london/UK

Lootusetu

Ma juba mitu päeva võtan ennast kokku, et pildid arvutisse tõmmata ja Londonist kirjutada, aga mitte ei jõua tegudeni.

Lühidalt: sõprade ja tuttavatega kohtumised olid tõeliselt super, oleks tahtnud kõigiga kauem jutustada. Shoppamise poole pealt pettusime veidike – saime kül päris mitmed vajalikud asjad ostetud, aga lootsime rohkemat 🙂 Lisaks olime unustanud, KUI kiirelt Londonis raha kulub, nüüd tuli meelde 😀 Camdenisse ei jõudnudki, millest on hirmus kahju, aga eks siis järmine kord.

Katsun ikka mõni päev kõigest pikemalt kirjutada. Fotosid ma vist küll praktiliselt ei teinudki, ainult mõned ostud pildistasin hiljem kodus üles.

Olen sel nädalal kõik päevad tööl, et rohkeid reisipäevi tasa teha, lapsed on ka siiani kodus olnud, tõeliselt välja puhkamise aega pole siiani olnud.

Aga noh, küll jõuab kõike, kunagi. Ma pole muidugi 2006. aasta teisest poolest saati suutnud ühes kuus nii vähe postitusi kirjutada 🙂

Rahutu hing, absoluutselt

Olen jälle öökull. Jäin lugema ühe Eesti pere seiklusi Londonis ja no SIHUKE igatsus tuli peale. Tohutu. Tappev. Selline tunne, et pakiks hommepäev kõik kotid kokku ja koliks hoopis Londonisse.

Norras ei ole üldse halb, me lihtsalt ei ole jõudnud siia veel sisse elada – see võtabki rohkem aega, eriti keelebarjääri arvestades. Me oleme endiselt kõhklematult ühel nõul selles, et praegu on see parim valik, nii et siin elamisel ja olemisel pole kogu ülejäänud mõttemõlgutusega erilist pistmist.

Mind ajab vahel täiesti meeleheitele see, kuidas ma tahaksin elada korraga nii paljudes kohtades. Just nimelt elada, mitte külas käia. Ma kujutlen, kuidas ma sooviksin erinevates kohtades püsivalt elada. Ja irooniline on see, et rangelt kohtade mõttes ei kuulu Pärnu nende hulka.

Pärnu on armas väikelinn, kodulinn. Ma olen harjunud igal pool elades leidma enda jaoks kohad, mis meeldivad ja inimesed, kellega on tore suhelda ning mitte tähele panema seda poolt, mis ei meeldi. Pärnus on mõnus elada ja ma endiselt arvan, et see on pikemas perskpektiivis kõige õigem valik, sestap ka praegune vahepala Norra näol, et Pärnu kodu renoveerimiseks raha koguda.

Nii ajakirjandusest kui erinevate inimestega suheldes on ikka läbi liikunud see teema, et Norras on praegu asjad võrreldes paljude muude kohtadega ikka ülimalt hästi, Norra oli näiteks kolmandal kohal riikide pingereas, kus järgmisel aastal sündivatel lastel on kõige helgemad tulevikuväljavaated. Nii et vahel oleme selliste teemade taustal heitnud nalja: jäämegi siia. Loogilise poole pealt tundukski ehk kuidagi mõistlik, aga meie jaoks on see siiski täielik nali.

Aga kus ma end kõige rohkem elamas ette kujutan?

Tallinnas, Nõmmel. See on nii võrratu koht lastega elamiseks, mul on seal nii palju häid sõpru ja tuttavaid, lõviosa minu sõpradest elab Tallinnas (kõik muidugi mitte Nõmmel).

Tartus. Tartu on lihtsalt mu lemmiklinn Eestis, ma jumaldan selle kompaktsust, vaimsust, kõike. Pole liiga suur, aga on piisavalt valikuvõimalusi. Sõpru on mul sinna küll ainult paar tükki jäänud.

Mõnes ökoküla laadses kogukonnas Võrumaal. See sobiks mu maailmavaatega nii mõnusasti.

Londonis. Londonis oma mõnusa kliima (ei liiga kuum ega liiga külm), varase kevade ja hilise sügisega, soojema talve ja pori- ning lögavaba ajaga (ausõna, mulle piisab lume paarinädalasest nautimisest Eesti külastusel ja ülejäänud aja naudiks ma pigem seda, et õues ei pea sooja saamiseks kubujuss olema ning EI OLE LÖGA – kui lumi kõrvale jätta, on neli aastaaega ju täiesti olemas). Londonis oma sõbralikkuse, multikultuursuse, tohutute valikuvõimalustega. Aga seal poleks mingit mõtet elada koos lastega, tehes sellist tööd sellise palga eest, nagu me tegime. Ja leida midagi, mis oleks tõsiselt hästi tasustatud, see oleks juba palju keerulisem.

Ja mõeldes läbi kõik need kohad, mida ma nii teravasti igatsen, jõuan ringiga tagasi selleni, et KÕIGE olulisem on perekond. See rõõm, mida ma näen nii laste kui vanavanemate silmis, kui nad suhtlevad. See vabadus väikeste laste vanematena, et kui on soov minna kuskile ilma lasteta – poodi, kinno, teatrisse, kasvõi teise linna sõpradele külla – siis piisab telefonikõnest ja sobiva aja leidmisest. Ja sellepärast me ostsimegi oma kodu Pärnusse.

Ometigi oleme praegu, just nüüd, kui lapsed on väiksed ja vanavanemate kohalolu kõige tähtsam, hoopis Norras. Ei Tallinnas, Tartus, Võrumaal ega Londonis, vaid Norras. Kas ka Norrast saab kolme aasta pärast üks lisakoht mu terava igatsuse nimekirjas?

Oh, miks ei võiks ma olla rahulikum seal ühes kohas, kus ma olen? Ma tegelikult olingi/olengi, ausalt… Aga Pärnus olid jälle teised probleemid. Tööalased, rahalised. Ja ehkki ma ei ole muutnud meelt selles osas, et minu jaoks on perekonna lähedus rahast olulisem ning kolmeaastane eemalolek on seda väärt, et järgmised viisteist aastat muretult jälle pere lähedal veeta… Siis ometigi on mul sellest pidevast kokkuhoiust kohutav kopp ees. Ma ei saa kurta, sest meie seis on PALJU parem kui väga paljudel eestlastel, aga ometigi tahaks rohkemat. Ja iga uus algus tähendab enamasti kokkuhoidu ja alustamiseks võetud võlgade tagasi maksmist, see algus siin Norras oli meie teadlik valik. Hakkasime oma elu Pärnus üles ehitama selleks, et see mõne aasta pärast jätta ja mujal uuesti alustada. Jah, ainult tänu teadmisele, et teeme seda Pärnu elu paremaks jätkamiseks, aga siiski.

Tundub olevat igavene situatsioon, et õeke küsib, millal me külla tuleme ja minu vastus on sama: ei kujuta ette, millal selleks ükskord raha on.

Aga on ju inimesi, kellel on töö, mis neile meeldib ja kellel on piisavalt raha, et omada ilusat mugavat kodu, kes saavad vahel reisida ja väljas käia ja osta eluks vajalikke asju pidevalt mõtlemata, kas ma ikka võin seda endale lubada. Mõnes riigis on neid vähem, mõnes rohkem, aga pole ühtki põhjust, miks meie ei võiks nende hulka kuuluda. Ja kuulume ka, ühel heal päeval. Loodetavasti varsti.

Aga kus me siis elame? Pärnus, Tallinnas, Tartus, Võrumaal või Londonis? Või Norras? Või ehk hoopis Kreekas? 🙂 Oh. Ma olen nii pere- ja internetikeskne inimene, et sõprade kaugus mind ei heiduta – arvutis saab ikka jutustada ja kaugemasse põnevamasse kohta tulevad kõik lõpuks pikemaks ajaks külla, me ise käiks ju ka Eestis ja nii edasi. Aga lapsed, need lapsed… Ja vanavanemad. Kui ma saaks ema kaasa võtta, siis võiks igal pool elada. Aga tema elu on Pärnus. Tema kodu, töö, mees… Kõik on Pärnus. Ja ma tean, kui raske tal oli juba nüüd, et me läksime… Ja ma tean, kui harjumatu on mul endal, et ei olegi enam lastest üldse puhkust ja võimalik Abikaasaga kahekesi kinno või näiteks poodi riideid ostma minna 🙂

Ei tea, mis saab. Ilmselgelt pole mõtet üle mõelda. Ma tavaliselt seda ei teegi. Keskendun ikka ja ainult sellele, mis otsus on hetkel kõige arukam ja vastus on endiselt Norra ning pärast Norrat taas Pärnu. Nii et tuleks nautida siinset igapäevaelu ja elada üks päev korraga.

Aga raske on, kui loed midagi, mis tuletab nii teravalt meelde kohta, kus sa oled elanud ja mida sa kogu südamest armastad. London jääb alati meie teiseks koduks ja praegu on mul tugev tunne, et kolime sinna veel kunagi tagasi. Pigem kunagi kaugemas tulevikus, aastate ja aastate pärast. Eks näis.

Ja on ikkagi see täiesti totter unistus, et võiks olla oma kodu nii Pärnus, Tallinnas kui Tartus, põhumajake Võrumaa metsas, korter Londonis. Igale poole tahaks kodu. Jättes täiesti kõrvale selle jabura unistuse finantsilise võimalikkusse. Ehkki selline nomaadilik eluviis on täiesti võimatu, kui on lapsed – ise võiks veel leida töö, mida saab teha asukohast olenemata, aga laste stabiilsus, õpingud, sõbrad… Ehkki ma tean, kui frustreeriv on kolimine ja see, kui su asjad on mitmes eri kohas. Nii hea oli Pärnus, kui kõik asjad olid ühes kohas ja kodu said sisustada teadmisega, et see on PÄRIS MEIE OMA, me oleme siin kaua. Siin Norras on nüüd jälle see teema, et alusta nullist, osta asju kokku, vali, mida kaasa võtta, mida koha peal osta, kuidas kõik see kraam hiljem Eestisse saada või siin ära anda. Niigi on suurepärane, et siin antakse asju tasuta ära ja sealhulgas nii korralikku ja ilusat kraami. Ei tea, mis tunne võiks olla see, kui oleks nii palju raha, et võiks lihtsalt minna Ikeasse ja osta mööblit. Või kasvõi osta kasutatud kraamigi – kui oleks raha, mida kulutada, leiaks ka väikemate summade eest laias valikus asju. Muidugi on eriline rahulolu, kui suudad sisustada kodu kenasti võimalikult väikese rahaga, aga samas on see lõputu kokkuhoid ikkagi kurnav. Vahetevahel on. Õnn, et ma ennast sellest eriti tihti häirida ei lase.

Oh. Ilmselgelt peaks magama minema.

Kui võrratu oleks, kui olekski kodud igal pool ja võiks nende vahet käia täpselt nii, kuidas tuju ja igatsus tuleb.

Emade ja laste heaolust, vol 2

Neli aastat tagasi sattus minu kätte Mothers’ index 2008, mis reastas riike selle järgi, kui hea nendes lapsi kasvatada on. Täna juhtusin lugema 2012. aasta tulemusi. No ja statistikapede nagu ma olen, hakkasid mind huvitama ka eelmiste aastate tulemused.

Seda uurimust tehakse alates aastast 2000 – alguses olid kõik riigid ühtses pingereas, alates 2006 on arengutaseme järgi kolmeks jaotatud. Ma varasematesse väga ei süvenenud, aga mulle tundub, et Eestit seal enne 2006 üldse polnudki. Pead ei anna, igatahes alates 2006 on arenenud riikide list täpselt sama, välja arvatud see, et 2006-2007 Serbiat ja Bosnia-Hertsegoviinat tabelis polnud.

No ühesõnaga… Tahtsin statistikat teha 😀 Niisiis arvutasin välja 2006-2012 aasta arenenud riikide keskmise ja tegin selle järgi pingerea:

1. Norra
2. Rootsi
3. Island
4. Austraalia
5. Uus-Meremaa
6. Taani
7. Soome
8. Holland
9. Saksamaa
10. Belgia
11. Prantsusmaa
12. Hispaania
13. Iirimaa
14. UK
15. Šveits
16. Sloveenia
17. Eesti
18. Portugal
19. Itaalia
20. Kanada
21. Kreeka
22. Leedu
23. Austria
24. Tšehhi
25. Ungari
26. Läti
27. USA
28. Poola
29. Slovakkia
29. Horvaatia
31. Jaapan
31. Valgevene
33. Luksemburg
34. Malta
35. Bulgaaria
36. Rumeenia
37. Serbia
38. Venemaa
39. Ukraina
40. Moldova
41. Bosnia-Hertsegoviina
42. Makedoonia
43. Albaania

Seitse esikohta on kõik need kuus aastat samade riikide käes olnud, esikümne lõpp on läbi aastate veidike vaheldunud. Eesti on olnud kolm korda 17, kaks korda 18, üks kord 19 – üldises pingereas jäi 17.

Aga jah… Muidu ei üllata väga miski 😀 Oli lihtsalt tore numbreid ritta lükata. Mis teha, see on haigus 😀

Pole hirmus ammu lennanud

Lugesin uudist Ryanairi teenustasude tõusu kohta. Irvitasin ja samas tõdesin, et minu jaoks on hind paraku ikkagi kõige tähtsam – kui Ryan on oluliselt odavam, lendan sellega. Ma oskan kõigi lisanduvate tasudega juba üsna hästi arvestada. Jah, see lisatasude süsteem on idiootne, aga kui pileti lõpphind tuleb siiski odavam, oleks lollus end sellest häirida lasta.

Minu jaoks on Ryani suurim miinus nende pagasi kaalulimiit ja üüratu hind. Easyjetiga lennates on 20 kg €17, Ryanil hetkel 15 kg €20/25 ja 20 kg €25/30, uuest aastast läheb kõigele veel €5 otsa. Odavam hind siis oktoobrist maini, kallim suveperioodil ja jõulude ajal. Ühesõnaga päris mõnus hinnavahe.

Teine asi, mis mind Ryani juures tõsiselt häirib, on nende lendudel pakutav lõputu idiootne kraam. Hetkegi ei saa rahus olla, juba tuleb JÄRGMINE teenindaja JÄRGMISE “suurepärase” pakkumisega. Lotopiletid, lõhnad ja muud äärmiselt vajalikud asjad 😛

Aga üldiselt – kui olla ise hoolikas (võtta arvesse kõiki lisatasusid ja reegleid) ja jätta emotsioonid kõrvale, siis Ryan on vahel odavaim. Ja hinnatundlikele klientidele on see äärmiselt teretulnud.

Hakkasin mõtlema, et ma pole juba tõsiselt kaua aega lennanud. Viimati vist oligi siis, kui teist korda Londonist Eestisse kolisime, AirBalticuga mai lõpus 2010 – ja see oli nii positiivne kogemus, et mul on nende praegustest jamadest jube kahju, enam ei julgeks küll nendega lennata. Või on nad juba ametlikult pillid kotti pannud? Ei jälgi eriti uudiseid.

See on pikim lendamise vahe üle aastate… No mis teha, kui on väikesed lapsed. Igatsen kangesti Londonisse, aga tahaks ILMA lasteta. Ühe väikese lapsega, kellele meeldis reisimine, oli see kõik käkitegu, sai shopatud ja kõiki sõpru nähtud… Kahe lapsega, kellest ühe puhul tuleb odavlennufirmadele juba pileti eest täishinda maksta ning teine ei kannata shoppamist – tänan ei 😛

Mõtlesin isegi välja skeemi, kuidas ilma lasteta käidud ja siiski kõik vajalikud asjad tehtud saaks: üks läheb varem, miski hetk tuleb teine järele, nii et paar päeva saab koos olla, siis esimene koju ja teine veidi hiljem järele. Nii on üks vanem enamik ajast laste juures – Plikaga poleks ju probleemi, aga Poissi üle ühe öö ei julge emaga jätta. Ühesõnaga sellise süsteemiga saaks me teha koos neid asju, mida tahame koos teha ja eraldi neid asju, mille jaoks teist vaja pole – kui Abikaasa riideid ostmas käib, siis tahan ma küll kaasas olla ja meil on palju ühiseid kohti, mille järele igatseme, aga kui ma endale ja lastele riideid ostan või oma sõpradega jutustan, pole selleks Abikaasat vaja, samuti ei tunne ma vajadust tema sõpradega pikemaid pidusid pidada, ühest õhtust Reinu pubis piisaks mulle küll 🙂

AGA. Ma arvan et niipea me siiski Londonisse ei pääse. Esialgne unistus oli jaanuar/veebruar 2012 – no et Poiss on juba piisavalt vana, lennupiletid odavad, allahindlused jne. Probleemiks saab raha – kuna minu VH on lõppemas ja tööd ju veel pole, ei julge midagi kulutada. Aga KUI peaks juhtuma ime, nii et leian kiirelt normaalse töö, siis võib kaaluda plaani B – kevad Londonis. Allahindlusi siis küll pole, aga hinnad on seal nagunii odavad, ilm oleks tunduvalt mõnusam (kes ei jumaldaks Londoni kevadet) ja pileteid peaks aprillis-mais veel suht okei hinnaga saama.

Kõige tõenäolisem on muidugi see, et kevadel ei mängi ka välja. Eks näis – läheb täpselt nii, kuis minema peab. Ükskord jõuame me Londonisse niikuinii! Ja tahaks loota, et Easy, mitte Ryaniga 😛

Koliks jälle…?

Sain just teada, et üks tuttav perekond mõlgutab Šotimaale kolimise plaane. Laps on neil hetkel poolteist aastat vana – kuni tema koolieani oleks aeg otsustada, kas soovivad püsivalt jääda või mitte. Ise arvavad, et kui just hullu igatsust ei tule, siis jääks sinna.

Meil on juba mõnda aega suur Londoni-igatsus peal. Muidugi mitte kolimise mõttes, oh ei. See sai meile viimati väga selgeks, et kui pole just erialast hästi tasustatud tööd, siis on väikeste lastega Londonis elamine kallis ja mõttetu, Eestis on iga kandi pealt parem. Ja me ostsime ju oma kodu, mida on vaja sisse seada, nüüd on elu paigas. Aga niisama tahaks ju ikka Londonis külas käia, paar korda aastas vanu aegu meelde tuletada ja shopata.

Nüüd, pärast tuttavaga rääkimist, mõtlesime järsku: miks mitte? Kinnisvara ju tegelikult ei seo, selle saab välja üürida. Töö ja lasteaed on mõlemal pool, vahet pole. Laste kooli mineku aeg on alles see, mis tõsiselt seob, siis enam edasi-tagasi tõmmelda ei saaks. Ja kooli kindlasti Eestis, mitte UK-s.

Me lootsime, et saame oma säästudest vajaliku remondi ära teha. Reaalsus on see, et säästa suudame plaanitust vähem, remonti teha tuleb aga tunduvalt rohkem. Kui mu vanemahüvitis ära lõppeb, siis Abikaasa palgast me ära ei ela. Need säästud, mis meil selleks ajaks remondi jaoks kõrvale pandud on, oleksid teatud mõttes turvavõrk – kui Abikaasa pole selleks ajaks tasuvamat tööd leidnud ja mina ka kohe tööle ei saa, siis elaksime veel mõned kuud ära.

Ära elab muidugi, selles pole küsimustki. Küllap Abikaasa leiaks mingi hetk tasuvama töö. Küllap minagi leiaksin midagi. Vähemalt ots-otsaga kokku tuleks me ikka, nii võimekad oleme me küll, selles pole kahtlustki. Ma olen ju optimist, ma eeldan, et kõik läheb hästi. Nii et ma ausalt pole ülearu muretsenud, lihtsalt hoiame töökuulutustel silma peal.

Aga samas olen ma ka mõelnud, et praegust tööturgu arvestades on küll enam kui kahtlane, kui palju meil õnnestuks remondi jaoks kõrvale panna. Mis Abikaasasse puutub, siis erialaseid tööpakkumisi liigub vähe, mina ei tea üldse, mida teha tahaks, peaksin lihtsalt mingi töö otsima. Ja ma ei saaks ju kohe täiskohaga tööle minna, kui seda just osaliselt kodust teha ei saa – Poisile oleks see emotsionaalselt liiga suur muutus, ema ei saaks teda nii palju hoida ka, lasteaiakoht tuleks kõige varem kaheselt ja nii noorelt ma teda sinna nagunii saata ei tahaks.

Aga kui üürikski elamise välja? Koliks jälle mõneks ajaks UK-sse? Kindlasti mitte Londonisse, aga mõnda väiksemasse linna, kus üürid oleks odavamad. Kui sel kombel õnnestuks elamise kõrvalt ka midagi säästa, siis oleks sel mõttel ju täitsa jumet. Oleks hiljem, mille eest oma Eesti kodu remontida.

Ühesõnaga… Vaatame, mis elu toob. Kas Abikaasa leiab tasuvama töö, kas mina leian normaalse töö. Kui leiame, siis ei ole mingit mõtet kolida. Aga kui me siinsete sissetulekutega iga kandi pealt kokku hoides vaid laenu, maksud ja söögi suudaks kinni maksta, aga remondi jaoks mitte midagi säästa ei suuda, siis…

Siis me mõtleme seda kolimise plaani kohe väga tõsiselt uuesti.

Ma tean, et ema kitkub nüüd juba juukseid 😛 Ja no tõesti, see kõik on ainult mõttemõlgutus. Aga minu meelest kõlab see kõik täiesti reaalselt. Nii et nüüd sõltub kõik sellest, mis meist tööalases plaanis saab. Ja me teeme kohe kindlasti kõik endast oleneva, et ikka Eestis midagi normaalset leida. Kui ei leia, ehk siis on ette nähtud veel mõni aeg UK-s elada.

Elame, näeme.

Scroll to Top