Kuidas ma Soomlase sülle kukkusin

HOIATUS! Tegemist on tõenäoliselt selle blogi kõige pikema postitusega. Edasi lugemine omal vastutusel 😛

Kui ma kujutasin ette elu pärast lahutust, ei olnud nende kujutluspiltide hulgas kunagi “päris” suhet. Eks ma teoreetiliselt muidugi mõtlesin, et tore ju oleks, kui kunagi keegi mu kõrvale tekiks, aga olin realist – 30+ vanuses lastega naisena ei ole Eestis just erilist valikut. Seega olin täiesti rõõmus ja rahul mõttega, et elan edaspidi üksi ja oma reeglite järgi ning käin aeg-ajalt “seiklemas”.

See oli ka põhjus, miks me tükk aega Abikaasaga lahutuse suhtes kõhkleval seisukohal olime – argielu tasandil funktsioneerisime enamasti täitsa hästi, koos oli oluliselt lihtsam, nii rahaliselt kui ka ühise kodu ja laste poole pealt. Mõtlesime, et võime ju sõpradena koos elada, kuniks kummalgi ei ole tekkinud kedagi, kes sooviks “päriselt” koos olla.

Mäletan täpselt – see oli 11. juuli, kui otsustasin lõplikult ära, et tahan lahutust. Rahulolematus koduse eluga oli suur, iseloomudest tulenevad erimeelsused tundusid täiesti väljakannatamatud, tülisid oli keskmisest enam. Otsustasin, et ei soovi sellist elu jätkata ning endale omaselt, asjade kinnistamiseks, kirjutasin valmis selleteemalise blogipostituse mustandi.

Avalikuks ma seda esialgu ei teinud, näitasin kõigepealt Abikaasale (kes lubas avalikustada), seejärel veel mõnele lähedasele… Mustandiks see jäigi 😛 Järgnevate päevade jooksul lasin ennast erinevate inimestega rääkimise tulemusena nii palju mõjutada, et hakkasin lahutuse idees kahtlema ning arutasin Abikaasaga, kas oleks ehk siiski targem veel laste pärast mõned aastad koos elada.

Universum aga ilmselt leidis, et kui ma olen juba ära otsustanud, pole siin enam midagi oodata. Kolm päeva hiljem läksime Abikaasa ja ühise sõbraga, mu Pärnu Liisiga, Türmi reggae-peole. Abikaasa on alati olnud suur reggae-fänn, mina olin just poolteist kuud tagasi tööl olles ühe ürituse ajal reggae-rütmide taktis leti taga puusa nõksutanud ning igatsenud korralikku pidu selle muusikaga. Pärnus tavaliselt ei ole, aga suvel toimub asju 🙂 Niisiis kutsusime Liisi kaasa, sest seltsis segasem, ja läksime.

Liisiga toimus meil enne pidu tavapärane veiniõhtu, mille jooksul me jõime kumbki ära pudeli veini. Seekord oli meie seltskonnas ka Abikaasa. Tol õhtul võtsime ülemeelikus tujus esimest korda poolnaljaga prooviks abielusõrmused sõrmest, et vaadata, kuidas tunne ilma on.

Alkohol võib mõjuda enesetundele nii erinevalt. On olnud kordi, mil ma olen ära joonud pudeli veini ja tundnud end ikka täiesti kainena. On olnud kordi, kus olen pärast pudelit veini nii üle mõistuse purjus, et suren terve järgmise päeva pohmakasse. Too õhtu oli aga selline, mil pudel veini tekitas täpselt ideaalse maagilise purjus olemise astme, kus enesetunne oli imeline, mitte ükski asi maailmas ei valmistanud muret ning mitte millegi suhtes polnud kõhklusi ega kahtlusi.

Just sellises tujus jõudsin ma Türmi. Olin üsnagi omaenese maagilises mullis ja ümbritsevale eriti tähelepanu ei pööranud. Olime seal esimest korda – käisime tiiru tornis sees, tulime siis tagasi välja, kus oli DJ ja tantsuplats. Ja siis, mu mäletamist mööda enne, kui me jõudsime ise kuskile maha istuda, lükkas Liis mu möödaminnes täiesti suvalise tüübi sülle.

Ma olen talt hiljem korduvalt küsinud: MIKS? Miks sa seda tegid? Ei tea, vastas ta. Tundus õige.

Nii ma kohtusingi Soomlasega. Tema sülle ma jäingi, kogu ülejäänud õhtuks. Ja põhimõtteliselt siiamaani 🙂

Me oleme seda tagantjärele arutanud – KUI ebatõenäoline see oli, et me üldse kohtusime. Tema oli läbisõidul, teel Sloveeniasse sõprade juurde – see oli tema ainus õhtu Pärnus. Minul ei olnud tol õhtul vähimatki kavatsust kellegagi tutvuda, läksin sellele peole puhtalt tantsimise eesmärgil. Kui Liis poleks mind tema sülle lükanud, poleks ma teda oma maagilises mullis viibides suure tõenäosusega üldse märganudki. Kui ma oleksin olnud kaine(m), poleks ma kohe kindlasti temaga mitte midagi teinud. Kui tema oleks olnud täiesti kaine või liiga purjus, ei oleks ta minuga kindlasti midagi teinud. Ta oli muidugi tunduvalt kainem kui mina 😛

Ta ütles, et tal olid alguses kahtlused, kas tasub üldse lasta asjal kuskile areneda – kartis, et ma olen ehk liiga purjus. Aga kuna ma jäin tema sülle ning me vestlesime pikemalt, sai ta selle käigus aru, et ma olen piisavalt adekvaatne 🙂 Niisiis – alguses me lihtsalt rääkisime. Siis me suudlesime… Ja rääkisime… Ja suudlesime.

Muuhulgas tuli jutuks ka mu tätoveeringuplaan ning mulle avaldas muljet, et ta teadis väljendit gooseberry – mis on minu meelest maasikate, vaarikate ja muu kraami kõrval pigem spetsiifiline ja mitte nii laialt tuntud mari. Nii vestlemine (ta räägib ääretult head inglise keelt) kui ka suudlemine olid suurepärased, ta ise ääretult sümpaatne ja, nagu välja tuli, siis 192cm pikk 😛 Sellest kõigest mulle täiesti piisas, et talle lahkudes oma telefoninumber anda.

Järgmisel hommikul sain temalt sõnumi, kus ta lubas, et võtab minuga kindlasti ühendust, kui Sloveeniast tagasi sõidab. Uurisin, kas ta tahab mind seniks FB-s stalkida ning jaatava vastuse peale saatsin talle vajaliku info.

Tollel õhtul hakkasime chattima ja rääkisime kuni poole kuueni hommikul. Tema oli selleks ajaks Leedu kämpingus, minul oli järgmine päev vaba, seega polnud kuskile kiiret. Kuna jutt jooksis, rääkisime absoluutselt kõigest. Mina oma abieluprobleemidest. Avatud suhtest. Segadusest seoses lahutuse mõttega ja laste säästmisega. Seksipuudusest. Vastuolulistest tunnetest, mida tundsin tol hetkel ühe teise inimese vastu – teades, et see on vaid kerge suvine seiklus, millest ei tule meie elude ja asukoha erisuste tõttu midagi enamat, samas tunnistades, et ta meeldib mulle veidi liiga palju mu enese heaolu jaoks.

Äärmiselt huvitava kokkusattumusena selgus, et tema vanemad olid lahutanud, kui tema oli 6 ja tema õde 8 ehk täpselt sama vanad kui minu lapsed tol hetkel. Tema sõnul oli vanemate lahutus parim asi, mis nendega juhtuda sai, sest nad olid pärast seda tunduvalt õnnelikumad. Arutasime pikemalt nende toonast elukorraldust, see vestlus oli üleüldiselt lohutav ja andis mulle julgust juurde.

Mingi hetk tuli jutuks minu töö – ta küsis, kus meie pood asub ning mainis, et oli käinud ühes kesklinna poes Eesti ökokaupade valikuga tutvumas. Küsisin, mis mulje jäi. Ta kirjeldas neid pikalt ja laialt ning see päädis mulle omase huumoriga:

I spend a lot of money in organic stores in Finland so I have opinions.
Can I marry you and have your children? 

Nii mõnus oli temaga täiesti avameelselt kõigest rääkida. Ükski küsimus polnud tabu. Ühtki filtrit polnud peal, sest mul polnud mingeid ootusi, polnud midagi kaotada. Okei, üsna algusest peale oli selge see, et kui ta tagasi tuleb, siis saame kokku ja seksime. Mitte et me oleks sellest otsesõnu rääkinud, aga… See oli sõnadetagi mõistetav.

Millalgi hommikupoole, pärast terve öö kestnud avameelset vestlust, tuli aga jutuks see, et ta on otsustanud töölt, mida ta on teinud juba kümme aastat, aasta vabaks võtta, et osaleda mõnes Erasmuse projektis vabatahtlikuna. Et tal on sõelale jäänud viis riiki ja üks neist on Eesti…

Ja selle ühe hetkega omandas kogu meie suhtlus täiesti teise mõõtme. Sest enam polnud tegu lihtsa üheöösuhtega kahe inimese vahel, kes elavad teineteisest sadade kilomeetrite kaugusel, vaid reaalse võimalusega, et kui meil klapib, võib see inimene kolida mulle õige pea aastaks ajaks õige lähedale…

Järgmised nädal aega rääkisime katkematult. Päeval ta peamiselt sõitis ja mina töötasin, kõik õhtud kuni poole ööni välja möödusid vesteldes.

Tema esialgne plaan oli minna Sloveenias ühele festivalile ning hakata tagasi Soome poole sõitma 29. juulil. Sloveenia on mind alati intrigeerinud – tolle esimese öise vestluse ajal kutsus ta mind kaasa ja oleks olnud nõus Leedust tagasi sõitma, et mind auto peale võtta. Ja kui ma oleks saanud, ma oleks läinud 🙂 Aga jah, kohustused, lapsed, töö, kaine mõistus 🙂 Ei olnud kuidagi võimalik nii lühikese etteteatamisega nii pikaks ajaks ära minna.

Tolle nädala jooksul sai aga üsna kiirelt selgeks, et ta tahaks pigem festivali vahele jätta ning selle asemel varem tagasi tulla, et minuga pikemalt aega veeta.

Alguses pidime lihtsalt Pärnus kokku saama. Siis arutasime, et võiks ehk paariks päevaks kuskile kaugemale minna. Sujuvalt sai sellest mõte, et läheks hoopis kuskile Eestist ära – Soome? Lätti? Kuna Läti tundus lihtsam ja lähem, saigi selle kasuks otsustatud.

Niisiis võtsin töölt nädala puhkust ja leppisime kokku, et sõidame esmaspäeval Lätti. Esialgsed plaanid olid meil paariks päevaks – mõtlesin, et vaatan, kuidas läheb ja otsustan edasise jooksvalt.

Mida rohkem ma temaga rääkisin, seda rohkem ta mind intrigeeris. Tal on hämmastav oskus sõnu seada ja ta suutis mind kõvasti üllatada juba tol kõige esimesel nädalal, kui me vaid vestlesime. Asi sai alguse ühest suvalisest vestluskatkest vahetult enne magama minemist:

Thank you for everything again today
Sleep tight
Get some rest

thank me for what… have not really done anything 

For being yourself and stimulating my brain in the ways you do

and what ways are those exactly? 

Numerous and varying, I think I would scare you away I’d I started listing them

oh, i am totally intrigued now 

Good for you, it’s a nice feeling to be intrigued, that’s one way you also make me feel

you have to list them one day 

I will

Kuna ma olingi intrigeeritud, siis jäi see vestluskatke mulle hästi meelde ja kuna meie suhtluse juures oli õrritamine täiesti harilik, siis paar päeva hiljem uurisingi, kas ta täidab nüüd oma lubaduse… Kuna ta oli sõpradega väljas ja mina läksin magama, lubas ta, et kirjutab mulle hostelisse tagasi jõudes, nii et mul oleks hommikul midagi lugeda.

No ühesõnaga, ma ei tea, mida ma täpselt ootasin, aga SEDA küll mitte:

Okay, I just got back to the hostel and am pretty drunk, but since I promised I’ll do my best to list the ways in which you stimulate my brain

So the most obvious way is physical attraction, I actually noticed you slightly before you came and talked to me, I thought that this place has plenty of pretty cute hippie girls but this one is straight up beautiful, and then when you sat in my lap I got to admire you much closer and especially loved your laugh

Which brings me to the next thing, you stimulate my brain on a humour level, might be the attraction and chemicals in the brain talking but I think you are funny and have a good sense of humour, which are not always the same thing

Then there’s the values, you work in an organic shop and seem to have at least some of the same environmental values as me, again I could be projecting from hormones or something but I felt a connection with you in Pärnu and was very happy when I was able to chat with you the next night after “stalking” you on Facebook and my fascination growing

The next one is intellectual, which is the most likely one manufactured by my brain, since we haven’t talked about anything super complicated or anything but you make me think more about most things

So that is a list of the biggest ways in which you stimulate my brain

But like I’ve said many times I try to feel more than think, try being the operative word but most of all you and just the idea of you makes me happy, like a teenager in love, which likely contributes to a lot of the previous points

So there it is, start reading from the top 

Nagu ma talle selle peale ka ütlesin: olen üsna sõnatu, sest keegi pole minu kohta kunagi korraga nii palju ilusaid asju öelnud.

Ta jõudis Pärnusse tagasi pühapäeva õhtul. Minul oli vaja enne puhkusele minekut teha ära nädala tellimused, nii et ees ootas töine õhtu. Töö aga ei tahtnud üldse edeneda, sest selle kõrvalt oli vaja jutustada 🙂 Lõpuks üsna hilisõhtul sai jupp tööd tehtud, misjärel ma ei suutnud enam vastu panna, tahtsin teda lihtsalt juba näha. Võtsin ratta ja sõitsin linna. Lubasin endale, et olen pool tundi, siis lähen tagasi koju ja teen tööd edasi. Tegelikkuses juhtus nii, et suudlesime nii kuskil tund-poolteist Võõrad öös hosteli ees 😛 Lõpuks olin sunnitud siiski vastumeelselt koju minema. Töö lõpetasin vist umbes öösel kell kolm, kui mitte hiljem.

Ja esmaspäeval läksimegi Lätti. Ja seal oli nii fantastiline, et tagasi koju jõudsin laupäeva õhtul. Sellest nädalast kirjutasin veidike ka blogis. Ma panen siis nüüd siia veel mõned pildid, mida siis ei saanud jagada…

Me ei teinud eriti midagi asjalikku. Hirmus kaua võttis meil kõik aega, võiks suisa öelda. Et kuskile jõuda 😛 Alates sellest, et me ei saanud kuidagi voodist välja, kuni selleni, et väljas kuskile jalutades me lihtsalt suudlesime iga paari minuti tagant ja noh, see võttis tempot kenasti maha. Arutasime, et pole vist kumbki nii palju suudelnud sellest ajast saati, kui teismelised olime.

Aga jah… Kui me parasjagu voodis ei olnud, siis me enamasti kas jalutasime kuskil ringi, käisime söömas, istusime ja jõime veini… Ja rääkisime, rääkisime, rääkisime, rääkisime, rääkisime. Absoluutselt kõigest.

Ja see on lihtsalt see imeline tunne, kui sa muudkui räägid ja räägid ja kõik klapib ja on nii hea ja iga hetkega, iga infokilluga, mis sa teise kohta teada saad, hakkab ta sulle lihtsalt VEEL ROHKEM meeldima.

Kui ma Abikaasaga tutvusin, olime veel noored. Alguses kasvasime ja arenesime koos, hiljem kahjuks pigem lahku. Praeguseks olen ma üpris välja kujunenud isiksus ja olen väga pikalt tundnud, et ma olen vastuvoolu ujuja. Et ma arvan enamikest asjadest teisiti kui üldsus. Ja täiesti fantastiline oli kohtuda täiesti juhuslikult inimesega, kellega ma paistsin jagavat pea kõiki neid kiikse, elufilosoofiat… Kõike.

Kusjuures huvialad, filmide ja raamatute maitse – on küll mingi ühisosa, aga need on meil paljuski üpris erinevad. Sellest pole aga suuremat häda, arvan ma – minu jaoks on tohutult palju olulisem see, kui väga klapivad meie elufilosoofia ja väärtused…

See oli meie kolmandal õhtul Lätis, kui ma ütlesin talle õhtul voodis enne magama jäämist midagi stiilis: me oleme küll üksteist tundnud nii vähe, et me ei saa rääkida armastusest selle sõna klassikalises mõttes, aga tundub kuidagi väga õige ja kohane öelda, et ma armastan sind. Tuli välja, et tema oli mõelnud täpselt samal ajal täpselt sama asja…

Nii et alates tollest päevast ongi olnud meie suhtluse tihe osa ka “I love you” ja see tundub kõige loomulikum asi maailmas. Ta on lihtsalt nii fantastilise iseloomu ja mõtteviisiga, et ma armastangi teda sellepärast kogu südamest – olgu siis mistahes mõttes, klassikalises või ebaklassikalises 🙂

Tolle Lätis veedetud nädala jooksul planeerisime me poolnaljatades ka oma pulmad ära. See teema lihtsalt kerkis meie vestlustes üles, väga loomulikult ja suvaliselt, kord ühe, kord teise poolt. Ja kõik detailid tulid kuidagi väga iseenesest, pingutamata. Nii et need plaanid on ka tehtud 😛 Ma küll nõudsin, et mitte enne kahte aastat, selle ajaga on hormoonid ehk pisut maha jahtunud ja meil seega pisut aru pähe tulnud – saab paremini sotti, mida me TEGELIKULT tahame.

Ma AUSÕNA üritasin seda kõike VÄGA rahulikult võtta. Üks päev korraga, mitte tulevikku planeerides. See pulmade planeerimine oli lihtsalt osa meie pidevast nöökivast ja naljatavast suhtlusest, ehkki tagantjärele tundub küll, et ei teinud me siin nalja midagi. Aga ikkagi, tol hetkel katsusin ma võtta seda kõike väga rahulikult ja elada üks päev korraga. Tõenäosus ja loogika ei olnud ju kuidagi meie poolel 🙂 Minu elu oli Pärnus – lapsed, töö, perekond, kodu – kõik. Tema elu oli 600km kaugusel…

Aga tema lihtsalt otsustaski algusest peale ära, et ma olen maailma kõige võrratum inimene ja kõige ilusam naine, kes väärib absoluutselt parimat ja et tema soov on teha mind nii õnnelikuks, kui ta seda suudab. Lihtsalt ütleski, et armastab mind ja tahab minuga abielluda. Tema jaoks oli täiesti loomulik see, et minu elu on Pärnus, et minuga koos tulevad ka minu lapsed. Ta teatas iseenesestmõistetavalt, et tema kolib ka Pärnusse.

Ma ei ole mitte kunagi olnud koos inimesega, kes oleks minust nii jäägitult sisse võetud. Jah, mul on olnud õnn olla päris mitmeid kordi erineva tõsidusega suhetes, kus on olnud tugev vastastikune sümpaatia ja ma olen tundnud, et ma olen tahetud, ihaldusväärne. Aga Soomlasega on see kuidagi hoopis teine level.

Oleme arutanud, kas meile ainult tundub, et praegune suhe ja suhtlus on eelmistest tunduvalt intensiivsem või on see nii vaid sellepärast, et praegune on värske? Üks vestluskatke jälle mingist ajast:

You I felt a connection since the start unlike I’ve ever felt in such a short time and we have more in common on a deeper level than I’ve ever had with anyone I’ve dated. Also maybe I feel this way because this is right now and I have forgotten the intensity of previous romance, but I don’t think I’ve ever been quite so attracted to someone.

i think both of my previous serious relationships were/are really special
and there was attraction and…
but yeah
it has not been like that
not so quickly, not so much, not so intensive
i’ve been totally in love before quite a few times, but…
it just feels so different
and again, most of those experiences are from time 10+ years ago so it’s possible i have forgotten
i can only really compare to those i’ve had during last year
i just feel so good with you
and you make me feel so happy

Ja ma ei oska seda isegi sõnadesse panna, kui võrreldamatult hea on olla koos inimesega, kes on endas nii kindel. Minus nii kindel. Nii kindel selles, et just mina – ühes selle eluga, mis minuga kaasa tuleb – on see, mida ta tahab.

Lätile järgnes järjekordne intensiivne chattimise periood. Olime kokku leppinud, et järgmine kord kohtume augustis Soomes, lähen talle külla. Mul oli endiselt vaja võtta kaks nädalat puhkust, nii et kui see sai planeeritud ja piletid ostetud, oli vähemalt konkreetne tähtaeg, milleni päevi lugeda. Igatsus oli tohutu.

Toonasest ajast pärineb veel üks vestluskatke, mille ma absoluutselt pean siia kopeerima, sest see lõi mind tol hetkel üsna pahviks ja on mulle siiani väga oluline 🙂

but who would have guessed on that first (or well, second?) night how it all escalates so soon

I had hopes but never dared to hope for something like this 

THAT definitely not, indeed… i tried not to hope anything at all, cause i seem to get my hopes up too quickly 
and well, i find it smarter not to hope, thus prevent possible disappointment 
but to be honest it did not really work with you 
the more we chatted, the more i hoped  all kinds of things
but definitely not this 

I hoped to be able to be in touch with you after you left from türm, then stalking you on Facebook I had hopes of hooking up with you on the way back , then after chatting for the full night I had hopes for a short vacation romance, then chatting with you more my hopes grew until finally seeing you again in front of strangers in the night I knew I wanted to spend the rest of my life with you

wow, again
THAT night already?

You looked gorgeous there under the streetlight and everything from chatting with you made you seem perfect, I was also super nervous about not being able to be relaxed with you after all the chatting but it just happened naturally

we just naturally kissed for an hour and a half or something like that

Yes pretty much 

but i think it was a good thing i came that night 

I think so too

i wanted to see you sober
well, myself being sober, i mean

You didn’t see me that much that night

i kissed you, that was better

For me seeing you there will be an important moment for the rest of my life 
The kissing was very good also

more important than meeting me in türm?

Well the meeting is obviously important, but that specific moment of you standing under the light, saying hello stranger, really made me fall in love with you
I had forgotten the sound of your voice and it was a magical moment for me

feeling really warm and fuzzy here at the moment

i was also quite nervous and at the same time wanted to see you so badly, that’s why i came that night though i should have been working… thought it might be better, well, more relaxed, to meet during the night  before we actually go away together 
i think it worked quite well
cause i don’t really remember any awkward moments 

Not really 

and i was still trying to be super careful about feeling ANYTHING, cause as said 1) i tend to get my hopes up way too quickly 2) i have children and it does not really seem a smart idea to fall head over heels in love
but well 
as i told you that night we spent in this sauna house… i just felt like i love you
and it did not really make any sense 

It was amazing that you said it as I had been thinking of saying that I love you for five minutes

i guess it was meant to be then 

the only thing i was sure will happen – that if you come back from slovenia, we will meet in pärnu and have sex  then after some more chatting it seemed like a perfectly good idea to go away with you for a couple of days and i was also thinking if things go well i would definitely not mind if you came to estonia for your evs year… then after more chatting it seemed a perfectly good idea to go away for a week with you and then during that week it seemed perfectly normal to plan our wedding with you, only in the beginning it seemed more like a joke, cause we were joking about everything all the time, but from some point it did really not seem like a joke any more 

Läksin Soome tema sünnipäevaks. Ta sai 26. Ja ometi tundub mulle temaga tihti, et ta on oma olemuselt isegi küpsem kui mina…

Soomes oli samuti fantastiline. Sellestki sai üks blogipostitus kirjutatud. Ta elab ja töötab võrratult kaunis kohas. Ma nägin tema elu, tema kodu, tema tööd, tema inimesi, tema ema… See kõik oli minu jaoks nii oluline. Ja koos olla oli nii hea.

Tagasi Eestis oli raske. Igapäevased vestlused olid iseenesestmõistetavad. Temaga rääkimine oli esimene asi hommikul ja viimane õhtul enne magamaminekut. Päeva jooksul olid mõlemal omad tööd ja tegemised, nende kõrvalt sai üksteisega igapäevaelu pisiasju jagatud. Hilisõhtutel, kui lapsed magasid ja muude kohustustega ühel pool, sai pikemalt rääkida.

Senini olin pigem rõõmustanud, et olud sunnivad meid asja nii aeglaselt võtma. Tal oli plaanis uuest aastast vabatahtlikuks tulla, nii et mõistusega võttes tundus igati hea ja loogiline, et seni on meil vaid kaugsuhe.

Mingil hetkel tuli aga jutuks, et see vabatahtliku projekt ei algaks kindlasti enne aprilli, mis tundus olevat valgusaastate kaugusel. Tööl lõppes tal samas hooaeg oktoobri alguses ja sealt edasi oleks olnud väga vaikne periood kuni kevadeni. Ja kõik, millele me suutsime mõelda, oli see, kui väga tahaks olla koos. Päriselt koos. Kogu aeg, iga päev. Mitte kaugsuhtes, isegi mitte samas linnas eri elukohtades, vaid just PÄRISELT koos. Jagada igapäevaelu rõõme, muresid ja kohustusi.

See oli meie ainus soov ja see oli väga intensiivne. Seda kõike kuu-poolteist pärast tutvumist.

Kui mängus on lapsed, siis ollakse ju väga mõistlikud ja ettevaatlikud, eks? Kogu deitimine toimub “salaja”, lastele ei tutvustata kaaslasi enne, kui on kindel, et tegu on millegi tõsisemaga. Normaalsed emad ootavad ikka vähemalt pool aastat, enne kui hakkavad üldse kaaluma oma uue romantilise huvi lastele tutvustamist, eks? Ei käi need asjad ju nii, et kui üks mees kolib välja, siis teine kohe sisse, ega ju?

Seda kõike ma enesele muudkui sisendasin, aga soov koos olla ei muutunud mitte kuidagi. Ja lõpuks olin sunnitud tõdema, et “reeglitepärane” ootamine ei annaks meie puhul nagunii mingit tulemust. Me oleme nende kahe ja poole kuuga üksteist nii intensiivselt tundma õppinud, et kõik olulised asjad on teada ja need klapivad imeliselt. Jah, me võiksime endid piinata ja oodata mingisuguse aja möödumist, aga mida see meile annaks? Nüüd on küsimus ainult teada saamises, kas meie kooselu ikka tõesti klapib nii hästi, kui seda endale praegu ette kujutame. Kas see totaalne elumuutus, kolimine teise riiki, saab ikka olema nii lihtne, kui ta arvab?

Ma olen tema käest sada korda küsinud: kas sa ikka saad aru, MILLESSE sa ennast segad? Kolimine võõrasse riiki, elu koos lastega… Ta on kõigi nende küsimuste puhul oma vastused nii mõistlikult ära põhjendanud, et mul ei jää üle muud, kui teda uskuda 🙂

Nii et ei oska ma olla traditsiooniline. Ei oska ma kohe mitte rahulikult võtta. Mulle on lihtsalt nii omane see kärsitus, intensiivsus…

Kui me rääkisime lastele lahutusplaanidest, ei olnud mul mingit kavatsust selle vestluse käigus Soomlast mainida. Kui Plika aga küsis, kas ma võtan endale kunagi uue mehe, siis mida ma oleksin pidanud vastama? Valetama, hämama? Ei tundunud õige. Ütlesin, et minu elus juba on üks inimene, kes on mulle väga oluline. Vastasin täiesti ausalt kõigile küsimustele, mis lastel tema kohta tekkisid. Kaasa arvatud sellele, et jah, me tahame abielluda, aga me tahame kõigepealt koos elada, et näha, kas me ikka päriselt ka kokku sobime.

Kõrvalepõikena, sest nii mõnigi on küsinud: miks ometi abielluda, miks ei või niisama koos elada?

Üks asi, mille eest ma olen möödunud kümnele aastale tohutult tänulik, on see, et ma olen juba “kõike teinud”. Ma olen saanud kaks imelist last, ma olen valges kleidis abiellunud. Mul ei ole endiselt midagi ei laste ega abielu vastu, samas ei ole mul ka mingit suurt vajadust seda kõike uuesti läbi teha. Been there, done that. Nii et mina oleks võinud sama rahulikult ka lihtsalt koos elada. Seega uurisin tema käest miski hetk, et hea küll, oleme abiellumise teemal kõvasti naljatanud, aga mida ta sellest TEGELIKULT arvab – on see tema jaoks üldse kuidagi erinev lihtsalt koos elamisest?

It is an important ceremony and gesture of love, it’s not the most important thing to me but I would feel differently being married rather than just living together.

Sellepärast 🙂 Sest ma olen temaga nõus 🙂 Eks vaatame, mida me sellest kõigest kahe aasta pärast arvame 🙂

Lapsed on olnud tema suhtes algusest peale ääretult positiivselt meelestatud ja elevil, oodanud temaga kohtumist. See võimalus neil nüüd pühapäeval avanes ja eelnevate juttude põhjal tekkinud vastastikune sümpaatia kandus kenasti üle pärisellu. Ilmselgelt on liiga vara veel mingeid põhjapanevaid järeldusi teha, sest nad veetsid koos vaid ühe õhtu, aga õige pea on neil võimalus vähemalt nädal aega koos elada ja põhjalikumalt tutvuda.

Algne plaan oli, et Soomlane tuleb mulle külla, kui hooaeg läbi saab, oktoobri alguses. Siis aga juhtus nii, et ühe projekti raames tekkis Eestis koolituse võimalus – tal õnnestus tööasjad ümber korraldada, et sellest osa võtta. Nii et kui algselt pidi ta jõudma minu juurde 6. oktoobril, siis lõpuks õnnestus meil üheks ööks kohtuda juba ligi kaks nädalat varem ja pikemaks jõuab ta minu juurde tagasi 4. oktoobril. Siis jääb ta siia nädalaks või pooleteiseks, mis annab mulle ühtlasi võimaluse teda ka lõpuks Abikaasale ja emale tutvustada.

Olen pidanud viimased kaks kuud kinnist blogi, kus olen saanud kogu seda suhteteemat vabamalt lahata. Lugejateks on vaid sõbrad ja pikaaegsed täiesti usaldusväärsed (blogi)tuttavad. Seal on olnud võimalus põhjalikumalt kirjutada, samuti olen sinna kopeerinud rohkem katkeid meie vestlustest, mis annavad minu meelest kõige paremini edasi nii Soomlase kui meie suhte olemust. Tagasiside on olnud toetav. Ilmselgelt küll arvavad vist kõik, et ma olen hull, aga seda olen ma alati olnud 😀 Need, kes on asjaga põhjalikumalt kursis, üldjoontes nõustuvad minu valikutega. Või siis lihtsalt ei julge näkku öelda, et ma olen ära pööranud 😛

Ema ega Abikaasa seda blogi ei loe, seega teavad detaile vähem ja on arusaadavalt veidike murelikud asjade kiire käigu üle. Ootan väga võimalust neid Soomlasega lähemalt tuttavaks teha, et nad saaksid paremini aru, kui fantastiline inimene ta on 🙂

Novembri alguses kolib ta päriselt siia, minu juurde. Jah, täpselt nii hullud olemegi. Ja see kõik tundub absoluutselt ainuõige. Mitte ühtki teist varianti otsekui ei olegi olemas.

Paradoksaalsel kombel tundub mulle, et suhe Soomlasega on mu elu kõige stabiilsem suhe üldse. Ei mingit draamat, ei mingeid kahtlusi – lihtsalt puhas rõõm, armastus ja kindlustunne. Warm fuzzy happy feeling 🙂 Me teeme üksteist oma olemasoluga nii meeletult õnnelikuks, et see on lihtsalt uskumatu. Ei ole vaja muud kui lihtsalt OLLA ja sellest piisab, et ka teine oleks õnnelik.

Ilmselgelt on üsna jabur rääkida stabiilsusest, võttes arvesse fakti, et ma olen parasjagu lahutamas ning tuleb tegeleda laste ja kinnisvara jagamisega, aga ka see on meil Abikaasaga võrdlemisi meeldiv ja draamavaba. Kuna meie mehe ja naise vaheline suhe ei olnud aastaid toiminud nii, nagu peaks, tekitas see meie kooselus probleeme ning jõudsime mingiks hetkeks punkti, kus tõime üksteises esile meie mõlema halvimad küljed 🙂 Nüüd, kus liigume oma eludega edasi eraldi, on meie läbisaamine jälle suurepärane. Ja ma tunnen iga ihurakuga, kuidas Soomlasega koos olemine teeb mind õnnelikuks ja stabiilseks ning tänu sellele jõuan ka igapäevaselt nii töises kui eraelus palju rohkem ära teha.

Ühest küljest olen ma tema olemasoluga nii harjunud, et meie ühine tulevik tundub iseenesestmõistetav. Teiselt poolt ei suuda ma vahel siiamaani uskuda, et see kõik on võimalik. Et päriselt ongi olemas selline inimene, kellega mul nii hästi klapib ning kellega meil on üksteise suhtes võrdselt tugevad tunded. Et ta oli Eestis praktiliselt esimest korda elus, see oli tema ainus õhtu Pärnus ning just siis kukkusin ma talle sülle.

Ah et milline ta siis ikkagi täpselt on? Hea küll, ma katsun kirja panna, ehkki ma arvan, et mul ei tule meelde pooltki sellest, mida võiksin öelda…

Ta on pikk ja pandav 😛 Meil on ühesugused soengud 😛 Ta on oma põhiolemuselt hull hipi nagu minagi – mul on väga palju erinevaid iseloomujooni ja ma olen ilmselt hipi jaoks veidi liiga korralik, aga HINGELT olen ma just täpselt seda ja just hullude hipide seltskonnas tunnen ma ennast kõige vabamalt.

Ta on ääretult tark ja väga laia silmaringiga, teab igasugu müstilisi asju. Ta räägib oivalist inglise keelt, mida on imehea kuulata ning temaga rääkimine on andnud mulle suurepärase võimaluse üle pika aja oma inglise keelt praktiseerida.

Tema seksuaalsed kogemused ja vabameelsus klapivad fantastiliselt minu omadega. Et ei oleks kaheti mõistmist – vabameelsuse all pean ma siinkohal silmas lihtsalt igasuguseid, khm, eelistusi magamistoas, ei midagi enamat. Oleme ühtviisi vabameelsed ka selle poole pealt, mis puudutab sekspartnerite arvu vallalistel perioodidel, aga suhtes olles oleme mõlemad oma olemuselt siiski monogaamid. Mis omakorda tähendab, et ehkki polüamooria on meie mõlema jaoks täiesti aktsepteeritud ja normaalne suhtevorm, siis endid me sellises suhtes vähemalt hetkel küll ette ei kujuta. Oleme selleks liiga teineteisele orienteeritud 🙂

Meil oli tegelikult päris hiljuti üks üsna põnev vestlus truudusest, petmisest ja andestamisest ning ma olin suisa üllatunud, kui kirglikult ta sellesse suhtus… Aga see on juba omaette teema.

Tema elu peamine eesmärk on olla õnnelik ja teisi õnnelikuks teha ehk täpselt sama, mis mul – mis siis, et mulle on korduvalt öeldud, et see on liiga üldine ja ma peaks konkreetsem olema 😛 Armastus on kõige olulisem ja optimism on eluviis – mis tuleb tal hetkel isegi minust paremini välja, aga tema kõrval hakkan jälle oma vana mina üles leidma.

Mis puutub keskkonnateadlikku eluviisi, siis on ta minust täiesti sõltumatult jõudnud oma mõtete ja tegudega minuga väga sarnaseid radu pidi isegi kaugemale kui ma ise – ja see on lihtsalt vaimustav ning ääretult inspireeriv.

Meie maailmavaade, ühiskondlikud, poliitilised ja religioossed tõekspidamised ning ka näiteks suhtumine narkootikumidesse on ääretult sarnased.

Ta jättis minu pärast suitsetamise maha. Ta ei olnud sõltuvuses, suitsetas vaid seltskonnas, kus suitsetati ning mina ütlesin kohe, et kuni ta minuga koos olles seda ei tee, seni on mul ülejäänust suva. Tema aga meelitas mu mõni päev hiljem ütlema, et ta peaks maha jätma – mina tegin enda meelest nalja, aga tema lihtsalt jättiski maha. Mis siis, et kõik inimesed ümberringi suitsetasid edasi. Täiesti uskumatu. Ja NII äge.

Me oleme rääkinud üksteisega palju oma kehvematest külgedest. Samuti sellest, kuidas me käituksime teatud situatsioonides – igapäevaelulistest harjumustest tülide klaarimiseni. Ta teab, kui kannatamatu ma olen, kui kergesti ma võin närvi minna ja selle tulemusel mitte kõige arukamalt käituda. Meil on olnud mõned omavahelised keerukad olukorrad – mitte just tülid, aga teatud asjaolude tõttu üksteise kehvasti / valesti mõistmised. Me oleme mõlemad tundnud ennast teise käitumise pärast halvasti (ja asi pole üldse olnud selles, et teine oleks valesti käitunud, vaid just selles, kuidas meie alateadvus mingeid juhtumeid tõlgendas ning mis emotsioone tekitas) – ja me oleme suutnud need olukorrad selgeks rääkida. Nii et me oleme nüüdseks mingil määral puutunud kokku ka teise poole tumedamate külgedega.

See on lihtsalt fantastiline, kuidas ta oskab alati öelda õigel ajal õigeid asju. Kuidas ta suudab jääda rahulikuks ja tahab TEADA, miks ma mingis olukorras nii käitusin. Ma seletasin talle ühel hilisõhtul oma “plahvatamise” tagamaid ja põhjuseid nii, nagu ma pole kunagi varem kellelegi seletanud. Ilmselt pole ma neist kunagi varem nii teadlikult mõelnudki. Sest keegi pole kunagi varem küsinud ega niiviisi huvi tundnud…

Ta RÄÄGIB. See on täiesti uskumatu, kuidas ta ennast väljendada oskab. Mitte ükski mees pole mulle mitte kunagi nii tihti öelnud, kui hea ma välja näen või mis tundeid ma temas tekitan. See on lihtsalt nii imeline tunne, seda kõike kuulda. Tal on imeline oskus panna mind ennast erilisena tundma. Selle kohta tuli taas meelde üks kunagine vestluskatke, mis mu tunded kõige paremini edasi annab:

You don’t really seem emotionless Finn to me

I try not to be

I think no man in my life has been quite that good in expressing his feelings
And it seems so natural with you

Lots of practice of removing filters between my heart and mind and mouth

And I just get to enjoy the result
How lucky must I be

Mul on tunne, et hoolimata kilomeetripikkusest postitusest ei suutnud ma edasi anda murdosagi sellest, mis möödunud 2,5 kuu jooksul toimunud on, milline ta on, mis tundeid ta minus tekitab… See on olnud väga intensiivne ja uskumatu aeg.

Nii et jah… Ma ootan ääretu põnevusega kogu oma ülejäänud elu. Tõsi, on teatud ebakindlused seoses minevikus luhta läinud suhetega – aga võttes arvesse, et ma olen võrreldes viimase suhte algusega kümme aastat vanem ja targem ning me klapime ühiste väärtuste ja sarnaste iseloomude poolest üsna imeliselt, siis on ju täiesti reaalne uskuda, et seekord oskan paremini 🙂

Ma alustasin selle postituse kirjutamist esmaspäeva õhtul… Läks üksjagu aega, enne kui ma jäin nii palju rahule, et julgesin selle üles panna. Ühest küljest olen ma tahtnud seda kõike jagada juba kuid, teisest küljest tunnen ennast nüüd veidi kõhklevalt ja pisut alasti.

Sest nagu öeldud – meie suhte senine kulg ja otsused edasise kohta on olnud kõike muud kui… Ühiskondlikele normidele vastavad. Aga alati peab ju olema neid, kes jäävad normidest väljaspoole, kas pole?

Kindlasti on palju asju, millest ma oleksin võinud kirjutada, aga ei tulnud pähe. Nii et… Kui teil on küsimusi, võite küsida. Ma küll ei garanteeri vastuseid, sest ma lähtun igasuguse info avaldamisel puhtalt oma sisetundest, aga tõenäoliselt on palju selliseid asju, millest  täitsa võiks veel kirjutada 🙂