March 2013

Kohalikust mobiilimajandusest

Meie üle kuu aja kestnud mobiilijamad on lõpuks ometi lahenenud.

Kui Abikaasa Norrasse kolis, oli tal kohe helistada vaja, sai tutvuse kaudu numbri, mis oli juba teise inimese nimel ning maksis oma arveid siiamaani talle. Hindu ega midagi täpselt ei teadnud (ei teadnud sedagi, mis firma :D) ja esimese arve sai ta üldse jaanuaris, aug-nov eest – nii et ega enne ei teadnudki, kui palju mobiilile kulub. Arve oli ligi 2000, mis teeb kuus umbes 500/€68 ringis. Päris karm.

Mina hakkasin kasutama Tele2 kõnekaarti, mille keegi juba ära ostnud oli. Kõnekaardid tuleb siinmaal ka registreerida – kui on olemas kohalik isikukood, saab lihtsalt sõnumi saata või netis registreeruda, kui pole, peab stardipaketiga kaasas oleva paberi täitma ja selle Tele2 esindusse viima. Kuna esindust läheduses polnud, aga paberil oli kirjas, et selle võib viia ka teatud tehnikapoodidesse, siis kasutasime seda võimalust. Sealsed teenindajad polnud kuulnudki, et peaksid sellise asjaga tegelema, aga lugesid paberi läbi ja ütlesid, et jah, täidame ära ja faksime edasi. Tegid nad seda või mitte, ei tea – ootasin ja ootasin, midagi ei juhtunud. Lõpuks sain kätte kohaliku isikukoodi ja registeerusin sellega ise netis (proovisin kõigepealt sõnumi teel, aga nii miskipärast ei saanud).

Ehk et mina sain oma numbri tööle alles ca kuu aega pärast Norrasse saabumist. Kaardi peal oli 25 krooni, mille ma õige kiirelt maha rääkisin (pakun, et minut oli äkki 0.49) ja kuna ma kasutasin telefoni nii vähe ning me ei viitsinud uurida, kuidas seda laadida, sai Abikaasa edaspidi ainult mulle helistada, mina saatsin talle vajadusel e-maile, mida ta ju ka kohe telefonist lugeda sai (ehkki jah, ta unustas neid aeg-ajalt kontrollida).

Üle kuu aja tagasi algasid jamad. Vaatasin järele, see oli vist 21. veebruar, kui Abikaasa ei saanud enam lambist välja helistada. Külli mehe telefonilt klienditeenindusse helistades sai SIM kaardi lahti teha, varsti jälle kinni, nii mitme päeva jooksul mitu korda, lõpuks jõudis meieni läbi teiste inimeste info, et numbri omanik pani selle ette hoiatamata kinni. Aitäh, eks. No see inimene on üldse mitte eriti meeldiv ja oleme temaga seotud vaid olude sunnil. Ja see oli ka meie endi laiskus, et polnud juba varem endale oma lepinguid teinud – lihtsalt ei teadnud kohalikest hindadest midagi ja saime ju esimese arve ka alles jaanuaris.

Abikaasal on esmaspäeviti toiduring, mis tähendab, et on 30-40 klienti, kellele peab helistama või sõnumi saatma, samuti kasutab ta kogu aeg telefoni GPSi, ilma milleta ei tea, kuhu sõitagi 🙂 Nii et oli üpris ebameeldiv saada pühapäeva õhtul teada, et SIM on kinni ja telefoni kasutamise võimalust pole. Võttis siis minu kõnekaardi, laadis sinna 100 kr. Netti tööle ei saanudki – sai küll seaded ja kõik, aga ei töötanud. Võttis siis selle asemel autorendist TomTomi – kuna ta nüüd juba teist kuud neilt autot rendib, sai tasuta, nö kauba peale 🙂 Töö sai tehtud ja minu kõnekaart oli kuni üleeilseni, st üle kuu aja, meie ainus kohalik kontaktnumber.

Meil on siin muidu kasutuses ka Abikaasa Elisa kõnekaart – odavaim viis suhelda Eestiga, nemad helistavad ja maksavad kohaliku kõne hinna, meie maksame kõne vastuvõtmise eest 10 senti minutis. Kuna viimased kuu aega ei töötanud Abikaasa nutikas ka nett (kindlasti oleks kuidagi saanud, aga ta ei viitsinud sellega tegeleda, sest hädavajadust polnud), ei olnud enam võimalust talle meil saata, et ta helistaks… No ja Eesti numbrile helistamine Norra kõnekaardilt oleks nagunii kallis olnud. Aga vähemalt oli võimalus vajadusel omavahel sõnumeid saata 😀

Ainus põhjus, miks ma olen kuid seda mitte normaalselt helistada saamise jama välja kannatanud, on see, et Abikaasa on enamasti päeval nagunii kodus 😀 Eks ta jäi ikka vahel hommikuti hilja peale või ajas kuskil päeval asju, aga jah, olime tavalisest rohkem koos ja seega mobiilile helistamist polnud nii palju kui näiteks Eestis.

Niisiis, veebruarikuine vahejuhtum oli ilmselge märk sellest, et meil oleks olnud ammu aeg endile oma lepingud teha 🙂 Võtsin lõpuks ette ja võrdlesin kohalikke operaatorite pakette. Üldiselt on siin nii, et kui tahta vähegi arvestatavamas koguses netti (st rohkem kui 50MB) – mida iga nutikaomanik arusaadavalt tahab – siis alla 199/€27 eest suurt miskit ei saa. Selle raha eest olid erinevate operaatorite paketid kõik üsna sarnased – 500MB netti, 500 sõnumit, 500 kõneminutit. Piiramatu neti ja rohkemate minutite jaoks olid juba suuremad hinnad.

Meie valisime Telio, sest neilt sai 199 eest Frihet paketi, mille 500 kõneminutit oli jagatud kaheks – 250 Norras ja 250 välismaale – 123 erinevasse riiki üle kogu maailma. Nii et nüüd on võimalus vabalt Eestiga suhelda, samuti kõikvõimalike muudes riikides pesitsevate sõpradega. No näiteks Rootsi, UK, Lux jne. Super ju!

Kuna me tahtsime samad numbrid alles jätta (Abikaasal oleks olnud äärmiselt tüütu seda igal pool muutma hakata), siis oli kammaljaad üksjagu. Abikaasa number oleks pidanud eelmise omaniku sõnul vaba olema, kuna tema loobus sellest, mobiilifirma aga väitis, et see on endiselt tema nimel. Vahepeal tekkis üldse küsimus, millise operaatori all see on – meie väitsime ühte, Telio klienditeenidus teist 😀

Siis tekkis järgmine probleem, et liitumiseks on vaja teha credit check, aga Abikaasa kohta pole mingeid andmeid. Öeldi, et kui saadame töölepingu ja viimase kolme kuu panga väljavõtted, ajab ka see asja ära. ÕNNEKS oli Abikaasal põhitööandjaga leping olemas nii et pildistasin selle üles, konvertisin PDF failiks ja saatsin koos konto väljavõtetega ära. Sobis!

Kaks nädalat tagasi saime SIM kaardi minu numbrile ning nädal tagasi hakkas see Telio võrgus tööle. Üleeilseks saabus postkasti SIM Abikaasa numbriga, mis hakkas tööle KOHE ehk see number oli järelikult ikkagi juba vaba, nagu ka endine omanik seda väitis ja Telio klienditeenindus lihtsalt peksis segast.

Ühesõnaga umbes kuu aega läks, et registreerida kõnekaart, samamoodi läks kuu aega, et teha leping 🙂 Saate siis aru, miks Abikaasa algul tutvuse kaudu võttis, eks 😀 No ok, KINDLASTI oleks saanud ka kiiremini, kui ma oleks näiteks oma paberi tehnikapoe asemel Tele2 esindusse viinud või kui nüüd liitumisel poleks olnud segadust numbritega, aga ikkagi. KUU AEGA.

Kusjuures praegu selle postituse jaoks linke otsides avastasin Telio lehelt, et NÜÜD on Frihet paketile tekkinud ka 99-kroonise kuumaksuga variant – veel kuu tagasi seda polnud ja mina võtsin endale seega tavalise, kus olid vaid Norra kõneminutid – täpsemalt siis 100 minutit, 100 SMSi, 50MB netti. Oleksin eelistanud üldse sellist, kus maksan jooksvalt kulutatud minutite eest, aga sellist neil polnud ja mul oli oluline, et ka minu number saaks Abikaasa nimele, nii saime tasuta perekõned. Igatahes peab nüüd Teliosse helistama ja mu praeguse paketi Frihet vastu vahetama, nii saan 50 Norra minutit välismaa omade vastu vahetada 😛

Aga miks ma sellest kõigest üldse rääkima hakkasin? Tegelikult tahtsin ainult öelda, et meil on internetivabad pühad, kuna ülevalt naabrid on ilmselt kuskile ära sõitnud ja ruuter vajab ilmselt restarti, igatahes kodus neil kedagi pole ja nett on alates eilsest õhtust kadunud. Iseenesest pole mul selle vastu midagi, sest viimane nädal on meil tänu liigsele arvutikasutusele nagunii palju tülisid olnud ja kõigi sarjade vaatamata osad olid õnneks juba arvutis ootamas. Ja kuna Abikaasa sai just vahetult enne pühi oma SIM kaardi kätte, on tal nüüd jälle võimalus telefoniga netti kasutada, samamoodi saab selle telefoniga kenasti wifi võrguks teha. Ega me seda telefoninetti palju kulutada ei taha, vastikult aeglane on see nagunii, aga meilid-blogid saab loetud ja kirjutatud, rohkem pole vajagi.

Vaat selline lugu siis 😛

Kohalikust mobiilimajandusest Read More »

Laste õueriided ajavad mind hulluks

Külli näitas täna igasugu laste õueriideid, mis ta ostnud oli – tal on kohalikud outletid kõik läbi käidud. Allahindlused magasime maha, nii et need ongi ainus koht, kust enam-vähem norm hinnaga midagi saada. Lapsed lähevad ju sügisest lasteaeda ja ega sügisel küll midagi odavamat loota pole, nii et sama hästi võiks vist praegu ära osta.

Ma olen lugenud Kidsproof Outwear blogi, kuulanud teiste tuttavate emade jutte, lugenud foorumeid… Siiamaani ei saa aru, KUIDAS nad kõik nii täpselt nendes brändides orienteeruvad ja teavad, mis on hea ja mis mitte. Kui ma lähen poodi, siis vaatan, et kõik on nii hirmjube kallis, nutt tuleb peale. Mõte sellest, et ma peaks suht igal aastal kahele lapsele ostma kevad-sügis ja talvekomplektid… Kust ma selle raha võtma peaks 😀

Ei, ma tean küll, soodukate ajal ette ostma ja Plika riided Poisile edasi pärandama, eks 😛 Aga kas teate, kuidas ma tahaks osta Plikale tüdrukulikke riideid? Roosat ma ei armasta, aga näiteks lilla on mõnus… Samas jällegi kui poisile ma lillat väga selga ei paneks. Igasugu unisex värve tundub igal pool olema küllaga, aga need, mis vähegi mõistliku hinnaga ette satuvad, on pigem ikka kas lilla/roosa või sinine/must. No ja vali siis…

Siiani oleme suuremalt jaolt teistelt pärandatuga hakkama saanud ja igat masti jopesid on ootamas nüüdki. Need joped on aga sellised tavalised, riidest, pigem auto- ja linnajoped. Mõned õuepüksid vist on ka. Vaja on veel seega just õues möllamise riideid, millega oleks soe ja kuiv…

Ainus õueriie, mille seni ostnud oleme, on teise ringi Lassie kombekas Plikale (khm, ja ka selle eest maksis vanaema, sest meil olid too hetk näpud täiesti põhjas), mida ta kandis vist kaks talve ja see ootab nüüd teoreetiliselt Poissi, peaks selleks talveks talle parajaks saama. Üsna tore kombekas oli, samas põlved ja tagumik läksid sel pärast mõningat lumes möllamist ikkagi märjaks (vähemalt lõpus) – ehkki tean, et esimene omanik hooldas õigesti ja mina ka… Ei tea, mis värk. Ehk lihtsalt loomulik kulumine.

Ostsin sel talvel lastele esimest korda elus uued saapad ja nendegi hinnad tundusid röögatud. Pärast paarikuist kasutamist võin tõdeda, et Plika saapad on tohutu feil ja Poisi omadega olen rahul. Poisi saapad on kerged, mugavad jalga panna, vett läbi ei lase ja minu meelest on jalad seal ka alati soojad olnud. Plika saabastel poleks muidu häda, aga need on nii pagana kobakad, et iga samm on konkreetne KOLIN. Häiriv on temaga tänaval käia 😀 Külli ütles, et tema meelest sellised saapad ongi alati kobakad, minu meelest on normaalsemaid ka…

Aga mis siis standardvarustusse kuuluma peaks? Talvekombe, kevad-sügis kombe, vihmariided… Kombe või jope ja traksikad? Ühest piisab või peaks mitu olema? Lasteaialastele ostetakse vist tihti sinna eraldi? Ja vihmariideid on nii fliisvoodriga kui ilma. Tean, et voodrita on lihtsalt tavalisele kombele peale tõmbamiseks, samas kui Külli ütleb, et tema meelest teeks see lapsel olemise nii kohmakaks, et ostab pigem voodriga ja kasutabki neid, alla vajadusel ainult dressipüksid vms.

Hulluks ajab see kõik, ma ütlen 😀 Me siin mõtlesime homme need outletid läbi käia ja ehk miskit ära osta. Aga mida täpselt, seda ei tea siiani 😀 Mulle endale tundub, et ühed voodriga vihmariided kuluks mõlemale ära ja talvekombe ka. Talvel väljas möllata on ikka kõige mõnusam nii, et riie ühes tükis seljas, kuskilt ei saa midagi vahelt sisse tulla. Vihmariided on poriperioodil asendamatud…

Ja lisaks riietele endile ikkagi nende VÄRVID. Ma jumaldan erksaid värve, aga ma VIHKAN mustust. Ja no see punane Lassie, mina seda igatahes täiesti puhtaks ei saanud. Kevad-sügis perioodil on pori ju hullu moodi ja isegi talvel lumes möllates oskavad lapsed ikka vahel mõne porise koha välja kaevata.

Sestap suhtun nüüd värvidesse reservatsioonidega ja tundub, et tume on praktilisem. Ideaalis võiks olla tumedad püksid ja erksam jope, aga komplektid on enamasti ühes toonis ja komplektid on peamised, mida siit soodsalt saab. No ja kombe ju ka ühes tükis.

Mis ma peaks ostma, et kaks lasteaialast varustatud oleks? Ma ise ikkagi naiivselt mõtlen, et kui sügisel ja kevadel on nagunii enamik ajast vihm ja pori, kas ei piisaks fliisvoodriga vihmariietest, mille alla vajadusel lisakiht panna, pean siis veel kombe ka ostma? Autosõidu ja linnajoped on ju nagunii eraldi, viisakamad ja värvilised (kuna neid saan pidevalt “päranduseks”, siis ei pea Plika puhul kompromisse tegema :D)… Et kui ostaks mõlemale selle vihmakomplekti ja lisaks talvekombe, kas saaks äkki hakkama? Või läheb lasteaias keeruliseks, kui ainult ühed riided on? Õigemini… Mugavuse mõttes vist oleks lihtsalt parem, et kodus oleks ühed riided ja lasteaias teised? Et näiteks lasteaeda kohale tood “linnariietes”, seal kapis on õueriided ja kodus siis teised õueriided? Aga kui ma neid iga päev tassin või last lasteaeda ka õueriietes viin ja toon, siis ju pole tegelikult vahet… Me lasteaeda nagunii ju kõnnime, mitte ei käi autoga, seega peab soojalt riides olema…

Jalatsitega on üldse omaette teema. Kõik kiidavad kangesti Kuomasid, Plikale tahaks järgmiseks talveks need osta. Poisi saapad said ostetud lootusega, et ehk mahuvad veel järgmine talv ka – vaatame. Aga kevad-sügis perioodiks? Mulle õudselt meeldivad voodriga kummikud ja duck boots stiilis saapad, selleks ajaks tunduvad just sobivad. Samas Plika saapad tundusid just duck boots stiilis olevat ja nii õudsed on 😀 Poisil olid kunagi ühed, mida kandsime talvel ja olid suht mõnusad mu meelest, muidugi talvel jäid külmaks, aga need polegi tegelikult talveks mõeldud… Duck boots tunduvad tavalistest voodriga kummikutest etemad, sest toetavad nagu rohkem jalga ja kui kummine osa on ainult allpool, siis ülemine riidest osa ehk hingab rohkem? Aga jalatseid ma vist praegu küll ostma ei hakka, kui just midagi eriti õiget ette ei satu, neid vaatab siis sügisel või talvel. Tavalised kummikud on mu meelest tegelikult üsna mõttetud, ehkki just nendega oleme seni hakkama saanud. Voodriga oleks aga palju etemad…

Üldiselt ongi nii, et üks asi on see, mis oleks hea ja mugav, teine asi on see, mis pärandatakse ja mida lubab rahakott. Nii ma unistangi, mis oleks, kui mu lastel oleks kõik need head ja ilusad asjad, tegelikkuses aga kombineerin seda, mis olemas – topin voodrita kummikusse villaseid sokke, saadan nad vihma ja pori sisse tavaliste riietega, mille pärast lihtsalt kohe pessu panen jne. Oh, te peaks Plika selle talve kombet nägema, täielik õudukas 😀 Piltidel on olnud ka, must ja kollasega. No selle puhul juba pealt näha, et pole EI tuule ega vihmakindel, lihtsalt mingi vatiinist. Ajas asja ära, sest siinne ilm on tiba parem, lasteaias ei käinud, niisama õues olemiseks käis küll. Nüüd riie rebenes ka veel ja vatiin paistab välja, parandada pole viitsinud 😛 Lasteaeda sellisega saata ei julgeks 😀

Nii vihmakomplekti kui talvekombe saaks siit praegu 299/€40 eest, mis tundub mulle ikka julmalt kallis (eriti kuna on vaja osta mõlemat kaks, aga tulevikus saab Poiss Plika riideid kanda, nii et siis kulub vähem), samas Eestis oleks hinnad ju nagunii kallimad ja siinsed tavahinnad on ikka ka tunduvalt suuremad.

Koliks õige soojale maale, oleks kõik need mured hoobilt lahendatud 🙂 Isegi UK-st piisaks täiesti, seal võib vabalt aastaringselt tavaliste riietega käia, pole vaja mingit hullu vee- ja vihma- ja porikindlat garderoobi… Või nojah, neil on seal ka viimasel ajal ebatavaliselt lumine 😛 Siiski soojem ja porivabam ning lumi sulab suht kiirelt.

Laste õueriided ajavad mind hulluks Read More »

Maailmatasemel klienditeenindus

Vaidlesin Radicenteriga peaaegu nädal aega, kelle probleem see on, et mu leht on maas ning kes peaks selle korda tegema. Kui alguses olin viisakas ja kannatlik, siis pärast nende vastustega viivitamist ning lõpuks väitmist, et tee ise, olin ma juba päris kuri ja saatsin neile väga konkreetse vastuse, et isegi kui vea parandamine pole nende töö, siis sellise munemise peale (mina saatsin neile lehel oleva veateate teisipäeval, sain selle kohta vastuse alles neljapäeval, kui teist korda küsisin, mis värk on) võiks nad ikkagi mulle vastu tulla ja asja ise korda teha.

Sellele kirjale nad ei vastanud. Pisuke konsulteerimine paari IT-alaga rohkem kursis oleva tuttavaga kinnitas, et jah, vea parandamine oli rangelt võttes minu töö, teenusepakkujale saab ette heita vaid puudulikku kommunikatsiooni ning nende googeldamine näitab ka üsna kiirelt ära, et tegu ongi mitte eriti meeldiva firmaga, mistõttu vastutulekuid pole neilt mõtet oodata.

Seega võtsin vahejuhtumit Radicenteriga kui ebameeldivat õppetundi nr 2: kuidas endale MITTE serveri haldajat valida. Õppetund nr 1 pärineb mäletatavasti eelmisest sügisest, kui blogi tuttava serverist Netpointi kolisin – pärast seda, kui seal mingit probleemid tekkisid ja tuttav mind lihtsalt ignoreeris, selle asemel, et kohe öelda, et pole tema mure… Ja ma muideks siiani arvan, et OLI tema mure, sest ühtki sellist jama pole pärast kolimist esinenud. Too praegune jama oli väga konkreetne ja kaasnes lehe uude serverisse kolimisega, uuele serverile aga ei sobinud mingid mu lehe vanemad seaded, mis enne töötasid.

Ehk et jah, ei tasu panna oma lehte pohhuistist tuttava serverisse ning enne teenusepakkuja valimist tuleks teda googeldada 🙂

Aga miks ma seda kõike üldse täna kirjutan? Sest ma sain just Radicenterilt vastuse oma kümme päeva tagasi saadetud kirjale:

Näeme, et olete domeeni tikriblogi.net kodulehe juba tööle saanud.

Tõepoolest, Sherlock, tõepoolest.

Mind HÄMMASTAB, mis nende inimeste peas liigub. Kas nad ISE ei tule selle peale, et kui mulle KÜMME PÄEVA HILJEM selle ilmselge tõdemusega vastata, on ainus tulemus see, et ma VIHASTAN JÄLLE. Ma olin selle vahejuhtumi juba unustanud ja neil oli vaja seda mulle miskipärast uuesti meelde tuletada.

Aga noh, selleni me juba jõudsime, et Radicenter ei ole just kõige meeldivam firma. See kiri tundub kinnitavat, et nad on kõigele lisaks ka kergelt juhmid. Ja kui mu blogi peaks varsti mingil saladuslikul põhjusel jälle maas olema, siis teate, et see on Radicenteri kättemaks nende juhmiks nimetamise eest 😀

Maailmatasemel klienditeenindus Read More »

Tujutu

Iseenesest huvitav fenomen – kui kunagi oli see blogi mulle ennekõike väljaelamise kohaks, kus ma pigem virisemas käisin ning sel ajal, kui tuju oli hea, ei viitsinud midagi kirjutada, siis nüüd on täpselt vastupidi. Tuju on juba mitmendat päeva kehv, olen isegi korra postitust alustanud, aga paari esimese sõna järel lihtsalt katki jätnud.

Nii et… Kui asjalood siinpool ükskord helgemaks muutuvad, eks siis kirjutan jälle.

Tujutu Read More »

Scroll to Top