Viimased kolm nädalat on olnud üsna rasked. Mitte küll kogu aeg – helgeid hetki on ikka olnud omajagu – aga valdav emotsioon on siiski segadus ja tüdimus.
Eelmise nädala alguses käis Krissu külas – meisterdasime sushit, jutustasime ja veinitasime, väga mõnus oli. Nädalavahetusel käisime spas, ülimõnus oli. Terve selle nädala olen sõitnud autoga, mille me loodetavasti ära ostame – igapäevaselt positiivset elevust tekitav. Kolmapäeval käis Liis külas ja oli äärmiselt lõbus õhtu. Nii et mõnusaid asju on olnud igasuguseid.
Aga sellegipoolest olen ennast peamiselt lihtsalt töönädalast läbi vedanud ja õhtuti kodus mitte midagi asjalikku teinud. Hea, kui on olnud jaksu kraanikauss nõudest tühjaks pesta ja ise duši all käia. Igasugune muu koristamine… Isegi pole mõelnud selle peale. Töö tuli liiga tihti koju kaasa, nii et õhtud möödusid puhkamise asemel tegeledes sellega, mis päeval tegemata jäi. Kui mõni vaba hetk tekkis, neelasin raamatuid.
Sellistel puhkudel ma blogi peale üldse ei mõtlegi. Kui olen kõigest kurnatud, on blogimine viimane asi, mida teha tahan. Kui tunnen vajadust kellelegi kurta, siis selleks on sõbrad – ükski noist teemadest, mis mul hingel, ei sobi avalikuks lahkamiseks, pole ka absoluutselt sellist soovi.
Täna aga oli üle pika aja üks tõeliselt helge õhtu, mida ma täiega nautisin. Ja ühes sellega tuli ka kohe soov blogida.
Lihtne olla rõõmus, kui oled parasjagu põneval reisil või jutustad sõbrannaga ja naerad ennast veiniklaasi taga ogaraks. Viimase aja kurnatuse astme juures on aga hoopis olulisem näitaja see, kui kodused toimetused ja lastega tegelemine ka jälle rõõmu valmistavad.
Abikaasa, kes tavaliselt Poissi lasteaiast toob, oli haiglane ja väsinud, nii et tuli töölt otse koju magama, seega lapsed ning söök jäid minu hooleks. Ei saaks öelda, et ma selle üle ülearu rõõmus oleksin olnud, sest sattusin kella viie paiku just sügavale töölainele ja oleks meelsasti jätkanud… Aga mis ikka, pakkisin ennast kokku ja asusin tegudele.
Algus ei olnud just ülearu paljutõotav – kui helistasin ema juures olevale Plikale, et ta end riidesse paneks ja alla tuleks, hakkas too hoopis virisema, sest tahtis telekast oma lemmiksarja vaadata. Kui muidu on alati häda, et ei viitsi õhtul bussiga koju tulla ja lunib, et talle järele tuldaks, siis nüüd otsustas vabatahtlikult bussi kasuks. Mina aga pidin ikkagi ema juurest läbi sõitma, sest olin tema palvel talle süüa ostnud ja pidin selle ära viima.
Lasteaias hakkas Poiss virisema, et tema tahab ka vanaema juurde ja kõik on ebaõiglane ja Plika saab palju rohkem “ekraani vaadata”, no sihuke harilik virin. Õnneks olin ise üsna tasakaalukas, nii et saime sellest üle. Mainisin, et tal on üks Apollo kinkekaart kasutada, mis kahe päeva pärast aegub – selle peale palus Poiss, et läheme kohe poodi. No mis seal ikka… Läksime siis.
Jube mõnus on, kas teate, kui saab autoga sõita 🙂 Võib käia lihtsa vaevaga ja kiirelt igal pool 🙂 Nii et võtsime suuna tagasi Kaubamajakasse. Seal oli juba väga mõnus kahekesi kvaliteetaega veeta. Poiss valis Apollos tükk aega ja otsustas lõpuks ühe suure kleepsuraamatu kasuks, milletaoline tal kunagi varem juba olnud oli. Esimeses raamatus olid linnatänavate pildid, kuhu sai kleepida inimesi, autosid ja muud – seekord valis ta samasuguse raamatu, kus teemaks loss, ning kleepida sai kõike, rüütlitest, relvadest ja kummitustest mööbli ja kassipoegadeni 😛 Euro jäi veel kasutada, selle eest leidis Poiss väikese paki kummikomme ja oli seitsmendas taevas 😀
Käisime korra minu poest ka läbi, et Poiss saaks tere öelda ja uitmõtte ajel ostsin lastele jäätist.
Siis käisime veel puuvilju ostmas, mida Abikaasa oli varem palunud – ennist keerasin Rimis lihtsalt otsa ringi ja tulin tulema, sest isegi iseteeninduses oli pikk järjekord ja mõtlesin, et lähen kas mujale poodi või jäävad üldse ostmata. Hilisemal kellaajal oli aga iseteenindus meeldivalt pooltühi. Ja mul oli üks kupong, millega sain euro ostult alla. Ja tervisereede raames olid puuviljad nagunii -15%. Väikesed rõõmud.
No ja selleks ajaks, kui tiir Kaubamajakas oli lõpetatud, oli Plikal telekas ka vaadatud, nii et sain ta ikkagi auto peale võtta.
Ühesõnaga Poiss oli ülirahul, et sai raamatu ja kommi, mida lahkelt Plikaga jagas. Plika oli ülirahul, sest sai teleka ära vaadata ja siiski autoga koju. Mina olin ülirahul, et sain autoga sõita ja Poisiga kvaliteetaega veeta ja lapsi rõõmustada. Kodus kadusid lapsed tuppa raamatut uurima, kleepima ja komme sööma, idüll. Mina toimetasin vaikselt köögis – pesin megakoguse nõusid ära, sättisin siit ja sealt, praadisin õhtusöögiks pelmeene ja keetsin mune, sest midagi asjalikumat kokata ei viitsinud. Laste õhtusöögiks olidki kummikommid ja jäätis – pärast seda jõudsid mõlemad süüa pool muna ja kõht oligi täis. Reede õhtule täiesti sobilik 😛 Mina sain kõik pelmeenid ära süüa, koos rohke rohelise sibula ja tomatiga, mmmm. Ja kuna tuju oli nii hea, siis läksin üle hiiglama pika aja KORISTAMA. Sellised pisikesed tavaliselt iseenesestmõistetavad asjad – korjasin elutoas asjad kokku ja panin ära, samuti tühjendasin ära pesuresti, mille peal kuivas pühapäeval pestud pesu 😛
Ja siis läksin lastetuppa, mis on terve viimase nädala näinud välja nii, nagu oleks sealt tuumasõda üle käinud. Hakkasin vaikselt koristamisega pihta – viisin kõik riided musta pessu, korjasin kõik koristamist vajavad asjad keskpõrandale kokku, nii et lõpuks oligi vaja koristada üks suur hunnik põrandalt ja teine umbes sama suur hunnik Plika kirjutuslaual.
Siis kutsusin lapsed ka appi. Läks veidi aega, et nad igal võimalusel mängima hakkamise asemel tõesti koristamislainele saada, aga kuna ma olin ise maru rahulik ja heas tujus, siis oli kannatust neid suunata. Ma ei mäleta, millal me viimati nii suurt segadust nii rahumeelselt koristasime 😀 Palju tavalisem on see, et kui ma ütlen, et on vaja koristada, hakkab Plika nutma, et tema ei jõua nii palju ja siis nad muudkui kaklevad, et teine ei korista piisavalt… Täna koristasime kõik. Koristada oli palju. Ma olin juba enne vist ligi pool tundi seal toimetanud ja lastega koristasime veel ligi tunni. Aga korda sai, kõik sai korda!
Ja siis olid lapsed läbi nagu läti rahad 😀 Seega läksid nurinata vooditesse ja ma sain neile üle pika aja Naksitralle lugeda. Ja kuna raamatu lõpp oli lähedal, lugesin tavapärase ühe-kahe loo asemel neli, et raamat läbi saaks. Kui lõpetasin, oli kell peaaegu kümme.
Nüüd on kodu tunduvalt talutavamas seisus kui enne (ehkki megapalju on veel teha), hambad pestud, ise mõnusasti läpakaga voodis teki all… Ja tohutu rammestus on peal.
Aga tunne on hea, üle pika aja natuke stabiilsem. Just see on NII oluline, et leidsin rõõmu mitte ainult meelelahutuses, vaid ka argitoimetustes. Kõik need nädalad oli mu peamine tunne see, et ma feilin nii koduperenaise kui emana, sest ma lihtsalt ei jaksa. Teadsin muidugi, et see läheb mööda, lihtsalt võtsin nii rahulikult kui sain ja ennast ülearu ei piitsutanud… Aga nii palju meeldivam on see argielu nautimine 🙂 Lastega kvaliteetaja veetmine ja nendega suhtlemisest siira rõõmu tundmine. Liiga palju on olnud neid õhtuid, kus ma olen väsinud ja töösse mattunud ja ei kannata ühtki kõvemat heli…
Sellel stabiilsuse leidmisel oli ilmselt oma osa ka ühel mõttel, mis mu peas tänase päeva jooksul küpsenud on ja mida terve õhtu kodus toimetamise kõrvale mõlgutasin. Mis tõi natukene selgust ja põnevust mu senisesse segadusse ja tüdimusse. See ei pruugi küll mu probleemidele mingit püsivat lahendust pakkuda, aga tõotab tulla vähemalt põnev kogemus. Lootuskiir, sellest praegu täiesti piisab.
Every little helps.
Ma väga-väga loodan, et Abikaasa magab oma haigusevimma välja. Mul on NII hea meel, et ta sai juba viiest magama jääda – talle oli seda tõesti vaja. Meil on nimelt plaanis üks perekondlik Tallinna reis, et hinnata auto kütusekulu maanteel… Aga see juhtub ainult siis, kui Abikaasa on konditsioonis. Nii et plaanid on siiamaani täiesti lahtised. Eks homme selgub.
Praegu on aga imemõnus rammestus. Ja pehme kass magab voodis. Panen nüüd arvuti kinni ja loen veidi raamatut, kuni uni maha murrab… Mis juhtub ilmselt õige pea.
