Pöial on kaheteisttunnisest skänneri nupu pressimisest valus, kael kange, selg valutab, juhe on täiesti koos ja ma kardan, et näen öösel õudusunenägusid CD-dest, mida lugema pidin.
See skännerisüsteem on tegelikult parem küll, kiirem ja asjalikum. Nüüd on palju rohkem selline tunne, et KÕIK sai üle loetud ja õigesti ka. Aga inventuur on ikkagi pornograafia kuubis, eriti kui on nii vähe töötajaid nagu meil, üks neist on haiguslehel ja teine otsustab lihtsalt alles poolest päevast välja ilmuda.
Väljas on nii külm, et ma pidin selga panema oma musta talvemantli, mis ei sobi absoluutselt mu stiiliga ja ma tunnen ennast selles täiesti koledana. Müts on kadunud. uue mantli jaoks pole raha, isegi uue mütsi jaoks ei ole. Pealegi pole ma kindel, mis müts nii lühikese soenguga üldse sobiks.
Ja kuna mul tekkis taaskord isu selle müstilise Kalevi šokolaadi järele küpsise ja ploomiga, mida juba pikemat aega igal pool reklaamitakse, aga mina siiani kuskilt leidnud pole, ning Elo väitis, et ta olevat seda actually Kaubamaja toidumaailmast ostnud, sõitsin spetsiaalselt selle jaoks kesklinna. Võite kolm korda arvata, KAS ma sain oma šokolaadi. Küsisin igaks juhuks isegi ühe tädikese käest, kes aitas mul lugeda silte, mis ma ise juba kolm korda põhjalikult üle vaadanud olin, ning ei paistnud asjast üleüldse rohkem teadvat. Läksin läbi ka Linnu tee Rimist idiootses lootuses, et ehk sinna on tulnud, aga kus sa sellega. Läksin oma meeleheites isegi nii kaugele, et lasin Murakal ja Kantersil Prismast läbi minna ja ka SEAL polnud.
Ühesõnaga raiskasin asjatult enda ja teiste aega ning külmetasin väljas, selle asemel, et töölt otse sooja koju sõita. Olin liiga tige, et selle asemel mingit muud šokolaadi osta, nii et täielik tühikäik. Muide, pange tähele, lõpuks avastan ma selle õnnetu šokolaadi oma närusest kodupoest T-marketist, kust mul seni pole kordagi meeles olnud vaadata, sest mul on konseptsioon, et sellises peamiselt Läti-Leedu kaupa müüvas odavpoes pole nagunii midagi normaalset (ehk ma peaks oma kontseptsioonid ümber mõtlema, seal oli ju Ti amo!).
Nutt ja hala.
Sellistel kordadel tahaks nii kangesti, et oleks keegi, kelle juurde koju tulla – keegi, kes mind ootaks, teeks kuuma kakaod, masseeriks õlgu, kuulaks mu kurtmist, hoiaks kaisus ja teeks pai.
Oeh.