mobiil – Tikri blogi

Esimene “päris oma” nutikas

10/03/2017 / mobiil, rõõm, tehnika, virtuaalelu / 5 Comments

…ehk lubatud järjepostitus eelmisel nädalal kirja pandud nutiajaloole.

Millised olid siis tõdemused pärast nelja kuud mittenutikat elu?

Asjad, millest ma tundsin puudust pea igapäevaselt, olid raputamisega konto jääk, ilmateade ja kalender koos meeldetuletustega. Netipanka sisse logimine on tunduvalt tüütum kui telefoni raputamine ja ilmateatele tahtsin tihti pilku peale heita siis, kui arvuti oli kinni (mu arvuti on aga praeguseks paras vanur ja mitte just ülearu kiire, nii et selle avamine ainult ilmateate vaatamiseks… ütleme nii, et pole lihtsalt vaeva väärt). Kalender on hädavajalik, et kõik vajalikud asjad meeles seisaks ja õigeaegselt tehtud saaks.

Asjad, millest tundsin puudust aeg-ajalt, olid GPS ja fotokas. Viimase puhul peale niisama pildistamise ka soov kellelegi lihtsa vaevaga mõnd fotot saata – selle asemel, et chati aknas üks klõps teha, pidin ma fotokaga pildistama, selle kaabliga arvuti taha ühendama (sest mu mälukaardilugeja lõpetas mõni kuu tagasi töötamise), pildi arvutisse tõmbama ja siis chatti panema…. Äärmiselt tüütu.

Mis puutub igasugustesse märguannetesse meilide, chati ja FB kohta, siis nendega on nii ja naa. Vahel tundsin nendest puudust, vahel nende puudumise pärast kergendust. Elu oli rahulikum, kui telefon pidevalt ei piiksunud, samas aga oleks vahel olnud VAJA operatiivselt kättesaadav olla.

Lõppkokkuvõttes tõdesin, et soovin siiski kõigi ülalmainitud mugavuste tõttu jätkata nutikat elu, küll aga tahaksin tulevikus interneti mobiilis aeg-ajalt välja lülitada – kindlasti näiteks magamise ajaks, samuti kõigil muudel puhkudel, kui on tunne, et tahaks interneedusest pigem eemal olla. Ja põhimõtteliselt võiks nett olla välja lülitatud ka kogu aja, mil ma olen nagunii arvuti taga, et märguanded ei tuleks topelt.

Iseasi muidugi, kuidas see neti välja lülitamine reaalses elus olema saab… Kas mul on meeles, kas mul on viitsimist? Tahaks loota, et on. Et oskan seekord kasutada ära nutika mugavusi, samas vajadusel ka internetist kaugemal olla. Segamatu magamise lahenduseks oleks näiteks ka äratuskella kasutamine ja mobiili magamistuppa mitte toomine 😀

Niisiis olen olnud taas ideaalse telefoni otsinguil. Parameetrid, millest seekord lähtusin, olid:

Android
4,7-5,2 tolline ekraan
vähemalt 2MB RAM
hea ja kiire fotokas, mis teeb normaalseid pilte ka kehvades valgustingimustes
võimalikult soodne

Kõigi muude parameetritega oli soodsa hinnaga telefoni leida käkitegu, aga fotokaga oli keerulisem. Hea valgusega teevad kõik nutikad normaalseid pilte, aga sõnakombinatsioon “kehvad valgustingimused” sai alati takistuseks. Põhimõtteliselt käis mul telefoni valimine nii, et sisestasin e-poodi kõik muud tingimused, sorteerisin tulemused hinna järgi ning googeldasin järjest pakutavate variantide kaamerate arvustusi. Kui hinnad kippusid juba €400 kanti ning kaamerad arvustuste põhjal ikka kehvad tundusid, panin lehe lihtsalt kinni ja torisesin. Nii juhtus see lugematu arv kordi 😀

Lõpuks õnnestus mul aga leida telefon, mille kaamera arvustus mind rahuldas ning millele sain hinnapakkumise, mis oli mulle vastuvõetav. Telefoni välja valimise hetkel oli hind €249, selleks ajaks, kui ostmiseni jõudsin, paraku juba €30 võrra kallim – aga ega ma siis enam ümber ei mõelnud 😀 Kaasneb küll kohustuslik kaheaastane järelmaks, aga vähemalt on see intressita, nii et olgu siis peale. Kõned + neti sain sinna kõrvale ka täiesti talutava hinnaga. Ega ma välja osta poleks nagunii saanud, ideaalis oleks küll eelistanud järelmaksu teha 24 asemel 10 kuu peale… Aga mis seal ikka, suurt vahet pole.

Niisiis läks 2,5 aastat, et jõuda esimestest mõtetest nutika omamiseni, sealt edasi veel 2,5 aastat, et endale “päris oma” nutikas välja valida – selleks osutus Sony Xperia Z5.

Lugesin rohkelt erinevaid arvustusi, mis kõik tõid selle telefoni puhul välja üsna samad head ja vead. Viimastest siis minu jaoks olulised peamiselt see, et aktiivse kasutuse peale läheb telefon kuumaks ning keskpärane aku. Kuna ma aga telefoni enamasti väga aktiivselt ei kasuta ning nutikate akud on nagunii mitte just eriti vastupidavad, siis see kõik mind ei heidutanud. Kiiduväärt omadusi toodi selle telefoni juures tunduvalt enam välja 🙂

No ja fotokas – selle kohta öeldi küll ka, et pole ideaalne, aga olevat siiski kiire ja väga hea. Ja tegevat arvestatavaid pilte ka hämaras. Sellest mulle täiesti piisas.

Kuna mulle meeldivad kandilisemad telefonid, siis Sony on mulle välimuselt väga sümpaatne. Vee- ja tolmukindlus polnud mulle enam isegi oluline, tuli lihtsalt “kauba peale”. Ja mille pärast ma eriti elevil olen – sellel telefonil on power-nupu sees sõrmejäljelugeja, mis töötavat arvustuste põhjal suurepäraselt. See omakorda tähendab, et telefon on täiesti turvaliselt lukus ning selle avamine on imelihtne – piisab vaid nupule vajutamisest. Ainult MINU vajutamisest. Udupeen.

Kirsina tordil googeldasin välja täiesti ebaolulise info, et see oli viimases Bondi-filmis “Spectre” Bondi telefon. Mul on Bondi telefon 😀 Juhhei!

Haha, ja ma lihtsalt pean siia kopeerima selle artikli viimased laused:

Slightly more Pierce Brosnan than Daniel Craig, the Sony Xperia Z5 is a solid phone that never quite blows us away. That is until you get to its camera. A feature good enough to recommend the phone on outright, this stunning shooter is let down by the phone’s wider overheating and UI problems.

Is this a phone worthy of 007 himself? Despite its stunning camera and innovative fingerprint scanner, probably not. Will it please the average consumer? Absolutely. Especially if you tend to have cold hands.

Brosnan, nagu te teate, on mu lemmik-Bond 😛 Ja külmad käed on mul ka. Kõik klapib! 😀

Kui olen telefoni juba mõnda aega kasutanud, muljetan kindlasti pikemalt. Praegu olen lihtsalt elevil nagu väike laps jõululaupäeval ning tutvun oma uue sõbraga. Kuna novembrist saadik on mu asendustelefon olnud see, siis jah… Vahe on päris suur 😛 3,5 vs 5,2 tolli, 320×480 vs 1920×1080 resolutsioon… Ja nii edasi 😀

Minu nutiajalugu

03/03/2017 / mobiil, tehnika, virtuaalelu / 6 Comments

Esimest korda tekkis mul mõte hakata nutikaks pisut üle viie aasta tagasi. Nii naljakas on lugeda oma toonaseid mõtteid ja muresid, mis kajastuvad selles ja selles postituses. Siis olid reaalselt valikus qwerty klaveriga nutikad ja äge välimus tundus nii oluline. Samuti uurisin, kas GPS ikka on kõigil ja kas erinevate telefonide fotokate kvaliteedil on vahet.

Praeguseks tundub idee qwerty klaverist midagi väga kummalist, ilma kaanteta nutika kasutamine ei tuleks pähegi, mis teeb telefoni värvi täiesti ebaoluliseks, Google Maps on nutika nii iseenesestmõistetav osa, et selle olemasolule isegi ei mõtle ja odavama otsa nutikate fotokate ebarahuldava kvaliteedi tõttu ma endale aastaid telefoni valida ei suutnudki.

Kuu aega hiljem olin telefoni välja valinud – Digi testivõitja LG P500. Praegu selle parameetreid vaadates itsitan pihku. Saan aru, et viis aastat on tehnikamaailmas tohutu aeg, aga ikkagi 😀 Igal juhul jäi see toona lõpuks ostmata, kuna tahtsin kindlat värvi punast, aga hind ja tingimused ei sobinud.

Kasutasin nuppudega Nokiat rõõmsalt edasi, kuni sama aasta lõpus jälle nutikaihalus peale tuli. Raha polnud toona üldse, mis reaalse ostuvõimaluse välistas, see aga ei takistanud mul nö window shoppingut ehk lihtsalt telefoni valimist. Toona tundus väikeste laste tõttu ülioluline tolmu- ja niiskuskindlus, samuti sai paika pandud parameeter fotoka valimiseks, millest olen lähtunud siiani – et teeks häid pilte ka hämaras.

Aasta läks jälle rahulikult nuputelefoniga mööda, kuni 2013 sügisel tekkis järjekordne kihk nutika järele. Niiskus- ja tolmukindus oli endiselt teemaks, toona eelistasin pigem väiksemat ekraani, seega jäi sõelale Sony Xperia ZR. Kaalusin ostu päris reaalselt, aga päev hiljem otsustasin siiski, et €500 on nutika eest liiga röögatu hind ning loobusin ostumõttest.

2014 juunis veetsin taas aega arvustusi lugedes ja ideaalset telefoni otsides. Kuna see on hiigelpikk postitus mitmel teemal, siis kopeerin siia teemasse puutuva lõigu:

Välja valida ei suutnud ikka midagi (ehkki oleks järjest rohkem vaja), sest sellist telefoni, nagu mina tahan, lihtsalt pole: 4,3-tollise ekraaniga, VÄGA hea kaameraga ja muidu kiiret Androidi, lisaboonuseks oleks vee- ja tolmukindlus. Sony Xperia Z1 Compacti promotakse hullu moodi ja tundub muidu igati ideaalne, aga kaamera olevat kehvades valgustingimustes üsna halb. Ideaalse telefoni eest ma võiks rohkem maksta, aga sellisel juhul küll mitte. Teine variant oli Sony Xperia V, mis on vanem mudel ning hind on praeguseks mõnusasti kukkunud – seda kaalusin, kuna tundus, et on ka praegu täitsa arvestataval tasemel, kaamera muidugi oleks suht sama, aga noh, selle hinna eest ning esimeseks nutikaks ehk tuleks kõne alla. Ega ma siiski pole kindel, kas asi on seda väärt või kui kiiresti see telefon tehnilises mõttes aeguks – kui ma ostan, siis tahaks ju pikaks ajaks… Ülejäänud miniversioonid on mu teada kehvema sisuga, peale Sony kellelgi vee- ja tolmukindlust nagunii pole, nii et neid ma pikemalt ei uurinud. Ja 5-tollised on nii kuradi suured…

Vaid loetud päevad hiljem – kaks ja pool aastat pärast esimesi nutikateemalisi mõtteid – andsin pidulikult teada, et hakkasin lõpuks nutikaks ehk sain €150 eest õekese kasutatud Samsung Galaxy SIII omanikuks. Tõsi, Samsungid on mu meelest siiani koledad ja ümmargused, aga toona oli see suurepärane võimalus nutimaailmaga korralikult tuttavaks saada.

Neli kuud hiljem sain tänu soodsale pakkumisele ka mobiilse interneti – mis, olgem ausad, on ikkagi nutika kasutusmugavuse väga oluline osa, nagu ma kuu aega hiljem oma viiekuist nutikakogemust kokku võttes ka tõdesin.

Ka siis, novembris 2014, pidasin ma viietollist ekraani liiga suureks. Ilmselt aja jooksul siiski harjusin, ega täpselt ei mäletagi… Kindel on aga see, et kui ma veebruaris 2016 Samsungi puruks pillasin ning võtsin seejärel ajutiselt kasutusele kolleegilt saadud 4,3-tollise ekraaniga LG, tunnetasin igal juhul väga teravalt, KUI kehv on nii väikese ekraani peal trükkida. Sel ajal kinnistus minus lõplikult veendumus, et alla 4,7-tolline ekraan on minu jaoks tulevikus välistatud.

Ligi viis kuud sain selle telefoniga siiski asjad aetud, kuni see juuni lõpus tuksi läks. Samal ajal oli just puhkus algamas, nii et võtsin seda kui märki, tegin läbi ehtsa nutivõõrutuse, elasin terve juuli ilma nutikata, parandasin augusti alguses Samsungi ära ja rõõmustasin siiralt, et saan jälle normaalse suurusega ekraani kasutada.

Seda rõõmu ei jagunud aga kuigi kauaks. Hiinast tellitud kaaned polnud veel kohale jõudnud, seega oli telefon “paljas” ning kõigest nädal-paar peale parandamist pillasin selle kivipõrandale – ekraanile tuli küll vaid üks mõra, mis ei seganud kasutamist, aga irooniline oli see siiski. Seejärel tekkisid aina süvenevad probleemid telefoni laadimisega, kuni see novembri alguses lõplikult otsad andis ning parandamisel ma mõtet ei näinud. Päev hiljem sain mobiiliarve, millelt avastasin, et ka soodne mobiilse interneti pakkumine on läbi saanud, seega võtsin seda kui märki aeg maha võtta.

Viimased neli kuud on möödunud mittenutikalt ning see on olnud parasjagu pikk aeg, et sõltuvustest üle saada ning adekvaatsemalt hinnata, mis vajadused mul siis ikkagi täpselt on.

Sellest aga pikemalt järjepostituses, mille kirjutan järgmisel nädalal.

Positiivne päevakaja #3 – suurepärane päev

03/11/2016 / igapäevaelu, mobiil, plika, positiivne päevakaja, positiivsusprojekt, rõõm / 1 Comment

Tegelen aktiivselt mõtetes reaalsuse loomisega ehk lasen kõigel ebameeldival, mis minevikust meelde tuleb, armastusega minna, olen tulevikule mõeldes mõttes kindel, et saavutan/saan kõik, millest unistan ning mis kõige olulisem – kui hetkes olemine on raske, siis kordan endale: kõik on suurepärane, kõik läheb hästi. Ja vähemalt täna toimis see kõik nii ideaalselt, et päeva väljakutsete alla polegi midagi kirjutada. Neid lihtsalt polnud 🙂 Ükski potentsiaalne väljakutse ei jõudnud selleks päriselt saada, sest kordasin endale: ma saan sellega hakkama, kõik läheb hästi. Ja läkski!

Nii et tänasest päevast on kirja panna ainult rõõmud ja teen seda pigem tavaliste lõikudena, nii on vast mugavam lugeda.

Esimene rõõm oli taas juba öösel, kui Poiss järjekordselt piiksumise peale kohe üles ärkas ja vetsu läks. Nüüd ootan seda, et ta tibakene varem ärkaks, ehk jõuame selleni ka, et ei pea üldse lina vahetama.

EDIT 23:00 – uskumatu, ja see juba juhtuski! Ärkas piiksumise peale kohe, läks vetsu, lina peal oli nii imepisike niiske laik, et polnud vaja seda vahetada, ainult aluspüksid läksid pessu!

Abikaasa, kes oli nädala alguses haiguslehel, läks tänasest taas tööle. Kuna meie auto talverehvidel enam eriti naelu pole, seisab see siiani lume alla mattunult õues ja oleme jalamehed (tööle minekuks korjas paarimees tööauto peale). Plika oli vaja viia 8.12 bussiga kooli, Poiss enne seda lasteaeda. Alguses oli plaan, et Poisi viib Abikaasa, Plika mina, aga Abikaasal oli kodus tegemist, seega otsustasin ka lasteaeda ise minna. Startisime pool kaheksa, Poiss oli sillas, sest sai tee peal lumesõda mängida. Mina varahommikul väljas viibimisest just ülearu suures vaimustuses polnud (kodus hommikumantlis hängida on palju mõnusam!), aga kordasin muudkui endale, et kõik on hästi ja tuleb suurepärane päev.

Lasteaiast jõudsin koju täpselt selleks ajaks, et Plikaga bussile minna. Tänaseks olid olud normaliseerunud – ei tuisanud, sõiduteedelt oli lumi ära sulanud, nii et ülekäigurajad olid kenasti näha, Karja ringil polnud õnnetuse tõttu puksiiri liiklust takistamas nagu eile… Teekond läks libedalt ja sain kinnitust, et Plika võib üksi bussiga koolis käia küll 🙂

Mainisin ühes varasemas postituses, et mu telefon andis otsad ning võtan seda kui märki, et on vaja mõnda aega vähem “maailmaga kursis olla” ehk iga meili ja chati kohta telefonist märguannet kuulda. Ja teate mis? Päev hiljem, eile hilisõhtul, tuli Elisa arve, kust nägin, et mulle kaheks aastaks pakutud ülisoodne poole hinnaga internet on läbi saanud ning ilutses nüüd arvel täishinnaga. Veel üks täiesti selge märk! Käisin esindusest läbi, lasin internetipaketi eemaldada ning numbrile netipiirangu peale panna, et telefon iseeneslikult mingeid arveid tekitada ei saaks. Nii et telefonis mul netti enam pole 🙂 Meilid ja chat on nüüdsest vaid arvutis. Ja mul on hetkel selle üle väga hea meel! Tahan endale kindlasti uuel aastal korralikku “netitelefoni”, et tavapärasel viisil jätkata – olen kindel, et õigel ajal tuleb minuni võimalus saada täpselt selline telefon, nagu mul on vaja, täpselt nii soodsa paketiga, nagu mul on vaja 🙂 Praegu aga elan vähemalt aasta lõpuni rahulikku elu. Nii hea ja õige tunne on!

Tööle jõudsin täpselt selleks ajaks, kui tuli kaup. Kauba sees oli saadetis, mis tegi südame ütlemata soojaks:

Tööpäev oli viljakas, sain kõik vajaliku tehtud. Õhtupoolikul lasin emal ennast autoga koju viia, et Plika sünnipäevapeoks valmistuda.

See pidu oli teine potentsiaalne väljakutse – oli teada, et meil läheb üsna kiireks ja sel puhul on pinged kerged tekkima. Aga ma lihtsalt kordasin endale taas: kõik läheb hästi, me jõuame igale poole õigeks ajaks. Kordasin päeva jooksul ikka õige mitu korda.

Ja teate, jäingi rahulikuks! Tükeldasin kodus juurviljad ära, enamik asju oli juba eelmisel õhtul kokku pandud, nii et selles osas polnud kiirustada üldse vaja. Abikaasa käis mu emalt autot laenamas, mina ootasin rahulikult, ehkki oli viimane minut. Abikaasal tuli meelde, et peo alguseni on kümme minutit ja Poiss tuleks ka enne lasteaiast ära tuua – mina oli ikka rahulik. Ta viis meid enne batuudikeskusesse ära ja läks siis lasteaeda. Suur toidukott ununes autosse ja sain selle kätte alles siis, kui Abikaasa Poisiga tagasi jõudis. Ikka olin rahulik 🙂

Pidu oli tore. Lastele meeldis väga, sünnipäevatoas neid eriti näha polnud, seal istusime pigem täiskasvanutega, sõime ja jutustasime. Lapsed jooksid vahepeal vett jooma, ühe-kahe kaupa näkitsesid süüa ka, põhiline aeg kulus neil ikka keskuses möllamisele ja hüppamisele. Alles tordi söömise ajaks saime enam-vähem kõik korraga laua taha.

Keskuse reeglites oli kirjas, et oma külastajate turvalisuse tagamine on peo korraldaja vastutus, mis on muidugi igati loogiline, aga tundus… Väljakutse 🙂 Arvestades, et samal ajal oli keskuses ka teine sünnipäev, seega lapsi suure keskuse peal möllamas 30-40 ringis. Kuna suurem osa sünnipäevalistest olid aga juba asjalikus vanuses, siis reaalselt mul polnudki vaja üldse midagi teha, said suurepäraselt ise hakkama. Ja neil, kes väiksemad, olid vanemad kohal ja hoidsid ise oma järelkasvul silma peal. Nii et täiesti stressivaba.

Teenindaja oli ka väga sõbralik ja vastutulelik – kõige vajalikuga varustas, oli kogu aeg heatujuline ja… Puhas rõõm.

Suvise õhupuudusega ei pidanud ka diilima, seekord oli istudes pigem jahe, õnneks mitte häirivalt (ja lastel oli kindlasti väga mõnus).

Mul on mängutoas sünnipäeva pidamisega võrdluseks ainult Musoonik – lapsed on küll kõik toad läbi käinud, aga mina pole ju juures viibinud ega korraldanud, seega minul kogemus puudub. Mulle isiklikult meeldib Musoonikus tunduvalt enam sellepärast, et seal on palju hubasem – väiksem ruum ja ainult sünnipäevaseltskonnale broneeritud, võõraid pole. Lihtne lapsi tordi söömiseks kokku ajada 🙂 Aga see on jah täiskasvanu vaatenurk. Lapsed on võrdses vaimustuses mõlemast kohast.

Batuudikeskuses sünnipäeva pidamise suureks plussiks on kindlasti see, et neil ei pea aega nii pikalt ette broneerima – kahe sünnipäevatoa olemasolu on ilmselge eelis. Me ju tahtsime alguses Musoonikus pidada ja nagu nende perenaine augustis ka soovitas, kindlasti kuu aega ette broneerida. Kui ma siis kolm nädalat varem lõpuks kirjutamiseni jõudsin, olid kõik soovitud nädala ajad täiesti täis 🙂 Aga ma tahtsin kindlalt peo just sel nädalal teha, et õekese lapsed saaksid ka osaleda – sestap saigi valitud batuudikeskus, mis oli Plika järgmine eelistus. Ja kogemus oli tunduvalt positiivsem, kui oleks julgenud oodata. Või siis oli asi lihtsalt selles, kuidas ma oma mõtetega selle positiivse reaalsuse lõin 😉

Aga päriselt ka, ma ei mäletagi, millal viimati möödus üks laste sünnipäev täiesti pingevabalt. Nii et see teadlikult positiivse mõtlemise värk täiega töötab!

Koju jõudsime pool üheksa. Panin kohe kõik asjad omale kohale, ülejäänud toidud külmkappi, pesin nõud… Lilled said vaasi, kingituste avamisest tekkinud praht ära visatud, kinkekotid ära pandud, kaardid riiulile ritta sätitud… Lapsed said pool tunnikest veel üleval olla – Plika tegeles oma kingitustega, Poiss söömisega (peol polnud ju mahti) – üheksast läksid rahulikult magama.

Ja ongi jälle üks päev möödas – vägagi kiire ja rahuldustpakkuv. Nüüd on nii mõnus hommikumantlis voodis vedeleda ja puhata.

Positiivne päevakaja #1 – iga päev on õppetund

01/11/2016 / igapäevaelu, mobiil, positiivne päevakaja, positiivsusprojekt, rõõm / Leave a Comment

Õhtused postitused olid esialgse plaani järgi mõeldud selleks, et kirjutada kõigest, mis mulle päeva jooksul rõõmu valmistanud on. Siis tuli aga tunne, et tahaksin teemat veidi laiendada – kirjutada ka päeva väljakutsetest.

Sest selge on see, et päevad ei ole läbinisti positiivsed. Ja kui viriseda ei taha ma sugugi, siis mulle samas väga meeldib mõte adekvaatsemast päevakajastusest. Ühtlasi on see suurepärane võimalus muuta enda jaoks positiivseks ka need hetked, mis on olnud minu jaoks raskemad. Ka need on ju tegelikult väga vajalikud – seega võtan neid kui õppetunde ja olen nende eest tänulik.

Nagu öeldud – mul tuleb endaga veel kõvasti tööd teha. Ma tahan seda teha.

Ja nagu iseenesest torkas lõpuks pähe ka sobiv alamkategooria nimetus, mida hommikul kuidagi välja mõelda ei suutnud – “positiivne päevakaja” 🙂

Tänased rõõmud:

Kui hommikul auto käima ei lähe ja kooli ning lasteaia alguseni on vaid kümme minutit (sest otse loomulikult juhtub see päeval, mil pole vaja tavapäraselt 40 minutit varem startida), tõttab appi perekond – ehk Abikaasa ema sõitis läbi ja aitas hädast välja. Muidugi oleks jõudnud ka jala/bussiga, aga siis oleks hilinemine olnud juba tunduvalt arvestatavam.
Mu vana ustav Samsung S3, mille laadimisega on olnud pikalt probleeme, andis lõplikult otsad. Käisin paranduses, aga ei pidanud mõttekaks maksta €22-37 laadimispesa vahetuse eest, kuna probleeme on muidki ning loodan väga, et lähikuudel tekib võimalus soetada uus ja tõeliselt korralik telefon, mis teeniks mind mitu head aastat. Seniks võtsin kasutusele viimase suvise asendustelefoni, milles ei tööta ei meilid ega chat. Kui suvel oli FOMO, siis nüüd – pigem kergendus. Üks asi, mida soovin muuta, on pidev multitasking ja korraga kõige tegemine – tahan keskenduda pigem ühele asjale ja teha seda täie tähelepanuga. Tööl olgu töö, õhtul kodus lapsed ja pere, alles pärast laste magama minemist vaba aeg, sh arvutiaeg. Nii ei ole hetkel õhtusel perega koos oldud ajal kiusatust tekitavaid märguandeid, mis kisuvad eemale tööasjade või chati poole. Pikemas perspektiivis tahaksin küll telefoni, mis maailmaga kursis hoiaks, aga lähikuudel on selline pealesunnitud eraldatus ainult kasuks.
Ema mehe poolt valmistatud eileõhtuse pidusöögi jääkidest sai mu tänane töölõuna – maitses VEEL paremini kui eile. Ja kui imeline liha sai otsa, siis ülejäänud kraami jagus veel ka tänaseks õhtuks – lisades üleeilsest üle jäänud supi, saime kõhud kenasti täis ja ei pidanudki midagi kokkama.
Otsustasime tööl, et meil on vaja veidi tassivarusid täiendada – leidsin Rimist imearmsad soodsa hinnaga üksteisega kokku sobivad, aga samas siiski eristatavad isendid (et viiruste perioodil oleks igaühel oma :D) – mul on nõrkus ilusate nõude vastu ja nüüd saan iga päev rõõmustada, kui vett või teed joon.
Ma olen hakanud teed jooma! Mina, kes ma ei ole terve elu teed joonud, sest ükski ei maitse! Kuidagi lihtsalt läks nii, et kui mul nädal tagasi kurguga probleemid tekkisid, siis tegin tööl tassi teed ja… Tallinna minnes võtsin juba pudeli teed kaasa ja… Kui see tühjaks sai, tegin järgmise ja… Täna õhtul tegin kodus tassikese ja… Ei saaks öelda, et ükski neist neljast mulle just nii kohutavalt maitsenud oleks, aga see, et ma üldse vabatahtlikult teed joon, teadlikult maitseid eristan ja neis juba mingeid meeldivaid nüansse leian… See on NII SUUR SAMM minu jaoks! Ja tunnen soovi jätkata! Ja ei taha mett tee sisse, tahan puhast maitset! Ainult teekannu on uut vaja, sest Norra teise ringi poest ostetud kannu tila sisse tuli pragu ja olime sunnitud selle ära viskama. Oli teine nagunii liiga väike ja ilma sõelata. Nüüd on vaja suuremat ja sõelaga ja hästi ilusat. Peab vaatama.
Annika palus, et me tema poisi meie kodu lähedal asuvast huviringist ära tooks ja veidikeseks enda juurde mängima võtaks, kuni ta tööd teeb. Lapsed, kes on minevikus üksjagu kakelnud, mängisid täna õhtul üksmeelselt ja rõõmsalt legodega, üle kolme tunni! Magamamineku aeg läks 1,5h üle, aga see ei loe. Meie Annikaga istusime samal ajal köögis, jõime klaaside kaupa vett ja sõime banaane ning jutustasime. Oli väga mõnus ja sügavmõtteline vestlus.
Kutsusin Haide külla ja nad tulevadki reede õhtul – jee!

Tänased väljakutsed:

Rahu, ainult rahu 🙂 Ka siis, kui üks lastest teatab järjekordselt, et ei oma vähimatki aimu, kuhu ta oma salli jätnud on ning teine viriseb asjade pärast, mida ta 1) on ise lubanud teha, aga ei taha 2) arvab, et mina ei luba teha, ehkki ma pole keelanud 😀
Kui oled öelnud ei, jää sellele kindlaks. Sa ei pea tundma ennast süüdi, kui keeldud aitamast – teades, et see toimuks sinu enda vaimse tervise arvelt.
Ole pisut ettevaatlikum järelduste tegemistega ja nende teistele edastamisega mitte just kõige positiivsemas mõttes. Võib bumerangina sinuni tagasi jõuda, mitu korda võimendatuna 🙂
Sa ei saa kontrollida seda, mida sinust räägitakse ja kuidas seda tõlgendatakse. On okei, kui on inimesi, kellele sa ei meeldi, kes on sinu käitumisest valesti aru saanud, teinud mingeid järeldusi, mis pole absoluutselt tõesed. Saa üle tundest, et on vaja kõigile seletada, kuidas asjad tegelikult olid.
Mõned päevad tööl ongi hektilisemad. Tunne rõõmu oskusest multitaskida, aga kui vähegi võimalik, katsu siiski keskenduda korraga ühele asjale – nii on lõppkokkuvõttes kergem.

Kuidas ma kahe euroga telefoni ära parandasin

03/08/2016 / mobiil, rõõm, tehnika / 7 Comments

Mäletatavasti pillasin oma telefoni pool aastat tagasi nii õnnetult maha, et klaas oli täiesti puru. Kasutasin telefoni nädalakese katkise klaasiga, siis võtsin asendustelefoniks kolleegi vana LG, mis kuidagimoodi pädes, aga oli oma 4,3-tollise ekraani ja mitte just kõige kaasaegsema sisu tõttu siiski võrdlemisi ebamugav… Kui ka see enne jaani töötamast lakkas, võtsin järgmiseks asenduseks veel vanema Samsungi, mis nime poolest küll nutikas, aga mina selles netti normaalselt tööle ei saanudki, seega viimased poolteist kuud on mul olnud telefon vaid helistamiseks.

Nutivõõrutuse elasin üle, harjusin enam-vähem ära, aga… Midagi oli nagu ikka puudu. Mängisin pikalt uue telefoni mõttega, otsustasin aga lõpuks (nagu mul noil puhkudel enamasti juhtub), et selle summa kulutamine ei ole hetkel kuidagiviisi õigustatud. Seega tellisin Hiinast ekraaniparanduskomplekti ja jäin ootele.

Kuu aega hiljem jõudiski komplekt kohale. Oli küll hirmus iha katkine telefon ühes uue klaasiga mõnele meesterahvale pihku torgata ja mängida Naist, aga otsustasin, et käigu kõik mehed sinnasamusesse ja teen selle triki ise ära.

Laenasin kolleegilt fööni, vaatasin ära video, tõdesin, et polekski pidanud tellima klaasi koos tööriistakomplektiga (maksin €2.21), vaid oleks piisanud klaasist endast (oleks saanud €0.90 eest).

Kuna laenatud fööni ei tahtnud pikalt enda käes hoida, siis ei jäänudki muud üle, kui eile õhtul klaasi eemaldamine ette võtta. Ütleme nii, et võttis ikka tunni või kaks… See klaas oli lihtsalt nii kuradi puru, et tuli ära pisikeste tükkidena. Ja LCD seal all oli ka mõnest kohast veidi kriimuline.

Kuna meil oli eile lastevaba õhtu, ei tahtnud rohkem aega kulutada, seega jäi parandus pooleli. Täna tulin töölt koju ja lõpetasin asja ära. Ütleme nii, et kõige keerulisem oli lõigata kahepoolsest teibist imepeenikesi ribasid – mul oli teip rullis, seega pidi kõigepealt sealt sobiva jupi lõikama ja siis ühelt poolt kleepuvast teibitükist imepeenikese kleepuva riba lõikama, ilma et see kuradima kleepekas taguse küljest ära tuleks… Ütleme nii, et tuli päris palju kordi 😀 Aga lõpuks sain hakkama. Ja panin klaasi külge ja lülitasin telefoni sisse ja kõik töötas 😀

Kujutage nüüd ette mu vaimustust… Internet mobiilis! 4,8-tolline ekraan, mille peal trükkides ei vajutagi kogu aeg kogemata vale tähte. Imeline 😀 Nii vähe on õnneks vaja.

Nüüd tuleb Hiinast järgmised tellimused teha. Uut ümbrist on vaja (saatuslikuks saigi ju see, et vanas ümbrises oli pikk pragu ja telefon kukkus sealt lihtsalt välja, täie hooga asfaldile) ja tellin seekord kaitseklaasi ka, õigemini ilmselt kindluse mõttes kohe mitu – et KUI telefon peaks kukkuma, läheks katki see, mitte telefoni enda ekraan. Kas teie teadsite, et sihukesed jubinad on olemas? Mina näiteks ei teadnud… Käisin millalgi mobiilipoes kotte vaatamas, seal müüja tutvustas mulle. Poes maksis see muidugi ca €14 ja oli universaalne, aga Hiinast saab täpselt minu telefonile tehtud klaasi €0.67 eest 😀

Pean lihtsalt hoidma oma telefoni järgmised kuu aega nagu kukununnut, kuniks kaitsevahendid kohale jõuavad.

Igal juhul – kinnitan, et klaasivahetus on täiesti tehtav. Abikaasa sõber küll pahandas minuga, et sellist pornot ei peaks tegema, uue LCD-ga esiklaasi (mis maksab esinduses koos paigaldusega €75 vms) saab Hiinast ca €20 eest ja paigaldamiseks piisab taaskord Youtube’i videost… Aga ma tahtsin kõigepealt proovida, kas saab odavama variandiga hakkama. Sai!

Win.

(Klaas sai punase asemel must, sest too hetk oli punane klaas ühes tööriistadega tunduvalt kallim ja mulle see punane nagunii suuremat ei meeldinud. Nüüd on telefon siis eest must, nupp ja tagumine külg aga punased :D)