Dec 152018
 

Appi, ma sain totaalse šoki, sest WP uuendas ennast 5.0 peale ja postituse kirjutamine kast oli totaalselt pea peale keeratud… Kõik oli teistmoodi ja ebamugav, teksti ei saanud paremalt sirgeks joondada, sest justify nupp puudus, korraga ei saanud postitusse palju pilte lisada muudmoodi, kui galeriina, mis aga tähendas, et ma ei saanud piltide kirjeldusi kirjutada mitte harjumuspäraselt tavalise tekstina enne pilti, vaid pealkirjana pildi alumisse äärde… Õudne! ÕNNEKS ma googeldasin ja leidsin, et on olemas plugin, mis vana postituse kirjutamise versiooni tagasi annab ja ei saanudki südarit suurest vihastamisest. Saan ikka kõik plaanitud pildipostitused ära teha.

Ühesõnaga harilik – tulin kiiret advendilaada pildipostitust tegema, aga jäin siis vanemaid fotosid vaatama ja tõdesin, et oktoober ja november jäid blogis täitsa vahele. Kuna mul on üle pika aja selline täitsa vaba õhtu, kus jagub aega ja viitsimist ning magamaminekuga ka kiiret pole, siis võtsin kätte ja sorteerisin kõik ära. Saab tagantjärele mõned killukesed üles, et oleks tulevikus mingidki mälestused :)

Üks mõnus septembri nädalalõpp. Hommikusöök kassiga:

Sandra Vungi oa-suvikõrvitsakotletid olid vahepeal mu totaalsed lemmikud:

Oktoobri alguses sain 6 ruumi pliidipuid. Tänu sõbra abile ja hilisemale lapstööjõu kasutamisele (Plikal oli pinginaaber külas ja kõik pandi tööle :D) sai need isegi ühe õhtuga ära laotud. Töö kiire ja korralik :P

Õpetajate päeval käisin õpside bändi kontserdil:

Ja nädal hiljem jälle oa-suvikõrvitsakotletid :D Siit on näha ka see, et kotlettide praadimise juurde käib mul ALATI vein, see on lihtsalt nii tüütu tegevus muidu :D

Üks mõnus laupäevaõhtune veinijoomine Liisiga. Need pildid, kus me ise peal oleme, jäägu privaatseks, aga vähemalt paar olustikupilti, mis ülejäänut meenutama jääb… :D

Oktoobri keskel käisime Annikaga rannapargis sügist otsimas. No tsipakene leidsime ka!

Kui mul oli elus parasjagu väga keeruline periood ja täitsa lambist jalutas tööl laua juurde kolleeg sellise “abipakikesega”… Tegi ikka südame ütlemata soojaks :)

Käisime kolleegidega Lätis väljasõidul. Jäätisevabrikust on mul nii kehvad pildid, et ma ei hakka üldse üles panema, aga saime ohtralt jäätist degusteerida, sealhulgas pärleid ning musta värvi jäätist, mis oli tehtud samal päeval, polnud jõudnud veel täielikult külmuda ja oli nii mõnusalt kreemjas…

Ja siis õlletehas, millest ma paar klõpsu siiski blogi jaoks leidsin. Ma ju üldse õlut ei joo, aga sügisel oli üks selline periood, kus ma eksperimenteerisin ja maitsesin erinevaid õllesid, seega Lätis sai sellega jätkatud… Ütlen ausalt, “tavaline” õlu mulle ikkagi üldse ei maitse :D See-eest kirsiõlu – eriti see, mis sisaldab ehtsat kirsimahla – on imehea… Ja üks ingveriõlu, mida proovida sain, oli ka väga mõnus. Nii et kui te tahate, et ma õlut jooks, siis need kaks sobivad kindlalt ja igasuguste muude maitsega õllede proovimisest olen ka endiselt väga huvitatud.

Oktoobri lõpuks tuli korraks lumi maha. Aknal on Plika poolt pärimusringis tehtud “lehed” :)

Aug 182018
 

Nagu eelmise postituse lõpus mainisin – üksi elades pole kellelegi loota ja saab kohati palju rohkem asju tehtud. See käib täpselt samamoodi ka söögitegemise kohta. Nüüd, kus mul pole köögis enam kellelegi teisele loota, olen lihtsalt sunnitud oma senist võrdlemisi piiratud repertuaari laiendama ja tegema ise valmis ka need söögid, mille sain varem teiste hooleks jätta.

Näiteks pole ma elu sees suppi teinud – ok, kogu meie pere lemmikut tomatisuppi teen tihti, aga mitte midagi muud. Viimase kuu jooksul olen teinud igasuguseid suppe. Peamiselt sellepärast, et ma olen juuli algusest saadik hullu pannud, enamiku vabast rahast erinevate pikalt ootel olnud võlgade tagasi maksmiseks kulutanud ning katsetanud mõnuga piire, kui vähese rahaga söönuks saab.

(Ütlen etteruttavalt, et saab üsna hästi, eriti kui lapsed on suvel pool ajast kodust ära ja mul on mitu armsat sõbrannat, kes mind aeg-ajalt söögiga varustavad. Olgu siis oma aiast/põllult või lihtsalt külla tulles ja süüa kaasa tuues.)

Kui Soomlane välja kolis, revideerisin külmkappi ja leidsin sealt igasuguse värske kraami jääke. Kuna on hooaeg, on mulle toodud muu värske kraami seas ka suuremal hulgal suvikõrvitsat. Poisi sünnipäevaks sai varutud liiga palju porgandeid, mis olid juba kangideks lõigatud ja vajasid üsna kiiret realiseerimist, samuti jäi üle lillkapsast. Kõik need korrad olid ideaalne põhjus supi keetmiseks :D

Esimesena tegin Sandra Vungi retsepti järgi tummist läätsesuppi.

Tõdesin kokkamise käigus, et supikeetmine on ju täpselt samasugune suurepärane loominguline tegevus, nagu erinevad pasta- ja riisiroad, mida ma armastan kokku keerata – kus võib koostisosi lihtsalt ära jätta või asendada vastavalt sellele, mis parasjagu kapist võtta on. Nii sai külmkapp pärast Soomlase välja kolimist “tühjaks” kokatud.

Siis tegin vahepeal püreesuppi, suvikõrvitsast ja suitsujuustust – sest esimene ootas pikemat aega realiseerimist, teist oli külakostiks veini kõrvale toodud ja pisut üle jäänud. Hiljuti tegin pelmeenisuppi, sest mul oli Kaidi põllult pärit kartuleid, Poisi sünnipäevast üle jäänud porgandeid ja Kaidi toodud pelmeene. Lillkapsast ja suvikõrvitsast tegin pannirooga – jätsin välja tomati, lisasin aga peale kohvikoore ka riivjuustu, sest seda oli mul külmkapis suuremal hulgal.

Üks asi, mida mulle pole kunagi teha meeldinud, on millegi kõrgel kuumusel pikalt praadimine. Jube tüütu! Ma ei ole näiteks vist elu seeski pannkooke teinud :D Kui olen pidanud ise kokkama, olen alati eelistanud ahjuroogasid või selliseid pasta/riisitoite, kus piisab ülejäänud koostisosade kiirest kuumutamisest (kanafilee, hakkliha, külmutatud juurikad jms), et need siis kõik kokku segada.

Inglise hommikusöökigi tegin esimest korda elus täiesti üksinda alles nüüd, Poisi sünnipäeva eelõhtul. Mitte et seal nüüd midagi nii kohutavalt pikalt praadida oleks, aga lihtsalt peekon + seened + muna, palju asju lühikese ajaga. Palju mugavam oli, kui see mu eest ära tehti :P Aga näe, tegin ise ja täitsa elus. Peekon muidugi pritsis nii, et pärast olid kõik kohad rasvased… Ega ma ju kaant ei mõistnud peale panna :D Mehi kõrvalt jälgides olen näinud erinevaid viise, kuidas mitme asja võimalikult samaaegselt praadimisele lähenetud on, leidsin enda jaoks ka sobiva. Oad potti, pannile kõigepealt peekon, siis selle rasva sisse seened ja viimasena muna. No ühesõnaga taas kord üks selline rangelt võttes hästi lihtne asi, aga mugava minu jaoks midagi uut, väike eneseületus :)

Igasugused köögiviljakotletid on mulle alati väga maitsenud, aga ma pole neid kunagi ise teinud, sest taas kord – praadimine. Juba pikemat aega on mul olnud vahelehel lahti Sandra Vungi oa-suvikõrvitsakotlettide retsept ning kõik koostisosadki nende jaoks ammu olemas. Täna jõudsin lõpuks tegudeni.

Ja no nii rahul olen! Kikerherneid näppudega puruks muljuda oli veits tüütu, aga ei miskit ületamatut. Mul oli ca 500g suvikõrvits, viis väikest sibulat ning odrajahu panin ca 150g. 1tl soola oli enam kui piisav ning juhtumisi oli mul isegi karripulber kodus olemas, mis sobis sinna taignasse oivaliselt.

(Kui jätta kõrvale sool ja pipar, olen ääretult kehv maitseainete kasutaja, nii et see karri asi valmistas mulle ainult rõõmu. Samamoodi nagu mulle valmistab suurt rõõmu see, et ma taipasin lõpuks ometi puljongipulbri lõplikult Tamme talu hea supi ürdisoola vastu välja vahetada. Olgu puljong öko või mitte, ikka on seal reeglina mingit jama sees. Supisool on ideaalne! Puhas, kohalik ja maitsev. Nende erinevad ürdisoolad on meil ammu köögikapis esindatud, aga miskipärast ei olnud mul varem tulnud pähe puljong täielikult välja vahetada.)

Jõudes tagasi kotlettide juurde, siis eks see praadimine veidi tüütu oli (aeganõudev + praadimisega kaasnev rasvahais), mul polnud teist panni ka, seega ei saanud poole kiiremini teha, nagu Sandra soovitas (ok, mul kuskil on küll veel mõned pannid, ma lihtsalt ei viitsinud otsida :P). Aga sain täpselt neli pannitäit ja 20 kotletti. Esimesest laarist lagunesid pooled ära, aga sealt edasi olin vormimises juba osavam ja tulid igati mõnusad.

Soojalt sõin neid hapukoorega (sorry, Sandra, ei ole vegan :D) – see harjumus on mul varasemast kartulikotlettidega. Oli väga mõnus.

Hiljem tegin kohvi kõrvale võileiba – röstleib, majonees, kotlet, tomativiil. Lihtsalt imeline! Kaks tükki olid nii head, et pidin kolmanda veel tegema.

Ühesõnaga lähevad raudselt õige pea kordamisele ja ma kavatsen hakata igasuguste köögiviljakotlettidega katsetama. Mul on veel üle poole paki kuivatatud herneid alles, Sandra herne-kapsapihvide retsept on mul ammu bookmarkides ja tema kokaraamatus on üks teine hernepihvide retsept veel, mida katsetada tahaks. Ja siis igasugused muud köögiviljapihvid, võimalusi on lõputult.

Sandra Vungi ongi vist Eesti kuulsaim vegan? :) No kuidagi on igatahes nii juhtunud, et mul on kodus just tema kokaraamat ja tal on ka suurepärane veebileht, nii et kui ma üritan uusi retsepte otsides lihavabama elu poole püüelda, siis tema omad on sageli need, mida esimesena katsetan. Veganlusest on asi minu puhul kaugel ja see pole kunagi ka rangelt võttes eesmärk olnud – muna ma armastan, piimatooteid tarbin keskmisest eestlasest kindlasti tunduvalt vähem, aga siiski piisavalt (kohvikoor, hapukoor, juust igas asendis). Ja liha on toidulaual ikka mitu korda nädalas, aga kuidagi on nii juhtunud, et viimasel ajal on seda vähem. Mille üle mul on ainult hea meel, sest see on küll olnud eesmärk pikki aastaid.

Kui te nüüd küsite, kuidas lapsed mu köögiviljarohkeid üllitisi söövad, siis reeglina kas pika hambaga või üldse mitte. Enamike “uute” suppide ja köögiviljakotlettide puhul on reegel üldjoontes see, et kui nälg on piisavalt suur, siis läheb sisse küll, aga kui on valida, siis valivad midagi muud. Näiteks söövad mu ema juures või Eksabikaasa juures :D

Aga kui nad on kodus ja on nälg, siis pole miskit teha – ma olen see kuri ema, kes arvab, et kui soe õhtusöök on tehtud, tuleb seda ka süüa, mitte võileibu närida. Ma ju tean neid üsna hästi – reegel on, et proovida tuleb alati kõike, aga oskan ka ette ennustada, kas seda toitu pigem ei sööda üldse või süüakse mööndusega, et pole ehk lemmik, aga kui muud pole, kõlbab süüa küll :P

Ma ikka loodan, et ajaga hakkavad nad seda kõike rohkem hindama.

Aug 122018
 

Eksabikaasa tõi mulle miski hetk jaanalinnumuna. Ma ei osanud sellega tükk aega miskit pihta hakata. Kiire googeldamine ütles, et see vastab 22-24 kanamunale – ei osanud välja mõelda, mida sellisest kogusest küpsetada, ei tahtnud ka korraldada omletipidu kahekümnele :P Toorest munast osa “välja laskmine”, et ülejäänut külmkapis säilitada (nii tehtavat) tundus kahtlane. Seega leidsin, et kõige lollikindlam on muna ära keeta – keedumuna külmkapis tundus kõige lihtsamini pikema aja jooksul realiseeritav kraam.

Keetsin igaks juhuks kaks tundi. Siis otsisin tükk aega haamrit. Sain kooritud. Tõdesin, et keedetud kujul on valge veel võimsamalt veider kallerdis kui netis nähtud omletipiltidel. Tegin poolest munast majoneesiga mögina. Ülejäänud poolt lisasin osade kaupa igapäevaselt tööle kaasa võetavale lõunasalatile. Lõpuks sai otsa :D

Maitse oli üsna ok, aga rohkem ei taha. Liiga veider ja ebapraktiliselt suur. Suurematel üritustel hommikusöögipannkookide küpsetamiseks, nagu ükskord Mudal, sobib suurepäraselt, aga kodukasutusse… Pigem mitte, kui te nüüd minu käest küsite. Aga kogemus oli igal juhul põnev!

Jun 222018
 

Näe, sain päevavalguses ka pildi ära tehtud. Kui nüüd raatsiks veel karpi tagasi panna…

Mina pole siiani uue puslega alustanud, sest olen kaks viimast õhtut väsinud olnud ja pole lihtsalt jaksanud. Plikal käis aga ükspäev sõbranna külas ja nad panid kahekesi selle puidust pusle kokku, mis ta teise ringi poest ostis. Karbi peal oli kirjas, et see on mõeldud 5-9 aastastele. Plika kommentaar: “Ma olen ÜHEKSA ja isegi MINA ei saa seda puslet kokku!” Lõpuks muidugi ikka sai :P Aga tõesõna, jube nikerdamine oli. Puidust pusle küll kõlab uhkelt, aga vähemalt selle konkreetse teostus jättis vägagi soovida. Neli ääretükki oli puudu kah veel. Aga noh… 50 senti :) Ma nüüd ei teagi, kas läheb otse ahju või pakun kuskil asjade ära andmise grupis. Ilmselt võiks ju pakkuda. Äkki kedagi ei häiri, et tükid puudu.

Viimasel ajal küpsetab Plika külas käivate sõbrannadega vahvleid. Kui ta seda esimest korda teha tahtis, panin ma kohe vahvlirauad sooja, mõtlemata sellele, et kaks 9-aastast teevad vahvlitainast tiba kauem kui mina… Tulemus – vanad nõukaaegsed rauad kuumenesid räigelt üle, esimene vahvel kõrbes sinna vahele räigelt kinni, hilisem puhastamine ja õlitamine ei aidanud enam midagi – rauad on rikutud :( Ilmselt sai liialt kraabitud. Nüüd on uusi vaja, sest Soomlase omaga tulevad liiga paksud. Kust ma saan, ah? Kellel on vahvlirauad, mida ei kasuta? Kõik vist kasutavad :( Nõukaaegsed vahvlirauad majapidamises on MUST BE! Ma tean küll, et ma võiks osta.ee-d ja vanakraamipoode kammida, aga ma olen ju laisk ja need rauad on seal mu meelest enamasti üsna krõbeda hinnaga JA mul pole mingit garantiid, et need korralikult töötavad, äkki võtavad samamoodi kinni… Oeh. No mingil viisil tuleb siiski uued leida – see on üks, mis on kindel.

Aga noh, positiivse poole pealt – olid vähemalt teised rauad kohe käepärast ja vahvlid ei jäänud tegemata. Ja iga järgmise korraga on lapsed taigna tegemisel osavamaks ja kiiremaks muutunud. Selle kogemuse said ka kätte, et kui suisa neljast munast tainas teha, siis võtab küpsetamine terve igaviku :P Kaks on vähe, kolm on ok, neli on liig. Nii nad õpivad :P

May 212018
 

Alustuseks üks pilt kassist. Sahtlis. Sest üks hea postitus algab ju ikka kassipildiga :D

Seejärel pisut söögijuttu. Ma ei ole kunagi olnud suur kikerherneste fänn – võin neid küll süüa, aga minu jaoks on need alati olnud võrdlemisi maitsetud ja mittemidagiütlevad. Nüüd keetsin esimest korda elus ise kuivatatud kikerherneid. Lasin üleöö liguneda, surasin soola juurde ja keetsin mingi tunnikese. Maitsesid imehästi! Ma olin nii üllatunud! Kas asi oli tõesti soolas? Ma ei tea, need konservherned on alati kuidagi tuimad olnud, aga ise keedetud olid väga mõnusad. Sõin neid peotäite kaupa paljalt, ehkki mõeldud olid ühe teise roa sisse.

Teine roog sai lõpuks ka valmis. Küsisin Liisilt õhtusöögiks inspiratsiooni ja tegin tema juhendusel sihukese pajaroa laadse toote. Sibul, küüslauk, suvikõrvits, tomatipasta ja kikerherned. Nom. Teen kindlasti millalgi veel.

Aga et siis nädalavahetusest, jah.

Teate, KUI MÕNUS oli! Mul polnud mitte ühtki kohustust, mitte ühtki plaani. Energiat ja pealehakkamist seevastu küllaga.

Laupäev algas väga laisalt. Googeldasin Harryt ja Meghanit, vaatasin kuningliku laulatuse otseülekannet, pool päeva ei teinud põhimõtteliselt mitte kui midagi asjalikku. Aga siis läks kõik järsku hirmasjalikuks, sest veensin Soomlase endale appi tube ümber tõstma.

Me ju vahetasime veebruaris elutoa ja magamistoa ära, sest tundus, et äkki on nii parem. Avastasin aga, et vanamoodi meeldis siiski rohkem. Hommikupäike magamistoas, õhtupäike elutoas. Samuti diivan, mis poleks mahtunud ei uksest välja ega väiksemasse ruumi. Külalisi magatada on nii päris keeruline, eriti arvestades, et võtsime ka ukse elutoa ja köögi vahelt ära. Näiteks Plika on tahtnud vahepeal mõnd sõbrannat ööseks kutsuda – varem magasid nad siis kahekesi elutoas, aga nüüd oleks see tähendanud seda, et köögis poleks saanud ka õieti midagi teha… Ühesõnaga jah. Vanaviisi oli parem. Kogemus missugune :)

Soomlane ei olnud just erilises vaimustuses kogu sellest ettevõtmisest, võttes arvesse fakti, et ta on lähipäevil välja kolimas ja kaks toatäit mööblit ümber paigutada ei ole just väga lihtne… Aga ta ikkagi oli nõus mind aitama ja ma olen talle selle eest ääretult tänulik.

Ma vist ei teinudki pilti sellest, kuidas vahepeal oli. Ma ei tea, kas ma sellestki pildi blogisse panin, kui me detsembris elutoas mööbli ümber tõstsime, et mugav teleka vaatamise nurk ja pusle panemise koht tekitada. No igatahes, nüüd paar pildikest klõpsisin.

Puslelaua peal ootavad veel asjad sorteerimist, oleks võinud need ikka enne pildi tegemist ära panna, aga olgu peale, ei pea kõik ideaalne olema :P

Sain just hiljuti, eelmisel nädalal, suure üllatusena Kessult hilise sünnipäevakaardi. No ja emadepäeva kaardid muidugi! Kaardid peavad riiulil olema, muidu oleks imelik. Ja pusled. Kõik 1000+ tk pusled, mida ma pole viimasel ajal kokku pannud, tõstsin kapi otsa, et oleks hea võtta :D

(Hah, muideks, mind tabas äratundmine, et minu puslesõltuvust arvestades peaks neil blogis omaette kategooria olema. Nii sai :P)

Magamistuba on sama nagu vanasti. Ainult riiuli, kus kass armastas magada, ja kuhu ümber pidevalt kaos tekkis, panime vahepeal köögiseinale. Hea ongi :P Nüüd on kummuti peal vajalikud asjad ja kaos ei saa tekkida. Vähemalt mitte sinna. Nüüd on mul selleks suur roheline kast elutoas, mida ülalolevalt pildilt näha võisite :P

Mööbli ümber paigutamise käigus said ka nende kahe toa põrandad pühitud-pestud ning kõik tolmud võetud. Asjad jõudsin isegi kõik eile õhtul tagasi panna.

Täna hommikul olin ka Eriti Asjalik. Tõusin üheksa paiku, alustasin vannitoa küürimisega. Kohe väga põhjalikult, tavapärasest vannist-kraanikausist-potist kuni kassi liivakasti, WC harja ja pumba küürimiseni. Kaks masinatäit pesu pesin, ülejäänud põrandad pesin… Kella üheks oli kõik korras. Selleks ajaks oli hirmus nälg ja ootas imeline inglise hommikusöök. Mmmm.

Siis läksid lapsed ema juurde ja ülejäänud päev möödus laiseldes. Alustuseks vedelesime Soomlasega tükk aega võrkkiiges päikese käes. Siis käisin pikalt ja põhjalikult duši all. Seejärel istusin hommikumantlis arvuti taga ja nautisin teist hommikusööki :D

Siis tõstsin kaosekasti laua pealt eest ära riiulisse ja hakkasin puslet kokku panema:

Väga kaugele ma sellega ei jõudnud, sest õhtu oli käes ja lapsed tuli vanni saata. Soomlane kokkas õhtusöögiks pitsat, lugesin lastele Burnetti “Kadunud printsi” ja nii see päev õhtusse saigi.

Ma ei mäleta, millal mu kodu viimati nii korras oli! Nüüd võivad ootamatud külalised ka tulla :D

Küll on hea, kui on suvi ja palju energiat!

Jan 122018
 

(sest aastat on ju juba nii palju olnud :P)

Teate, ma lubasin endale, et olen sel aastal igasuguste ASJADE ostmisega ERITI hoolikas. Lubasin, et mõtlen kõigepealt kümme korda, kas on ikka vaja ja kui tundub, et on, siis

  1. uurin sõpradelt-tuttavatelt, ega neil üle pole
  2. otsin teise ringi poodidest
  3. kui kaks eelmist vilja ei kanna, siis mõtlen veel ühe korra ja alles siis ostan uuena

Muidugi ma olen selle reegli vastu juba eksinud ehk pärast ühe keraamilise leivavormi purunemist ei küsinud ma üheltki sõbralt, ega neil üle pole – kammisime vaid läbi paar teise ringi poodi ja ostsime lõpuks Maximast läbipaistva klaasist vormi, sest Magaziinis neid ilusaid punaseid kahjuks enam polnud.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Plika sai koolis jõuludeks pliiatsid. Waldorfkoolis on see suur asi – esimesed 1,5 aastat kirjutasid ja joonistasid nad ainult mesilasvahast kriitidega :P Pliiatsitele oli vaja pinalit – sellist, kus on kummist vahed, et kõik oleks ilusti üksteise kõrval oma kohal ja korraga näha. Eks Plika oli pinali ostmise juttu rääkinud selle nädala jooksul õige mitu korda, aga täna jõudis asi nii kaugele, et pärast kooli vedas ta Soomlase poodidesse pinalijahile. Selveris, Maximas ja Kaubamajakas midagi vaimustavat polnud – normaalse hinnaga pinalite välimus Plikale ei meeldinud, mina jällegi ei olnud vaimustuses kassiga pinali eest 14€ maksmisest, kui Maximast oleks saanud trollidega 89 sendi eest :P Kuna Plika oli äärmiselt järjekindel – on vaja NÜÜD ja KOHE – siis alistusin ja läksin temaga õhtul kesklinna, et sealse valikuga tutvuda. Midagi lõpuks ära ei ostnudki, veensin ta vist ära, et õmbleme ise… Millesse ma ennast nüüd segasin, ah?? Keegi ei tea, kust saaks Pärnus nii 5€ piires kassiga pinalit? :D Krt, teisipäeval just käisime Magaziinis, aga sealt ei märganud vaadata.

Ka mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult kirjutada…

Hoopis sellest, et pinaliotsingute ajal leidsin realiseerimiskeskusest täiesti ootamatult need nunnud:

Ma olen juba tükk aega (ilmselt koguni mitu aastat) mõelnud, et oleks nii mõnus, kui majapidamises oleks keraamilised või klaasist kausid, mis oleks ühtviisi nii ilusa välimusega toidu serveerimiseks kui ka sobivate kaantega, et ülejääke mugavalt külmkappi panna ning samas kausis järgmisel söögikorral kaunilt lauale tõsta. Praeguseni oli nii, et kausid läksid kas niisama külmikusse (pole hea ei lõhnade ega toidu värskena püsimise poole pealt), tuli katta toidukilega (tüütu) või tõsta ülejäägid lauda koristades ümber plastikust kaanega säilituskarpidesse. Enamjaolt oleme kasutanud viimast varianti, aga plastikuga on jälle oma hädad – võimalike jääkide toidusse imendumine (mis siis, et “hea numbriga” plastik), rasvast puhastada on tüütu, lõhna võtavad liiga hästi külge, meie omad ei paista ka läbi, mis tähendab, et anonüümsed toidud võivad külmkappi “ununeda”. No ja veel kord see serveerimise teema – mulle nii meeldib, kui laud on kenasti kaetud, aga kui midagi on juba plastikkarbiga külmkappi pandud, siis tuleb see sealt hiljem tagasi lauale ikka samas karbis. Ei hakka ometi ümber tõstma, et veel rohkem nõusid pesta…

/Mesilasvahast paberid, millega kausse katta või millesse erinevaid toiduaineid pakendada, on mul muide ka tegelikult täiesti olemas, aga miskipärast ma eriti ei kasuta neid :P Tsipa tüütu puhastada, õigemini just see kuivama riputamise pool. Ma olen ikka niiiiii kohutavalt laisk mõnes mõttes – toode iseenesest on väga äge, keskkonnasõbralik korduvkasutatav toidukile alternatiiv/

Viiest üksteise sisse mahtuvast kausist koosnev komplekt maksis 3.95€ :) Mu köögis on läbiv värv kollane. Siin ei olnud pikka mõtlemist. Tulin kaussidega koju ja võtsin need kohe kasutusse. Nii ägedad! Klaasist, nunnud, praktilised! Plastikust kaaned pole mind kunagi häirinud, sest need ju toiduga otseselt kokku ei puutu. Sellise kinnitusega kaaned pole muidugi lekkekindlad, aga ma ei tahagi neid kausse kasutada toidu tööle kaasa võtmiseks – tahan lihtsalt, et oleks laual ilus ja külmkapis kaas peal ning sisemus paista. Ideaalne!

Kusjuures mulle tundub praegu, et ma tahaks suisa teist komplekti veel, aga sinna jäi alles ainult üks sinine ja see värv puudub mu köögist täielikult. Ei tea, kas mõne teise linna poest võiks saada? Ei tea, kas neid värve on äkki teisigi? Ega ma ju ei küsinud müüjalt, ehk oleks kuskil laos/tagaruumiski veel olnud… Teise komplekti mõte tekkis alles kodus.

Tegin karbist ka pilti. Vot täpselt sellised sinised jäid Pärnu poodi veel alles.

Ma pole tõesti ammu ühegi ASJA üle nii palju rõõmu tundud. Lihtne ja praktiline.

Jun 202017
 

Mõned täiesti suvalised klõpsud maikuust.

Pärnumaa koolieelikute laulu- ja tantsupidu:

Lauamänge võib kasutada ka legodena :P

Kui ma üks kord kolme kuu jooksul teen mingi söögi, mis näeb tervislik välja, siis võite olla kindlad, et ma selle ka üles pildistan :D

Mar 282017
 

Rimi I Love Eco sari on mul ammusest ajast lemmik, sest ma olen võrdlemisi hinnatundlik, aga mahekraami tahaks tarbida sellegipoolest. Nende toodete täishinnaga ostmine on pigem erand kui reegel :P

Tavaliselt passin peale, kui mõnele vajalikule tootele soodustus tuleb (sageli on need personaalsed pakkumised Rimi kaardiga – selle põhjal, mida varem ostnud olen) ja soetan siis suuremas koguses, et oleks mõnda aega mureta. Nüüd aga juhtus nii, et kõik varud olid järjest otsa saanud ja KOGU SARI oli -30%. Viimast päeva. Väga lollil ajal, napilt enne palgapäeva, aga õnneks mul on suurepärane ja imearmas ema, kes noil puhkudel ikka abiks on.

Ma küll ausalt ei kavatsenud nii palju osta – nojah, kohvi ja riisi ja tomatipastat ja palsamiäädika kreemi ja oliive ja maapähklivõid ja teed… Aga Abikaasa on parasjagu tervislikuma toitumise lainel, just paar päeva tagasi rääkis mulle, et meil võiks kodus olla suuremal hulgal erinevaid ube… Ja kui ma siis nägin I Love Eco sarja ube, nelja erinevat sorti :D Siis kergelt hullusin :D

Kolleeg ütles, et need oad on juba mõnda aega müügil olnud, aga mina nägin esimest korda. Päikesekuivatatud tomatid avastasin kah, mis koju rändasid.

Ütleme nii, et arve oli kolmekohaline ja meil on nüüd kodus päris palju ube (ja kikerherneid). Tegin köögikapist pilti ka – tegelikult on tegu kahe kapiga. Ülemine riiul ongi täpselt nii täis neid samu asju, mis pildilt näha… Alumisel on ainult esireas, taga on muu kraam.

Nüüd on tükk aega mureta. Ja tšeki peal näitas soodustuseks €50. Me like!

Dec 292016
 

Esimene blender meie majapidamises oli kingitus Murakalt – elasime siis Londonis ja aasta oli tõenäoliselt 2008. Toona kasutasime seda eelkõige jäätisekokteili tegemiseks :P

Kui see katki läks, pidasime paar kuud ilma vastu, seejärel ostsime uue. Olin seda postitust lugedes täitsa üllatunud, siiralt arvasin, et ega üle paarikümne euro ikka ei maksnud, aga ei – 30% soodukaga €40. Uhh!

See blender teenis meid ustavalt viis aastat ja kasutasime teda rohkelt. Meie köök on pisike ja tööpinda vähe, aga blenderil on alati olnud oma koht. Jäätisekokteili teeme nüüdseks küll haruharva – selle asemel on aukohal smuutid, vahel ka püreesupid. On perioode, mil kasutame blenderit igapäevaselt, vahel aga vaid paar korda kuus. Igal juhul – üsna tihti.

Viimasel ajal on taas olnud aktiivne smuutiperiood, kuni meie armas blender paar nädalat tagasi lihtsalt otsad andis. Kulumise jäljed olid selgesti näha – mõtlesin, kas oleks äkki võimalik kuskilt varuosa leida ja korda teha. Netist ei leidnud mudeli nime järgi midagi, eks vana toode ju ka. Kodumasinate paranduste läbi helistamiseni ausalt öeldes ei jõudnudki – arvasin, et nii vanale asjale nagunii ei saa. Leppisin mõttega, et saadame blenderi koos ülejäänud kraamiga prügimäele ja ostame miski hetk uue.

Prügimäele polnud me veel jõudnud, uut blenderit ostma (eelkõige rahalistel põhjustel) samuti mitte.

Ja eile kirjutas Kristhel FB-s, et tal on üks blender ülearu. Ja ma kirjutasin talle, et meie oma ütles üles ja me oleme ilma täitsa õnnetud. Ja täna kirjutas Kristhel ja küsis, kas ma olen kodus, ta tuleb kohe blenderiga :D

Ja tuligi. Peaaegu identsega. Samasugune Bosch, aga sedakorda punane ja KLAASIST kannuga, mis on ainult imevähe meie omast väiksem (2l vs 1,75l). Kannude kaaned ja põhjad olid pealtnäha identsed, aga tegelikult siiski veidi erinevad, st ma ei saa panna ühe kannu kaant ja põhja teisele kannule (ilmselt kannu materjali erinevuse tõttu). AGA! Minu kann sobis Krishteli blenderile peale küll, hakkas kenasti tööle!

Kannude põhjad – minu oma vasakul, uus paremal. Ma ei tea, kui hästi siit aru saada on, aga ülevalt on plastiku osa minu omal täitsa madalaks kulunud. Samas on need sooned piisavalt sügavad ja altpoolt korras, nii et veel kasutatav.

Aga vot see osa, kuhu kann peale käib, need “hambad” kulusid meie blenderil nii ära, et ei saanud enam kasutada. Uuel on nagu uus :)

Seega on meil nüüd klaaskannuga blender ja KUI meil peaks õnnestuma see kann ära lõhkuda, siis on varukann kohe võtta. Ja noh, vana blenderi jätsin ka igaks juhuks alles, sest seest kõik töötab, äkki hiljem vaja midagi varuosadeks, kes seda teab.

Nii et blender on jälle omal kohal. Peaaegu sama, aga veidi uhkema välimusega ja väikese vimpkaga – off nupp ja esimene kiirus on “ära vahetatud” – 1 peal on kinni, off olekus töötab :D

Elu on ilus. Saab jälle smuutisid teha.

Olin nii kurb, et pean peaaegu töökorras blenderi kulunud hammaste pärast prügimäele viima ja et varuosi pole saada. Või äkki oleks olnud, kui oleksin parandustesse helistamiseni jõudnud? Praegu aga tundub küll, et täpselt nii kõik pidigi minema. Et ma ei helistanud, ei jõudnud prügimäele, ei jõudnud uut osta. Selleks, et me jõuaks ära oodata, kuni Kristheli vana blender vajas uut armastavat kodu. Nii et midagi ei pidanud ära viskama, midagi ei pidanud ostma ja mõned “varuosad” on nüüd kah ootel.

Ma olen NII NII NII tänulik selle imelise kokkusattumuse eest. Ja Kristhelile selle imelise jõulukingituse eest :)