Mai keskel laenutasin Gretchen Rubini raamatu “Õnneprojekt”. Tean kindlalt, et sain sellest raamatust teadlikuks tänu Ritsiku blogile, aga ei suuda leida ühtki konkreetset postitust, mida linkida… Äkki rääkisime sellest hoopis, kui kokku saime, kah võimalik.
Igatahes, see raamat on siiamaani mul kodus 🙂 Olen seda lihtsalt pikendanud ja pikendanud… Lugemiseks on aga möödunud kuude jooksul olnud vähe aega – õigemini, olgem ausad, pigem tuju. Muid asju on olnud piisavalt, mida teha 🙂 Praegugi kõrgub mu öökapil virn raamatuid, mis kõik lugemist ootavad…
Viis kuud on pikk aeg ja lugesin seda raamatut juppide kaupa. Alguses sain hakkama vaid ühe või kahe peatükiga, mis väga meeldisid, aga siis jäi raamat seisma… Uuesti alustades lugesin alguse ka uuesti läbi. No ja siis mingil hetkel peaaegu kõik ülejäänu, kaks-kolm viimast peatükki jäid ootele. Täna hommikul tuli taas meil, et tähtaeg hakkab kätte jõudma, ühtlasi oli ka aega lugeda. Lõpetasingi ära.
Siis keerasin lahti raamatu tiitellehe ja avastasin, et selle on kaheksa aastat tagasi tõlkinud minu pinginaaber 🙂 Ja see tegi mu tuju nii heaks. Ta on nii palju raamatuid tõlkinud, et ma ei tea neist ilmselt enamikku, ehkki mul on mingi osa neist isegi kodus olemas. No igatahes, tore avastus.
Ja raamat ise oli 100% minule sobiv. Paljudele mitte, ma tean, aga mina, eluaegne õnne poole püüdleja, usun väga teadlikult positiivsem olemisse ja väga paljud neist pisikestest elutõdedest, mida see raamat käsitles, olid täpselt sellised, millele ma innukalt kaasa noogutan. No alustades sellest, et alustuseks pead olema ise õnnelik, sellest tulenevalt oled ka teistega kannatlikum ja rõõmsam, mis teeb ka nemad õnnelikumaks… Et tohutult suur mõju on sellistel elementaarsetel asjadel nagu söök, piisav uni, piisavalt palju riideid. Ehk siis minu peamised ärritumise põhjused on nälg, külm, uni – need teevad mind pahuraks ja kannatamatuks. Ma olen seda teadnud aastaid, olen üritanud kogu selle aja vähem või rohkem teadlikult sellele kõigele tähelepanu pöörata, aga ikka pool ajast feilin 😀
Ühesõnaga, võiks täitsa alustada oma õnneprojektiga, see tuleks mulle kasuks… Ainult et… Ma hetkel tunnen, et ma ei viitsi sellele kõigele nii süstemaatiliselt läheneda. Millest on kahju, sest kui ma selle raamatu lihtsalt tagasi viin, selles kirjutatut enda jaoks korralikult kokku võtmata ja seal toodud nõuandeid ellu viimata, jääb see lihtsalt üheks neist kümnetest kasulikest raamatutest, mida lugedes ma vaimustun ja kaasa noogutan ja siis lihtsalt kõik selle väärt info unustan, et elada oma elu samamoodi nagu varem…
Aga kus siin see areng on, ah? 🙂
Võiks ju katsuda ennast kokku võtta.
Nojah, alustuseks võtan ennast nii palju kokku, et katsun programmeerimiskursuse viimase nädala ülesannetega ühele poole saada 🙂
Ooo… Aga ma justkui mäletaks, et ma kinkisin isegi sulle ühe eksemplari sellest raamatust? 🙂 Aga võib-olla ma eksin?
Ainus sellist tüüpi sinu tõlgitud raamat, mis mul on, on “Rahaedu ja teie” või midagi taolist. Ülejäänu läheb sinna ilukirjanduse ja meelelahutuse kanti 😛
Aa, aga tegelt vbla ka… See oli esimene raamat, mis ma sellele kirjastusele tegin. Äkki nad andsid mulle ainult ühe eksemplari… Mujalt sain alati rohkem :).
Mina kiidan raamatut! Tänu sellele raamatule suutsin ennast analüüsida ja pingutada niipalju, et tulin sügavast depressioonist välja.
Igaks juhuks annan sulle teada, et vähemalt minule ei tule bloglovinisse viimaseid postitusi kuidagi. Viimane, mida näitab, on kassipiltidega. Et kas misagi on katki või peabki nii olema?
Jep, ä-täht põhjustas jälle probleeme. Tegin korda, nüüd peaks postitused tulema… Kuni enam jälle ei tule 😛
Kui ma suudaks blogile mõelda välja nime, mis ei sisaldaks täpitähti, oleks hea. Aga ma olen ligi 13 aastat sama nimega blogi pidanud… Ei kujuta midagi muud ette 🙂 Peaks äkki küsitluse korraldama, võib-olla on kellelgi mõni hea idee välja pakkuda.
Ma tahtsin ka sedasama kaevata 🙂 Praegu pole veel uuemad Bloglovinisse ilmunud…
“Tikri Pajatused” ?
Enamikele lugejatele ilmselt piisab sõnast “Tikker”, et aru saada, mis värk on.. see, mis sellele järgneb või mitte, ei oma üsna suure tõenäosusega erilist tähtsust. Ma pidin üles lehe päisele scrollima, et aru saada, mis “ä” tähest sa räägid…
hääd edasipajatamist…
Soomlane pidi vist oktoobris tulema juba sinu juurde elama, kui ma õigesti mäletan. Kuidas teil läinud on? Kuidas argipäev vastarmunuid kohtleb? 🙂