kutsumuse otsingud

Inspiratsioon

Kõik, mis puudutas tööalaseid saavutusi ja kutsumuse otsinguid, oli viimased viis aastat kalevi all. Nüüd olen ainult kolm päeva tööl käinud ja juba teisel päeval tundsin, et mingid kraanid on täiega lahti ning teatud kramp (mis must küll saab ja kas ma ikka oskan) on kadunud. Selle asemel on ideed, palju ideid. Nii seoses praeguste tööülesannetega kui nendega, milleks mind TEGELIKULT tööle võeti.

Ja sellele lisaks vormuvad uued mõtted ka tuleviku suhtes. Olen kogu aeg mõelnud, et tahaksin praegu mõnda aega teha turvalist palgatööd kontoris, aga pikemas perspektiivis tundub olevat kõige õigem mingi oma asi, väikeettevõtlus. Abikaasa on palgatööd juba nii kaua teinud, et tema tahaks kohe praegu ettevõtlusega alustada – eks ta on neid ideid genereerinud juba ammu, kui miski õige tunduma peaks, siis lähebki tegemiseks. Aga see on tema teema. Mina, jah, tahtsin alguses palgatööd. Just sellist, mis tõesti meeldib, kus tõesti saab areneda, sellist PÄRIS tööd. Mitte et enne lapsi poleks olnud päris tööd, aga noh, midagi rohkemat 🙂

Sellise töö, tundub, ma leidsin. Ja seal, tundub, on arenemisvõimalust aastateks. Ning tänu nendele tööülesannetele, mis mulle seal praegu anti ning juhuslikult sülle kukkunud samateemalisele projektile, millega seoses mult paar päeva tagasi abi paluti, tekkis mul idee, mis laadi ettevõtlusega mina tulevikus tegeleda võiks. Praegu ei ole mu teadmised veel kaugeltki nii laialdased, et neid rahaks teha, praegu on lihtsalt nauditav hobi, mis võimaldab tuttavaid aidates kogemustepagasit laiendada. Aga tulevikus, ma arvan, kui ma ennast vahepeal hoolega täiendan, võiks sellest täitsa äri teha.

Alustav ettevõtlus ei too nagunii nii palju sisse, et sellest ära elada, enamasti ju alustataksegi palgatöö kõrvalt. Ma loodan, et praegune töökoht osutub täpselt nii potentsiaalseks, kui praegu tundub, siis saab seal areneda ja sellega paralleelselt kunagi vaikselt enda asja nokitsema hakata.

Lisaks on mulle seni täiesti tundmatu eriala, milles ma ennast nüüd esmajärjekorras harima hakkan ja seegi tundub äärmiselt põnev. Äkki kujuneb hoopis sellest mu kutsumus? Kunagi ei tea.

Esialgu aga, jah, on mu tööülesanded valdkonnas, mida ma natukene juba valdan, mis mulle tohutult meeldib, mida ma olen nagunii aastaid hobi korras teinud ja millest võiks tulevikus saada omaenda ettevõtlus.

Kõik ümberringi alustavad oma ettevõtlust. Liis, Daki, Virge… Ja inspireerivad mind samas suunas mõtlema.

Hea on vahelduseks sellistel teemadel mõelda. Mõelda nii, et sel on ka mingi tulemus. Et mul on tulevikule mõeldes tervelt KAKS perspektiivikat ideed!

Inspiratsioon Read More »

Kuidas ma tööd otsisin

Laias laastus võiks öelda, et ma olen otsinud tööd alates suvest 2011.

Oli selge, et ma ei taha jätkata senist “karjääri” klienditeenindajana leti taga, kui tegu polnuks just mingi spetsiifilise eriti meeldiva kohaga nagu ökopood vms. Mõtlesin, et ideaalne töö oleks minu jaoks kontoritöö – absoluutselt ükskõik milline, mis tundub endale huvitav, kuhu ma oma oskuste poolest sobin, kui keegi vaid annaks võimaluse ennast tõestada ja õppida töö käigus. Lisakriteeriumid – et oleks miskitviisi seotud rohelise mõtteviisiga (ehkki oli teada, et selliseid mulle sobivaid kohti Pärnus praktiliselt pole) ning võiks asuda kodule võimalikult lähedal (et ei peaks sõitma bussiga, vaid saaks tööl käia jala või rattaga). No ja muidugi see, et palk poleks päris miinimum – oli teatud summa, mida ma viimati Eestis töötades teenisin ning sellest vähemaga oleks olnud raske leppida. Samas oli muidugi tõenäoline, et pean seda tegema, kuna see summa, ehkki niigi pigem väike, polnud kaugeltki miinimum, vahepeal oli olnud masu, Pärnu palkasid pole mõtet Tallinna omadega võrrelda, olin olnud tööturult pikalt eemal ning oli tõenäoline, et alustan täiesti uues valdkonnas, kus senised kogemused puuduvad.

Alguses vaatasin lihtsalt kuulutusi, et ennast kurssi viia, mida pakutakse. Mitte midagi, mis oleks mulle sobinud 🙂 Pool aastat hoidsin pakkumistel pidevalt silma peal ja esimese, mis tõeliselt kõrvu liigutama pani, leidsin alles 2012. aasta jaanuaris. Sellel konkursil ei pääsenud ma mäletatavasti isegi vestlusele, sest kuulutus otsis assistenti, kellelt ei nõutud erialast kogemust, kandideeris aga nii palju kogenuid, et lõpuks valitigi vaid nende seast. Küll aga ajendas see tööpakkumine mind autokooli minema ning selle otsusega olen ma ääretult rahul. Siiamaani tundub uskumatu, et oskan autoga sõita.

Leidsin eelmisel kevadel veel ühe kuulutuse, mis tundus nõudmiste poolest mulle ideaalselt sobivat – kandideerisin ning käisin ka vestlusel. CV saatjaid oli saja ringis, vestlusele sai viisteist, nii et isegi esimese sõela läbimine oli päris tubli saavutus. Ehkki vestlus läks igati hästi, sai mulle selle käigus selgeks, et töö oleks ilmselt huvitav vaid nii kaua, kuni alles sisse elan ja õpin. Edasi oleks olnud üsnagi rutiinne värk ning tõenäoliselt oleksin üsna kiirelt tüdinenud. Samuti asus töökoht Vana-Pärnus ning ehkki Pärnu on tegelikult nii väike, et igale poole saab rattaga, polnud nii kaugel töötamine mulle sugugi mokka mööda – eelistasin kesklinna või Mai kanti ja kõike, mis sinna vahele jääb.

Ühesõnaga ma oleksin selle töö kindlasti vastu võtnud, aga polnud just ülearu kurb, kui ma siiski valituks ei osutunud.

Mingil hetkel selgus, et Poisile ma tolleks sügiseks aiakohta ei saanud ning ehkki nii minu kui Abikaasa ema olid nõus võimalusel aitama, oli neil siiski ka oma elu ja töö, seega minu täiskohaga tööle minek olnuks liiga keeruline. Sellest tulenevalt kaalusin võimalikke variante, mida saaks teha kodust ja/või osalise ajaga ning kirjutasin ise paari kohta ja pakkusin ennast tööle – üks koht oli kirjutamise, teine kindlustuse vallas. Kummastki kohast ei vaevutud isegi vastama.

Kuna Abikaasa polnud endale ka tasuvamat tööd leidnud ning pärast vanemahüvitise lõppemist oleks sääste ära elamiseks jagunud vaid paariks kuuks, tekkis mõneks ajaks välismaale suundumise idee, mis päädis Norrasse kolimisega.

Ja seal me siis olime ligi pool aastat, kuni sel kevadel juhtus järjest mitu asja, mis panid mõtlema Eestisse tagasi tulemisele. Olulisemad olid muidugi esiteks see, et Abikaasa töö ähvardas otsa saada (jätkus aga lõpuks täpselt samamoodi) ning teiseks see, et inimene, kes meie kodus elas, leidis endale päris oma kodu ning kolis seetõttu plaanitust tunduvalt varem välja. Tagasi kolimise idee oligi idanema pandud ning kolmandaks ajendiks sai üks täiesti teistel teemadel alanud vestlus armsa kursaõega, kelle käest ma sain enda jaoks väga olulist infot, tänu millele teadsin korraga täpselt, KUS ma töötada tahaksin.

Nii et kui ma sain aprilli lõpus kinnituse, et Pärnu lasteaiakohad on alates sügisest olemas, saatsin mais CV oma tulevasele ülemusele ning kirjutasin, kui väga ma tahaks tema juures töötada. Kuna Pärnus tundub kõik käivat tutvuste kaudu, tuvastasin ma rõõmuga isegi ühise tutvuse, minu suureks üllatuseks ei läinud seda aga vaja – sain vastuse, et kui ma Eestisse jõuan, siis võtku ma ühendust ja vestleme.

Kuna tolles asutuses oli ääretult kiire periood, jäi kõik järgnev venima. Vestlusele, mis oli alguses plaanis pigem juunis või juulis, jõudsin alles augusti lõpus ning töö, mis pidi algama septembris, algas minu puhul alles novembri teises pooles. Kui jätta kõrvale aeg-ajalt muretsemine, ega taoline venimine kuidagi pahaendeline pole, sobis hilisem alustamine mulle suurepäraselt – sain nautida viimast vaba suve ning lõpetada sügisel plaanitust tunduvalt pikemaks veninud remonti.

Ja nüüd ma siis lõpetasingi edukalt esimese töönädala ning olen vaimustuses. Mul tõepoolest ongi täpselt selline töö, millest ma kogu aeg unistasin. Kandideerisin enda meelest ühele kohale, aga mulle pakuti hoopis teist – kuhu ma poleks elu sees osanud ise CV-d saata, aga mille jaoks mul on olemas eeldused, lisaks huvi ja õppimistahe. Hetkel on mu ametinimetus üks, aga esialgsed ülesanded sellest laiemad – just sellised, mida ma juba praegu oskan ning naudin. Hästi palju ise mõtlemist ja uurimist, tööd arvutite ja tehnikaga. Kontoritöö, paindlik tööaeg, toredad kolleegid, seotus rohelise eluviisiga – kõik on olemas. Isegi pool kohta, millest ma pärast eelmist kevadet ei julgenud isegi mitte unistada, sest selliseid kohti praktiliselt pole. Ja palganumber selle poole koha kohta on ka täitsa okei.

Muidugi saan ma endale seda poole koha luksust lubada ainult tänu sellele, et Abikaasa praegu Norras rügab. Mu esialgne tööleping on tähtajaline, mai lõpuni. Siis vaatame uuesti üle, kuidas mu oskused ja tööülesanded selleks hetkeks on, kuidas koormus sobib jne. Kui ma tublilt tööd teen ja ennast tõestan, on võimalus pikemas perspektiivis ka täiskohaga jätkata.

Ma vaatasin Eestisse jõudnuna pidevalt ka teisi töökuulutusi, olin alates juulist töötukassas arvel ja puha, aga ei leidnud tõesti mitte kui midagi. See oli ainus koht, kus ma tõesti tahtsin töötada ja sinna ma ka sain. Ilma igasuguste tutvusteta, puhtalt tänu sellele, et ma ise kirjutasin ja pakkusin ennast – juba mitu kuud enne seda, kui reaalsed konkursid algasid.

Ma ei suuda siiamaani uskuda, et kõik see, millest ma unistasin, tõepoolest saigi tõeks. Ehk on vara hõisata, olen ju ainult kolm päeva tööl käinud ja ei tea veel õieti mitte millestki mitte midagi. Aga mul on tõesti NII tugev tunne, et ma olen õiges kohas ja teen õiget asja. Mõtted juba lendavad, kuidas ja mida kõike võiks teha, muudkui märgin üles kõike, mida kuskilt uurida, mida kellelt küsida… Võrratu tunne. Ma loodan, et see kõik jätkub samas vaimus.

Nii et jah… Töökuulutusi hakkasin vaatama suvel 2011. Tööle minna tahtsin alguses juba kevadel 2012, seda aga puhtalt rahalistel põhjustel – ideaalis oleksin soovinud panna Poisi lasteaeda alles kolmeselt. Ning see kõik saigi tõeks. Otsisin varem tööd, aga lihtsalt ei leidnud midagi. Sain suurepärase kogemuse elades välismaal täiesti võõras keelekeskkonnas, lisaks nüüd siis ka kaugsuhte kogemus – kuni ei proovi, seni ju ei tea. Jälle olen targem ja mõistan ka teisi paremini. Nüüd käivad lapsed lasteaias ja mul õnnestus leida uskumatult õige töö – see võimalus tekkis just nüüd, just praegu ja just siin. Varem poleks seda olnud, tulevikus sellisel kombel ka mitte. Just praegu on mul võimalus olla osaline ühes ääretult põnevas arengus.

Ajaga loksuvad kõik asjad ise paika ja mõtte jõud on suur. Jälle sain sellele kinnitust.

Üksikasjalikumalt ma oma praegusest töökohast rääkida ei kavatse, vähemalt mitte niipea. Sedagi postitust plaanisin esialgu kirjutada alles hiljem, näiteks paari nädala või isegi kuu pärast. Kuna kommentaaris aga paluti, et oma tööotsingutest lähemalt räägiksin ning positiivne emotsioon on juba praegu nii suur, siis mõtlesin, et miks mitte. Loodan, et nüüd midagi ära ei sõnunud 😉

Kuidas ma tööd otsisin Read More »

Eneseotsingud ja avastused

Kurtsin just eelmises postituses laiskust ning sellest tulenevalt ka siinset vaikust. Oh, kuidas selle peale hakkasid mõtted jooksma! Terve õhtupooliku tähendasin paberile üles märksõnu, et mõttes mõlkuvast teemast midagi kaotsi ei läheks ega ununeks.

Päevade kaupa arvuti taga istumine on tegelikult halb ja kogu aeg seda teha oleks kohe väga paha. Aga praegu ma juba tegelikult tunnen, kuidas see on mulle väga kasulik olnud. Internet on ju pungil täis huvitavat ja kasulikku infot. Ja üldiselt mul pole kombeks arvutis mõttetult aega raisata – ikka ja ainult huvitavad ja vajalikud asjad. Pallide mängimine ja filmide-seriaalide vaatamine jääb meelelahutusliku poole peale. Eks tegelikult ka sõpradega suhtlemine ja blogide lugemine. Aga see kõik pakub nii suurt rahuldust! Lisaks saan alati lugeda ükskõik mis teema kohta, mis parasjagu huvi pakub. Uudiseid loen ka viimasel ajal tihti, küll väga valikuliselt, aga iga päev 😉 Tunnen, kuidas maailm mind aina rohkem huvitab, tahan oma maailmapilti avardada.

Ja vahel komistan midagi muud otsides selliste asjade otsa, mis mind vaimustavad. Eile (või oli see juba üleeile?) leidsin näiteks Merit Raju blogi. No ausõna, ma isegi ei mäleta, kustkaudu. Juba ununenud 🙂 Aga sain blogi läbi lugemisega just ühele poole ja oi, kuidas see mind inspireeris.

Merit Raju jõudis minuni esimest korda tänu Herzile umbes aasta tagasi, mil ta vaimustus Meriti raamatust “Out of office ehk aasta ilma kontsakingadeta”. Herz muideks on nüüdseks oma kontoritöölt lahkunud ja rändab Austraalias ringi, nii et raamat mõjus hästi 🙂 No igatahes, ma siis pidin ka kohe selle raamatu laenutama, lugesin läbi ja täitsa meeldis. Samas tol hetkel see nii sügavaid hingekeeli ei puudutanud, unustasin kiirelt enamiku ära ka.

Teist korda jõudis Meriti nimi minuni üsna ootamatuid teid pidi. Üks virtuaaltuttav, keda sain omal ajal tundma läbi ühe perefoorumi teema, kus augustilaste emad koos jutustamas käisid, reklaamis FB-s raamatut, mille kaasautor ta koos Merit Rajuga oli ning kus olid lisaks teise samast foorumiteemast pärit tuttava tehtud fotod. No ühesõnaga kolm tuttavat nime ja selline ootamatu asi nagu raamat. Seda raamatut ma poes lehitsesin ja tundus huvitav, aga seni pole lugenud. Nüüd panin ennast raamatukogus ootejärjekorda, Meriti teistele raamatutele ka. Tahaks minna ja osta, aga raha pole üldse, olgu õnnistet raamatukogud!

See foorum, kus ma nüüdseks enam ammu ei jutusta, seal oli meid algselt 60 ringis, aga miskil hetkel irdusime väiksema grupiga, sest meie mahemeelsus, mis algselt arutelu rikastas, muutus enamusele mingist hetkest vastumeelseks… Aga väiksema osaga suhtleme virtuaalselt edasi ja tolle raamatu autorid olid oma elu ja olemusega kaks minu vaat et suurimat eeskuju sealt foorumiperest… Meritist ei teadnud ma aga midagi rohkemat kui vaid seda ühte raamatut, mida lugenud olin.

Ja nüüd siis lugesin läbi Meriti blogi ja olen temast täpselt sama palju vaimustunud. Jälle on juures üks eeskuju. Eeskujund on nii head, nii inspireerivad!

Aga kõige olulisem, mis ma Meriti blogist sain… Peale julguse ja äratundmise, kui hea on usaldada oma intuitsiooni, elada oma elu nii, nagu ISE õigemaks pead, püüelda täpselt selle poole, mida kõige rohkem teha tahad ja mitte leppida vähemaga…

Ma olen teatavasti äärmiselt kannatamatu ja emotsionaalne inimene. See pole mind kunagi suuremat häirinud, sest täiskasvanud inimestega suheldes on kõik mõistlikud ja noh, kui vahel emotsioonid üle pea keevad, annab neid hiljem kenasti põhjedada ja asjad ära seletada. Aga nüüd olen ma ema ja kannatamatus ei ole enam midagi sellist, mille puhul saan käega visata ja öelda: “Ah, ma olengi selline, peate leppima.” Ma ju tean, et väikesed lapsed käituvadki tihti irratsionaalselt, et nad ei saagi osata kõike, et nad on kõigest väikesed lapsed, kes mõtlevad hoopis teistmoodi, alles õpivad kõike, unustavad kõik kiirelt… Aga sellest teadmisest pole mitte mingisugust kasu, kui ma olen parasjagu veidi kehvemas tujus ja nad teevad mingi lolluse. Kui kohe-kohe kahene Poiss absoluutselt iga asja peale, mis talle ei meeldi või mida ta ei saa, VÄGA kõva kisa tõstab (ja seda juhtub pidevalt) või jälle kuskil midagi rõvedalt ära pläkerdab. Kui kolmepoolene Plika mingite absurdiasjade pärast jonnima kukub… Kui nad toiduga mängivad… Ma TEAN, et nad on kõigest lapsed ja minu, aruka täiskasvanu, kohus on jääda rahulikuks, väljendada oma tundeid konkreetselt ja mõistlikult… Ma tean muidugi ka seda, et ma olen kõigest inimene ja me kõik mõnikord plahvatame, aga mina plahvatan liiga tihti ja lapsed kannatavad selle all. No eks Abikaasa eemalolekul on ka oma osa – saame küll hästi hakkama, aga emotsionaalselt on ikkagi raske ja tunded keevad kõigil tihti üle…

Ühesõnaga – ma olen ammu aru saanud, et kui varem võisin oma kannatamatu iseloomuga elada, siis nüüd ei ole see enam variant, kui ma ei taha just oma laste ülejäänud elu emotsionaalselt täiesti tuksi keerata. Okei, ma arvan, et ma tegelikult liialdan, sest ega ma nüüd enamasti NII palju ka ei plahvata, aga siiski, ma tahan õppida oma tundeid valitsema ja muutuda tasakaalukamaks. Ja uskuge mind, see pole üldse kerge. Ma olen kakssada viiskümmend korda endale lubanud, et MA EI LÄHE ENAM NÄRVI, selleks et kolme minuti pärast jälle minna 🙂 Ma olen endale teadvustanud, et ma suudan rahulik olla siis, kui olen ise heas tujus, mille omakorda tagab see, et ma olen puhanud, söönud, soojas… Aga sellest pole kasu, sest alati ma ikkagi seda kõike pole 🙂

Mul on oma kosmeetik, kelle juures ma olen käinud alates 2003. aasta algusest iga nelja nädala tagant, no välja arvatud muidugi välismaal elatud aeg. Tal on hästi lahe iseloom, mis mulle hästi sobib, jutustame alati maast ja ilmast. Viimasel ajal on teda hakanud huvitama transpersonaalne psühholoogia, ta ise praegu õpib ka midagi selles vallas ja… No õudselt huvitav on temaga rääkida, me areneme ühes suunas. Mina rohkem mõtte tasandil veel, tema juba praktiseerib. No mina tegin hiljuti läbi holistilise neliku, mis oli nii jabur, et see on omaette pikem jutt… Et ma üritan ka vaikselt ikka ennast muuta… Aga no sellest ühest nelikust küll ei piisanud, et mu kannatamatust minema pühkida, no see polegi nii kerge töö, ma pean enda kallal ikka rohkem vaeva nägema.

Ah, no igatahes, mu kosmeetik soovitas mulle meditatsiooni 🙂 Mis on mulle alati tundunud millegi äärmiselt ärritavana, no ei oska mina ühes kohas istuda ja pead mõtetest tühjaks teha… Vaat, sellepärast tulebki tööd teha endaga. Ma pole küll reaalselt jõudnud midagi proovida, ta soovitas mu alustuseks vaikselt maha istuda ja küünlaleeki passida. No ma ükspäev katsetan.

Aga jõudes nüüd lõpuks selle juurde, mida ma alustasin umbes kümme lõiku tagasi – mis on kõige olulisem, mis ma leidsin Meriti blogist – JOOGA!

Ma olen alati põhimõtteliselt teadnud, et jooga on elustiil, mõtteviis. Palju rohkemat, kui spordiklubis kummalistes asendites lihaste venitamine ja meditatsioon ja kes teab mis veel. Aga ma ausõna polnud mitte kunagi päriselt lugenud ega uurinud, mis värk selle joogaga siis täpselt on. Olin selle lükanud kõrvale kui endale mittesobiva trenni, sest noh, ma olen ju liiga kannatamatu 😛

Ja suur oli minu hämmastus, kui ma lugesin Meriti blogist jooga põhimõtetest… Mis kattusid põhimõtteliselt 100% MINU elufilosoofiaga. Sellega, kuidas ma tahaksin elada, sellega, milliseks inimeseks ma tahaksin saada. See ja see postitus näiteks… No seal on pikalt teksti, aga väga lühidalt ja kokkuvõtvalt paari lõiku tsiteerides:

kindlasti on vägaväga abiks kõik meditsiinilised masinad ja aparaadid, aga veelgi parem on elu siis, kui õnnestuks elada viisil, et meditsiiniabi järele vajadust ei tekigi. see tähendab, et puhas toit, puhtad mõtted ja oskus oma emotsioone kanaldada, piisav liikumine ja puhkus ning harmoonilised suhted tagavad täiesti terve ja õnneliku elu.

/—/

lastele ma ütlen ikka – et asju lihtsamaks teha – jooga on selline elustiil, et sa elad nii, et endal on hea, teistel on hea ja keskkonnal on hea. ja jooga elustiilist kinni pidades  elad väga vanaks nii, et sul pole vaja keppi, prille ja sul on kulmukortsu asemel ainult naerukortsud

Ah, ma ei leia praegu üles neid teisi kõige paremaid kohti… Aga täpselt seda ma ju tahangi! Tahan elada õnnelikult, toituda puhtalt, mõelda positiivselt, liikuda piisavalt, tahan, et elus oleks tasakaal… Tahan olla terve pensionär, kes ei pea sööma ühtki rohtu 🙂

Ma kunagi kirjutasin blogis, et minu elu kõige suurem eesmärk on olla õnnelik ja keegi kommenteeris, et see on liiga laialivalguv. Minu jaoks ei ole. Minu jaoks on see absoluutselt kõige olulisem. Konkreetsemad eesmärgid tekivad siis, kui suudad enese jaoks selgeks mõelda, MIS just SIND õnnelikuks teeb, et siis selle poole püüelda. Ja ma vaidlen tuliselt vastu neile, kes ütlevad, et kogu aeg ei saagi õnnelik olla ja peaksid olema õnnelik, kui üldse vahel õnnelik oled. Tähendab jah, nii palju on tõsi, et kogu aeg ei saa. Aga teadlikult oma mõtteid valides saab ENAMIK ajast olla õnnelik, seda usun ma küll. Ja just sellepärast ma pöörangi nii palju tähelepanu igapäevastele pisiasjadele, tunnen neist rõõmu. Ma üritan kõigist ebameeldivatest ja rasketest asjadest ning takistustest mõelda kui elu õppetundidest – ma küll vihastan ja pettun korraks, kuid tuletan siis endale meelde, et see on millekski hea, ma leian absoluutselt igast asjast midagi, mida ma saan õppida, mis mind pikemas perspektiivis arendab ja minust parema inimese teeb. Ja ehkki viha ning pettumuse tundel läheb aega, et üle minna, siis need ju alati lähevad… Ja ma lihtsalt üritan nende tunnete tundmise ajal neid mitte arutult välja pursata ja negatiivseid mõtteid kuhjata, vaid negatiivse poole enda jaoks läbi mõelda ja sellest midagi head leida.

Ja kuigi juhtub ikka, et ma plahvatan ja tülitsen ja olen rahulolematu… Siis ma tean, et ma muutun järjest paremaks.

Igaühel on oma elu, igaühel on erinev elutee. See, mis on õige minu jaoks, ei pruugi seda olla teiste jaoks. Aga ma tean, et ma pean elama oma elu täpselt nii, nagu mulle endale kõige õigem tundub. Ratsionaalsus on hea, aga ma usaldan suuresti intuitsiooni (ning üritan seda eristada emotsioonist, sest puhtalt emotsioonide põhjal tehtud otsused ei pruugi need kõige paremad olla) – sellest kõigest kirjutas Merit ka kuskil jube hästi, aga ma ei viitsi seda kohta hetkel üles otsida.

Minu jaoks on oluline olla õnnelik ja käituda teistega nii, nagu soovin, et minuga käitutaks. Olla säästev ka keskkonna suhtes. Minu pere ja lähedased on mulle kõige olulisemad. Mul on isegi hea meel, et ma olen endiselt kutsumuseta – sest terve maailm on minu ees valla. Ma tunnen, kui õige on otsus minna praegu paariks aastaks välismaale ning teha seal kõvasti tööd, et teenida vahendeid ühe oma kõige suurema unistuse – mugava kodu heaks.

Ma tean, et unistused ei täitu üleöö, et nende nimel peab pingutama ja vaeva nägema. Küll aga usun ma seda, et oma unistusteni on võimalik jõuda kiiresti/kiiremini… Kui nendesse ja endasse uskuda 🙂 See, kui keegi arvab, et tema ei suuda või et meie ei suuda lühema ajaga kodu remondiks vajalikku raha koguda, on tema enese isiklik mure. Kuni ta arvab, et tema ei suuda, seni ta nähtavasti ei suudagi. Aga ma tean, et MEIE suudame. Kui me seda soovime, siis suudame. Ei pea ootama kümme või kakskümmend aastat, saab ka kiiremini.

See, kui mõni mõtleb, et kui ma praegu, 28-aastasena, karjääri alustamise asemel veel mitmeks aastaks välismaale (suure tõenäosusega lihttööd tegema) lähen, siis hiljem mind keegi enam ei tahagi, on ka tema isiklik mure. Mina tean ja olen kindel, et pole mitte mingit vahet, kas ma alustan SELLE ÕIGE asjaga kolm aastat varem või hiljem. Järgmised aastad on tagala kindlustamise ja eneseotsingute aeg. Kogume raha kõige olulisema, meie pere baasi, KODU jaoks. Ja ma usun küll, et ma saan selle ajaga oma mõtted tuleviku suhtes palju selgemaks ning tean, mis suunas tegutsema hakata. Täitsa võimalik, et hakkan juba sel ajal, kui välismaal oleme. Üldine suund on ju tegelikult selge nagunii – te ju teate ja näete, kui särama paneb mu silmad roheline maailmavaade.

Mis ma tagasi jõudes peale hakkan, eks ole näha. Mul on endiselt täitmata unistus töötada mõnda aega kontoris. No teate küll, ennast ilusasti riidesse panna, tööle minna ja seal kasulikke asju teha. Võib-olla leian tagasi tulles mõne sellise tööpakkumise, mis mulle huvi pakub ja kuhu mind tahetakse. Võib-olla ei leia, võib-olla ei taheta. Aga pikemas perspektiivis, tunnen ma küll, on meie tööalane tulevik mingi oma (rohelise) asja ajamine. Kas me hakkame sellega tegelema varem või hiljem, eks ole näha. Kõik teed on valla!

Võiks öelda, et tänu Meritile said mu eneseotsingud kohe uue hoo sisse ja ma olen eneses kindlam, kui eales varem. Ja jooga kohta kavatsen nüüd põhjalikumalt uurida, tahan seda vaikselt proovida ja mediteerima õpin ka, maksku mis maksab 🙂 Õpin oma emotsioone vaos hoidma! Mulle meeldib olla emotsionaalne, aga mulle meeldib see ülevoolav emotsionaalsus ainult positiivses võtmes. Siis, kui ma täie rauaga ennast huvitavaid teemasid uurin ja analüüsin; siis, kui ma millestki vaimustun. Negatiivses võtmes on ülevoolav emotsionaalsus aga kurnav ning elu mürgitav ning just selle poole kavatsen ma kontrolli alla saada. Ma tean, et see saab olema pikemaajalisem protsess, aga ma saan sellega hakkama!

Ma armastan ennast sellisena, nagu ma praegusel hetkel olen, kõigi oma vigadega. Mu mõtted liiguvad õiges suunas ja see on minu jaoks täiesti piisav. Minu suurim unistus on see, et kunagi elan ma maal põhumajakeses ja olen taimetoitlane ja ei huvitu materiaalsetest asjadest (EDIT: st ebavajalikest materiaalsetest asjadest, mille lõksu langevad suuremal või vähemal määral kõik tarbimisühiskonna elanikud – paljud asjad on väga mugavad ja vajalikud, kommentaaris sellest pikemalt) ja… See on minu jaoks ideaalne elu (no näe, umbes selline). Aga selleni jõudmiseks läheb, ma arvan, pikki aastaid. Ja seni ma muudan ennast tasapisi. Naudin oma kohvi ja siidrit ja šokolaadi ja liha ja vahel rämpstoitu… See on täiesti okei, selles pole mitte midagi halba. Aga ma tean, et tasapisi muutub mu elu järjest tervislikumaks. Ma ju näen, kuidas ma viimastel aastatel muutunud olen, ma olen kindel, et see läheb samas suunas edasi.

Ma olen juba praegu suurepärane inimene, suurepärane naine, suurepärane ema, sõber ja kodanik… Aga ma töötan iga päev selles suunas, et saada veel paremaks.

Oh, ma vaatasin nüüd lõpuks neid pabereid, millele ma oma mõtteid üles tähendasin ja üks teema on täiesti katmata, aga see on liiga pikk, nii et ma lahkangi seda mõni teine kord. Praeguseks sai juba niigi palju.

Elu on võrratu ja absoluutselt kõik on võimalik, kui mõelda positiivselt, unistada suurelt ning mis kõige olulisem, endasse jäägitult uskuda.

Eneseotsingud ja avastused Read More »

Rahutu hing? Ebarealistlikud unistused?

Seoses kolimisplaanide avalikustamisega olen saanud palju vastukaja (siin ja siin). Enamjaolt positiivset, mõnel puhul mitte nii väga. Ja just nonde viimaste puhul jäin mõttesse, kas ma tõesti jätsingi midagi kahe silma vahele ja meie otsus on äkki vale või kas ma tõesti ei seletanud piisavalt adekvaatselt ära, mis põhjustel me mõneks ajaks Eestist lahkuda otsustasime…

Ei tea… Ma armastan Eestit, ma olen patrioot ja ma tõesti tahan oma kodumaa jaoks midagi ära teha, aga mulle tõesti tundub, et praegu mõneks aastaks lahkudes suudan ma hiljem tunduvalt parem kodanik olla, kui siia jäädes. Mulle tundub, et mõned võtavad seda isamaalisust veidi liiga valuliselt. Sest tõepoolest, väljaränne on probleem ja mulgi on kurb lugeda arvamusi, kus öeldakse, et Eesti on täiesti mõttetu pommiauk, hea, et minema sain. Aga minu puhul on lugu ju hoopis teistsugune.

Ma ei saa aru… Enda meelest ei ole mu unistused absoluutselt midagi röögatult tarbetut või luksuslikku. Ainult kaks suurt unistust ongi. Esiteks oma kodu, mugav unistuste kodu. Ühe puumaja renoveerimise soovis pole ju mingit liigset luksust? Ma ei peaks ju rahulduma vähesemaga, kuna siis saaks lubada mugavusi väiksema sissetulekuga? Ei taha mugavustega korterisse, tahan siin oma majaosas elada, ja tõesti – tahan kodulaenu tagasi maksta ning remondi ära teha tunduvalt kiiremini kui 20 aastaga. Ja minu meelest ei ole see soov ebareaalne ega põhjendamatu. Sest ma tunnen, et me SUUDAME seda.

Teiseks tahan ma tööd, mida armastan ning mis tooks piisavalt sisse, et mõnusasti ära elada. Viimane on jällegi väga libe väljend, aga te ju tunnete mind – ma olen minimalist. Ma armastan ilusaid asju, aga vaid siis, kui need on praktilised ja kasulikud. Ma ei taha kõige odavamat, ma tahan kvaliteetset, tervislikku, looduslikku… Ja selle nimel olen nõus rohkem maksma. Samas eelistan igal võimalusel taaskasutust ja ise tegemist, mis jällegi raha kokku hoiab. Nii et minu unistuste elustiil, ma jällegi leian, ei ole midagi tarbetult luksuslikku. Peale vajalike kvaliteetsete asjade (ning päriselt ka, mida vähem asju, seda parem) tahaks vahel väljas käia, söömas või kontserdil või teises linnas sõprade juures… Tahaks vahel reisida, ka väljaspool Eestit… No on ju üsna mõistlikud soovid? Ma usun, igaüks meist soovib sarnaseid asju. Ning jah, selle jaoks on vaja raha… Järelikult peab olema piisavalt hästi tasustatud töö. Ja kuna me veedame töötades nii suure osa oma elust, peab see olema midagi, mida ma armastan. Vähemaga ma lihtsalt ei lepi.

Ma tean, et asjad ei juhtu üleöö, et unistused ei täitu üleöö. Ma olen nõus nende nimel pingutama, kokku hoidma… Ma olen sellega harjunud. Aga minu jaoks on ainuõige elu see, kui ma tunnen, et arenen. Et ma liigun oma eesmärkide suunas, kasvõi tasapisi.

Ühe kommenteerija meelest peaksin ma tunnistama, et olen lihtsalt rahutu hing, et Pärnu aeg on selleks korraks lihtsalt läbi saanud ning vaevalt et me leiame Soomest seda, mida otsima läheme. Et ma peaks selle asemel end siin üles töötama, sest muidu olen ühel heal päeval 35 ja ilma igasuguse kogemuseta ja miks peaks keegi siis mind tööle võtta tahtma.

Rahutu hing ma kindlasti olengi. Alati mõtlen sellele, kuidas saaks paremini. Ja ma ei pelga selle nimel vajadusel suuri samme astumast. Aga Pärnust ma küll hea meelega ära ei lähe. Mulle meeldib siin tohutult ning kui ma tunneks, et me liiguks siin elades natukenegi oma eesmärkidele lähemale, siis me ei lähekski. Siinne elu oleks praegu aga paigalseis, seega on muutus vajalik.

Jah, ma olen palju kolinud. Aga absoluutselt iga kolimine on olnud põhjusega – oleme iga kolimisega täitnud mõne eesmärgi, jõudnud sammukese lähemale mõnele unistusele.

Ma kolisin pärast keskkooli lõppu Tartusse, et minna ülikooli. Ma kolisin pärast ülikooli lõpetamist Tallinnasse, et elada koos mehega, keda tol ajal armastasin. Ma kolisin Tallinnast Londonisse, kui mul oli tunne, et seisan nii eraeluliselt kui tööalaselt paigal, ma olin noor ja tahtsin maailma näha. Ma kohtusin Londonis Abikaasaga, jäin rasedaks ning me kolisime tagasi Eestisse, Tartusse, et sünnitada oma laps kodumaal, olla pere ja sõprade lähedal. Me saime elada oma lemmiklinnas Tartus, olla koos lapsega kodus, ma sain harjuda minu jaoks nii ootamatu emadusega, ma ei teadnud ju laste kasvatamisest midagi… Me saime isegi abielluda, oma unistuste suure peoga. Ning kui Abikaasa Tartus tööd ei leidnud ja Londoni tööd tagasi pakuti, siis võtsime selle pakkumise rõõmuga vastu, sest Eesti eesmärgid olid selleks korraks täidetud. Ülemustele ütlesime juba kolimise plaane arutades, et plaanime teist last ning tema sünniks kolime kindlasti tagasi Eestisse, see oligi mõeldud lühiajalise otsana. Laps tuli täpselt nii, nagu planeerisime ning meie kolisimegi tagasi Eestisse – seekord Pärnusse, kus elasid meie perekonnad. Sündis teine laps, lisaks täitus veel üks suur unistus ja saime osta oma kodu – puhtalt tänu sellele, et suutsime Londonis Abikaasa palgast ära elada ning saime minu vanemahüvitise omafinantseeringu jaoks säästa. Kuna oli olemas ühe lapsega Tartus elamise kogemus, saime tänu sellele ka aru, kui hea on elada samas linnas vanavanematega… Saime aru, et hoolimata meie Tartu-armastusest on Pärnus praegu kõige parem.

Iga kolimine oli põhjusega.

Me lootsime, et me suudame leida Pärnus tööd, mis pakuks rahuldust nii emotsionaalselt kui materiaalselt. Me oleksime ju rõõmuga olnud nõus alustama väiksemast palgast, kui oleks olnud lootus kuskile areneda. See, et Abikaasa leidis nii kiiresti erialase töö, oli isegi ime ja me olime selle eest väga tänulikud. Seal oli aga probleemiks palk, mis polnud küll kaugeltki miinimum, aga siiski liiga väike. Me otsisime talle pikalt uut parema palgaga tööd, ta kandideeris mitmele poole, tulemusteta.

Mina otsisin samamoodi pikalt tööd. Oli täpselt ÜKS pakkumine, mil oli tulevikuperspektiivi – nii minu isikliku arengu kui palganumbri mõttes. Seal otsiti assistenti, kuid tehti lõpuks valik vaid erialase kogemustega inimeste seast, neid lihtsalt kandideeris nii palju, seega ei pääsenud ma isegi vestlusele. Küll aga ajendas just see pakkumine mind autokooli minema, selle otsusega olen ma väga rahul.

Oli veel kaks pakkumist, mõlemad kontoritööd. Ühe puhul sain isegi vestlusele, mis läks väga hästi, kus aga samas ka tõdeti, et mul on selle töö jaoks liiga palju särtsu. Ja olgem ausad, vestluse käigus tööst paremini aimu saades sain isegi aru, et tõepoolest – see oleks huvitav vaid seni, kuni ülesanded selged. Ja edasine arenguvõimalus oli küsitav. Teises kohas oleks olnud samamoodi põnev, aga arenguvõimalust eriti mitte.

Siis otsisin osalise ajaga tööd, sest sai selgeks, et Poisile ma sügiseks lasteaiakohta tõenäoliselt ei saa ning ema teda täiskohaga hoida ka ei saa. Ma oleks võinud proovida maaklerikarjääri, aga see poleks kohe kindlasti alguses nii palju sisse toonud, et ma oleksin suutnud ära elamiseks piisaval määral meie pere eelarvesse panustada. Elu tahab elamist ja laen maksmist, nii langes see variant ära. Pakkusin ennast veel kahte kohta, kindlustuse ja ajakirjanduse vallas, kummastki ei vaevutud isegi vastama.

Nii et jah, ma otsisin aasta aega. Esimesed pool aastat polnudki midagi, mis oleks mulle huvi pakkunud. Teise poole jooksul oli mitmeid kandideerimisi, aga tulemuseks null. Võttes lisaks arvesse fakti, et ma ei saa Poisile lasteaiakohta, samuti poleks meil kindlasti raha olnud eraka jaoks, oleks jäänud ainus variant graafikuga või öine lihttöö. Müüja või koristaja 🙂 Mis oleks tähendanud, et Abikaasat ma poleks sellise töö kõrvalt praktiliselt näinudki. Ja palka oleks saanud täpselt nii palju, et oleks vaevu ots-otsaga kokku tulnud.

Riik ei vastuta minu elu eest, mina ise vastutan. Ma olen teinud oma elus palju teadlikke valikuid ning nende tulemus on tõesti selline, et praegu, siin Pärnus, võttes arvesse meie kogemusi, kohaliku tööturu pakkumisi ja palku ning samuti meie kodulaenu sissemakse suurust (mis, muideks, pole üldse röögatult suur – küll umbes poole suurem, kui me sellise koha eest üüri maksma peaks, aga samas poole väiksem, kui nii mõnigi omale buumi ajal kolmekümneks aastaks kaela võttis), ei ole nii mõtet jätkata.

Oleks variant kolida püsivalt Tallinnasse või Tartusse, kus oleks kergem veidi kõrgemat palka teenida. Oleks variant muuta kodulaenu makseperiood 10 aasta pealt näiteks 20 peale, et veidi rohkem raha elamiseks jääks. Aga me ei taha püsivalt mujal elada, me ei taha 20 aastat laenu maksta ja remonti teha, ma ei taha ka teha olematu palga eest tööd, mis mulle ei meeldi. Ja sellel kõigel pole tegelikult patriootlikkuse ega kodumaa-armastusega miskit pistmist. See on lihtlabane elu.

Mida me üldse Soomest ootame? Võimalust elada inimväärselt ning lisaks säästa. Muidugi on riskid – kui palju me ikka kõrvale panna suudame ja nii edasi. Aga riskid on alati! Ja igatahes on tingimused paremad, kui hetkel Pärnus. Nii et jah, ma olen täiesti kindel, et me leiame Soomest seda, mida ootame. Nagu me oleme alati saavutanud kõik need eesmärgid, mis olid seotud eelmiste kolimistega.

Ma ei näe mingit põhjust, miks me ei peaks saavutama ka praeguseid eesmärke – kolida Plika kooliajaks Pärnusse tagasi, säästa selleks ajaks piisavalt remondi ja oma äri alustamise jaoks. Küll me mõtleme välja, mis asjaga tegelema hakata. Me võime vabalt remonti suuremas osas ise teha, oma äri alustamise kõrvalt vajadusel suvalist palgatööd teha, kuniks oma asi piisavalt sisse tooma hakkab. Sest siis toimuks ikkagi areng, oleks tulevikuperspektiiv.

Nii et jah. Ma võin olla rahutu hing, aga ma olen alati püüelnud üsna samade unistuste suunas. Ma olen palju kolinud, aga selleks, et oma eesmärkidele lähemale jõuda. Ja üle kõige tahaksin ma lõpuks jääda Pärnusse paigale, kuniks kõik meie lapsed on kooli ära lõpetanud. Ja siis, eks siis vaatame 🙂

Aga ma tõesti ei saa aru nendest, kes ütlevad, et nad ei saa aru, miks me praegu läheme. Ja minu meelest pole ükski meie otsusesse positiivselt suhtuja aplodeerinud selle üle, et jälle üks pere kolib Soome. Minu meelest on nad lihtsalt olnud rõõmsad selle üle, et meil on julgust astuda samme oma elu paremaks muutmiseks. Et meil on plaanid paigas, et peame paraku küll mõneks aastaks ära kolima, aga läheme terve perega (mitte ei jää maha üks järjekordne “üksikema” oma lastega) ja tahame tulla tagasi. Ja see kõik ongi ju rõõmustamist väärt!

Ma saan suurepäraselt aru inimestest, kes tahavadki elada ainult Eestis, sest siin on nende jaoks ainuõige koht. Mul on hea meel, kui nad on leidnud endale töö, mida armastavad. Aga millest ma kohe üldse aru ei saa, on hukkamõist, kuna mõned inimesed tahavad midagi muud. Ma olen küll patrioot, aga olen ka maailmakodanik. Ma võin küll vajadusel ringi kolida, aga ma tulen alati tagasi. Tagasi koju.

Võiks ometi katsuda asju ka teiste mätta otsast vaadata. See on see asi, mida mina katsun kogu aeg teha.

Rahutu hing? Ebarealistlikud unistused? Read More »

Kevadised tuuled

Vahepeal sai endale nii palju kohustusi kaela võetud, et oli tunne, nagu ei jõuaks enam üldse mitte midagi teha. Tänaseks on aga mitmed asjad läbi või selgeks mõeldud, no ja MÄRTS ikkagi. Tunneli lõpus paistab valgus.

Saime täna lõpuks Plika turvatooli kätte – ühes netipoes oli €40 odavam kui Beebimaailmas ja vaatasin, et nüüd seda nende lehel enam polegi, sain viimase. Jäi Concord Transformer XT ja praegu tundub see küll igati mõnus. Pole veel olnud aga võimalust ema autosse proovida, enne esmaspäeva vist ei saa ka. Seni hoian tooli piinliku hoolega, kõik sildid küljes – tagastamise võimalus on vist kaks nädalat, jah? No ma siiralt loodan, et ei pea tagasi saatma. Ainus võimalik probleem on see, kui isofixid oleks autos nii keskel, et toolide vahele istuma ei mahu, aga Abikaasa oli seal neid vaadanud ja talle tundus, et ei ole. Pöidlad pihku, et see õunaroheline iludus ikka meie perre pidama jääks.

Kirjutasin avalduse ja panin Plika lasteaiakoha sügiseni ootele. Kuna ma ei saanud teda õieti aeda viiagi, sest ei jõudnud üks köha-nohu lõppeda, kui järgmine juba algas, lisaks oli muutus ka tema suhtumises ja entusiasmis, siis minu sisetunne ütles üsna tugevalt, et parem on paus teha. Enamik inimesi, kellelt ma mingi hetk nõu küsisin, paistsid küll arvavat, et ma lasen lapsel endale pähe istuda ja olen ise ebakindel, nii et kõik hädad sealt tulevadki, aga noh, nagu nad ka ütlesid – ise tunned oma last kõige paremini. Ja mina tundsin, et paus on hetkel parim.

Mis sügisel saab, eks ole näha. Panin nad Poisiga igaks juhuks ka ühe kodulähedase armsa erahoiu järjekorda, poole kohaga alates augustist. Poiss ilmselt sel sügisel suurde aeda kohta ei saaks ja ega ma teda nii noorelt nii suurde rühma saata ei tahakski. Aga koos õega, väikeses armsas rühmas ja poole kohaga, seda võiks vabalt. Eks ole siis näha, kuidas tööalaselt asjad sügiseks kujunevad.

Oh jah, miks peavad need lasteaiarühmad küll nii suured olema? Kõik muu oli superluks – kodu lähedal, mõnus juhataja, ilusad ruumid, toredad kasvatajad… Aga jah, kaks täiskasvanut ja 20 last… Ei leia mina, et nii väikesel oleks vaja juba ellu jäämist harjutada, kui see pole hädavajalik. Nii et… KUI rahaliselt vähegi võimalik, siis vähemalt alguses erakas. Kui ei, küllap siis harjutame sügisel suures aias edasi. Sel juhul tahaks loota, et saame sama toredad kasvatajad, kui praegu olid.

Autokooli teooriatunnid said läbi. Kolm tööd tehtud, üks veel teha. Sõidutundidest vist umbes pooled veel jäänud. Nojah, käiguvahetus on nüüd küll enam-vähem käpas, aga kõik need sada muud asja, mida ma korraga märkama ja arvestama pean – ei kujuta ette, millal see tuleb. Praegu on täpselt nii, et ühel päeval on tunne, nagu ei oskaks mitte midagi, teisel päeval tundub, et läheb üsna hästi, kolmandal jälle tunne, et MITTE MIDAGI EI OSKA 😀

Noh, kui tänavad paljamaks sulavad ja ma natuke veel õpetajaga harjutada saan, siis vast julgen Abikaasaga ka minna. Ta saab järgmisel nädalal tervisetõendi kätte, siis läheb teeb selle juhendaja tunnistuse ja ühtlasi uued load kah, mis sel aastal aeguvad.

Tööalaselt on endiselt kõik lahtine. Olen leidnud mõned pakkumised, mis väga meeldivad ja kuhu olen kas üsna hästi või üsna ideaalselt sobinud, aga pole pääsenud isegi vestlusele. Hea küll, esimeses kohas otsiti assistenti, aga kandideeris nii palju erialase kogemusega inimesi, et lõppkokkuvõttes valitigi ainult nende seast. Teisest kohast pole kippu ega kõppu, isegi äraütlevat vastust mitte. Konkursi lõpust on aga aega piisavalt möödas, nii et ma ei hellita erilisi lootusi.

Minu meelest on see märk, et mul pole veel aeg täiskohaga tööle minna. Ega ma pole tahtnudki, lihtsalt tundus meie pere rahalist seisu arvestades mõistlik. Tegelikkuses tahaks aga osalist tööaega, nii et keskendungi nüüd sellele – selge on aga see, et osalise ajaga kohti tööportaalidest eriti ei leia, neid tuleb muid teid pidi otsida.

Ehk leiab Abikaasa parema töö või tõstetakse vähemalt veidi palka, ehk mõtlen mina välja, kuidas ma paindlikult töötada saaks. Maaklerina oleks vist näiteks põhimõtteliselt võimalus alustada, tekkis üks pakkumine läbi tutvuste… See alustamine paneb mind aga kukalt kratsima, sest oma kliendibaasi nullist üles ehitamine tundub üsna karm. Ilmselt ma küll uurin ja küsin veel igasugu asju ning proovin ikkagi ära… Aga kuni ma pole kindel, et sellega kuskile jõuan ning et see piisavalt sisse tooma hakkab (ja isegi kui hakkab, on turg ikkagi ebastabiilne, eriti Pärnus, talvisel ajal on ju vaikus), on midagi muud kõrvale vaja.

Ja jõudsin lõpuks taas selleni, et ma oskan ühte asja – KIRJUTADA. Isegi kui teemad pole päriselt need, mis mind huvitavad, siis ma olen edukalt võimeline poole ööni üleval istuma ja kirjutama, kuniks asi valmis on. Nii et… Ma pean ikka ennast kuskile pakkuma hakkama. Ma ei tea veel täpselt, kuidas ja kuhu, aga no tundub kõige loogilisem osalise ajaga töö, mida ma teha võiks, eks. Mul on nii reaalne oskus kui isegi kõrgharidus – mis siis, et ma ei läinud ülikooli mõttega ajakirjanikuks õppida ega taha ka tavaliseks reaajakirjanikuks saada. Igapäevaselt hommikust õhtuni uudiste kirjutamine (eriti majandusest ja poliitikast, IRW) pole kohe kindlasti minu jaoks, samas pikemat ettevalmistust nõudvad artiklid ja analüüsid oleks mõnusad ning on küllalt teemasid, millel ma võiks, tahaks ja oskaks kirjutada – lapsed, pere, suhted, tarbimine, ökuvärk, selline kraam. Kõik, kes mu blogi pikemalt lugenud on, on ilmselt märganud, kuidas mulle meeldib põhjalikku uurimustööd teha ja analüüsida, see tuleb ka kasuks.

Ühesõnaga jah. Kui keegi tahab Pärnus oma kinnisvara müüa või üürida, siis ma hea hakkan teie maakleriks 😀 Ja kui keegi tahab mulle kirjatööd pakkuda või teab mõnd kohta, kuhu kedagi otsitakse, siis antagu aga teada.

Tahaks veel vähemalt aasta-kaks osalise ajaga töötada, et jaguks rohkem aega laste ja kodu jaoks. Loodan, et mul õnnestub see saavutada.

Ja siis on veel muidugi meie pikaajaline unistus mingit oma asja ajama hakata – seda tuleks nagunii alustada palgatöö kõrvalt, ega väikeettevõtlus ju alguses eriti sisse too. Kui vaid leiaks selle õige ASJA, mida teha. No seda mõtlevad kõik 😛

Kui väga soovida, siis saab kõike, usun ma. Nii et ma siis püüdlen edasi selle poole, mis kõige õigem tundub.

Kevadised tuuled Read More »

Scroll to Top