jabur elu

Kuidas vahel juhtuvad täiesti uskumatud asjad

Mu pesumasin on ostetud aastal 2010, olnud sellest ajast saati tihedas kasutuses ja minuga ustavalt kaasa kolinud. Tsentrifuugimine oli viimasel ajal pikalt probleem, kuni pump lõpuks täiesti üles ütles. Olen blogiski jaganud, kuidas ma paranduse meestele lihtsalt masinale peale vaatamise ja kassi silitamise eest 30€ maksin ja kuidas paar kuud hiljem pump siiski välja vahetada tuli. Olin nii rõõmus, et sain masina päevaga tagasi.

Vähem kui kuu aega hiljem hakkas masin tsentrifuugimise ajal tegema häält, nagu tahaks ära lennata. See oli nii jube, et ma reaalselt sain peaaegu südari. Helistasin uuesti parandusse – pakuti, et laagrid on läbi. Ainult et järgmiste kordade ajal seda häält enam ei tulnud… Kuni jälle tuli… No umbes üle ühe – kord oli korras, kord kõvahäälne. Pärast toda esimest korda ei olnud enam kordagi südari skaalal lärmakas. Mõtlesin juba, et kujutan seda endale ette, kuni masin täna jälle nii kõva lärmi tegi, et ma selle poole tsentrifuugi pealt kinni keerasin ja pärast tükk aega värisesin, sest no konkreetselt NII jube oli.

Me olime eelmisel nädalal juba Kaaslasega nagunii arutanud, et tõenäoliselt tuleb varsti uus masin osta. Ta oli nõus esmast uurimustööd tegema ja mina valisin tema valitute hulgast välja selle Samsungi. Nagu ma seda põhjendasin: kõigil masinatel on targad programmid, mis oskavad ise kõike määrata, aga Samsungil on parim reklaamtekstide kirjutaja. Peamine põhjus, miks ma selle masina kasuks otsustasin, oli see luuk, kuhu saab igal ajal ununenud asju lisada. Sest te ei kujuta ette, kui tihti ma olen vihastanud – avastades, et üks sokk on musta pesu hulgast põrandale kukkunud, aga masin juba töötab 😀

Pesumasinad on odavamad kui kuivatid ja ma olin alati ette kujutanud, et järgmisena lisandub me kodumasinaperre just kuivati. Mul oli lihtsalt NII siiber päevade kaupa jalus olevast pesurestist ja lõpututest kassikarvadest. Olin kindel, et kuivati tuleb koos uue koduga, aga pärast kahekordset koduvahetust sai raha otsa ja nii see jälle jäi.

Ja nüüd siis andis pesumasin ka otsad. Õigemini ei andnud otsad, tegi lihtsalt sellist häält, et ma sain peaaegu südari. Nii ma lõpuks alistusin ja palusin Kaaslase venda, kas ta saaks me välja valitud masina ära tuua ja ühendada. Sest ma ise ei tea sellistest asjadest ilmselgelt midagi. Aga ÕNNEKS oli väljavalitud masin poes, mis Pärnus olemas ja jäi talle täpselt teele.

Ja nad tulidki, kohe täna. Ma muidugi pisut meelitasin ka, õhtusöögiga – no et oleks vähem süümekaid oma palvetega ootamatult peale lendamise pärast.

Niisiis nad tulid ja tõid masina sisse… Ja pärast sööki pidin selle lahti pakkima.

Ja noh, mis ma ikka pikalt räägin, panen parem video 😀

 

See on ikka täiesti… Uskumatu. Päriselt? Päriselt? Mul on pesumasin JA kuivati?

Jah, mu tagumine esik on hetkel segadus kuubis. Jah, ma ei tea veel, kuhu lähevad need kapid, mis on praegu seal, kus kuivati koht oli algusest peale plaanitud, nii et kuivati on põhimõtteliselt keset tuba (ja pikendus, mille kaudu see voolu saab, köögi põrandal). Jah, need pildid on täiesti suvalised klõpsud. Jah, ma olen selsamal hetkel hullumiseni õnnelik. MUL ON KUIVATI. Mul on uus pesumasin ja kuivati.

Päris ausalt pole mitte keegi suutnud mind kunagi sel määral üllatada. Ma ei osanud seda mitte kõige vähematki kahtlustada 😀 Ma ootasin lihtsalt uut pesumasinat 😀 Ja plaanisin vaikselt, et kui tulumaksutagastus tuleb, siis lihtsalt vaatan mööda kõigist säästmise plaanidest ja ostan selle urrima kuivati lõpuks ära.

Ja kuidas ma siis kuulasin, et see plaan oli neil juba mõnda aega, Kaaslane oli sellest teadlik ja mind üritati kollektiivselt eksitada, et ma ei läheks ise hommepäev kuivatit ostma… 😀

(Ja samas hoiti Kaaslast samamoodi teadmatuses, et see kuivati just nüüd koos pesumasinaga koju tuleb. Nad olid talle veel poest helistanud, et küsida, kumma ta valiks. Aga see kõne oli niisama info küsimise stiilis. Kaaslane teadis, et ma tahan võimalikult suurt, nii et ta ütles kohe 9kg)

Pesumasina tsentrifuugimise hääl oli nii vaikne, et ma peaaegu ei kuulnudki seda.

Me panime kuivatisse need rätikud, mis ma olin just hommikul ära pesnud ja mis olid resti peal kenasti kõvaks kuivanud… Kui pehmed need välja tulid ja milline sodi oli filtris…

Ma lihtsalt… Ei suuda ausõna seda mitte kuidagi väljendada, KUI õnnelik ma praegu olen.

See on lihtsalt… Uskumatu.

Uskumatult imeline.

Kõik tolm ja kassikarvad on nüüd minevik.

Tuleb välja, et unistused tõepoolest täituvad kõige ootamatumal kombel. Ja mu sünnipäevani on veel poolteist kuud 😀

Ma olen nii üllatunud, nii rõõmus ja nii tänulik, et ma ei oska seda mitte kuidagi adekvaatselt sõnadesse panna.

Elu on vahel lihtsalt maagiline.

Kui ma umbes kesköö paiku esimese pestud pesu kuivatisse panin (koos kuivatuspallidega, mille kunagi Malluka postituse ajel tellisin ja mis üle aasta oma aega ootasid), oli algne kuivatusaeg 3h. Kell 1.41 laulis kuivati, et on lõpetanud. Praktiliselt kogu pesu oli kuiv, erandiks paar üksikut puntras sokki, mis veel veidi niisked. Ja näed, filtrist selline saak:

Kujutage ette väga veinist Tikrit, kes öösel kell kaks rõõmukiljatustega sooja pehmet kuiva pesu kokku lapib. Rõõm. Puhas rõõm.

Nüüd magama. Äratus on endiselt kell seitse 😀

Kuidas vahel juhtuvad täiesti uskumatud asjad Read More »

2020 vingerpussid

2020 pidi olema stressivaba lugemisaasta, mäletate? Koroonat selles kokkuleppes polnud ja viimase nädala sündmuseid ammugi mitte.

Eelmise nädala teisipäeva hommikul läks pisut väsinud ja näost ära, aga enda teada täiesti terve Kaaslane perearstile, et uurida, miks tal sinikad ära ei kao. Vereanalüüsi tulemus oli nii kehv, et ta saadeti sealt otseteed EMOsse, kust suunati edasi Tallinna haiglasse. Öeldi, et nemad saaks transportida kolmapäeval, aga parem oleks teha vereülekanne kohe samal päeval, nii et oleks hea, kui keegi saaks ära viia.

Niisiis sõidutasin ta Tallinna ja sõitsin üksi sama targalt Pärnusse tagasi. Kolmapäeval võeti luuüdi proov, tehti kompuutertomograafia, veel vereanalüüse.

Neljapäeva hommikul saime diagnoosi: aplaasia ehk aplastiline aneemia.

Kas teie teate, mis see on? Mina ka ei teadnud.

Luuüdi puudulikkus. Ehk et luuüdi ei tooda immuunsüsteemi jaoks vajalikke rakke.

Põhjus? Seda pole siiani leitud. “Noortel vahel lihtsalt juhtuvat”, midagi sellist ütles arst. Üheks trigerdajaks oli ilmselt stress. Kas mingi füüsiline põhjus üldse leitakse – pole kindel.

Ravi? Luuüdi siirdamine. Õigemini – kõigepealt proovitakse immunosuppressantidega immuunsus nulli tõmmata, sest on väike lootus, et luuüdi selle peale restardi teeb ja uuesti vajalikke rakke tootma hakkab. Aga see on ebatõenäoline. Nii et ilmselt siiski luuüdi siirdamine. Selleks on vaja sobivat doonorit. Pere on juba kahjuks välistatud. Seega otsitakse doonorit üle-Euroopalisest andmebaasist. See võib võtta kuid.

Kas varem siis tõesti mitte midagi viga polnud? Kaaslane on aastaid regulaarselt verd andmas käinud, mina viimased 1,5 aastat koos temaga. Viimati käisime mai alguses, siis oli tal hemoglobiin kõrge ja kõik korras. Ta ise oskab tagantjärele välja tuua vaid seda, et kuskil augusti alguses tekkis väsimus, mis tasapisi suurenes – aga nii aeglaselt, et ei tundunud kuidagi suure ohu märgina. Ainsaks füüsiliseks sümptomiks olid juba varem mainitud sinikad – esimest korda märkasime neid augusti keskel, kui terve Kaaslase keha pärast vihtlemist ulmeliselt jube välja nägi. Sealt edasi sinikaid muudkui tekkis. Aga me arvasime, et lihtsalt mingi aine puudus – seda Kaaslane perearsti juurde tuvastama läkski. Arsti sõnul – kui punaste vereliblede arv oleks korraga nii palju langenud, poleks ta suutnud voodistki tõusta, aga kuna see toimus pikkamisi, oli kehal võimalik olukorraga harjuda. Ja kohe alguses küsiti, kas tal pole hingamisraskusi, mis olevat sellises seisus tavalised… Neid ei olnud üldse.

Kuna kõik sümptomid vihjasid leukeemiale, siis see diagnoos on tegelikult juba isegi hea uudis. Ja pärast siirdamist saab päris suur osa täitsa terveks. Kaaslane on noor ja tugev, tervislike eluviisidega sportlane… Seega kõik räägib tema kasuks.

Lihtsalt. Tuleb oodata. Ja uskuda. Ja positiivselt mõelda.

Kuna laenukindlustust LHV tol hetkel ei pakkunud, oli meil plaanis kohe pärast laenu võtmist teha mõlemale korralik elukindlustus. Ja õnnetusjuhtumikindlustus. Võtsime kevadel pakkumised, aga ei jõudnud nende võrdlemiseni, sest tuli koroona ja eriolukord. Kodukontor ja distantsõpe võtsid nii läbi, et lükkasime seda muudkui edasi. Siis tuli suvi ja puhkused ja… Nii lükkus võrdlemine veel edasi. Ehk et… Jäi tegemata. Kaaslasel on küll rattavõistlustel osalemiseks kohustuslik õnnetusjuhtumikindlustus, aga sellest pole antud hetkel tolku.

Sõbrad, kindlustage ennast. Kunagi ei tea.

Meil on õnneks hästi. Oleks lihtsam ja muretum, kui oleks olnud kindlustus, aga saame hakkama ka ilma selleta. Esialgu on pool aastat töövõimetushüvitis, lisaks saab taotleda töövõime toetust. Selle ajaga on juba täitsa tõenäosus terveks saada 🙂 Aga säästame nüüd igaks juhuks nii palju kui võimalik. Kui läheb kauem, siis on abiks.

Olen läbi mõelnud ka kõige kehvemad stsenaariumid ja vastus on õnneks sama: saame hakkama.

Nii et Kaaslane on PERHis, madala immuunsuse tõttu üksikpalatis. Nädalavahetusel sain teda veel vaatamas käia – lasti koguni palatisse ja puha. Küll maski, kitli ja kinnastega ning väga lähedale minna ei tohtinud. Sellest nädalast on koroona tõttu jälle külastuskeeld. Õnneks on tal suur telekas, saab vaadata nt Eurosporti, Tour de France just käib 🙂 Läpakas, luger, raamatud, ajakirjad – kõik on olemas. Suhelda saab ka chatis ja telefonis.

Esialgu on vaja palavik alla saada, nii et raviks on hetkel antibiootikumid ja suht regulaarsed vereülekanded. Tundub, et mõjub – palaviku number on väiksem ja Kaaslase hääl reipam. Sealt edasi, täpselt ei teagi. Tartus on vaja mingeid uuringud teha, võib-olla proovitakse neid immunosuppressante… Kumb enne, ei tea. Elame üks päev korraga.

Arst on öelnud nii seda, et tuleb valmistuda väga pikaks haiglas olemiseks, kui ka seda, et tervise paranemisel on lootust saada koju ravimite peale. Tööle muidugi minna ei tohi, aga kui saaks haigla asemel kodus doonori leidmist oodata, oleks juba tohutult palju parem. Kuidas aga sobivad madala immuunsusega kokku tööl käiv naine, koolis käivad lapsed ja kolm kassi (arvestades, et Kaaslasel on kerge kassiallergia)? Mina võiks kodukontorisse ka jääda, aga lapsi ju koolist koju ei jäta ja kasse ka asumisele ei saada… Nii et jah. Selles suhtes ei julge hetkel midagi loota ega arvata.

Sellegipoolest andsin Kaaslasele korralduse, et kui ta Plika sünnipäevaks koju ei jõua, siis 23. november oleks hea (meil siis aastapäev). Ja et jõuludeks olgu kindlasti kodus 😛

Ehkki diagnoos on olemas, on küsimusi ikka rohkem kui vastuseid. Eks kõik selgub. Vaja on lihtsalt oodata. Ja positiivselt mõelda. Ja uskuda. Kõik saab korda.

Esimeste päevade teadmatus oli kahtlemata kõige raskem. Siis ei suutnud küll kogu aeg positiivne olla. Vahepeal käisid ikka väga mustad mõtted peast läbi.

Aga praeguseks on möödas nädal ja oleme saanud olukorraga pisut kohaneda.

Nüüd olen ma jälle positiivne. Ma päriselt SUUDAN olla positiivne! Ma päriselt USUN, et kõik saab korda.

Ja on NII PALJU asju, mille eest ma olen piiritult tänulik.

Ma olen tänulik selle eest, et Kaaslane läks perearsti juurde nüüd ja mitte hiljem, mil olukord oleks võinud olla juba palju hullem.

Ma olen tänulik selle eest, et meie ümber on nii palju toetavaid inimesi. Kaaslasel on toetav perekond, minul samamoodi. On töökaaslased, sõbrad… Toetust ja häid soove tuleb igalt poolt kuhjade kaupa.

Ma olen tänulik selle eest, et ma olen nii pikki aastaid positiivsust praktiseerinud, et ma suuda seda rakendada ka praegu.

Ma olen tänulik selle eest, et meil on väga hea tööandja. Tervis on kõige olulisem. Ei pea muretsema, et haiguse ajal koondatakse.

Ma olen tänulik selle eest, et me saame rahaliselt hakkama. Pool aastat saame säästa. Minu sissetulek pole ka kõige väiksem. Ja ma olen vajadusel väga osav majandaja.

Ma olen tänulik selle eest, et me jõudsime osta mõnusa kodu, ennast seal sisse sättida ja kõik olulisemad asjad tehtud.

Ma olen tänulik selle eest, et meil on olemas talvepuud.

Ma olen tänulik selle eest, et me jõudsime välja vahetada auto, nii et saan praegu muretult sõita ka pikki maid – ei pea kartma, et tee peale jään, kütust kulub samuti võrreldes varasemaga imeliselt vähe.

Ma olen tänulik selle eest, et tänu kõigele eelnevale saan ma suurepäraselt koduse majapidamisega üksinda hakkama.

Ma olen tänulik selle eest, et ma oskan üksindust nautida. Või noh, nautimine on siinkohal vist pisut liialdamine, igatahes suudan olla rahulik ja rõõmus.

Ma olen tänulik selle iseseisvuse crash course‘i eest, mis elu mu teele lükkas. On nii palju (pisi)asju, mida ma polnud meie uues kodus teinud, sest ülesanded olid nii jagunenud, et neid tegi kogu aeg Kaaslane.

Ma olen viimase nädala jooksul teinud väga palju uusi asju. St, ma olen muidugi neid kõiki ka varem teinud, lihtsalt mitte praeguses kodus.

Ma olen sõitnud paduvihmaga maanteel ja Tallinna tipptunni liikluses ning jäänud ellu 😛

Ma olen saanud kõrvalistujaks olemise asemel nädal aega ise autot juhtida, nii et uus auto on nüüd mugav ja “oma”. Mul on olnud pidevalt ise sõites lõpuks võimalus mõelda välja enda jaoks kõige mugavamad teekonnad kõigist vajalikest kohtadest uude koju. Pärnu on väike ja siin pole ju midagi keerulist, asi pole kunagi olnud selles, et ma ei jõuaks punktist A punkti B. Aga just need kõige efektiivsemad marsruudid, võttes arvesse ühesuunalisi tänavaid, parkimise suunda, uusi ringteid 🙂 Enne lihtsalt sõitsime enamiku ajast koos, Kaaslane eelistas juhtida ja ega ma ju ei keelanud, mul oli kõrval mugav 😀 Aga iseseisvus on hea.

Ma olen vaadanud kapoti alla ja lasknud endale õpetada, kuhu mida valada tuleb. Valas küll seekord veel Kaaslase vend. Aknapesuvedelikku 😀 Aga ma nüüd tean, kuhu see käib ja oskan seda järgmine kord ise teha 😀

Ma ostsin autole uued kojamehed. See tähendab, ma parkisin Fixuse akna alla, läksin leti juurde, näitasin näpuga parkla poole ja ütlesin: palun mu Audi A4-le uued kojamehed, palun pange külge ka 😛 Kümme minutit ja tehtud. Vanad kojamehed olid õudus kuubis, tegid KOHUTAVAT häält.

Ma õppisin oma nutikellal ise äratust panema. Ja magamistoa fancyl päikesetõusu imiteerival linnulauluga ärataval kellal äratust sisse-välja lülitama.

Ma olen tutvunud meie magamistoa robottolmuimeja töö- ja tühjendamispõhimõtetega ning oskan seda nüüd kasutada.

Ma olen kütnud pliiti, tühjendanud postkasti, viinud välja bioprügi, lohistanud prügikasti pärast tühjendamist tänavalt hoovi tagasi.

Paljud neist on täiesti lihtsad ja tähtsusetud pisiasjad. Lihtsalt. Seda kõike tegi varem Kaaslane 🙂

Kuna poes käimine ei mahu hetkel mu huviorbiiti ja nagunii on eesmärk maksimaalselt säästa, on vahelduseks ääretult tore majandada ja kappe tühjemaks süüa. Imelikult vähe süüa kulub, kui Kaaslast pole 🙂

Ma olen alati eelistanud töötada kontoris – pärast koroonat, sunniviisilist kodukontorit ja distantsõpet tundus kontor suisa puhkus 😀 Üldises plaanis oli lihtsalt tore Kaaslasega koos tööl käia. Nüüd, kus Kaaslane ei tööta ja lapsed käivad koolis, olen aga avastanud, et mu praeguse olemisega sobib kodukontor paremini. Õnneks on meil koroona tõttu endiselt täiesti vaba valik, kas töötame kontoris või kodus. Olen küll positiivne, heatujuline ja rahulik, aga samas ka ääretult rahutu. Just selles mõttes, et ma ei kannata pikalt paigal istuda. Kui on parasjagu vaba hetk ning rahutus, saan vahepeal püsti karata ja kodus midagi kasulikku teha – mõned nõud pesta, pesu kokku lappida, mis iganes. Ühesõnaga, funktsioneerin nii efektiivsemalt. Vaatame, kaua läheb, enne kui ma hakkan töökaaslaste ja suhtlemise järele nii suurt puudust tundma, et jälle kontori ust kraabin 😛 Ega ma 100% ajast nagunii kodus ei ole ka, vahel tuleb ikka nägu näidata. Aga jällegi asi, mille eest olen väga tänulik – et mul on töö, mis võimaldab kodus töötamist, et mu tööandja võimaldab valimist.

Nii et – positiivselt edasi. Kõik saab korda.

Ja sõbrad, kes te olete mõelnud mulle Pärnusse külla tulla, aga pole veel tegudeni jõudnud – seltskond on oodatud 🙂

2020 vingerpussid Read More »

I’m so blogging this

Nädalavahetus Mudal tuletas mulle taas teravalt meelde, et ma olen ja tahan kogu südamest jääda igavesti poliitiliselt ebakorrektseks ning üks osa sellest on avalik blogimine igasugustest kummalistest asjadest (avaldades seejuures noid ebakorrektseid detaile vaid omaenda isiku kohta, kellegi teise privaatsust häirimata, mis on topelt väljakutse), so here it goes again.

Kogusin kokku mõned detailid eilse pildistamise kaadritagustest, mis annavad aimu, aga mitte liigselt ära. Oli üks selline õhtu, kus ümberringi oli LIIGA PALJU ILUSAID NAISI, habemega ja habemeta. Ükskõik kuhu vaatasid, läksid põlved nõrgaks 😀

Olen viimased paar nädalat olnud universumiga veidi pahuksis selle koha pealt, mis eesmärkidel ta mulle mingeid olukordi teele saadab. Vahel tundub küll, et mõtle, mida tahad, universum IKKA mõnitab ja paneb sõna otseses mõttes näkku.

Täna tulin Tartust koju, kasutades FB kaudu leitud transporti. Auto oli pisike ja esialgu istus ees juhi tuttav, kes pidi varsti maha minema – juht ütles, et võin siis sinna ümber kolida, on rohkem ruumi. Aga et kõigepealt võtame veel ühe poisi peale… Poisiks osutus noormees ning üks pilk temale kinnitas üle küsides mu kahtlusi… Ta oli 190+cm pikk 🙂 Nentisin, et siis on vist hoopis tema see, kes ette istuma läheb.

/Tegelikult ta lõpuks ei läinudki – kui koht vabanes ja juht küsis, kas ta kolib ette, siis tegin ilmselt pisut kohatu märkuse selle kohta, et jäägu ikka taha mulle seltsi ning esiiste nihutati lihtsalt ettepoole, et ta jalgadel rohkem ruumi oleks/

Kuna ma olin just Mudalt tulnud ja vastavas meeleolus, siis ei saanud ma midagi parata, et piidlesin teda ja tõdesin, et tegu on äärmiselt stiilse isendiga, see tähendab siis, minu mätta otsast vaadatuna 😛 No ja siis kraamis ta kotist välja oma lugemisvara, milleks osutus rikkaks saamise õpik…

Ma nüüd ei langeks detailidesse, aga sellest kõigest piisas, et tekitada minus vastupandamatu kihk temaga… Mmmm… Tuttavaks saada.

Oleks ma veel olnud oma tavapärases olekus – mis komplimendi ma hiljuti oma välimuse kohta saingi – kiiksuga elegantne… Aga ma olin just tulnud Mudalt, juuksed pulkas eelmise päeva photoshooti pihustatava juuksevärvi jääkidest, seljas kõige suvalisemad riided, millega tavaliselt puid laon või aiatöid teen ning mitu päeva korralikult pesemata ehk mitte kõige värskemas olekus…

Ma suhtlen vastassooga, sealhulgas mulle sümpaatsete isenditega, reeglina väga vabalt, aga seekord istusin terve reisi aja silmanurgast piieldes ja hoidsin keelt hammaste taga. Ei julgenud isegi nalja pärast komplimenti teha, sest kõigele eelnevale lisaks oli varasem lühike vestlus toonud päevavalgele fakti, et tegu on esmakursuslasega ehk et meie vanusevahe on ca 15 aastat.

Tänks, universum, et sa minu eest ikka niiviisi hoolitsed.

Nii huvi pärast, kas veel keegi peale minu on kolmekümnendates olles vaadanud sellise pilguga vaevu kahekümnest? Või on see taas minu poliitiline ebakorrektsus?

Noil päevil tahaks kõigile, kes must midagi asjalikku soovivad, saata kaardi, mis Nele mulle hiljuti kinkis:

Tööl ei ole õnneks probleemi, seal on praegu nii kiire, et lihtsalt uputan ennast töösse, pole aega muust mõelda ja kõik saab adekvaatselt tehtud. Aga kui keegi minust väljaspool tööaega midagi asjalikku tahab, siis… Oeh.

Jõudsin täna koju ja pakkisin lahti koti:

Kleit pärineb Muda põhjatust riidekapist ning kästi mul kaasa võtta sõnadega “keegi pole selles peale sinu hea välja näinud”. Mitte et ma kujutaks ette, kus ma seda veel kanda võiks, aga olgu peale.

Lipsu kandis eilsel shootil hoopis Maali, aga mul on nõrkus punaste lipsude vastu ja olen alati mõelnud, et kikilips on mu garderoobist täiesti puudu. Nii rändaski ka see minu kotti ja seltskond võttis rõõmsalt üles viisijupi, mis päädis järgmiste sõnadega:

Kui sind naine maha jättis
Ja sa minult küsid miks,
siis vastan sulle veendunult:
sul puudus kikilips.

Selle peale puhkesin homeeriliselt naerma ja tõdesin, et kuna kõigis mu suhetes on lips olnud minu kaelas, siis nüüd on vähemalt selge, miks neist pole midagi välja ei tulnud 😀

Ega’s midagi, eks järgmine kord läheb tänu sellele olulisele garderoobitäiendusele vast paremini?

Olles elanud vahepeal pikalt stabiilset ja igavat pereelu, on üsna kurnav kolmekümnendates taas teismeline olla. Kaks ja pool aastat ilma suuremate paranemismärkideta. Nagu olen viimastel päevadel mitmele inimesele kurtnud – IGAV ei hakka, aga pisut enam stabiilsust oleks mu ellu hädasti vaja.

Põhiküsimus on endiselt selles, kuidas ühendada see nii hädavajalik stabiilsus sama hädavajaliku poliitilise ebakorrektsusega.

Kuidas leida tasakaal kahe vastandliku väga tugeva pooluse vahel minus, millest esimene on kindel, et viimane vahejuhtum suhterindel oli õppetund selle kohta, et järgmine kord, kui mõni meeldiv isend ette jääb, tuleks hoolimata kuitahes tugevast tõmbest ennetavalt vastassuunas põgeneda, sest muidu tuleb sellest nagunii lõpuks üks suuremat sorti p*rse… See pool arvab, et tuleks pikalt-pikalt üksi olla ja elu üle järele mõelda. Teine pool ihkab aga juba jälle tähelepanu, vaheldust, lähedust ja hullumeelsusi – kindlasti mitte midagi tõsist, selleks ei ole ma tänu möödunud kahele kuule kohe niipeagi valmis (tänks, universum, veelkord) – aga on ju teada, kuidas mul selle mittetõsisega enamasti läheb.

Ja ometigi ei saa igavesti samasse ämbrisse astuda…

Eh. Aeg annab arutust.

Kõik läheb täpselt nii, nagu minema peab.

Ja KUI ma peaks toda noormeest veel kunagi kohtama hetkel, mil ma näen välja tavapäraselt kiiksuga elegantne, siis ehk teen talle tagantjärele ära ka tolle komplimendi, mis täna tegemata jäi 🙂

I’m so blogging this Read More »

Kuidas ma Soomlase sülle kukkusin

HOIATUS! Tegemist on tõenäoliselt selle blogi kõige pikema postitusega. Edasi lugemine omal vastutusel 😛

Kui ma kujutasin ette elu pärast lahutust, ei olnud nende kujutluspiltide hulgas kunagi “päris” suhet. Eks ma teoreetiliselt muidugi mõtlesin, et tore ju oleks, kui kunagi keegi mu kõrvale tekiks, aga olin realist – 30+ vanuses lastega naisena ei ole Eestis just erilist valikut. Seega olin täiesti rõõmus ja rahul mõttega, et elan edaspidi üksi ja oma reeglite järgi ning käin aeg-ajalt “seiklemas”.

See oli ka põhjus, miks me tükk aega Abikaasaga lahutuse suhtes kõhkleval seisukohal olime – argielu tasandil funktsioneerisime enamasti täitsa hästi, koos oli oluliselt lihtsam, nii rahaliselt kui ka ühise kodu ja laste poole pealt. Mõtlesime, et võime ju sõpradena koos elada, kuniks kummalgi ei ole tekkinud kedagi, kes sooviks “päriselt” koos olla.

Mäletan täpselt – see oli 11. juuli, kui otsustasin lõplikult ära, et tahan lahutust. Rahulolematus koduse eluga oli suur, iseloomudest tulenevad erimeelsused tundusid täiesti väljakannatamatud, tülisid oli keskmisest enam. Otsustasin, et ei soovi sellist elu jätkata ning endale omaselt, asjade kinnistamiseks, kirjutasin valmis selleteemalise blogipostituse mustandi.

Avalikuks ma seda esialgu ei teinud, näitasin kõigepealt Abikaasale (kes lubas avalikustada), seejärel veel mõnele lähedasele… Mustandiks see jäigi 😛 Järgnevate päevade jooksul lasin ennast erinevate inimestega rääkimise tulemusena nii palju mõjutada, et hakkasin lahutuse idees kahtlema ning arutasin Abikaasaga, kas oleks ehk siiski targem veel laste pärast mõned aastad koos elada.

Universum aga ilmselt leidis, et kui ma olen juba ära otsustanud, pole siin enam midagi oodata. Kolm päeva hiljem läksime Abikaasa ja ühise sõbraga, mu Pärnu Liisiga, Türmi reggae-peole. Abikaasa on alati olnud suur reggae-fänn, mina olin just poolteist kuud tagasi tööl olles ühe ürituse ajal reggae-rütmide taktis leti taga puusa nõksutanud ning igatsenud korralikku pidu selle muusikaga. Pärnus tavaliselt ei ole, aga suvel toimub asju 🙂 Niisiis kutsusime Liisi kaasa, sest seltsis segasem, ja läksime.

Liisiga toimus meil enne pidu tavapärane veiniõhtu, mille jooksul me jõime kumbki ära pudeli veini. Seekord oli meie seltskonnas ka Abikaasa. Tol õhtul võtsime ülemeelikus tujus esimest korda poolnaljaga prooviks abielusõrmused sõrmest, et vaadata, kuidas tunne ilma on.

Alkohol võib mõjuda enesetundele nii erinevalt. On olnud kordi, mil ma olen ära joonud pudeli veini ja tundnud end ikka täiesti kainena. On olnud kordi, kus olen pärast pudelit veini nii üle mõistuse purjus, et suren terve järgmise päeva pohmakasse. Too õhtu oli aga selline, mil pudel veini tekitas täpselt ideaalse maagilise purjus olemise astme, kus enesetunne oli imeline, mitte ükski asi maailmas ei valmistanud muret ning mitte millegi suhtes polnud kõhklusi ega kahtlusi.

Just sellises tujus jõudsin ma Türmi. Olin üsnagi omaenese maagilises mullis ja ümbritsevale eriti tähelepanu ei pööranud. Olime seal esimest korda – käisime tiiru tornis sees, tulime siis tagasi välja, kus oli DJ ja tantsuplats. Ja siis, mu mäletamist mööda enne, kui me jõudsime ise kuskile maha istuda, lükkas Liis mu möödaminnes täiesti suvalise tüübi sülle.

Ma olen talt hiljem korduvalt küsinud: MIKS? Miks sa seda tegid? Ei tea, vastas ta. Tundus õige.

Nii ma kohtusingi Soomlasega. Tema sülle ma jäingi, kogu ülejäänud õhtuks. Ja põhimõtteliselt siiamaani 🙂

Me oleme seda tagantjärele arutanud – KUI ebatõenäoline see oli, et me üldse kohtusime. Tema oli läbisõidul, teel Sloveeniasse sõprade juurde – see oli tema ainus õhtu Pärnus. Minul ei olnud tol õhtul vähimatki kavatsust kellegagi tutvuda, läksin sellele peole puhtalt tantsimise eesmärgil. Kui Liis poleks mind tema sülle lükanud, poleks ma teda oma maagilises mullis viibides suure tõenäosusega üldse märganudki. Kui ma oleksin olnud kaine(m), poleks ma kohe kindlasti temaga mitte midagi teinud. Kui tema oleks olnud täiesti kaine või liiga purjus, ei oleks ta minuga kindlasti midagi teinud. Ta oli muidugi tunduvalt kainem kui mina 😛

Ta ütles, et tal olid alguses kahtlused, kas tasub üldse lasta asjal kuskile areneda – kartis, et ma olen ehk liiga purjus. Aga kuna ma jäin tema sülle ning me vestlesime pikemalt, sai ta selle käigus aru, et ma olen piisavalt adekvaatne 🙂 Niisiis – alguses me lihtsalt rääkisime. Siis me suudlesime… Ja rääkisime… Ja suudlesime.

Muuhulgas tuli jutuks ka mu tätoveeringuplaan ning mulle avaldas muljet, et ta teadis väljendit gooseberry – mis on minu meelest maasikate, vaarikate ja muu kraami kõrval pigem spetsiifiline ja mitte nii laialt tuntud mari. Nii vestlemine (ta räägib ääretult head inglise keelt) kui ka suudlemine olid suurepärased, ta ise ääretult sümpaatne ja, nagu välja tuli, siis 192cm pikk 😛 Sellest kõigest mulle täiesti piisas, et talle lahkudes oma telefoninumber anda.

Järgmisel hommikul sain temalt sõnumi, kus ta lubas, et võtab minuga kindlasti ühendust, kui Sloveeniast tagasi sõidab. Uurisin, kas ta tahab mind seniks FB-s stalkida ning jaatava vastuse peale saatsin talle vajaliku info.

Tollel õhtul hakkasime chattima ja rääkisime kuni poole kuueni hommikul. Tema oli selleks ajaks Leedu kämpingus, minul oli järgmine päev vaba, seega polnud kuskile kiiret. Kuna jutt jooksis, rääkisime absoluutselt kõigest. Mina oma abieluprobleemidest. Avatud suhtest. Segadusest seoses lahutuse mõttega ja laste säästmisega. Seksipuudusest. Vastuolulistest tunnetest, mida tundsin tol hetkel ühe teise inimese vastu – teades, et see on vaid kerge suvine seiklus, millest ei tule meie elude ja asukoha erisuste tõttu midagi enamat, samas tunnistades, et ta meeldib mulle veidi liiga palju mu enese heaolu jaoks.

Äärmiselt huvitava kokkusattumusena selgus, et tema vanemad olid lahutanud, kui tema oli 6 ja tema õde 8 ehk täpselt sama vanad kui minu lapsed tol hetkel. Tema sõnul oli vanemate lahutus parim asi, mis nendega juhtuda sai, sest nad olid pärast seda tunduvalt õnnelikumad. Arutasime pikemalt nende toonast elukorraldust, see vestlus oli üleüldiselt lohutav ja andis mulle julgust juurde.

Mingi hetk tuli jutuks minu töö – ta küsis, kus meie pood asub ning mainis, et oli käinud ühes kesklinna poes Eesti ökokaupade valikuga tutvumas. Küsisin, mis mulje jäi. Ta kirjeldas neid pikalt ja laialt ning see päädis mulle omase huumoriga:

I spend a lot of money in organic stores in Finland so I have opinions.
Can I marry you and have your children? 

Nii mõnus oli temaga täiesti avameelselt kõigest rääkida. Ükski küsimus polnud tabu. Ühtki filtrit polnud peal, sest mul polnud mingeid ootusi, polnud midagi kaotada. Okei, üsna algusest peale oli selge see, et kui ta tagasi tuleb, siis saame kokku ja seksime. Mitte et me oleks sellest otsesõnu rääkinud, aga… See oli sõnadetagi mõistetav.

Millalgi hommikupoole, pärast terve öö kestnud avameelset vestlust, tuli aga jutuks see, et ta on otsustanud töölt, mida ta on teinud juba kümme aastat, aasta vabaks võtta, et osaleda mõnes Erasmuse projektis vabatahtlikuna. Et tal on sõelale jäänud viis riiki ja üks neist on Eesti…

Ja selle ühe hetkega omandas kogu meie suhtlus täiesti teise mõõtme. Sest enam polnud tegu lihtsa üheöösuhtega kahe inimese vahel, kes elavad teineteisest sadade kilomeetrite kaugusel, vaid reaalse võimalusega, et kui meil klapib, võib see inimene kolida mulle õige pea aastaks ajaks õige lähedale…

Järgmised nädal aega rääkisime katkematult. Päeval ta peamiselt sõitis ja mina töötasin, kõik õhtud kuni poole ööni välja möödusid vesteldes.

Tema esialgne plaan oli minna Sloveenias ühele festivalile ning hakata tagasi Soome poole sõitma 29. juulil. Sloveenia on mind alati intrigeerinud – tolle esimese öise vestluse ajal kutsus ta mind kaasa ja oleks olnud nõus Leedust tagasi sõitma, et mind auto peale võtta. Ja kui ma oleks saanud, ma oleks läinud 🙂 Aga jah, kohustused, lapsed, töö, kaine mõistus 🙂 Ei olnud kuidagi võimalik nii lühikese etteteatamisega nii pikaks ajaks ära minna.

Tolle nädala jooksul sai aga üsna kiirelt selgeks, et ta tahaks pigem festivali vahele jätta ning selle asemel varem tagasi tulla, et minuga pikemalt aega veeta.

Alguses pidime lihtsalt Pärnus kokku saama. Siis arutasime, et võiks ehk paariks päevaks kuskile kaugemale minna. Sujuvalt sai sellest mõte, et läheks hoopis kuskile Eestist ära – Soome? Lätti? Kuna Läti tundus lihtsam ja lähem, saigi selle kasuks otsustatud.

Niisiis võtsin töölt nädala puhkust ja leppisime kokku, et sõidame esmaspäeval Lätti. Esialgsed plaanid olid meil paariks päevaks – mõtlesin, et vaatan, kuidas läheb ja otsustan edasise jooksvalt.

Mida rohkem ma temaga rääkisin, seda rohkem ta mind intrigeeris. Tal on hämmastav oskus sõnu seada ja ta suutis mind kõvasti üllatada juba tol kõige esimesel nädalal, kui me vaid vestlesime. Asi sai alguse ühest suvalisest vestluskatkest vahetult enne magama minemist:

Thank you for everything again today
Sleep tight
Get some rest

thank me for what… have not really done anything 

For being yourself and stimulating my brain in the ways you do

and what ways are those exactly? 

Numerous and varying, I think I would scare you away I’d I started listing them

oh, i am totally intrigued now 

Good for you, it’s a nice feeling to be intrigued, that’s one way you also make me feel

you have to list them one day 

I will

Kuna ma olingi intrigeeritud, siis jäi see vestluskatke mulle hästi meelde ja kuna meie suhtluse juures oli õrritamine täiesti harilik, siis paar päeva hiljem uurisingi, kas ta täidab nüüd oma lubaduse… Kuna ta oli sõpradega väljas ja mina läksin magama, lubas ta, et kirjutab mulle hostelisse tagasi jõudes, nii et mul oleks hommikul midagi lugeda.

No ühesõnaga, ma ei tea, mida ma täpselt ootasin, aga SEDA küll mitte:

Okay, I just got back to the hostel and am pretty drunk, but since I promised I’ll do my best to list the ways in which you stimulate my brain

So the most obvious way is physical attraction, I actually noticed you slightly before you came and talked to me, I thought that this place has plenty of pretty cute hippie girls but this one is straight up beautiful, and then when you sat in my lap I got to admire you much closer and especially loved your laugh

Which brings me to the next thing, you stimulate my brain on a humour level, might be the attraction and chemicals in the brain talking but I think you are funny and have a good sense of humour, which are not always the same thing

Then there’s the values, you work in an organic shop and seem to have at least some of the same environmental values as me, again I could be projecting from hormones or something but I felt a connection with you in Pärnu and was very happy when I was able to chat with you the next night after “stalking” you on Facebook and my fascination growing

The next one is intellectual, which is the most likely one manufactured by my brain, since we haven’t talked about anything super complicated or anything but you make me think more about most things

So that is a list of the biggest ways in which you stimulate my brain

But like I’ve said many times I try to feel more than think, try being the operative word but most of all you and just the idea of you makes me happy, like a teenager in love, which likely contributes to a lot of the previous points

So there it is, start reading from the top 

Nagu ma talle selle peale ka ütlesin: olen üsna sõnatu, sest keegi pole minu kohta kunagi korraga nii palju ilusaid asju öelnud.

Ta jõudis Pärnusse tagasi pühapäeva õhtul. Minul oli vaja enne puhkusele minekut teha ära nädala tellimused, nii et ees ootas töine õhtu. Töö aga ei tahtnud üldse edeneda, sest selle kõrvalt oli vaja jutustada 🙂 Lõpuks üsna hilisõhtul sai jupp tööd tehtud, misjärel ma ei suutnud enam vastu panna, tahtsin teda lihtsalt juba näha. Võtsin ratta ja sõitsin linna. Lubasin endale, et olen pool tundi, siis lähen tagasi koju ja teen tööd edasi. Tegelikkuses juhtus nii, et suudlesime nii kuskil tund-poolteist Võõrad öös hosteli ees 😛 Lõpuks olin sunnitud siiski vastumeelselt koju minema. Töö lõpetasin vist umbes öösel kell kolm, kui mitte hiljem.

Ja esmaspäeval läksimegi Lätti. Ja seal oli nii fantastiline, et tagasi koju jõudsin laupäeva õhtul. Sellest nädalast kirjutasin veidike ka blogis. Ma panen siis nüüd siia veel mõned pildid, mida siis ei saanud jagada…

Me ei teinud eriti midagi asjalikku. Hirmus kaua võttis meil kõik aega, võiks suisa öelda. Et kuskile jõuda 😛 Alates sellest, et me ei saanud kuidagi voodist välja, kuni selleni, et väljas kuskile jalutades me lihtsalt suudlesime iga paari minuti tagant ja noh, see võttis tempot kenasti maha. Arutasime, et pole vist kumbki nii palju suudelnud sellest ajast saati, kui teismelised olime.

Aga jah… Kui me parasjagu voodis ei olnud, siis me enamasti kas jalutasime kuskil ringi, käisime söömas, istusime ja jõime veini… Ja rääkisime, rääkisime, rääkisime, rääkisime, rääkisime. Absoluutselt kõigest.

Ja see on lihtsalt see imeline tunne, kui sa muudkui räägid ja räägid ja kõik klapib ja on nii hea ja iga hetkega, iga infokilluga, mis sa teise kohta teada saad, hakkab ta sulle lihtsalt VEEL ROHKEM meeldima.

Kui ma Abikaasaga tutvusin, olime veel noored. Alguses kasvasime ja arenesime koos, hiljem kahjuks pigem lahku. Praeguseks olen ma üpris välja kujunenud isiksus ja olen väga pikalt tundnud, et ma olen vastuvoolu ujuja. Et ma arvan enamikest asjadest teisiti kui üldsus. Ja täiesti fantastiline oli kohtuda täiesti juhuslikult inimesega, kellega ma paistsin jagavat pea kõiki neid kiikse, elufilosoofiat… Kõike.

Kusjuures huvialad, filmide ja raamatute maitse – on küll mingi ühisosa, aga need on meil paljuski üpris erinevad. Sellest pole aga suuremat häda, arvan ma – minu jaoks on tohutult palju olulisem see, kui väga klapivad meie elufilosoofia ja väärtused…

See oli meie kolmandal õhtul Lätis, kui ma ütlesin talle õhtul voodis enne magama jäämist midagi stiilis: me oleme küll üksteist tundnud nii vähe, et me ei saa rääkida armastusest selle sõna klassikalises mõttes, aga tundub kuidagi väga õige ja kohane öelda, et ma armastan sind. Tuli välja, et tema oli mõelnud täpselt samal ajal täpselt sama asja…

Nii et alates tollest päevast ongi olnud meie suhtluse tihe osa ka “I love you” ja see tundub kõige loomulikum asi maailmas. Ta on lihtsalt nii fantastilise iseloomu ja mõtteviisiga, et ma armastangi teda sellepärast kogu südamest – olgu siis mistahes mõttes, klassikalises või ebaklassikalises 🙂

Tolle Lätis veedetud nädala jooksul planeerisime me poolnaljatades ka oma pulmad ära. See teema lihtsalt kerkis meie vestlustes üles, väga loomulikult ja suvaliselt, kord ühe, kord teise poolt. Ja kõik detailid tulid kuidagi väga iseenesest, pingutamata. Nii et need plaanid on ka tehtud 😛 Ma küll nõudsin, et mitte enne kahte aastat, selle ajaga on hormoonid ehk pisut maha jahtunud ja meil seega pisut aru pähe tulnud – saab paremini sotti, mida me TEGELIKULT tahame.

Ma AUSÕNA üritasin seda kõike VÄGA rahulikult võtta. Üks päev korraga, mitte tulevikku planeerides. See pulmade planeerimine oli lihtsalt osa meie pidevast nöökivast ja naljatavast suhtlusest, ehkki tagantjärele tundub küll, et ei teinud me siin nalja midagi. Aga ikkagi, tol hetkel katsusin ma võtta seda kõike väga rahulikult ja elada üks päev korraga. Tõenäosus ja loogika ei olnud ju kuidagi meie poolel 🙂 Minu elu oli Pärnus – lapsed, töö, perekond, kodu – kõik. Tema elu oli 600km kaugusel…

Aga tema lihtsalt otsustaski algusest peale ära, et ma olen maailma kõige võrratum inimene ja kõige ilusam naine, kes väärib absoluutselt parimat ja et tema soov on teha mind nii õnnelikuks, kui ta seda suudab. Lihtsalt ütleski, et armastab mind ja tahab minuga abielluda. Tema jaoks oli täiesti loomulik see, et minu elu on Pärnus, et minuga koos tulevad ka minu lapsed. Ta teatas iseenesestmõistetavalt, et tema kolib ka Pärnusse.

Ma ei ole mitte kunagi olnud koos inimesega, kes oleks minust nii jäägitult sisse võetud. Jah, mul on olnud õnn olla päris mitmeid kordi erineva tõsidusega suhetes, kus on olnud tugev vastastikune sümpaatia ja ma olen tundnud, et ma olen tahetud, ihaldusväärne. Aga Soomlasega on see kuidagi hoopis teine level.

Oleme arutanud, kas meile ainult tundub, et praegune suhe ja suhtlus on eelmistest tunduvalt intensiivsem või on see nii vaid sellepärast, et praegune on värske? Üks vestluskatke jälle mingist ajast:

You I felt a connection since the start unlike I’ve ever felt in such a short time and we have more in common on a deeper level than I’ve ever had with anyone I’ve dated. Also maybe I feel this way because this is right now and I have forgotten the intensity of previous romance, but I don’t think I’ve ever been quite so attracted to someone.

i think both of my previous serious relationships were/are really special
and there was attraction and…
but yeah
it has not been like that
not so quickly, not so much, not so intensive
i’ve been totally in love before quite a few times, but…
it just feels so different
and again, most of those experiences are from time 10+ years ago so it’s possible i have forgotten
i can only really compare to those i’ve had during last year
i just feel so good with you
and you make me feel so happy

Ja ma ei oska seda isegi sõnadesse panna, kui võrreldamatult hea on olla koos inimesega, kes on endas nii kindel. Minus nii kindel. Nii kindel selles, et just mina – ühes selle eluga, mis minuga kaasa tuleb – on see, mida ta tahab.

Lätile järgnes järjekordne intensiivne chattimise periood. Olime kokku leppinud, et järgmine kord kohtume augustis Soomes, lähen talle külla. Mul oli endiselt vaja võtta kaks nädalat puhkust, nii et kui see sai planeeritud ja piletid ostetud, oli vähemalt konkreetne tähtaeg, milleni päevi lugeda. Igatsus oli tohutu.

Toonasest ajast pärineb veel üks vestluskatke, mille ma absoluutselt pean siia kopeerima, sest see lõi mind tol hetkel üsna pahviks ja on mulle siiani väga oluline 🙂

but who would have guessed on that first (or well, second?) night how it all escalates so soon

I had hopes but never dared to hope for something like this 🙂

THAT definitely not, indeed… i tried not to hope anything at all, cause i seem to get my hopes up too quickly 
and well, i find it smarter not to hope, thus prevent possible disappointment 
but to be honest it did not really work with you 
the more we chatted, the more i hoped  all kinds of things
but definitely not this 🙂

I hoped to be able to be in touch with you after you left from türm, then stalking you on Facebook I had hopes of hooking up with you on the way back , then after chatting for the full night I had hopes for a short vacation romance, then chatting with you more my hopes grew until finally seeing you again in front of strangers in the night I knew I wanted to spend the rest of my life with you

wow, again
THAT night already?

You looked gorgeous there under the streetlight and everything from chatting with you made you seem perfect, I was also super nervous about not being able to be relaxed with you after all the chatting but it just happened naturally

we just naturally kissed for an hour and a half or something like that

Yes pretty much 

but i think it was a good thing i came that night 

I think so too

i wanted to see you sober
well, myself being sober, i mean

You didn’t see me that much that night

i kissed you, that was better

For me seeing you there will be an important moment for the rest of my life 🙂
The kissing was very good also

more important than meeting me in türm?

Well the meeting is obviously important, but that specific moment of you standing under the light, saying hello stranger, really made me fall in love with you
I had forgotten the sound of your voice and it was a magical moment for me

feeling really warm and fuzzy here at the moment

i was also quite nervous and at the same time wanted to see you so badly, that’s why i came that night though i should have been working… thought it might be better, well, more relaxed, to meet during the night  before we actually go away together 
i think it worked quite well
cause i don’t really remember any awkward moments 🙂

Not really 🙂

and i was still trying to be super careful about feeling ANYTHING, cause as said 1) i tend to get my hopes up way too quickly 2) i have children and it does not really seem a smart idea to fall head over heels in love
but well 
as i told you that night we spent in this sauna house… i just felt like i love you
and it did not really make any sense 

It was amazing that you said it as I had been thinking of saying that I love you for five minutes

i guess it was meant to be then 

the only thing i was sure will happen – that if you come back from slovenia, we will meet in pärnu and have sex  then after some more chatting it seemed like a perfectly good idea to go away with you for a couple of days and i was also thinking if things go well i would definitely not mind if you came to estonia for your evs year… then after more chatting it seemed a perfectly good idea to go away for a week with you and then during that week it seemed perfectly normal to plan our wedding with you, only in the beginning it seemed more like a joke, cause we were joking about everything all the time, but from some point it did really not seem like a joke any more 🙂

Läksin Soome tema sünnipäevaks. Ta sai 26. Ja ometi tundub mulle temaga tihti, et ta on oma olemuselt isegi küpsem kui mina…

Soomes oli samuti fantastiline. Sellestki sai üks blogipostitus kirjutatud. Ta elab ja töötab võrratult kaunis kohas. Ma nägin tema elu, tema kodu, tema tööd, tema inimesi, tema ema… See kõik oli minu jaoks nii oluline. Ja koos olla oli nii hea.

Tagasi Eestis oli raske. Igapäevased vestlused olid iseenesestmõistetavad. Temaga rääkimine oli esimene asi hommikul ja viimane õhtul enne magamaminekut. Päeva jooksul olid mõlemal omad tööd ja tegemised, nende kõrvalt sai üksteisega igapäevaelu pisiasju jagatud. Hilisõhtutel, kui lapsed magasid ja muude kohustustega ühel pool, sai pikemalt rääkida.

Senini olin pigem rõõmustanud, et olud sunnivad meid asja nii aeglaselt võtma. Tal oli plaanis uuest aastast vabatahtlikuks tulla, nii et mõistusega võttes tundus igati hea ja loogiline, et seni on meil vaid kaugsuhe.

Mingil hetkel tuli aga jutuks, et see vabatahtliku projekt ei algaks kindlasti enne aprilli, mis tundus olevat valgusaastate kaugusel. Tööl lõppes tal samas hooaeg oktoobri alguses ja sealt edasi oleks olnud väga vaikne periood kuni kevadeni. Ja kõik, millele me suutsime mõelda, oli see, kui väga tahaks olla koos. Päriselt koos. Kogu aeg, iga päev. Mitte kaugsuhtes, isegi mitte samas linnas eri elukohtades, vaid just PÄRISELT koos. Jagada igapäevaelu rõõme, muresid ja kohustusi.

See oli meie ainus soov ja see oli väga intensiivne. Seda kõike kuu-poolteist pärast tutvumist.

Kui mängus on lapsed, siis ollakse ju väga mõistlikud ja ettevaatlikud, eks? Kogu deitimine toimub “salaja”, lastele ei tutvustata kaaslasi enne, kui on kindel, et tegu on millegi tõsisemaga. Normaalsed emad ootavad ikka vähemalt pool aastat, enne kui hakkavad üldse kaaluma oma uue romantilise huvi lastele tutvustamist, eks? Ei käi need asjad ju nii, et kui üks mees kolib välja, siis teine kohe sisse, ega ju?

Seda kõike ma enesele muudkui sisendasin, aga soov koos olla ei muutunud mitte kuidagi. Ja lõpuks olin sunnitud tõdema, et “reeglitepärane” ootamine ei annaks meie puhul nagunii mingit tulemust. Me oleme nende kahe ja poole kuuga üksteist nii intensiivselt tundma õppinud, et kõik olulised asjad on teada ja need klapivad imeliselt. Jah, me võiksime endid piinata ja oodata mingisuguse aja möödumist, aga mida see meile annaks? Nüüd on küsimus ainult teada saamises, kas meie kooselu ikka tõesti klapib nii hästi, kui seda endale praegu ette kujutame. Kas see totaalne elumuutus, kolimine teise riiki, saab ikka olema nii lihtne, kui ta arvab?

Ma olen tema käest sada korda küsinud: kas sa ikka saad aru, MILLESSE sa ennast segad? Kolimine võõrasse riiki, elu koos lastega… Ta on kõigi nende küsimuste puhul oma vastused nii mõistlikult ära põhjendanud, et mul ei jää üle muud, kui teda uskuda 🙂

Nii et ei oska ma olla traditsiooniline. Ei oska ma kohe mitte rahulikult võtta. Mulle on lihtsalt nii omane see kärsitus, intensiivsus…

Kui me rääkisime lastele lahutusplaanidest, ei olnud mul mingit kavatsust selle vestluse käigus Soomlast mainida. Kui Plika aga küsis, kas ma võtan endale kunagi uue mehe, siis mida ma oleksin pidanud vastama? Valetama, hämama? Ei tundunud õige. Ütlesin, et minu elus juba on üks inimene, kes on mulle väga oluline. Vastasin täiesti ausalt kõigile küsimustele, mis lastel tema kohta tekkisid. Kaasa arvatud sellele, et jah, me tahame abielluda, aga me tahame kõigepealt koos elada, et näha, kas me ikka päriselt ka kokku sobime.

Kõrvalepõikena, sest nii mõnigi on küsinud: miks ometi abielluda, miks ei või niisama koos elada?

Üks asi, mille eest ma olen möödunud kümnele aastale tohutult tänulik, on see, et ma olen juba “kõike teinud”. Ma olen saanud kaks imelist last, ma olen valges kleidis abiellunud. Mul ei ole endiselt midagi ei laste ega abielu vastu, samas ei ole mul ka mingit suurt vajadust seda kõike uuesti läbi teha. Been there, done that. Nii et mina oleks võinud sama rahulikult ka lihtsalt koos elada. Seega uurisin tema käest miski hetk, et hea küll, oleme abiellumise teemal kõvasti naljatanud, aga mida ta sellest TEGELIKULT arvab – on see tema jaoks üldse kuidagi erinev lihtsalt koos elamisest?

It is an important ceremony and gesture of love, it’s not the most important thing to me but I would feel differently being married rather than just living together.

Sellepärast 🙂 Sest ma olen temaga nõus 🙂 Eks vaatame, mida me sellest kõigest kahe aasta pärast arvame 🙂

Lapsed on olnud tema suhtes algusest peale ääretult positiivselt meelestatud ja elevil, oodanud temaga kohtumist. See võimalus neil nüüd pühapäeval avanes ja eelnevate juttude põhjal tekkinud vastastikune sümpaatia kandus kenasti üle pärisellu. Ilmselgelt on liiga vara veel mingeid põhjapanevaid järeldusi teha, sest nad veetsid koos vaid ühe õhtu, aga õige pea on neil võimalus vähemalt nädal aega koos elada ja põhjalikumalt tutvuda.

Algne plaan oli, et Soomlane tuleb mulle külla, kui hooaeg läbi saab, oktoobri alguses. Siis aga juhtus nii, et ühe projekti raames tekkis Eestis koolituse võimalus – tal õnnestus tööasjad ümber korraldada, et sellest osa võtta. Nii et kui algselt pidi ta jõudma minu juurde 6. oktoobril, siis lõpuks õnnestus meil üheks ööks kohtuda juba ligi kaks nädalat varem ja pikemaks jõuab ta minu juurde tagasi 4. oktoobril. Siis jääb ta siia nädalaks või pooleteiseks, mis annab mulle ühtlasi võimaluse teda ka lõpuks Abikaasale ja emale tutvustada.

Olen pidanud viimased kaks kuud kinnist blogi, kus olen saanud kogu seda suhteteemat vabamalt lahata. Lugejateks on vaid sõbrad ja pikaaegsed täiesti usaldusväärsed (blogi)tuttavad. Seal on olnud võimalus põhjalikumalt kirjutada, samuti olen sinna kopeerinud rohkem katkeid meie vestlustest, mis annavad minu meelest kõige paremini edasi nii Soomlase kui meie suhte olemust. Tagasiside on olnud toetav. Ilmselgelt küll arvavad vist kõik, et ma olen hull, aga seda olen ma alati olnud 😀 Need, kes on asjaga põhjalikumalt kursis, üldjoontes nõustuvad minu valikutega. Või siis lihtsalt ei julge näkku öelda, et ma olen ära pööranud 😛

Ema ega Abikaasa seda blogi ei loe, seega teavad detaile vähem ja on arusaadavalt veidike murelikud asjade kiire käigu üle. Ootan väga võimalust neid Soomlasega lähemalt tuttavaks teha, et nad saaksid paremini aru, kui fantastiline inimene ta on 🙂

Novembri alguses kolib ta päriselt siia, minu juurde. Jah, täpselt nii hullud olemegi. Ja see kõik tundub absoluutselt ainuõige. Mitte ühtki teist varianti otsekui ei olegi olemas.

Paradoksaalsel kombel tundub mulle, et suhe Soomlasega on mu elu kõige stabiilsem suhe üldse. Ei mingit draamat, ei mingeid kahtlusi – lihtsalt puhas rõõm, armastus ja kindlustunne. Warm fuzzy happy feeling 🙂 Me teeme üksteist oma olemasoluga nii meeletult õnnelikuks, et see on lihtsalt uskumatu. Ei ole vaja muud kui lihtsalt OLLA ja sellest piisab, et ka teine oleks õnnelik.

Ilmselgelt on üsna jabur rääkida stabiilsusest, võttes arvesse fakti, et ma olen parasjagu lahutamas ning tuleb tegeleda laste ja kinnisvara jagamisega, aga ka see on meil Abikaasaga võrdlemisi meeldiv ja draamavaba. Kuna meie mehe ja naise vaheline suhe ei olnud aastaid toiminud nii, nagu peaks, tekitas see meie kooselus probleeme ning jõudsime mingiks hetkeks punkti, kus tõime üksteises esile meie mõlema halvimad küljed 🙂 Nüüd, kus liigume oma eludega edasi eraldi, on meie läbisaamine jälle suurepärane. Ja ma tunnen iga ihurakuga, kuidas Soomlasega koos olemine teeb mind õnnelikuks ja stabiilseks ning tänu sellele jõuan ka igapäevaselt nii töises kui eraelus palju rohkem ära teha.

Ühest küljest olen ma tema olemasoluga nii harjunud, et meie ühine tulevik tundub iseenesestmõistetav. Teiselt poolt ei suuda ma vahel siiamaani uskuda, et see kõik on võimalik. Et päriselt ongi olemas selline inimene, kellega mul nii hästi klapib ning kellega meil on üksteise suhtes võrdselt tugevad tunded. Et ta oli Eestis praktiliselt esimest korda elus, see oli tema ainus õhtu Pärnus ning just siis kukkusin ma talle sülle.

Ah et milline ta siis ikkagi täpselt on? Hea küll, ma katsun kirja panna, ehkki ma arvan, et mul ei tule meelde pooltki sellest, mida võiksin öelda…

Ta on pikk ja pandav 😛 Meil on ühesugused soengud 😛 Ta on oma põhiolemuselt hull hipi nagu minagi – mul on väga palju erinevaid iseloomujooni ja ma olen ilmselt hipi jaoks veidi liiga korralik, aga HINGELT olen ma just täpselt seda ja just hullude hipide seltskonnas tunnen ma ennast kõige vabamalt.

Ta on ääretult tark ja väga laia silmaringiga, teab igasugu müstilisi asju. Ta räägib oivalist inglise keelt, mida on imehea kuulata ning temaga rääkimine on andnud mulle suurepärase võimaluse üle pika aja oma inglise keelt praktiseerida.

Tema seksuaalsed kogemused ja vabameelsus klapivad fantastiliselt minu omadega. Et ei oleks kaheti mõistmist – vabameelsuse all pean ma siinkohal silmas lihtsalt igasuguseid, khm, eelistusi magamistoas, ei midagi enamat. Oleme ühtviisi vabameelsed ka selle poole pealt, mis puudutab sekspartnerite arvu vallalistel perioodidel, aga suhtes olles oleme mõlemad oma olemuselt siiski monogaamid. Mis omakorda tähendab, et ehkki polüamooria on meie mõlema jaoks täiesti aktsepteeritud ja normaalne suhtevorm, siis endid me sellises suhtes vähemalt hetkel küll ette ei kujuta. Oleme selleks liiga teineteisele orienteeritud 🙂

Meil oli tegelikult päris hiljuti üks üsna põnev vestlus truudusest, petmisest ja andestamisest ning ma olin suisa üllatunud, kui kirglikult ta sellesse suhtus… Aga see on juba omaette teema.

Tema elu peamine eesmärk on olla õnnelik ja teisi õnnelikuks teha ehk täpselt sama, mis mul – mis siis, et mulle on korduvalt öeldud, et see on liiga üldine ja ma peaks konkreetsem olema 😛 Armastus on kõige olulisem ja optimism on eluviis – mis tuleb tal hetkel isegi minust paremini välja, aga tema kõrval hakkan jälle oma vana mina üles leidma.

Mis puutub keskkonnateadlikku eluviisi, siis on ta minust täiesti sõltumatult jõudnud oma mõtete ja tegudega minuga väga sarnaseid radu pidi isegi kaugemale kui ma ise – ja see on lihtsalt vaimustav ning ääretult inspireeriv.

Meie maailmavaade, ühiskondlikud, poliitilised ja religioossed tõekspidamised ning ka näiteks suhtumine narkootikumidesse on ääretult sarnased.

Ta jättis minu pärast suitsetamise maha. Ta ei olnud sõltuvuses, suitsetas vaid seltskonnas, kus suitsetati ning mina ütlesin kohe, et kuni ta minuga koos olles seda ei tee, seni on mul ülejäänust suva. Tema aga meelitas mu mõni päev hiljem ütlema, et ta peaks maha jätma – mina tegin enda meelest nalja, aga tema lihtsalt jättiski maha. Mis siis, et kõik inimesed ümberringi suitsetasid edasi. Täiesti uskumatu. Ja NII äge.

Me oleme rääkinud üksteisega palju oma kehvematest külgedest. Samuti sellest, kuidas me käituksime teatud situatsioonides – igapäevaelulistest harjumustest tülide klaarimiseni. Ta teab, kui kannatamatu ma olen, kui kergesti ma võin närvi minna ja selle tulemusel mitte kõige arukamalt käituda. Meil on olnud mõned omavahelised keerukad olukorrad – mitte just tülid, aga teatud asjaolude tõttu üksteise kehvasti / valesti mõistmised. Me oleme mõlemad tundnud ennast teise käitumise pärast halvasti (ja asi pole üldse olnud selles, et teine oleks valesti käitunud, vaid just selles, kuidas meie alateadvus mingeid juhtumeid tõlgendas ning mis emotsioone tekitas) – ja me oleme suutnud need olukorrad selgeks rääkida. Nii et me oleme nüüdseks mingil määral puutunud kokku ka teise poole tumedamate külgedega.

See on lihtsalt fantastiline, kuidas ta oskab alati öelda õigel ajal õigeid asju. Kuidas ta suudab jääda rahulikuks ja tahab TEADA, miks ma mingis olukorras nii käitusin. Ma seletasin talle ühel hilisõhtul oma “plahvatamise” tagamaid ja põhjuseid nii, nagu ma pole kunagi varem kellelegi seletanud. Ilmselt pole ma neist kunagi varem nii teadlikult mõelnudki. Sest keegi pole kunagi varem küsinud ega niiviisi huvi tundnud…

Ta RÄÄGIB. See on täiesti uskumatu, kuidas ta ennast väljendada oskab. Mitte ükski mees pole mulle mitte kunagi nii tihti öelnud, kui hea ma välja näen või mis tundeid ma temas tekitan. See on lihtsalt nii imeline tunne, seda kõike kuulda. Tal on imeline oskus panna mind ennast erilisena tundma. Selle kohta tuli taas meelde üks kunagine vestluskatke, mis mu tunded kõige paremini edasi annab:

You don’t really seem emotionless Finn to me

I try not to be

I think no man in my life has been quite that good in expressing his feelings
And it seems so natural with you

Lots of practice of removing filters between my heart and mind and mouth

And I just get to enjoy the result
How lucky must I be

Mul on tunne, et hoolimata kilomeetripikkusest postitusest ei suutnud ma edasi anda murdosagi sellest, mis möödunud 2,5 kuu jooksul toimunud on, milline ta on, mis tundeid ta minus tekitab… See on olnud väga intensiivne ja uskumatu aeg.

Nii et jah… Ma ootan ääretu põnevusega kogu oma ülejäänud elu. Tõsi, on teatud ebakindlused seoses minevikus luhta läinud suhetega – aga võttes arvesse, et ma olen võrreldes viimase suhte algusega kümme aastat vanem ja targem ning me klapime ühiste väärtuste ja sarnaste iseloomude poolest üsna imeliselt, siis on ju täiesti reaalne uskuda, et seekord oskan paremini 🙂

Ma alustasin selle postituse kirjutamist esmaspäeva õhtul… Läks üksjagu aega, enne kui ma jäin nii palju rahule, et julgesin selle üles panna. Ühest küljest olen ma tahtnud seda kõike jagada juba kuid, teisest küljest tunnen ennast nüüd veidi kõhklevalt ja pisut alasti.

Sest nagu öeldud – meie suhte senine kulg ja otsused edasise kohta on olnud kõike muud kui… Ühiskondlikele normidele vastavad. Aga alati peab ju olema neid, kes jäävad normidest väljaspoole, kas pole?

Kindlasti on palju asju, millest ma oleksin võinud kirjutada, aga ei tulnud pähe. Nii et… Kui teil on küsimusi, võite küsida. Ma küll ei garanteeri vastuseid, sest ma lähtun igasuguse info avaldamisel puhtalt oma sisetundest, aga tõenäoliselt on palju selliseid asju, millest  täitsa võiks veel kirjutada 🙂

Kuidas ma Soomlase sülle kukkusin Read More »

Scroll to Top