June 2012

Pallimängukavalus

…ehk kuidas “koguda” sõprade antud elusid.

Lugesin siit head nippi, kuidas kasutada ära sõprade antud elud ka siis, kui enda omad on maksimumis.

Põhimõtteliselt ülilihtne – mäng peab eraldi vahelehel kogu aeg lahti olema ja brauserit kinni panna ei tohi. Mängus endas tiksuvad elud iga poole tunni järel ükshaaval tagasi. Mängid kõik elud maha maha ja kui on nullis, SIIS teed rehfreshi ehk vajutad F5. Ja vot seejärel tulevad sulle ka kõik need elud, mis sõbrad sulle vahepeal saatnud on.

Kui mäng on kinni ja selle mängima hakates käima paned, siis kui maksimumelud on nagunii täis, antakse sõprade antud elude asemel automaatselt raha. Aga kui mäng kogu aeg lahti hoida, oma elud maha mängida ja siis refresh teha, saab ära kasutada ka sõprade antud elud.

Ma just mängisin oma kaheksa elu maha ja sain pärast refreshi viis juurde 😛

Pallimängukavalus Read More »

Autokooli arengutest

Käin siin usinalt sõitmas, ehkki mitte nii tihti, kui tahaks ja vaja oleks. Õpetajaga kolm korda nädalas (rahanumbrid jooksevad silme ees), Kaidiga vastavalt võimalusele, aga see on üsna keeruline, kuna tal on pikad tööpäevad, mis väsitavad, ja iga vaba hetk viib eraelu tõttu Pärnust eemale.

Pärast peaaegu kahe kuu pikkust pausi oli alguses hea meel, et kõik kiirelt meelde tuli, mingi hetk tekkis meeleheide ja tunne, et taandarenen, nüüd on jälle üsna optimistlik suhtumine, õigemini kohasem väljend on vist rahulik – ma ei pabista, aga ei tunne ka seda, et kõik vajalik hakkaks lähemas tulevikus selgeks saama.

Minu häda on selles, et kui õpin mingit spetsiifilisemat asja, siis järgmiseks korraks, kui seda jälle proovime, on kõik ununenud. No kõik need parkimised ja külgboksid ja ümber nurga tagurdamised ja estakaadid… Hea küll, külgboksi “teooria” on nüüd vist küll meeles, ümber nurga tagurdamine kah, isegi estakaad tuli täna peaaegu rahuldavalt välja, ainult gaasi vajutamise tugevust pean veel timmima. Aga lihtsalt parklasse autode vahele parkimine, see on ikka väga vaevaline 😀

Märke ja jalakäijaid üritan kõigest väest vaadata, aga pool ajast vist ikka ei tee seda. Käiguvahetuse ja kiiruse tõstmisega pole mingeid probleeme, kui sõidan peateel, aga parema käe reegliga tänavatel tuleb vahel ahastus peale – õpetaja muudkui sunnib kiirust tõstma ja käiku vahetama (sest liiklusele ei tohi ju jalgu jääda ja ARK kukutab liigse aegluse eest läbi) ja niipea, kui selle tehtud saan, tuleb juba aeglustada ja käiku allapoole vahetada, sest paremalt tuleb juba järgmiseid autosid vaadata. No ja siis on raudne laks, et kui mulle tundub, et ma näen paremalt tulijaid piisavalt, siis ma oleks pidanud veel aeglasemalt sõitma või suisa seisma jääma, samas kui mulle tundub, et ma ei näe midagi ja lähen jube ettevaatlikult, siis oleks pidanud ammu nägema ja molutan liialt 😀 Samamoodi ristmikul ja pööretel käigu vahetamisega – kas on vaja seisma jääda või lihtsalt aeglustada, kas panna pöördeks teine või esimene… See, mis mulle tundub, on alati vale 😀

Foorid, mis on keerulisemad, kui kõige tavalisemad, panevad mind alati kukalt kratsima. Nojah, suurt häda ju muidu polekski, aga õpetaja rõhutab, et punase tule ajal tuleb vabakäik panna ja esimese peale alles siis, kui varsti liikuma hakkad. Ja seda peaks vaatama teiste fooritulede järgi, aga ma alati vaatan valesti või ei näe üldse 😀

Oeh. Saaks juba eksamid tehtud ja load kätte. Siis võiksin rahulikult omas tempos sõita – NII aeglane ma nüüd ka pole ja ma võin ju sõita sealt, kus ma oskan 😀 Ja siis ei kobiseks keegi mu kallal, kui ma mõnikord tiba kuskile joonele satuks ja teeks üldse kõiki neid asju, mida kõik teevad, et mugavam oleks, mille peale päris liikluses kulmugi ei kergitata, aga mille eest ARKi eksamil läbi kukutatakse. Ja parkida saaksin siis ka ainult sinna, kuhu oskan. Ja foori taga oodates esimest käiku sees hoida 😛 Aga jah… Lubadeni on veel pikk tee. Katsun kannatlikult harjutada ja loota, et ühel heal päeval saab kõik maagiliselt selgeks 😀

Autokooli arengutest Read More »

Sõltuvust tekitavad värvilised pallid

Oli vahepeal periood, kus ma palle peaaegu ei mänginudki, sest Eternal Isles 1-6 oli nii kirves, et kuidagi ära ei teinud ja järgmisi maailmu põhimõtte pärast lahti teha ei tahtnud. Aga mingi hetk siiski tegin, sain jälle järje peale ja pallisõltuvus tuli tagasi.

1-7 on täpselt sama hull, kui 1-6, ehk isegi hullem – ära pole siiani teinud. Aga alates teisest maailmast olen suutnud kõik ilusasti järjest ära teha, hetkel on käsil 5-1. Coral Reefi ei teinud alguses tükk aega lahti, aga kui lõpuks tegin ja avastasin, et need tasemed jätkavad põhimängu numeratsiooni, oli rõõm suur. Kõik ka praeguseks tehtud.

Vaadates pingerida, olen oma 307 tähekesega alles seitsmendal kohal. Minu ees on Nadja, Mutt, Birgit, Geily, Piia ja üks kunagine tuttav, minu järel Morme, Abikaasa ja Katri 😛 Ja siis veel 26 inimest 😀 Kui jätta kõrvale Geily, too vana tuttav ja Abikaasa, siis ülejäänud inimesed on ühel või teisel viisil minu elus tänu blogile. No hea küll, Piiat ja Nadjat tundsin juba enne, kui nad blogi kirjutama hakkasid (ja enam nad eriti ei kirjuta kah). Igatahes, kui ma ei eksi, siis vähemalt kolm neist hakkasid palle mängima tänu minu vaimustusele. Pallisõltuvus on nakkav!

Peab kähku vahepealse pausi tasa tegema ja kiirelt teistele järele jõudma. Kuuendast kohast lahutab mind 19 tähekest, aga viiendal kohal platseeruvast Piiast juba tervelt 66 ning esimest kohta kindlalt hõivavast Nadjast 167 😀 Nii et jah, juba esiviisikusse saaminegi tundub üsna võimatu olevat.

Isegi nüüd, pool aastat hiljem, on minu jaoks ikka veel üsna jabur, et olen nii suures vaimustuses ühest mängust. Kogemus, indeed. Mängin oma palle vabadel hetkedel rõõmsalt edasi, aga ülejäänud mängudest hoian heaga eemale, rohkem oma aega sinna alla panna ei taha. Pole mõtet sõltuvusi juurde tekitada 😛

Kui kaugel teie olete?

Sõltuvust tekitavad värvilised pallid Read More »