Jun 082012
 

Ajaga muutub paljugi. Praegu võin ma küll ausalt öelda, et minu senine väide “poliitika on igav ja nõme” ei vasta absoluutselt tõele. Nõme on vaid see, et ma ei saa kõigest aru, sest arusaamatu asi ju kipubki igav olema. Aga poliitika iseenesest on äärmiselt põnev ja paneb mõtlema, loodetavasti ma aja jooksul mõeldes ja arutledes ja uurides saan natuke targemaks ka.

FB feed on tänuväärne koht. Uudiseid ma eriti jälgida ei viitsi, aga kui keegi miskit jagab, mis vähegi huvitav tundub, siis loen alati läbi. Jagatakse ju ikka seda, mis korda läheb, mul on FB-s üldiselt väga normaalsete huvidega sõbrad-tuttavad.

Eile lugesin üht artiklit, mis kiitis Eesti kokkuhoiupoliitikat, väikest riigivõlgu, majanduse kasvu, seda, kuidas me “lihtsalt teeme asjad ära”… Kohe tuli meelde üks teine üsna sarnase sisuga artikkel läinud aasta oktoobrist, millega ühel ajal lugesin artiklit õpetajate palgast ning mõtisklesin Eesti poliitilise seisundi üle lühidalt siin. Täna lugesin lisaks veel sellist arvamust.

Ma olen selle kõige üle viimasel ajal nii palju mõelnud. Ei ütleks, et ma nüüd miskitele tarkadele või põhjapanevatele järeldustele olen jõudnud, aga ma üritan need mõtted vähemalt kirja panna.

Mina olen üldiselt kokkuhoiupoliitika poolt. Ma olen alati arvanud, et raskel ajal tuleb rihm koomale tõmmata, mitte laenu juurde võtta :P Ja iseenesest on ju väga uhke lugeda, kuidas Eesti majandus muudkui kasvab. Ja on kindlasti osa Eestist, kes seda kasvu eneste elus positiivselt tunnetab.

AGA. Ma julgen arvata, et enamik Eestist ei tunne kasvavast majandusest tulenevat kergemat elu küll kuskil. See nagu kaoks jälle selle rikkama vähemuse taskusse. Võib-olla on see väljend ebakorrektne, ma ei tea.

Tolles viimases majandust ülistavas artiklis mainitakse vaid keskmist palka. See number ei näegi üldse nii hull välja, eks. Kui aga mainitaks ka seda, mis on meie miinimumpalk, kui palju elanikest seda saavad, millised on keskmised elamiskulud… Siis oleks pilt juba hoopis teine. Numbrite taga võiks näha ka inimesi.

Öeldakse ju küll, et ise tuleb vaeva näha – õige eriala valida, õppida, edasi püüelda – küll siis jõuab haljale oksale. Ma olen täitsa nõus, see on tõsi. AGA. KÕIK ei saa olla kõrgepalgalised kõrgharitud! Alati jääb kuhjade kaupa lihtsamaid töid, mille ka keegi ära tegema peab. Vist on nii, et mida parem eluolu riigis on, seda vähem kohalikud neid lihtsaid töid miinimumi eest teha viitsivad ja nii rändab mujalt sisse hulganisti neid, kelle enda kodumaal on palgad veel palju väiksemad ja kellele tolle heaoluriigi miinimum on juba suur asi?

No igal juhul – need lihtsad tööd on ja jäävad. Ja tõesti, nende eest makstakse miinimumi. Ja eriti Eesti-suuruses väikeriigis on oluline, et eestlased jääksid ise oma koduriiki neid töid tegema. Mul on ju õigus, eks?

Miinimumpalk peaks seega olema selline, et sellega oleks võimalik inimväärselt ära elada. Jah, selle eest ei peagi saama oma maja, uut kallist autot, iga-aastaseid puhkusereise palmide alla, kalleid firmariideid… Küll aga võiks ja peaks selle rahaga välja tulema nii, et oleks võimalik võtta laenu, et osta korter, ehk kasutatud auto, kasvatada üles paar-kolm last, osta normaalselt süüa ja eluks vajalikku, käia vahel ka kontserdil, reisimas, mis iganes. Ja tibake ka säästa, sest iga pere peaks säästma – kunagi ei tea, millal seda vaja läheb.

Ei ole ju liiga palju tahetud? Ärme räägime nüüd sellest, kuidas on asjad Aafrikas või Hiinas, räägime sellest, millest unistab üks keskmine eestlane, kes elab Euroopas. Oma kodu, võimalus inimväärselt elada ja lapsed üles kasvatada – see tähendab, et ei pea kogu aeg igal sammul paaniliselt mõtlema, kust kokku hoida, millest loobuda, et üldse ots-otsaga kokku tulla.

Maailm võib olla ülerahvastatud, aga väikeses Eestis on iga laps kriitilise tähtsusega. Selleks, et iivet tõsta, peavad perekonnad tundma julgust neid lapsi saada. Vanemahüvitis on suurepärane, aga mis saab edasi? 1,5 aasta pärast seisab perekond silmitsi faktiga, et sõimekohta ei ole, ühe vanema sissetulekust sageli ära ei ela. Minu arvates on muidugi lapse õige koht 3-aastaseks saamiseni kodus – enne seda kollektiivis ehk osalise ajaga. Kõik vanemad minuga kindlasti ei nõustu, aga usun, et paljud oleksid kauem kodus või käiksid tööl osalise ajaga, kui oleks selline võimalus. See võimalus on paraku enamiku jaoks utoopia. Kui vanemahüvitis lõppeb, on vaja tööle minna, et ots-otsaga kokku tulla. Sõimekohtadest on igal pool puudus. Hea küll, ma päriselt ei tea, kas kohe igal pool, aga kõigis suuremates linnades on lasteaiakohtadega ikka äärmiselt kehvasti.

Kogu Eesti ei saa elada Tallinnas ega Tartus. Paraku on nii, et need kaks linna, eriti muidugi Tallinn, on palgataseme poolest natukenegi konkurentsivõimelisemad. Ülejäänud väiksemad linnad ja maakohad – neis on asi ikka üpris kehvasti.

Kuna meie elame hetkel Pärnus, siis toon näite siit. Kõige lihtsamate tööde eest makstakse raudselt miinimumi. Veidike keerulisemate tööde eest, mis nõuavad juba tiba rohkem mõtlemise ja õppimise oskust või kogemust… Nende eest saab valdavalt umbes €400 kätte. Sekretärid, ehituspoe müüjad – no kaks esimest asja, mis pähe tulid :D Nimekiri jätkuks pikalt. Spetsialistid, kes on oma teadmiste jaoks pidanud rohkem õppima ja kogemusi omandama – nende palkade kohta ma nii täpselt ei tea. Tean vaid ühe valdkonna seisu, kus töötab minu abikaasa. See on valdkond, mille nimetamisel imestatakse, et palgad peaksid ometi head olema. IT :) Jaa, ja kui sa oled programmeerija või muu taoline jupp, siis vist on tõesti. Paraku ei ole see tulusam pool IT-st Abikaasa tassike teed. Tema on tehnilise toe poole peal. Tal on kogemust, tal on teadmisi, ta on absoluutselt võrratu õpetaja ja abistaja, mis on sellise ameti puhul äärmiselt oluline. Ma ise olen näinud, kuidas ta on oma viimases töökohaski arenenud, tohutult palju asju juurde õppinud – mitmekesine töö mitmekesiste ülesannetega. Üsna suures ja konkurentsivõimelises ettevõttes. Ainult palk, see palk… Ma ei hakka siin konkreetsete numbritega lehvitama, aga ütleme nii, et mitte väga palju suurem viimasest numbrist, mis siia kirja sai. Poole vähem, kui sellise töökoha palk minu meelest olema peaks. Ja miks see peakski suurem olema, kui tööturu seis on täpselt selline, et kui inimene lahkub, on ukse taga järjekord neist, kes oleks selle palga eest suurima rõõmuga nõus tolle koha endale võtma? Tean ka üht teist inimest üsna sarnase töö peal, kelle palk on kolmandiku võrra suurem, aga ikkagi… Selle töö eest liiga väike. Olen hoidnud silma peal kõigil erialastel tööpakkumistel umbes aasta aega… Neid on olnud vähe.

Ma olen rääkinud paljude pärnakatega – uurinud, kuidas nemad ära elavad. Kõigi nende perede puhul, kes normaalselt ära elavad, on üldiselt kehtinud kaks varianti – kas on mees välismaal tööl või ajavad need inimesed oma asja, st on iseenese tööandjad, mitte palgatöölised.

Kindlasti on Pärnus ka neid töökohti, kus saab konkurentsivõimelist palka, head palka. Aga mulle tundub, et see on erand, mitte reegel. Enamik töökohti on alamakstud, sest kui on võimalus vähem maksta, siis miks peakski maksma rohkem.

Ja see on Pärnu, Eesti suuruselt viies linn. Ja kuivõrd Narva ja Kohtla-Järve on eelkõige venekeelsed keskkonnad, siis meelevaldselt võiks Pärnu isegi Tallinna-Tartu järele sättida.

Kõik ei saa olla spetsialistid, kõik ei saa olla iseenda tööandjad. Miinimumpalk peaks olema selline, et oleks võimalik inimväärselt ära elada. Kuni see seda pole, seni inimesed kas virelevad või kolivad sinna, kus palgad on paremad – Tallinnasse, Tartusse või välismaale.

Ma ei taha üldse viriseda. Ma arvan endiselt, et kõige olulisem on üritada oma eluga hakkama saada nii hästi, kui see parasjagu võimalik on. Kui miski ei meeldi, muuda seda. Aga paratamatult paneb see kõik mõtlema.

Meie pere unistused on suured. Me ei ole kindlasti need, kes rahulduks lihtsa elu ja miinimumpalgaga, isegi kui see oleks elamisväärne. Me tahame rohkemat ja me teame, et me oleme selleks võimelised.

Kindlasti oleks me võinud teha oma eelnevas elus õigemaid otsuseid, valida õigema eriala… Me võiks kolida Tallinna… Aga me ei taha, terve Eesti ei saa elada Tallinnas! Meie tahame elada Pärnus, sest meie vanemad ja vanavanemad on siin, väikeste lastega on pere lähedus nii suur lisaväärtus, Pärnu on mõnus väikelinn, kus lapsi kasvatada.

Minusuguseid on kindlasti teisigi. Kindlasti on veel neid, kes pole kolmekümnendatele liginedes oma kutsumust veel leidnud. Vahel lihtsalt on nii. Elu tahab sellegipoolest elamist ja lapsed kasvatamist. Abiks oleks jällegi see müstiline elamisväärne miinimumpalk. Ma oleks rõõmuga nõus alustama väikesest palgast, kui eriala oleks põnev, võimaldaks töö käigus õppida, ennast üles töötada ja siis juba kõrgemat palka saada.

Me oleksime võinud osta renoveerimist vajava majaosa asemel heas korras korteri paneelmajas. Sel juhul oleks jäänud ära mure, kust leida laenu ja eluks vajaliku kõrvalt võimalus säästa, et teha remonti. Kas me kahetseme, et selle majaosa ostsime? Oh ei. Ma armastan oma kodu iga ihurakuga, mul on siin elades kogu aeg tunne, et see otsus oli nii õige ja hea.

Aga reaalsus meie jaoks on see, et meie praeguseid erialaseid oskusi ja Pärnu palgataset arvestades teeniksime kahepeale täpselt nii palju, et suudaksime kuidagi ära elada – me oleme suurepärased majandajad, oskame kokku hoida. Me saaksime hakkama. Aga see oleks ka absoluutselt kõik, mis me saaksime. Me elaksime ära, aga ei saaks endale lubada suurt midagi peale hädavajaliku ning remondi jaoks säästmisest võiksime vaid unistada.

Ahjaa, seda kõike eeldusel, et mõlemale lapsele oleks lasteaiakoht. Plikale me koha saime, ta ei harjunud, otsus sügiseni paus teha oli meie teadlik valik. Poiss sel sügisel väga suure tõenäosusega kohta ei saa, kuna ta polnud sünnist alates Pärnusse sisse kirjutatud (see, kuidas Plika nii kiiresti sai, oli kusjuures ka üsna müstiline). Minu ema saab küll lapsehoidmisega aidata, aga mitte kogu aeg, täiskohaga, tal on ka oma elu ja töö. Osalise ajaga tööd mul leida ei õnnestunud. Nojaa, tegelikult oleks olnud reaalne võimalus proovida maaklerikarjääri, aga eriti alguses poleks see kindlasti nii palju sisse toonud, et mu panus oleks olnud pere eelarvesse piisav. Piisav ära elamiseks. Aga elada on ju vaja.

Ma ei virise, ma ei süüdista kedagi. Võib-olla oleks pidanud tegema minevikus paremaid valikuid, võib-olla oleks pidanud nüüd veel rohkem vaeva nägema ja otsima. Ehk siis oleks leidnud midagi, kus oleks teeninud rohkemat, kui hädavajaliku ots-otsaga kokku tulemiseks. Aga meile endile tundub, et me oleme proovinud, oleme otsinud, andnud endast parima – ja tulemuseks vaid tõdemus, et parim, mida siin suudaksime, on vaevu ära elada.

Meie jaoks pole mingi probleem hoida kokku, kui me teame, et see on millegi nimel. Kui lähitulevikus terendaks mingigi reaalsem lootus, et elu läheks paremaks, siis võiksime mõnda aega niiviisi peost suhu elada. Kui me suudaks teenida nii palju, et remondi jaoks kõrvale panna, siis see oleks eriti hea motivaator. Kurb tõsisasi on aga see, et seda lootust ei paista hetkel kuskilt. Praegu tundub küll, et samamoodi jätkates elaks me praegustes tingimustes peost suhu järgmised üheksa aastat, kuni kodulaen makstud, et siis remondi jaoks uus võtta. Nojah, olles veidi optimistlikumad, siis ehk suudaks juba mingil hetkel peost suhu elamise kõrvalt natukenegi säästma hakata.

Aga ma ei taha järgmised üheksa aastat peost suhu elada! Ma ei taha järgmised üheksa aastat mõelda ainult kokkuhoiule! Iiris käis hiljuti külas ja kui talle oma plaanidest rääkisime, siis ta naeris ja ütles, et nii kaua, kui ta mind tunneb, siis ma olen ALATI millegi jaoks säästnud. Jah, nii see ongi – sest alati on olnud nii palju olulisi asju, mida on vaja saavutada. AGA MA EI TAHA ELU LÕPUNI KOKKU HOIDA! Ma tahan inimväärselt elada. Tahan, et ma ei peaks mõtlema pidevalt sellele, kas ma tohin lubada midagi enda meeleheaks või peaks selle raha säästma remondi või millegi muu sama olulise jaoks. Ei taha ka minna kergema vastupanu teed, müüa praegune kodu maha ja osta selle raha eest endale too ülalmainitud heas korras kõigi mugavustega korter paneelmajas. Ei taha! Tahan oma armsat kallist kodu, tahan selle hoole ja armastusega korda teha, oma lapsed siin üles kasvatada (ja mitte ainult kaks, vaid kolm-neli), ma tahan elada Pärnus, oma perekonnale lähedal, tahan süüa tervislikku toitu, reisida… Ma olen seda väärt! Me oleme seda väärt! Ma TEAN, et me oleme piisavalt ettevõtlikud ja võimekad, et selline elu saavutada.

Niisiis – selleks, et seda kõike saavutada… Ma olen küll optimist, aga praeguseid olusid realistlikult vaagides on selge, et Pärnus pole nii mõtet jätkata. Tallinn ja Tartu oleks lahenduseks siis, kui me sinna elama tahaksime jäädagi – pole lootust lühiajaliselt kolida, et rohkem teenida, säästa ja siis Pärnusse tagasi tulla, selleks on palgavahed liiga väikesed. Nii et meie pere tee viib mõneks aastaks jälle kodumaalt kaugemale, see tundub lihtsalt kõige arukam otsus.

UK-s oli hea elada ilma lasteta, kahe palgaga. Siis elas seal üsna mõnusalt ära, isegi kui palk polnud eriti suur. UK haridussüsteemist ei arva ma aga suurt midagi ja enne tasuta (eel)kooli, mis algab vist neljandast või viiendast eluaastast, on ainsad variandid mu teada tasulised nurseryd, mis ennast miinimumpalgaga igal juhul ära ei tasu, kõik palk läheks sinna. Ühest palgast ehk ära elaks, aga midagi säästa sealt küll ei õnnestuks. UK-s on lastega hea elada siis, kui teenida korralikult – selleks vajalikke oskusi meil aga paraku pole.

Minnes lastega ning eesmärgiga säästa, on oluline hoopis muu. Head lasteaiad, võimalikult kõrge miinimumpalk (sest võõras riigis alustad paratamatult ikka põhjast). Nii et loogiline on vaadata sotsialistlike heaoluühiskondade suunas. Skandinaaviamaad, jah :) Nii et jah… Täiesti ebaglamuurselt viib meie tee Soome, koos tuhandete teiste eestlastega. Jah, Abikaasa hakkab alustuseks ehitama ja mina ilmselt koristama. Tema tööots on enam-vähem kindel – no alati on mingi võimalus, et miski läheb nihu, aga 99% ei lähe. Mina ei saa lastega järele minna enne, kui mul on juhiload tehtud ning Abikaasa peab samal ajal paberid korda ajama, et saaks meile korteri üürida. Varem oli see lihtsam, nüüd aga on reeglid karmimad, üürida ei saa ilma Soome isikukoodi ehk henkilötunnuseta, mida ei anta aga enne, kui on ette näidata töö- ja üürileping – umbes sama nõiaring nagu UK address proofiga. Ühesõnaga Abikaasa läheb ees ära, elab esialgu oma õe pere juures, nemad juba pool aastat Soomes, kui minul juhiload käes, temal paberid korras ja korter olemas, siis läheme lastega järele.

Plaan Soome minna tekkis aprilli alguses, lihavõttenädalavahetusel. Juhtus nii, et esiteks tuli meile külla Abikaasa õde oma mehega, nemad on aasta algusest saati Soomes olnud (mees töötas enne tükk aega üksi, ülejäänud pere läks sel aastal järele). Ja järgmisel päeval tuli küll blogituttav Virge, plaaniga meie õunapuid lõigata, aga kuna hakkas hoopis lund sadama, siis jutustasime niisama. Virge Soome-seiklustele olen pikalt kaasa elanud – neil oli nii, et mees käis vist kuus aastat Soomes tööl ja nüüd aasta tagasi läksid kogu perega.

Nii Abikaasa õe kui Virge pere olid oma otsusega rahul. Virge ütles, et ei saa aru, miks ta seda juba varem ei teinud, vaid Eestis nii pikalt üksikema mängis.

Virge perel on meiega üsna sarnased unistused – säästa oma kodu jaoks. Eesti palgaga polnud see võimalik, seega tuli minna otsima võimalusi mujalt. Just suures osas tänu Virge blogile ja suhtumisele sai meie otsus nii kiiresti tehtud – see tundus äkki nii loogiline.

Alguses oli plaan kolida Turku linna, kus Virgegi elab. Nende valikukriteerium tundus igati loogiline – suur linn, st piisavalt töökohti, aga soodsad üürid. Pole Helsingist liiga kaugel ka. Oli isegi plaan, kustkaudu tööd saada. See plaan aga ei mänginud väga välja. Siis tekkis üks teine lootus seal tööd saada… Ka see tundus mitte välja mängivat. Siis tekkis konkreetne võimalus töötada Norras, Bergenis. Töö oleks olnud oma iseloomult täiesti okei, aga pingeline seetõttu, et tegu oli öötööga. Norra on Eestist kaugel ja elu on seal kallis, aga palk oleks ka olnud kuradi hea. Kuna konkreetne tööpakkumine oli määrava tähtsusega, siis mõtlesime juba kenasti välja, kuidas selle öötöö kõrvalt siiski normaalset pereelu elada. Võrdlesime piirkonna üüri ja lasteaiatasusid palgaga – tundus, et säästa annaks kõvasti. Jaa, toit muidugi oleks olnud kallis, aga taaskasutus see-eest popp, nii et muu kraami oleks ilmselt enamikus üsna soodsalt leidnud.

Ühesõnaga otsustasime juba ära, et Norra, aga siis tuli pakkumine Soome, Helsingisse. Kuna Helsingi üürid on Turkust praktiliselt poole kallimad, siis kahtlesime pikalt – Soome kasuks rääkis kõik peale palga. Soome on Eestile lähemal, kergem kolida ja hiljem kodus käia, vajadusel Eestist soodsat (söögi)kraami kaasa tuua, inimlikumad töötunnid, paremad lasteaiad (Norra lasteaedades valdavalt magavad vaid kõige pisemad väljas vankris, ülejäänud üldse mitte, soe toit on kord nädalas või kord kuus ja muul ajal võileivad – nii ma vähemalt foorumist välja lugesin… Kindlasti on mõnes aias ka teisiti)… Aga jah, kui palju me suudame säästa, kui elame Helsingis? Selliseid mõtteid me mõtlesime ja peaaegu et otsustasime ikkagi Norra kasuks.

Aga siis tuli välja, et Norra töö oleks alanud hiljem, kui alguses jutt oli, meil oleks miinus selle võrra muudkui kasvanud. Abikaasa viimane tööpäev oli mai lõpus, ta lihtsalt kirjutas lahkumisavalduse juba siis, kui ühtki konkreetset pakkumist polnud, sest Soome ja ehituse puhul poleks koha tekkides kellelgi olnud aega oodata kuu, kuni ta vanas kohas otsi kokku tõmbab – selle aja peale oleks lihtsalt keegi teine võetud, seega pidime riskima. Meil jagus sääste juuni alguseni, sealt edasi oli emaga kokku lepitud, et ta saab meile laenata vajaliku stardikapitali. Norra puhul oleks see stardikapital olnud Soomest mitu korda suurem – nii suur, et ei oleks tahtnud seda summat kuidagi laenata.

Ja kui sõbranna, kes oma perega Norras ja kelle kaudu see pakkumine üldse tuli, arvas ka, et me võiks pigem Soome minna, siis saigi otsustatud, et Helsingisse. Tegelikult tekkis vahepeal isegi Rootsi plaan, aga ka see langes teatud põhjustel ära. Lõppkokkuvõttes luges vaid üks: konkreetne tööpakkumine. Selleks hetkeks, kui välismaale kolimise mõte meile tuli, polnud enam võimalust säästa, et oleks julgenud minna kogu perega ja täiesti nullist koha peal tööd otsima hakata. Nojah, kogu perega poleks saanudki, enam ju ei üürita kortereid nii kergelt, aga ka see oleks olnud üsna nadi variant, et Abikaasa läheb üksi ja hakkab otsima. Tohutult palju kergem on, kui töö on ootamas, siis saab nö jala ukse vahele ja edasi on juba palju lihtsam. Helsingis on olemas stabiilne töö ja palk pole ka päris miinimum (seda kõike muidugi tänu tutvustele), tuleb lihtsalt ise minna ja eriti tubli olla – kiirelt keel selgeks õppida, siis on lootust veel parema palga peale saada ja nii edasi. Põhjast tuleb ennast üles töötada, selles pole küsimustki (tegelikult on nii, et abikaasal on äkki isegi üks erialane pakkumine, kui ta keele selgeks saab – aga see pole veel midagi kindlat, kõik sõltub kõigest). Mingeid pudrumägesid ja piimajõgesid ei oota, aga juba miinimumpalka arvestades on selge see, et elame ära paremini kui siin ja meie praktilise majandamise juures saame säästa ka. Seda viimast muidugi mitte enne, kui stardikapitaliks võetud võlg tagasi makstud, lapsed aias ja mina ka tööl käin.

Olen tohutult palju lugenud ja uurinud, paberimajanduse ja kõige muu kohta. Tean, et see võib võtta kaua, aga ega’s muud, kui külma närvi ja head õnne – ma optimistlikult loodan, et kõik läheb kiirelt.

Kaua plaanime ära olla? No 2-3-4 aastat, vastan esimese hooga. Ma ei taha Pärnust eemal olla kauem, kui on hädapärast vajalik, aga kahe aastaga ei säästa suure tõenäosusega suurt miskit. Plika kooliajaks tahaks kindlasti tagasi olla, see on see vaikimisi piir. Noh, kui peaks välja tulema, et vaja veidi kauem olla, eks siis vaatame, paar aastat algklassis suudaks ma ju ka Plikat ise õpetada eesti keele poole pealt, et ta saaks siis kodumaal jätkata… Aga oleks muidugi mugavam ikka Eestis kooli minna, seega katsume selleks ajaks tagasi tulla.

Milleks me säästa tahame?

No esiteks, kõige olulisem – remondi jaoks. Saaks kodu korda, oleks kõige suurem mure kaelast ära.

Teiseks – algkapitali oma äri alustamiseks. Me tahaks elada Pärnus vähemalt nii kaua, kuni lapsed pesast välja lendavad, aga siinsele palgatööle lootma jääda tundub tiba naiivne. Me oleme alati tahtnud oma asja ajada, mu viimasel töövestlusel küsiti ka, kas ma pole sellele mõelnud, minus on nii palju särtsu. Siiani pole olnud seda head ideed, aga pole olnud ka raha alustamiseks, seega on see seni olnud pigem “kunagi teeme” tüüpi unistus. Nüüd aga on konkreetne plaan ja vajadus, tuleb Soomes elatud aja jooksul välja mõelda, mis me täpselt tegema hakkame, et siis Eestis ära teha :) Kuna me oleme rohelise maailmavaatega ja see teema muutub ka ühiskonnas järjest popimaks, siis tundub loogiline teha mingit ökovärki. Suure tõenäosusega ei saa see olema midagi toidu kasvatamisega/valmistamisega seoses, aga kes teab… Kuna Eesti turg on väike ja ökonišš seda enam, siis oleks hea mõelda algusest peale rahvusvahelise suunitlusega – ja kuhu mujale oleks loogilisem eksportida, kui suurde maksujõulisse heaoluühiskonnaga naaberrriiki Soome? Nii et tahaks sealset maheturgu veidi tundma õppida ja uurida, millest nemad kõige rohkem puudust tunnevad. Et siis seda hiljem Eestis valmistada ja neile müüa :P Teooria on vägev, ah? No ühesõnaga, eks näis, kuidas kujuneb ja mis mõtted meile pähe kargavad.

Kolmandaks tahaks Kreekasse maja osta – no tundub kahtlane, kuidas me nii paljude asjade jaoks nii lühikese ajaga säästa suudame, aga unistused peavad olema suured ja see tundub nii geniaalne mõte. Mõte tuli Luxis Marisel külas olles ja temaga seda pikalt arutades kuskile ära ei kadunud, siiani on alles. Seal on praegu kriis ja hinnad põhjas, lähiaastatel ostes saaks vägagi mõnusa raha eest majakese ja maa. Seal saaks siis kord-paar aastas päikese all akusid laadimas käia, ehk pisukest raha teenida seda teistele tuttavatele puhkuseks välja üürides, kunagi pensionipõlves võiks seal aga suisa elada – elu on Kreekas odavam, Eesti pensioniga elaks kenasti ära. Ma pole Kreekas kunagi käinud kusjuures :D Aga see on mulle alati ääretult sümpaatne tundunud. Kliima, toit ja nii edasi. No ühesõnaga, see plaan on kõige laialivalguvam ja küsitavam ja kui ka peaks tekkima rahaliselt võimalus, tuleks enne sadat asja hoolega uurida ja kaaluda, aga vot plaan ikkagi on. Ma juba kujutan ette, kuidas ma pensionipõlves elan maist septembrini kuskil Lõuna-Eesti metsas põhumajakeses (selle ehitamise võiks ette võtta niipea, kui Eestis tagasi oleme ja oma elu mingil määral sisse seadnud – alguses oleks suvila, kui lapsed üles kasvatatud ja oma elu peal, võiks päriseks sinna kolida) ja ülejäänud aja Kreekas :P

Sellised on siis meie pere plaanid. Kui oleks vähegi võimalust, ei läheks Pärnust kuskile, aga on vaja jalad alla saada ja selle jaoks tundub olevat parim võimalus mõned aastad võõrsil raha teenida. Me oleme avatud kõigele, mis tulevik meile pakub ja loodetavasti saame varsti Eestisse tagasi tulla. Pigem teha võõrsil lihttööd, kui vireleda Eestis – viimasel puhul võiks tõesti tekkida kibestumus, lõputult ju ei jõua. Aga igaüks on oma õnne sepp.

Enamik sõpru pole meie plaanide peale eriti üllatunud, selline käik on Eestis ju üsna levinud. Mõned küll esimese hooga imestasid, mida me ronime sinna välismaale lihttööd tegema, katsugu me ikka pigem Eestis. No need olid lihtsalt sellised, kes ise edukalt hea töö peal ja tutvusringkonnas pole eriti neid, kes sel kombel välismaale läinud – peale nende kõige rumalamate, kes Eestis õppida ei viitsinud, nagu näiteks toodi. Aga no tõesti, me oleme siin proovinud nii ja teisiti, praegune samm tundub kõige arukam. Eestis tuleb edasi proovida küll, aga alles siis, kui teatud asjade jaoks on säästetud. Pärast selle kõige ära seletamist on muidugi kõik aru saanud, keegi viltu vaadanud ei ole.

Üks huvitav seik eelmises lõigus mainituga seoses on veel see, et kui need, keda meie kolimise plaan ei üllatanud, olid kõik Soome poolt, sest see on kodule lähemal, kergem käia, lastele parem jne, siis just need, kes algul imestasid, miks me läheme, pole ju ometi nii saamatud, et Eestis hakkama ei saaks ja peame Soomes musta tööd tegema, pidasid Norrat tunduvalt paremaks variandiks – huvitavam ja põnevam. Novat siis.

Ma lähen rõõmuga Soome, sest seal on võimalus edasise elu üles ehitamiseks säästa. Ma tean, et ma oskan igal pool elamisest rõõmu tunda. Ma saan esimest korda elus teadlikult nautida üürikorteri mugavusi, enne oma kodu ostu tundusid need kõik nii iseenesestmõistetavad. Soomes on suurepärased lasteaiad, suurepärased kirbuturud… Oo, ma oskan leida iga asja juures palju positiivset. Soomes saab olema tore, selles pole kahtlustki.

Kummalisel kombel ei tunne ma mingit kurbust kodust lahkumise pärast – tean, et see ootab mind tagasi tulles ees, siis on lihtsalt lisaks rahalised vahendid, et see korda teha (sellega seoses – kui keegi otsib Pärnus kodu, siis meie oma otsib paariks aastaks häid elanikke, huvilised kirjutagu meilile). Ma võin elada igal pool, pole vahet. Küll aga hakkan ma suurt puudust tundma oma aiast. Oma emast. Abikaasa perest. Oma uutest Pärnu sõpradest. Neid on küll vaid paar, aga selle lühikese aja jooksul nii kalliks saanud. Oma kaks korda nädalas akna taha toodavast mahepiimast :)

Ma ei muretse laste pärast, nad on nii noored, saavad keele kiirelt selgeks. Peaasi, et pere oleks koos ja rahul, siis on kõik õnnelikud. Soome keelest saab neile põhimõtteliselt teine emakeel – miks mitte, tulevikus kasuks.

Kui ma kunagi Londonisse kolisin, siis seda sellepärast, et Eestis oli nii erialaselt kui eraeluliselt paigalseis, keel oli suus, sõbrad ees… Läksin, sest see tundus põnev, ei mõelnud kordagi sellele, kui kerge või raske on elu Eesti ühiskonnas. Nüüd, vanemana, abielus, lastega… Nüüd on põnev lahata poliitilisi tagamaid ja väljarände probleemi tõsidust. Probleem on, kahtlemata. Aga meie vähemalt kavatseme tagasi tulla ja meil on plaan, kuidas tulevikus Eestis paremini ära elada. Kuidas seda üldist väljarände probleemi lahendada, see jäägu meie poliitikute mureks… Minust poliitikut ei saa :)

Aga jah, miinimumpalgaga peaks olema võimalik inimväärselt ära elada ja meie tilluke riik võiks väljamaa ajakirjandusele õitsva majanduspoliitika musternäidiseks püüdlemise kõrvalt mõelda rohkem sellele, mida targad poliitikud ja riigijuhid saaksid ise ära teha, et noored pered julgeks saada nii palju lapsi, et Eesti iive oleks positiivne – ei piisa pelgalt ajakirjanduses kurtmisest, et eestlaste väärtushinnangud on paigast ära. Meie plaanime tagasi tulla, aga kõik need ülejäänud?

Kas ei oleks siis võimalik leida kuldset keskteed rõveda kokkuhoiu ja üüratu laristamise vahel? Et riigil oleks tibake rohkem raha, mida oma elanike hüvanguks kasutada, aga võlg ei muutuks samas liiga suureks? Ma saan aru, et Eesti ühiskonnalt ei saa nõuda võrdseid võimalusi Skandinaaviamaadega, meie minevikke ei anna ju võrrelda. Aga no tee mis tahad, kui nooruses olin pigem parempoolne, siis nüüd, lastega ja mitte väga kõrget palka teenides, paeluvad mind ikka pigem sotsialistlikud hüved. Ja arvestades, et Eesti riigi ja kultuuri elujõulise säilimise tagab tulevikus vaid piisav laste arv, tundub mulle küll, et meie poliitika võiks veidi vasakpoolsema suuna võtta, muidu neid lapsi lihtsalt ei sünnitata piisavalt. Või nojah, alati on võimalus, et tulevikus teevad Eesti lihttöid immigrandid… Mis ei lahendaks muidugi suuremat kultuuri säilimise probleemi :P

Elu on põnev ja poliitika kah, pole midagi öelda.

See postitus sai nüüd hiiglama pikk ja hektiline – palju oleks veel öelda, aga niigi sai juba liiga palju öeldud. Ja te ju mõistate, et see kõik on vaid minu arvamus, ma ei pretendeeri ühegi väitega poliitika või Pärnu/Eesti/Soome eluolu kohta absoluutsele tõele. Kindlasti on minu mõtted vaid üks kaduvväike osa, üks isiklik arvamus, mis ei pruugi kellegi teise mätta otsast vaadatuna sugugi nii õige olla. Tõenäoline on ka see, et kuna ma ei tea kõige kohta kõiki fakte, võib osa siin kirjutatust suisa vale olla (Pärnu palgataseme kohta näiteks olen võrdlemisi meelevaldseid järeldusi teinud, mis põhinevad vaid minuni jõudnud infokildudel, mitte reaalsetel uuringutulemustel vms). Aga nood teemad, mida siin lahata üritasin, on nagunii kaugelt liiga suured ja keerulised, et keegi üldse saaks mingit absoluutset tõde taga nõuda või kuulutada…

  28 Responses to “Poliitilised mõtisklused ja tulevikuplaanid”

  1. Väga pônev! Ootan huviga postitusi teie Soome elust :)

  2. Kirjutan kahe käega alla Sinu mõtisklustele elamisväärsest miinimumpalgast. Väga asjalik arutlus. Selliselt ülesehitatud riigi poole peaks püüdlema tõesti. Ise ettevõtjana ma muidugi tean, kui suur mure on eriti just alustavatel ja väikestel ettevõtetel palgakulude ja sellega kaasaskäivate maksukuludega. Sisiuliselt maksab firma riigile ju teise sama suure summa kui inimene kätte saab. Nii et kui kuidagi annaks seda siduda ka veel näiteks tulumaksuvaba miinimumiga, siis oleks kohe veel parem. “Elamisväärne miinimumpalk” võiks tekkida mõne partei programmi loosungiks :)

    Ja teie Kreeka-maja plaan kõlab ääretult ahvatlevalt ja suurepäraselt. Hankige jah sinna omale maja, me siis hakkame teil iga aasta poriajal külas käima :). Mulle väga meeldib, et Eestis on neli aastaaega. Ma armastan suve soojust ja päkest, ma naudin kevade tärkamisi ja ärkamisi, ma jumaldan talve lumerõõme ning ma imetlen sügise värvirikkust. Aga vot see viies aastaaeg seal värviküllase sügise ning lumise talve vahel… see pime poriaeg, see ei istu mulle ja mu närvisüsteemile mitte üks teps. Selle aja peesitaks küll suurima heameelega toredate inimeste seltsis päikese käes mere ääres.

    Teie Soome-seiklus tuleb kindlasti ääretult lahe. Teil on kaks olulist aspekti, mis eristavad seda paljudest peresid lõhkuvatest välismaal töötamise juhtumistest. Esiteks lähete te sinna kogu oma perega, mis teeb sellest peret veel rohkem siduva, mitte lõhkuva asja. Teiseks on teil konkreetne eesmärk, mitte lihtsalt “pühime oma jalad Eestimaa tolmust puhtaks” variant.

    Nuusutage siis väljamaa õhku mõnuga, võtke sealt häid mõtteid kaasa ja tulge mõne aasta pärast targemana ja rikkamana tagasi Eesti elu paremaks looma :) Ja kui jõuate, siis enne minekut loomulikult käige mul külas ära :)

  3. Minu käest pole pärnakate palga kohta keegi küsinud. Mina töötan madalapalgalises riigiametis ja mu mees keskmise palgaga lihttöölisena. Kaks last. Saame küll ilusti hakkama, ei ole midagi nuriseda. Saame endale lubada kõike, mida vaja on.
    Tihti on ikka küsimus selles, et kas see kõik, mida inimesed tahavad, on tegelikult ka realistlik?

    Ja palju oleneb ka sellest, millised on Su elutingimused olnud. Kui Sa oled PÄRISELT põhjas ära käinud, ei julge Sa enam eriti vinguda, kui saad kasvõi üle miinimumpalga.

    Ma leian, et Sa ei saa siinkohal lihttööd ja lihtsaid töid võrdsustada. Sest ka igapäevaelus on kassapidaja ja näiteks tõstukijuhi tööl väga suur vahe.
    Mina, omandades 4-aastase nominaalajaga kõrghariduse ja minnes erialasele tööle, olles kõrgelt haritud ja väga spetsiifilistest oskustega, ei hakka KUNAGI selles ametis nii palju teenima, kui minu mees lihttöölisena, mis ei nõua isegi põhiharidust. Nii et ei saa öelda, et siin mingi kindel trepp eksisteerib.

    Siirdeametid (no mis peaksid seda olema, aga ei pruugi tänapäeval) nagu ettekandja ja kassapidaja on tõesti halvemas seisus, aga osa lihttöölistest teevad väga spetsialiseeritud oskustega tööd ja neid väärtustatakse.

    Muust osast, pean tunnistama, lasin kiirelt üle – aga mul on väga hea meel, et te oma plaanid nüüd täpselt paika saite! Soovin kerget kolimist ja muretut kohanemist ja andke siis end ikka kodulinnas ka näole!

  4. Olen seda blogi lugenud vaikselt vist aasta juba (ilmselt Virge kaudu siia joudes). Ise kolisin Helsingisse alates maikuust ja pole see paberimajandus nii raske olnud yhti. Loomulikult oli koige aluseks tööleping, aga ytleme nii, et kuulujutud olid hullemad, ise olen praktiliselt lopusirgel, Kelast pole veel vastust. Kui juba siin olete, siis pakuksin ennast kirbuturukaaslaseks :) Mulle nimelt meeldiks seal väga mytata, mu mehe saaks aga sinna ainult nuinarkoosiga ja yksi pole viitsinud,see on selline natuke sotsiaalne tegevus ikkagi :)

  5. Tublid olete!

  6. Noo tegelikult peaks see majanduspoliitika käima nii, et majanduskasvu ajal tõstetakse makse ja riik ei investeeri, vaid kogub reserve. Eelnev tegevus ei lase ka inflatsioonil nii kiiresti üles kerkida. Majanduslanguse ajal peaks makse alandama ja investeerima, selleks et hoida raha ringluses ja mitte väga sügavale langeda. Aga jah, see on teooria. Reaalsuses, tahavad poliitikud saada tagasi valituks, seega tehakse enne valimisi otsuseid, mis tagaksid neile tagasi valimise.
    Meie riik on aga teinud kõik vastupidi (ja teised riigid ka) , siis kui oli vaja pidurdada, et mitte kurvist välja põrutada, oldi optimistlikud ja lisati gaasi. Ja siis kui oli vaja gaasi anda, siis pidurdati.

  7. Edu Soomes! Üks soovitus ka: proovi esialgu ikka erialast tööd leida! Sul on hea (ja soomlastele tuntud) ülikooli kõrgharidus, nii et shoot for the moon ja ära lase latti nii lhtsalt alla. Otsides leiad ilmselt ka midagi väljakutsuvamat kui mingi teenindajatöö. Mul ei olnud nt nii Soomes kui Hollandis elades põneva erialase töö leidmisega mingeid raskusi. Mingit koristajavärki tehes võid aga üsna lihtsalt immigrandi templi külge saada, et tuleb ja on kõigega nõus. Pärast on end sellevõrra raskem end tõestada.
    Kui tõesti ei näkka, siis on ju suvalisi töid küllaga, aga proovi esialgu ikka enesekindlalt, sul on hea haridus!

  8. Mis erialasest tööst me räägime, kui keeleoskus on null. Ehitada ja koristada saab, laos ja tehases vms kohtades ehk ka töötada, kõik muu eeldab siiski suhtlemisoskust. Nii et kõigepealt lihttöö ja intensiivne keele õppimine, siis võib juba edasi mõelda.

    Mis puutub minu haridusse, siis paber mul tõepoolest on, aga mida see näitab, on iseasi. Jah, mul oli püsivust ja intelligentsi, et bakaga ühele poole saada, ma sain kindlasti mingeid üldisi teadmisi ja kogemusi, mida ma isegi hoomata ei oska. Võrratu elukogemus, seda nagunii, selle eest olen ma äärmiselt tänulik. Aga kolmeaastane baka on mõttetu, ma lõpetasin ülikooli juba seitse aastat tagasi ja mis kõige olulisem – MULLE EI MEELDI MU ERIALA ja mingeid erialaseid teadmisi kunagi õpitust küll meeles pole. Ma pole sel alal päevagi töötanud ega ilmselt ei tööta ka kunagi :)

    Never say never muidugi :P

    Aga üks on täiesti kindel – esimene asi on keeleõpe. Kui keelt ei oska, pole suurepärastest erialastest oskustest ja kogemusest mitte mingit tolku.

    Kõigi Morme mõtetega olen kahel käel nõus, aga ei ole jõudu praegu seda teemat pikemalt edasi arendada.

  9. Kas sa reaalselt oled ka arvestanud välja, kui palju sa kuus säästma hakkad? Ja kas tõesti paarist aastast piisab, et kogu maja ära renoveerida?
    Pigem oma tuttavatest näen ma seda, et kes on läinud on sinna jäänud. Lapsed harjuvad seal, õpivad soome keele ruttu ära, ei taha enam lahkuda. Ühe aasta elad nii, et säästad ja korjad. Aga kaua sa nii ikka elad ja kui seal juba tarbima harjud, siis ei ole enam erilist säästu ka alles.
    Kas siis Soome lihttöölised elavad kuldselt? Ei kahjuks. Tööpuudus, vaesus, vähene huvi ümbritseva kultuuri vastu – kõik see on ka soomlastest lihttööliste hulgas levinud.
    Eesti jääb võõraks ja varsti mõtledki, et ei tea miks peaks tagasi minema, tööd ei ole ja ees ootab lagunev maja.

  10. Tublid olete, mis muud öelda. Meie saime lapsed hiljem, palgad olid kõrgemad kui kohe peale ülikooli. Nii noorelt kui teie oleks ka meil kindlasti rahaliselt raske olnud aga füüsiliselt on kergem need lapsed ikka varem ära teha :) Londonis ei unista aga keegi eriti keegi rohkem kui kahest lapsest – see on lihtsalt liiga kallis.

    Enjoy Finland. Mind soome keel hirmutab, mina sinna nii kergesti ei läheks ;) Aga teie – noored ja tublid, nagu juba mainisin!

  11. Kahju, et üks tore pere jälle Eestist lahkub aga meeldiv on lugeda, et teie kindel soov on tagasi tulla ja oma elu siiski siin elada. Paha on lugeda neid, kes Eestit mustavad ja siinset elu maha teevad aga ise elevad mujal toetustest ning sotsiaalpindadel. Ei ole mõtet kaagutada kuidas riik võiks ikka töökohti teha ja inimestele asju anda, inimesed hoopis ise võiks olla aktiivsemad ning läbi selle arendada riiki ja pakkuda tööd kaasmaalastele.
    Ise olen kah madalapalgaline kontoriametnik Pärnus, elukaaslase teenib minust küll rohkem aga mitte oluliselt. Siiski elame ära päris hästi, söök riided ja meelelahutus on olemas. Eks inimeste soovid ja vajadused ole erinevad. Tele soovin edu ja ootan kodulinna tagasi, ise küll jään pigem siia. Kui just peab Soome tööle minema siis mina lähen kõige viimase laevaga.
    PS! Riia mnt kaubamajas, mis sulle meeldib oli täna uksel silt, et homme 9.06 on kogu kaup -10%

  12. yxkb, ma siin mõtisklen, et sa vist pole mu blogi väga kaua jälginud. Mina olengi suur arvestaja ja numbrifriik :) Ilmselgelt ei saa ma teha täpseid plaane, kui palju ma kõigi nende aastate jooksul säästma hakkan, sest üks asi on see, mis me teenime praegu, teine aga see, mis me teenime mõne aasta pärast. Olen absoluutselt kindel, et suudame aegamisi parema palga peale saada. Ja kui me oleme ennast sisse seadnud ning alustamiseks võetud laenu tagasi makstud, suudamegi juba säästa. Umbkaudsed arvutused oleme teinud, kui palju täpselt, see selgub muidugi koha peal, me ju 100% ei saa Soome eluolu ette ennustada. Küll aga olen põhilisega kursis ning tunnen oma majandamisoskusi. Ma ei lähe sinna kuldselt elama ja laristama ja tarbima. Jällegi põhjus arvata, et sa mu blogis sage külaline pole – siis ehk teaksid, et olen rohelise mõtteviisiga ja üritan tarbida võimalikult vähe. Mis ei tähenda, et mulle ei meeldiks ilusad asjad, aga mõtlen oma ostud hoolega läbi ja eelistan igal võimalusel taaskasutust, mis on hea nii keskkonnale kui minu rahakotile. Ja Soome on taaskasutuse paradiis.

    Üür on seal tunduvalt kallim, lasteaiatasu ka kallim, söögiga majandan ilmselt ära ilmselt samamoodi kui Eestis, sest osa saab siit kaasa tuua, samuti on mahetoidu valik Soomes ilmselt suurem ja hinnad vaevalt et eriti kallimad. No hea küll, ilmselt läheb söögile ka tiba rohkem. Autot meil praegu pole, mingi hetk ilmselt ostame, aga see on tulevikumuusika. Riided, kodukraam ja muu eluks vajalik tuleb Soomes seevastu pigem soodsamalt – taaskasutus, mu arm.

    Kurb, kui sul on sellised tuttavad, aga meie oleme teistsugused. Oleme varemgi välismaal elanud ja nautisime seda väga, aga ikka kippusime koju tagasi. Pole mingit põhjust arvata, et seekord läheb teisiti. Kahe aastaga tõesti ilmselt piisavalt säästa ei suuda, aga neljaga on juba palju tõenäolisem. Kõik on kinni tahtmises. Ja kuigi see on äärmiselt ebatõenäoline, et me sooviks sinna jääda, siis mis siis, kui soovimegi? Mitte midagi. Siis lihtsalt jääksimegi :) Või mis siis, kui avastaksime, et ei suudagi seal säästa (mis on veel ebatõenäolisem), aga elaksime selle eest mõnusalt ära (vs Eesti praegune ots-otsaga kokku tulemine)? Ikka ju parem variant! Elada tuleb nii, et oled eluga rahul. Praegu me siin ei ole rahul, seega tuleb otsida võimalusi, et elu paremaks muuta. Me ei tea kunagi ette, mida tulevik toob, aga plaane peab tegema ja suurelt unistama – positiivne mõtlemine panebki asjad liikuma.

    Nii et rohkem positiivsust! Mina olen täiesti kindel, et suudame säästa kõige vajaliku jaoks, oma kalli Eesti kodu korda teha, siin oma asja ajama hakata ja trobikonna lapsi üles kasvatada. Kui aga kõike negatiivse nurga alt vaadata, siis võiks tõesti virelema jäädagi, sest äkki mujal on sama halb :D

  13. Oh mis uudised!!!
    Unistuste poole tulebki püüelda. Tublid olete!!!

    P.S. Kreeka maja sounds extremely nice :)

  14. Huvitav lugeda, et ka teie pere Bergenisse plaanis minna. Endal parasjagu samad plaanid, olen varem Bergenis käinud, imeilus koht, ja tahaksin väga just sinna linna minna. Norra keelega ei ole hetkel kõige paremad lood, aru saan enam vähem kõigest ja veidi räägin ka, aga just töölemineku koha pealt oleks eelistanud võimalusel inglise keelset tööd. Ega ei tohi väikest vihjet paluda, mis laadi tööga seal teie puhul oleks tegemist olnud. Ise töötan siin parasjagu Norra tööbörse läbi..

  15. Postivedu oma autoga (veidi alla 6h kõik ööd v.a. riigipühad, puhkuseasendaja leidmine ja tema välja õpetamine on enda mure) ja kui see täiesti selge, siis võimalus võtta lisaks juurde ca 4x nädalas hommikuti kaubavedu, mis eeldaks kaubaautot või bussi (väiksemasse ei mahu) samas suure autoga posti vedada olevat sealsetel kitsastel käänulistel teedel ka paha. Nii et jah, pidev öötöö ja palju ise sebimist (autod peavad endal olema)… Keeleoskamatus ei olnud sellise töö juures muidugi probleemiks.

  16. Päris põnevad uudised!
    Ma kõigest väest loodan, et teil läheb kõik häst ja veel paremini.

    Eks seda poliitika lugu saab ühelt ja teiselt pool vaadata. Ja ilmselt oleks meil kõrgema miinimumpalgaga veel rohkem töötuid.

  17. Wow, milline uudis! Väga lahe, igati toetan ja elan kaasa!

    Eestis ei ole tõesti võimalik inimväärselt elada kui hästi ei teeni. Kui hästi teenid, siis võid kindel olla, et lisaks muudele hüvedele kaasneb sellega hulganisti sosistajaid ja kadetsejaid.
    Meie läksime, tagasi tulla ei plaani. Ja meil polnud asi isegi rahas, vaid kõiges muus…

    PS. Kreeka toidud on ju ülirasvased ja ülimalt ebatervislikud. Midagi maitsvat seal küll ei ole – tohututes kogustes suhkrut ja rasva ainult. Kõik on kas ülimagus või ülirasvane. Aga plaanid on vägevad ning üldse mitte ebareaalsed.

    Nii lahe! Hoian täiega pöialt teile!!

  18. Oh, milline uudis! Esmalt, palju palju edu teile ja ma loodan, et kõik teie unistused ja plaanid täituvad!

    Teie pere on ikka superlahe ja nii hakkaja. Mulle väga meeldib, et te teate täpselt, mida tahate ja ka püüdlete selle poole.

    Ise ma kahjuks tõesti ei sooviks enam Eestis elada, kuid Eestit külastan ja seal puhkamas käin väga hea meelega. Samas ei tunneta ma ka, et UK on koht, kus ma pensionipõlveni elada tahaks… Hetkel aga on siin meil kõige parem olla, sest keelega ei ole probleeme, palgad on päris head, töökogemust on kohalikes firmades jne. Kui me mõlemad töötame, siis elame väga hästi ära ja suudame elu nautimise kõrvalt ka hästi säästa. Lapsi aga me veel ei plaanigi, sest nende jaoks peaks me mõlemad topelt teenima, et ära elada. Lasteaiad on siin ülikallid ja kummalgi meil ei ole peret siin, kes lastehoiuga aidata saaks. Lisaks, täpselt nagu sinagi, ei meeldi mulle siinne koolisüsteem ja minu meelest on see tavakoolides natukene nõrk (võrreldes näiteks minu teadmisi minuga samavanuste kolleegide omadega).

    Aga teile hoian ma pöidlaid ja varbaid ja loodan, et ma kolme-nelja aasta pärast saan siit lugeda, kuidas te Eestisse tagasi pöördute ja Kreekas maja omate :)

  19. Edu, ônne, kordaminekuid uuel “kodumaal”.

  20. Ma ütleks selle kohta ainult: “Tervetuloa!” :)

    Põnev, nii põnev :D

  21. apppiiii!!! jälle üks eesti pere kolib väljamaale ja kõik on sillas, aplodeerivad ja ulatavad lilli???

    tikker, ma olen su blogi pikalt lugenud. ei teagi miks…ma paljuga sinu nägemusest ei ole nõus, samas sinu põhjalikkus mingi teema endale selgeks tegemisel paneb imetlema (isegi kui teema mind ei huvita ja ma pikki kokkuvõtteid lugeda ei viitsi). kuid siiski kumab enamuse aega läbi, et sa ei ole rahul (st oled küll rahul, kui sa mõne kapi korda saad, või midagi süstematiseeritud sul õnnestub), aga sinus puudub selline sisemine rahu, mis lubaks sul paigale jääda. ma ei usu, et te soomest leiate selle, mida arvate ennast otsivat – olete natuke aega, siis lööte käega, lendate kugugi edasi. pigem tuleks sul leppida sellega, et sa oledki rändlind – natuke aega tallinnas, siis natuke londonis, siis padavai tagasi eestisse, siis jälle londonisse jne. lõputu ring. lihtsalt teie tsükkel pärnus on jälle selleks korraks otsa saaanud ja alustate uuega.

    mind ennast ei vea siit miski minema. keeldusin ka ülikooli ajal aastaks välismaale minemast. see on lihtsalt minu maa. ma tunnen ennast siin hästi ja turvaliselt. kehvad ajad ei loe. no on sendisaagmise aeg, siis on. küll ta mööda läheb. pealegi on eesti piisavalt väike, et kõik kellel soovi on, saavad ühiskonna paremaks tegemisel kaasa lüüa. alati on lihtne öelda, et ei tehta, võiks parem olla jne. aga kes seda meie eest tegema peaks???

    mis ma tahtsin öelda veel (nüüd kisub juba täditsemiseks) – samamoodi, nagu sa oled nõus põhjast alustama soomes või inglismaal, peaksid sa olema valmis põhjast alustama ka siin – ega sul vanuse kasvades ei ole kergem oma esimest “päris” töökohta leida – milline tööandja ootab sind avasüli, käed laiali – tule tikker, mis siis, et sul töökogemus pole ja oled juba 35 – tule, me anname sulle unistuste töö hiigelsuure palgaga. seda juhtub ainult filmis

    loodan, et teil läheb soomes hästi. loodan, et leiate oma koha elus.

  22. Kas sa lugesid minu ja Birgiti mõttevahetust postituse “Ei saa mitte vaiki olla?” kommetaarides? Kui lugesid, siis ma ei oska enam suurt midagi lisada. Sel juhul mulle tundub, et sa vist vaatadki asju ainult oma mätta otsast ega üritagi eriti mõista.

    Aga mind siiralt huvitab see, mida sa nimetad üles töötamiseks. Ainus töö, mille ma praegu Pärnus saaksin, oleks suvaline lihtlabane klienditeenindus, mida ma olen teinud juba aastaid. Ma otsisin aasta aega, tulemusteta. Vaid ÜKS tõeliselt huvitav ning perspektiiviga töö, veel paar tükki, mis oleks lühiajaliseltki põnevad olnud ja päris mitte miinimumpalgaga, aga siiski tulevikuperspektiivis suht mõttetud. Tollele esimesele otsiti assistenti, aga otsustati lõpuks valida vaid erialaste kogemustega kandidaatide seast, sest neid oli nii palju. Mina sain sellest pakkumisest innustust teha ära juhiload, mis tuleb kindlasti tulevikus kasuks. Ainsal intervjuul, kuhu ma jõudsin, läks mul väga hästi, aga intervjueerija tunnistas ka ise, et mul on selle töö jaoks liiga palju särtsu ning küsis, kas ma pole kunagi mõelnud ettevõtlusele.

    Kogu aeg mõtleme ja kuna nüüdseks on selge, et Pärnus just sellele panustada tasubki, siis on see meie tulevikueesmärk. On aga vaja stardikapitali, nii et tõepoolest – ma lähen ennast üles töötama. Soome :) Antud kontekstis tähendabki see seda, et me kogume muuhulgas raha algkapitaliks.

    Pole mingit vahet, KUS ma lihttööd teen, eks. Ja see rahutus, mida sa oled näinud läbi kumamas, ega see ei saagi enne kaduda, kui ma tunnen, et tõesti liigun oma kahe kõige olulisema unistuse täitumise suunas – nendeks, üllatus-üllatus, on mugav kodu ja piisava sissetulekuga südamelähedane töö.

    Kõik need senised kolimised on olnud millekski head. Tänu igale kolimisele oleme jõudnud oma unistustele sammukese lähemale. Samamoodi, nagu ma ei saa aru, miks peaks mõistma hukka neid, kes terve elu ühes kohas elada tahavad, ei saa ma aru ka sellest, miks peaks hukka mõistma neid, kes tahavad midagi muud. Oluline, nagu sa isegi ütlesid, on see, et tunneks ennast hästi. Ükskõik, kus siis :)

    • Ma arvan, et see mida Leeni mõtles on, et teie pere üks (majanduslik) mure ongi see, et sina ei tea veel, mida sa teha tahad karjääri mõttes. Ma ei kahtle üldse, et sa selle küll millalgi välja mõtled :) Lihtsalt kas sa Soomes tehtava lihttöökogemusega CV-s (koristaja, pakendaja vmt) leiad kunagi üldse Eestis hästitasustatud töö? Meil need samad töökohad ei ole ju hästitasustatud (veel). Kui Eestis karjääri teha tahad, siis tasub alustada just nendest nn mõtetutest kontoritöödest. Sest need on rida sinu CV-st. Praegu sul ei ole seal ju midagi väga UK (kohviku?) töökohtade või? UK ja lapsed lõid oma augu sinna, kus teised samal ajal Eestis suunda valisid. Eks nüüd on muidugi sinu kord see suund valida, aga eks osalise tööaja soov ju piiras ka võimalusi oluliselt. Tallinnaski on osalise tööajaga kohad väga piiratud, pigem tulevad nt enne lapsepuhkust olnud tööandjad selles osas vastu. Mida ma tahtsin öelda on, et ära võta kohe esimest töökohta vastu. Õpi parem keelt, nagu Virge, ja püüdle millegi parema poole. Koristajat ei taha keegi väga kontoritööle…
      Kui ma nt oma elu tagasi vaatan, siis üks mõtetu kontoritöö on viinud teise üsna mõtetu tööni, mis on omakorda lõpuks viinud minu unistustetööni. Iga kogemus CV-s oli lõppkokkuvõttes killuke unistustetöös vaja minevast töökogemusest.
      Mul endal ei ole mingit foobiat selle ees, kas maksan 10 või 20 aastat majalaenu. Ma võtan laenumakset, kui mistahes üürimakset. Parem elan praegu, kui elan mingi müstilise laenuvaba tuleviku nimel ennast piirates. Kriis näitas väga hästi, et tulevikku paaniliselt (nt kinnisvarassed) investeerijad võivad põruda valusalt ja kõik on olnud asjata.
      Ma ei taha üldse targutada, lihtsalt kaasa mõelda :) Edu teile Soomes, jään huviga uusi postitusi ootama ja loodan, et liigute oma unistustele lähemale. Kodu Pärnus ju ootab kannatamatult teie naasmist.

  23. […] kolimisplaanide avalikustamisega olen saanud palju vastukaja (siin ja siin). Enamjaolt positiivset, mõnel puhul mitte nii väga. Ja just nonde viimaste puhul jäin […]

  24. Jaa, just seda Leeni mõtleski ja seda ma olengi üritanud kaks, kolm või neli korda selgeks teha, et ma EI SAANUD ISEGI KONTORITÖÖD. Oleks saanud, oleks jäänud – nii lihtne ongi. Aga EI saanud. Ja siis lisandus veel osalise ajaga klausel, mis tegi asja VEEL keerulisemaks. Ehk et päriselt ka ei paista lähitulevikus mingit lootust saada mingitki tööd, mis ÜLDSE rahudust pakub, (nagu nood, millele kandideerisin), või mida võiks nimetada “üles töötamiseks”, hetkel oleks ainus lootus seesama lihttöö, mida ma olen juba teinud, mida ma hakkan alguses tegema Soomes, ainult selle vahega, et seal saab sellest palgast ka säästa. Nii et praegu pole küsimus üles töötamises, isegi väikese palga eest ma seda võimalust Pärnus ei leidnud. Ja Soome pluss on veel lasteaiakoht, mida Pärnu praegu jällegi ei võimalda.

    Ja nagu öeldud, siis nagunii tahame me kõige rohkem oma asja ajada ja see plaan on ju olemas. Nii et ma ei ajagi enam seda müstilist kutsumust taga – kui ta ükskord tulema peab, küll ta tuleb, seniks tuleb teha seda, mis lihtsalt parim tundub. Äkki oma asja ajamine ongi kutsumus. Tahtmist ja särtsu meil selleks jagub. Nüüd vaid vaja ideed ja algkapitali :)

    Aga Soomes ma kavatsen keelt õppida tööl käimisega paralleelselt. Ma ei saa lapsi lasteaedagi, kui mul tööd pole. Kui emal pole töölepingut, siis öeldakse, et istu siis ise lastega kodus. Vähemalt nii mulle on räägitud.

    Mis puutub laenudesse, siis see on juba tõesti suhtumise küsimus. Ma ei ole totaalne laenuvastane, eks, kodulaen on mu meelest igati õigustatud. Ma lihtsalt eelistan veidi suuremat laenumakset lühema aja peale, et säästa intressidelt ja kulutada lõppkokkuvõttes tunduvalt vähem, selle nimel olen nõus need kümme aastat veidi rohkem kokku hoidma, see summa pole tegelikult ka üldse NII suur. Ja jäädes Pärnusse, pikendades laenu 20 aasta peale, tehes lihttööd lootuses, et ehk varsti saan ikkagi kontoritöö peale, kus palk on sama väike, aga töö ise huvitavam, lootuses, et ehk sealt saab õige pea mingi parema töö peale, kust saab juba midagi remondi jaoks ka säästa… Vaat selleks olen ma liiga kannatamatu, sest mulle tundub, et selleks läheks tunduvalt kauem, kui ma jõuan oodata. Ma tahan normaalset kööki ja vannituba :)

    Vabalt võib olla, et aasta aega polnud töö otsimiseks piisav ja äkki ikka varsti midagi leiaks. Vabalt võib olla, et me oleme naiivsed, kui loodame hakata oma asja ajama, sest kõik ju otsivad “seda ideed”, mis tooks sisse. Aga meile tundub, et me oleme piisavalt kaua otsinud ja andnud endast parima, (lähi)tulevikus lootuskiirt ei paista ja seega on parem minna veidikeseks võõrsile. Eks tulevik näitab, on meie otsused õiged või valed. Ja noh, ka vigadest õpitakse.

  25. Aga tegelikult on Eesti riik ju mõelnud Sinu suguste inimeste peale, kes ei leia tööd ja tahavad oma asja “ajada”. Töötukassast saab taotleda oma äriplaani teostamiseks 4400 €. Pigem on siin küsimus muus, kui äri jaoks vajalikus rahas. Oma asja ajamiseks on tegelikult vaja: kogemusi, oskusi, tutvusi ja kõige vähem raha, sest heale ideele leiad alati raha…

  26. Kõige rohkem on vaja SEDA ideed :D Ja kuni seda ideed pole, ei saa ka midagi taotleda. Toetusest iseenesest oleme täiesti teadlikud, ehkki ma pole ausalt öeldes süvenenud, kui lihtne või raske seda saada on, pole seda infot siiani lihtsalt vaja läinud. Mis siis, kui idee tundub meile hea, aga neile mitte?

    Seni pole me tõesti väga tõsiselt mõelnud ka, mida me võiks ise teha, oleme sellest pigem unistanud ja palgatööle panustanud. Nüüd aga, kus tundub, et see on tõesti kõige reaalsem variant Pärnus ära elada, ühtlasi meie mõlema suurim tööalane unistus, tulebki hakata konkreetsemalt mõtlema ja ideed välja töötama. Nagu mainitud, siis me mõtleme esialgu rohelises suunas… Aga eks näis. Head ideed ei sünni üleöö. Ja seni, kuni meie idee sünnib, tahaks ikkagi nii inimväärselt elada kui remondi jaoks säästa. See on see realistlikum pool. Ehk et PEApõhjus Soome minemiseks. Remont :)

    Aga muidugi, sellega olen täiesti nõus, et kui oleks kohe olemas SEE idee, siis suure tõenäosusega leiaks rahastuse ka mujalt. Eks me näe, millal me selle välja mõtleme. Ja eks siis ole näha, kas saame ka toetust või mitte. Kogemusi ja tutvusi kogume me oma elus kogu aeg ja igal pool. Ja Soome maheturg huvitab mind ka väga, eks siis saab sellega lähemalt tutvutud.

  27. Ja see on Pärnu, Eesti suuruselt viies linn. Ja kuivõrd Narva ja Kohtla-Järve on eelkõige venekeelsed keskkonnad, siis meelevaldselt võiks Pärnu isegi Tallinna-Tartu järele sättida.

    TLN – s on eestlasi ainult pool elanikest.

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.