Kui ma ükskord suureks saan…
…siis olen nagu emme 😛
Kui ma ükskord suureks saan… Read More »
April 2010
Kuidas ma sain unustada??
Mina, kes ma nii hoolsalt kõigil uutel ilmakodanikel silma peal hoian, suutsin täiesti ära unustada, et ühel meie Londoni tuttaval on ka tähtaeg lähedal. Just nägin Orkutis pilte imearmsast poisipõnnist. Oeh… Elu on ikka ime 🙂
Nii jabur on meenutada, et veel veidi üle kahe aasta tagasi olin täielik lastevastane ja -vihkaja (sain oma rasedusest teada märtsis 2008), kellele sihuke asi absoluutselt korda ei läinud. Nii kiiresti võib nii palju muutuda! Ja ikka paremuse suunas!
Ühest küljest on tõsi, et väikeste lastega kahaneb maailm mõneks ajaks väga väikeseks ja üksluiseks, aga laiemas plaanis avardab emadus ikka nii tohutult silmaringi. Kõik need asjad, mida varem ei teadnud, mida varem ei saanudki kuidagi mõista…. Olen nüüd nii palju targem ja tolerantsem 🙂
Õekese põnnist sain täna emalt nii palju teada, et sündis eile veidi enne kella nelja päeval, oli 50 cm pikk nagu Plikagi omal ajal ning kaalus pool kilo rohkem – poiste värk, teadagi. Kuulu järgi saavat nad täna õhtul koju, siis ehk õnnestub MSNis pihta saada ja pilte norida. Ei jõua ära oodata! Sellistel puhkudel on ikka jube ikaldus, kui sõnumid läbi ei lähe, ei söanda kuidagi vastsündinuga haiglas olevaid inimesi ettehoiatamata telefonikõnedega tülitada. Mis muud, kui kasvatan oma olematuid kannatlikkuse geene 😛
Kuidas ma sain unustada?? Read More »
Vahelduseks jälle usin ja hea
Võtsin täna nõuks olla parem, kui olin eile – ehk töötada nende koduse elu külgede kallal, millega ma rahul pole. Täpsemalt – mitte mingil juhul Plika peale karjuda (ma küll kõigest väest üritan ennast tagasi hoida, aga vahel, kui ta toiduga plätserdab või absoluutselt ei ütlemisele ei reageeri, tõstan tahtmatult häält), võimalikult vähe üldse närvi minna ja isegi kui lähen, selle juures rahulikuks jääda… Ning teadlikult vähem aega arvutis ning rohkem lapsega veeta. Et siis sel ajal, kui ma tõesti arvutis istun ja midagi vajalikku/huvitavat teen, võiksin talle süümepiinadeta öelda, et mine mängi praegu omaette, emmel on tegemist.
Kõik õnnestus suurepäraselt. Ei karjunud kordagi. Läksin närvi minimaalselt ja suutsin Plikale alati rahulikult ära seletada, miks nii ei tohi, ning ta õigemale teele suunata. Istusin arvutis hommikul pool tundi, õhtupoolikul tunni ja pärast Abikaasa koju tulekut rohkem. Olime Plikaga hommikupoolikul õues tavalise tunni asemel peaaegu kaks, lisaks käis Abikaasa temaga pärast tööd tunnikeseks mänguväljakul, mina koorisin ja tükeldasin samal ajal kodus supimaterjali. Plika lõunaune ajal õmblesin kinni augu Abikaasa jopes, oma jope voodris ja Abikaasa õe poisilt laenatud papude lahtihargnenud krõpsu ning pesin masinatäie pesu.
Sorteerisin Plika riideid ning mõtlesin välja süsteemi, kuidas nende suurustest võimalikult täpne ülevaade saada. Jõudsin kõik riided, mis tal sahtlis olid (ehk need, mis praegu aktiivses kasutuses) süsteemi järgi ära pildistada ja mõõta. Nüüd õhtul, pärast Plika magamaminekut, olen tegelenud kohvritäie riiete pildistamisega – nood on Plikale kas juba väiksed või veel suured. Nüüd on vaja veel mõõdud ja suurused fotode failinimeks kirjutada, siis ongi kõik valmis ja peaks olema tunduvalt kergem aru saada, kas mul on mõtet/vajadust Londonist uue ilmakodaniku jaoks enne Eestisse tagasi kolimist veel miskiseid riideid varuda.
Ühesõnaga… Rahul olen endaga 😛 Ja üritan homme samas vaimus jätkata.
Vahelduseks jälle usin ja hea Read More »