Aprilli raamatud

 london/UK, raamatud, rõõm  4 Responses »
May 012020
 

Kaaslane: “Kas sa tõesti kavatsed hakata mind päris raamatute lugemisega kiusama?”
Mina: “Watch me“

Ehk et raamatukogust sai broneeritud raamatuid kätte :P Ja hilisõhtul voodis, kui mina soovin vahel temast kauem lugeda, on taustavalgustusega e-luger tavalisest raamatust tunduvalt praktilisem valik :P Aga päris raamatud on ju nii mõnusad…

Jaanuar-märts on siin. Kirjutasin küll toona esimese aprilli raamatu juba üles, kopeerin siis siia lihtsalt.

23. Catherine Coulter “Labyrinth” 5/5 (512lk, 25. märts – 1. aprill) – sellest sarjast kirjutasin pikemalt üleval, nii et siin eraldi pole miskit öelda. Ääretult põnev ja köitev, hoidis laupäeval pool ööd üleval :D

24. Mary Higgins Clark “Every Breath You Take” 4/5 (304lk, 2.-7. aprill) – Clark kirjutab üldiselt eraldiseisvaid romaane, aga see on üks tema seeriatest “Under Suspicion”, viies osa… Laurie Moran on üsna sümpaatne tegelaskuju ja tore on vahelduseks ka jälgida kellegi arengut läbi raamatute (sarnaselt Coulteri FBI seeriale). Mõrvapool oli täitsa viisakalt huvitav ja mõnus lugemine.

25. Antoine Laurain “Punase märkmikuga naine” 4/5 (198lk, 8. aprill) – laenutasin selle, sest väga kiideti ja kiituse tõttu olid ootused suuremad :) Raamat oli igati mõnus ühe õhtu lugemine, aga ei jätnud mulle nii sügavat muljet, kui teiste arvustuste põhjal oleks ehk eeldanud. Praeguseks suudan meenutada ainult mingeid üldisemaid detaile :D

26. Mary Higgins Clark “You Don’t Own Me” 4/5 (288lk, 8.-11. aprill) – ülalmainitud seeria järgmine osa. Mõnusalt põnev lõpuni välja – hindeks võib panna isegi 4,5.

27. Libby Page “The Lido” 5/5 (320lk, 12.-15. aprill) – Goodreadsi skoor on ainult 3,87, minu jaoks on see kindlasti eelmise kuu kõige sügavama mulje jätnud lugemine. Ma olen oma loomult positiivne inimene ja tunnen rõõmu lihtsatest asjadest. See raamat oli inimsuhetest ja väga nauditavalt kirjutatud. Kõik tegelased pugesid hinge. Tegevus keerleb ümber kohaliku ujula, mida ähvardab sulgemise oht ning kohalik ajakirjanik sõbruneb sellest kirjutades vana naisega, kes on käinud seal ujumas terve oma elu. Nii hargnevadki kõrvuti kaks liini – minevik ja olevik, mõlemad võrdselt haaravad. Eesti keeles ka olemas, soovitan tõesti soojalt kõigile.

Minu jaoks tegi selle raamatu nii eriliseks muidugi asukoht. UK, London, Brixton. MA ELASIN BRIXTONIS! Ma olin siis noor, ei hoolinud kogukondlikust elust ega oma ümbrusest, sattusime sinna elama juhuslikult, sest oli soodne, tööl käisin põhjas… Räägiti, et see kant on ohtlik – ma ei tundnud seda kunagi. Ühesõnaga – ma olen ELANUD Brixtonis, jalutanud mööda neidsamu tänavaid, mul on siiani soojad mälestused Vera Cruzi nimelisest kohvikust, kus me käisime inglise hommikusööki söömas (pigem küll pärastlõunal) – näe, siin on pilt minust kohviku ees ja siin mõned pildid kohvikust seest. Ma isegi ei teadnud, et seesama väliujula, mis on raamatu kirjutamisel inspiratsiooniks, eksisteeris minu kodust 1,4km kaugusel. Amazing! Kui ma kunagi Londonisse satun, tahan kindlasti ka Brixtonist läbi käia – vaadata, kas mu kohvik on veel alles ja Brockwelli ujula oma silmaga ära näha :)

28. Sarah Dessen “Just Listen” 4/5 (343lk, 15.-16. aprill) – eelmise kuu spontaanne lugemine. Polnud üldse plaanis, aga jäi Goodreadsis silma, et Minna luges – tundus selline mõnus noortekas, lugesin ka. Kogu raamat oli pigem tõsisemas toonis, keerles erinevate probleemide ümber. Lihtne ja küllaltki nauditav lugemine sellegipoolest. Põnevust oli ka – terve raamatu jooksul keris, et mis siis ikkagi täpselt juhtus. Suhteliin oli olemas, tegelaste areng märgatav – ja noorte probleemidest lugemine oli minu jaoks huvitav, sest enamikuga neist, mida tolles raamatus lahati, pole ma õnneks isiklikul tasandil kokku puutunud.

29. Ruth Ware “The Woman in Cabin 10” 4/5 (352lk, 17.-18. aprill) – mulle hakkas pisut vastu peategelase hädaline olek, aga raamat ise oli ääretult põnevalt kirjutatud ja põnevust keris kuni viimse hetkeni.

30. Mary Higgins Clark “Death Wears a Beauty Mask and Other Stories” 2/5 (304lk, 18.-24. aprill) – aprillikuu feil, ei soovita kellelegi :D Lugesin pahaaimamatult, sest Clark ju. Olen varasemalt lugenud vähemalt kaks raamatut tema lühemate lugudega ja need olid ok. Siia raamatusse olid aga kokku kogutud mingit eriti varajase perioodi naiivsed ja mõttetud lookesed. Ei tahtnud pooleli jätta, nii et lugesin võiduka lõpuni, aga nagu isegi näete, läks selleks terve nädal ja hinne on ka vastav :D Nimilugu oli enam-vähem, Alvirah & Willie lugu ok lugemine tuttavate tegelaste pärast (Clarki teine sari) – ülejäänud lood mõttetud, pooltes polnud isegi mõrva.

31. Paula Hawkins “The Girl On the Train” 4/5 (336lk, 24.-29. aprill) – sarnaselt üle-eelmisega ei nautinud ma väga peategelase hädalist olekut, aga raamat oli äärmiselt põnev lõpuni välja. Vaatan, et lugesin ka tervelt kuus päeva, aga siinkohal oli põhjuseks see, et oli meeletult palju tööd ja olin väsinud… Lihtsalt ei jõudnud õhtuti pikalt lugeda.

32. Katrin Pauts “Minu Muhumaa” 4/5 (232lk, 30. aprill) – mingil põhjusel olin jätnud Minu-sarjast vahele Muhumaa, Setomaa ja Virumaa, laenutasin siis nüüd need. Tahtsin eile õhtul tähistada pika nädalavahetuse algust ja aprillikuusse veel kümnenda raamatu kirja saada. Jah, oli negatiivne, mida paljud ette heitsid… Aga üllataval kombel see ei häirinud mind oluliselt. Mulle isiklikult tundus, et see negatiivsus oli siiski üsna objektiivselt kirja pandud… Kui nii saab üldse öelda :) Mul tekkis kohe huvi, et kus on siis tõde – kas on autor liiga negatiivne nagu mõned kommenteerijad väidavad või on see tõesti omade ringkaitse? Ütleme siis nii, et pole koht, kuhu sooviks kolida, et kogukonda sulanduda :D Ja ma ei saa hästi sellest aru, miks autori EMA sealt saarelt ära ei kolinud, kui tal nii negatiivsed kogemused… Autor ise paistab saart armastavat hoolimata kõigest. Ma NII VÄGA tahaks kuulda kuskilt siseallikast, kas on siis nii, et osa inimesi selles väikeses suletud kogukonnas on tõesti nii võõraviha täis, et sel kombel uut välja söödaks või lapsi süüdistataks… Ilmselgelt polnud ju tema ema mälestused välja mõeldud. Tahaks nii kangesti kuulda teise poole seletust… Aga ilmselgelt ei saa ma seda kunagi. Tahaks lugeda teist raamatut Muhu “põliselaniku” sulest, aga ka seda ei saa ilmselt kunagi olema :) Igatahes pani raamat sügavalt mõtlema. Ja Muhule tahaks turistina mnna :) Kusjuures Pautsi esimese krimi võtsin üheaegselt täiesti märkamata, et autor on sama.

2020 aasta senini: 32 raamatut, 10 276lk. Mu eesmärk on 100 raamatut ja 30 000lk aastas – nii et olen üsnagi järje peal.

Mais on ehk aega rohkem lugeda, sest sain lõpuks ühele poole tööotsaga, mille veebruaris enne kolimist ja coronat olin pahaaimamatult vastu võtnud. Töö oli täpselt see, mida ma oskan ja mida mulle teha meeldib, aga ajastus sai juhuslikult täiesti kohutav… Kõigepealt kolimine, siis corona, olin tööst ja distantsõppest kogu aeg nii väsinud, et veel ühe kohustuse päevakavasse mahutamine viis mind üsna viimse piirini. Aga tehtud see sai ja rahulolu on nüüd suur.

Maikuu vabad päevad on vaid puhkamiseks – pere, raamatute, puslede ja blogi seltsis :) Ja millalgi, kui tuju on, saab hakata tagantjärele eelmise aasta fotosid sorteerima ja selle põhjal olulisemaid sündmuseid blogisse kirja panema.

Igatsus

 london/UK  2 Responses »
Sep 292016
 

Obsessive Compulsive Cleaners tuli hiljuti meelde, mul jäi viies hooaeg kunagi pooleli. Nüüd vaatan ja… Igatsen UK järele.

Ma olen alati öelnud, et tahaksin seal veel kunagi elada. Vist pigem mitte Londonis, eelistaksin mõnd väiksemat ja mõnusamat kohta… Normaalsemate kinnisvarahindadega :) Mõni mõnus linnake või küla (sest külad on nende mõistes ilmselgelt midagi muud kui meie mõistes) kuskil Lõuna-Inglismaal… Sinna ostaks ühe majakese küll. Ja elaks seal… Suvel elaks Eestis :)

Unistused peavad olema.

Hilinenud reisimuljed – London

 london/UK, reisimine, rõõm, seltsielu  9 Responses »
Feb 282014
 

Londoni ostudest sai kuu alguses ülevaade kirja, aga seltsielu pool on siiani võlgu. Alice kirjutas just paar päeva tagasi Greta joonistustest ning mainis, et tal pole eriti karikatuure näiteks panna, kuna Greta kingib need enamasti ära. Siis mul meelde tuligi, et Londonist siiani kirjutamata, mul nimelt on neid karikatuure kaks tükki siin kodus :)

Aga alustagem algusest.

Sinnalend oli kõige kehvem, mis mul kunagi olnud on. Nohu iseenesest ei tekitanudki väga palju vaevusi – maandumisel läks küll üks kõrv lukku, aga püsti tõustes läks kenasti lahti tagasi. Lihtsalt kehv oli olla, jube kitsas ja jube palav. Abikaasa seevastu ütles, et tema meelest oli ruumi küll ja kõik hea. Igal juhul katsusin lugeda ja magada ning sai see kolm tundi edukalt üle elatud.

Lennujaamast läksime rongiga linna, sest tahtsime kindlalt enne viite panka jõuda. Muidugi ei olnud meil panga täpset aadressi, aga kohale me siiski jõudsime ja saime oma asjad aetud. Seejärel sõime mingis kummalises kebabiputkas ning siis oligi aeg hakata ennast Murakaga kokkusaamisele sättima. Abikaasa minuga kaasa ei tulnud, tema läks oma sõprade manu.

Olime kokku saamise kohaks valinud Clapham Junctioni jaama – sinna sai aga vaid rongiga. Rongile tahtsin minna Victoriast, kuhu oleks pidanud viima metroo. Pahaaimamatult Victoria Line’i rongile astudes kuulsin aga teadaannet, et kogu liini lõunapoolses otsas rongid ei sõida. Lõppkokkuvõttes jõudsin Murakani suure ringiga ja ligi pooletunnise hilinemisega, sest otse loomulikult pidid nad tekitama kuradi betooniuputuse just sellel päeval ja sellel metrooliinil, mida mul on vaja kasutada esimesel päeval üle nelja aasta Londonis, et jõuda kellaajalisele kokkusaamisele. See on lihtsalt nii London, et ma siiamaani irvitan. Tol õhtul muidugi nii lõbus polnud :P

Murakaga käisime mõnusas koopabaaris, trimpasime kokteile ja lobisesime elust. Ainult paar tunnikest meil aega oli, siis pidi ta hakkama kodu poole sättima. Oleks tahtnud terve päeva jutustada :(

IMG_9402

Ööbimisega oli meil ju ka probleem – Abikaasa oli ühe oma sõbraga detsembri lõpus rääkinud, aga kuupäevad jäid täpsustamata ja otse loomulikult tuli välja, et just sel ajal on neil juba teised öömajalised. Otsisime alternatiive, aga olime lõpuks ikka kõik ööd algselt plaanitud kohas – õnneks töötas üks sõpradest öösiti, nii et tema voodi oli mõned ööd vaba… Ja mõned ööd oli lihtsalt väga kitsas :P Igal juhul oli tore üle pika aja jälle selle seltskonnaga suhelda.

Reedel läksime lähedalasuvasse Westfieldi kaubanduskeskusesse ning shoppasime terve päeva. Väsitav ja kulukas oli :D Õhtuks olime omadega nii läbi, et ei jõudnud enam isegi pubisse minna, kuhu meid kutsuti.

Laupäeval käisime kõigepealt oma lemmikkohvikus inglise hommikusööki söömas. Seda teenindajat, keda me teadsime, kahjuks ei olnud, aga kohvik ise ja söök olid täpselt samad nagu enne :) Siis tegime tiiru veel ühes Primarkis, sest reedeses ei olnud laste pidžaamadel vajalikke suurusi. Ning seejärel läksime külla MrsB-le, kus saime ühtlasi kokku ka Alice’iga.

MrsB-ga oleme me mõned korrad varemgi kokku saanud (näiteks siis ja siis ja siis – ja kes teab, äkki millalgi veel), Alice‘iga hakkasime aga nö blogiväliselt suhtlema alles meie Norrase kolimise algusajal – sellest ajast saadik oleme üsna tihedas meilivahetuses. Alice jõudis meile isegi korra eelmisel suvel Pärnusse külla ja kui me nüüd Londonisse tulime, siis ma lootsin hoolimata lühikesest sealviibimisest, et jõuame äkki tema juurde ka – ta elab küll tsipake Londonist väljas, nii et sinna jõudmine oleks aega võtnud. Tuli aga välja, et MrsB oli nende pere just selleks nädalavahetuseks külla kutsunud, nii ma siis hankisin meile ka kutse :D

Kuskil kahe paiku me vist kohale jõudsime ja õhtul peale kuut asutasime äärmiselt vastumeelselt minekule. Sest otse loomulikult oli jällegi nii lõbus ja lõputult jutustamist, et oleks võinud terve nädalavahetuse samamoodi jätkata.

Greta joonistas õhtu jooksul tervest seltskonnast portreed ja meie omad olid sellised:

IMG_9404

Mina olen parempoolne ja pange tähele, mu ninast jookseb tatt :D No meil kulus selle neljapäevase reisi jooksul Abikaasaga kahepeale üle kümne paki pabertaskurätte, võite omad järeldused teha.

Mina sattusin õhtu jooksul MrsB poiste pliiatseid teritama – muidugi lõppes asi nii, et KÕIK pliiatsid said ära teritatud ja sorteeritud. See on haigus, ma ei saa sinna mitte midagi parata :D Aga vähemalt on mul tänu sellele ka üks pilt endast sellelt reisilt, mille MrsB meist tegi (Alice on seal muidugi paremini näha, aga natuke ikka mind ka):

MrsB

Laupäeva õhtu lõppes Reinu pubis. Kui tavaliselt on seal laupäeviti pigem vaikne, sest kesklinnas kontorite piirkonnas on peamine melu tööpäeva õhtutel, siis seekord oli mingi ürituse raames täielik hullumaja. Reinuga saime terve õhtu jooksul väga vähe rääkida – noh, Abikaasa vist natuke rohkem. Igal juhul nägime ta vähemalt ära ning sain üle pika aja oma “kodupubis” siidrit mustsõstrasiirupiga mekkida :)

Saime kokku Iirise ja Riinaga, ma polnud kummagagi mitu aastat pikemalt rääkinud. Nii et jällegi jagus jutuainet lõputult ning õhtu lõppes liiga kähku otsa.

Pühapäeval oli ilm kehv, väsimus suur ja raha otsas, nii me midagi asjalikku ei teinudki. Läksime õhtupoole veel korra Westfieldi, tagastasime mõned mitte nii vajalikud ostud ja soetasime selle asemele väheke vajalikumat kraami. Otsisin nagu hull vildikaid, millest eelmisel õhtul MrsB juures vaimustusin (nö magic pens, kus üks “maagiline” vildikas kustutab teiste peale joonistades kõik ära), aga neid ei leidunud terves selles hiigelsuures keskuses :( Eks peab siis eBayst tellima, kui ükskord rahaline kriis möödas on. Mitte et need maksaks rohkem kui paar naela, kui ma õigesti mäletan, aga nii põhimõtte pärast :)

Esmaspäeva öösel tõusime kell neli, sõitsime ööbussidega kesklinna ning sealt Lutonisse. Ostsime varahommikuseks eineks Marks&Spencerist paar puuviljasalatit ning cheese&onion võileiba – kõik maitses lihtsalt NII hästi. Just see võileib on alati meie suur lemmik olnud ning värsked magusad ananassitükid olid jumalikud.

Lend ise oli sündmustevaene ja täiesti talutav.

Riia lennujaamast bussi peale minnes tuli välja, et pilet, mis netis maksis €8, on bussist ostes €12 – meil oli sularaha täpselt €16 ja kaardiga maksta ei saanud. Õnneks võeti meid siiski peale, kuna bussijaamas oli nagunii väike vahepeatus, Abikaasa jõudis seal raha välja võtta. Lõpuks võeti meilt üldse €20 ja piletit ei antudki. Meie olime rahul, nemad ilmselt ka. Edaspidi siis tean, et bussist piletit osta ei tasu.

Ja tõepoolest, ma tegingi kogu reisi jooksul ainult KAKS pilti. Polnud ju lapsi, keda pildistada, polnud ka ema, kes pildistaks. Nii et jah, hea seegi, et ma tolle MrsB pildi peale jäin. Ja kui järele mõelda, siis Iiris tegi ka oma telefoniga pilte – ma pean nüüd vaatama, kuidas need minuni jõuaks. Siis ehk lisan siia juurde :)

Igal juhul oli seltsielu poole pealt täiesti ideaalne reis ning ainus häda oligi selles, et kõigiga oleks tahtnud jutustada mitu korda kauem, kui selleks aega oli. Iiris käis veebruari alguses Eestis, nii et temaga see võimalus juba avanes. Ja alati on lootus, et MrsB ning Alice mingil hetkel suvel Pärnusse jõuavad. Järgmise korrani!

Londoni ostud

 edevuse laat, kõrvarõngad, london/UK, plika, poiss, reisimine  9 Responses »
Feb 012014
 

Mul tuli tänu Mrs G viimasele reisipostitusele (kinnine blogi, linkida ei saa) ka reisimuljete kirja panemise tuju, kuna mul on aga hetkel üsna vähe aega, teen vaid kiire ülevaate ostudest. Pildid on üsna õudse kvaliteediga, sest pildistasin pimedal õhtul ja valgust on meie elamises teatavasti vähevõitu.

Kõik lasteriided on Primarkist. Plika on hetkel 114 cm ja Poiss 102 cm pikk, enamik riideid sai ostetud tuleviku tarbeks. Ostsin kokku viis kahest pakki pidžaamasid – Plikale kaks pakki suuruses 122 ja ühe paki suuruses 128, Poisile ühe paki suuruses 104 ja teise 110 (need viimased siis ainsana praegu parajad). Üks pakk ehk kaks pidžaamat maksis £6. Plikale kolm paari sukkpükse suuruses 122 (£5) ning viis paari sokke praegu kasutamiseks (£2.50). Poisile kaks paari paksemaid sokke, millel on talla all kummist mummud – £2 (kah kohe kasutamiseks ja oleks pidanud veelgi ostma, ehk Iiris on nõus tooma, kui veebruaris tuleb). Plikale üks lihtne punane pikkade varrukatega pluus (£2) olemasolevate pidžaamapükste juurde ja kaks paari musti retuuse (komplekti hind £3). Kõik kraam kokku (10 pidžaamat, 7 paari sokke, 3 paari sukkpükse, 2 paari retuuse, pikkade käistega pluus, 9 juuksekummi) £46 ehk €56.

IMG_9408

Tegin asjadest hiljem eraldi ka pilti. Juuksekummidest (9 tk £1.50) pidin kohe täitsa eraldi tegema, need ei paistnud muidu välja :P

IMG_9423

IMG_9412

Pildilt pole näha, et sukkpüksid on mustriga (selline sisse pressitud, teate küll) ning Plika sokkidel on lipsud, südamed ja osad triibud sätedavad.

IMG_9415

IMG_9417

IMG_9440

Pižaamade teemal jätkates, Londoni jutu vahele – ostsin neid Eestist viimati Lindexist, kui seal oli enne jõule laste magamisriietele allahindlus 40%. Plikale ostsin pidžaamapüksteks pika aluspesu :) Need olid juba varemgi silma jäänud, sest olid nunnud – täishinnaga ei raatsinud osta, aga too hetk oli kahene pakk alla hinnatud €6.50 peale – ostsin suurused 116 ja 122. Poisile sai tookord ostetud pidžaama suuruses 116, mis maksis soodukaga €10.17. Ma lihtsalt olin nii hädas vahepeal, kui lastel olid kõik pidžaamad väikesed ja harilik hind, mis ma kaubandusest leidsin, oli alates €15 ühe pidžaama eest, et pidasin targemaks soodukat nähes ette osta.

IMG_9418

Primarki hindadega ei anna muidugi ühtki Eesti soodukat võrrelda. Primarki pidžaamadega on aga üks jama ka – avastasin kodus selga proovides, et nende pükste ülaosa on väga lai. Poiss magab praegu veel mähkmega, talle on paras, aga Plikale 122 suurust selga proovides oli vöökumm täiega lai ja tagumik kottis. No Plika on muidugi eriline kilu ka… Lindexi pikad aluspüksid on talle aga kenasti parajad :) Vbla on kõik Primarki pidžaamad tehtud ühtse lõike järgi, et väiksematele mähe sisse mahuks, see seletaks.

Endale ostsin Dorothy Perkinsist sirge säärega teksad, mis olid natuke laiad, aga olgu peale. Maksid £15, pildistama ei hakanud. Tahtsin skinny lõikega, aga seal olid KÕIK püksid super skinny, mis olid liiga vastikult ümber.

Primarki sukavalikus pettusin kibedalt – värvivalik oli väga kesine ja mulle mitte sobiv, mustrid ka eriti ei ahvatlenud. Ostsin lõpuks kahed mustriga, kaks paari 200 den musti ja kolmese paki 40 den musti – kõik pakid maksid £3 ehk nood viimased olid £1/paar. Primarkist ostsin veel tumesinise pesukomplekti, mida kavatsen kasutada pidžaamana (£4) ja kaks kolmest pakki tugevast sukamaterjalist sokke (3 paari £2.50). No sellised viisakad sokid (nimetus on neil trouser socks) – näiteks kontoris pükste ja kingadega kandmiseks, kui sokid ka välja paistavad. Peavad tunduvalt kauem vastu kui tavalised õhukesed põlvikud. H&Mist ostsin punased sukkpüksid (£3.99) ja kolmese paki boksereid (£5.99). No ja siis veel mingist suvalisest poest ühed mustad kingad – £15.

IMG_9438

Claire’s ehtepoes olid kõik kõrvarõngad kolm paari kahe hinnaga, nii et sain pildil olevad viimased kolm paari £9.50 eest. Esimesed kaks ostsin kunagi varem Eestist, Expressionsist, jäid lihtsalt pildile.

IMG_9434

Abikaasa ostis Primarkist kolm paari pükse (£10/paar), vöö (£6) ja viis paari sokke (£4). Äkki midagi veel, ei mäleta täpselt. Mujalt poodidest 3 T-särki (kõik kokku £20) ja kaks paari jalatseid (vist olid £20 ja £25). Lisaks lasi ta endale pähe määrida £30 maksva näohooldusmögina – ma olen siiamaani hämmingus, et ta sel juhtuda lasi  :D

Lisaks kulus meeletult raha söögile-joogile ja transpordile. Meil oli kindel eelarve, mis tundus üsna suur, nii et lootsime osa raha alles jätta, aga kõik sulas nii kiirelt käest, et Camdenis jäigi lõpuks käimata. No mis seal ikka. Jätame meelde ja oleme järgmine kord arukamad :) Aga karta on, et seda järgmist korda saab jälle mitmed aastad oodata.

Kokkuvõtteks – lastele ostetud asjadega olen rahul ja tegelikult saime ju mõlemad ise ka päris palju asju, aga me lihtsalt lootsime tunduvalt rohkemat. No mis seal ikka :) Rõõmustan parem selle üle, mis on.

Üldiselt mulle tundub, et meie puhul välismaale shoppama sõitmine väga ei toimi. Iseasi, kui lähed muis asjus ja satud millegi mõnusa peale – aga kui minna väga selle mõttega, et mingeid eriti soodsaid diile leida, siis raudselt ei leia. Ma käin parem teise ringi poodides ja passin kohalikele allahindlustele peale :)

Londoni seltsielust kirjutan mõni teine kord ja jaanuari alguse Rootsi-reis ootab ka siiani kajastamist. Küllap ma ükskord võtan ennast kätte :D

Lootusetu

 igapäevaelu, london/UK  1 Response »
Jan 302014
 

Ma juba mitu päeva võtan ennast kokku, et pildid arvutisse tõmmata ja Londonist kirjutada, aga mitte ei jõua tegudeni.

Lühidalt: sõprade ja tuttavatega kohtumised olid tõeliselt super, oleks tahtnud kõigiga kauem jutustada. Shoppamise poole pealt pettusime veidike – saime kül päris mitmed vajalikud asjad ostetud, aga lootsime rohkemat :) Lisaks olime unustanud, KUI kiirelt Londonis raha kulub, nüüd tuli meelde :D Camdenisse ei jõudnudki, millest on hirmus kahju, aga eks siis järmine kord.

Katsun ikka mõni päev kõigest pikemalt kirjutada. Fotosid ma vist küll praktiliselt ei teinudki, ainult mõned ostud pildistasin hiljem kodus üles.

Olen sel nädalal kõik päevad tööl, et rohkeid reisipäevi tasa teha, lapsed on ka siiani kodus olnud, tõeliselt välja puhkamise aega pole siiani olnud.

Aga noh, küll jõuab kõike, kunagi. Ma pole muidugi 2006. aasta teisest poolest saati suutnud ühes kuus nii vähe postitusi kirjutada :)

Rahutu hing, absoluutselt

 eesti, london/UK, norra, üürikodud  6 Responses »
Nov 272012
 

Olen jälle öökull. Jäin lugema ühe Eesti pere seiklusi Londonis ja no SIHUKE igatsus tuli peale. Tohutu. Tappev. Selline tunne, et pakiks hommepäev kõik kotid kokku ja koliks hoopis Londonisse.

Norras ei ole üldse halb, me lihtsalt ei ole jõudnud siia veel sisse elada – see võtabki rohkem aega, eriti keelebarjääri arvestades. Me oleme endiselt kõhklematult ühel nõul selles, et praegu on see parim valik, nii et siin elamisel ja olemisel pole kogu ülejäänud mõttemõlgutusega erilist pistmist.

Mind ajab vahel täiesti meeleheitele see, kuidas ma tahaksin elada korraga nii paljudes kohtades. Just nimelt elada, mitte külas käia. Ma kujutlen, kuidas ma sooviksin erinevates kohtades püsivalt elada. Ja irooniline on see, et rangelt kohtade mõttes ei kuulu Pärnu nende hulka.

Pärnu on armas väikelinn, kodulinn. Ma olen harjunud igal pool elades leidma enda jaoks kohad, mis meeldivad ja inimesed, kellega on tore suhelda ning mitte tähele panema seda poolt, mis ei meeldi. Pärnus on mõnus elada ja ma endiselt arvan, et see on pikemas perskpektiivis kõige õigem valik, sestap ka praegune vahepala Norra näol, et Pärnu kodu renoveerimiseks raha koguda.

Nii ajakirjandusest kui erinevate inimestega suheldes on ikka läbi liikunud see teema, et Norras on praegu asjad võrreldes paljude muude kohtadega ikka ülimalt hästi, Norra oli näiteks kolmandal kohal riikide pingereas, kus järgmisel aastal sündivatel lastel on kõige helgemad tulevikuväljavaated. Nii et vahel oleme selliste teemade taustal heitnud nalja: jäämegi siia. Loogilise poole pealt tundukski ehk kuidagi mõistlik, aga meie jaoks on see siiski täielik nali.

Aga kus ma end kõige rohkem elamas ette kujutan?

Tallinnas, Nõmmel. See on nii võrratu koht lastega elamiseks, mul on seal nii palju häid sõpru ja tuttavaid, lõviosa minu sõpradest elab Tallinnas (kõik muidugi mitte Nõmmel).

Tartus. Tartu on lihtsalt mu lemmiklinn Eestis, ma jumaldan selle kompaktsust, vaimsust, kõike. Pole liiga suur, aga on piisavalt valikuvõimalusi. Sõpru on mul sinna küll ainult paar tükki jäänud.

Mõnes ökoküla laadses kogukonnas Võrumaal. See sobiks mu maailmavaatega nii mõnusasti.

Londonis. Londonis oma mõnusa kliima (ei liiga kuum ega liiga külm), varase kevade ja hilise sügisega, soojema talve ja pori- ning lögavaba ajaga (ausõna, mulle piisab lume paarinädalasest nautimisest Eesti külastusel ja ülejäänud aja naudiks ma pigem seda, et õues ei pea sooja saamiseks kubujuss olema ning EI OLE LÖGA – kui lumi kõrvale jätta, on neli aastaaega ju täiesti olemas). Londonis oma sõbralikkuse, multikultuursuse, tohutute valikuvõimalustega. Aga seal poleks mingit mõtet elada koos lastega, tehes sellist tööd sellise palga eest, nagu me tegime. Ja leida midagi, mis oleks tõsiselt hästi tasustatud, see oleks juba palju keerulisem.

Ja mõeldes läbi kõik need kohad, mida ma nii teravasti igatsen, jõuan ringiga tagasi selleni, et KÕIGE olulisem on perekond. See rõõm, mida ma näen nii laste kui vanavanemate silmis, kui nad suhtlevad. See vabadus väikeste laste vanematena, et kui on soov minna kuskile ilma lasteta – poodi, kinno, teatrisse, kasvõi teise linna sõpradele külla – siis piisab telefonikõnest ja sobiva aja leidmisest. Ja sellepärast me ostsimegi oma kodu Pärnusse.

Ometigi oleme praegu, just nüüd, kui lapsed on väiksed ja vanavanemate kohalolu kõige tähtsam, hoopis Norras. Ei Tallinnas, Tartus, Võrumaal ega Londonis, vaid Norras. Kas ka Norrast saab kolme aasta pärast üks lisakoht mu terava igatsuse nimekirjas?

Oh, miks ei võiks ma olla rahulikum seal ühes kohas, kus ma olen? Ma tegelikult olingi/olengi, ausalt… Aga Pärnus olid jälle teised probleemid. Tööalased, rahalised. Ja ehkki ma ei ole muutnud meelt selles osas, et minu jaoks on perekonna lähedus rahast olulisem ning kolmeaastane eemalolek on seda väärt, et järgmised viisteist aastat muretult jälle pere lähedal veeta… Siis ometigi on mul sellest pidevast kokkuhoiust kohutav kopp ees. Ma ei saa kurta, sest meie seis on PALJU parem kui väga paljudel eestlastel, aga ometigi tahaks rohkemat. Ja iga uus algus tähendab enamasti kokkuhoidu ja alustamiseks võetud võlgade tagasi maksmist, see algus siin Norras oli meie teadlik valik. Hakkasime oma elu Pärnus üles ehitama selleks, et see mõne aasta pärast jätta ja mujal uuesti alustada. Jah, ainult tänu teadmisele, et teeme seda Pärnu elu paremaks jätkamiseks, aga siiski.

Tundub olevat igavene situatsioon, et õeke küsib, millal me külla tuleme ja minu vastus on sama: ei kujuta ette, millal selleks ükskord raha on.

Aga on ju inimesi, kellel on töö, mis neile meeldib ja kellel on piisavalt raha, et omada ilusat mugavat kodu, kes saavad vahel reisida ja väljas käia ja osta eluks vajalikke asju pidevalt mõtlemata, kas ma ikka võin seda endale lubada. Mõnes riigis on neid vähem, mõnes rohkem, aga pole ühtki põhjust, miks meie ei võiks nende hulka kuuluda. Ja kuulume ka, ühel heal päeval. Loodetavasti varsti.

Aga kus me siis elame? Pärnus, Tallinnas, Tartus, Võrumaal või Londonis? Või Norras? Või ehk hoopis Kreekas? :) Oh. Ma olen nii pere- ja internetikeskne inimene, et sõprade kaugus mind ei heiduta – arvutis saab ikka jutustada ja kaugemasse põnevamasse kohta tulevad kõik lõpuks pikemaks ajaks külla, me ise käiks ju ka Eestis ja nii edasi. Aga lapsed, need lapsed… Ja vanavanemad. Kui ma saaks ema kaasa võtta, siis võiks igal pool elada. Aga tema elu on Pärnus. Tema kodu, töö, mees… Kõik on Pärnus. Ja ma tean, kui raske tal oli juba nüüd, et me läksime… Ja ma tean, kui harjumatu on mul endal, et ei olegi enam lastest üldse puhkust ja võimalik Abikaasaga kahekesi kinno või näiteks poodi riideid ostma minna :)

Ei tea, mis saab. Ilmselgelt pole mõtet üle mõelda. Ma tavaliselt seda ei teegi. Keskendun ikka ja ainult sellele, mis otsus on hetkel kõige arukam ja vastus on endiselt Norra ning pärast Norrat taas Pärnu. Nii et tuleks nautida siinset igapäevaelu ja elada üks päev korraga.

Aga raske on, kui loed midagi, mis tuletab nii teravalt meelde kohta, kus sa oled elanud ja mida sa kogu südamest armastad. London jääb alati meie teiseks koduks ja praegu on mul tugev tunne, et kolime sinna veel kunagi tagasi. Pigem kunagi kaugemas tulevikus, aastate ja aastate pärast. Eks näis.

Ja on ikkagi see täiesti totter unistus, et võiks olla oma kodu nii Pärnus, Tallinnas kui Tartus, põhumajake Võrumaa metsas, korter Londonis. Igale poole tahaks kodu. Jättes täiesti kõrvale selle jabura unistuse finantsilise võimalikkusse. Ehkki selline nomaadilik eluviis on täiesti võimatu, kui on lapsed – ise võiks veel leida töö, mida saab teha asukohast olenemata, aga laste stabiilsus, õpingud, sõbrad… Ehkki ma tean, kui frustreeriv on kolimine ja see, kui su asjad on mitmes eri kohas. Nii hea oli Pärnus, kui kõik asjad olid ühes kohas ja kodu said sisustada teadmisega, et see on PÄRIS MEIE OMA, me oleme siin kaua. Siin Norras on nüüd jälle see teema, et alusta nullist, osta asju kokku, vali, mida kaasa võtta, mida koha peal osta, kuidas kõik see kraam hiljem Eestisse saada või siin ära anda. Niigi on suurepärane, et siin antakse asju tasuta ära ja sealhulgas nii korralikku ja ilusat kraami. Ei tea, mis tunne võiks olla see, kui oleks nii palju raha, et võiks lihtsalt minna Ikeasse ja osta mööblit. Või kasvõi osta kasutatud kraamigi – kui oleks raha, mida kulutada, leiaks ka väikemate summade eest laias valikus asju. Muidugi on eriline rahulolu, kui suudad sisustada kodu kenasti võimalikult väikese rahaga, aga samas on see lõputu kokkuhoid ikkagi kurnav. Vahetevahel on. Õnn, et ma ennast sellest eriti tihti häirida ei lase.

Oh. Ilmselgelt peaks magama minema.

Kui võrratu oleks, kui olekski kodud igal pool ja võiks nende vahet käia täpselt nii, kuidas tuju ja igatsus tuleb.

Emade ja laste heaolust, vol 2

 eesti, lastekasvatus, london/UK  No Responses »
May 152012
 

Neli aastat tagasi sattus minu kätte Mothers’ index 2008, mis reastas riike selle järgi, kui hea nendes lapsi kasvatada on. Täna juhtusin lugema 2012. aasta tulemusi. No ja statistikapede nagu ma olen, hakkasid mind huvitama ka eelmiste aastate tulemused.

Seda uurimust tehakse alates aastast 2000 – alguses olid kõik riigid ühtses pingereas, alates 2006 on arengutaseme järgi kolmeks jaotatud. Ma varasematesse väga ei süvenenud, aga mulle tundub, et Eestit seal enne 2006 üldse polnudki. Pead ei anna, igatahes alates 2006 on arenenud riikide list täpselt sama, välja arvatud see, et 2006-2007 Serbiat ja Bosnia-Hertsegoviinat tabelis polnud.

No ühesõnaga… Tahtsin statistikat teha :D Niisiis arvutasin välja 2006-2012 aasta arenenud riikide keskmise ja tegin selle järgi pingerea:

1. Norra
2. Rootsi
3. Island
4. Austraalia
5. Uus-Meremaa
6. Taani
7. Soome
8. Holland
9. Saksamaa
10. Belgia
11. Prantsusmaa
12. Hispaania
13. Iirimaa
14. UK
15. Šveits
16. Sloveenia
17. Eesti
18. Portugal
19. Itaalia
20. Kanada
21. Kreeka
22. Leedu
23. Austria
24. Tšehhi
25. Ungari
26. Läti
27. USA
28. Poola
29. Slovakkia
29. Horvaatia
31. Jaapan
31. Valgevene
33. Luksemburg
34. Malta
35. Bulgaaria
36. Rumeenia
37. Serbia
38. Venemaa
39. Ukraina
40. Moldova
41. Bosnia-Hertsegoviina
42. Makedoonia
43. Albaania

Seitse esikohta on kõik need kuus aastat samade riikide käes olnud, esikümne lõpp on läbi aastate veidike vaheldunud. Eesti on olnud kolm korda 17, kaks korda 18, üks kord 19 – üldises pingereas jäi 17.

Aga jah… Muidu ei üllata väga miski :D Oli lihtsalt tore numbreid ritta lükata. Mis teha, see on haigus :D

Pole hirmus ammu lennanud

 london/UK, reisimine  9 Responses »
Dec 112011
 

Lugesin uudist Ryanairi teenustasude tõusu kohta. Irvitasin ja samas tõdesin, et minu jaoks on hind paraku ikkagi kõige tähtsam – kui Ryan on oluliselt odavam, lendan sellega. Ma oskan kõigi lisanduvate tasudega juba üsna hästi arvestada. Jah, see lisatasude süsteem on idiootne, aga kui pileti lõpphind tuleb siiski odavam, oleks lollus end sellest häirida lasta.

Minu jaoks on Ryani suurim miinus nende pagasi kaalulimiit ja üüratu hind. Easyjetiga lennates on 20 kg €17, Ryanil hetkel 15 kg €20/25 ja 20 kg €25/30, uuest aastast läheb kõigele veel €5 otsa. Odavam hind siis oktoobrist maini, kallim suveperioodil ja jõulude ajal. Ühesõnaga päris mõnus hinnavahe.

Teine asi, mis mind Ryani juures tõsiselt häirib, on nende lendudel pakutav lõputu idiootne kraam. Hetkegi ei saa rahus olla, juba tuleb JÄRGMINE teenindaja JÄRGMISE “suurepärase” pakkumisega. Lotopiletid, lõhnad ja muud äärmiselt vajalikud asjad :P

Aga üldiselt – kui olla ise hoolikas (võtta arvesse kõiki lisatasusid ja reegleid) ja jätta emotsioonid kõrvale, siis Ryan on vahel odavaim. Ja hinnatundlikele klientidele on see äärmiselt teretulnud.

Hakkasin mõtlema, et ma pole juba tõsiselt kaua aega lennanud. Viimati vist oligi siis, kui teist korda Londonist Eestisse kolisime, AirBalticuga mai lõpus 2010 – ja see oli nii positiivne kogemus, et mul on nende praegustest jamadest jube kahju, enam ei julgeks küll nendega lennata. Või on nad juba ametlikult pillid kotti pannud? Ei jälgi eriti uudiseid.

See on pikim lendamise vahe üle aastate… No mis teha, kui on väikesed lapsed. Igatsen kangesti Londonisse, aga tahaks ILMA lasteta. Ühe väikese lapsega, kellele meeldis reisimine, oli see kõik käkitegu, sai shopatud ja kõiki sõpru nähtud… Kahe lapsega, kellest ühe puhul tuleb odavlennufirmadele juba pileti eest täishinda maksta ning teine ei kannata shoppamist – tänan ei :P

Mõtlesin isegi välja skeemi, kuidas ilma lasteta käidud ja siiski kõik vajalikud asjad tehtud saaks: üks läheb varem, miski hetk tuleb teine järele, nii et paar päeva saab koos olla, siis esimene koju ja teine veidi hiljem järele. Nii on üks vanem enamik ajast laste juures – Plikaga poleks ju probleemi, aga Poissi üle ühe öö ei julge emaga jätta. Ühesõnaga sellise süsteemiga saaks me teha koos neid asju, mida tahame koos teha ja eraldi neid asju, mille jaoks teist vaja pole – kui Abikaasa riideid ostmas käib, siis tahan ma küll kaasas olla ja meil on palju ühiseid kohti, mille järele igatseme, aga kui ma endale ja lastele riideid ostan või oma sõpradega jutustan, pole selleks Abikaasat vaja, samuti ei tunne ma vajadust tema sõpradega pikemaid pidusid pidada, ühest õhtust Reinu pubis piisaks mulle küll :)

AGA. Ma arvan et niipea me siiski Londonisse ei pääse. Esialgne unistus oli jaanuar/veebruar 2012 – no et Poiss on juba piisavalt vana, lennupiletid odavad, allahindlused jne. Probleemiks saab raha – kuna minu VH on lõppemas ja tööd ju veel pole, ei julge midagi kulutada. Aga KUI peaks juhtuma ime, nii et leian kiirelt normaalse töö, siis võib kaaluda plaani B – kevad Londonis. Allahindlusi siis küll pole, aga hinnad on seal nagunii odavad, ilm oleks tunduvalt mõnusam (kes ei jumaldaks Londoni kevadet) ja pileteid peaks aprillis-mais veel suht okei hinnaga saama.

Kõige tõenäolisem on muidugi see, et kevadel ei mängi ka välja. Eks näis – läheb täpselt nii, kuis minema peab. Ükskord jõuame me Londonisse niikuinii! Ja tahaks loota, et Easy, mitte Ryaniga :P

Koliks jälle…?

 kolimised, london/UK  6 Responses »
Aug 312011
 

Sain just teada, et üks tuttav perekond mõlgutab Šotimaale kolimise plaane. Laps on neil hetkel poolteist aastat vana – kuni tema koolieani oleks aeg otsustada, kas soovivad püsivalt jääda või mitte. Ise arvavad, et kui just hullu igatsust ei tule, siis jääks sinna.

Meil on juba mõnda aega suur Londoni-igatsus peal. Muidugi mitte kolimise mõttes, oh ei. See sai meile viimati väga selgeks, et kui pole just erialast hästi tasustatud tööd, siis on väikeste lastega Londonis elamine kallis ja mõttetu, Eestis on iga kandi pealt parem. Ja me ostsime ju oma kodu, mida on vaja sisse seada, nüüd on elu paigas. Aga niisama tahaks ju ikka Londonis külas käia, paar korda aastas vanu aegu meelde tuletada ja shopata.

Nüüd, pärast tuttavaga rääkimist, mõtlesime järsku: miks mitte? Kinnisvara ju tegelikult ei seo, selle saab välja üürida. Töö ja lasteaed on mõlemal pool, vahet pole. Laste kooli mineku aeg on alles see, mis tõsiselt seob, siis enam edasi-tagasi tõmmelda ei saaks. Ja kooli kindlasti Eestis, mitte UK-s.

Me lootsime, et saame oma säästudest vajaliku remondi ära teha. Reaalsus on see, et säästa suudame plaanitust vähem, remonti teha tuleb aga tunduvalt rohkem. Kui mu vanemahüvitis ära lõppeb, siis Abikaasa palgast me ära ei ela. Need säästud, mis meil selleks ajaks remondi jaoks kõrvale pandud on, oleksid teatud mõttes turvavõrk – kui Abikaasa pole selleks ajaks tasuvamat tööd leidnud ja mina ka kohe tööle ei saa, siis elaksime veel mõned kuud ära.

Ära elab muidugi, selles pole küsimustki. Küllap Abikaasa leiaks mingi hetk tasuvama töö. Küllap minagi leiaksin midagi. Vähemalt ots-otsaga kokku tuleks me ikka, nii võimekad oleme me küll, selles pole kahtlustki. Ma olen ju optimist, ma eeldan, et kõik läheb hästi. Nii et ma ausalt pole ülearu muretsenud, lihtsalt hoiame töökuulutustel silma peal.

Aga samas olen ma ka mõelnud, et praegust tööturgu arvestades on küll enam kui kahtlane, kui palju meil õnnestuks remondi jaoks kõrvale panna. Mis Abikaasasse puutub, siis erialaseid tööpakkumisi liigub vähe, mina ei tea üldse, mida teha tahaks, peaksin lihtsalt mingi töö otsima. Ja ma ei saaks ju kohe täiskohaga tööle minna, kui seda just osaliselt kodust teha ei saa – Poisile oleks see emotsionaalselt liiga suur muutus, ema ei saaks teda nii palju hoida ka, lasteaiakoht tuleks kõige varem kaheselt ja nii noorelt ma teda sinna nagunii saata ei tahaks.

Aga kui üürikski elamise välja? Koliks jälle mõneks ajaks UK-sse? Kindlasti mitte Londonisse, aga mõnda väiksemasse linna, kus üürid oleks odavamad. Kui sel kombel õnnestuks elamise kõrvalt ka midagi säästa, siis oleks sel mõttel ju täitsa jumet. Oleks hiljem, mille eest oma Eesti kodu remontida.

Ühesõnaga… Vaatame, mis elu toob. Kas Abikaasa leiab tasuvama töö, kas mina leian normaalse töö. Kui leiame, siis ei ole mingit mõtet kolida. Aga kui me siinsete sissetulekutega iga kandi pealt kokku hoides vaid laenu, maksud ja söögi suudaks kinni maksta, aga remondi jaoks mitte midagi säästa ei suuda, siis…

Siis me mõtleme seda kolimise plaani kohe väga tõsiselt uuesti.

Ma tean, et ema kitkub nüüd juba juukseid :P Ja no tõesti, see kõik on ainult mõttemõlgutus. Aga minu meelest kõlab see kõik täiesti reaalselt. Nii et nüüd sõltub kõik sellest, mis meist tööalases plaanis saab. Ja me teeme kohe kindlasti kõik endast oleneva, et ikka Eestis midagi normaalset leida. Kui ei leia, ehk siis on ette nähtud veel mõni aeg UK-s elada.

Elame, näeme.

 Older Entries