvalt parem, kui kõik need umbes nädalased aktsioonid oleksid olnud kuuajaste vahedega, nii et vahepeale oleks jäänud 3-4 nädalat rutiinset aega. Nüüd kannatan mina ja kannatab laps.

Ei ole mul enam last, kes ise probleemideta magama jääb, olen tagasi esimeses ringis. Eriti niruks teeb hetkeolukorra see, et Plika voodi on juba Eesti pool teel. Oleks võinud siin maha müüa ja Eestis uue osta, aga ei esiteks ei viitsinud kuulutustega tegeleda, teiseks oleks see tõenäoliselt nagunii veidi varem ära viidud, liiga viimasele minutile ei saa ju midagi jätta. Nii ma siis panengi Plikat taas kord magama sarnaselt paari kuu tagusele ajale – võtan ta suures voodis kaissu ja passin nii kaua, kuni ta kustub. Millele eelneb muidugi paar voodist põgenemist, suuremal hulgal viginat, virinat, lalinat ning sahmerdamist, mille käigus ta muudkui niheleb, ennast mulle kakskümmend korda kolksuga otsa keerab (kaks kõva pead, teate küll) ja sõrmi silma, kõrva või ninna topib.

Kunagi oli mul rohkem kannatust, sest ma ei olnud teistsugust varianti kogenud. Praegu enam pole, ma hullun. Ja süüdistada pole kedagi peale iseenda. Ise ma tekitasin olukorra, kus terve kuu järjest ei õnnestunud rutiinset elu elada.

Ülehomme kolime Pärnusse. Millal me oma elamise saame, on enam kui kahtlane küsimus, sellega seoses on igasuguseid probleeme, mida ei tahaks siinkohal pikemalt lahata. Nii et elame määramatu aja ema juures, mis oleks väga tore, kui seal oleks ÜKS tuba rohkem… Aga jällegi, mis seal viriseda – hea, et ma emaga nii hästi läbi saan, hea, et meil on võimalus üldse seal olla. Sellegipoolest on sellistes rahvarohketes oludes rahuliku ja rutiinse elu tekitamine raske. Võimalik tegelikult, aga võib nõuda liigset pingutust, nii et kõik läheb lõpuks ikka nii, kuidas jumal juhatab.

Teatavate asjaolude ilmsiks tuleku valguses olen hakanud mõtlema, kas Eestisse ja Pärnusse kolimine oli ikka üldse õige otsus… Siia jäädes oleks olnud rahulik ja kindel elu, kolimise tagajärjel on kõik väga lahtine – võib minna väga hästi ja ka väga halvasti.

Aga ei… Kui kolimisplaanid lõplikuks said, olin nii õnnelik, süda oli nii rahul. See PEAB olema õige otsus. Me peame leidma kiiresti elukoha, Abikaasa peab leidma kiiresti hea töö. Mõlemaga on küll seotud määratu hulk takistusi, aga neist tuleb lihtsalt jagu saada.

Lõppude-lõpuks olen ma ju optimist. Kui ise uskuda, et kõik läheb hästi, siis tõenäoliselt läheb ka. Kõik asjad juhtuvad teatavasti põhjusega, nii et küll kõik loksub paika. Peab lihtsalt ise aktiivne olema, suurelt unistama, positiivseid mõtteid mõtlema ja üritama neid kõiki ellu viia. Küll siis saab.

Aga ei saaks öelda, et olemine praegu just väga zen on. Tuleviku pärast on veidike hirm nahas küll…

Eks ma lihtsalt katsun rahulikult võtta ja unistan järgmisest oma kodust, kus me saame kõik ilusti ära sättida, oma asjad lahti pakkida ja uut rutiini tekitada. See PEAB juhtuma õige varsti!

Värviline rõõm, vol 4 ehk viimane eBay-teemaline postitus

27/05/2010 / plika, rasedus, rõõm, taaskasutus / 4 Comments

Nii, nüüd on eBayst kõik tellitud asjad käes ning siiralt loodan, et saan selle sõltuvuse pikaks ajaks ära unustada. Olen endiselt arvamusel, et pole miskit hullu ja väga ebavajalikku kokku ostnud, siiski on see liiga lihtne viis raha kulutada 😛

Kõigepealt kaks asja Plikale.

Ruuduline seelik, 92 cm (£1.10/18 kr) – ostsin puhtalt sellepärast, et oli nii odav ja nunnu. Hiljem tuli muidugi meelde, et ma kunagi ühe võrdlemisi sarnase ja samas suuruses seeliku juba Primarkist ostsin. No vahet pole, ei maksnud tõesti suurt miskit. Tegelikult peaks too Primarki oma vist enne parajaks saama, loodame parimat 😛

Pidžaama, 86 cm (£3.92/70 kr) – no jällegi oli nii nunnu, et ei suutnud ostmata jätta, ehkki maksis rohkem, kui ma pean üldiselt mõttekaks sellisele kraamile kulutada.

Kõik ülejäänud asjad on kõhuelanikule.

Roheline jakk vastsündinule (£1.49/27 kr) – ma olen sellest ahvivaimustuses! Lihtsalt niiiii pehme ja nunnu, lambafetiš on mul väikesel kujul nagunii endiselt. Mul selles suuruses muidu üks jakk juba oli ka, valge ja kaelkirjakupildiga, täitsa nunnu, saime Plikale võrevoodit ostes müüjalt tasuta natuke lasteriideid kaasa… Aga see roheline on palju ägedam, perfektne pisikese tita riietusese. Isegi pastelne toon, mida ma tavaliselt ei armasta, on super.

Hallitriibuline tudukombe 0-3 kuud (£2.20/39 kr) – nunnufaktor, mis muud. Aga mul tegelikult selle suuruse kombed on kõik sihukesest paksemast riidest, päevakombed, nii et kulub kindlasti ära.

Roheliseruuduline müts, 48 cm (£1.50/27 kr) – jäi odava hinna tõttu silma ja välimus hakkas hullult meeldima, mõnus väikese poisi müts. Muidugi on alati võimalus, et mütsi parajaks saades on väljas sügav talv, aga no sellise hinna puhul pole õnneks eriti vahet. Pealegi on veel kolm väikest poissi – üks sündis aprilli lõpus, teine sünnib juulis, kolmas septembris – kellele kõigile seda laenata saab. KEEGI ikka kannab!

Neli tudukombet, esimesed 6-9 kuud, teised 9-12 kuud, viimased kaks täiesti uued kah veel (4 tk kokku £2.99/54 kr). See triibuline on suht suvaline, aga ega ta ju kole pole – teised meeldisid ja hind oli väga soodne. Selles suuruses on mul varudes ainult kolm sildi järgi 6-12, tegelikult pigem 6-9 kuud Primarki kreemikasvalget kombet, mida Plika nii pikalt kandis, et on suht ära retsitud, seega oli varude soetamine igati kohane.

Kaks 12-18 kuud pidžaamat (£3.49/63 kr) – neid võib muidugi Plika ka vabalt kanda, aga kuna tema teised pidžaamad said suht plikalikud, lillekesi ja satsikesi ma poisile eriti selga ei topi (olgugi et öösel keegi ei näe :P), värvid väga meeldisid ja hind oli okei, sai poisile mõeldes tellitud.

Ma tükk aega mõtisklesin, mis pagana magamisriiete fetiš see mind tabanud on, aga lõpuks vist jõudsin arusaamisele – kui ma muid riideid Plikale väga ette osta ei oska, sest ei tea, mis aastaajal ta kui suur on ja mis tema järjest aktiivsema eluviisiga üldse kõige paremini sobida võiks, siis tuduriideid läheb ikka vaja, aasta läbi 😀 Kuna ma olen suht kindel, et Plika veel päris pikalt öösiti tekki pealt ära ajab, ei teki ka küsimust, kas osta pikad või lühikesed – ja peatse potilkäimise lootuses eelistan pidžaamasid tudukombedele. Ühesõnaga ainsad asjad, mida lihtsalt valida saab ja kindlalt vaja läheb 🙂

Kiirelt tulnud, kiirelt läinud?

27/05/2010 / plika, tervis / 2 Comments

Ärkasin kuue paiku üles, nagu arvasingi – Plika ei olnud enam pooltki nii kuum, ei näinud põhjust kraadida, magasin edasi. Kaheksa paiku uuesti ärgates sai magavale lapsele kraadiklaas alla torgatud – 36.2 😀

Mõtlen praegu, kas küünlad olid ülearu, äkki oleks niisamagi ööunega alla läinud. Samas oleks see minu jaoks tähendanud ikkagi iga paari tunni tagant üles tõusmist ja kontrollimist, mis oleks ka last häirinud. Nüüd saime mõlemad rahulikult magada ja palavik on läinud.

Küünlad, ma kuskilt lugesin, langetavad palavikku vist 1-1,5 kraadi, Plikal on igatahes tunduvalt rohkem langenud. Mõjuaeg ammu läbi, palavik tagasi pole tulnud ka. Tegin talle hommikul pool tavalisest pudrust – sõi kõik hea meelega ära, oleks vist veelgi söönud. Andsin siis jogurtit ja smoothiet ka.

Veidike tavapärasest virilam veel ehk on, samas mängib siiski päris palju rõõmsalt omaette. Täna on nii niru ilm, et õue nagunii ei kipu, eks homme vaatab uuesti…

Praegu igatahes tundub kõik lill. Pöidlahoidjatest oli vist kasu 😀