February 2007

Palav…

Olukord tööl ei ole kahe päevaga paranenud. Siin on endiselt rõvedalt palav ning see ei aita just kaasa hommikuselt värskele olekule, mis on niigi suhteliselt… Khm… Väsinud. Hakkan vist vanaks jääma – kella kolmest magama minna pole ju midagi erilist. Oeh.

Eilne õhtu oli huvitav. Veidi absurdne. Lõppkokkuvõttes üpriski lõbus. Mina igatahes jäin rahule.

Lõplik külaliste nimekiri kujunes järgmiseks: Offf, Rasmus, Derek, Ruudu, Lontu, Vaska ja Ohpuu. Oop pidi tulema, aga andis lõpuks siiski haigusele alla. Kurb.

Tunnistan ausalt, et valimisaktsioonina oli üritus täiesti läbi kukkunud, kuivõrd enamik külalisi kas:

a) oli juba valinud
b) ei omanud ID kaarti
c) omasid ID kaarti, kuid mitte selle PIN koode

Algsete plaanide kohaselt pidi e-valijaid olema vähemalt kolm: mina, Offf ja Oop. Oop jäi üldse tulemata, Offf avastas, et teab küll PIM1, aga mitte PIN2 koodi ning minu ID kaardi kiip otsustas ka üles öelda. No mida on, tõesti, tahaks selle peale karjuda. Kaart töötas enne täiesti okeilt – uuendasin sertifikaate ja mingi aeg hiljem valisin proovivalimiste käigus loomade kuningat. Ja nüüd siis – lihtsalt kutu.

Sain lõpuks siiski ära valitud – Offf nusserdas mu kaarti nii kaua lugejas, kuni see mingiks hetkeks kontakti sai ja nii on Villul minu hääl olemas. Aga ma ei loodaks eriti järgmiste valimiste peale… Uut ID kaarti ka sellepärast tegema ei hakka. Julmalt tigedaks teeb.

Ühesõnaga võib eilse õhtu klassifitseerida kuskile selliste ürituste valda, kus otsitakse mingi viisakas ettekääne (sedapuhku siis valimised), et ennast lihtsalt purju juua.

Aga noh, nii võib ka ju.

Muuseas oli meie seltskonnas üks USAst pärit tüüp, kellel oli raudselt jube huvitav kuulata, kuidas kõik eesti keeles poliitikast rääkisid. Me küll üritasime kehtestada reegli, et iga eestikeelne sõna maksab viis krooni, aga… No ma usun, et nii kaks kolmandikku õhtust ta siiski sai inglise keeles suhelda. Ja ta vähemalt väitis ära minnes, et tal polnud igav – aga võib-olla ta oli lihtsalt viisakas 😛

Ühtlasi on mu õla peal täiesti nähtavad hambajäljed ning õlg valutab nii, et ma ei saanud sellel küljel magada ja nüüdki tuletab see ennast iga natukese aja tagant meelde, kui käsi veidi valesse asendisse juhtub minema. Samuti valutab mu parema käe ranne, sest olin pool õhtut käraudadega Rasmuse külge aheldatud. Siinkohal luban kirgliselt, et nende hambajälgede eest ta veel maksab. Ai.

(see oli vist see absurdne osa)

*kehitab õlgu*

Ei, ega ma ju muidu ei kurda, üldse mitte. Aga VALUS on. Grr.

Käerauad tehti kusjuures katki. Minu karvased roosad käerauad on kaheks tükiks. Neljaks tegelikult. Ma olen murtud. Kes parandab? Ma ei jõudnudki neid sisse õnnistada! Need tuleb korda saada, tõsiselt. Muidu on väga halb.

Aga üldiselt loen õhtu kordaläinuks. Teine kordki!

Keegi armas inimene võiks mulle tööle külla tulla ja jääkülma energiajooki tuua. Kuluks ära, tõesti. Ainus, mida selle palavuse vastu veel teha saan, on pikkade käistega vormipluus lühikeste vastu vahetada (topi juba võtsin alt ära) – ma ei usu, et sellest eriti kasu oleks. Mõte kohvist tekitab antud situatsioonis pigem ebameeldivaid emotsioone.

Et siis jääkülm energiajook. anybody? Te ju teate, kus ma töötan. Kella kaheksani olete oodatud!

Palav… Read More »

Mõnus

Ma mõtlen, millal viimati välja magada sain… Üle-eelmisel pühapäeval vist.

Eile oli ikka tõsiselt huvitav päev. Ma ei mäleta, et ma kunagi varem oleks suutnud tööl sellist seisundit saavutada. Olin terve päeva nagu peksa saanud, istusin lihtsalt ja vahtisin enda ette, midagi asjalikku eriti teha ei suutnud (koristada või kaupa vastu võtta näiteks). Kliente oli õnneks vähe, nemad said ära teenindatud. Viimane kolmandik päevast möödus küll nii omas mullis, et isegi klientide jutt ei jõudnud kohale – nemad muudkui räägivad, räägivad, räägivad ja mina lõpuks avastan, et ei kuulnud sõnagi. Piinlik.

Kusjuures see polnud sellist sorti uni, mis haigutama või silmi kinni vajuma paneb. See oli lihtsalt… Letargia. Ma ei tea. Väga kummaline igatahes.

Lisaks muidugi igasugused valud (kurk, pea, jalad endiselt – kurguvalust sain tänu teele õhtuks lahti, aga muule ei aidanud ei ussi- ega püssirohi) ning fakt, et meie maja haldaja oli otsustanud radikad viimase vungi peale keerata – rõvedalt palav oli ja see ainult suurendas letargiat.

Koju jõudmisel on aga tervendav mõju nagu tavaliselt, seega ei vajunud üldsegi hoobilt voodisse, nagu terve päeva unistasin, vaid jõudsin veel süüa ja Nannyt vaadata ja… Magama läksin alles pool üks.

Üllatavalt kombel ärkasin täna juba enne ühteteist (oleks eeldanud surmaund kella kaheni vms) ja elu on jälle lill. Peale nohu pole muid tervisehädasid täheldanud ja tuju on ka normis.

Jumal olgu tänatud, et ma tööle minema ei pidanud – ma oleksin tõsiselt läinud ka, sest raha on enne Londonit vaja ja suuremates kogustes, aga õnneks leiti keegi teine. Praegu nendin ausalt ja rõõmsalt, et välja magamist oli mulle ikka tunduvalt rohkem vaja.

Ma olen tähele pannud, et sellised asjad loksuvad lõpuks ikka ise paika – kuni ma veel lisapäevi teha suudan, nii kaua neid ka teen ja kui enam mitte, siis lõpuks keegi leitakse. Ilus.

Täna on vaja jube asjalik olla – raamatukogus ja Oriflame’is käia, ostlemisega seoses üks käik ja… Koristada, enne kui mingid inimesed kõlbab õhtul uksest sisse lasta.

Krt, kell saab juba üks… Ongi vist paras aeg liigutama hakata. Õhtuni siis, mu noored vastutustundlikud kodanikud. Tulge valima! Ma arvan, et nii umbes kaheksast alates on päris hea aeg 😛

Mõnus Read More »

Homme kõik Tikri juurde e-valima!

Kolm nädalat tagasi kutsusin kõiki enda juurde e-valima. Kinnitan, et kutse on jõus ja püha üritus leiab aset homme õhtul. Kellaaega ei viitsi paika panna, nagunii keegi sellest kinni ei pea. Enne seitset-kaheksat vaevalt. Kuidas ise jõuate ja viitsite.

Tegelikult olen ma mures üldise valimisaktiivsuse pärast, sest kõik alguses vägagi huvitet kodanikud avastavad järjest, et nende ID-kaardi PIN-koodid on teadmata kohta kadunud. Pips, Marko ja Lontu nt. oHpuu, va reetur, käis eelvalimiste ajal ära… Või vähemalt nii ta oma MSNi nimes kuulutas.

Siiani on reaalset valmisolekut avaldanud vaid Offf ja Oop. Räägin homme veel Vaskaga, huvitet ta igatahes oli, iseasi, kas homme õhtul aega ja paroolid kuskil kättesaadavas kohas. Loodame parimat.

Ja olekski nagu kõik. Või ma unustasin kedagi?

Mainiks siinkohal ära, et niisama võib ka tulla. Head nõu andma ja alkohoolseid jooke tarbima.

Mina igatahes kavatsen ennast purju juua ja seejärel pidulikult Villu Tamme valida.

Muideks, oHpuu, sa oled mulle pudeli veini võlgu! 😉

Ehk siis. Kõik on endiselt kutsutud. Kaasa alkohol ja/või ID kaart+koodid (viimase olemasolu puudumisel piisab esimesestki. Hea meelega ostaks teile juua ka, aga rahaline seis näitab halastamatult palgapäevani 176 kr. Sutsu nukker)

Juhiseid kohale jõudmiseks jagan mailis ja MSNis.

Ole vastutustundlik kodanik – tule valima!

Homme kõik Tikri juurde e-valima! Read More »

Unenäo-update

Viimasel ajal näen täiesti idiootseid unenägusid ja isegi mäletan neid hommikul. Detailselt siiski mitte, nii et väga pikalt ma teid (teie õnneks!) tüütama ei hakka.

Ööl vastu pühapäeva Kaidi ja Madise juures nägin unes, et olen Tyra Banksi tütar. Noh, mingi ammu kadunud või nii. Ja siis ma läksin tema juurde elama. Päris äge oli.

Täna öösel nägin unes, et käisin Potsatajal külas. Jumal teab, mis eesmärgil, aga muuhulgas arutasime igatahes tema viimase postituse tagamaid (millest ma ei ole siiani päriselt aru saanud, ehkki omad kahtlused on. Ootame-vaatame).

Ja teine unenägu oli selline, et meie korteris oli mingi toru, mis tuli seina küljest lahti ja hakkas musta värvi p*ska välja purskama. Helistasin korteriomanikule, kes tuli kohale, keeras toru seina külge kinni ja tahtis 20 krooniga mu modemit ära osta. Seletasin talle, et sain modemi Elisast ja pean selle mingil hetkel tagasi viima ja üldsegi mul on seda interneti jaoks vaja, aga tema ütles, et ainult ruuterist piisab ka, võttis modemi kaasa ja läks minema. Kusjuures unenäos piisaski ainult ruuterist, nett oli olemas 😀

See unenägu sisaldas tegelikult tunduvalt rohkem detaile, mida ma nii hästi ei mäleta, et neid siia kirja panna, siiski üks kõige häirivamatest, otse loomulikult taas kord seksuaalse alatooniga (sest noh, mis muu mind kurat ikka häirida saaks, õudukaid ma õnneks ei näe), kus teiseks pooleks oli minu ülemus P. No teate, üldiselt on asi juba suhteliselt creepy ja ma katsun selle nüüd kähku ära unustada, enne kui ta jälle Tallinna tuleb. Tahaks talle otsa vaadata ilma et… Brr.

Kui ma teisi ülemusi ka selles kontekstis unes nägema hakkan, siis panen pillid kotti, ausõna.

Võeh.

Ärgata oli päris kole, aga pärast dušši ja sidruniteed on enam-vähem ok. Palavikku pole laupäevast saati, aga kurk ikka natuke valutab (pärast teed küll vähem kui enne) ning peavalu ei läinud ka ööga ära (oleks pidanud õhtul ikka tableti ära võtma. Praegu ka ei viitsi. Tööl ehk).

Et ma ainult päriselt haigeks ei jääks, ma ei saa puht rahaliselt endale haiguslehte lubada…

Unenäo-update Read More »

Emotsioonid ahju

Lihtsalt tähelepanek: üle kahe päeva koju jõudes ja netti minnes avastasin Delfist artikli presidendi vastuvõtu kohta. Ahhaa-emotsioon oli. Jajah, see oli ju tõesti eile õhtul. Olen terve nädalavahetuse nii omas maailmas elanud, et väljaspool toimuvale tähelepanu ei jätkunud.

Pea valutab.
Kurk valutab.
Jalad valutavad.

Aga kui nüüd kõik algusest peale ära rääkida, siis…

Läksin laupäeva hommikul tööle suhteliselt sõjakas meeleolus. Üritasin valmistuda halvimaks – mõtlesin, et paras annus viha aitab päeva kõige kergemini üle elada.

Nojah.

Ma ei jõua pikalt kirjutada. sellest, kuidas hommikul kell 10:05 polnud leti taga mitte ühtki klienditeenindajat ning tagakassa juures oli ainult ühel kolmest vormipluus seljas. Sellest, kuidas kõik loogilised funktsioneerimiseks vajalikud pisiasjad olid otsas. Sellest, kuidas igal pool vedelesid mingid teadmata päritoluga asjad. Sellest, kuidas ma iga oma küsimuse peale, miks see otsas on ning pole juurde tellitud või miks see asi siin on või miks see asi tegemata on, sain vastuseks, et mulle pole seda õpetatud või et mina ei tea või et keegi teine on süüdi. Sellest, et kaubakastide hunnik oli pea kõrgem kui mina. Sellest, et ma pidin tükk aega selgeks tegema, et laupäevasel päeval ei võeta kaupa vastu nii, et sa lähed pooleks tunniks kappi koristama ja ei saa sealt kuidagi vahepeal lahkuda, “sest ma ei saa neid asju kuskile panna ja keegi võib nad ära varastada”, ehkki pood on rahvast täis ja ainus klienditeenindaja tegeleb kliendiga, kellega läheb vähemalt veerand tundi aega.

Kurk kuivas kella kaheks päeval nagu põrguline. Jõin päeva jooksul ära liitri mahla ja oleks rohkemgi tahtnud. Nälga seevastu ei tulnudki. Liiga kiire oli. Rabelesin nagu orav rattas.

Ja mida teeb Tikker pärast sellist päeva? Helistab õhtul kell seitse ülemusele. Karjub viis minutit, kui p*rses kõik ikka on. Pakub ennast vabatahtlikult (!!!) ka järgmiseks päevaks asendama, sest kümme kasti kaupa on ikka vastu võtmata ja ta teab, et kui Annika terveks päevaks üksi tööle jätta, siis see jääbki vastu võtmata. Lõpetab kõne ära ja hakkab siis nutma.

Täiega noh. Geniaalne. Sellistel puhkudel ma soovin niiväga kohutavalt, et mul oleks kõigest pohhui. Emotsionaalne seotus ükskõik millega ei tee kunagi head. See pood oli mu esimene “päris” töökoht, mul on sellest nii palju ilusaid mälestusi, see oli mulle nagu teine kodu. Ja mul oli selline tunne, nagu keegi oleks mu kodu… Täis s*ttunud. Või noh. Midagi taolist. Vabandage väljendust. Mul oli tunne, et mitte keegi seal ei hooli. Aga miks kurat peaksin mina hoolima, ma isegi ei tööta enam seal??? Oeh.

Õhtul läksin Kaidi ja Madise juurde, et ennast purju juua ja siis koos kinno Uuspõldu vaatama minna.

(Sellega seostuvalt ka kõige nunnum asi, mis mulle kogu selle päeva jooksul üldse öeldi ehk Kaidi õhtupoole MSNis: helistasin, aga sa ei vastanud. tahtsin teada mis alkoholi sa tahad. ostsin sulle 1,5 maasika fizzi. aga kui sa seda ei taha, pole ka hullu. on veel viina, õlut (irw), bacardi lime,cooleri watermeloni (vist). et kui tahad midagi muud, siis osta ise 😀
Mõte sellest, et keegi ostis mulle alkoholi, oli nii ilus. Tegi kohe tuju heaks)

Ostsin Chopsticksist kana ja küüslauguga riisi kaasa – ainult selleks, et avastada, et nad on mulle sinna sisse chillit toppinud. Olin täiega vihane. Üritasin süüa, aga no vürts ei ole minu rida. Lõpuks sõi Madis enamiku ära.

Õhtu oli väga ilus. Madis jõi sõpradega vabariigi auks viina ja nad tegid haigeid nalju nagu alati. Eriti armas oli kontseptsioon malest, kus paar nuppu võib omal valikul sokiga katta… Ma ei oska seda siin edasi rääkida, tõesti. Aga naerda sai kõvasti. Pärast sellist päeva kulus ära.

Muuseas kohtusin üle aastate Madise hea sõbra Sveniga (noh, siis, kui me esimest ja ainsat korda kohtusime, siis ma muidugi Madist veel ei tundnudki) ja avastasin, et ta on endiselt pikk ja täitsa pandav. 202 cm, noh, te ju saate must aru. Tegin talle otse loomulikult ka abieluettepaneku, aga miskipärast polnud ta nõus. Jälle läks valesti 😛

Film oli täitsa hea. Ainult uni tuli vahepeal. Ja noh… Ma nüüd arvan, et 120 kr see päriselt väärt ei ole. Aga kuna mul oli tasuta pilet, miks mitte.

Palavik oli õhtuks kadunud, aga pärast seda, kui me lõikava tuule käes kinost koju olime jõudnud, oli mul jälle kurguvalu ja üldse s*tt olemine. Seda jätkus hommikuni.

Kuna mäletasin bussiaegu viis minutit valesti (enda kahjuks loomulikult), jäin sellest maha, pidin trammiga tööle minema ja jäin jälle hiljaks. Vaid paar minutit küll.

Ja pidin ennast seaks vihastama, kui kassa oli ikka lugemata ja Annika tegi taga endale meiki. sealjuures oli ta juba pool tundi enne avamist kohal olnud. Jesus fucking christ, tõesti. Ma ei tea siiani, mida ta need pool tundi siis tegi.

(Lihtsalt et. Ma kaklen üle päeva Lepaga sel teemal, et minu arust peaks klienditeenindajad olema kella kümneks töövalmis ja pood ka, aga ikka on alati nii, et ta saabub kaks minutit enne kümmet, vahetab tükk aega riideid ja teeb kohvi ja joob seda ja.. Ja.. Ja.. Noh, nii pool üksteist äkki on valmis juba tööd ka tegema. Et ma tõesti ei jõua. Mul on tõesti siiber sellest. Ja siis siin sama lugu)

Üldiselt oli suht vaikne päev. Ütlen ausalt, et ma oleks südamerahuga suutnud kõik kliendid üksi ära teenindada, kõik kauba vastu võtta ja internetis ka istuda.

Nojah.

Kauba ma võtsingi üksi vastu, Annika istus lihtsalt terve hommiku MSNis. Kusjuures üsna alguses sai otsa hinnapüstoli lint (üks neist paljudest loogilistest asjadest, mida peaks enne otsa saamist juurde tellima, eks). Nillisin terve keskuse poed läbi, aga enamik neist kasutas teistsuguseid hinnasilte ning see üks pood, millel sarnased olid, sellel oli ka viimane rull püstolis – laenata polnud ühesõnaga kuskilt ja kantseleitarvete poes ka sellist polnud. Ega’s midagi, viimased kolm kasti kaupa sai markeri ja pastakaga ära hinnastatud. Düsfunktsionaalne, aga siiski toimiv.

Räägiks veel mitmetest situatsioonidest, mis mind ahhetama panid, aga ma lihtsalt ei jõua enam. Las siis olla.

Õhtuks olin omadega nii läbi, kui üldse olla sain. Siiani olen. Zombie, noh. Absoluutselt kõik kohad valutavad.

Oeh. Ma vabandan nüüd kõigi lugejate ees. Ma usun, et nii detailset tööjuttu pole just kuigivõrd huvitav lugeda. Aga ma käin siin ennast välja elamas, eks.

Kusjuures… Ei hakanud märkimisväärselt kergem.

Teen nüüd tassi sidruniteed meega ja mõtisklen selle üle, kas peaks ühe peavalutableti ka võtma või lihtsalt lootma, et läheb üle.

Pai tahan.

EDIT: P*rse, ma olen väsimusest nii sooda, et panin tee sisse mee asemel suhkrut. Krt küll.

Emotsioonid ahju Read More »

Scroll to Top