Käin siin usinalt sõitmas, ehkki mitte nii tihti, kui tahaks ja vaja oleks. Õpetajaga kolm korda nädalas (rahanumbrid jooksevad silme ees), Kaidiga vastavalt võimalusele, aga see on üsna keeruline, kuna tal on pikad tööpäevad, mis väsitavad, ja iga vaba hetk viib eraelu tõttu Pärnust eemale.
Pärast peaaegu kahe kuu pikkust pausi oli alguses hea meel, et kõik kiirelt meelde tuli, mingi hetk tekkis meeleheide ja tunne, et taandarenen, nüüd on jälle üsna optimistlik suhtumine, õigemini kohasem väljend on vist rahulik – ma ei pabista, aga ei tunne ka seda, et kõik vajalik hakkaks lähemas tulevikus selgeks saama.
Minu häda on selles, et kui õpin mingit spetsiifilisemat asja, siis järgmiseks korraks, kui seda jälle proovime, on kõik ununenud. No kõik need parkimised ja külgboksid ja ümber nurga tagurdamised ja estakaadid… Hea küll, külgboksi “teooria” on nüüd vist küll meeles, ümber nurga tagurdamine kah, isegi estakaad tuli täna peaaegu rahuldavalt välja, ainult gaasi vajutamise tugevust pean veel timmima. Aga lihtsalt parklasse autode vahele parkimine, see on ikka väga vaevaline 😀
Märke ja jalakäijaid üritan kõigest väest vaadata, aga pool ajast vist ikka ei tee seda. Käiguvahetuse ja kiiruse tõstmisega pole mingeid probleeme, kui sõidan peateel, aga parema käe reegliga tänavatel tuleb vahel ahastus peale – õpetaja muudkui sunnib kiirust tõstma ja käiku vahetama (sest liiklusele ei tohi ju jalgu jääda ja ARK kukutab liigse aegluse eest läbi) ja niipea, kui selle tehtud saan, tuleb juba aeglustada ja käiku allapoole vahetada, sest paremalt tuleb juba järgmiseid autosid vaadata. No ja siis on raudne laks, et kui mulle tundub, et ma näen paremalt tulijaid piisavalt, siis ma oleks pidanud veel aeglasemalt sõitma või suisa seisma jääma, samas kui mulle tundub, et ma ei näe midagi ja lähen jube ettevaatlikult, siis oleks pidanud ammu nägema ja molutan liialt 😀 Samamoodi ristmikul ja pööretel käigu vahetamisega – kas on vaja seisma jääda või lihtsalt aeglustada, kas panna pöördeks teine või esimene… See, mis mulle tundub, on alati vale 😀
Foorid, mis on keerulisemad, kui kõige tavalisemad, panevad mind alati kukalt kratsima. Nojah, suurt häda ju muidu polekski, aga õpetaja rõhutab, et punase tule ajal tuleb vabakäik panna ja esimese peale alles siis, kui varsti liikuma hakkad. Ja seda peaks vaatama teiste fooritulede järgi, aga ma alati vaatan valesti või ei näe üldse 😀
Oeh. Saaks juba eksamid tehtud ja load kätte. Siis võiksin rahulikult omas tempos sõita – NII aeglane ma nüüd ka pole ja ma võin ju sõita sealt, kus ma oskan 😀 Ja siis ei kobiseks keegi mu kallal, kui ma mõnikord tiba kuskile joonele satuks ja teeks üldse kõiki neid asju, mida kõik teevad, et mugavam oleks, mille peale päris liikluses kulmugi ei kergitata, aga mille eest ARKi eksamil läbi kukutatakse. Ja parkida saaksin siis ka ainult sinna, kuhu oskan. Ja foori taga oodates esimest käiku sees hoida 😛 Aga jah… Lubadeni on veel pikk tee. Katsun kannatlikult harjutada ja loota, et ühel heal päeval saab kõik maagiliselt selgeks 😀