Seoses eileõhtuse burgerite nautimisega tuli meelde, kuidas nädal tagasi Tallinnas Liisiga arutasime, mida õhtul süüa ning meie pere burksisöömise harjumustest rääkimine pani meid mõlemaid südamest naerma. Liisi soovil kirjutan nüüd sellest ka blogis, sest äkki tõesti on jäänud mulje, et ma olen läbinisti öko.
Vaadake, ma usun siiralt mahetoidu kasulikkusesse ja võimalusel ka tarbin seda, reaalsuses see paraku nii lihtne ei ole. Üle poole meie toidulauast on täiesti “tavaline”, me lihtsalt sööme nii palju värsket kraami, mida mahedalt osta ei jõua (või siis mahedalt ei müüdagi). Igasugu kuivained ja pastad jne, neid on muidugi lihtne mahedalt osta – kui vähegi võimalus, ma alati valin maheda. Tihti aga ühel või teisel põhjusel pole.
Ja kui ma pole tööle midagi süüa kaasa võtnud, mida juhtub tihti, siis on mu lõunasöök väike pakk juustu-sibulaleibu, mille koostisosadeks on muuseas ka naatriumglutamaat. Lihtsalt sellepärast, et ma ei viitsi käia päevasuppi söömas (sellest on kõrini ka), muud variandid on igapäevaseks töölõunaks eelarvele liig ja ma lihtsalt EI OSKA Rimist midagi normaalset osta. Seega – kui on nälg, ostan kiirelt paki leibu ja tulen tulema. Ei raiska eriti aega ega raha, peletab suurema nälja ja aitab õhtusöögini vastu pidada. Lisaks on mul töö juurde varutud hunnik kuivatatud ploome, need on vähemalt mahedad. Neid söön ka 🙂
Aga jõudes tagasi burgerite juurde, siis MULLE KOHUTAVALT MAITSEB HAMBURGER. Andke andeks, aga maitseb. Õnneks ei ole meil nii palju raha, et pidevalt burksi süüa. Eelarve on piiratud, seega pigem kulutame mahetoidule ja värskele kraamile, eks. Aga näiteks eelmisel aastal sõime burgerit keskmiselt kaks korda kuus ja Stefi pitsat korra kuus. Sel aastal oleme olnud tublimad – pitsast on võrdlemisi kõrini, nii et seda olemegi vist söönud vaid korra… Ja burgerit korra kuus või harvemini.
Reeglina sööme me burgerit siis, kui lapsed pole läheduses. Ei taha ju oma järelkasvule seda jama sisse sööta, kulukas lõbu nagunii. Aga paar korda aastas ikka juhtub, et sööme kõik koos burgerit – sel juhul ostame neile kõige väiksemad ja endale kõige suuremad 😀
Eriliselt pani Liisi naerust väänlema mu meenutus, kuidas me ükskord Tallinna sõites McDonaldsist endale Big Tastyd ostsime, samal ajal, kui lapsed said endale mõlemad paki kamapalle ja pudeli vett. Ja olid sealjuures ise ülirõõmsad. Pakk kamapalle, pakk neljaviljakrõbuskeid ja kaks “lutiga” veepudelit on meie standardvarustus lastele pikemate autosõitude ajaks 😛
Limonaadi ja friikartulite fänn pole ma kunagi olnud. Samas on meil teema Hahni pubi friikartulitega – sealt saab suure karbitäie küüslaugukastmega ca €2 eest. Eelmisel aastal oli harilik see, et õhtul näljasena, kui lapsed juba magasid, sai toodud Hesburgerist burgerid ja Hahni pubist friikad. Sel aastal pole seal käinud… Ja Hesist oleme kaks viimast korda võtnud eined, sest need sooduskupongid on seekord eriti lollakad, suuri burgereid eraldi soodsamalt ei saa.
Ühesõnaga jah. Pole mus ontlikku midagi ja söön burksi suht iga kuu. Nii harva pole sel õnneks tervisele mingit olulist mõju. Ilmselt ka korra nädalas oleks veel suht vastuvõetav. Aga pigem ikka harvemini. Kasulikumaid maitsvaid toite on ju ka 🙂
2-4 pakki juustu-sibulaleibu igal nädalal häirib mind natuke rohkem. Aga nii see paraku on, et ma olen väga laisk kokkaja ja rämpstoit hiilib lauale eelkõige siis, kui on kiire ja nälg. Nii et see 45 senti maitsva, ehkki mitte eriti kasuliku suutäie eest, mis kiirelt nälja kustutab, on siiani mu jaoks optimaalseim variant.
Mis kõige olulisem – kui ma juba rämpsu söön, siis ka naudin seda täiega. Muidu poleks ju mõtet 😀 Lastele olen ka täiesti ausalt öelnud, et teatud toidud on kräpp, aga kuna need on maitsvad, siis vahel harva ju võib.
