kutsumuse otsingud

Korrastamisest

Oh, kuidas ma armastan sarju, kus kodusid ilusaks tehakse!

Alguse sai kĂ”ik ilmselt “Extreme Makeover: Home Edition” vaatamisest – seda veel teismelisena ja telekast, kas see vĂ”is olla 90-ndate lĂ”pus?

Konkreetsemalt korrastamise teemal oli vist esimene sari, mida vaatasin, Anthea Turner “The Perfect Housewife”, mida tutvustas mulle Morme, aasta oli siis 2011.

Vahepeal oli aastaid “Kodutunne” 🙂

JĂ€lle korrastamise lainel, ei teagi, kuidas selleni jĂ”udsin, “Obsessive Compulsive Cleaners”, YouTube’ist kĂ”ik hooajad Ă€ra vaadatud. Neil mingit konkreetset kanalit pole, aga kui panna otsingusse full episodes, siis tuleb kenasti.

YouTube’ist korrastamise sisu otsides leidsin mingil hetkel tĂ€iesti juhuslikult Mai Zimmy, kellest sai minu suur lemmik, olen kĂ”ik tema videod algusest peale Ă€ra vaadanud – okei, kunagi ĂŒliammu pĂ€ris alguses olid titeteemad, mis ma kĂ”ik vahele jĂ€tsin ja ka shop with me videod jĂ€tan vaatamata, sest eestlasena mul neist mingit tolku pole. Tema videotele sai mingil hetkel ring peale ja otsisin edasi.

2023 kevadel googeldasin parimaid korrastusteemalisi sarju, vaatasin sutike ĂŒht ja sutike teist, enim köitis “Hot Mess House” – avastasin, et selle tegijal on oma Youtube’i kanal Clutterbug. Praegu on tal juba aastaid vĂ€ga hĂ€sti tehtud professionaalne sisu, aga kuna tahtsin mingi hetk hardcore fĂ€nnina kĂ”iki ta videosid algusest peale vaadata, siis kuskilt noppisin vĂ€lja, et tema esimene kanal oli hoopis Malitose79, nii et hakkasin aga seal otsast pihta. Kannatasin Ă€ra algusaegade kehva kvaliteedi, sest minu jaoks oli nii ÀÀretult pĂ”nev jĂ€lgida tema arengut – emana, abikaasana, korrastajana. Mul on kusjuures siiani mingi osa tema videotest vaatamata – september 2020 kuni aprill 2023, kui nĂŒĂŒd tĂ€pne olla – kontrollisin ĂŒle 😀 Aga ma olen Ă€ra vaadanud suht kogu tema sisu alates 2010 kuni 2025 – ja seda oli ĂŒksjagu 😛 Peakski ikkagi selle vahepealse osa ka ette vĂ”tma, see oli tema elus ĂŒlipĂ”nev aeg – just siis, kui ta tĂ”eliselt edukaks sai.

Olen ĂŒritanud leida veel sisuloojaid, kes on oma kodu korrastamisest videosid teinud, aga kui nad on liiga aeglased vĂ”i igavad, siis ma lihtsalt ei viitsi vaadata 😀 Olen ise optimistlik ja kiire tempoga, MaiZimmy ja Clutterbug on tĂ€pselt sama hoogsad ja optimistlikud – neid vaadates ei hakka kunagi igav.

Marie Kondo raamatut ma nĂ€iteks lugesin ja meeldis vĂ€ga, aga tema sarja ĂŒritasin vaadata – ei viitsinud.

Huvitav ĂŒhisosa mu kahel lemmikul korrastussisu loojal on see, et mĂ”lemal on ATH. Seda inspireerivam on vaadata, kuidas nad on suutnud vĂ€lja rabeleda segadusest ja tekitada sĂŒsteemid, mis toimivad. Naudin nende puhul ĂŒhtviisi nii korrastamise kui eraelulist sisu. Ainult ĂŒks poleks pooltki nii huvitav kui mĂ”lemad koos. Isiklik kogemus korrastusteekonna taga loeb nii palju.

Clutterbugi taust on eriti inspireeriv. Esimest korda kuulsin sellest tema podcastist. Ma ĂŒldiselt podcaste ei kuula, sĂ”ltuvalt sisust eelistan kas lugemist vĂ”i videote vaatamist, lihtsalt kuulates lĂ€heb mĂ”te rĂ€ndama. Aga korra nĂ€dalas veedan tunnikese kassitoitu lĂ”ikudes, et seda sĂŒgavkĂŒlma panna – ja see on konkreetselt nii igav, et isegi podcastid lĂ€hevad kaubaks 😀 Tavaliselt kuulan siis Salajutte. Aga kui nĂ€gin, et Clutterbugil on ĂŒks podcasti osa tema lapsepĂ”lvest ja ATH-st (ta sai diagnoosi 40-aastaselt), siis kuulasin seda ja ohhetasin-ahhetasin – mul polnud aimu ka, kui keeruline tal see algus oli.

TÀna viskas Youtube mulle ette tema NeuroDiversion 2025 konverentsi ettekande. Ja ehkki ma olin sedasama sisu juba podcastis kuulnud, vaatasin selle pooletunnise video ka Àra. See, et teda sinna peaesinejaks kutsuti, oli suur asi ja tore oli sellest osa saada. Ja ettekanne oli ÀÀrmiselt inspireeriv!

Minu jaoks on korrastussisu vaatamine ĂŒleĂŒldiselt tĂ”eline inspiratsioon. Ühel heal pĂ€eval, ma luban, hakkan ise ka sellega tegelema. Mind vĂ€ga kĂ”netab Clutterbugi viis jagada inimesed korrastusstiililt neljaks, lĂ€htuvalt sellest, kas nad eelistavad, et asjad oleks peidus vĂ”i silma all ning kas neile meeldivad detailsed vĂ”i vĂ”imalikult lihtsad sĂŒsteemid – nĂ€e, siin on tasuta test, kui tahad teada, mis tĂŒĂŒpi sina oled. Mina vajan enda ĂŒmber korda ja rahu, seega asjad peavad olema peidus ja olen pigem detailiinimene. Samas olen laisk ja hindan sĂŒsteemide lihtsust 🙂 Nii et pĂ”hiloomuselt ja testitulemuselt olen kĂŒll cricket ehk kilk, aga igapĂ€evaelus pĂŒĂŒdlen sĂŒsteemides kohati ladybugi ehk lepatriinu poole. Minul on lihtne olla organiseeritud, sest ĂŒldine arvamus organiseerituse kohta ongi tĂ€pselt see, mis mulle sobib. Aga igaĂŒhele leidub toimiv sĂŒsteem – tuleb vaid teada oma tĂŒĂŒpi.

Korras kodu on minu arust ĂŒks kĂ”ige olulisemaid asju ĂŒldse, igaĂŒhel peaks see olema. Ja ma tahaksin nii vĂ€ga, et ma saaksin inimesi sellega aidata ja neid nĂ”ustada. See on kĂ”ige lĂ€hedasem asi kutsumusele, mis mul kunagi olnud on. KĂŒsimus on ainult, millal ma ĂŒkskord sellega tegelema hakkan 😀 Kui jĂ€tta kĂ”rvale see, et ma juba kooliajal kĂ€isin sĂ”prade sahtleid koristamas, siis siiani olen aidanud ainult Ă”el oma kodu korrastada. JĂ€rgmine samm oleks leida mĂ”ni huviline kuskil lĂ€heduses, kellel oleks vaja abi ja kelle peal ma saaks veel harjutada – no ja kui ma olen piisavalt harjutada saanud, siis ĂŒhel hetkel vĂ”iks vaikselt ĂŒritada sama asjaga raha teenida. Aga praeguse palgatöö kĂ”rvalt, mis on vajalik laste kasvatamiseks ja arvete maksmiseks, korrastamiseks just ĂŒlearu palju aega ei jÀÀ. Endagi kodus on mingid sĂŒsteemid, mis ei toimi nii hĂ€sti kui peaks… VĂ”iks ju kĂ”igepealt need korda saada 😀

Inspiratsioon

KĂ”ik, mis puudutas tööalaseid saavutusi ja kutsumuse otsinguid, oli viimased viis aastat kalevi all. NĂŒĂŒd olen ainult kolm pĂ€eva tööl kĂ€inud ja juba teisel pĂ€eval tundsin, et mingid kraanid on tĂ€iega lahti ning teatud kramp (mis must kĂŒll saab ja kas ma ikka oskan) on kadunud. Selle asemel on ideed, palju ideid. Nii seoses praeguste tĂ¶Ă¶ĂŒlesannetega kui nendega, milleks mind TEGELIKULT tööle vĂ”eti.

Ja sellele lisaks vormuvad uued mĂ”tted ka tuleviku suhtes. Olen kogu aeg mĂ”elnud, et tahaksin praegu mĂ”nda aega teha turvalist palgatööd kontoris, aga pikemas perspektiivis tundub olevat kĂ”ige Ă”igem mingi oma asi, vĂ€ikeettevĂ”tlus. Abikaasa on palgatööd juba nii kaua teinud, et tema tahaks kohe praegu ettevĂ”tlusega alustada – eks ta on neid ideid genereerinud juba ammu, kui miski Ă”ige tunduma peaks, siis lĂ€hebki tegemiseks. Aga see on tema teema. Mina, jah, tahtsin alguses palgatööd. Just sellist, mis tĂ”esti meeldib, kus tĂ”esti saab areneda, sellist PÄRIS tööd. Mitte et enne lapsi poleks olnud pĂ€ris tööd, aga noh, midagi rohkemat 🙂

Sellise töö, tundub, ma leidsin. Ja seal, tundub, on arenemisvĂ”imalust aastateks. Ning tĂ€nu nendele tĂ¶Ă¶ĂŒlesannetele, mis mulle seal praegu anti ning juhuslikult sĂŒlle kukkunud samateemalisele projektile, millega seoses mult paar pĂ€eva tagasi abi paluti, tekkis mul idee, mis laadi ettevĂ”tlusega mina tulevikus tegeleda vĂ”iks. Praegu ei ole mu teadmised veel kaugeltki nii laialdased, et neid rahaks teha, praegu on lihtsalt nauditav hobi, mis vĂ”imaldab tuttavaid aidates kogemustepagasit laiendada. Aga tulevikus, ma arvan, kui ma ennast vahepeal hoolega tĂ€iendan, vĂ”iks sellest tĂ€itsa Ă€ri teha.

Alustav ettevÔtlus ei too nagunii nii palju sisse, et sellest Àra elada, enamasti ju alustataksegi palgatöö kÔrvalt. Ma loodan, et praegune töökoht osutub tÀpselt nii potentsiaalseks, kui praegu tundub, siis saab seal areneda ja sellega paralleelselt kunagi vaikselt enda asja nokitsema hakata.

Lisaks on mulle seni tĂ€iesti tundmatu eriala, milles ma ennast nĂŒĂŒd esmajĂ€rjekorras harima hakkan ja seegi tundub ÀÀrmiselt pĂ”nev. Äkki kujuneb hoopis sellest mu kutsumus? Kunagi ei tea.

Esialgu aga, jah, on mu tĂ¶Ă¶ĂŒlesanded valdkonnas, mida ma natukene juba valdan, mis mulle tohutult meeldib, mida ma olen nagunii aastaid hobi korras teinud ja millest vĂ”iks tulevikus saada omaenda ettevĂ”tlus.

KĂ”ik ĂŒmberringi alustavad oma ettevĂ”tlust. Liis, Daki, Virge… Ja inspireerivad mind samas suunas mĂ”tlema.

Hea on vahelduseks sellistel teemadel mÔelda. MÔelda nii, et sel on ka mingi tulemus. Et mul on tulevikule mÔeldes tervelt KAKS perspektiivikat ideed!

Kuidas ma tööd otsisin

Laias laastus vÔiks öelda, et ma olen otsinud tööd alates suvest 2011.

Oli selge, et ma ei taha jĂ€tkata senist “karjÀÀri” klienditeenindajana leti taga, kui tegu polnuks just mingi spetsiifilise eriti meeldiva kohaga nagu ökopood vms. MĂ”tlesin, et ideaalne töö oleks minu jaoks kontoritöö – absoluutselt ĂŒkskĂ”ik milline, mis tundub endale huvitav, kuhu ma oma oskuste poolest sobin, kui keegi vaid annaks vĂ”imaluse ennast tĂ”estada ja Ă”ppida töö kĂ€igus. Lisakriteeriumid – et oleks miskitviisi seotud rohelise mĂ”tteviisiga (ehkki oli teada, et selliseid mulle sobivaid kohti PĂ€rnus praktiliselt pole) ning vĂ”iks asuda kodule vĂ”imalikult lĂ€hedal (et ei peaks sĂ”itma bussiga, vaid saaks tööl kĂ€ia jala vĂ”i rattaga). No ja muidugi see, et palk poleks pĂ€ris miinimum – oli teatud summa, mida ma viimati Eestis töötades teenisin ning sellest vĂ€hemaga oleks olnud raske leppida. Samas oli muidugi tĂ”enĂ€oline, et pean seda tegema, kuna see summa, ehkki niigi pigem vĂ€ike, polnud kaugeltki miinimum, vahepeal oli olnud masu, PĂ€rnu palkasid pole mĂ”tet Tallinna omadega vĂ”rrelda, olin olnud tööturult pikalt eemal ning oli tĂ”enĂ€oline, et alustan tĂ€iesti uues valdkonnas, kus senised kogemused puuduvad.

Alguses vaatasin lihtsalt kuulutusi, et ennast kurssi viia, mida pakutakse. Mitte midagi, mis oleks mulle sobinud 🙂 Pool aastat hoidsin pakkumistel pidevalt silma peal ja esimese, mis tĂ”eliselt kĂ”rvu liigutama pani, leidsin alles 2012. aasta jaanuaris. Sellel konkursil ei pÀÀsenud ma mĂ€letatavasti isegi vestlusele, sest kuulutus otsis assistenti, kellelt ei nĂ”utud erialast kogemust, kandideeris aga nii palju kogenuid, et lĂ”puks valitigi vaid nende seast. KĂŒll aga ajendas see tööpakkumine mind autokooli minema ning selle otsusega olen ma ÀÀretult rahul. Siiamaani tundub uskumatu, et oskan autoga sĂ”ita.

Leidsin eelmisel kevadel veel ĂŒhe kuulutuse, mis tundus nĂ”udmiste poolest mulle ideaalselt sobivat – kandideerisin ning kĂ€isin ka vestlusel. CV saatjaid oli saja ringis, vestlusele sai viisteist, nii et isegi esimese sĂ”ela lĂ€bimine oli pĂ€ris tubli saavutus. Ehkki vestlus lĂ€ks igati hĂ€sti, sai mulle selle kĂ€igus selgeks, et töö oleks ilmselt huvitav vaid nii kaua, kuni alles sisse elan ja Ă”pin. Edasi oleks olnud ĂŒsnagi rutiinne vĂ€rk ning tĂ”enĂ€oliselt oleksin ĂŒsna kiirelt tĂŒdinenud. Samuti asus töökoht Vana-PĂ€rnus ning ehkki PĂ€rnu on tegelikult nii vĂ€ike, et igale poole saab rattaga, polnud nii kaugel töötamine mulle sugugi mokka mööda – eelistasin kesklinna vĂ”i Mai kanti ja kĂ”ike, mis sinna vahele jÀÀb.

ÜhesĂ”naga ma oleksin selle töö kindlasti vastu vĂ”tnud, aga polnud just ĂŒlearu kurb, kui ma siiski valituks ei osutunud.

Mingil hetkel selgus, et Poisile ma tolleks sĂŒgiseks aiakohta ei saanud ning ehkki nii minu kui Abikaasa ema olid nĂ”us vĂ”imalusel aitama, oli neil siiski ka oma elu ja töö, seega minu tĂ€iskohaga tööle minek olnuks liiga keeruline. Sellest tulenevalt kaalusin vĂ”imalikke variante, mida saaks teha kodust ja/vĂ”i osalise ajaga ning kirjutasin ise paari kohta ja pakkusin ennast tööle – ĂŒks koht oli kirjutamise, teine kindlustuse vallas. Kummastki kohast ei vaevutud isegi vastama.

Kuna Abikaasa polnud endale ka tasuvamat tööd leidnud ning pĂ€rast vanemahĂŒvitise lĂ”ppemist oleks sÀÀste Ă€ra elamiseks jagunud vaid paariks kuuks, tekkis mĂ”neks ajaks vĂ€lismaale suundumise idee, mis pÀÀdis Norrasse kolimisega.

Ja seal me siis olime ligi pool aastat, kuni sel kevadel juhtus jĂ€rjest mitu asja, mis panid mĂ”tlema Eestisse tagasi tulemisele. Olulisemad olid muidugi esiteks see, et Abikaasa töö Ă€hvardas otsa saada (jĂ€tkus aga lĂ”puks tĂ€pselt samamoodi) ning teiseks see, et inimene, kes meie kodus elas, leidis endale pĂ€ris oma kodu ning kolis seetĂ”ttu plaanitust tunduvalt varem vĂ€lja. Tagasi kolimise idee oligi idanema pandud ning kolmandaks ajendiks sai ĂŒks tĂ€iesti teistel teemadel alanud vestlus armsa kursaĂ”ega, kelle kĂ€est ma sain enda jaoks vĂ€ga olulist infot, tĂ€nu millele teadsin korraga tĂ€pselt, KUS ma töötada tahaksin.

Nii et kui ma sain aprilli lĂ”pus kinnituse, et PĂ€rnu lasteaiakohad on alates sĂŒgisest olemas, saatsin mais CV oma tulevasele ĂŒlemusele ning kirjutasin, kui vĂ€ga ma tahaks tema juures töötada. Kuna PĂ€rnus tundub kĂ”ik kĂ€ivat tutvuste kaudu, tuvastasin ma rÔÔmuga isegi ĂŒhise tutvuse, minu suureks ĂŒllatuseks ei lĂ€inud seda aga vaja – sain vastuse, et kui ma Eestisse jĂ”uan, siis vĂ”tku ma ĂŒhendust ja vestleme.

Kuna tolles asutuses oli ÀÀretult kiire periood, jĂ€i kĂ”ik jĂ€rgnev venima. Vestlusele, mis oli alguses plaanis pigem juunis vĂ”i juulis, jĂ”udsin alles augusti lĂ”pus ning töö, mis pidi algama septembris, algas minu puhul alles novembri teises pooles. Kui jĂ€tta kĂ”rvale aeg-ajalt muretsemine, ega taoline venimine kuidagi pahaendeline pole, sobis hilisem alustamine mulle suurepĂ€raselt – sain nautida viimast vaba suve ning lĂ”petada sĂŒgisel plaanitust tunduvalt pikemaks veninud remonti.

Ja nĂŒĂŒd ma siis lĂ”petasingi edukalt esimese töönĂ€dala ning olen vaimustuses. Mul tĂ”epoolest ongi tĂ€pselt selline töö, millest ma kogu aeg unistasin. Kandideerisin enda meelest ĂŒhele kohale, aga mulle pakuti hoopis teist – kuhu ma poleks elu sees osanud ise CV-d saata, aga mille jaoks mul on olemas eeldused, lisaks huvi ja Ă”ppimistahe. Hetkel on mu ametinimetus ĂŒks, aga esialgsed ĂŒlesanded sellest laiemad – just sellised, mida ma juba praegu oskan ning naudin. HĂ€sti palju ise mĂ”tlemist ja uurimist, tööd arvutite ja tehnikaga. Kontoritöö, paindlik tööaeg, toredad kolleegid, seotus rohelise eluviisiga – kĂ”ik on olemas. Isegi pool kohta, millest ma pĂ€rast eelmist kevadet ei julgenud isegi mitte unistada, sest selliseid kohti praktiliselt pole. Ja palganumber selle poole koha kohta on ka tĂ€itsa okei.

Muidugi saan ma endale seda poole koha luksust lubada ainult tĂ€nu sellele, et Abikaasa praegu Norras rĂŒgab. Mu esialgne tööleping on tĂ€htajaline, mai lĂ”puni. Siis vaatame uuesti ĂŒle, kuidas mu oskused ja tĂ¶Ă¶ĂŒlesanded selleks hetkeks on, kuidas koormus sobib jne. Kui ma tublilt tööd teen ja ennast tĂ”estan, on vĂ”imalus pikemas perspektiivis ka tĂ€iskohaga jĂ€tkata.

Ma vaatasin Eestisse jĂ”udnuna pidevalt ka teisi töökuulutusi, olin alates juulist töötukassas arvel ja puha, aga ei leidnud tĂ”esti mitte kui midagi. See oli ainus koht, kus ma tĂ”esti tahtsin töötada ja sinna ma ka sain. Ilma igasuguste tutvusteta, puhtalt tĂ€nu sellele, et ma ise kirjutasin ja pakkusin ennast – juba mitu kuud enne seda, kui reaalsed konkursid algasid.

Ma ei suuda siiamaani uskuda, et kĂ”ik see, millest ma unistasin, tĂ”epoolest saigi tĂ”eks. Ehk on vara hĂ”isata, olen ju ainult kolm pĂ€eva tööl kĂ€inud ja ei tea veel Ă”ieti mitte millestki mitte midagi. Aga mul on tĂ”esti NII tugev tunne, et ma olen Ă”iges kohas ja teen Ă”iget asja. MĂ”tted juba lendavad, kuidas ja mida kĂ”ike vĂ”iks teha, muudkui mĂ€rgin ĂŒles kĂ”ike, mida kuskilt uurida, mida kellelt kĂŒsida… VĂ”rratu tunne. Ma loodan, et see kĂ”ik jĂ€tkub samas vaimus.

Nii et jah… Töökuulutusi hakkasin vaatama suvel 2011. Tööle minna tahtsin alguses juba kevadel 2012, seda aga puhtalt rahalistel pĂ”hjustel – ideaalis oleksin soovinud panna Poisi lasteaeda alles kolmeselt. Ning see kĂ”ik saigi tĂ”eks. Otsisin varem tööd, aga lihtsalt ei leidnud midagi. Sain suurepĂ€rase kogemuse elades vĂ€lismaal tĂ€iesti vÔÔras keelekeskkonnas, lisaks nĂŒĂŒd siis ka kaugsuhte kogemus – kuni ei proovi, seni ju ei tea. JĂ€lle olen targem ja mĂ”istan ka teisi paremini. NĂŒĂŒd kĂ€ivad lapsed lasteaias ja mul Ă”nnestus leida uskumatult Ă”ige töö – see vĂ”imalus tekkis just nĂŒĂŒd, just praegu ja just siin. Varem poleks seda olnud, tulevikus sellisel kombel ka mitte. Just praegu on mul vĂ”imalus olla osaline ĂŒhes ÀÀretult pĂ”nevas arengus.

Ajaga loksuvad kÔik asjad ise paika ja mÔtte jÔud on suur. JÀlle sain sellele kinnitust.

Üksikasjalikumalt ma oma praegusest töökohast rÀÀkida ei kavatse, vĂ€hemalt mitte niipea. Sedagi postitust plaanisin esialgu kirjutada alles hiljem, nĂ€iteks paari nĂ€dala vĂ”i isegi kuu pĂ€rast. Kuna kommentaaris aga paluti, et oma tööotsingutest lĂ€hemalt rÀÀgiksin ning positiivne emotsioon on juba praegu nii suur, siis mĂ”tlesin, et miks mitte. Loodan, et nĂŒĂŒd midagi Ă€ra ei sĂ”nunud 😉

Eneseotsingud ja avastused

Kurtsin just eelmises postituses laiskust ning sellest tulenevalt ka siinset vaikust. Oh, kuidas selle peale hakkasid mĂ”tted jooksma! Terve Ă”htupooliku tĂ€hendasin paberile ĂŒles mĂ€rksĂ”nu, et mĂ”ttes mĂ”lkuvast teemast midagi kaotsi ei lĂ€heks ega ununeks.

PĂ€evade kaupa arvuti taga istumine on tegelikult halb ja kogu aeg seda teha oleks kohe vĂ€ga paha. Aga praegu ma juba tegelikult tunnen, kuidas see on mulle vĂ€ga kasulik olnud. Internet on ju pungil tĂ€is huvitavat ja kasulikku infot. Ja ĂŒldiselt mul pole kombeks arvutis mĂ”ttetult aega raisata – ikka ja ainult huvitavad ja vajalikud asjad. Pallide mĂ€ngimine ja filmide-seriaalide vaatamine jÀÀb meelelahutusliku poole peale. Eks tegelikult ka sĂ”pradega suhtlemine ja blogide lugemine. Aga see kĂ”ik pakub nii suurt rahuldust! Lisaks saan alati lugeda ĂŒkskĂ”ik mis teema kohta, mis parasjagu huvi pakub. Uudiseid loen ka viimasel ajal tihti, kĂŒll vĂ€ga valikuliselt, aga iga pĂ€ev 😉 Tunnen, kuidas maailm mind aina rohkem huvitab, tahan oma maailmapilti avardada.

Ja vahel komistan midagi muud otsides selliste asjade otsa, mis mind vaimustavad. Eile (vĂ”i oli see juba ĂŒleeile?) leidsin nĂ€iteks Merit Raju blogi. No ausĂ”na, ma isegi ei mĂ€leta, kustkaudu. Juba ununenud 🙂 Aga sain blogi lĂ€bi lugemisega just ĂŒhele poole ja oi, kuidas see mind inspireeris.

Merit Raju jĂ”udis minuni esimest korda tĂ€nu Herzile umbes aasta tagasi, mil ta vaimustus Meriti raamatust “Out of office ehk aasta ilma kontsakingadeta”. Herz muideks on nĂŒĂŒdseks oma kontoritöölt lahkunud ja rĂ€ndab Austraalias ringi, nii et raamat mĂ”jus hĂ€sti 🙂 No igatahes, ma siis pidin ka kohe selle raamatu laenutama, lugesin lĂ€bi ja tĂ€itsa meeldis. Samas tol hetkel see nii sĂŒgavaid hingekeeli ei puudutanud, unustasin kiirelt enamiku Ă€ra ka.

Teist korda jĂ”udis Meriti nimi minuni ĂŒsna ootamatuid teid pidi. Üks virtuaaltuttav, keda sain omal ajal tundma lĂ€bi ĂŒhe perefoorumi teema, kus augustilaste emad koos jutustamas kĂ€isid, reklaamis FB-s raamatut, mille kaasautor ta koos Merit Rajuga oli ning kus olid lisaks teise samast foorumiteemast pĂ€rit tuttava tehtud fotod. No ĂŒhesĂ”naga kolm tuttavat nime ja selline ootamatu asi nagu raamat. Seda raamatut ma poes lehitsesin ja tundus huvitav, aga seni pole lugenud. NĂŒĂŒd panin ennast raamatukogus ootejĂ€rjekorda, Meriti teistele raamatutele ka. Tahaks minna ja osta, aga raha pole ĂŒldse, olgu Ă”nnistet raamatukogud!

See foorum, kus ma nĂŒĂŒdseks enam ammu ei jutusta, seal oli meid algselt 60 ringis, aga miskil hetkel irdusime vĂ€iksema grupiga, sest meie mahemeelsus, mis algselt arutelu rikastas, muutus enamusele mingist hetkest vastumeelseks… Aga vĂ€iksema osaga suhtleme virtuaalselt edasi ja tolle raamatu autorid olid oma elu ja olemusega kaks minu vaat et suurimat eeskuju sealt foorumiperest… Meritist ei teadnud ma aga midagi rohkemat kui vaid seda ĂŒhte raamatut, mida lugenud olin.

Ja nĂŒĂŒd siis lugesin lĂ€bi Meriti blogi ja olen temast tĂ€pselt sama palju vaimustunud. JĂ€lle on juures ĂŒks eeskuju. Eeskujund on nii head, nii inspireerivad!

Aga kĂ”ige olulisem, mis ma Meriti blogist sain… Peale julguse ja Ă€ratundmise, kui hea on usaldada oma intuitsiooni, elada oma elu nii, nagu ISE Ă”igemaks pead, pĂŒĂŒelda tĂ€pselt selle poole, mida kĂ”ige rohkem teha tahad ja mitte leppida vĂ€hemaga…

Ma olen teatavasti ÀÀrmiselt kannatamatu ja emotsionaalne inimene. See pole mind kunagi suuremat hĂ€irinud, sest tĂ€iskasvanud inimestega suheldes on kĂ”ik mĂ”istlikud ja noh, kui vahel emotsioonid ĂŒle pea keevad, annab neid hiljem kenasti pĂ”hjedada ja asjad Ă€ra seletada. Aga nĂŒĂŒd olen ma ema ja kannatamatus ei ole enam midagi sellist, mille puhul saan kĂ€ega visata ja öelda: “Ah, ma olengi selline, peate leppima.” Ma ju tean, et vĂ€ikesed lapsed kĂ€ituvadki tihti irratsionaalselt, et nad ei saagi osata kĂ”ike, et nad on kĂ”igest vĂ€ikesed lapsed, kes mĂ”tlevad hoopis teistmoodi, alles Ă”pivad kĂ”ike, unustavad kĂ”ik kiirelt… Aga sellest teadmisest pole mitte mingisugust kasu, kui ma olen parasjagu veidi kehvemas tujus ja nad teevad mingi lolluse. Kui kohe-kohe kahene Poiss absoluutselt iga asja peale, mis talle ei meeldi vĂ”i mida ta ei saa, VÄGA kĂ”va kisa tĂ”stab (ja seda juhtub pidevalt) vĂ”i jĂ€lle kuskil midagi rĂ”vedalt Ă€ra plĂ€kerdab. Kui kolmepoolene Plika mingite absurdiasjade pĂ€rast jonnima kukub… Kui nad toiduga mĂ€ngivad… Ma TEAN, et nad on kĂ”igest lapsed ja minu, aruka tĂ€iskasvanu, kohus on jÀÀda rahulikuks, vĂ€ljendada oma tundeid konkreetselt ja mĂ”istlikult… Ma tean muidugi ka seda, et ma olen kĂ”igest inimene ja me kĂ”ik mĂ”nikord plahvatame, aga mina plahvatan liiga tihti ja lapsed kannatavad selle all. No eks Abikaasa eemalolekul on ka oma osa – saame kĂŒll hĂ€sti hakkama, aga emotsionaalselt on ikkagi raske ja tunded keevad kĂ”igil tihti ĂŒle…

ÜhesĂ”naga – ma olen ammu aru saanud, et kui varem vĂ”isin oma kannatamatu iseloomuga elada, siis nĂŒĂŒd ei ole see enam variant, kui ma ei taha just oma laste ĂŒlejÀÀnud elu emotsionaalselt tĂ€iesti tuksi keerata. Okei, ma arvan, et ma tegelikult liialdan, sest ega ma nĂŒĂŒd enamasti NII palju ka ei plahvata, aga siiski, ma tahan Ă”ppida oma tundeid valitsema ja muutuda tasakaalukamaks. Ja uskuge mind, see pole ĂŒldse kerge. Ma olen kakssada viiskĂŒmmend korda endale lubanud, et MA EI LÄHE ENAM NÄRVI, selleks et kolme minuti pĂ€rast jĂ€lle minna 🙂 Ma olen endale teadvustanud, et ma suudan rahulik olla siis, kui olen ise heas tujus, mille omakorda tagab see, et ma olen puhanud, söönud, soojas… Aga sellest pole kasu, sest alati ma ikkagi seda kĂ”ike pole 🙂

Mul on oma kosmeetik, kelle juures ma olen kĂ€inud alates 2003. aasta algusest iga nelja nĂ€dala tagant, no vĂ€lja arvatud muidugi vĂ€lismaal elatud aeg. Tal on hĂ€sti lahe iseloom, mis mulle hĂ€sti sobib, jutustame alati maast ja ilmast. Viimasel ajal on teda hakanud huvitama transpersonaalne psĂŒhholoogia, ta ise praegu Ă”pib ka midagi selles vallas ja… No Ă”udselt huvitav on temaga rÀÀkida, me areneme ĂŒhes suunas. Mina rohkem mĂ”tte tasandil veel, tema juba praktiseerib. No mina tegin hiljuti lĂ€bi holistilise neliku, mis oli nii jabur, et see on omaette pikem jutt… Et ma ĂŒritan ka vaikselt ikka ennast muuta… Aga no sellest ĂŒhest nelikust kĂŒll ei piisanud, et mu kannatamatust minema pĂŒhkida, no see polegi nii kerge töö, ma pean enda kallal ikka rohkem vaeva nĂ€gema.

Ah, no igatahes, mu kosmeetik soovitas mulle meditatsiooni 🙂 Mis on mulle alati tundunud millegi ÀÀrmiselt Ă€rritavana, no ei oska mina ĂŒhes kohas istuda ja pead mĂ”tetest tĂŒhjaks teha… Vaat, sellepĂ€rast tulebki tööd teha endaga. Ma pole kĂŒll reaalselt jĂ”udnud midagi proovida, ta soovitas mu alustuseks vaikselt maha istuda ja kĂŒĂŒnlaleeki passida. No ma ĂŒkspĂ€ev katsetan.

Aga jĂ”udes nĂŒĂŒd lĂ”puks selle juurde, mida ma alustasin umbes kĂŒmme lĂ”iku tagasi – mis on kĂ”ige olulisem, mis ma leidsin Meriti blogist – JOOGA!

Ma olen alati pĂ”himĂ”tteliselt teadnud, et jooga on elustiil, mĂ”tteviis. Palju rohkemat, kui spordiklubis kummalistes asendites lihaste venitamine ja meditatsioon ja kes teab mis veel. Aga ma ausĂ”na polnud mitte kunagi pĂ€riselt lugenud ega uurinud, mis vĂ€rk selle joogaga siis tĂ€pselt on. Olin selle lĂŒkanud kĂ”rvale kui endale mittesobiva trenni, sest noh, ma olen ju liiga kannatamatu 😛

Ja suur oli minu hĂ€mmastus, kui ma lugesin Meriti blogist jooga pĂ”himĂ”tetest… Mis kattusid pĂ”himĂ”tteliselt 100% MINU elufilosoofiaga. Sellega, kuidas ma tahaksin elada, sellega, milliseks inimeseks ma tahaksin saada. See ja see postitus nĂ€iteks… No seal on pikalt teksti, aga vĂ€ga lĂŒhidalt ja kokkuvĂ”tvalt paari lĂ”iku tsiteerides:

kindlasti on vÀgavÀga abiks kÔik meditsiinilised masinad ja aparaadid, aga veelgi parem on elu siis, kui Ônnestuks elada viisil, et meditsiiniabi jÀrele vajadust ei tekigi. see tÀhendab, et puhas toit, puhtad mÔtted ja oskus oma emotsioone kanaldada, piisav liikumine ja puhkus ning harmoonilised suhted tagavad tÀiesti terve ja Ônneliku elu.

/—/

lastele ma ĂŒtlen ikka – et asju lihtsamaks teha – jooga on selline elustiil, et sa elad nii, et endal on hea, teistel on hea ja keskkonnal on hea. ja jooga elustiilist kinni pidades  elad vĂ€ga vanaks nii, et sul pole vaja keppi, prille ja sul on kulmukortsu asemel ainult naerukortsud. 

Ah, ma ei leia praegu ĂŒles neid teisi kĂ”ige paremaid kohti… Aga tĂ€pselt seda ma ju tahangi! Tahan elada Ă”nnelikult, toituda puhtalt, mĂ”elda positiivselt, liikuda piisavalt, tahan, et elus oleks tasakaal… Tahan olla terve pensionĂ€r, kes ei pea sööma ĂŒhtki rohtu 🙂

Ma kunagi kirjutasin blogis, et minu elu kĂ”ige suurem eesmĂ€rk on olla Ă”nnelik ja keegi kommenteeris, et see on liiga laialivalguv. Minu jaoks ei ole. Minu jaoks on see absoluutselt kĂ”ige olulisem. Konkreetsemad eesmĂ€rgid tekivad siis, kui suudad enese jaoks selgeks mĂ”elda, MIS just SIND Ă”nnelikuks teeb, et siis selle poole pĂŒĂŒelda. Ja ma vaidlen tuliselt vastu neile, kes ĂŒtlevad, et kogu aeg ei saagi Ă”nnelik olla ja peaksid olema Ă”nnelik, kui ĂŒldse vahel Ă”nnelik oled. TĂ€hendab jah, nii palju on tĂ”si, et kogu aeg ei saa. Aga teadlikult oma mĂ”tteid valides saab ENAMIK ajast olla Ă”nnelik, seda usun ma kĂŒll. Ja just sellepĂ€rast ma pöörangi nii palju tĂ€helepanu igapĂ€evastele pisiasjadele, tunnen neist rÔÔmu. Ma ĂŒritan kĂ”igist ebameeldivatest ja rasketest asjadest ning takistustest mĂ”elda kui elu Ă”ppetundidest – ma kĂŒll vihastan ja pettun korraks, kuid tuletan siis endale meelde, et see on millekski hea, ma leian absoluutselt igast asjast midagi, mida ma saan Ă”ppida, mis mind pikemas perspektiivis arendab ja minust parema inimese teeb. Ja ehkki viha ning pettumuse tundel lĂ€heb aega, et ĂŒle minna, siis need ju alati lĂ€hevad… Ja ma lihtsalt ĂŒritan nende tunnete tundmise ajal neid mitte arutult vĂ€lja pursata ja negatiivseid mĂ”tteid kuhjata, vaid negatiivse poole enda jaoks lĂ€bi mĂ”elda ja sellest midagi head leida.

Ja kuigi juhtub ikka, et ma plahvatan ja tĂŒlitsen ja olen rahulolematu… Siis ma tean, et ma muutun jĂ€rjest paremaks.

IgaĂŒhel on oma elu, igaĂŒhel on erinev elutee. See, mis on Ă”ige minu jaoks, ei pruugi seda olla teiste jaoks. Aga ma tean, et ma pean elama oma elu tĂ€pselt nii, nagu mulle endale kĂ”ige Ă”igem tundub. Ratsionaalsus on hea, aga ma usaldan suuresti intuitsiooni (ning ĂŒritan seda eristada emotsioonist, sest puhtalt emotsioonide pĂ”hjal tehtud otsused ei pruugi need kĂ”ige paremad olla) – sellest kĂ”igest kirjutas Merit ka kuskil jube hĂ€sti, aga ma ei viitsi seda kohta hetkel ĂŒles otsida.

Minu jaoks on oluline olla Ă”nnelik ja kĂ€ituda teistega nii, nagu soovin, et minuga kĂ€itutaks. Olla sÀÀstev ka keskkonna suhtes. Minu pere ja lĂ€hedased on mulle kĂ”ige olulisemad. Mul on isegi hea meel, et ma olen endiselt kutsumuseta – sest terve maailm on minu ees valla. Ma tunnen, kui Ă”ige on otsus minna praegu paariks aastaks vĂ€lismaale ning teha seal kĂ”vasti tööd, et teenida vahendeid ĂŒhe oma kĂ”ige suurema unistuse – mugava kodu heaks.

Ma tean, et unistused ei tĂ€itu ĂŒleöö, et nende nimel peab pingutama ja vaeva nĂ€gema. KĂŒll aga usun ma seda, et oma unistusteni on vĂ”imalik jĂ”uda kiiresti/kiiremini… Kui nendesse ja endasse uskuda 🙂 See, kui keegi arvab, et tema ei suuda vĂ”i et meie ei suuda lĂŒhema ajaga kodu remondiks vajalikku raha koguda, on tema enese isiklik mure. Kuni ta arvab, et tema ei suuda, seni ta nĂ€htavasti ei suudagi. Aga ma tean, et MEIE suudame. Kui me seda soovime, siis suudame. Ei pea ootama kĂŒmme vĂ”i kakskĂŒmmend aastat, saab ka kiiremini.

See, kui mĂ”ni mĂ”tleb, et kui ma praegu, 28-aastasena, karjÀÀri alustamise asemel veel mitmeks aastaks vĂ€lismaale (suure tĂ”enĂ€osusega lihttööd tegema) lĂ€hen, siis hiljem mind keegi enam ei tahagi, on ka tema isiklik mure. Mina tean ja olen kindel, et pole mitte mingit vahet, kas ma alustan SELLE ÕIGE asjaga kolm aastat varem vĂ”i hiljem. JĂ€rgmised aastad on tagala kindlustamise ja eneseotsingute aeg. Kogume raha kĂ”ige olulisema, meie pere baasi, KODU jaoks. Ja ma usun kĂŒll, et ma saan selle ajaga oma mĂ”tted tuleviku suhtes palju selgemaks ning tean, mis suunas tegutsema hakata. TĂ€itsa vĂ”imalik, et hakkan juba sel ajal, kui vĂ€lismaal oleme. Üldine suund on ju tegelikult selge nagunii – te ju teate ja nĂ€ete, kui sĂ€rama paneb mu silmad roheline maailmavaade.

Mis ma tagasi jĂ”udes peale hakkan, eks ole nĂ€ha. Mul on endiselt tĂ€itmata unistus töötada mĂ”nda aega kontoris. No teate kĂŒll, ennast ilusasti riidesse panna, tööle minna ja seal kasulikke asju teha. VĂ”ib-olla leian tagasi tulles mĂ”ne sellise tööpakkumise, mis mulle huvi pakub ja kuhu mind tahetakse. VĂ”ib-olla ei leia, vĂ”ib-olla ei taheta. Aga pikemas perspektiivis, tunnen ma kĂŒll, on meie tööalane tulevik mingi oma (rohelise) asja ajamine. Kas me hakkame sellega tegelema varem vĂ”i hiljem, eks ole nĂ€ha. KĂ”ik teed on valla!

VĂ”iks öelda, et tĂ€nu Meritile said mu eneseotsingud kohe uue hoo sisse ja ma olen eneses kindlam, kui eales varem. Ja jooga kohta kavatsen nĂŒĂŒd pĂ”hjalikumalt uurida, tahan seda vaikselt proovida ja mediteerima Ă”pin ka, maksku mis maksab 🙂 Õpin oma emotsioone vaos hoidma! Mulle meeldib olla emotsionaalne, aga mulle meeldib see ĂŒlevoolav emotsionaalsus ainult positiivses vĂ”tmes. Siis, kui ma tĂ€ie rauaga ennast huvitavaid teemasid uurin ja analĂŒĂŒsin; siis, kui ma millestki vaimustun. Negatiivses vĂ”tmes on ĂŒlevoolav emotsionaalsus aga kurnav ning elu mĂŒrgitav ning just selle poole kavatsen ma kontrolli alla saada. Ma tean, et see saab olema pikemaajalisem protsess, aga ma saan sellega hakkama!

Ma armastan ennast sellisena, nagu ma praegusel hetkel olen, kĂ”igi oma vigadega. Mu mĂ”tted liiguvad Ă”iges suunas ja see on minu jaoks tĂ€iesti piisav. Minu suurim unistus on see, et kunagi elan ma maal pĂ”humajakeses ja olen taimetoitlane ja ei huvitu materiaalsetest asjadest (EDIT: st ebavajalikest materiaalsetest asjadest, mille lĂ”ksu langevad suuremal vĂ”i vĂ€hemal mÀÀral kĂ”ik tarbimisĂŒhiskonna elanikud – paljud asjad on vĂ€ga mugavad ja vajalikud, kommentaaris sellest pikemalt) ja… See on minu jaoks ideaalne elu (no nĂ€e, umbes selline). Aga selleni jĂ”udmiseks lĂ€heb, ma arvan, pikki aastaid. Ja seni ma muudan ennast tasapisi. Naudin oma kohvi ja siidrit ja ĆĄokolaadi ja liha ja vahel rĂ€mpstoitu… See on tĂ€iesti okei, selles pole mitte midagi halba. Aga ma tean, et tasapisi muutub mu elu jĂ€rjest tervislikumaks. Ma ju nĂ€en, kuidas ma viimastel aastatel muutunud olen, ma olen kindel, et see lĂ€heb samas suunas edasi.

Ma olen juba praegu suurepĂ€rane inimene, suurepĂ€rane naine, suurepĂ€rane ema, sĂ”ber ja kodanik… Aga ma töötan iga pĂ€ev selles suunas, et saada veel paremaks.

Oh, ma vaatasin nĂŒĂŒd lĂ”puks neid pabereid, millele ma oma mĂ”tteid ĂŒles tĂ€hendasin ja ĂŒks teema on tĂ€iesti katmata, aga see on liiga pikk, nii et ma lahkangi seda mĂ”ni teine kord. Praeguseks sai juba niigi palju.

Elu on vÔrratu ja absoluutselt kÔik on vÔimalik, kui mÔelda positiivselt, unistada suurelt ning mis kÔige olulisem, endasse jÀÀgitult uskuda.

Rahutu hing? Ebarealistlikud unistused?

Seoses kolimisplaanide avalikustamisega olen saanud palju vastukaja (siin ja siin). Enamjaolt positiivset, mĂ”nel puhul mitte nii vĂ€ga. Ja just nonde viimaste puhul jĂ€in mĂ”ttesse, kas ma tĂ”esti jĂ€tsingi midagi kahe silma vahele ja meie otsus on Ă€kki vale vĂ”i kas ma tĂ”esti ei seletanud piisavalt adekvaatselt Ă€ra, mis pĂ”hjustel me mĂ”neks ajaks Eestist lahkuda otsustasime…

Ei tea… Ma armastan Eestit, ma olen patrioot ja ma tĂ”esti tahan oma kodumaa jaoks midagi Ă€ra teha, aga mulle tĂ”esti tundub, et praegu mĂ”neks aastaks lahkudes suudan ma hiljem tunduvalt parem kodanik olla, kui siia jÀÀdes. Mulle tundub, et mĂ”ned vĂ”tavad seda isamaalisust veidi liiga valuliselt. Sest tĂ”epoolest, vĂ€ljarĂ€nne on probleem ja mulgi on kurb lugeda arvamusi, kus öeldakse, et Eesti on tĂ€iesti mĂ”ttetu pommiauk, hea, et minema sain. Aga minu puhul on lugu ju hoopis teistsugune.

Ma ei saa aru… Enda meelest ei ole mu unistused absoluutselt midagi röögatult tarbetut vĂ”i luksuslikku. Ainult kaks suurt unistust ongi. Esiteks oma kodu, mugav unistuste kodu. Ühe puumaja renoveerimise soovis pole ju mingit liigset luksust? Ma ei peaks ju rahulduma vĂ€hesemaga, kuna siis saaks lubada mugavusi vĂ€iksema sissetulekuga? Ei taha mugavustega korterisse, tahan siin oma majaosas elada, ja tĂ”esti – tahan kodulaenu tagasi maksta ning remondi Ă€ra teha tunduvalt kiiremini kui 20 aastaga. Ja minu meelest ei ole see soov ebareaalne ega pĂ”hjendamatu. Sest ma tunnen, et me SUUDAME seda.

Teiseks tahan ma tööd, mida armastan ning mis tooks piisavalt sisse, et mĂ”nusasti Ă€ra elada. Viimane on jĂ€llegi vĂ€ga libe vĂ€ljend, aga te ju tunnete mind – ma olen minimalist. Ma armastan ilusaid asju, aga vaid siis, kui need on praktilised ja kasulikud. Ma ei taha kĂ”ige odavamat, ma tahan kvaliteetset, tervislikku, looduslikku… Ja selle nimel olen nĂ”us rohkem maksma. Samas eelistan igal vĂ”imalusel taaskasutust ja ise tegemist, mis jĂ€llegi raha kokku hoiab. Nii et minu unistuste elustiil, ma jĂ€llegi leian, ei ole midagi tarbetult luksuslikku. Peale vajalike kvaliteetsete asjade (ning pĂ€riselt ka, mida vĂ€hem asju, seda parem) tahaks vahel vĂ€ljas kĂ€ia, söömas vĂ”i kontserdil vĂ”i teises linnas sĂ”prade juures… Tahaks vahel reisida, ka vĂ€ljaspool Eestit… No on ju ĂŒsna mĂ”istlikud soovid? Ma usun, igaĂŒks meist soovib sarnaseid asju. Ning jah, selle jaoks on vaja raha… JĂ€relikult peab olema piisavalt hĂ€sti tasustatud töö. Ja kuna me veedame töötades nii suure osa oma elust, peab see olema midagi, mida ma armastan. VĂ€hemaga ma lihtsalt ei lepi.

Ma tean, et asjad ei juhtu ĂŒleöö, et unistused ei tĂ€itu ĂŒleöö. Ma olen nĂ”us nende nimel pingutama, kokku hoidma… Ma olen sellega harjunud. Aga minu jaoks on ainuĂ”ige elu see, kui ma tunnen, et arenen. Et ma liigun oma eesmĂ€rkide suunas, kasvĂ”i tasapisi.

Ühe kommenteerija meelest peaksin ma tunnistama, et olen lihtsalt rahutu hing, et PĂ€rnu aeg on selleks korraks lihtsalt lĂ€bi saanud ning vaevalt et me leiame Soomest seda, mida otsima lĂ€heme. Et ma peaks selle asemel end siin ĂŒles töötama, sest muidu olen ĂŒhel heal pĂ€eval 35 ja ilma igasuguse kogemuseta ja miks peaks keegi siis mind tööle vĂ”tta tahtma.

Rahutu hing ma kindlasti olengi. Alati mĂ”tlen sellele, kuidas saaks paremini. Ja ma ei pelga selle nimel vajadusel suuri samme astumast. Aga PĂ€rnust ma kĂŒll hea meelega Ă€ra ei lĂ€he. Mulle meeldib siin tohutult ning kui ma tunneks, et me liiguks siin elades natukenegi oma eesmĂ€rkidele lĂ€hemale, siis me ei lĂ€hekski. Siinne elu oleks praegu aga paigalseis, seega on muutus vajalik.

Jah, ma olen palju kolinud. Aga absoluutselt iga kolimine on olnud pĂ”hjusega – oleme iga kolimisega tĂ€itnud mĂ”ne eesmĂ€rgi, jĂ”udnud sammukese lĂ€hemale mĂ”nele unistusele.

Ma kolisin pĂ€rast keskkooli lĂ”ppu Tartusse, et minna ĂŒlikooli. Ma kolisin pĂ€rast ĂŒlikooli lĂ”petamist Tallinnasse, et elada koos mehega, keda tol ajal armastasin. Ma kolisin Tallinnast Londonisse, kui mul oli tunne, et seisan nii eraeluliselt kui tööalaselt paigal, ma olin noor ja tahtsin maailma nĂ€ha. Ma kohtusin Londonis Abikaasaga, jĂ€in rasedaks ning me kolisime tagasi Eestisse, Tartusse, et sĂŒnnitada oma laps kodumaal, olla pere ja sĂ”prade lĂ€hedal. Me saime elada oma lemmiklinnas Tartus, olla koos lapsega kodus, ma sain harjuda minu jaoks nii ootamatu emadusega, ma ei teadnud ju laste kasvatamisest midagi… Me saime isegi abielluda, oma unistuste suure peoga. Ning kui Abikaasa Tartus tööd ei leidnud ja Londoni tööd tagasi pakuti, siis vĂ”tsime selle pakkumise rÔÔmuga vastu, sest Eesti eesmĂ€rgid olid selleks korraks tĂ€idetud. Ülemustele ĂŒtlesime juba kolimise plaane arutades, et plaanime teist last ning tema sĂŒnniks kolime kindlasti tagasi Eestisse, see oligi mĂ”eldud lĂŒhiajalise otsana. Laps tuli tĂ€pselt nii, nagu planeerisime ning meie kolisimegi tagasi Eestisse – seekord PĂ€rnusse, kus elasid meie perekonnad. SĂŒndis teine laps, lisaks tĂ€itus veel ĂŒks suur unistus ja saime osta oma kodu – puhtalt tĂ€nu sellele, et suutsime Londonis Abikaasa palgast Ă€ra elada ning saime minu vanemahĂŒvitise omafinantseeringu jaoks sÀÀsta. Kuna oli olemas ĂŒhe lapsega Tartus elamise kogemus, saime tĂ€nu sellele ka aru, kui hea on elada samas linnas vanavanematega… Saime aru, et hoolimata meie Tartu-armastusest on PĂ€rnus praegu kĂ”ige parem.

Iga kolimine oli pÔhjusega.

Me lootsime, et me suudame leida PĂ€rnus tööd, mis pakuks rahuldust nii emotsionaalselt kui materiaalselt. Me oleksime ju rÔÔmuga olnud nĂ”us alustama vĂ€iksemast palgast, kui oleks olnud lootus kuskile areneda. See, et Abikaasa leidis nii kiiresti erialase töö, oli isegi ime ja me olime selle eest vĂ€ga tĂ€nulikud. Seal oli aga probleemiks palk, mis polnud kĂŒll kaugeltki miinimum, aga siiski liiga vĂ€ike. Me otsisime talle pikalt uut parema palgaga tööd, ta kandideeris mitmele poole, tulemusteta.

Mina otsisin samamoodi pikalt tööd. Oli tĂ€pselt ÜKS pakkumine, mil oli tulevikuperspektiivi – nii minu isikliku arengu kui palganumbri mĂ”ttes. Seal otsiti assistenti, kuid tehti lĂ”puks valik vaid erialase kogemustega inimeste seast, neid lihtsalt kandideeris nii palju, seega ei pÀÀsenud ma isegi vestlusele. KĂŒll aga ajendas just see pakkumine mind autokooli minema, selle otsusega olen ma vĂ€ga rahul.

Oli veel kaks pakkumist, mĂ”lemad kontoritööd. Ühe puhul sain isegi vestlusele, mis lĂ€ks vĂ€ga hĂ€sti, kus aga samas ka tĂ”deti, et mul on selle töö jaoks liiga palju sĂ€rtsu. Ja olgem ausad, vestluse kĂ€igus tööst paremini aimu saades sain isegi aru, et tĂ”epoolest – see oleks huvitav vaid seni, kuni ĂŒlesanded selged. Ja edasine arenguvĂ”imalus oli kĂŒsitav. Teises kohas oleks olnud samamoodi pĂ”nev, aga arenguvĂ”imalust eriti mitte.

Siis otsisin osalise ajaga tööd, sest sai selgeks, et Poisile ma sĂŒgiseks lasteaiakohta tĂ”enĂ€oliselt ei saa ning ema teda tĂ€iskohaga hoida ka ei saa. Ma oleks vĂ”inud proovida maaklerikarjÀÀri, aga see poleks kohe kindlasti alguses nii palju sisse toonud, et ma oleksin suutnud Ă€ra elamiseks piisaval mÀÀral meie pere eelarvesse panustada. Elu tahab elamist ja laen maksmist, nii langes see variant Ă€ra. Pakkusin ennast veel kahte kohta, kindlustuse ja ajakirjanduse vallas, kummastki ei vaevutud isegi vastama.

Nii et jah, ma otsisin aasta aega. Esimesed pool aastat polnudki midagi, mis oleks mulle huvi pakkunud. Teise poole jooksul oli mitmeid kandideerimisi, aga tulemuseks null. VĂ”ttes lisaks arvesse fakti, et ma ei saa Poisile lasteaiakohta, samuti poleks meil kindlasti raha olnud eraka jaoks, oleks jÀÀnud ainus variant graafikuga vĂ”i öine lihttöö. MĂŒĂŒja vĂ”i koristaja 🙂 Mis oleks tĂ€hendanud, et Abikaasat ma poleks sellise töö kĂ”rvalt praktiliselt nĂ€inudki. Ja palka oleks saanud tĂ€pselt nii palju, et oleks vaevu ots-otsaga kokku tulnud.

Riik ei vastuta minu elu eest, mina ise vastutan. Ma olen teinud oma elus palju teadlikke valikuid ning nende tulemus on tĂ”esti selline, et praegu, siin PĂ€rnus, vĂ”ttes arvesse meie kogemusi, kohaliku tööturu pakkumisi ja palku ning samuti meie kodulaenu sissemakse suurust (mis, muideks, pole ĂŒldse röögatult suur – kĂŒll umbes poole suurem, kui me sellise koha eest ĂŒĂŒri maksma peaks, aga samas poole vĂ€iksem, kui nii mĂ”nigi omale buumi ajal kolmekĂŒmneks aastaks kaela vĂ”ttis), ei ole nii mĂ”tet jĂ€tkata.

Oleks variant kolida pĂŒsivalt Tallinnasse vĂ”i Tartusse, kus oleks kergem veidi kĂ”rgemat palka teenida. Oleks variant muuta kodulaenu makseperiood 10 aasta pealt nĂ€iteks 20 peale, et veidi rohkem raha elamiseks jÀÀks. Aga me ei taha pĂŒsivalt mujal elada, me ei taha 20 aastat laenu maksta ja remonti teha, ma ei taha ka teha olematu palga eest tööd, mis mulle ei meeldi. Ja sellel kĂ”igel pole tegelikult patriootlikkuse ega kodumaa-armastusega miskit pistmist. See on lihtlabane elu.

Mida me ĂŒldse Soomest ootame? VĂ”imalust elada inimvÀÀrselt ning lisaks sÀÀsta. Muidugi on riskid – kui palju me ikka kĂ”rvale panna suudame ja nii edasi. Aga riskid on alati! Ja igatahes on tingimused paremad, kui hetkel PĂ€rnus. Nii et jah, ma olen tĂ€iesti kindel, et me leiame Soomest seda, mida ootame. Nagu me oleme alati saavutanud kĂ”ik need eesmĂ€rgid, mis olid seotud eelmiste kolimistega.

Ma ei nĂ€e mingit pĂ”hjust, miks me ei peaks saavutama ka praeguseid eesmĂ€rke – kolida Plika kooliajaks PĂ€rnusse tagasi, sÀÀsta selleks ajaks piisavalt remondi ja oma Ă€ri alustamise jaoks. KĂŒll me mĂ”tleme vĂ€lja, mis asjaga tegelema hakata. Me vĂ”ime vabalt remonti suuremas osas ise teha, oma Ă€ri alustamise kĂ”rvalt vajadusel suvalist palgatööd teha, kuniks oma asi piisavalt sisse tooma hakkab. Sest siis toimuks ikkagi areng, oleks tulevikuperspektiiv.

Nii et jah. Ma vĂ”in olla rahutu hing, aga ma olen alati pĂŒĂŒelnud ĂŒsna samade unistuste suunas. Ma olen palju kolinud, aga selleks, et oma eesmĂ€rkidele lĂ€hemale jĂ”uda. Ja ĂŒle kĂ”ige tahaksin ma lĂ”puks jÀÀda PĂ€rnusse paigale, kuniks kĂ”ik meie lapsed on kooli Ă€ra lĂ”petanud. Ja siis, eks siis vaatame 🙂

Aga ma tĂ”esti ei saa aru nendest, kes ĂŒtlevad, et nad ei saa aru, miks me praegu lĂ€heme. Ja minu meelest pole ĂŒkski meie otsusesse positiivselt suhtuja aplodeerinud selle ĂŒle, et jĂ€lle ĂŒks pere kolib Soome. Minu meelest on nad lihtsalt olnud rÔÔmsad selle ĂŒle, et meil on julgust astuda samme oma elu paremaks muutmiseks. Et meil on plaanid paigas, et peame paraku kĂŒll mĂ”neks aastaks Ă€ra kolima, aga lĂ€heme terve perega (mitte ei jÀÀ maha ĂŒks jĂ€rjekordne “ĂŒksikema” oma lastega) ja tahame tulla tagasi. Ja see kĂ”ik ongi ju rÔÔmustamist vÀÀrt!

Ma saan suurepĂ€raselt aru inimestest, kes tahavadki elada ainult Eestis, sest siin on nende jaoks ainuĂ”ige koht. Mul on hea meel, kui nad on leidnud endale töö, mida armastavad. Aga millest ma kohe ĂŒldse aru ei saa, on hukkamĂ”ist, kuna mĂ”ned inimesed tahavad midagi muud. Ma olen kĂŒll patrioot, aga olen ka maailmakodanik. Ma vĂ”in kĂŒll vajadusel ringi kolida, aga ma tulen alati tagasi. Tagasi koju.

VÔiks ometi katsuda asju ka teiste mÀtta otsast vaadata. See on see asi, mida mina katsun kogu aeg teha.

Scroll to Top