Kurtsin just eelmises postituses laiskust ning sellest tulenevalt ka siinset vaikust. Oh, kuidas selle peale hakkasid mõtted jooksma! Terve õhtupooliku tähendasin paberile üles märksõnu, et mõttes mõlkuvast teemast midagi kaotsi ei läheks ega ununeks.
Päevade kaupa arvuti taga istumine on tegelikult halb ja kogu aeg seda teha oleks kohe väga paha. Aga praegu ma juba tegelikult tunnen, kuidas see on mulle väga kasulik olnud. Internet on ju pungil täis huvitavat ja kasulikku infot. Ja üldiselt mul pole kombeks arvutis mõttetult aega raisata – ikka ja ainult huvitavad ja vajalikud asjad. Pallide mängimine ja filmide-seriaalide vaatamine jääb meelelahutusliku poole peale. Eks tegelikult ka sõpradega suhtlemine ja blogide lugemine. Aga see kõik pakub nii suurt rahuldust! Lisaks saan alati lugeda ükskõik mis teema kohta, mis parasjagu huvi pakub. Uudiseid loen ka viimasel ajal tihti, küll väga valikuliselt, aga iga päev 😉 Tunnen, kuidas maailm mind aina rohkem huvitab, tahan oma maailmapilti avardada.
Ja vahel komistan midagi muud otsides selliste asjade otsa, mis mind vaimustavad. Eile (või oli see juba üleeile?) leidsin näiteks Merit Raju blogi. No ausõna, ma isegi ei mäleta, kustkaudu. Juba ununenud 🙂 Aga sain blogi läbi lugemisega just ühele poole ja oi, kuidas see mind inspireeris.
Merit Raju jõudis minuni esimest korda tänu Herzile umbes aasta tagasi, mil ta vaimustus Meriti raamatust “Out of office ehk aasta ilma kontsakingadeta”. Herz muideks on nüüdseks oma kontoritöölt lahkunud ja rändab Austraalias ringi, nii et raamat mõjus hästi 🙂 No igatahes, ma siis pidin ka kohe selle raamatu laenutama, lugesin läbi ja täitsa meeldis. Samas tol hetkel see nii sügavaid hingekeeli ei puudutanud, unustasin kiirelt enamiku ära ka.
Teist korda jõudis Meriti nimi minuni üsna ootamatuid teid pidi. Üks virtuaaltuttav, keda sain omal ajal tundma läbi ühe perefoorumi teema, kus augustilaste emad koos jutustamas käisid, reklaamis FB-s raamatut, mille kaasautor ta koos Merit Rajuga oli ning kus olid lisaks teise samast foorumiteemast pärit tuttava tehtud fotod. No ühesõnaga kolm tuttavat nime ja selline ootamatu asi nagu raamat. Seda raamatut ma poes lehitsesin ja tundus huvitav, aga seni pole lugenud. Nüüd panin ennast raamatukogus ootejärjekorda, Meriti teistele raamatutele ka. Tahaks minna ja osta, aga raha pole üldse, olgu õnnistet raamatukogud!
See foorum, kus ma nüüdseks enam ammu ei jutusta, seal oli meid algselt 60 ringis, aga miskil hetkel irdusime väiksema grupiga, sest meie mahemeelsus, mis algselt arutelu rikastas, muutus enamusele mingist hetkest vastumeelseks… Aga väiksema osaga suhtleme virtuaalselt edasi ja tolle raamatu autorid olid oma elu ja olemusega kaks minu vaat et suurimat eeskuju sealt foorumiperest… Meritist ei teadnud ma aga midagi rohkemat kui vaid seda ühte raamatut, mida lugenud olin.
Ja nüüd siis lugesin läbi Meriti blogi ja olen temast täpselt sama palju vaimustunud. Jälle on juures üks eeskuju. Eeskujund on nii head, nii inspireerivad!
Aga kõige olulisem, mis ma Meriti blogist sain… Peale julguse ja äratundmise, kui hea on usaldada oma intuitsiooni, elada oma elu nii, nagu ISE õigemaks pead, püüelda täpselt selle poole, mida kõige rohkem teha tahad ja mitte leppida vähemaga…
Ma olen teatavasti äärmiselt kannatamatu ja emotsionaalne inimene. See pole mind kunagi suuremat häirinud, sest täiskasvanud inimestega suheldes on kõik mõistlikud ja noh, kui vahel emotsioonid üle pea keevad, annab neid hiljem kenasti põhjedada ja asjad ära seletada. Aga nüüd olen ma ema ja kannatamatus ei ole enam midagi sellist, mille puhul saan käega visata ja öelda: “Ah, ma olengi selline, peate leppima.” Ma ju tean, et väikesed lapsed käituvadki tihti irratsionaalselt, et nad ei saagi osata kõike, et nad on kõigest väikesed lapsed, kes mõtlevad hoopis teistmoodi, alles õpivad kõike, unustavad kõik kiirelt… Aga sellest teadmisest pole mitte mingisugust kasu, kui ma olen parasjagu veidi kehvemas tujus ja nad teevad mingi lolluse. Kui kohe-kohe kahene Poiss absoluutselt iga asja peale, mis talle ei meeldi või mida ta ei saa, VÄGA kõva kisa tõstab (ja seda juhtub pidevalt) või jälle kuskil midagi rõvedalt ära pläkerdab. Kui kolmepoolene Plika mingite absurdiasjade pärast jonnima kukub… Kui nad toiduga mängivad… Ma TEAN, et nad on kõigest lapsed ja minu, aruka täiskasvanu, kohus on jääda rahulikuks, väljendada oma tundeid konkreetselt ja mõistlikult… Ma tean muidugi ka seda, et ma olen kõigest inimene ja me kõik mõnikord plahvatame, aga mina plahvatan liiga tihti ja lapsed kannatavad selle all. No eks Abikaasa eemalolekul on ka oma osa – saame küll hästi hakkama, aga emotsionaalselt on ikkagi raske ja tunded keevad kõigil tihti üle…
Ühesõnaga – ma olen ammu aru saanud, et kui varem võisin oma kannatamatu iseloomuga elada, siis nüüd ei ole see enam variant, kui ma ei taha just oma laste ülejäänud elu emotsionaalselt täiesti tuksi keerata. Okei, ma arvan, et ma tegelikult liialdan, sest ega ma nüüd enamasti NII palju ka ei plahvata, aga siiski, ma tahan õppida oma tundeid valitsema ja muutuda tasakaalukamaks. Ja uskuge mind, see pole üldse kerge. Ma olen kakssada viiskümmend korda endale lubanud, et MA EI LÄHE ENAM NÄRVI, selleks et kolme minuti pärast jälle minna 🙂 Ma olen endale teadvustanud, et ma suudan rahulik olla siis, kui olen ise heas tujus, mille omakorda tagab see, et ma olen puhanud, söönud, soojas… Aga sellest pole kasu, sest alati ma ikkagi seda kõike pole 🙂
Mul on oma kosmeetik, kelle juures ma olen käinud alates 2003. aasta algusest iga nelja nädala tagant, no välja arvatud muidugi välismaal elatud aeg. Tal on hästi lahe iseloom, mis mulle hästi sobib, jutustame alati maast ja ilmast. Viimasel ajal on teda hakanud huvitama transpersonaalne psühholoogia, ta ise praegu õpib ka midagi selles vallas ja… No õudselt huvitav on temaga rääkida, me areneme ühes suunas. Mina rohkem mõtte tasandil veel, tema juba praktiseerib. No mina tegin hiljuti läbi holistilise neliku, mis oli nii jabur, et see on omaette pikem jutt… Et ma üritan ka vaikselt ikka ennast muuta… Aga no sellest ühest nelikust küll ei piisanud, et mu kannatamatust minema pühkida, no see polegi nii kerge töö, ma pean enda kallal ikka rohkem vaeva nägema.
Ah, no igatahes, mu kosmeetik soovitas mulle meditatsiooni 🙂 Mis on mulle alati tundunud millegi äärmiselt ärritavana, no ei oska mina ühes kohas istuda ja pead mõtetest tühjaks teha… Vaat, sellepärast tulebki tööd teha endaga. Ma pole küll reaalselt jõudnud midagi proovida, ta soovitas mu alustuseks vaikselt maha istuda ja küünlaleeki passida. No ma ükspäev katsetan.
Aga jõudes nüüd lõpuks selle juurde, mida ma alustasin umbes kümme lõiku tagasi – mis on kõige olulisem, mis ma leidsin Meriti blogist – JOOGA!
Ma olen alati põhimõtteliselt teadnud, et jooga on elustiil, mõtteviis. Palju rohkemat, kui spordiklubis kummalistes asendites lihaste venitamine ja meditatsioon ja kes teab mis veel. Aga ma ausõna polnud mitte kunagi päriselt lugenud ega uurinud, mis värk selle joogaga siis täpselt on. Olin selle lükanud kõrvale kui endale mittesobiva trenni, sest noh, ma olen ju liiga kannatamatu 😛
Ja suur oli minu hämmastus, kui ma lugesin Meriti blogist jooga põhimõtetest… Mis kattusid põhimõtteliselt 100% MINU elufilosoofiaga. Sellega, kuidas ma tahaksin elada, sellega, milliseks inimeseks ma tahaksin saada. See ja see postitus näiteks… No seal on pikalt teksti, aga väga lühidalt ja kokkuvõtvalt paari lõiku tsiteerides:
kindlasti on vägaväga abiks kõik meditsiinilised masinad ja aparaadid, aga veelgi parem on elu siis, kui õnnestuks elada viisil, et meditsiiniabi järele vajadust ei tekigi. see tähendab, et puhas toit, puhtad mõtted ja oskus oma emotsioone kanaldada, piisav liikumine ja puhkus ning harmoonilised suhted tagavad täiesti terve ja õnneliku elu.
/—/
lastele ma ütlen ikka – et asju lihtsamaks teha – jooga on selline elustiil, et sa elad nii, et endal on hea, teistel on hea ja keskkonnal on hea. ja jooga elustiilist kinni pidades elad väga vanaks nii, et sul pole vaja keppi, prille ja sul on kulmukortsu asemel ainult naerukortsud.
Ah, ma ei leia praegu üles neid teisi kõige paremaid kohti… Aga täpselt seda ma ju tahangi! Tahan elada õnnelikult, toituda puhtalt, mõelda positiivselt, liikuda piisavalt, tahan, et elus oleks tasakaal… Tahan olla terve pensionär, kes ei pea sööma ühtki rohtu 🙂
Ma kunagi kirjutasin blogis, et minu elu kõige suurem eesmärk on olla õnnelik ja keegi kommenteeris, et see on liiga laialivalguv. Minu jaoks ei ole. Minu jaoks on see absoluutselt kõige olulisem. Konkreetsemad eesmärgid tekivad siis, kui suudad enese jaoks selgeks mõelda, MIS just SIND õnnelikuks teeb, et siis selle poole püüelda. Ja ma vaidlen tuliselt vastu neile, kes ütlevad, et kogu aeg ei saagi õnnelik olla ja peaksid olema õnnelik, kui üldse vahel õnnelik oled. Tähendab jah, nii palju on tõsi, et kogu aeg ei saa. Aga teadlikult oma mõtteid valides saab ENAMIK ajast olla õnnelik, seda usun ma küll. Ja just sellepärast ma pöörangi nii palju tähelepanu igapäevastele pisiasjadele, tunnen neist rõõmu. Ma üritan kõigist ebameeldivatest ja rasketest asjadest ning takistustest mõelda kui elu õppetundidest – ma küll vihastan ja pettun korraks, kuid tuletan siis endale meelde, et see on millekski hea, ma leian absoluutselt igast asjast midagi, mida ma saan õppida, mis mind pikemas perspektiivis arendab ja minust parema inimese teeb. Ja ehkki viha ning pettumuse tundel läheb aega, et üle minna, siis need ju alati lähevad… Ja ma lihtsalt üritan nende tunnete tundmise ajal neid mitte arutult välja pursata ja negatiivseid mõtteid kuhjata, vaid negatiivse poole enda jaoks läbi mõelda ja sellest midagi head leida.
Ja kuigi juhtub ikka, et ma plahvatan ja tülitsen ja olen rahulolematu… Siis ma tean, et ma muutun järjest paremaks.
Igaühel on oma elu, igaühel on erinev elutee. See, mis on õige minu jaoks, ei pruugi seda olla teiste jaoks. Aga ma tean, et ma pean elama oma elu täpselt nii, nagu mulle endale kõige õigem tundub. Ratsionaalsus on hea, aga ma usaldan suuresti intuitsiooni (ning üritan seda eristada emotsioonist, sest puhtalt emotsioonide põhjal tehtud otsused ei pruugi need kõige paremad olla) – sellest kõigest kirjutas Merit ka kuskil jube hästi, aga ma ei viitsi seda kohta hetkel üles otsida.
Minu jaoks on oluline olla õnnelik ja käituda teistega nii, nagu soovin, et minuga käitutaks. Olla säästev ka keskkonna suhtes. Minu pere ja lähedased on mulle kõige olulisemad. Mul on isegi hea meel, et ma olen endiselt kutsumuseta – sest terve maailm on minu ees valla. Ma tunnen, kui õige on otsus minna praegu paariks aastaks välismaale ning teha seal kõvasti tööd, et teenida vahendeid ühe oma kõige suurema unistuse – mugava kodu heaks.
Ma tean, et unistused ei täitu üleöö, et nende nimel peab pingutama ja vaeva nägema. Küll aga usun ma seda, et oma unistusteni on võimalik jõuda kiiresti/kiiremini… Kui nendesse ja endasse uskuda 🙂 See, kui keegi arvab, et tema ei suuda või et meie ei suuda lühema ajaga kodu remondiks vajalikku raha koguda, on tema enese isiklik mure. Kuni ta arvab, et tema ei suuda, seni ta nähtavasti ei suudagi. Aga ma tean, et MEIE suudame. Kui me seda soovime, siis suudame. Ei pea ootama kümme või kakskümmend aastat, saab ka kiiremini.
See, kui mõni mõtleb, et kui ma praegu, 28-aastasena, karjääri alustamise asemel veel mitmeks aastaks välismaale (suure tõenäosusega lihttööd tegema) lähen, siis hiljem mind keegi enam ei tahagi, on ka tema isiklik mure. Mina tean ja olen kindel, et pole mitte mingit vahet, kas ma alustan SELLE ÕIGE asjaga kolm aastat varem või hiljem. Järgmised aastad on tagala kindlustamise ja eneseotsingute aeg. Kogume raha kõige olulisema, meie pere baasi, KODU jaoks. Ja ma usun küll, et ma saan selle ajaga oma mõtted tuleviku suhtes palju selgemaks ning tean, mis suunas tegutsema hakata. Täitsa võimalik, et hakkan juba sel ajal, kui välismaal oleme. Üldine suund on ju tegelikult selge nagunii – te ju teate ja näete, kui särama paneb mu silmad roheline maailmavaade.
Mis ma tagasi jõudes peale hakkan, eks ole näha. Mul on endiselt täitmata unistus töötada mõnda aega kontoris. No teate küll, ennast ilusasti riidesse panna, tööle minna ja seal kasulikke asju teha. Võib-olla leian tagasi tulles mõne sellise tööpakkumise, mis mulle huvi pakub ja kuhu mind tahetakse. Võib-olla ei leia, võib-olla ei taheta. Aga pikemas perspektiivis, tunnen ma küll, on meie tööalane tulevik mingi oma (rohelise) asja ajamine. Kas me hakkame sellega tegelema varem või hiljem, eks ole näha. Kõik teed on valla!
Võiks öelda, et tänu Meritile said mu eneseotsingud kohe uue hoo sisse ja ma olen eneses kindlam, kui eales varem. Ja jooga kohta kavatsen nüüd põhjalikumalt uurida, tahan seda vaikselt proovida ja mediteerima õpin ka, maksku mis maksab 🙂 Õpin oma emotsioone vaos hoidma! Mulle meeldib olla emotsionaalne, aga mulle meeldib see ülevoolav emotsionaalsus ainult positiivses võtmes. Siis, kui ma täie rauaga ennast huvitavaid teemasid uurin ja analüüsin; siis, kui ma millestki vaimustun. Negatiivses võtmes on ülevoolav emotsionaalsus aga kurnav ning elu mürgitav ning just selle poole kavatsen ma kontrolli alla saada. Ma tean, et see saab olema pikemaajalisem protsess, aga ma saan sellega hakkama!
Ma armastan ennast sellisena, nagu ma praegusel hetkel olen, kõigi oma vigadega. Mu mõtted liiguvad õiges suunas ja see on minu jaoks täiesti piisav. Minu suurim unistus on see, et kunagi elan ma maal põhumajakeses ja olen taimetoitlane ja ei huvitu materiaalsetest asjadest (EDIT: st ebavajalikest materiaalsetest asjadest, mille lõksu langevad suuremal või vähemal määral kõik tarbimisühiskonna elanikud – paljud asjad on väga mugavad ja vajalikud, kommentaaris sellest pikemalt) ja… See on minu jaoks ideaalne elu (no näe, umbes selline). Aga selleni jõudmiseks läheb, ma arvan, pikki aastaid. Ja seni ma muudan ennast tasapisi. Naudin oma kohvi ja siidrit ja šokolaadi ja liha ja vahel rämpstoitu… See on täiesti okei, selles pole mitte midagi halba. Aga ma tean, et tasapisi muutub mu elu järjest tervislikumaks. Ma ju näen, kuidas ma viimastel aastatel muutunud olen, ma olen kindel, et see läheb samas suunas edasi.
Ma olen juba praegu suurepärane inimene, suurepärane naine, suurepärane ema, sõber ja kodanik… Aga ma töötan iga päev selles suunas, et saada veel paremaks.
Oh, ma vaatasin nüüd lõpuks neid pabereid, millele ma oma mõtteid üles tähendasin ja üks teema on täiesti katmata, aga see on liiga pikk, nii et ma lahkangi seda mõni teine kord. Praeguseks sai juba niigi palju.
Elu on võrratu ja absoluutselt kõik on võimalik, kui mõelda positiivselt, unistada suurelt ning mis kõige olulisem, endasse jäägitult uskuda.
