March 2013

Meie üle kuu aja kestnud mobiilijamad on lõpuks ometi lahenenud.

Kui Abikaasa Norrasse kolis, oli tal kohe helistada vaja, sai tutvuse kaudu numbri, mis oli juba teise inimese nimel ning maksis oma arveid siiamaani talle. Hindu ega midagi täpselt ei teadnud (ei teadnud sedagi, mis firma :D) ja esimese arve sai ta üldse jaanuaris, aug-nov eest – nii et ega enne ei teadnudki, kui palju mobiilile kulub. Arve oli ligi 2000, mis teeb kuus umbes 500/€68 ringis. Päris karm.

Mina hakkasin kasutama Tele2 kõnekaarti, mille keegi juba ära ostnud oli. Kõnekaardid tuleb siinmaal ka registreerida – kui on olemas kohalik isikukood, saab lihtsalt sõnumi saata või netis registreeruda, kui pole, peab stardipaketiga kaasas oleva paberi täitma ja selle Tele2 esindusse viima. Kuna esindust läheduses polnud, aga paberil oli kirjas, et selle võib viia ka teatud tehnikapoodidesse, siis kasutasime seda võimalust. Sealsed teenindajad polnud kuulnudki, et peaksid sellise asjaga tegelema, aga lugesid paberi läbi ja ütlesid, et jah, täidame ära ja faksime edasi. Tegid nad seda või mitte, ei tea – ootasin ja ootasin, midagi ei juhtunud. Lõpuks sain kätte kohaliku isikukoodi ja registeerusin sellega ise netis (proovisin kõigepealt sõnumi teel, aga nii miskipärast ei saanud).

Ehk et mina sain oma numbri tööle alles ca kuu aega pärast Norrasse saabumist. Kaardi peal oli 25 krooni, mille ma õige kiirelt maha rääkisin (pakun, et minut oli äkki 0.49) ja kuna ma kasutasin telefoni nii vähe ning me ei viitsinud uurida, kuidas seda laadida, sai Abikaasa edaspidi ainult mulle helistada, mina saatsin talle vajadusel e-maile, mida ta ju ka kohe telefonist lugeda sai (ehkki jah, ta unustas neid aeg-ajalt kontrollida).

Üle kuu aja tagasi algasid jamad. Vaatasin järele, see oli vist 21. veebruar, kui Abikaasa ei saanud enam lambist välja helistada. Külli mehe telefonilt klienditeenindusse helistades sai SIM kaardi lahti teha, varsti jälle kinni, nii mitme päeva jooksul mitu korda, lõpuks jõudis meieni läbi teiste inimeste info, et numbri omanik pani selle ette hoiatamata kinni. Aitäh, eks. No see inimene on üldse mitte eriti meeldiv ja oleme temaga seotud vaid olude sunnil. Ja see oli ka meie endi laiskus, et polnud juba varem endale oma lepinguid teinud – lihtsalt ei teadnud kohalikest hindadest midagi ja saime ju esimese arve ka alles jaanuaris.

Abikaasal on esmaspäeviti toiduring, mis tähendab, et on 30-40 klienti, kellele peab helistama või sõnumi saatma, samuti kasutab ta kogu aeg telefoni GPSi, ilma milleta ei tea, kuhu sõitagi 🙂 Nii et oli üpris ebameeldiv saada pühapäeva õhtul teada, et SIM on kinni ja telefoni kasutamise võimalust pole. Võttis siis minu kõnekaardi, laadis sinna 100 kr. Netti tööle ei saanudki – sai küll seaded ja kõik, aga ei töötanud. Võttis siis selle asemel autorendist TomTomi – kuna ta nüüd juba teist kuud neilt autot rendib, sai tasuta, nö kauba peale 🙂 Töö sai tehtud ja minu kõnekaart oli kuni üleeilseni, st üle kuu aja, meie ainus kohalik kontaktnumber.

Meil on siin muidu kasutuses ka Abikaasa Elisa kõnekaart – odavaim viis suhelda Eestiga, nemad helistavad ja maksavad kohaliku kõne hinna, meie maksame kõne vastuvõtmise eest 10 senti minutis. Kuna viimased kuu aega ei töötanud Abikaasa nutikas ka nett (kindlasti oleks kuidagi saanud, aga ta ei viitsinud sellega tegeleda, sest hädavajadust polnud), ei olnud enam võimalust talle meil saata, et ta helistaks… No ja Eesti numbrile helistamine Norra kõnekaardilt oleks nagunii kallis olnud. Aga vähemalt oli võimalus vajadusel omavahel sõnumeid saata 😀

Ainus põhjus, miks ma olen kuid seda mitte normaalselt helistada saamise jama välja kannatanud, on see, et Abikaasa on enamasti päeval nagunii kodus 😀 Eks ta jäi ikka vahel hommikuti hilja peale või ajas kuskil päeval asju, aga jah, olime tavalisest rohkem koos ja seega mobiilile helistamist polnud nii palju kui näiteks Eestis.

Niisiis, veebruarikuine vahejuhtum oli ilmselge märk sellest, et meil oleks olnud ammu aeg endile oma lepingud teha 🙂 Võtsin lõpuks ette ja võrdlesin kohalikke operaatorite pakette. Üldiselt on siin nii, et kui tahta vähegi arvestatavamas koguses netti (st rohkem kui 50MB) – mida iga nutikaomanik arusaadavalt tahab – siis alla 199/€27 eest suurt miskit ei saa. Selle raha eest olid erinevate operaatorite paketid kõik üsna sarnased – 500MB netti, 500 sõnumit, 500 kõneminutit. Piiramatu neti ja rohkemate minutite jaoks olid juba suuremad hinnad.

Meie valisime Telio, sest neilt sai 199 eest Frihet paketi, mille 500 kõneminutit oli jagatud kaheks – 250 Norras ja 250 välismaale – 123 erinevasse riiki üle kogu maailma. Nii et nüüd on võimalus vabalt Eestiga suhelda, samuti kõikvõimalike muudes riikides pesitsevate sõpradega. No näiteks Rootsi, UK, Lux jne. Super ju!

Kuna me tahtsime samad numbrid alles jätta (Abikaasal oleks olnud äärmiselt tüütu seda igal pool muutma hakata), siis oli kammaljaad üksjagu. Abikaasa number oleks pidanud eelmise omaniku sõnul vaba olema, kuna tema loobus sellest, mobiilifirma aga väitis, et see on endiselt tema nimel. Vahepeal tekkis üldse küsimus, millise operaatori all see on – meie väitsime ühte, Telio klienditeenidus teist 😀

Siis tekkis järgmine probleem, et liitumiseks on vaja teha credit check, aga Abikaasa kohta pole mingeid andmeid. Öeldi, et kui saadame töölepingu ja viimase kolme kuu panga väljavõtted, ajab ka see asja ära. ÕNNEKS oli Abikaasal põhitööandjaga leping olemas nii et pildistasin selle üles, konvertisin PDF failiks ja saatsin koos konto väljavõtetega ära. Sobis!

Kaks nädalat tagasi saime SIM kaardi minu numbrile ning nädal tagasi hakkas see Telio võrgus tööle. Üleeilseks saabus postkasti SIM Abikaasa numbriga, mis hakkas tööle KOHE ehk see number oli järelikult ikkagi juba vaba, nagu ka endine omanik seda väitis ja Telio klienditeenindus lihtsalt peksis segast.

Ühesõnaga umbes kuu aega läks, et registreerida kõnekaart, samamoodi läks kuu aega, et teha leping 🙂 Saate siis aru, miks Abikaasa algul tutvuse kaudu võttis, eks 😀 No ok, KINDLASTI oleks saanud ka kiiremini, kui ma oleks näiteks oma paberi tehnikapoe asemel Tele2 esindusse viinud või kui nüüd liitumisel poleks olnud segadust numbritega, aga ikkagi. KUU AEGA.

Kusjuures praegu selle postituse jaoks linke otsides avastasin Telio lehelt, et NÜÜD on Frihet paketile tekkinud ka 99-kroonise kuumaksuga variant – veel kuu tagasi seda polnud ja mina võtsin endale seega tavalise, kus olid vaid Norra kõneminutid – täpsemalt siis 100 minutit, 100 SMSi, 50MB netti. Oleksin eelistanud üldse sellist, kus maksan jooksvalt kulutatud minutite eest, aga sellist neil polnud ja mul oli oluline, et ka minu number saaks Abikaasa nimele, nii saime tasuta perekõned. Igatahes peab nüüd Teliosse helistama ja mu praeguse paketi Frihet vastu vahetama, nii saan 50 Norra minutit välismaa omade vastu vahetada 😛

Aga miks ma sellest kõigest üldse rääkima hakkasin? Tegelikult tahtsin ainult öelda, et meil on internetivabad pühad, kuna ülevalt naabrid on ilmselt kuskile ära sõitnud ja ruuter vajab ilmselt restarti, igatahes kodus neil kedagi pole ja nett on alates eilsest õhtust kadunud. Iseenesest pole mul selle vastu midagi, sest viimane nädal on meil tänu liigsele arvutikasutusele nagunii palju tülisid olnud ja kõigi sarjade vaatamata osad olid õnneks juba arvutis ootamas. Ja kuna Abikaasa sai just vahetult enne pühi oma SIM kaardi kätte, on tal nüüd jälle võimalus telefoniga netti kasutada, samamoodi saab selle telefoniga kenasti wifi võrguks teha. Ega me seda telefoninetti palju kulutada ei taha, vastikult aeglane on see nagunii, aga meilid-blogid saab loetud ja kirjutatud, rohkem pole vajagi.

Vaat selline lugu siis 😛