Nii on
Kõik kesklinna poisid on ühel või teisel viisil elitaarsed s*tapead. Paraku on ka kõige suuremal s*tapeal hulganisti võluvaid külgi.
See võib saatuslikuks saada.
October 2006
Vesi lirtsub varvaste vahel
Mingis universumis tundus sellise ilmaga vabatahtlikult välja minek hea ideena. Ma mõtlesin ümber umbes samal hetkel, kui uksest välja ja esimesse porilompi astusin 😛
Käisin Pipsiga Montonis talle mantlit ostmas. Tõdesin kolme asja:
- Seal müüakse ägedaid musti kaabusid, aga ma pole kindel, et see mu uue juuksepikkusega enam sobib
- Seal müüakse ägedat musta-valgetriibulist pesu, aga ma põhimõtteliselt ei maksa ühe pesukomplekti eest 500 krooni, isegi kui mul see raha oleks (Aga kas te teate, kui harva ma üldse näen kuskil pesu, mis mulle actually meeldib? Ma ei mäletagi viimast korda…)
- Ma näen oma musta talvemantliga tõeliselt kole välja (tõdemus pärast viit minutit suurte peeglitega ühes ruumis viibimist). Ma ei saa aru, mis ajendil ma selle kunagi ostsin. Must villane mantel ei kõla ju üldsegi halvasti, aga see lõige. Võeh.
Tagasi tulles tuli mul lõpuks pähe astuda läbi Kalevi kommipoest, mis asub praktiliselt mu töökoha kõrval. Ma ei saa aru, miks ma pidin mitu korda läbi kappama Kaupsi, Rimi ja Prisma, kui selline pood on nii lähedal. Muide, see šokolaad pole üldse nii hea! Täitsa okei, aga ootasin enamat.
Aga üldiselt jõudsin ma taaskord valusale tõdemusele, et mul on vaja uusi saapaid ja uut mantlit ning et tõenäoliselt tuleb need mõlemad kalli raha eest teha lasta. Saabastega on vast lihtsam, midagi taolist oleks täitsa äge.
Aga kes õmbleks mulle mantli? Ma olen loobunud mõttest, et Eesti kaubandusvõrk võiks midagi piisavalt sooja JA ilusat JA minu praeguse stiiliga sobivat pakkuda…
Ja mis kõige olulisem küsimus, kes seda kõike finantseerib?
Ilusad unistused vähemalt… Ahjaa, mütsi on ju ka endiselt vaja.
PS. Mul on ikkagi maailma kõige ägedam ema. Ta käis täna siin ja ostis mulle süüa. Ja lipsu tegi ka korda 😀
Vesi lirtsub varvaste vahel Read More »
Inventuur
Pöial on kaheteisttunnisest skänneri nupu pressimisest valus, kael kange, selg valutab, juhe on täiesti koos ja ma kardan, et näen öösel õudusunenägusid CD-dest, mida lugema pidin.
See skännerisüsteem on tegelikult parem küll, kiirem ja asjalikum. Nüüd on palju rohkem selline tunne, et KÕIK sai üle loetud ja õigesti ka. Aga inventuur on ikkagi pornograafia kuubis, eriti kui on nii vähe töötajaid nagu meil, üks neist on haiguslehel ja teine otsustab lihtsalt alles poolest päevast välja ilmuda.
Väljas on nii külm, et ma pidin selga panema oma musta talvemantli, mis ei sobi absoluutselt mu stiiliga ja ma tunnen ennast selles täiesti koledana. Müts on kadunud. uue mantli jaoks pole raha, isegi uue mütsi jaoks ei ole. Pealegi pole ma kindel, mis müts nii lühikese soenguga üldse sobiks.
Ja kuna mul tekkis taaskord isu selle müstilise Kalevi šokolaadi järele küpsise ja ploomiga, mida juba pikemat aega igal pool reklaamitakse, aga mina siiani kuskilt leidnud pole, ning Elo väitis, et ta olevat seda actually Kaubamaja toidumaailmast ostnud, sõitsin spetsiaalselt selle jaoks kesklinna. Võite kolm korda arvata, KAS ma sain oma šokolaadi. Küsisin igaks juhuks isegi ühe tädikese käest, kes aitas mul lugeda silte, mis ma ise juba kolm korda põhjalikult üle vaadanud olin, ning ei paistnud asjast üleüldse rohkem teadvat. Läksin läbi ka Linnu tee Rimist idiootses lootuses, et ehk sinna on tulnud, aga kus sa sellega. Läksin oma meeleheites isegi nii kaugele, et lasin Murakal ja Kantersil Prismast läbi minna ja ka SEAL polnud.
Ühesõnaga raiskasin asjatult enda ja teiste aega ning külmetasin väljas, selle asemel, et töölt otse sooja koju sõita. Olin liiga tige, et selle asemel mingit muud šokolaadi osta, nii et täielik tühikäik. Muide, pange tähele, lõpuks avastan ma selle õnnetu šokolaadi oma närusest kodupoest T-marketist, kust mul seni pole kordagi meeles olnud vaadata, sest mul on konseptsioon, et sellises peamiselt Läti-Leedu kaupa müüvas odavpoes pole nagunii midagi normaalset (ehk ma peaks oma kontseptsioonid ümber mõtlema, seal oli ju Ti amo!).
Nutt ja hala.
Sellistel kordadel tahaks nii kangesti, et oleks keegi, kelle juurde koju tulla – keegi, kes mind ootaks, teeks kuuma kakaod, masseeriks õlgu, kuulaks mu kurtmist, hoiaks kaisus ja teeks pai.
Oeh.
Au ja kiitus Lontule
…kes viitsis kolm ja pool tundi mässata minu blogiga. Tahaks õppida html-i ja css-i, et saaks ise nokitseda ja ei peaks oma perfektsionistlike vaadetega teisi piinama.
Kes õpetaks?
Paar pisiasja vajavad nimelt ikka veel täiustamist 😛
Aga praegu peaks vist tõesti magama minema, mul on nimelt ähmane tunne, et keegi meist peab homme inventuuri tegema…
Au ja kiitus Lontule Read More »
Lepal oli õigus
(Tühja Ti amo) pudeliga andis täiesti edukalt vihmavarjust välja ulatuva terava osa sinna sisse taguda. Hämmastav. Tänapäeva moodsate naiste moodsad versioonid haamrist 🙂
Õige jah.
Aitäh, Lepp, et sa pärast mitut nädalat unustamist ja minu eilset ja mitut varasemat korda läbimärjaks ligunemist lõpuks pidasid meeles mulle vihmavarju ära tuua. Suur suur aitäh.