Apr 152022
 

Tegelikult reisiks muidugi kaugele ka suurima heameelega, aga see pole selle postituse teema :P

2019 käisime Soomes lõbustuspargis, lisaks väiksemad sutsakad Eestis – kanuumatk, Muda ja ilmselt veel nii üht kui teist. 2020 alguses jõudsime isegi Maltal ära käia ja hoolimata koroonast suvel ka väikesel Läti tripil – loomaaias ja Ikeas.

Siis aga tuli Kaaslase haigus – suveks oli ta küll kodus tagasi, aga pidi alguses väga ettevaatlikult elama. Lisaks olin eelmisel suvel üle töötamise tõttu nii stressis, et puhkus läks ka suht pekki ja noh… Ei käinud kuskil ega teinud midagi. Lapsed õnnestus nädalaks emaga Rootsi õe juurde saata, nii et nemad ühe suvereisi said.

Aga mul endal on küll hetkel tunne, et elu on ligi kaks aastat pausi peal olnud ja pikalt pole mitte midagi ägedat teha saanud. Lisaks eelmises lõigus mainitud üle töötamine. Nii et kui varem pole ma mitte kunagi aasta alguses viitsinud ühtki puhkust kirja panna, sest kollektiiv ju nagunii ja pole see puhkamise häda nii suur olnud, plaanid on tekkinud pigem jooksvalt – ja möödunud aastal ei julgenud ma metsiku töökoormuse tõttu väljaspool kollektiivi üldse puhkust võtta – siis kui nüüd jaanuaris tuli ülemuselt kiri, et meie osakonna selle aasta puhkuste fail on üleval, olin ma esimesena kõpsti seal sees. Võtsin jaaninädala, võtsin nädala enne kollektiivi lisaks (nii et puhkan juulis viimased kolm nädalat), võtsin aastalõpu kollektiivile pooliku jõulueelse nädala lisaks. Puhkusepäevi on veel alles ka, sest plaane võib ju jooksvalt lisaks tekkida. Lisaks olen hoidnud varuks nädala jagu ületunde, sest kunagi ei tea, millal vaja läheb – ikka tekib jooksvalt juurde, nii et viimased kolm kvartalilõppu olen lasknud neid ka välja maksta…

Mul polnud päris terve aasta aega järjest üle töötamisega ühtlaselt hull seis – eelmise aasta kevad-suvi oli väga hull, aasta lõpupoole läks vähe paremaks, kui nüüd veebruari keskel koroonas olime terve perega, siis pärast seda läks jälle väga hulluks kätte ära, sest korralikku asendamist mu töö puhul pole ja senisest talutavast ülekoormusest sai suht talumatu pidev tulekahjude kustutamine. Olin just enne koroonasse jäämist tahtnud hakata seda klienti, kes eelmisel kevadel mulle ülekoormuse tekitas, uuele kolleegile üle andma, aga pärast haigust polnud lihtsalt mitu nädalat selleks aega, sest kõik need tulekahjud… Igal juhul sain lõpuks nii palju järjele, et andsin kliendi üle ja kui alguses oli arusaadavalt palju nõustamist ja õpetamist, siis praeguseks, paar-kolm nädalat hiljem, toimetab kolleeg juba üsnagi iseseisvalt… Minul on nüüd oma klientide jaoks rohkem aega ja ehkki ületunde veel tuleb, siis vähem kui enne – ja on täiesti adekvaatne lootus, et kui nüüd korralikult järjele saan, saab ehk üldse ilma hakkama… Imeline, ma ütlen – imeline. Eluisu on kohe tagasi :)

Ühesõnaga, jõudes kogu selle pika jutu peale tagasi postituse peakirja juurde – teen puhkuseplaane :D Võtsin ette märkmiku (mille kaanel on kiri “Amazingly idiotic ideas” – väga kohane :D), kuhu 2019 olin nimekirja teinud, sealt järgmise kahe suvega mõned üksikud asjad maha kriipsutanud ja mis vahepeal ligi kaks aastat nukralt ootas. Vaatasin üle ja tegin uued värsked nimekirjad. Ütleme nii, et ideid, kuhu tahaks minna, jagub – nii Eestis kui kaugemal. Üsna mitmed neist lükkuvad edasi järgmistesse aastatesse puhtalt sellepärast, et kõik spad ja ka kõik avalikud veekogud peale kõige puhtamate on Kaaslase jaoks veel keelatud – rabalaukas lubati küll ujuda, asi seegi :D Nii et tema pärast pigem tuleb praegu tegemised valida sellised, mille põhiline osa pole spas/vees sulistamine.

Meie kõige suurem perepuhkuse unistus on minna külmal ja pimedal ajal nädalaks-kaheks soojale maale basseini äärde. Just sellisele puhkusele, kus on kõik hinnas pakett, nii et meie saame vedeleda, raamatut lugeda ja gintonicut rüübata, lapsed piiramatult jäätist süüa ja veepargis lõbutseda. Ma ei ole kunagi sellisel puhkusel käinud, aga lastega väga ei viitsi hullu turismireisi ja vaatamisväärsuste rallit teha, tahaks lihtsalt läbi saada. Ja ise ühe korra selle kogemuse kätte, et kas muutub surmavalt igavaks :D Ma olen muidu rohkem selline inimene, kes tahaks ringi lonkida, igasugu põnevaid asju vaadata ja toite proovida, aga lastega oleks see ilmselt rohkem vingumise kuulamine, nii et seda tüüpi puhkuse võiks pigem kahekesi plaani võtta. Tähendab, ma olen kindel, et lapsi on igasuguseid ja mõned trippaks suurima heameelega mööda vaatamisväärsusi – Plika ehk oleks isegi nõus, ta üldiselt on optimistlikult kõigega nõus. Poisiga aga… Jah :D Ütleme nii, et kui me peame neljakesi kuskile puhkusele minema ja ma selle eest juba suurema summa raha maksan, siis sooviks, et saaks ise ka puhata ja nautida, nii et vähemalt nelja tärni hotell korraliku veepargiga paluks – sest vees möllamine on kindla peale minek mõlema lapse puhul. Selle puhkusega on aga nii, et esiteks tuleb selleks veel mõnda aega säästa, teiseks Kaaslase piirangud… Ei ole kindel, kas selle aasta lõpus või järgmise aasta alguses juba õnnestub – kui ei, siis aastake veel ootamist :)

Ühesõnaga veel üks pikk jutt, mis tegelikult EI olnud selle postituse teema :D

Mida ma praegu planeerin?

  • ühte välismaa puhkust koos lastega sel suvel, soovitavalt mõnda ägedasse lõbustusparki
  • kahekesi kodust ära saamise sutsakaid kodumaal
  • suviseid sutsakaid koos lastega, ööbimiseta või väga soodse ööbimisega
  • no ja lisaks on mul veel unistus, et korra aastas saaks Kaaslasega ka soojal maal ära käia, näiteks novembri lõpus, kui meil aastapäev on – aga neid plaane ma küll ausalt öeldes ette teha ei julge, ilmselt vaatab jooksvalt koroonaolusid, rahalist seisu ja viimase hetke pakkumisi

Esimesed kolm on aga on igati aktuaalsed ja muidugi lisandub sinna väga oluline punkt – seda kõike võimalikult soodsalt :) Sest puhkuste eelarve pole kummist. Mul on eraldi reisikonto, kuhu kandsin kogu tulumaksutagastuse, aga see on pigem soojamaareisi fond. Suvel on õnneks pisut rohkem vaba raha, sest juuni-august ei pea maksma ühtki trenni ega ringi (tavaline kulu ca 100€ kuus), samuti ei pea ma juulis-augustis maksma laste kooli eest (need kuud veel 170€ lisaks). See teeb suvise puhkuse eelarveks 640€. Mis võib minna, ütleme, selle välismaa reisi finantseerimiseks (ehkki sinna läheb kindlasti rohkem). Ülejäänud sutsakad tuleb eelistatult rahastada igakuisest tavalisest eelarvest. Seal ka alati on mingit vaba raha, aga iga kuu kipub olema ka mõni suurem väljaminek – no näiteks sott hambaarstile või muud “toredat”. Katsub siis teha nii, et suvel on selleks suuremaks väljaminekuks eranditult puhkus ja reisimine :D

Mul on tegelikult lisaks veel eraldi säästukonto, kuhu ma igakuiselt teatud summa kannan, aga see on mustade päevade ja meelerahu fond, mida ma puutuda ei taha. No et kui päriselt on mingi ülioluline suurem/ootamatum väljaminek… Või kui vaja kunagi soojamaareisi fondi pisut lisa :) See pole ühesõnaga suvesutsakate jaoks, pigem vastupidi – sinna panustan tavapäraselt ka suvekuudel.

See kõige olulisem välismaa reis, nagu varasemalt mainitud, võiks jälle olla mõni lõbustuspark. Linnanmäki oli üliäge, meil oli kõigil super päev. Iseenesest olekski ehk kõige lihtsam ja soodsam jälle sinna minna… Aga tahaks ju midagi uut proovida! Ühesõnaga mul oli mõte vaadata seekord üle Stockholmi Gröna Lund. Sest noh, ega ma neid parke rohkem eriti ei teagi – kindlasti on neid Euroopas omajagu, aga ülejäänud juba oluliselt kaugemal…

Paraku on juba Rootsi-reisi planeerimine Soomest tunduvalt kulukam. Kaks Ligi kolm neli sotti laev, kaks sotti öö hotellis, kaks sotti lõbustuspargi piletid. Lisaks söök. Lisaks see pisuke probleem, et Rootsi laevad käivad hetkel üle päeva – kruiisiga lõbustusparki minnes läheks jubedamaks kiirustamiseks ja ei saaks koha peal olla üle kuue tunni (kui sedagi), järgmine laev läheb aga tagasi alles ülejärgmisel päeval, mis tähendaks vähemalt kaht ööd Rootsis… Ja VEEL kaks sotti VEEL ühe öö eest hotellis ei tahaks enam kuidagi eelarvesse mahutada.

Eks majutuse pealt saaks muidugi kokku hoida, aga siinkohal ongi jälle küsimus, kas tasub? Soomes ööbisime lõbustuspargi lähedal hostelis, kus saime kaks kahest tuba 119€ eest, kui ma õigesti mäletan. Aga kui päris aus olla, siis tahakski lastele anda selle päris ägeda hotellikogemuse, mida neil eriti pole. Mäletan, kui väsinud olime pärast pikka päeva lõbustuspargis – oleks tahtnud ainult süüa ja magada. Gröna Lundi lähedal oli üks hotell, kus peretuba maksab kaks sotti ja hind sisaldab lisaks hommikusöögile ka õhtusööki. Ma arvan, et see on oluline pluss, kui ei pea pärast väsitavat päeva minema veel kuskilt eraldi õhtusööki otsima (ja selle eest lisaks maksma).

Aga jah, kuna on vaja ka teine öö kuskil olla, siis mõtlesime, et võiks lisaks õekesele külla sõita. No näiteks nii, et esmaspäeva õhtul laevale, teisipäeval lõbustuspargis, teisipäeva õhtul hotelli, kolmapäeva hommikul sõidaks õe juurde ja neljapäeva õhtul laevaga tagasi Eestisse. Või tegelikult, pigem siis juba laupäeva õhtul, kui juba pikk tee ette võetud, võiks ehk vähe kauem külas olla :D See aga tähendab veel transporti… Ja ma ei ole jõudnud veel detailidesse minna, et üritada aru saada, mispidi soodsam tuleks – kas oma autoga (laevapiletitele veel 240€ otsa + kütusekulu + parkimine) või ühistranspordiga (bussipiletid neljale Pärnu-Tallinn-Pärnu, Stockis ühistransport lõbustusparki, hiljem õekese juurde ja tagasi (tema kodulinna vahemaa Stockiga on suht sama mis Pärnu-Tallinn). Autopilet laevas on kirves, aga ma ei ole päriselt kindel, kas see teine variant oluliselt soodsam tuleks… Autoga minnes on plussiks mugavus – ei pea arvestama kellaaegadega, saab vabamalt asju kaasa võtta ja neid kuskil hoida. Ühistranspordi plussiks on see, et keegi ei pea võõras kohas roolis olema, selle asemel võib mõnusalt lõõgastuda ja raamatut lugeda. Eks peab numbrid ritta lükkama, aga ma ei ole viitsinud veel uurida, palju need bussipiletid Stockist õekese juurde täpselt maksavad või mis see kütusekulu tuleks… Aega veel on ka…

Natuke põen ka sellepärast, et Gröna Lund on Linnanmäkist palju väiksem – äkki pole üldse nii äge? Mulle nii meeldiks näha midagi uut, kaheksandas klassis käisin seal korra ise ja mul on sellest küll väga soojad mälestused… Linnanmäkis saaks võtta ka teise päeva pileti ainult 14€ eest, seal jaguks tegemist ka pikemaks… Soomest saaks probleemivabalt järgmisel päeval laevaga tagasi ka… Ja laevapiletid oleks soodsamad…

Aga ikkagi tahaks pigem Rootsi :) Ja Plika tahab hullult laevaga sõita, talle on see elamus. Ma olen Rootsi vahet nii palju sõitnud, et pigem tüütus :D

Kas keegi on käinud nii Linnanmäkis kui Gröna Lundis? Kuidas teie neid kaht võrdleksite? Vbla oleks ikkagi lihtsam (kahtlemata odavam) minna Soome… Või on äkki veel mõni äge lõbustuspark, kuhu minemine ei oleks liialt keerukas ega kallis?

EDIT: arvutasin kiirelt kokku, et jättes kõrvale laevapiletid, siis autoga läheks kogu ülejäänud transport maksma ca 400€, ühistranspordiga saaks soodukaga ette ostes Eesti-sisesed bussipiletid kokku 36€, Stockis on üks ots ühistranspordis 2 täiskasvanut + 2 last ca 12€, nii et kui palju need bussipiletid Stock-Västerås-Stock ka ei maksa, peaks tulema oluliselt odavam. Aga see lingitud hotell asub üsna vales suunas, booking.com pakutavad vahemaad ka ei klapi Google Mapsi omadega, sest noh, Stockholm ja saared :D Et kas mingi praamisõidu teema tekib lisaks või kui tahta lõbustuspargist jala õhtul liikuda hotelli, siis pmst ainus sobiv variant, mis ma kuni 200€ eelarvega booking.com lehelt leidsin, oli üks üsna uus hotell – pisut alla 2km jalutada lõbustuspargist ja hotellist omakorda umbes sama maa Centralenisse, kust minna bussiga õekese juurde. Seal pole muidugi isegi hommikusööki, õhtusöögist rääkimata :P Muidugi oleks võimalus ka Stockis veel üks päev veeta ja midagi ägedat teha enne õekese juurde sõitmist, sellele peab täitsa mõtlema… Aga noh, ega neid alla 2km jalutada hotelle Gröna Lundist rohkem ikkagi eriti pole, vähemalt mina ei leidnud… Ehkki ma tean, et eksisteerib majutusasutusi ka väljaspool booking.comi :D Peaks äkki AirBnB ka läbi vaatama… Või mis need kohad veel on… TripAdvisor? :D

EDIT 2: kuna see ainus logistiliselt pädev hotell ei erutanud mind nii palju, et selle eest kaks sotti maksta, siis huvi pärast vaatasin, kas saaks ikkagi juba õhtul ikkagi õekese juurde ja ennäe, reaalselt alla 1,5 tunni ja ainult ühe ümberistumisega (tramm Gröna Lundist Centralenisse, sealt rong Västeråsi), piletid neljale 450 SEK / ca 45 EUR. Mõtlesin küll alguses, et ei jaksa pärast pikka väsitavat päeva lõbustuspargis veel mitut tundi reisida, aga kui nii kiiresti saab, siis tundub see hetkel juba parem valik. Ja selle 200€ arvelt, mis hotellile kulutamata jääb, on vähe rohkem võimalust söögile kulutada. Mmm. Plaan on vist paigas :D Kiirelt Excelisse tehtud eelarve ütleb, et laevapiletid ühe hommikusöögiga (tagasi tulles pole oluline) + lõbustuspargi piletid + kogu ühistransport kokku ca 650€, mis on põhimõtteliselt umbes-täpselt see summa, mis mul suvise reisimise jaoks kooli ja trennide arvelt “üle” jäi :D Ja kui sinna juurde tuleb ainult söök veel, siis on ju superluks, juba tunne, et päris hea diil :D :D :D Sest alustasime sellest, et laevapiletid kahe hommikusöögiga + lõbustuspargi piletid + hotell + autokulud oli kokku 1150€. Peaaegu poole odavamaks suutsin selle reisi teha, osav olen :D

Nii, aga liigume järgmise punkti juurde. Kahekesi ära käimise sutsakad kodumaal. Neid ma teeks ideaalis korra kuus, aga no issand, saaks paar-kolm korda aastaski kuskile, eks :D Sellega on nüüd nii, et minu jaoks on oluline privaatsus ja looduslähedus. Minu kõige ideaalsem kahekesi minemise koht oleks mõnus hubane majake keset metsa, või noh, ärme diskrimineeri, lihtsalt keset loodust – mere või järve ääres oleks ka väga äge, lihtsalt palju teisi inimesi lähedusse ei taha, ideaalis mitte ühtki inimest :D No igatahes mitte hotelli, eks! Mida väiksem, seda parem. Kui ei saa üksi ja keset metsa, siis pigem mõni turismitalu või väike armas puhkemaja või B&B stiilis öömaja… Mõisad on muidugi ka kõik väga ägedad, aga seal on jälle see hinna teema…

Konkurentsitult kõige ägedam koht, mille ma surfates leidsin, oli maja puu otsas. Ma ei tea, mis teema mul sellega on, aga tundub lihtsalt NII ÄGE! :D Leidsin variante õige mitmeid, vähemalt viis tükki on mul nimekirjas (neist kaks saartel ja kaks Lätis), kõige rohkem meeldib aga piltide põhjal see ja mul on 100% kavatsus sinna selleks aastaks üks öö broneerida (ilmselt peaksin kähku ära otsustama, sest seal kalendris oli mu lemmikmajal juba päris palju broneeringuid). Ma olen nõus ühe korra maksma 200€ selle elamuse eest… Aga see on pigem erand. Kahjuks kõik need teised ägedad kohad, mis ma leidsin (peegelmajad, püramiid) on suht samas hinnaklassis… Samas kui mina tahaks sellise igakuise sutsaka puhul maksta ööbimise eest ideaalis 50-100€. Ühesõnaga… Soovitage palun ägedaid hubaseid privaatseid soodsaid majutusi – neid raudselt on, ma lihtsalt ei oska leida. Selliseid vanaaegsema hõnguga, mitte euroremonditud isendeid (ja vanaaegse all pean silmas rustikaalset, mitte nõukaaegset, eks) :D ILMA TELEKATA TOAS. Ma ei taha magamistuppa telekat :D Herzi paadimaja on mul nimekirjas, aga veel midagi? :D

Ja viimaseks siis suvised sutsakad koos lastega. Pigem ilma ööbimiseta ühepäevareisid või väga soodsa ööbimisega. No näiteks ühe vahva koha leidsin Võrumaal, kus saab ööbida nõiamajas ja hind neljale on suht mõistlik. Ma isegi päris täpselt ei saanud nende kodulehelt aru, kas seal nende endi juures oleks lastel midagi ägedat teha, aga Võrumaa on lihtsalt super ilus koht, võiks ju käia lastega Suure Munamäe tipus, ema tuletas meelde, et tema viis meid kunagi ööbikuorgu, mis pidi ka hästi ilus olema ja kindlasti on sealkandis palju vahvat veel vaadata.

Siis on mul veel listis näiteks Kiviõli seikluskeskus (raudselt keegi kunagi influentsis, näiteks Henry?), aga nende kodulehelt ei leidnud ma hetkel mitte mingit infot suviste lahtiolekuaegade ega piletihindade kohta, nii et eks suve poole vaatab uuesti. See saab pigem olema selline spontaansem ühepäevareis – hommikul autoga sinna ja õhtul tagasi. Või kui mõne soodsa öömaja leiame, siis võib ka kahepäevaseks venitada ja teisel päeval veel piirkonda avastada.

Saartele tahaks minna – Hiiumaale tõmbab mind miskipärast täiega, huvitav, kas lastel oleks seal põnev? Olen ise käinud ainult ühe korra, kunagi tegime tuletornide tiiru. Kas see ka lapsi huvitaks? Toona telkisime seal RMK platsil ja oli nii tore, seda võiks ju lastega ka…

Saaremaa on suurem, sellest tean veel vähem, aga kindlasti oleks seal tore. Seal on üks äge puumaja, kus tahaks ööbida, äkki läheks sinna alustuseks kahekesi?

Aga igasugused ägedad kohad Eestis – just sellised, kus oleks tegemist ka 11- ja 13-aastasel – igasugused soovitused on teretulnud!

Väga loodan, et see suvi tuleb sama äge kui 2019. Ainult rohkem puhkust ja vähem stressi. Too suvi ostsime teatavasti renoveerimist vajava maja, sinna nahka läks teine pool suvest, kogu vaba raha ja palju närve :D

Igal juhul olen üks suur kõrv. Rääkige ägedatest kohtadest, kus te käinud olete!

Nov 082020
 

Ma polegi Kaaslase haigusest rohkem bloginud – no ma pole peaaegu üldse bloginud :D Lühidalt on seis selline, et millalgi oktoobris sai ta lõpuks käidud Tartus konsultatsioonil, pärast mida pandi ta lõpuks ometi sinna andmebaasi, kust talle luuüdi doonorit otsitakse. Öeldi, et jaanuari alguseks vast leiab doonori ja siis peab veel kaks kuud Tartu haiglas jälgimisel olema. Novat siis, SEDA osa polnud varem mainitud ja ei saaks öelda, et me selle üle just eriliselt rõõmsad olime. Aga mis seal ikka, eks, peaasi on ju terveks saamine. Nii et nüüd manifesteerin ma universumi poole vaid seda, et mingil tingimusel lastaks ta vahepeal aasta kaheks viimaseks nädalaks koju, kus ma võin temaga ülirõõmsalt kaks nädalat karantiinis istuda… Ainult et lapsed ju tahavad jõuluvaheajal väljas ka käia… Nii et ma ei tea, mismoodi saab. Kui koroonanäitajad hullemaks lähevad, siis nagunii ei saagi. Aga ÄKKI Pärnus püsib madal? ÄKKI kuidagi ikkagi on võimalik? See on mu ainus jõulusoov – saada Kaaslane jõulupuhkuse ajaks koju. Nii et kõik, kes te siin loete, saatke oma häid mõtteid ja nii edasi. Äkki on abi.

Aga praegu ongi nii, et mingeid uudiseid pole. Palavikku pole, enesetunne on hea, immuunsus madal, ta on veetnud täpselt kaks kuud PERHi üksikpalatis, kus teda jälgitakse, pidevalt vereproove võetakse, vajadusel saab antibiootikume ja verd. Olen nii tänulik selle eest, et tänapäeval on võimalik ka sundolukorras pikemalt ühes väikeses ruumis viibides nii mitmekesiselt aega veeta – on telekas, on arvuti, sarjad, raamatud, ristsõnad… Trennina teeb kükke :D Eks see ühes ruumis kinni olemine on muidugi jama, eriti nii liikuvale inimesele nagu Kaaslane, aga ÕNNEKS teab ta ise ka, et vaja positiivne olla ja nii see eluke siis veerebki.

Koroona tõttu on haiglas külastuskeeld, aga temal on arstilt eriluba – võib all kohvikus kokku saada lähedastega, vaiksemal ajal ja mitte liiga tihti. Mina käin Tallinnas regulaarselt iga kahe nädala tagant, tädi elab õnneks Tallinna lähedal ja tal on lihtsam külas käia. Iga kord, kui käime, viime talle kodutehtud toitu ja muud meelepärast kraami. Mina viisin viimati jälle hunniku teed ja kuna ma enne Plika sünnipäeva just fotomajandusega tegelesin ning korktahvli uuendamisest osad fotod üle jäid, tegin talle ka ühe kollaaži 30×40 raami sisse – sest noh, kui inimene peab veel neli kuud haiglas olema ja näeb perekonda ainult paar korda kuus, siis olgu nad tal vähemalt fotodel kogu aeg lähedal, eks.

Septembris käisin ma esimest korda Tallinnas koos Annika ja lastega – haiglas üksi ning hiljem koos spas. Järgmine kord septembris käisime koos lastega haiglas ning hiljem veel Proto avastustehases. Oktoobris sõitsin aga mõlemad korrad üksi – kuidagi ei tulnud meelde, et õigel ajal FB-s kuulutada ja endale reisikaaslast otsida, ehkki üksi on suht nüri 2×2 tundi päevas maha sõita. Nüüd viimati sel nädalavahetusel käisime koos Kaaslase vennaga ja no kohe poole mõnusam oli autosõit, sai lobiseda.

Ma olen NII tänulik selle eest, et meie uus auto võtab nii vähe kütust – ma tangin korra kuus ca 40 liitrit ja saan käidud 2x kuus Tallinnas pluss kõik oma lühikesed linnasõidud (mida on, tõsi, tänu kodukontorile väga vähe – korra-paar nädalas toidupoodi ja korra nädalas trenni – vahel ehk midagi veel, aga üldjoontes kõik). Ilmselt venitaks kolmandagi Tallinna-sõidu välja ühe paagitäiega, aga see on mu jaoks liiga piiri peal, nii et eelistan enne paagi täis panna.

Ja ma olen NII tänulik selle eest, et ma sõidan nüüd maanteel ja ka Tallinnas! Ma ju enne keeldusin, sest alati sai ilma, Kaaslane oli roolis. Aga nüüd on vaja ja lihtsalt sõidangi. Alguses sõitsin Pärnust haiglasse ja tagasi. Siis oli vaja kesklinna mingi asi ära viia ja siis oli vaja mingis keskuses käia midagi ostmas ja… Nii ma lihtsalt sõitsingi :D Meeletu hirm oli, aga tegelikult täitsa ok :D Waze näitab sõiduridasid ka enam-vähem adekvaatselt, sellest on suur abi. Ja ma olengi juba omandanud ka Tallinnas teatava pohhuismi, mis mul oli senini vaid Pärnus sõites – et ega ma alati täpselt ei tea, kuidas minna, aga kui juhtub, et lähen valesti või lõppeb rida otsa, siis eks katsun pressida õigesse ritta. Ja noh, nii ongi – alati ju kuidagi saab, tuleb lihtsalt rahulikult võtta :D

Tasuline parkimine, mis mu jaoks oli täiesti tume maa – ka seda on nüüd Tallinnas vaja ja saan hakkama :D Ehkki ükskord lastehaigla parkla tõkkepuu välja sõites helistamise peale ei avanenud, nii et pidin helistama kõigepealt parkla infoliinile (kust sain koodi, mida sisse panna, et tõkkepuu tõuseks), seejärel Telia infoliinile (et nad nö käsitsi mu parkimise ära lõpetaks ja selle eest topelttasu ei võtaks (sest ma üritasin väljumise numbrile helistada õige mitu korda ja nende süsteemis läks see kirja nii, nagu ma oleks lühikese aja jooksul järjest mitu korda parkimist alustanud ja lõpetanud) – aga kõik tehti kenasti korda ja hiljem pole probleeme olnud.

Ühesõnaga ma sõidan ISE autoga igal pool Tallinnas. Ja olen enda üle jube uhke, sest minu jaoks on see meeletu areng. Ja seda kõike ainult tänu Kaaslase haigusele. Sest lihtsalt oli vaja :) Nii et jah. On palju asju, mille eest olla tänulik, ka praeguses olukorras.

Igatahes, miks ma seda postitust siin üldse kirjutan – ikka fotode pärast. Ma olen Tallinnas käinud septembrist alates kuus korda (septembris viisin nädala keskel Kaaslase ära ja sama nädala lõpus käisin tal esimest korda külas, sealt edasi siis kahenädalase intervalliga), fotosid on mul kahest korrast – mõlemal puhul siis, kui käisin Liisi juures. Esimene kord lihtsalt korra külas ja sõitsime samal õhtul tagasi, seekord jäin ööseks, sest mul polnud Plika sünnipäeva tõttu võimalik enne kella nelja liikuma hakata ja pimedas tagasi sõita ei tahtnud.

Siin purskkaevu juures saame alati Kaaslasega kokku – mõlemal maskid ees ja hoiame viisakalt distantsi :P

Paar suvalist klõpsu Proto avastustehasest:

Liisil on selline kassipuu :D

Eile õhtul jõime Joe Bideni terviseks gintonicut. Ja muidugi oli seltsiliseks ka KASS.

Öö veetsin Liisi tütre toas, kus mu voodikaaslaseks oli ükssarvik. Otse loomulikult pidin ma sellega Kaaslasele saatmiseks selfi tegema :D

Pärast kassi silitamist olin pisut karvane :D

Hommikune idüll kassiga, inglise hommikusöögi ootel:

Aug 012020
 

Kohe puhkuse alguses – eelmise nädala esmaspäeva hommikul – võtsime suuna Riia poole.

Loomaaia parklas saime viimase parkimiskoha. Läksin kassasse parkimise kohta küsima, sain seal maksta nii parkimise kui perepileti eest, aga mingit parkimispiletit mulle ei antud. Müüjaks oli vanem naisterahvas, kes eriti inglise keelt ei rääkinud, aga parklas käis ringi noorem töötaja, kelle käest veel ekstra üle küsisin – ta ütles, et ei, autole mingit piletit pole vaja panna. Ehk siis parkimise eest maksmist keegi ei kontrollinud. Pileteid ka mitte. Minu arust oleks võinud me lihtsalt ära parkida ja sisse jalutada ilma midagi maksmata… Äkki muul ajal on see ikka kuidagi paremini organiseeritud :D

Ilm oli tol päeval nii palav, et loomaaias oli paras piin :D Aga noh… Varjus oli enam-vähem talutav :P Kuna loomaaias tehtud pilte keegi eriti vaadata ei viitsi nagunii, siis ma eriti neid ei teinud… Aga mõned mälestuseks ikka.

 

Hotelliga läksime põhjalikult alt. Valituks osutus Rixwell Old Riga Palace Hotel, sest armusin sealse peretoa piltidesse. Jah, nad ütlesid mulle küll, et ma ei saa konkreetselt SEDA peretuba broneerida, ainult teha märke reserveeringu juurde, et ma seda soovin. Ma optimistina lootsin, et 50-50 võimalus, ehk saan ikka selle ägeda kaartega toa, sest mu soov pandi ju kirja. Ja kui ei saagi, siis eks see teine punane tuba on ka kindlasti ok – ehkki pilt ei tekitanud mingit vaimustust.

Nojah, nagu arvata võite, saime punase toa. Mis oligi välimuselt täitsa ok nagu pildilt näha. AGA. Päris mitu aga.

Ei teagi, kust alustada.

No näiteks parkimisega olid seal üsna kehvad lood. Parkimiskohti ette broneerida ei saanud. See oli ainus asi, millega meil vedas – saime viimase koha hotelli sissepääsust üle tee asuvas maa-aluses parklas, mis maksis 15€ öö, aga oli vähemalt lähedal. Oma kodulehel räägivad nad lähedalasuvast parklast väljas, aga sinna näiteks kohe pärast meid check ini tegev naine ei saanud – kohad olevat olnud täis, pidi kuskile veel kaugemale sõitma. Ja ta pidi hommikul kell kuus tööasjus lahkuma, kohvriga kuskile kaugele auto juurde minema. Peale selle naise oli ootamas veel teinegi külaline, kel parkimisega probleemid.

Kuigi olin toa broneerinud neljale, oli saabudes ainult kolm magamiskohta – kaheinimese ja üheinimese voodi. Lisavoodit pidin ise paluma minema, mis tundus pisut veider, aga noh, mis seal ikka, eks. Juhtub vahel. Poleks olnud suurem probleem, kui ei oleks ilmnenud teisi.

Esiteks oli tegu palava päeva ja ülakorruse toaga ning seal LIHTSALT POLNUD ÕHKU. Nii kuradi palav. Panime aknad kinni, konditsioneeri tööle – undas mis ta undas, jahedamaks igatahes ei teinud. Käisime vahepeal linnas jalutamas lootuses, et tagasi tulles on olukord parem. Ei miskit. Kuna õhtul oli väljas jahedam, tegime aknad uuesti lahti – ei aidanud suurt ka see. Oleks pidanud paluma vahetada see tuba kahe kahese toa vastu, on tagantjärele tarkus. Aga lootsin ju, et läheb paremaks… Ei läinud…

Teine asi, mis oli minu jaoks täiesti vastuvõetamatu, oli pesemisvõimalus. Ehk siis vann kaldseina all, kus pesta sai istudes või kükitades dušši käes hoides. Ma ei ole vanniinimene ja minu jaoks on ÄÄRMISELT oluline SEISTA VOOLAVA VEE ALL. Lisaks ei käinud vannitoa uks normaalselt kinni, pidi seda hullu jõuga tõmbama ja müra tekitas see ka omajagu.

Irooniline on muidugi see, et vannitoast oli pilt kodulehel täitsa olemas ja ma isegi kommenteerisin sõbrannale, et täitsa nunnu. Kordagi ei jõudnud pilti vaadates kohale, et seal täitsa nunnus vannis duši all käia ju normaalselt ei saa :D

Ühesõnaga jah… Jõudsime loomaaiast viie paiku, väsinud ja higised – ootasime ainult, et saaks külma vee alt läbi käia ja natukeseks voodisse pikali visata… Selle asemel sain vannis kükitada, dušš käes, et ennast korra veega üle lasta ja siis põhimõtteliselt ahastusest nutta, sest toas oli nii palav.

Kui me õhtul linnast jalutamast tagasi tulime, ei töötanud enam meie toakaardid. Läksime alla tagasi, pidime tükk aega järjekorras ootama, et adminni jutule pääseda. Enne seda aga saime juba meie ees ootava mehe käest teada (kes peatus seal mitmendat päeva), et see olla tavaline – väidetavalt juhtuvat nii alati, kui koristaja käib (meie puhul ei käinud koristaja, vaid viidi lisavoodi). Ja siis tulebki uuesti alla tulla ja lasta kaardid aktiveerida.

Madrats oli ka ebamugavamate killast – ehkki ma eelistan pigem jäigemapoolseid madratseid, siis see oli lihtsalt kõva ja ebaühtlane. Ma ei saanud õhtul tükk aega magama jääda, sest palav ja ebamugav oli.

Hommikusöök oli minu jaoks ka pettumus. Kui kõik muu oleks olnud hästi, oleks ma olnud sellega täitsa leplikult rahul, sest rangelt võttes valikut ju oli ja ma TEADSIN arvustustest, et peekonit seal alati pole ja kui on, siis kahtlase kvaliteediga… Aga ma eelistan võimalusel midagi sooja ja soolast – munapuder oli kahtlane ja keedusardelli jätsin heaga proovimata :D Kohvi ja röstsaia võiks ma kodus ka süüa, hotellist ootaks enamat :P Pluss pidevalt oli midagi otsas – apelsinimahl, noad-kahvlid… Selle kõik ma oleks üle elanud ja ilmselt mitte eriti vigisenud, kui tuba oleks olnud normaalne.

Ühesõnaga :D Kui te hommikul sööte võileibu või magusat, ei tule autoga, vaid bussiga ja ei soovi peretuba, siis ma arvan, et see hotell võib olla täitsa mõnus koht. Aga mul endal jäi küll KÕIGEST nii negatiivne kogemus, et ei soovita kellelegi :D Mis seal ikka. Vast järgmine kord läheb paremini :D

Jul 192020
 

Mulle meeldib jazz. Mitte kõik ja ma ei oska defineerida, milline osa, aga üleüldises plaanis paneb sõna jazz mul silmad särama.

Nii umbes nädal-paar tagasi kuulsin tööl taustaks mängivast raadiost Haapsalus toimuva Tafffesti reklaami. Mõtlesin, et nii lahe – ja nii kahju, et selle aasta plaanidesse enam ei mahu. Panin isegi järgmise aasta veebruari kalendrisse kirja (sel aastal tulid kõige soodsamad passid müüki veebruari keskel) – äkki tuleb jälle ja siis planeeriks kohe varakult.

Olin kõike seda just Kaaslasele ühe lõunapausi ajal rääkinud… Ja kaks tundi hiljem nägin, et Gea otsis Facebookis kaaslast laupäevasele kontserdile, kuna tal oli üks päevapass üle jäänud. No kas saaks olla veel otsesemat vastust mu soovidele? Laupäev oli ka täiesti sobivalt vaba.

Haapsallu olen ma juba aastaid minna tahtnud, aga enamasti on see jäänud auto puudumise taha, bussid käivad Pärnust vaid üks kord päevas. Seekord läks õnneks – see üks kord päevas käiv buss läks täpselt sobival ajal. Pärnust kell neli, nii et peale kuut olin Haapsalus – täna tagasi 10.45, nii et kell üks olin jälle Pärnus.

Juba bussisõit oli omaette mõnu – kaks korda üle kahe tunni segamatut lugemise aega. Buss oli mõnusalt pooltühi ja korraliku konditsioneeriga, nii et puhas rõõm. Alustasin just uut raamatut, mis on väga haarav, nii et aeg möödus lennates.

Seda ma teadsin, et Gea juures saan öömaja, aga täpsemalt me polnudki mingeid plaane paika pannud – leppisime kokku, et ta tuleb mulle bussijaama vastu ja eks sealt siis vaatab edasi. Nii palju muid tegemisi oli ka, et mu enda valmistumine jäi väga viimasele minutile – viskasin kiiruga kotti hambaharja ja paar soojemat riietuseset ning sõitsingi kohale, kaks kätt taskus – isegi külakostiks polnud aega miskit kaasa haarata, ebaviisakas nagu ma vahel olen :D

Ilm oli täiesti imeline, kuum ja päikeseline. Taas kord erilise tarkusega hiilates olin läinud mereäärsesse linna ilma ujumisriieteta… Korra mõtlesin, et peaks võtma, aga ikka ununes. Gea laenas lahkelt oma trikood, nii et pärast esimesi turistipilte ootaski ees mõnusalt värskendav suplus:

Kuna Geal oli parasjagu käimas vegannädal, sain mekkida mõnusat köögiviljasuppi, seejärel üks kokteil ja siis suundusime linnuse poole – kott-tooliga, sest MUGAV peab ometi olema! Õhtu alguses oli rahulikum muusika, nii saigi lebotatud, lobisetud ja gintonicut nauditud.

Õhtul viimaste esinejate ajal läks asi elavamaks – kui Reket meelitas lava ette tantsima esimesed inimesed, sealhulgas ka meid, siis Sofia Rubina esinemise ajal tantsisid vist küll juba kõik… Vähemalt nii tundus. Oo, ja see lõpujämm, Tafenau ja Marjamaa saksofonidega. Imeline, ma ütlen, IMELINE.

Kesköö paiku sai üritus läbi, aga pärast sellist adrenaliinilaksu polnud und ollagi, seega viisime kott-tooli koju, võtsime koera, jalutasime veel pisut öises Haapsalus ja tegime Hoovis ühed dringid. Koju jõudsime peale kella ühte… Selleks ajaks lõpuks unised :D

Öö veetsin printsesside suvetoas õdusas majas linnuse külje all, hommikul jõudsin enne bussi peale minekut nautida kohvi ja puuviljasalatit ning imelist soolast pannkooki, mille retsepti lingi endale kohe saata lasin, sest ABSOLUUTSELT pean ma neid ise ka tegema.

Ja enne bussi peale minekut veel viimane turistipilt. Mina, kusjuures, ei teinud kogu selle reisi jooksul mitte ühtki pilti, olin liiga ametis elu ja olemise nautimisega. Gea pildistas hoolega.

Suurema osa selle reisi ajast ja tagasiteel bussis oli suu kõrvuni peas, sest häid emotsioone oli nii kuhjaga. Heatujuliselt ja pisut näljasena Pärnusse jõudes otsustasin, et teen taas inglise hommikusööki (tavaliselt teeme seda ainult korra nädalas, pigem laupäeviti ja eile tegimegi, aga lapsed ei saanud, sest olid ära) – ning pärast poest seente ostmist põikasin uitmõtte ajel ka turule, kust skoorisin kaks kilo soodsaid maasikaid ja kilo herneid… Kaaslast polnud kodus – nii et saime lastega kolmekesi kvaliteetaega veeta.

Jõudsin siin vahepeal veel masinatäie pesu pesta, nüüd olen kõik olulisemad emotsioonid ka blogisse kirja saanud – hoolimata lühikeseks jäänud ööst on emotsioonid ikka veel laes ja energiat jagub, lähen katsun nüüd veel asjalik olla ja koristada.

Imeline, ma ütlen, imeline. Elagu puhkus ja külalislahked sõbrad. Ehk õnnestub mul sellele külalislahkusele augustis Pärnus vastata :)

Ja Haapsallu peab jälle minema, perega. Ilmselt küll pigem järgmisel suvel… Aga kes teab, kes teab…

Aug 262017
 

Aeg lendab… Terve augusti ei ole ma siia mitte midagi kirjutanud. Mitu korda olen ette võtnud, aga mitte kordagi tegudeni jõudnud :) Mis teha, aeg kulub mujale.

Nüüd aga võtan ennast ometi kokku, et reisimälestused üles tähendada. Käisin nimelt Soomes, eile jõudsin tagasi, septembri alguseni on puhkus.

Sihtmärgiks oli Metsäkartano noortekeskus. No ja sinna ikka andis reisida. Minnes läksin juba eelmisel õhtul Tallinnasse, sest laev läks hommikul kell kaheksa. Tagasi tulin ühe jutiga, mis tähendas äratust kell viis hommikul ja koju Pärnusse jõudmist kell kuus õhtul. 13 tundi. Siiamaani olen väsinud :P

Põhimõtteliselt koosnes see pikk teekond neljast osast

  • Pärnu-Tallinn
  • Tallinn-Helsingi (laevaga üks ots 2h 40min, teine 1h 45min, misjärel aega 45-50 minutit, et jõuda sadamast bussijaama ja hiljem vastupidi – otsustasin jala käimise kasuks (ca 2,5 km) ja jõudsin mõlemal korral, ehkki napilt)
  • Helsingi-Kuopio (bussiga 5h 15min)
  • Kuopio-Rautavaara (autoga umbes sama pikk ots kui Pärnu-Tallinn)

Sadama ja bussijaama vaheline jalutuskäik oli kahtlemata reisi kõige närvesöövam osa, sest aega oli napilt. Kaalusin küll erinevaid ühistranspordi võimalusi, aga täitsa võõras linn, otsi siis neid õigeid peatuseid ja liine, selle vahemaa puhul tundus kindlam jala käia. Bussiga tagasi tulles oli mõnus närvikõdi, kas ikka jõuab õigel ajal (minnes jäi vähemalt 15 minutit hiljaks), kas ikka jõuan enne check ini sulgemist sadamasse… Jõudsin viis minutit enne :)

Ja kui siis kogu reis oli kulgenud ajaliselt suurepäraselt ja ilma igasuguste ootamisteta, kuni selleni, et ma sain sadamas viie minutiga laevast maha ja otse buss nr 2 peale, mis parasjagu peatusesse sõitis, siis Tallinna bussijaamas sõitis üks Pärnu buss mul nina eest minema (seal olla vabu kohti olnud) ja järgmised kolm olid välja müüdud :P Mis seal ikka, otsisin FB-st Tallinn-Pärnu grupi üles ja õnneks oli üks auto just õigel ajal Pärnu poole minemas.

Kuna ma polnud bussis viitsinud akusid laadida, oli läpaka aku laeva jõudmise ajaks tühi. Seal ei viitsinud ka pistikuid otsida ja mängisin telefonis Candy Crushi, misjärel avastasin Tallinna jõudes, et selle aku on ka täiesti tühi. Sõitsin marsaga linnapiiri ja palusin selle juhilt kaablit, et telefoni laadida… Sain :D

Puhkus ise oli taas kord laisemat sorti, pigem niisama kulgemine ja logelemine. Aga loodus oli võimas ja akusid laadida sai mõnuga :)

Metsäkartanost on üldiseid pilte küllaga nende enda lehel, ma ise pildistasin seal ainult ühel õhtul ringi jalutades. Ilmselt on ikka liiga palju sarnaseid pilte alles, aga ma ei jaksanud rohkem kustutada.

Continue reading »

Jul 312017
 

Tekkis tunne, et on vaja saada veidikeseks kohustustest ja argipäevast eemale, nii et käisin täiesti perevabal puhkusel ja olin nädala sõbraga Lätis. Miskit suuremat plaani meil polnud, kulgesime üsna suvaliselt ühest kohast teise. Pilte ka just väga palju pole, aga mõned mälestused blogi jaoks ikka.

Esimene peatus oli Kuldīga – imearmas linnake.

Ma ei ole ei eriline magustoidu sööja (kõht saab tavaliselt enne liiga täis) ega toidupildistaja, aga kohalike soovitatud Pagrabiņši pubi magustoidud olid nii ägeda välimusega (ja nimedega), et sai nii söödud kui ka pildistatud. Muu söök oli ka imehea, aga pilti teha, nagu öeldud, eriti ei viitsinud.

Järgmiseks Jūrmala (mis on ilmselt paljudele tuttav nimi, sest seal on üsna kuulus veepark), kus rannas ma klõpsisin lihtsalt ühe pildi põneva välimusega hoonest – ei õnnestunudki tuvastada, mis asutusega tegu.

Ja lõpuks olime kuskil Jūrmala lähedal, ma koha nime isegi ei mäleta. Igal juhul oli kavatsus minna Kemeri rahvuspargi matkarajale, aadress sai pandud Google Mapsi üsna suvaliselt ja kuna me mobiilset andmesidet ei kasutanud, vaid laadisime wifis olles offline kaardi telefoni ning juhindusime sellest, siis jah… Jõudsime mitte just päris õigesse kohta ja mingi kolmanda rajani, millest me midagi ei teadnud. Aga väikese matka saime tehtud igal juhul :D

Tagasiteel tegime paaritunnise vahepeatuse Riias, et käia sekspoes, ökopoes ja pakistani kebabiputkas. Pilte ei teinud ühtki, aga ma ise nii irvitan meie suurepärase huviobjektide valiku peale, et oli vaja ära mainida :D

Oli hea ära käia…

Oct 192015
 

Kuna mu “igapäevases” lugemislistis on julgelt üle 100 blogi, siis uusi ma noil päevil väga ei otsi. Muudki tegemist :) Loen lihtsalt paar korda päevas Feedly läbi ja asi vask.

Aga nädal või kaks tagasi juhtus nii, et kommenteerisin kellegi blogi ja klõpsisin mingi teise kommenteerija peal ja leidsin sealt soovitused mingitele kolmandatele blogidele ja… Ühesõnaga eestlased välismaal on taas teemaks. Kaks blogi olid piisavalt huvitavad, et läbi lugeda ja Feedlysse panna, samas jätsid piisavalt külmaks, et avalikku blogrolli esialgu panna ei viitsi. Loen veel nats ja vaatan.

Kolmas blogi, mille ette võtsin, no see haaras täiega :) Ehk siis Anu Vancouveris. Kuna ta on juba mitu aastat kirjutanud, siis hakkasin kohe otsast peale mõnuga lugema ja nädalake hiljem jõudsin võiduka lõpuni.

Eestlaste elu võõrsil on mind alati paelunud. Ja kui siis on tegu ka enam-vähem samas vanuses inimesega, kel maailmapilt samuti mõnusalt sarnane ja kes OSKAB KIRJUTADA… No mida veel on õnneks vaja? Ülimõnus lugemine oli.

Muidugi tahan ma nüüd Vancouverisse kolida. Ainult et alles siis, kui lapsed oma elu peal, mis tähendab, et ma olen vanuses 40+, mis tähendab, et viisa mõttes vist ei ole väga kerge, kui just vahepeal endale sellist tööd ei skoori, mis ühtlasi seal ka nõutud on… Aga noh, lapsed alles lähevad kooli, aega on selle kiire asjaga :D

Siiani olen mõelnud, et oleks kena, kui oleks kolm kodu – Eestis (suvel oleks siin), UK-s (kevad-sügis oleks seal) ja mõnel soojal maal (aga mitte liiga kuumal, mitte liiga kaugel) – kuhu läheks siis, kui külmast kopp ette saab :)

No ja miks mul nüüd seda Kanadat äkki vaja on, ah :P Aga lihtsalt kõik see värk seal Vancouveris tundub nii täpselt see, mis mulle meeldiks. Alates kliimast, lõpetades odava sushiga. Ja muidugi kõik muu, mis sinna vahepeale jääb. Ingliskeelne keskkond, sõbralikud inimesed, palga ja elukalliduse suhe jne. Muidugi UK-s saaks ka enam-vähem seda kõike, kolida oleks imelihtne ja kodus käia ka. Aga no sellist stabiilset tuuletut kliimat seal vist ei ole :P

Muidugi on võimalus, et selleks ajaks, kui lapsed on oma elu peal, olen ma nii vana, et oma kodu on maailma kõige mugavam koht ja ei tahagi kuskile reisida. Aga praegu ma küll ainult sellest unistangi et, “kui lapsed ükskord ülikooli lähevad, saab jälle välismaale elama kolida”. Kusjuures üldse ei ole nii, et Eestis ei meeldiks, väga meeldib – aga mujal meeldib ka! Ja kui ma olen ühes kohas, siis igatsen teist… Nii et päriselt, ma tahaks endale palju kodusid väga erinevatesse kohtadesse ja piisavat sissetulekut, mis võimaldaks mul elada seal, kus parasjagu tuju on :)

Olen alati mõelnud, et millalgi tuleb veel vähemalt kolmas laps (kui mitte rohkem), samas mõtlen ka, et kui praegu on põhimõtteliselt 13-14 aasta pärast vabadus, siis kui ma paari aasta pärast veel ühe lapse saaks, oleks see juba 20 aasta pärast. Mitte et lastega kolida ei saaks, eks. Aga mind ÜLDSE ei tõmba see mõte! Ma välismaal tahaks elada mugavat täiskasvanuelu, oma tempos. Lastega on siin Pärnus pere lähedal ülim, ei viitsi ma nendega siit kuskile kolida :) Ja muidugi ma saan täiesti aru, et mitte mingit mõtet pole siin ratsionaalselt kaaluda seda kolmanda lapse asja – kui tuleb titeisu, siis tuleb, kui ei, siis ei.

Muidugi jah, lastele ei pruugi äkki ka see meeldida, kui ma nende ülikooli minnes välismaale kolida tahan :D

Abikaasa kusjuures tahab ainult palmi alla. UK ja Kanada teema paelub teda vähem :) Samas ega ta vastu ka pole. Ja mina tean, et ainult palmi all hakkaks mul igav. Väga fun oleks, kui saaks käia soovi korral kuskil soojal maal puhkamas ja akusid laadimas, ideaalis oleks mul tõesti sobivas kohas majake selleks tarbeks, aga püsivalt elaks ma pigem ikkagi nelja aastaajaga keskkonnas. Talveks läheks lihtsalt ära :D

Niisiis, masterplan.

40. sünnipäevaks on eesmärgiks ilus korras remonditud unistuste kodu, laenuvabadus ja nii stabiilne rahaline seis, et saaks mõnusalt ära elada – väljas käia ja vahel reisida ja nii edasi. Ja – väga oluline – investeerida. Muidugi selle kõige saavutamise ajal teha oma unistuste tööd, mis iganes see siis ka antud hetkel poleks ja olla rõõmus perekond.

50. sünnipäevaks on eesmärgiks olla oma investeerimistega nii kaugel, et oleks teatud passiivne sissetulek, nii et tööl käima ei peakski :P Sest noh, kui kodu on korras ja laene pole, siis pole elamiseks palju vaja, eks ;)

Nende 20 aasta sisse peab mahtuma veel kuskile metsa ökomajakese ehitamine. Esialgu suvilaks ja hiljem püsivaks pesaks. Nendeks suvedeks, mis me Eestis veedame :P

Aga jah… Ikka investeerida tuleb, passiivset sissetulekut tekitada. Ma saan aru, et see ei ole just kiire rikastumise viis ja esiteks tuleks sellega ALUSTADA ja hetkel on juba pikemalt seis selline, et palgapäevaks on näpud põhjas ja remondist võime ainult unistada, investeerimisest rääkimata, ja korras kodu on minu jaoks olulisem kui investeerimine :) Aga kui kõik läheb plaanipäraselt, siis kõigepealt likvideerime enamik laenujuppidest, siis teeme remonti ja tekitame sellega jupi laenu juurde, siis maksame mõlemad laenud kähku lõpuni ja kui hästi läheb, siis selle kõige kõrvalt juba alustame investeerimisega kah. Ja kui laenud makstud, no siis saab juba rohkem panustada.

Ja kui siis muudkui järjest jube targalt investeerida, siis aja jooksul saab endale ehk seda unistuste elu ka lubada, või mis? Mitmes riigis kodu omada :) No ja reisida tahaks nagunii, kogu maailmas.

Plaanid peavad ikka olema. Kuidas tegelikult läheb, eks seda näitab elu. Plaanid võivad aja jooksul ka 200% muutuda, oluline on lihtsalt eluga rahul olla :)

Feb 122015
 

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, kuidas Abikaasa pidi juba eelmisel sügisel Ida-Virumaale komandeeringusse minema. Ammu-ammu oli plaan paigas, et läheme kogu perega, mina saan Rakveres meie poe üle vaadata, hiljem läheme allapoole Peipsi ja Tartu kanti ka, ühesõnaga teeme korraliku ringreisi.

Herzile oli mul vaja üks reisiteemaline lauamäng viia, mis mul kodus seisis, sest meie seda mängida ei osanud, aga talle sobis nagu rusikas silmaauku. Leppisime siis sügisel kenasti kokku, et kui on komandeering, siis me tuleme ja toome. Aga nojah… See komandeering muudkui lükkus edasi ja edasi, kuni üks hetk oli vaja minna NÜÜD JA KOHE. Teatasin siis Herzile, et vaat nüüd me tuleme – tema kostis selle peale vastu, et vaat kui tore, ma olen haiglas. Suurepärane ajastus, indeed. Leppisime siis kokku, et vaatab, kuidas nädala lõpuks olukord on ja kas ta jõuab külalisi vastu võtta või mitte.

Reedese päeva veetsime Rakveres, imelist hommikusöögikogemust sai eelmises postituses juba mainitud. Pärast seda viis Abikaasa meid mu kolleegi juurde ja põrutas ise edasi tööd tegema. Meie arutasime kolleegiga terve päeva tööasju, lapsed said tänu sellele multikaid vahtida. Õhtupoolikul nägin poe ka ära (no ja üleüldse Põhjakeskuse, polnud seal varem käinud), võtsime kiirelt veel väikese eine ja hakkasime Peipsi poole sõitma.

Nimelt kolisid Külli ja Iivo, meie Norra “naabrid”, kes nüüd ka tagasi Eestis, umbes aasta tagasi Tartust ära maale. Ja tuli välja, et Herzist ca 10 km kaugusele. Ääretult mugav :) Niisiis ööbisime Külli ja Iivo juures ning hängisime seal ka enamiku laupäevast. Lapsed olid ääretult rõõmsad üle pika aja kohtudes, meie samamoodi – lobisemist jagus. Ja kui Herz siis laupäeval lõuna paiku sõnumineeris, et sai lapse magama ja nüüd võib tulla, jätsimegi lapsed Külli hoida (paaripäevase tite juurde lasteaialastega väga ei kipu, eks) ning kihutasime kohale.

Assa raks, saate aru, me olime põhimõtteliselt ESIMESED, kellel õnnestus Mesilast näha. Mis te arvate, kas mul on uhke tunne või mis :) Sain Mesilase raamatusse pühenduse kirjutada ja puha. Ja saime näha Herzi ja Härra imelise remondi tulemusi – ma olin ju kogu sellele protsessile Herzi blogi kaudu innukalt kaasa elanud, aga kui pole enne käinud ja näinud, siis pildid ei anna ikka pooltki edasi… Koha peal oli mulje palju võimsam. Nii me siis imetlesime remonti ja titte, jõime teed ja lobisesime. Ja ära minnes pandi veel kuivatatud kala ka kaasa. Mmmm!

Laupäeva õhtul sõitsime Tartusse, kus olime skoorinud järgmise öömaja Piia ja Runni juures. Tartus käib Abikaasa reeglina üksinda – tal on seal palju sõpru, minu omad ju pigem Tallinnas. Mul on Tartus muidugi ka Kessu ja Piia ja Nadja, aga nood vähesed korrad, kui mul oleks olnud võimalus kaasa minna, olid neil juba alati teised plaanid. Seekord oli Kessu Tallinnas ja Nadja üldse Eestist ära, aga Piia õnneks valmis meid võõrustama. Ma polnudki nende praegust kodu näinud, ehkki nad olid seal juba mitu aastat elanud – ja õigel ajal jõudsin ka, sest varsti nad jälle kolivad.

Igal juhul oli äärmiselt mõnus õhtu – Piia kokkas meile lasanjet, mina nautisin üle mitme kuu alkoholi ja mulle hakkas üllatuslikult maitsema Sherwoodi siider, lobisesime pikalt elust ja maale kolimise mõtetest ja kõigest muust. Ruts oli vahepeal kasvanud vahvaks kaheseks pägalikuks – kui ma teda viimati nägin, oli ta paremal juhul nii umbes pooleaastane titt. Küll aeg ikka lendab…

Lastel oli ka lõbu laialt, nad said Playstationi vm taolise mänguga mingeid putukaid tappa :D Ja Piia köögiseinale joonistada:

2015-02-07 19.58.20

Pühapäeva hommiku molutasime veel ka mõnusalt seal maha, sotsialiseerusime ja tegime suuremal hulgal värsket apelsinimahla – majapidamises oli tervelt kaks mahlapressi ja Selver ka otse üle tee, nii et apelsinivarusid äärmiselt lihtne täiendada. Üle pika aja sai apelsinimahlast tõesti isu täis joodud.

Ja ehkki meil oli plaan Tartust otse koju sõita, tegime lõpuks vahepeatuse ka Elvas ühe Abikaasa sõbra juures, et lapsed saaksid kelgutada. Mina olin selleks ajaks küll omadega nii läbi, et nõudsin ainult vaikset sooja nurka, kus hirmus põnev pooleliolev raamat ära lõpetada. See mulle ka võimaldati, nii et kõik olid rahul.

Õhtupoolikul Pärnusse jõudes viis Abikaasa meid ema juurde ja läks ise koju kütma. Saime kõhud täis süüa ja pesus ära käia, et siis sooja koju magama minna.

Lõppkokkuvõttes oli üks äärmiselt mõnus ja viljakas reis. Ja seekord ei olnudki koju jõudes tunnet, et EALESKI EI LÄHE ENAM LASTEGA REISILE. Ei tea, kas sai paremini planeeritud või tuleb vanusega mõistust või oli lihtsalt õnnelik juhus… Väiksemaid tülisid küll oli, aga üldiselt oli superluks. Teinekordki!

Feb 122015
 

Mulle kangesti meeldib enne reise planeerida – eriti, kui on teada, et aega on vähe ja tegemist palju. Sestap alustasin meie eelmise nädala ringreisi planeerimist söögikohtadest. Reede hommikul oli väljasõit väga varajane ning teadsin, et kodus me ei söö. Esimene sihtpunkt oli Rakvere ning esialgne plaan nägi ette hommikusöögipausi poole tee peal ehk Paides. Otsides Paide söögikohti, mis on avatud enne üheksat, leidsin Vanalinna kohviku – tundus piltide põhjal ääretult hubane, pealegi laste mängunurgaga ja puha. Juhtus aga nii, et teekond läks ootamatult kiiresti, lapsed nosisid autos kamapalle, seega ei viitsinud hakata Paides peatuma ja põrutasime otse Rakverre. Ehk on mõni teine kord Paidesse asja, sest sinna kohvikusse tahaks ikkagi kunagi jõuda.

Rakveres oli algselt plaanis süüa õhtupoolikul, enne starti Peipsi äärde. Otsisin netist infot sealsetest söögikohtadest, midagi konkreetselt välja valida ei osanud. Küsisin nõu oma kolleegilt, kes Rakverest pärit – ta ei osanud mulle esimese hooga midagi soovitada, siis aga tuli talle meelde Rohuaia kohvik. Olevat üsna uus koht, kus ta oli vaid kohvi joomas käinud, aga oli mõnus tundunud. Surfasin nende kodulehel – selle ühe pisikese foto põhjal paistis tõesti mõnus, menüü oli samuti mõnus ja menüüs jäi silma… Inglise hommikusöök :) Mis oli ka üks oluline põhjus Paide vahele jätmiseks ja otseteed Rakverre sõitmiseks.

Kohvik oli veel vaimustavam, kui oleks osanud loota. Imearmas ja hubane sisekujundus, mõnusalt valgusküllane, suur ja samas sopiline – ruumi jagus, aga oli eraldi olemise võimalus. Ja seal oli MÄNGUNURK! Suurepärane teenindus muidugi ka :)

2015-02-06 10.15.52

2015-02-06 10.27.05

2015-02-06 10.25.58

2015-02-06 10.22.17

2015-02-06 10.25.32

Inglise hommikusöök nägi üllatavalt autentne välja. Ainult grillitud tomat oli puudu, aga jumal tänatud selle eest, mulle see ei maitse :D Vorst polnud kah nii vastik, kui UK kohalik, oli sihuke harilik toorvorst (vähemalt tundus olevat). Igal juhul oli liha pool nii külluslik, et küsisime lõpuks röstsaia juurde. Anti, pealegi täiesti tasuta :)

2015-02-06 10.33.01

Lastele võtsime pudrud. Plika ei soovinud moosi ja andis selle Poisile, kes oli asjade käiguga üliväga rahul:

2015-02

Teenindaja pakkus selle peale Plikale täitsa omaalgatuslikult, et toob talle pudru sisse panemiseks võid. Nii armas! Ja kraanivett anti lastele ka, polnud mingit küsimust. Ma üldse ei seedi toidukohti, kus vägisi pudelivett peale sunnitakse, nii et jälle üks suur pluss.

Ühesõnaga superluks kogemus oli ja nüüd tahaks Rakverre tagasi, et saaks seal jälle süüa. Põhimenüü jäi ju proovimata ja Caesari pitsat tahaks :D Tol päeval oli seal veel eriti ahvatlev päevapakkumine – kui õigesti mäletan, siis (krõbe?) sealiha magushapus kastmes riisiga. Mmm… Nii väga oleks tahtnud proovida. Aga nagu me arvasimegi, läks tööasjadega nii pikalt, et saime liikuma alles viie paiku.

Igal juhul – kui Rakverre satute ja süüa tahate, siis nüüd teate, kuhu minna. Suurepärane kogemus garanteeritud!

Apr 292014
 

Maris on oma blogis muidugi fuksiaid juba üksjagu demonsteerinud, aga mina pildistasin mingi hetk kah kõik tema aknalauad üles. Ta suutis muidugi pärast pildistamist veel mõned isendid juurde soetada :D

IMG_0424

IMG_0425

IMG_0428

IMG_0432

IMG_0433

IMG_0436

No ja siis ta pidas iga päev fuksiatega pikki vestlusi ning uuris, ega ma ei arva, et ta segi läinud on. Ma rahustasin, et ma räägin igasuguste asjadega, nii et minu meelest on kõik kõige paremas korras :D

IMG_0439

IMG_0442

Aga muidu, ma ausõna käisin Luksemburgis, ausõna. Näe, ühe pildi tegin väljas ka:

IMG_0449

Ja ühe pildi peale jäin isegi:

DSCN6245

Aga muidu Marisel on ka mõned pildid blogis tollest nädalast.